/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-10124/40 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2017

Saneerimisel kujundatakse ümber konkreetseid nõudeid (vt SanS § 21 lg 1 p 4, §-d 22 ja 47), mitte lepinguid. Saneerimismenetluse eesmärk ja olemus on esmajoones juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud võlgade restruktureerimine, mitte lepingute kohtu korras muutmine tulevikku suunatuna. Kui nõue ei ole saneerimiskavaga hõlmatud, kehtib see muutmata kujul edasi ja võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist saneerimiskava väliselt. See, et saneerimiskava võlausaldaja suhtes kehtib, ei tähenda automaatselt, et saneerimiskava kinnitamine mõjutab kõikide tema nõuete täitmist. (p 17)

Nõuete saneerimiskavasse hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist. (p 18)

Võimalik on saneerimiskava muutmine sarnaselt kava kinnitamisega ja seejuures kohaldada analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35. (p 18.3)

Saneerimismenetluses saab üldjuhul ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud. Nii ei saa vähemalt üldjuhul etteulatuvalt muuta kestvuslepingutest tulenevaid nõudeid, st sisuliselt muuta etteulatuvalt kestvuslepingut. Erandlikult saab saneerimise huvides siiski sekkuda ajutiselt ka kestvuslepingutesse, kui vastasel korral ei oleks saneerimisega taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja see ei kahjusta ebaproportsionaalselt võlausaldajate huve. (p 19)


Nõuete saneerimiskavasse hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist. (p 18)

Võimalik on saneerimiskava muutmine sarnaselt kava kinnitamisega ja seejuures kohaldada analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35. (p 18.3)


Kui pooled on lepingus kokku leppinud, millise kohustuse täitmiseks tuleb tasutu arvata, tuleb esmajoones lähtuda poolte kokkuleppest. (p 25)

3-2-1-74-13 PDF Riigikohus 19.06.2013

Ettevõtja maksejõuetust ei saa tuvastada vaid raamatupidamislike näitajate alusel. Olukord, kus äriühingu netovara ehk bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1) on negatiivne ja äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Netovara negatiivsus on seega üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada eelkõige juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-1-1-49-11, p 19). (p 22)


Võlausaldajat ei või jätta saneerimise käigus ilma nõuet tagavast õigusest. Asjaõigusi ei saa saneerimismenetluses ümber kujundada ega nende sisu muuta. Kuna hüpoteegi kehtivuseks ei ole tagatava nõude olemasolu (vt AÕS § 325 lg 4), ei mõjuta ka hüpoteegiga tagatud nõude ümberkujundamine iseenesest pandi kehtivust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 59). (p 18) Pandiga tagatud nõude ümberkujundamise saneerimismenetluses tuleb arvestada, et pandiga tagatud nõuetele on AÕS § 280 järgi tagatud panditud eseme arvel rahuldamise eelisõigus teiste nõuete suhtes. Selline eelisõigus kehtib muu hulgas nii täitemenetluses kui ka pankrotimenetluses. Ka saneerimismenetluses ei või pandipidajast võlausaldajaid kohelda oluliselt halvemini, kui neid koheldakse pankrotimenetluses. (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-13, p 14; 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 61). (p 19)


Kohtul on vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamisel õigus kaaluda ettevõtja olulisust. Oluline ettevõtja on eelkõige selline ettevõtja, mis vastab olulise ettevõtja tunnustele juba saneerimismenetlusse sisenemisel. Üksnes lootus, et äriühing võib saneerimise teel edaspidi muutuda oluliseks ettevõtjaks või oluliseks tööandjaks, ei ole piisav, et lugeda äriühingut oluliseks ettevõtjaks. (p 21)

3-2-1-25-11 PDF Riigikohus 09.05.2011

Kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust. TsMS § 660 lg 3 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt tuleb ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse.


Iga konkreetse menetluse puhul tuleb selgeks teha, kes ja millises ulatuses on sellest menetlusest puudutatud ja millised õigused tuleb neile tagada. Sisult saab n-ö olemuslikest hagita (st vaidlusvälistest) asjadest, mille puhul täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet (nt lapsendamine), selgelt eristada sisulisi vaidlusmenetlusi, mis lahendatakse hagita menetluse põhimõttel üksnes otstarbekusest (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Teistest hagita asjadest eristuvad omakorda rangelt formaliseeritud maksekäsu kiirmenetlus ning nii vaidlus- kui ka vaidluseta menetluse elemente sisaldavad suuresti iseseisvate menetlusreeglitega komplekssed maksejõuetuse menetlused: pankrotimenetlus, saneerimismenetlus ja võlgade ümberkujundamismenetlus.


Saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20). Saneerimismenetluse välistab üksnes püsiv maksejõuetus. Kohtul tuleb kontrollida, kas vähemalt kava kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses, st anda tuleb n-ö pankrotihinnang. Saneerimismenetluse algatamine iseenesest ei takista võlausaldajal algatamise-eelsele võlgniku rahalise kohustuse rikkumisele tuginedes lepingut lõpetada või lepingu täitmisest keelduda, kuid sellise õiguskaitsevahendi rakendamisel puudub saneerimismenetluse kestel õiguslik mõju, st sellele saab tugineda vaid saneerimise ebaõnnestumise korral. See puudutab üksnes rahaliste kohustuste rikkumist, mis peab olema toimunud enne saneerimismenetluse algatamist. Võlausaldaja võib lõpetada lepingu või keelduda selle täitmisest, tuginedes ettevõtja kohustuse rikkumisele, mis toimus pärast saneerimismenetluse algatamist, kui kava ei hõlma selle kohustuse ümberkujundamist.


Saneerimismenetluses saab reeglina ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud. Saneerimisseadus ei keela saneerimisabinõuna krediidiasutuste või finantseerimisasutuste nõuete ümberkujundamist, samuti ei ole keelatud pandiga tagatud nõuete või liisingulepingutest tulenevate nõuete ümberkujundamine. Pandiga tagatud nõuet tohib pandipidaja nõusolekuta vähendada üksnes ulatuses, milles pandiese tegelikult nõuet ei taga, st mille võrra pandieseme väärtus (koos võimalike pandipidaja kanda jäävate menetluskuludega) tagatavat nõuet ei kata. Lubatud ei ole pandiga tagatud nõude asendamine osalusega saneeritavas äriühingus pandipidaja nõusolekuta. Liisingulepingutest tulenevaid nõudeid ei saa vähendada, vaid nende maksetähtaega saab üksnes pikendada. Lubatav ei ole liisinguandja nõuete tühistamine saneerimismenetluse algatamisest kuni saneerimiskava kinnitamiseni. Nii intressi-, viivise- kui ka leppetrahvinõudeid saab kavas ümber kujundada sarnastel põhimõtetel teiste nõuetega. Kava kinnitamise järel arvestatakse nõudelt, mida ümber ei kujundata, SanS § 48 järgi viivist ja leppetrahvi edasi esialgse õigussuhte järgi. Kava tähtaja möödumisel lõpevad algsed nõuded. Kava tühistamisel taastuvad need nõuded SanS § 51 lg 2 järgi selliselt, nagu ei oleks saneerimismenetlust olnud, st viivist arvestatakse ka kogu saneerimismenetluse aja eest. SanS § 22 lg 1 p 4 ei välista võlausaldajatele osaluse andmist saneeritavas äriühingus, ilma et loodaks uus äriühing ja antaks üle ettevõte kui majandusüksus. Saneerimisabinõuna tuleb kõne alla üksnes aktsiakapitali suurendamine selliselt, et võlausaldajale antakse aktsiaid tema nõude vastu, st sisuliselt tasaarvestatakse võlausaldaja nõue aktsiaseltsi vastu aktsiaseltsi nõudega aktsiaid märkinud võlausaldaja vastu aktsiate eest tasumiseks (vt ÄS § 346). Kava kinnitamisega saab asendada võlausaldaja avalduse aktsia märkimiseks (st märkimislepingu sõlmimiseks), tasaarvestusavalduse VÕS § 198 esimese lause mõttes ja ka muud aktsiate omandamiseks vajalikud abinõud (mh tahteavaldused), st sundida teda sisuliselt aktsiaid omandama. Lisaks on vajalikud saneeritava aktsiaseltsi toimingud aktsiate väljaandmiseks, mh tuleb vastu võtta aktsiakapitali suurendamise otsus (ÄS § 341 lg 1), teised aktsionärid peavad loobuma aktsiate märkimise eesõigusest (ÄS § 345 lg 1) ja aktsiakapitali suurendamine tuleb registreerida äriregistris (ÄS § 343), kusjuures aktsiakapital loetakse ÄS § 343 lg 5 järgi suurendatuks ja uutest aktsiatest tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisega äriregistrisse. Nõude asendamine aktsiatega peaks võlausaldajate laia konsensuseta olema võimalik üksnes juhul, kui võlausaldajatele või vähemalt suurematele neist antakse tervikuna kontroll saneeritava ettevõtja majandustegevuse üle vastavalt nende nõuete suurusele.


Saneerimiskavas võib SanS § 21 lg 2 esimese lause järgi ette näha, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlausaldajate rühmade kaupa (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 18). Kui saneerimiskavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajad oluliselt erinevalt, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses. Selline käsitlus kaitseb võlausaldajate huve ning tagab, et erinevate võlausaldajate erinev kohtlemine oleks kavas eraldi põhjendatud ja et võlausaldajatele oleks tagatud võimalus hääletada rühmade kaupa.


vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20. Mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda pankrotihinnang, arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid (täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms).


Saneerimisseadus ei võimalda kohtule esitatud saneerimiskava osaliselt kinnitada ega menetluse käigus muuta, st kohtul on võimalik see vaid kinnitada või kinnitamata jätta. Võlausaldajatele ja kohtule on võimalik esitada kinnitamiseks mitu alternatiivset kava, millest võib kinnitada ühe. Saneerimisel tuleb eristada ettevõtja püsivat maksejõuetust ja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 20). Saneerimismenetluse välistab üksnes püsiv maksejõuetus. Kohtul tuleb kontrollida, kas vähemalt kava kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses, st anda tuleb n-ö pankrotihinnang. Kava täitmise tõenäosust hinnates saab kohus lähtuda üksnes kavas ettenähtud saneerimisabinõudest ega hinda seda, kas need on lubamatud, mh kas mõne võlausaldaja õigusi on ebaproportsionaalselt kahjustatud. Seda kontrollib kohus eraldi. Kohtu roll kava edukuse kontrollimisel on anda hinnang, kas esitatud kujul on kava täitmine tõenäoline, lähtudes ümberkujundatavate kohustuste iseloomust ja suurusest, ettevõtja varast ja võimalikest rahavoogudest ning muudest olulistest asjaoludest. Seejuures piisab üldisest hinnangust tõenäosuse alusel. Mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda pankrotihinnang, arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid (täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms). Vajadusel võib kohus küsida ettevõtjalt või saneerimisnõustajalt täiendavaid andmeid ja põhjendusi. Kava kinnitamisega ei muudeta iseenesest materiaalõiguslikult olemasolevat võlasuhet, vaid sisuliselt olemasolev võlasuhe "külmutatakse" ja saneerimiskavaga luuakse selle kõrvale uus võlasuhe, mille täitmine hakkab toimuma kava järgi. Kui kava täidetakse, loetakse täidetuks ka esialgne võlasuhe. Sama tagajärg on ka siis, kui võlgnik kavast tulenevaid kohustusi rikub, kuid kava ometigi ei tühistata - sel juhul saab võlausaldaja nõuda vaid kavast tulenevate kohustuste täitmist, mh kavale kui täitedokumendile tuginedes (SanS § 45 lg 5 esimene lause, § 53 lg 2). Kava ennetähtaegsel tühistamisel langeb selle mõju tagasiulatuvalt ära (SanS § 51 lg 2), st "külmutatud" võlasuhe taastub tervikuna. Nii saab saneerimiskavast tulenevaid tagajärgi hinnata esmajoones võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 2 alusel.


Kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust. TsMS § 660 lg 3 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt tuleb ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale kaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse.

3-2-1-122-09 PDF Riigikohus 18.11.2009

SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisti. Saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta tehtud kohtumäärus tuleb igal juhul nii avaldajale kui ka puudutatud isikutele kätte toimetada. Ka saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebus tuleb toimetada kätte menetlusosalistele ja küsida ka neilt kaebuse kohta vastust. Kui seda ei ole teinud maakohus, teeb seda ringkonnakohus.


Nõude õiguspärasuse esmase kontrolli kohustus on saneerimisseaduse järgi saneerimisnõustajal.

SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisti. Saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta tehtud kohtumäärus tuleb igal juhul nii avaldajale kui ka puudutatud isikutele kätte toimetada. Ka saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebus tuleb toimetada kätte menetlusosalistele ja küsida ka neilt kaebuse kohta vastust. Kui seda ei ole teinud maakohus, teeb seda ringkonnakohus.


Saneerimisseadus ei välista saneerimiskavas maksunõude ümber kujundamist. Saneerimisseadus välistab üksnes töölepingu alusel tekkinud nõuete ümberkujundamise (SanS § 22 lg2).


Saneerimisseadus ei kohusta moodustama võlausaldajate rühmi (SanS § 21 lg 2). Kui siiski on rühmad moodustatud, hääletatakse saneerimiskava vastuvõtmise üle rühmade kaupa (SanS § 24 lg 4).


Saneerimisseaduses ei sätestata saneerimiskava täitmise tähtaega, kuid eeldatakse, et saneerimiskava täidetakse mõistliku aja jooksul. Kuna saneerimiskava täitmise ajal ei saa ettevõtja vastu esitada pankrotiavaldust ega ka hagi saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete alusel, peab selline õiguste piiramine toimuma konkreetse ettevõtte saneerimise vajadustest lähtudes. Erakordsed asjaolud, mis õigustaksid erakordselt pikka tähtaega, peavad olema saneerimiskavas esile toodud.


Saneerimiskava kinnitamata jätmine on kohtu diskretsiooniotsus. Saneerimismenetluses on ettevõtja huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldaja huvid. Määravaks tuleb võlausaldaja huvide ja õiguste kaalumisel lugeda seda, kas võlausaldaja huve on oluliselt rikutud. Tähtsam on kavas võrrelda olukorda, mis saaks nõuetest saneerimiskava kinnitamata jätmisel, st mis võimalused oleks nende rahuldamisel võimalikus pankrotimenetluses.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json