https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 381| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-08-1314/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.02.2024

PankrS § 164 lg 2 eesmärk ei ole piirata võlausaldaja määruskaebuse esitamise õigust pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale üldiselt, vaid üksnes juhtudel, mil seadus näeb ette võimaluse esitada esmalt vastuväide. PankrS § 164 lg-s 2 sätestatud kaebeõiguse piirang on kohaldatav üksnes sellistel juhtudel, kui seadus võimaldab esitada pankrotimenetluse lõpetamise kohta vastuväite. Kuna pankrotiseadus ei näe ette vastuväite esitamise võimalust ega korda juhuks, kui pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu PankrS § 158 alusel, siis on võlausaldajal sellisel juhul õigus esitada pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale määruskaebus ilma vastuväidet esitamata. (p 17)

2-22-1652/84 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2023

Vt RKTKm nr 3‑2‑1‑157‑16, p 12. (p 12.1)

Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine toimub hagi esitamisega kohtule PankrS § 3 lg 2 ja § 118 lg 1 kohaselt. Tagasivõitmise hagi esitab kohtule haldur eelkõige isiku vastu, kellega võlgnik tegi tehingu või kellele ta tegi soorituse. Nii on kolleegium varasemalt selgitanud, et tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet ei ole võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid tagasivõitmise jaoks peab haldur esitama kohtule hagi (RKTKo nr 3-2-1-145-16, p 13.2). See seisukoht on asjakohane ka kehtiva õiguse kontekstis. (p 12.2)

Kohtutel tulnuks pankrotihalduri hagi menetlusse võtta või anda TsMS § 3401 kohaselt tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitada tagasivõitmise hagi lahendamise korda ning paluda nõuet täpsustada. Menetluskorra järgimata jätmine oli menetlusnormi oluline rikkumine. (p 13.1)


Pankrotimenetlusega seotud vaidlused, v.a tagasivõitmine ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine, lahendatakse samuti hagita menetluses, kus kohtul on asjaolude väljaselgitamise ja tõendite kogumise korraldamise kohustus PankrS § 3 lg-te 2 ja 3 järgi. Võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta on PankrS §-des 1001–1003 aga sätestatud erikord. (p 11.1)

Võlausaldajatel on võimalik esitada PankrS § 1001 lg 3 kohaselt esialgsele võlausaldajate nimekirjale halduri määratud tähtaja jooksul põhistatud vastuväiteid. Vastuväited tuleb esitada haldurile koos tõendite ning nende kogumise taotlusega. Vastuväite saanud võlausaldajal on halduri määratud tähtaja jooksul PankrS § 1001 lg 5 kohaselt võimalus esitada haldurile enda seisukohad koos tõendite ning nende kogumise taotlusega. Haldur esitab PankrS § 1002 lg-te 1–4 kohaselt seejärel kohtule kinnitamiseks lõpliku võlausaldajate nimekirja koos kõigi nõuete, vastuväidete, seisukohtade, tõendite ja taotlustega. Seega on võlausaldajate nimekirja kinnitamine justkui halduri korraldatud eelmenetlus. (p 11.2)

Kohus otsustab lõpliku võlausaldajate nimekirja kinnitamise, lahendades seejuures tõendite kogumise taotlused (PankrS § 1003 lg 1). Hagita menetlusele omane uurimispõhimõte sealjuures võlausaldajate nimekirja kinnitamise puhul ei kohaldu. Kohus jätab pärast tähtaega esitatud või põhistamata vastuväite või seisukoha PankrS § 1001 lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul tähelepanuta, omal algatusel tõendeid ei kogu ning hindab hilinenult esitatud tõendeid vaid juhul, kui menetlusosaline põhjendab, miks ta ei saanud asjaolule varem tugineda või tõendit varem esitada. (p 11.3)

Eriregulatsioon kohaldub ka määruskaebuse esitamisel. Üldiselt võib määruskaebuse põhjendamiseks TsMS § 662 lg 3 järgi esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ei saa aga PankrS § 1001 lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul ringkonnakohtus uusi asjaolusid, tõendeid ega taotlusi esitada. Ringkonnakohus arvestab vaid tõenditega, mis olid maakohtu määruse tegemise aluseks, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse halduri või maakohtu menetlusnormide olulise rikkumise tõendamiseks. (p 11.4)

2-20-5103/97 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.12.2023

Tagasivõidetavaid tehinguid ei saa samastada tühiste tehingutega. Tagasivõidetavad tehingud on iseenesest kehtivad, kuid neid saab võlausaldajate huvide kahjustamise vältimiseks kindlate aluste esinemisel täite- ja pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada. Pankrotimenetluses on tagasivõitmise mõte saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud esemed, et tagada pankrotivõlausaldajatele võimalus nende arvel oma nõudeid rahuldada (RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 55). (p 12)

Tagasivõidetavad tehingud on kuni kehtetuks tunnistamise kohta tehtud kohtulahendi jõustumiseni kehtivad. (p 13.2)

Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmine ei mõjutanud pärast ühisvara jagamise lepingut tehtud jätkutehingute kehtivust, sest tagasivõitmisel kujundatakse pooltevaheline õigussuhe ümber kohtulahendi jõustumise aja seisuga edasiulatuvalt. See kehtib ka ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise puhul. (p-d 13.2, 13.3)

Järgnevad tehingud ei ole esimese tehingu tagasivõitmise tõttu automaatselt tühised või tagasivõidetavad. Järgnevate tehingute kehtivust tuleb eraldi hinnata. Olukorras, kus tagasivõidetava tehingu alusel saadu on jätkutehinguga üle läinud võlgnikuga tehingu teinud isiku üld- või eriõigusjärglasele, saab tehingu tagasi võita PankrS §-s 116 sätestatud eeldustel. (p 13.3)

2-21-13098/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.11.2023

Vt RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 12)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). (p 17)

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. (p 18)

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 4034 lg 5 esimene lause). See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 4034 lg 3 teine lause). Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma VÕS § 4034 lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks. VÕS § 4034 lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu. (p 19)

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). (p 20)

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. (p 21)

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi. (p 23)

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. (p 24)

Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. (p 25)

Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. (p 26)

Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (p 27)


Vt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 18. (p 13)

Vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14. (p 13)

Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. (p 13)


RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16. (p 26)

Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. (p 26)


Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 1001 lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. (p 31)

Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 1001 lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 1003 lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest, ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust. (p 32)


Vt RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12. (p 33)


2-22-6145/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.06.2023

Osas, milles ringkonnakohus määras kindlaks menetlusosaliste menetluskulud, sh pankrotihalduri menetluskulud, on tegemist pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määrusega, mille peale PankrS § 150 lg 5 sätestab ühekordse kaebeõiguse. (p 12)


Pankrotimääruse (PankrS § 31 lg 5) peale esitatud määruskaebusele vastates ei tegutse pankrotihaldur võlgniku esindajana. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile mh üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause järgi osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Vaidlus selle üle, kas pankrot on õigesti välja kuulutatud, ei ole pankrotivaraga seotud vaidlus ega vaidlus, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega ei osale pankrotihaldur pankrotimääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel oma ülesannete tõttu kohtuvaidluses. (p 13)


Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes (s.o PankrS § 65 lg 14 eeldus on täidetud), ei ole kohtul alust mõista pankrotihalduri tasu pankrotivarast välja. Säte võimaldab selle välja mõista pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulud. See tähendab, et juhul, kui kohus jätab kohtumenetluses menetluskulud mõne muu isiku kui pankrotihalduri kanda, saab viimane nõuda õigusabikulude väljamõistmist pankrotivarasse. (p 14)

PankrS § 65 lg 1 kolmanda lause alusel määrab pankrotihalduri tasu kohus halduri taotlusel pankrotimenetluse lõppemisel. PankrS § 65 lg 14 eesmärk ei ole muuta halduri tasustamise põhimõtteid, vaid sellega loodi õiguslik alus teiselt poolelt menetluskulude väljamõistmiseks juhul, kui haldur osaleb ilma lepingulise esindajata oma ülesannete tõttu kohtumenetluses. (p 14)

Halduri tasu (PankrS § 65 lg 1) katab eelduslikult ka halduri kulu, mis tuleneb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes osalemisest. Sellest eeldusest lähtub ka PankrS § 65 lg 51 p 2, mille järgi võib kohus määrata haldurile PankrS § 651 lg-s 1 nimetatud alammäärast suurema tasu, mis ei ületa sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülemmäära, kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega kasuta õigusabi. Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes sellises mahus, mida ei saa temalt ka PankrS § 65 lg 51 p 2 alusel suurendatud tasu eest mõistlikult oodata, ei ole välistatud ka see, et haldur saab nõuda selliste kulutuste hüvitamist pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul PankrS § 66 lg 2 esimese lause alusel. (p 15)

PankrS § 65 lg-t 14 eesmärgipäraselt tõlgendades ei pea haldur sätte kohaldamise eeldusena vastama nii TsMS § 218 lg 1 p-s 1 kui ka p-s 2 seatud nõuetele, vaid piisab, kui ta vastab ühele nendest. (p 16)

2-20-18256/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.06.2023

Pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmise korda ei ole pankrotiseaduses eraldi reguleeritud. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et võlgniku sõlmitud pärandvara jagamise lepingut ei saaks pankrotimenetluses tagasi võita. Kui võlgnik on sõlminud pärandvara jagamise lepingu, saab kõne alla tulla pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmine PankrS § 112 alusel. Kuna sarnaselt abikaasade ühisvarale on pärandvara kuni selle jagamiseni ühtne tervik ning iga kaaspärija õigus väljendub õiguses pärandvarale tervikuna, siis ei saa võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel piirduda mõne üksiku pärandvara jagamiseks tehtud tehingu hindamisega. Pärandvara jagamise tagasivõitmine on sarnaselt abikaasade ühisvara jagamisele suunatud eelkõige käsutustehingu vaidlustamisele, mis on õiguslikult neutraalne ega ole sellisena oma olemuselt võlausaldajate huve kahjustav. Vaja on anda kohtu hinnang, kas võlgnikust pärija on olulisel määral loobunud sellest, mis tal oleks olnud õigus saada pärandvara kui terviku jagamisel, lähtudes tema pärandiosa suurusest. (p-d 11-11.5)

Kuna pärandvara jagamise lepingu saab tagasi võita üksnes tervikuna, tuleb hagi esitada kõigi kaaspärijate vastu. Kaaspärijad on vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, sest pärandvara jagamise lepingut ei ole võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes ühe kaaspärija suhtes. (p 12)

Pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmisel ei pea tagasivõitmise hagiga koos esitama alati ka pärandvara jagamise nõuet. Pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmise hagi rahuldamisele järgneb kaks valikut. Võimalik on pöörata sissenõue võlgniku pärandvara ühisuse osale PärS § 148 lg 1 mõttes, kuid võib nõuda ka pärandvara jagamist ning pöörata sissenõue neile esemetele, mis jäävad pärandvara jagamise käigus võlgnikust pärijale. (p 14)

2-21-2785/89 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.05.2023

Võlausaldajaid saab rahalise kohustuse täitmisega kahjustada PankrS § 109 lg 1 mõttes ka siis, kui rahalise kohustuse täitmise ajal on võlgnikul vaid üks võlausaldaja. Tähtsust ei ole sellel, et teiste võlausaldajate nõuded muutuvad sissenõutavaks pärast tagasivõidetavate tehingute või toimingute tegemist. Võlausaldajate huvide kahjustamisega võib olla tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise (vt RKTKo nr 3‑2‑1‑90‑08, p 12). Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis. Otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise (vt RKTKo nr 3‑2‑1‑39‑08, p 12). (p-d 15 ja 16.1)


2-21-5718/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.02.2023

PankrS § 106 lg 2 ei sätesta võimalust avada kohtulahendiga rahuldatud nõude kohta uus sisuline kohtuvaidlus, st esitada nõudele nn tavapärane vastuväide PankrS § 1001 lg-te 3 ja 4 tähenduses. (p 14)


PankrS § 82 lg 3 neljandat lauset kohaldatakse üksnes juhul, kui pankrotihaldur hindab võlausaldajate nõuete põhjendatust ja suurust häälte määramise menetluses. PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuvalt ei ole kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete puhul pankrotihalduril õigust esitatud nõudeid hinnata. PankrS § 82 lg-s 6 sätestatu kohaselt, kui võlausaldaja nõue on kaitstud, on tema häälte arv võrdeline kaitstud ja rahuldamata nõude suurusega. Järelikult on pankrotihaldur kohustatud PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuva nõude kandma võlausaldajate nimekirja. (p 16)


Ei ole välistatud, et kohtuliku kompromissi tagasivõitmise hagi tagamiseks võib pankrotihaldur taotleda kohtult TsMS § 377 lg 2 ja § 378 lg 1 p 10 järgi sellise hagi tagamise määruse tegemist, millega kohustataks pankrotihaldurit pankrotimenetluses mitte arvestama tagasivõidetava kohtulahendi alusel määratud häältega kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Lisaks võib taotleda kohtult hagi tagamise korras, et kohtulahendist tuleneva nõude omajale ei tehtaks pankrotimenetluses väljamakseid (summad hoiustatakse) kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. (p 17)

2-21-2685/110 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.12.2022

Võlgniku lepingulist esindajat, kellel on tema võlgniku pankrotitoimkonda valimise ajal kehtiv esindussuhe võlgniku esindamiseks pankrotimenetluses, saab pidada PankrS § 117 lg 3 tähenduses võlgniku lähikondseks, kes PankrS § 74 lg 3 kohaselt ei või kuuluda võlgniku pankrotitoimkonda. Niivõrd ilmne huvide konflikt ei võimalda võlgniku lepingulisel esindajal samal ajal pankrotitoimkonna liikmena võlausaldajate huvides tegutseda. (p 11.5)

Huvide konflikti olemasolu saab eeldada ka teiste võlgniku lepingulise esindajaga samas advokaadibüroos tegutsevate advokaatide puhul, keda saab samuti pidada PankrS § 117 lg 3 tähenduses võlgniku lähikondseteks, kes PankrS § 74 lg 3 kohaselt ei või kuuluda võlgniku pankrotitoimkonda. (p 12.3)

2-20-3353/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.12.2022

Elatisenõude osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel jaotise alusel.

Kuigi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev PankrS § 42 järgi saabunuks, ei tähenda see, et elatist saama õigustatud isiku tulevikus tekkivad elatisenõuded muutuvad pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise järel on sissenõutavad üksnes pankroti väljakuulutamise eelse aja elatise nõuded, kuna perioodilise elatise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks iga kuu uuesti (vt RKTKm nr 3-2-1-26-12, p 13). (p 10.1)

Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). (p 10.2)

Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. (p 10.3)

Täitedokumendi puudumisel saab isik, kellel on võlgniku vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatisenõue, pöörduda kõnealuse nõudega PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohtusse, kuna ta ei ole selle elatisenõude osas pankrotivõlausaldaja. Kohtumenetlus saab toimuda ka pankrotimenetluse ajal. Kui võlgniku suhtes on juba enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlus elatisenõude üle, mille kohta ei ole veel lahendit tehtud, jätab kohus PankrS § 43 lg 2 alusel nõude läbi vaatamata üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni, kuna see elatisenõue seostub pankrotivaraga. Kohtumenetlus saab jätkuda osas, mis puudutab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuvat elatisenõuet, kuna seda ei rahuldata pankrotivara arvel. (p 10.4)


Kui võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. See taotlus tuleb esitada pankrotimenetluses, pankrotiasja menetlevas kohtus läbi vaadatava taotlusena, mille saab lahendada üksnes kohus, kelle pädevuses on pankrotiasja lahendamine. Puudutatud isikud on nii pankrotivõlgnik kui ka pankrotihaldur. Kohus teeb PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel diskretsiooniotsustuse. Asjaolud, mida kohus avalduse lahendamisel kaalub, on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus ei määra elatist pankrotivarast ning jätab avalduse rahuldamata üksnes juhul, kui võlgnikul on piisav sissetulek elatise maksmiseks või kui võlgnikul sellist sissetulekut küll pole, kuid pankrotivara puudub ning on kindel, et seda ei teki ka pankrotimenetluse ajal. Lisaks peab kohus kõnealuse avalduse lahendamisel hindama pankrotivarast määramisele kuuluva hädavajaliku elatise suurust (sõltumata täitedokumendi olemasolust) ja perioodi. (p 10.5)


Seadusandja on näinud ette erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus nimetatud võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal sissetuleku jm vara arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. (p 10.2)

Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)

PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt esitatud elatisenõude puhul ei osale pankrotihaldur PankrS §-s 43 sätestatut arvestades kohtumenetluses võlgniku asemel, kuna kõnealune elatisenõue ei seostu pankrotivaraga. (p 10.4)


PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda elatisenõuet massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 tähenduses. Massikohustus on üksnes selline kohustus, mida seadus loeb massikohustuseks. Seetõttu ei kohaldu ka PankrS § 149 lg 1. (p 10.5)


PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. (p 10.5)


Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)


Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)


Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid.

Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)


Elatist saama õigustatud isik võib elatisenõude (nii kohtulikult aga ka kohtuväliselt) esitada igal ajal, sh ka peale pankroti väljakuulutamist. (p 11)

2-19-18842/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.10.2022

PankrS § 99 lg 1 esimese lause järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud (RKTKo nr 3-2-1-74-11, p 23). Üldjuhul on tasaarvestusolukorra eeldus, et pankroti väljakuulutamise ajal on tasaarvestaval poolel sissenõutavaks muutunud nõue ja teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (VÕS § 197 lg 1). (p-d 15 ja 15.1)

Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. Ka saab tasaarvestusavalduse võlgniku suhtes lugeda esitatuks tasaarvestatavat nõuet puudutava hagimenetluse käigus. (p 15.2)


Pankroti väljakuulutamisega muutub kogu võlgniku vara PankrS § 35 lg 1 p 1 ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. TsÜS § 66 kohaselt kuuluvad vara hulka mh kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused, sh nõudeõigused. See tähendab, et pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu kuuluvad pankrotivara hulka. (p 15.1)


Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi.

Pankrotimenetluse eesmärk on kohelda võlausaldajaid võrdselt selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras (PankrS § 2). Seadusandja eesmärk on panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on. See tähendab, et pankrotiseaduse järgi on ka riik võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (PankrS § 153) (vt RKÜKo nr 3-2-1-82-14, p 18 ja RKÜKm nr 3-3-1-39-05, p-d 15-18). (p 14)


Eristada tuleb MKS § 105 lg-s 3 sätestatud maksuõigussuhtes toimuvat maksuvõla automaatset tasaarvestamist ja PankrS §-s 99 reguleeritud tsiviilõiguslikku tasaarvestamist pankrotimenetluse ajal. Maksukorralduse seaduses (sh MKS § 105 lg-tes 3 ja 6) sätestatud tasaarvestamise kord reguleerib tasaarvestamist maksuõigussuhetes maksukohustuslase igapäevase majandustegevuse raames ning see ei kehti pankrotimenetluse ajal enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasaarvestamise puhul. Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi. (p 14)

Tagastusnõuet ja maksukohustust saab pankrotimenetluses tasaarvestada (RKHKm nr 3-3-1-88-06, p 17). Tasaarvestuse lubatavus pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuetega ei sõltu sellest, millal need lisandusid võlgniku ettemaksukontole. Samuti ei ole tähtsust deklaratsiooni esitamise ajal. PankrS § 99 lg-t 1 tuleb võlgniku nõude osas tõlgendada laiemalt ning lubada tasaarvestust juhul, kui võlgniku nõudeõigus võlausaldaja vastu on seotud pankrotieelse perioodiga. (p 15.1)


Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. (p 15.2)

2-20-18355/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2022

Vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks esitatud avaldust menetletakse kahes etapis. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et eelnõus on ajaliselt omavahel lahutatud kohtu kaks otsust: esiteks otsustab kohus, kas saneerimiskava üldse vastab seadusega ettenähtud nõuetele (SanS § 30), ning teiseks otsustab, kas saneerimiskava võimaldab ettevõtet saneerida (SanS § 36) (Riigikogu XI koosseis, 334 SE seletuskiri, lk-d 37-39). (p 11)

Kohus peab esmalt otsustama vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks esitatud avalduse menetlusse võtmise. Kohus saab kontrollida üksnes avalduse menetlemise eeldusi SanS § 30 lg 1 mõttes, mitte kava sisulist õigsust, mida tehakse kava kinnitamise otsustamisel (RKTKm nr 3-2-1-164-16, p 16.1). Kohtud peavad saneerimiskava menetlusse võtmise otsustamisel analüüsima, kas saneerimisteade ja saneerimiskava vastuvõtmise üleskutse on võlausaldajale kätte toimetatud (SanS § 30 lg 1 p-d 1 ja 2) ning kas saneerimiskava vastab vähemasti formaalselt SanS § 21 nõuetele, sisaldades nõuetekohaseid andmeid (SanS § 30 lg 1 p 3) (vt RKTKm nr 3-2-1-164-16, p 16.2). Samuti seda, kas saneerimisnõustaja hinnangul on ettevõtte saneerimine tõenäoline (SanS § 30 lg 1 p 4), kas avaldaja on oluline ettevõtja ja oluline tööandja (SanS § 30 lg 1 p 5) ning kas täidetud on vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse esitamiseks SanS §-s 29 sätestatud tingimused (SanS § 30 lg 1 p 6). SanS §-s 29 sätestatud tingimuste analüüsimisel hindab kohus, kas avaldus esitati ettenähtud tähtaja jooksul koos nõuetele vastavate lisadega ning kas täidetud oli mõni SanS § 29 lg-s 1 sätestatud eeldustest. Kolleegium on varem selgitanud, et nende tingimuste analüüsimisel saab kohus hinnata ka seda, kas võlausaldajaid on võrdselt koheldud ning kas rühmad on moodustatud õigetel alustel (RKTKm nr 3-2-1-164-16, p 19). (p-d 11-13)

2-21-9913/13 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.03.2022

Ühinemisleping on võlaõiguslik leping, millel on mh ühinguõiguslik olemus. Ühendatava ühingu vara üleminek ühendavale ühingule ja osaluse omandamine ühendatavas ühingus ei toimu aga mitte ühinemislepinguga, vaid seaduse jõul koos ühinemise äriregistrisse kandmisega. Ühinemisleping ei sisalda seega vara käsutamist (vara käsutustehingut). Seega ei riku ühinemislepingu sõlmimine ilma ühendatava ühingu halduri nõusolekuta käsutuskeeldu TsÜS § 88 lg 1 mõttes. Eelnevat arvestades pole ka ühinemisleping tühine. (p 8)


Äriregistrile peab ühinemisavalduse esitama ühineva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud (ÄS § 400 lg 1) ning ühendava ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud võivad esitada avalduse ka ühendatava ühingu ühinemise äriregistrisse kandmiseks (ÄS § 400 lg 4). Seega, kui avaldaja kui ühendav ühing ei ole pankrotistunud, ei pea äriregistrile esitatavat avaldust allkirjastama ühendatava ühingu pankrotihaldur. (p 9)

Siiski ei saa ilma ühendatava ühingu pankrotihalduri antud nõusolekuta ühinemiseks ühinemist äriregistrisse kanda. PankrS § 130 lg 3 mõttest tuleneb, et juhul, kui välja on kuulutatud ühingu pankrot, tegeleb ka ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega edasi pankrotihaldur. Seega olukorras, kus enne ühingu pankroti väljakuulutamist on sõlmitud ühinemisleping, mille ühinevad ühingud on heaks kiitnud, ning pärast seda on esitatud ka avaldus ühinemise kandmiseks äriregistrisse, kuid enne kandeavalduse lahendamist kuulutatakse välja ühingu pankrot, tuleb ühinemise lõpuleviimiseks esitada äriregistrile ka pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolek ühinemiseks. (p 10)


Registripidaja kontrollib seda, kas ühing on pankrotis, kandeavalduse lahendamise seisuga. Kui avaldaja pole registripidajale pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolekut ühinemiseks esitanud, tuleb avaldajale määrata tähtaeg puuduse – pankrotihalduri nõusoleku puudumine – kõrvaldamiseks. Kui avaldaja ka puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul pankrotihalduri nõusolekut ei esita või pankrotihaldur ühinemiseks nõusolekut ei anna, tuleb kandeavaldus jätta rahuldamata. (p 10)

2-19-10542/267 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.01.2022

SanS § 55 lg 1 neljanda lause järgi on kaebeõigus seega vaid sellisel võlausaldajal, kelle õigusi saneerimiskava muutmine puudutab. Sarnaselt on hagita menetlust lõpetava määruse peale üldjuhul kaebeõigus vaid isikul, kelle õigusi on määrusega kitsendatud (vt TsMS § 660 lg 3, § 696 lg 3). (p 10)

3-18-1606/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.12.2021

vt. RKHKo nr 3-3-1-20-16, p 16.2. (p 15)

Üldjuhul ei tohiks ringkonnakohus keelduda istungi pidamisest olukorras, kus ringkonnakohus hindab ümber kaebaja suhtes soodsa asjaolu või seaduse tõlgenduse, teeb uue otsuse kaebaja kahjuks. Enne uuele tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt peab menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks (HKMS § 198 lg 3 kolmas lause) ning otsuses võib tugineda üksnes sellistele tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause, § 185 lg 1). Vajaduse korral võib ringkonnakohus kaaluda ka asja arutamise uuendamist (HKMS § 130). (p 17)


MKS § 96 lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla sissenõudmist on alustatud MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud. MKS § 130 lg 1 p 3 sätestab maksuhalduri õiguse pöörata sissenõue rahalisele õigusele. Eeltoodud normidest tulenevalt piisab vastutusotsuse tegemiseks sellest, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (RKHKo nr 3-3-1-56-16, p 18; vt ja vrd ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 14). (p 19)

Täiendava vastutuse korral, mida juhatuse liikme solidaarne vastutus endast kujutab, piisab sellest, et võlausaldaja on enne solidaarvõlgniku vastu nõude esitamist esitanud nõude põhivõlgniku vastu ning seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ei ole nõuet täidetud. Sarnane säte on näiteks ÄS § 101 lg 5, mille kohaselt võib osanik keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu. Vastutusotsuse tegemine ei takista põhivõlgnikul oma kohustusi täita. Kui vastutusotsuse adressaat täidab talle määratud maksukohustuse äriühingu eest, siis tekib tal äriühingu vastu tagasinõudeõigus. (p 20)

MKS § 96 lg-s 5 toodud nõue on täidetud ka ühe täitetoimingu tegemisel ning seadus ei nõua, et maksuhaldur peaks enne vastutusotsuse tegemist tegema kõik endast oleneva, et maksuvõlg äriühingult sisse nõuda. See ei pruugiks ka olla proportsionaalne äriühingu jätkusuutlikku toimimist silmas pidades. Maksukohustuste õigeaegne täitmine on eelkõige maksumaksja kohustus ning muu hulgas paneb MKS § 8 juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse tagada esindatava vara arvel maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Võlgniku vara varjamine või muul viisil täitemenetluse takistamine võib tuua kaasa sunniraha või väärteokaristuse määramise ning raskematel juhtudel võib olla karistatav kuriteona KarS § 385 järgi. (p 21)


Juhul kui põhivõlgnik tasub maksuvõlga pärast vastutusotsuse tegemist (või võlg väheneb näiteks tagastusnõuete tasaarvestamise tagajärjel), ei ole vaja vastutusotsust muuta (vt ka RKHKo nr 3-18-1612/31, p 15). MKS § 14 lg 4 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase taotlusel väljastama talle kirjaliku tõendi või tegema elektrooniliselt kättesaadavaks andmed maksukohustuslase maksuvõlgade suuruse, samuti tema tasutud, temale tagastatud või tasaarvestatud maksusummade ja intressi kohta, mille sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole möödunud. See õigus on ka solidaarvõlgnikul teda puudutava maksukohustuse osas. (p 22)


VÕS § 66 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Ühe erandi toodud põhimõttest teeb MKS § 96 lg 6 p 3, mille kohaselt vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlg on kustutatud. Tegemist on juhtumiga, mida nimetab ka VÕS § 66 lg 2: kui võlausaldaja on kellegagi solidaarvõlgnikest kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu, vabanevad kohustusest ka teised solidaarvõlgnikud. VÕS § 66 lg 3 kohaselt võib see loobumine toimuda ka enne solidaarkohustuse tekkimist. (p 25)

Maksuvõla täieliku või osalise kustutamise otsus tuleb teha ka siis, kui maksuhaldur nõustub maksuvõla vähendamisega saneerimismenetluses. MKS § 114 lg-st 2 tulenevalt kaotab maksuhaldur õiguse teha juhatuse liikmelt maksuvõla sissenõudmiseks vastutusotsus siis, kui ta on andnud enne vastutusotsuse tegemist nõusoleku võlgade ümberkujundamiseks saneerimismenetluses ning teinud selle kohta maksuvõla kustutamise otsuse (olles läbinud kohase haldusmenetluse ja teostanud kaalutlusõigust). Samuti on vastutusotsuse tegemine välistatud siis, kui maksuvõlg kustutatakse MKS § 114 lg 3 alusel. (p 26)


Vastutusotsuse tegemist ei takista asjaolu, et põhivõlgniku suhtes on täitemenetlus peatatud kas halduskohtu määrusega esialgse õiguskaitse korras või maakohtu määrusega saneerimis- või pankrotimenetluses. (p 22)

SanS § 45 lg 4 kohaldub ka maksuõigussuhetele. (p 23)

Juhul kui maksuhaldur ei ole andnud nõusolekut maksuvõla ümberkujundamiseks, kuid sellest hoolimata kinnitab kohus saneerimiskava, mis näeb ette maksuvõla vähendamise või võlast vabastamise, siis kohaldub MKS § 1141 („Käesolevas peatükis sätestatu ei piira maksunõuete ümberkujundamist ja neist vabastamist juriidilise isiku saneerimismenetluses ega füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või võlgadest vabastamisel pankrotimenetluses eriseadustes sätestatud korras.“). Sellisel juhul ei toimu maksuvõla kustutamist MKS § 114 lg 2 alusel (mis tooks kaasa maksukohustuse lõppemise nii põhivõlgniku kui ka solidaarvõlgniku suhtes), vaid maksuhaldur kannab lootusetu maksuvõla maha MKS § 114 lg 1 alusel. Maksuvõla mahakandmise toiming ei lõpeta solidaarvõlgnike kohustusi ega võta maksuhaldurilt õigust teha MKS § 96 tingimustele vastavat vastutusotsus. (p 27)

SanS § 45 lg 4 teine lause sätestab, et kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Viidatud säte ei takista põhivõlgnikul tasuda maksukohustust solidaarvõlgniku asemel. Kui maksuhaldur ei ole andnud võla ümberkujundamiseks nõusolekut ega teinud maksuvõla kustutamise otsust, siis ei ole ka maksuvõlg lõppenud ning maksuhalduril ei ole õigust keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest. Sellisel juhul on tegemist äriühingu enda kohustuse täitmisega, mitte juhatuse liikmele antud hüvega (dividend, juhatuse liikme tasu, erisoodustus vms), millega võiksid kaasneda maksukohustused. (p 28)

2-20-15376/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.11.2021

Hüpoteek ulatub lisaks üüri-, rendi- või muule tulule ka kahju hüvitamisest või alusetust rikastumisest tulenevale hüvitisnõudele (VÕS § 1037 lg 1) juhul, kui kolmas isik rikub kinnisasja omaniku omandiõigust ja valdab kinnisasja ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta ning tekitab sellega kinnisasja omanikule kahju kaotatud kasutuseeliste näol või säästab oma vara alusetult saadud kasutuseeliste näol. (p 12.1)


Hüpoteegipidaja saab oma pandiõigusele (sh sellele, et pandiga on hõlmatud panditud kinnisasja viljad) tugineda täite- või pankrotimenetluses. (p 12.2)

Rendi- ja üüritulule ning muule tulule pööratakse hüpoteegi realiseerimisel täitemenetluses sissenõue täitemenetluse seadustiku (TMS) § 139 alusel koos kinnisasjaga. Täitemenetluses keelab kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel üüri- või rendinõude või muu nõude arestimisel TMS § 142 lg 2 järgi võlgniku suhtes kohustatud kolmandal isikul nõuet rahuldada ning kohustab TMS § 111 järgi võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. (p 12.2)

Täitemenetluses on sissenõudjal TMS § 118 lg 1 esimese lause järgi õigus esitada võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu hagi, nõudes kolmandalt isikult võlgnetava kohustuse täitmist võlgniku asemel enda kasuks kohtutäiturile. Pankrotiseaduses ei ole sätestatud sissenõudjale võimalust nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks pankrotihaldurile. (p 12.3)

Kolleegium leiab, et pankrotimenetluses saab analoogia korras lähtuda TMS § 118 lg-st 1, arvestades, et PankrS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt võib pankrotivarasse kuuluva võlgnikule võlgnetava kohustuse täitmist pärast pankroti väljakuulutamist vastu võtta üksnes haldur. Hüpoteegi realiseerimisel ei saa võlausaldajat asetada pankrotimenetluses halvemasse olukorda, võrreldes täitemenetlusega, kus on võimalik nõue sisse nõuda kolmandalt isikult TMS § 118 alusel. (p 12.3)

Hüpoteegipidajal on õigus esitada hagi kolmanda isiku vastu, nõudes kolmandalt isikult hüpoteegiga koormatud kinnisasja viljade (sh üüritulu) väljaandmist võlgniku asemel pankrotihaldurile selleks, et laekunud raha arvel saaks täita hüpoteegiga tagatud kohustust. Pankrotimenetluses nõuet ei arestita. (p 12.3)


Hüpoteegiga hõlmatud rendi- ja üürinõuete ning muude nõuete sissenõudmisest saadav tulem kuulub kinnisasja omaniku pankroti korral hüpoteegipidajale tema pandiõiguse alusel nõuetele. Hüpoteegipidaja nõuded rahuldatakse tulemi arvel PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimeses järjekorras pandiga tagatud nõudena. Pandiga tagatud nõue rahuldatakse PankrS § 153 lg 2 esimese lause järgi esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtega pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui ühe kümnendiku ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Kui pandiese on koormatud mitme pandiõigusega, rahuldatakse PankrS § 153 lg 3 esimese lause järgi nõuded pandieseme müügist saadud raha arvel vastavalt pandiõiguste järjekohtadele. (p 12.4)


Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava summa suurus kindlaks määramata. Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. (p 14.3)


Juhul, kui hagiavalduses esitatud asjaolud ja nõue ei ole piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik täpsustada, tuleb määrata hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaeg hagi täpsustamiseks. Alles siis, kui hageja ei ole talle selliselt määratud tähtaja jooksul hagi täpsustanud määral, mis muudaks hagi õiguslikult veenvaks, võib kohus keelduda hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 371 lg 2 p 2 järgi menetlusse võtmisest. (p 15)


Hagi tagamise taotluse korral ei pea kohus juhul, kui hagiavaldus või hagi tagamise taotlus on kõrvaldatava puudusega (sh hageja nõude ebaselgus), määrama hagi tagamise menetluses hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, vaid ta peab jätma hagi tagamise taotluse rahuldamata. (p 16)


Iga kostja osaleb menetluses iseseisvalt, kuna kummagi vastu on esitatud eraldi nõue (TsMS § 207 lg 2), tegu ei ole ka vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seega on kummagi kostja vastu esitatud nõudel oma hind, nõudeid ei ole alust TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita. (p 17)

2-20-6801/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.10.2021

SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisiti. Saneerimisseaduses on eraldi reguleeritud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste määramise kord ja selliste määruste vaidlustamine. SanS § 18 lg 3 järgi otsustab saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse kohus saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud SanS § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul. Kohus võib saneerimiskava kinnitamisel määrata, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis tasutakse osamaksetena. Kohus võib saneerimisnõustaja tasu määramisel ära kuulata ka ettevõtja. SanS § 18 lg-s 3 sätestatud määruse peale määruskaebuse esitamist reguleerib SanS § 18 lg 6. Selle sätte järgi võib sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud kohtumääruse peale ettevõtja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. SanS § 18 lg 6 piirab isikute ringi, kes saavad määruskaebuse esitada, nimetades selgelt, et kaebuse võivad saneerimisnõustaja tasu määruse peale esitada ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Võlausaldajale kaebeõigust tasu määruse peale seaduses ei sätestata. (p 16)

Võlausaldaja kaebeõigust saneerimisnõustaja tasu määruse peale ei saa tuletada SanS § 30 lg-st 7. Asjaolu, et saneerimisnõustaja tasu määrus sisaldub samas menetlusdokumendis, kus lahend saneerimiskava kinnitamise avalduse kohta, ei tähenda, et ühes küsimuses määruskaebeõiguse olemasolu annab määruskaebuse esitamise õiguse ka küsimuses, mille vaidlustamist seadus ette ei näe. (p 17)

Kuivõrd SanS § 18 lg-s 6 on selgelt sätestatud, kes võivad saneerimisnõustaja tasu määrust vaidlustada (on piiratud vaidlustajate ringi), ei saa võlausaldaja saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebust ringkonnakohtule esitada. (p 17)

PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt RKÜKm nr 3-2-1-75-14, p 63; RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 38; RKPJKm nr 3-4-1-10-08, p 10). Saneerimisnõustajale kohtu määratud tasu tuleb maksta avaldaja vahenditest. Põhimõtteliselt on õige seisukoht, et saneerimisnõustajale tasu maksmine vähendab avaldaja vara, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Selles osas ei erine aga saneerimisnõustajale makstav tasu mistahes muust avaldaja poolt ettevõtluse raames tehtud kulutusest. Juhul, kui saneerimiskava kinnitamata jätmise tõttu saneerimismenetluse lõpetamise järel ei ole võlausaldajal (kelleks on ka puudutatud isik) võimalik oma nõudeid saneerimisavalduse esitanud võlgniku vastu täita, on nii saneerimismenetluses puudutatud isikuna osalenud võlausaldajal kui ka teistel võlausaldajatel võimalik oma huve kaitsta täite- või pankrotimenetluses, kasutades selleks eelkõige täitemenetluse seadustiku §-des 187-197 ja pankrotiseaduse §-des 109-119 sätestatud võlgniku vara tagasivõitmise võimalusi. Seega SanS § 18 lg-s 6 sätestatud kaebeõiguse piirang ei piira puudutatud isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. (p 18)

2-17-8832/133 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.10.2021

Täitemenetluses on ühisvara jagamise tagasivõitmine TMS §-de 187 ja 190 alusel võimalik ka olukorras, mil abikaasad on ühisvara jaganud jõustunud kohtuotsusega. (p 11)

Võimalik on tagasi võita võlgniku tegevusetus, mis väljendus selles, et ta jättis ühisvara jagamise asjas enda menetlusõigused teostamata, ta nõustus hagiavalduses esitatud seisukohtadega, jättis vaidlustamata kinnistute väärtused, mis erinesid oluliselt turuväärtusest, ning ühisvara jagamise viisi, mille tulemusel oli tema osa ühisvara jagamisel oluliselt väiksem sellest, mis jäi tema abikaasale. (p 15)

Tagasivõitmise õiguslik tagajärg ei ole kompromissi kinnitamise kohtumääruse kehtetuks tunnistamine, vaid sellega kaasneb võimalus esitada sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-80-06, p 15). (p 17)


Ühisvara jagamise asjas on ühisvara koosseisu kindlaksmääramine õiguse kohaldamise küsimus, mida hindab kohus. (p 20)

Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega AÕS § 641 kohaselt (vt RKTKo nr 2-17-4192/14, p 10 ja seal viidatud lahendid). Arvestades seda, et kinnistutele seatud keelumärge välistab AÕS § 63 lg 2 kohaselt kannete tegemise kinnistusraamatusse, on selles osas piiratud ühisvara jagamise lõpule viimine, sest ühisvara jagamise kohtuotsuse alusel ei saa kinnistusraamatusse kannet teha, st vaatamata eelnimetatud kohtuotsuse kehtimisele, ei ole sellel materiaalõiguslikku tagajärge (vt ka RKTKm nr 3-2-1-48-04, p 14). (p 21)

2-19-15657/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2021

PankrS § 541 lg-st tulenevalt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidluses poolena pankrotihaldur. (p 10)


Kui hagiavaldusest ja selles esitatud asjaoludest nähtuvalt on hageja eesmärgiks see, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu tasaarvestusavalduses märgitud nõuet, siis on hageja esitanud TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi. Hagejal on sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, või mitte (vt õigussuhte puhul selguse saamise vajaduse kui õigusliku huvi kohta ka nt RKTKo 03.10.2013, nr 3-2-1-97-13, p 10). (p 11)


Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Selliste vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. Nõude vaieldavus ei ole seevastu tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks. (p 12)

2-18-13387/72 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.06.2021

Kui hageja soovib nõude tervikuna tunnustamata jätmist, siis sellest saab järeldada, et hageja on vaidlustanud ka nõude tunnustamise intressi osas. (p 15)

Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 tulenes otsesõnu, et sellist hagi on õigustatud esitama ka võlgnik. (p 11)

Pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist. (p 12)

Nõuete kaitsmisel tuleb võlausaldajal näidata, missuguse nõudega on tegemist. Seejuures on oluline viidata elusündmusele, millest õigussuhe tuleneb, et nõue oleks piisavalt piiritletud. (p 14)


Kui isikul on hagi esitamise õigus, tuleb arvestada, et hagi esitamise ja selle menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud. Kuigi pankrotimenetluses on võlgnikul kulutuste tegemiseks vaja pankrotihalduri heakskiitu ja võlgniku pankrotihaldur on keeldunud võlgniku ja tema lepingulise esindaja vahelise õigusabi lepingu täitmisest ning õigusabikulude kandmisest, ei puuduta võlgniku (juhatuse liikme) ja pankrotihalduri võimalik sisesuhe vastaspoole menetluskulude kandmist ning väljamõistmist kohtumenetluses. Kohus peab menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel lähtuma tsiviilkohtumenetluses sätestatud reeglitest. Kui hagi jääb rahuldamata, ei saa kostja menetluskulusid jätta hageja juhatuse liikme kanda, kuna ta on menetlusväline isik. Kostja menetluskulud tuleb sellisel juhul jätta võlgniku kanda. (p 17)

Kokku: 381| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json