2-23-12378/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.06.2025 |
|
TsK § 551 lg te 1–3 järgi pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma kuue kuu jooksul pärandi avanemisest. Võimalik oli võtta pärand vastu ka seda faktiliselt valitsema või valdama asudes. TsK § 551 lg-te 2 ja 3 järgi loetakse, et pärija on kogu pärandvara vastu võtnud, kui ta on asunud valitsema või valdama mõnda pärandvarasse kuulunud asja (kehalist eset). Seejuures ei ole oluline selle pärandavara osa suurus, mida pärija asus valdama (RKTKo nr 3-2-1-141-03, p-d 7 ja 20; 3-2-1-130-05, p 11). (p 12)
Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse korteriomandile kinnisomandi kohta sätestatut. Kinnisomandi tehinguliseks üleandmiseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 alusel vajalik kolme eelduse täitmine: (1) sõlmitud on notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping), (2) kinnisasja võõrandanud isikul on käsutusõigus, (3) õigusmuudatus on kantud kinnistusraamatusse (RKTKo nr 3-2-1-127- 13, p 20; 3-2-1-18-14, p 26). (p 14)
Asjade käsutamisel tuleb arvestada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõttega, mille kohaselt tuleb iga ese üle anda eraldi käsutustehinguga. Eelnevat seisukohta ei väära PärS § 148 lg 1 esimeses lauses sätestatu, mille kohaselt on kaaspärijal õigus käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest. Nimetatud säte kohaldub vaid juhul, kui pärandaja vara pärivad mitu pärijat (vt kaaspärija mõistet PärS §-s 147). (p 15)
Pärandvara ühisuse osa võõrandamisel tehingu esemeks konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid õigused ja kohustused pärandvara ühisuses. See tähendab, et omandajale lähevad üle kaaspärija varalised õigused, mis väljenduvad PärS § 148 lg 2 järgi eelkõige õiguses nõuda seda osa pärandvarast, mille oleks pärandvara jagamisel saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Seejuures on pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe (RKTKo nr 2-17-4276/69, p 15; RKTKm nr 2-22-1754/11, p 9). (p 15)
Ühisomandis oleva kinnisasja võõrandamise puhul märgib kolleegium, et kehtiva õiguse kohaselt saavad omanikud ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu, st ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks on vaja mõlema omaniku nõusolekut (vt ka RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 17). See kehtib nii abikaasade ühisomandi kohta (PKS § 29 lg 1 esimene lause, PKS § 39) kui ka kaaspärijate kohta (PärS § 148 lg 1 teine lause). Seega on kaaspärija õigus käsutada pärandvara hulgas olevaid esemeid piiratum kui ainupärijal, kuna üksnes ühe pärija puhul ei teki pärandvara ühisust ja ainupärija saab päritud vara omanikuks samas positsioonis nagu pärandaja. (p 16)
Olukorras, kus hageja oleks kinnistusraamatuväliselt saanud kinnisasja ühisomanikuks ning tema huvi on suunatud üksnes ühisomandisuhte lõpetamisele ja ühisvara jagamisele, ei oleks iseenesest vaja eraldi esitada nõuet, mille eesmärk on hageja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Selle, kas hageja on ühisomanik, saab kohus tuvastada ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldusena. (p 19)
Arvestades, et hageja eesmärk hagi esitamisel oli lõpetada korteri ühine omand ning selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud vaja esitada nõuet kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikke tahteavaldusi andma kohustamiseks, saab TsMS § 122 lg-st 2 ja analoogia alusel TsMS § 134 lg-st 3 lähtudes lugeda kinnistusraamatu kande parandamise nõude hinna hõlmatuks ühisvara jagamise nõudega. Seega on tsiviilasja hind TsMS § 132 lg 11 ja lg 4 p 5 järgi 3500 eurot. (p 20)
Otsuses menetluskulude jaotuse märkimine on TsMS § 173 lg-st 1 tulenevalt kohustuslik ja see on võimalik märkimata jätta üksnes TsMS § 173 lg-s 5 kirjeldatud otsustes, s.o vaheotsus, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus ja vaidlustamise reservatsiooniga otsus dokumendimenetluses. (p 21)
|
| 2-18-18277/79
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.03.2021 |
|
Pärimine toimub üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna. Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale või pärijatele üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad. Pärijad saavad pärandaja üldõigusjärglasteks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. (p 15.3)
Üldõigusjärglastena pärivad pärijad kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata näiteks sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on üldse pärijatele teada. Küll peavad pärijad PärS § 133 järgi täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. (p 15.5)
Annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. (p 16.7)
Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)
Pärimise alus ehk viimne tahe või seadusjärgse pärimise reeglid määravad, kui suured on pärandiosad, kui pärijaid on mitu. Pärimise alusest ei sõltu aga see, mille alusel pärandvara hulka kuuluvad esemed ja kohustused pärijatele üle lähevad. Pärand läheb seaduse jõul tervikuna pärijatele üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes, sõltumata sellest, kas pärijad tuleb välja selgitada pärimislepingu, testamendi või seadusjärgse pärimise reeglite alusel (vt ka RKTKo 9.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). (p 15.4)
Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)
Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3-16.5)
Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)
Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)
Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)
Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19).
Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3)
Kui pärimislepingus sisaldub kehtiv pärija nimetamise korraldus, siis ei ole testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel toimet ning seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. Kui testaator ei ole teinud pärimislepingut, kuid kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. (p 16.4)
Seadusjärgse pärimise reeglid kohalduvad juhul, kui pärimislepingust või testamendist ei tulene kehtivat pärija nimetamise korraldust. (p 16.5)
Juhul, kui pärimislepingus või testamendis sisalduv pärija nimetamise korraldus hõlmab vaid mõttelist osa (murdosa) varast, siis ei ole välistatud, et pärijad tuleb välja selgitada nii viimse tahte kui ka seadusjärgse pärimise reeglite alusel. (p 16.6)
Eelnev erineb aga olukorrast, mil pärandaja pärimislepingut ei teinud ning testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. (p 16.7)
Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)
Kuna kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum, tuleb iga pärija pärandiosa märkida murdosana kogu pärandist. See tähendab muu hulgas, et juhul, kui pärijal on PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt õigus pärida mitmel alusel korraga, liidetakse pärija murdosad kokku ning tema pärandiosa väljendatakse murdosana kogu pärandist. (p 17.2)
Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)
Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 22.2)
Kaaspärijad on pärandvaras olevate asjade ühisomanikud, need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes. Kaaspärijale ei kuulu mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mistõttu ei või ta pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid iseseisvalt käsutada. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mida võib iga kaaspärija iseseisvalt käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt RKTKo 05.06.2019, nr 2-17-4276/69, p-d 13 ja 14; RKTKm 04.12.2018, nr 2-17-18529/24, p 16). (p 17.1)
Pärandvara ühisus kaaspärijate vahel kestab kuni pärandvara jagamiseni. Seni väljendub iga kaaspärija õiguslik positsioon peamiselt õiguses saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandi murdosale vastavas ulatuses esemeid kogu pärandist. (p 17.1)
Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut. (p 16.7)
Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)
Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 20.2)
Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)
Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)
Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)
Pärandvara hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis PKS § 37 lg 3 kohaselt on pool ühisvara väärtusest. Hagejatel ei ole õigust nõuda kostja pangakontol oleva raha jagamist pärandvarana siis, kui kostja (pärandaja abikaasa) tõendab, et tema pangakontol olev raha kuulus tema lahusvara hulka. Kostja saab ümber lükata eseme ühisvara hulka kuulumise eelduse PKS § 27 lg 6 mõttes või tõendada, et ta oli eluajal sõlminud pärandajaga abieluvaralepingu. (p 20.6)
|
| 2-18-9218/40
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.09.2020 |
|
Tagaseljaotsuse teistmine TsMS § 703 lg 2 järgi ei ole lubatud, kui tagaseljaotsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud. (p 7)
Kui maakohtu otsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud, tuleb Riigikohtule esitatud teistmisavaldust käsitada avaldaja tagaseljaotsuse peale esitatud kajana ja saata see lahendamiseks tagaseljaotsuse teinud kohtule (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 13). (p 16)
Iseenesest ei pea kohus olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Seda aga üksnes juhul, kui asjaoludest nähtub, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta. Kohus saab viimasel juhul tagaseljaotsuses märkida, et see avaldatakse Ametlikes Teadaannetes (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-9-10, p 11; 20. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-13, p 11). (p 10)
Tagaseljaotsuse avalikult kättetoimetamise eeldused ei ole täidetud, kui kohus jätab otsuse põhjendustes esitamata enda kaalutlused selle kohta, miks ei ole tagaseljaotsust võimalik muul viisil kätte toimetada.
Põhjendused selle kohta, miks kohus leiab, et tagaseljaotsust ei olnud kostjale võimalik kätte toimetada muul viisil kui Ametlike Teadaannete kaudu, on vajalikud selleks, et kõrgema astme kohus saaks kontrollida, kas menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused on täidetud. Üksnes märge avaliku kättetoimetamise kohta tagaseljaotsuse resolutsioonis ei ole piisav, põhjendustest peaks nähtuma vähemalt see, mida kohus on tagaseljaotsuse muul viisil kättetoimetamiseks teinud. (p 11)
Kui maakohtu otsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud, tuleb Riigikohtule esitatud teistmisavaldust käsitada avaldaja tagaseljaotsuse peale esitatud kajana ja saata see lahendamiseks tagaseljaotsuse teinud kohtule (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 13). (p 16)
Kui tagaseljaotsuse kostjale kättetoimetamise kohta puuduvad andmed, tuleb tagaseljaotsuse jõustumise aja ning kaja esitamise tähtaja arvutamiseks hinnata, millal tagaseljaotsus tegelikult kostjani jõudis TsMS § 307 lg 3 mõttes (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 12). (p 12)
Kui tagaseljaotsuse kostjale kättetoimetamise kohta puuduvad andmed, tuleb tagaseljaotsuse jõustumise aja ning kaja esitamise tähtaja arvutamiseks hinnata, millal tagaseljaotsus tegelikult kostjani jõudis TsMS § 307 lg 3 mõttes (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 12). (p 12)
Menetlusdokumendi saab lugeda TsMS § 306 lg 1 ja § 307 lg 1 mõttes kätte toimetatuks üksnes siis, kui kättetoimetamist ettenähtud viisil on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada. Menetlusdokumendi üleandmine peab kättetoimetamise puhul toimuma seaduses sätestatud vormis ning olema ettenähtud vormis dokumenteeritud, samuti peab kättetoimetamine toimuma seaduses sätestatud viisil (vt ka Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑171‑16, p 19). (p 12)
Kui menetlusosaline suri pärast maakohtu otsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist, läheb pärijale PärS § 130 lg 1 kohaselt üle menetlusosalise menetluslik positsioon, sest TsMS § 209 lg 1 kohaselt on menetlusõigusjärglus võimalik menetluse igas staadiumis. (p 13)
|
Facebook
X.com