/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 362| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-15657/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2021

PankrS § 541 lg-st tulenevalt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidluses poolena pankrotihaldur. (p 10)


Kui hagiavaldusest ja selles esitatud asjaoludest nähtuvalt on hageja eesmärgiks see, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu tasaarvestusavalduses märgitud nõuet, siis on hageja esitanud TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi. Hagejal on sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, või mitte (vt õigussuhte puhul selguse saamise vajaduse kui õigusliku huvi kohta ka nt RKTKo 03.10.2013, nr 3-2-1-97-13, p 10). (p 11)


Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Selliste vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. Nõude vaieldavus ei ole seevastu tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks. (p 12)

2-18-13387/72 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.06.2021

Kui hageja soovib nõude tervikuna tunnustamata jätmist, siis sellest saab järeldada, et hageja on vaidlustanud ka nõude tunnustamise intressi osas. (p 15)

Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 tulenes otsesõnu, et sellist hagi on õigustatud esitama ka võlgnik. (p 11)

Pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist. (p 12)

Nõuete kaitsmisel tuleb võlausaldajal näidata, missuguse nõudega on tegemist. Seejuures on oluline viidata elusündmusele, millest õigussuhe tuleneb, et nõue oleks piisavalt piiritletud. (p 14)


Kui isikul on hagi esitamise õigus, tuleb arvestada, et hagi esitamise ja selle menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud. Kuigi pankrotimenetluses on võlgnikul kulutuste tegemiseks vaja pankrotihalduri heakskiitu ja võlgniku pankrotihaldur on keeldunud võlgniku ja tema lepingulise esindaja vahelise õigusabi lepingu täitmisest ning õigusabikulude kandmisest, ei puuduta võlgniku (juhatuse liikme) ja pankrotihalduri võimalik sisesuhe vastaspoole menetluskulude kandmist ning väljamõistmist kohtumenetluses. Kohus peab menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel lähtuma tsiviilkohtumenetluses sätestatud reeglitest. Kui hagi jääb rahuldamata, ei saa kostja menetluskulusid jätta hageja juhatuse liikme kanda, kuna ta on menetlusväline isik. Kostja menetluskulud tuleb sellisel juhul jätta võlgniku kanda. (p 17)

2-20-4817/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.04.2021

Praegusel juhul kuulub hüpoteegiga koormatud kinnistu kaaspärijate ühisomandisse ja ühe koosomaniku suhtes on tema avalduse alusel algatatud pankrotimenetlus. (p 16)

Vt ka RKTKo 21.05.2014 nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKm 09.01.2019 nr 2-17-11697/30, p 13; RKTKm 04.12.2018 nr 2-17-18529/24, p-d 16 ja 17. (p-d 15 ja 17)

Juhul kui kinnistu kuulub kaaspärijate ühisomandisse, kaaspärijate ühisomandis olev kinnistu on koormatud hüpoteegiga, pärandvara on jagamata, kuid sissenõudjal on kõigi kaaspärijate vastu täitedokument ning kõik kaaspärijad (kõik vara omanikud) on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on täituril õigus sellise täitedokumendi alusel koormatud kinnistu ka arestida ning sundtäitmine lõpuni viia (kaaspärijate ühisomandisse kuuluv kinnistu enampakkumisel müüa). See on võimalik ka olukorras, kus ühe kaaspärija suhtes algatatakse pankrotimenetlus, määratakse ajutine haldur ning pärija vara suhtes toimuv sundtäitmine on maakohtu määrusega keelatud. Tegemist ei ole sellises olukorras varaga, mille saaks automaatselt arvata pankrotivara hulka enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 17 lg 3 mõttes. (p 19.2)

3-18-1247/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.03.2021

PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS §-s 99 sätestatuga. (p 25)

Tasaarvestuse eelduseks VÕS tähenduses on kaks samaliigilist kohustust. (p 25.1)

Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)


PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS § s 99 sätestatuga. (p 25)

Ei Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktidest ei nähtu, et vaidlusaluse halduskaristuse täitmiseks oleks muid viise peale selle tasaarvestamise juhul, kui järgneva kolme kalendriaasta jooksul rahuldatakse mõni võlgniku toetustaotlus. Nii määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-st 3 kui ka rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-st 28 nähtub, et tasaarvestust tulevaste toetusmaksetega peetakse EL õiguses toetusesaajatelt toetuse tagasinõudmise ja lisakaristuse sissenõudmise peamiseks viisiks. Samuti viitab sellele rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 põhjendus 24.

Halduskaristuse rakendamine toetuse välja maksmata jätmise vormis järgmiste toetuste taotlemisel kannab ka määruse (EL) nr 640/2014 põhjenduses 19 käsitletud eesmärki arvata isik toetuse saajate hulgast teatavaks ajaks välja. Rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-s 28 on küll viidatud ka muude täitemeetmete võtmise võimalusele võlgade sissenõudmiseks tasaarvestuse kõrval, kuid need peavad olema ette nähtud liikmesriigi õigusaktidega.

Eestis on põllumajandustoetusi puudutavate määruste rakendamise reeglid sätestatud ELÜPS-s. Muu hulgas on ELÜPS §-des 111—115 käsitletud toetuse saaja kohustust toetusraha tagasi maksta, sh sellise nõude sundtäitmist täitemenetluse seadustiku (TMS) alusel (§ 112 lg 3). Analoogilised sätted puuduvad aga halduskaristuste sissenõudmise kohta. Arvestades, et TMS § 2 lg 1 p 21 järgi on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks ainult seaduses sätestatud juhul ning et seadusega ei ole ette nähtud halduskaristuse määramise otsuste sundtäidetavust TMS-s sätestatud viisil, ei ole PRIA-l ka Eesti riigisiseste seaduste alusel õigust rakendada määruse (EL) nr 640/2014 art-s 19 käsitletud halduskaristuste sundtäitmiseks muud viisi kui samas määruses nimetatud tasaarvestus. (p 25.2)

Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)

2-20-12697/14 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Vt kohtutäituri kasuks kantava keelumärke lubatavuse kohta RKTKm 07.03.2011, nr 3-2-1-167-10, p 14. (p 13)

Kohtunikuabi jaoks kehtib ka muidu formaliseeritud kandemenetluses PKS § 27 lg 6 järgne eeldus, mille kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka (vt RKTKm 08.11.2017, nr 2-16-16048/16 p 15.3, samuti p 16 viitega RKTKm 20.01.2016, nr 3-2-1-60-15). (p 14)

Kui täitemenetlust on alustatud eelduslikult abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule sissenõude pööramiseks ning välja on kuulutatud ühe abikaasa pankrot, siis ei kuulu abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Kui kohtutäituril on õigus müüa eelduslikult ühisvara hulka kuuluv kinnistu, on kohtutäituril ka õigus taotleda keelumärke seadmist. Keelumärke sissekandmiseks ei ole vaja abikaasa pankrotihalduri nõusolekut. (p-d 15.1 ja 15.4)

Kinnistu täitemenetluses müümise eeldusena tuleb üldjuhul kinnistule seada keelumärge. Keelumärke sissekandmine on TMS § 142 lg 1 kohaselt osa kinnisasja arestimisest (vt ka RKTKm 20.10.2015, nr 3-2-1-104-15, p 9). (p 15.2)


Kinnistu täitemenetluses müümise eeldusena tuleb üldjuhul kinnistule seada keelumärge. Keelumärke sissekandmine on TMS § 142 lg 1 kohaselt osa kinnisasja arestimisest (vt ka RKTKm 20.10.2015, nr 3-2-1-1-15, p 9). (p 15.2)


Pankrotihalduril ei ole enne ühisvara jagamist võlgnikule kuuluva ühisvara käsutamise õigust PankrS § 36 lg 1 järgi (vt RKTKm 09.01.2019, nr 2-17-11697/39, p 13; RKTKo 21.05.2014, nr 3-2-1-38-14, p 16 ja RKTKm 16.12.2015, nr 3-2-1-108-15, p 19). (p 15.1)

2-16-2060/614 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.12.2020

Saneerimiskava kohta antud hääli ei saa tagantjärele muuta vabas vormis saneerimiskava vastuvõtmise üle SanS § 24 lg 1 kohaselt hääletamata. Saneerimiskava võetakse vastu hääletamise teel koosolekul või koosolekut pidamata, kuid hääletustulemused tuleb SanS § 25 kohaselt kanda hääletusprotokolli, selleks, et kohtul oleks hiljem võimalik SanS § 28 lg 2 p 5 kohaselt kontrollida saneerimiskava vastuvõtmise nõuete järgimist. Hääletusprotokolli tagantjärele muuta ei saa. (p 12)

Kohus saab nõutava arvu poolthäälte olemasolu kontrollimisel lähtuda üksnes SanS § 25 kohaselt koostatud hääletusprotokollist ning selle lahutamatutest lisadest (SanS § 25 lg 2), mitte aga muudest tagantjärele esitatavatest andmetest. See on oluline õiguskindluse ja -selguse tagamiseks. (p 12.2)

Avaldaja esimene võimalus on, et saneerimismenetlus lõpetatakse ning ta esitab uue kava uues saneerimismenetluses või juhul, kui avaldaja ei soovi sisuliselt muuta saneerimiskavas ette nähtud abinõusid ning võlausaldajate enamus SanS § 24 lg-te 3 või 4 mõttes soovib asuda toetama kava kinnitamist, saab teise võimalusena jätkata käimasolevat saneerimismenetlust.

Kuna seadus ei võimalda kohtule esitatud saneerimiskava menetluse käigus muuta, ei saa kohus anda tähtaega kava muutmiseks või uue kava esitamiseks, sest tähtaeg kava kohtule esitamiseks saab olla maksimaalselt 60 päeva (SanS § 10 lg 2 p 3 ja lg 3). Siiski ei ole välistatud uue kava esitamine uues saneerimismenetluses ka SanS § 8 lg 2 p 3 arvestades, sest seadus ei takista saneerimismenetluse algatamist kuni avaldajale ei ole määratud ajutist pankrotihaldurit. SanS § 8 lg 2 p 3 takistab uue saneerimismenetluse algatamist vaid siis, kui saneerimismenetluses on kava kinnitatud (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-16, p 20; vt ka Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 76). (p 13)

Olukorras, kus osa esialgu saneerimiskava kinnitamise vastu hääletanud võlausaldajaist on oma nõuded loovutanud uutele võlausaldajatele, kes soovivad hääletada saneerimiskava kinnitamise poolt, ei ole vajalik uue saneerimismenetluse algatamine ega uue saneerimiskava esitamine. Sellisel juhul ei ole tegu saneerimiskava muutmisega, vaid üksnes võlausaldajate õigusjärglusega. (p 14)

Saneerimiskava saab muuta sarnaselt kava kinnitamisega, kohaldades analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35 (vt Riigikohtu 8. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10124/40, p 18.3). (p 14.1)

Kui võlausaldajate enamuse seisukoht saneerimiskava kohta erineb õigusjärgluse tulemusel varasemast, mh kui osa saneerimiskavaga hõlmatud nõuetest on omandanud saneeritavaga samasse kontserni kuuluv ettevõtja, annab see aluse uuesti saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletada. Saneerimise käigus on oluline tagada võlausaldajate huvide kaitse ning selle põhimõttega ei oleks kooskõlas jätta arvestamata sellega, kui võlausaldajate majanduslik seos ja huvi saneeritava ettevõtja tegevuse jätkumise vastu on saneerimismenetluse erandlikult pika kestuse tõttu oluliselt muutunud. (p 14.2)

Saneerimise eesmärk on ületada majandusraskused, säilitades ettevõtte toimimise, vältida püsivat maksevõimetust ning muuta selle edasine majandamine jätkusuutlikuks. Saneerimisel tuleb toimida kiiresti. Saneerimismenetluse venimine ei ole mitte ühegi asjast puudutatud isiku huvides. (p 15)

2-19-17970/20 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.11.2020

Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)


Võlausaldaja pankrotihalduri poolt oma ülesande täitmise (teise isiku suhtes pankrotiavalduse esitamise) tõttu tekib võlausaldajal teise isiku menetluskulude kandmise kohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

Seega olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)

Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)


Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)

2-18-15384/109 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.11.2020

VÕVS § 1 lg 1 esimese lause kohaselt on VÕVS-i eesmärk võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule tema võlgade ümberkujundamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 18).

VÕVS §-s 1 nimetatud eesmärki peab silmas ka VÕVS § 14, mille lg-st 2 tuleneb põhimõte, et kui kohtule on esitatud nii pankroti väljakuulutamise avaldus kui ka võlgade ümberkujundamise avaldus, lahendab kohus esimesena võlgade ümberkujundamise avalduse. (p 12.1)

Võlgade ümberkujundamise menetlus kui alternatiiv pankrotimenetlusele ei tohi tähendada seda, et pankrotimenetlust ei ole üldse võimalik läbi viia, kuna võlgnik esitab järjest uusi põhjendamatuid võlgade ümberkujundamise avaldusi. (p 12.2)

Olukorras, kus võlgade ümberkujundamise avalduse esitanud isiku vastu on esitatud ka pankrotiavaldus, tuleb võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmise otsustamisel hinnata seda, kas võlgnik on püsivalt maksejõuetu või mitte. Juhul kui selgub, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, tuleb võlgade ümberkujundamise avaldus jätta menetlusse võtmata VÕVS § 17 lg 2 p 1 järgi. Samas määruses võib maakohus juhul, kui esinevad vastavad alused, kuulutada välja võlgniku pankroti. (p 12.3)

Kui võlgnik vaidlustab eelnimetatud määruse ja kõrgema astme kohus maakohtu määrust ei muuda, on tõhusalt ja kõrgema astme kohtu kontrollituna lahendatud ka pankroti väljakuulutamine ning välditud pankrotimenetluse venitamist. Kui kõrgema astme kohus peaks maakohtu määruse tühistama pankroti väljakuulutamise osas, peab kohus hindama, kas esinevad võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmise muud eeldused. Pankrotimääruse tühistamine ei mõjuta halduri poolt või tema suhtes tehtud õigustoimingute kehtivust (vt pankrotiseaduse § 31 lg 8). (p 12.4)

2-16-18957/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.09.2020

Tagasivõitmise hagi rahuldamiseks peavad olema lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldustele täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Ka rahalise kohustuse tagasivõitmise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 13. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957/51, p 12; 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 10). Seda, et tagasivõidetavad maksed kahjustavad võlausaldajate huve, peab tõendama hageja. (p 13)

PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et: · rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve; · kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; · kohustus täideti võlgniku lähikondsele.

Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. (p 14)


Tagasivõitmise hagi rahuldamiseks peavad olema lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldustele täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Ka rahalise kohustuse tagasivõitmise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 13. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957/51, p 12; 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 10). Seda, et tagasivõidetavad maksed kahjustavad võlausaldajate huve, peab tõendama hageja. (p 13)

PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et: · rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve; · kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; · kohustus täideti võlgniku lähikondsele.

Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. (p 14)

Hageja ei pea tõendama, kui suur summa oleks ilma tagasivõidetava makseta pankrotivaras ja kui palju täpselt saaks iga võlausaldaja rohkem raha, vaid piisab selle tõendamisest, et võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses (vt Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 11). Võlausaldajate huvid saab lugeda eelduslikult kahjustunuks, kui hageja tõendab, et võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma vaidlusaluste makseteta saanud suuremas ulatuses rahuldatud, võrreldes sellega, millises ulatuses need saaksid kaetud tagasivõitmise aja seisuga. (p 15)

Kui hageja tõendab, et vaidlusaluste maksetega on üht võlausaldajat (kostjat) teistele eelistatud seeläbi, et temale tagastati laenu samal ajal, kui olid olemas teised võlausaldajad, kelle nõudeid ei täidetud, ei pea hageja täiendavalt tõendama, et kostjale maksmine oli majanduslikult ebaotstarbekas. Sellisel juhul tuleb kostjal tõendada, et temale maksmine oli majanduslikult otstarbekam võlgniku teiste kohustuste täitmisest. Näiteks võib kostja tõendada, et ta täitis kohustuse, mis tõi kaasa vara suurenemise.

Püsiva maksejõuetuse olukorras ei saa ühe võlausaldaja eelistamist põhjendada ainuüksi sellega, et tema nõuetelt jookseb intress ja viivis ning nende nõuete vältimiseks on sellele võlausaldajale kohustuse täitmine majanduslikult põhjendatud. Tähtsust ei ole ka sellel, et mõne võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumise aega võis olla kokkuleppel pikendatud. (p 16)


Mõnel juhul on võimalik lugeda võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud isiku kontrollitav äriühing, s.o äriühing, mille enamusosanik on võlgniku juhatuse liige või võlgniku osanik või aktsionär. Kui makse tegelikku majanduslikku sisu hinnates on võimalik järeldada, et sellisele äriühingule tasumine oli võlgniku juhatuse liikmele või osanikule majanduslikult kasulik, saab lähikondsuse hindamisel samastada PankrS § 117 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud isiku ja tema kontrollitava äriühingu. (p 17)

2-17-13190/83 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.05.2020

Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)


Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)

Pärandaja võlausaldajatel on sõltumata sellest, kas pärimismenetlus on lõppenud ja kas kellelegi on antud välja pärimistunnistus, õigus PärS § 111 lg 3 alusel taotleda pärandvara hoiumeetmete rakendamist.

Kuna PankrS § 9 lg-d 1 ja 2 annavad võlausaldajale õiguse esitada pankrotiavaldus surnud isiku vara suhtes (vt Riigikohtu 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 11), on pankrotimenetlus võimalik algatada ka ilma pärandvara hoiumeetmeid taotlemata. (p 14)


Pärandvara inventuuri kulud kandnud isik ei ole ainuüksi nende kulude kandmise tõttu pärandvara pankrotimenetluses võlausaldajaks. (p 15)

2-17-18069/322 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.01.2020

Kuni 28. märtsini 2019 (k.a) oli võlgnikul võimalus esitada halduri vabastamise peale määruskaebus Riigikohtule, alates 29. märtsist 2019 aga sellist võimalust ei ole. (p 14)

Kui ringkonnakohtu määruse resolutsioon on kaebeõiguse osas ebatäpne ega arvesta sellega, et enne Riigikohtule määruskaebuse esitamiseks ettenähtud 15-päevase tähtaja möödumist jõustub seadusemuudatus, mis välistas kaebeõiguse Riigikohtule, annab see aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks ja ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel. (p 16)


Pankrotihalduri üle kohtu tehtava järelevalve eesmärk on tagada menetluse efektiivsus ja seaduslikkus. Kohtul on järelevalvet tehes õigus otsustada, milliseid järelevalveabinõusid ta kasutab, ja valida sõltuvalt menetluse eripärast ka järelevalve intensiivsus. (p 17)

Kuigi halduri vabastamise kaalumisel saab kohus arvestada, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema, saab kohus halduri usalduse puudumise tõttu vabastada siiski vaid juhul, kui haldur on oma kohustusi rikkunud. Kui haldur ei ole oma kohustusi rikkunud, kuid kohus teda mingil muul põhjusel enam ei usalda, ei ole PankrS § 68 lg 2 järgi alust haldurit vabastada. Kuna halduri vabastamine on kohtu kaalutlusotsus, peab vabastamise määrusest nähtuma, milliseid asjaolusid kohus kaalumisel arvestas ja kuidas ta jõudis järeldusele, et halduri vabastamine on põhjendatud. (p 18)

Kahe halduri koostöö ebaõnnestumine võib olla halduri vabastamise põhjus eelkõige juhul, kui koostöö ebaõnnestumise põhjustas haldur, keda vabastada soovitakse. (p 21.1)

Olukorras, kus erikontrolli tulemused ei anna põhjust kuriteokaebuse või kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ei ole haldur rikkunud oma kohustusi, kui ta vaatamata kohtu kahtlustele jätab kaebuse või hagi esitamata. Kuriteokaebuse esitamata jätmist saaks haldurile ette heita vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et haldur teab kuriteost, kuid ei esita kaebust. (p 22.2)

Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)

Hindamaks seda, kas haldur on vara müügi korraldamisel toiminud piisava hoolsusega, tuleb halduri tegevust hinnata ex ante vaatepunktist ehk hinnata, kas ajal, mil haldur müügiviisi valis, võis ta mõistlikult võttes loota, et see müügiviis on võlausaldajate parimates huvides. Heites haldurile ette majanduslikult ebaotstarbekat käitumist, peavad põhjendused, millest nähtub, et haldur tegutses majanduslikult ebaotstarbekalt, sisalduma kohtumääruses. (p 23.4)

Kuigi iseenesest võib aruandekohustuse rikkumine olla pankrotihalduri vabastamise põhjuseks, ei saa halduri enda nimel sõlmitud lepingu kohtule esitamata jätmine olla halduri vabastamise põhjuseks. (p 24.3)

PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)

PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)

Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. Kohus võiks haldurile abilise kasutamist ette heita vaid juhul, kui pankrotitoimkond ei ole sellega nõustunud või kui abiliseks oleks valitud ebapädev isik. (p 24.7)


Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)

PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)

PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)

Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. (p 24.7)

2-12-46735/185 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.01.2020

TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmisavalduse lahendamisel tuleb arvestada ka sellega, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui isik pöördub kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse kaitseks (TsMS § 3 lg 1) ning avalduse menetlusse võtmisest keeldumise alus on see, kui isik pöördub kohtusse eesmärgil, millele riik ei peaks andma õiguskaitset (TsMS § 371 lg 2 p 2 teine alternatiiv). (p 13)

Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud tema pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 11; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). (p 16)

Asjaolu, et pankrotivõlgnik osales tsiviilasja menetluses isiklikult ja mitte pankrotihalduri kaudu, võib olla teistmisavalduse rahuldamise alus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 12). (p 16)

Samas tuleb praeguse asja lahendamisel arvestada sellega, et tsiviilasjas, milles võlgniku (kostja II) pankrotihaldur taotleb asja teistmise korras uuesti läbivaatamist, jäeti hagi võlgniku vastu rahuldamata. Võlgniku pankrotihaldur tugines teistmisavalduses sellele, et ta soovib teistmisega saavutada olukorda, kus tühistatakse kohtuotsus, millega hagi jäeti võlgniku vastu rahuldamata ja tehakse uus otsus, millega hagi rahuldatakse nii võlgniku kui ka kostja I vastu. Nendel asjaoludel ei saa teistmisavaldust rahuldada. (p 17)

Kuigi kostjal on õigus hagi õigeks võtta, ei näe tsiviilkohtumenetluse seadustik kostjale ette võimalust hagi rahuldamiseks teise, samas menetluses osaleva kaaskostja suhtes. (p 20)

Avaldaja (pankrotihaldur) põhjendas teistmisavaldust sellega, et hageja on esitanud samal alusel nõude ka kostja II pankrotimenetluses. Juhul, kui praegune hagi rahuldataks nii kostja II kui ka kostja I suhtes ja kui nõue täidetaks kasvõi osaliselt kostja I vara arvel, väheneksid kostja II kohustused pankrotivaras. Sellisel eesmärgil esitatud teistmisavaldusele ei saa riik anda õiguskaitset ja selliselt esitatud avalduse, sh teistmisavalduse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 teise alternatiivi analoogia alusel keelduda. (p 21)


Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud tema pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 11; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). (p 16)


Kuigi kostjal on õigus hagi õigeks võtta, ei näe tsiviilkohtumenetluse seadustik kostjale ette võimalust hagi rahuldamiseks teise, samas menetluses osaleva kaaskostja suhtes. (p 20)

2-18-9203/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Haldurile tuleb teatada hiljemalt kahe kuu jooksul alates pankrotiteate ilmumisest igast nõudest, mille rahuldamist pankrotimenetluses soovitakse (PankrS § 93 lg 1). Haldurile tuleb samas korras teatada ka tingimuslikest nõuetest ja nõuetest, mille täitmise tähtpäev ei ole veel saabunud (vt ka PankrS § 98). Üksnes sellisel juhul saab võlausaldaja teiste, õigel ajal nõude esitanud võlausaldajatega võrdse nõuete rahuldamise positsiooni. (p 12-14)

Seadus ei võimalda esitada nõuet teist korda tunnustamiseks juhul, kui esimest korda nõue küll esitati, kuid see jäi tunnustamata põhjusel, et nõudele esitati vastuväide ja võlausaldaja ei esitanud kohtusse nõude tunnustamise hagi, või kui nõude tunnustamise hagi kohtulahendiga ei rahuldatud. Hindamaks seda, kas tegu on sama nõudega, tuleb aluseks võtta nõude ese (näiteks see, millist rahasummat nõutakse) ja elulised asjaolud, millele tuginedes nõue esitatakse. See, kas tegemist on sama või erineva nõudega, ei sõltu sellest, millisele õiguslikule alusele nõude esitaja nõude esitamisel viitab. Kui võlausaldaja tugineb algselt nõuet esitades sellele, et tal on võlgnikuga leping, mille kohaselt on võlgnikul lepingu täitmise kohustus, ja hiljem esitab nõude, mis tuleneb sama lepingu täitmata jätmisest, on tegemist sama nõudega. (p 19)


PankrS § 46 lg 7 reguleerib seda, milline nõudeõigus on võlausaldajal siis, kui haldur loobub võlgniku lepingulise kohustuse täitmisest. Säte ei reguleeri nõude esitamise korda ega nõude esitamise tähtaega. Seega tuleb võlausaldajal arvestada, et kõik nõuded, mis tal pankrotivõlgniku vastu võivad tulevikus tekkida, ei tarvitse olla massikohustused. (p 15)

Kui PankrS § 46 lg-s 7 sätestatud nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, võib olla tegemist tingimusliku nõudega, mis rahuldatakse PankrS §-s 152 sätestatud korras. (p 16)

PankrS § 46 lg-s 2 sätestatud halduri valikuõiguse teostamise tähtaja on ette nähtud eelkõige võlausaldajate kaitseks, aga ka pankrotimenetluse tõhususe tagamiseks. Kui kohus määrab valikuõiguse teostamiseks seaduses sätestatust pikema tähtaja, peab ta arvestama ka võlausaldajate huve ja hindama, ega pikema tähtaja määramine ei kahjusta võlausaldaja huve ega muuda lubamatult pikaks aega, mil võlausaldaja ei tea, kas temaga sõlmitud lepingu täitmist jätkatakse. (p 20)

2-17-18531/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.11.2019

TsMS § 371 lg 2 p-s 2 ja § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alustel võib kohus vastavalt jätta hagiavalduse menetlusse võtmata või jätta hagi läbi vaatamata. Viidatud sätetest tuleneb kohtule võimalus, mitte aga kohustus selliselt toimida (Riigikohtu 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p 14).

Olukorras, kus hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, tuleb tuvastusnõuded jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõuded TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Kuna tuvastushagi, mille esitamiseks hagejal ei ole õiguslikku huvi, ei saa TsMS § 368 lg 1 kohaselt rahuldada, on menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas juhised, mille kohaselt tuleks alama astme kohtul kaaluda hagi menetlusse võtmata või läbi vaatamata jätmise võimalust. (p 19)


TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. (p 20)


Pankrotimenetluses esineb erinevaid nõudeid - osa neist kaitstakse PankrS §-s 103 sätestatud korras nõuete kaitsmise koosolekul, teised loetakse seaduse alusel tunnustatuks ilma kaitsmiseta ning nende tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vaieldakse vastu, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse. Olukorras, kus nõue loetakse PankrS § 119 lg 5 alusel tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega, puudub hagejal tuvastushagi esitamisel õiguslik huvi ning kui hagejal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, oleks tal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid sarnaselt võlausaldajatega, kelle nõue kaitsmise koosolekul tunnustati või kelle nõude tunnustamise hagi rahuldati. (p 18)

2-17-18470/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2019

Saamata jäänud tulu ei ole VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14). (p 10)

Kahjuna võib olla käsitatav olla vara tegeliku väärtuse ning müügitulemi vahe, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud TsMS § 391 kaitse-eesmärgiga. Vara tegeliku väärtuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 65 teisest lausest. (p 11)

Pankrotivara müügitulem ei ole üldjuhul käsitatav vara tegeliku väärtusena. Küll võib vara soetamismaksumus olla käsitatav eeldusliku vara tegeliku väärtusena, seda nii vara soetamise hetkel kui ka edaspidi. Kui hageja suudab tõendada vara soetamismaksumuse, on see käsitatav eeldusliku vara tegeliku väärtusena ka vara müügi hetkel. Kostja saab sellisel juhul tõendada, et vara väärtus müügi hetkel on hageja väidetust (vara soetamismaksumusest) väiksem. (p 12)


Ainuüksi äriühingu netovara seisust ei saa järeldada äriühingu püsivat maksejõuetust. (p 13)


Juhul kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks määrata, saab kohus muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel otsustada kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 41; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 41). (p 14)

2-16-18957/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2019

Ainuüksi lepinguliste suhete olemasolu ei saa üldjuhul tingida isikute ühist majanduslikku huvi PankrS § 117 lg 2 p 5 mõttes. (p 11.1)

PankrS § 113 lg 2 kohaselt eeldatakse, et võlgniku lähikondne teadis võlgniku maksejõuetust. See säte loob võlgniku lähikondse teadmise eelduse, mitte võlgniku maksejõuetuse esinemise eelduse. Võlgniku maksejõuetus tuleb ka lähikondsele täidetud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise puhul tuvastada. (p 12.4)

2-15-17822/110 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2019

PankrS § 3 lg-s 3 peetakse silmas ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetlusi (PankrS 2. ptk) ning see säte ei piira PankrS 2. ptk-s reguleeritud menetlustes menetlusosaliste õigust taotleda kohtult abi tõendite kogumisel TsMS § 236 lg 2 järgi, mis kohaldub TsMS § 477 lg-st 1 tulenevalt ka hagita menetluses.

Kuivõrd seadus ei sätesta TsMS § 475 mõttes hagita menetluse liigina ajutise pankrotihalduri või pankrotihalduri avalduse alusel krediidiasutuse kohustamist andma teavet ja dokumente kolmandate isikute kontode kohta, siis ei ole kohtul pädevust kohustada krediidiasutust andma halduri hagita menetluse avalduse alusel teavet ja esitada dokumente. Halduril tuleb esitada hagi ja taotleda selle menetlemisel teda huvitava teabe ja tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 alusel.

Vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-17822, p-d 11, 14.1 ja 14.3. (p 16)

2-11-24696/82 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.10.2019

Üldjuhul on pankrotivõlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal kohustatud töötama täistööajaga, kuid tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega. Nii võib täistööajaga töötamise kohustuse välistada nt perekondlike kohustuste täitmine (laste kasvatamine, abi vajavate perekonnaliikmete hooldamine) või seadusest tulenevad piirangud, mis takistavad võlgnikul töötada täistööajaga. (p 18)

Kui võlgnikul on mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures VÕS § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt asjaoludest võib mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha. (p 19)

Võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks ei saa pidada seda, et võlgnik õppis eriala, millel tal hiljem ei õnnestunud tööle asuda, kui ta asus õppima heas usus ja lootuses saada tasuvamat tööd. (p 20)

Olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Ei ole piisav, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama. (p 27)

2-16-9434/88 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.10.2019

Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14)

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)


Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda, saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)


Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)


Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata.

Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19)

Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)


Ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja kulgema hakkamine eeldab PankrS § 122 lg 5 mõttes, et pankrotivõlgniku abikaasa on saanud teada või pidanud teada saama sellest, et ühisvaras olevad esemed on PankrS § 126 kohasesse pankrotivara nimekirja kantud. (p 18)

PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja möödumine ei muuda pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka kuuluvaid esemeid võlgniku lahusvaraks. See tähendab, et abikaasade ühisvaras olevad esemed jäävad nende ühisvaraks ka pärast seda, kui ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on möödunud. (p 21)

Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata. Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19)

Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)

Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)


Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14)

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)

2-17-17217/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.06.2019

VÕS § 29 kohaldamisel võivad pooled tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda. (p 15)

Laenu tagastamatuks muutmise kokkulepe ei pea tingimata olema kirjalik. Samas, et laenu saaks pidada tagastamatuks, peab selline kokkulepe olemas olema, mis tähendab, et pooled peavad olema teinud vastavad tahteavaldused.

Üksnes raamatupidamises kajastamise viisist ei saa tuletada majandustehingu õiguslikku sisu. (p 16)


Pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19). (p 18)


Lepingupooled võivad kokku leppida laenu allutamises (laen, mis tagastatakse laenuandjale juriidilisest isikust laenusaaja lõpetamisel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist). Kui pooled on laenu allutamises siduvalt kokku leppinud, siis on sellel mõju ka pankrotimenetluses. Selline kokkulepe ei välista häälte andmist ja nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid kokkuleppega allutatud nõue tuleks rahuldada viimases järjekorras, pärast kõigi ülejäänud nõuete rahuldamist.

Kuigi PankrS § 153 lg 1 ei sisalda vastavat rahuldamisjärku, on kohtupraktikas tunnustatud võimalust arvata selline nõue viimasesse järku pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. jaanuari 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-00, milles seda võimalust on tunnustatud Eesti Maapanga pankrotimenetluses olukorras, kus samuti puudus norm allutatud laenu nõude rahuldamisjärgu kohta).

Kui pooled ei ole sellist laenu allutamise kokkulepet sõlminud, siis on tegemist tavalise laenukokkuleppega, millest tulenev nõue rahuldatakse tavapäraste laenu tagastamise reeglite järgi. (p 22)

Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)

Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)

Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)

Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)

Kokku: 362| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json