2-21-16822/84
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.10.2025 |
|
PankrS § 63 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kahju võib seisneda ka selles, et võlausaldajal jääb pankrotivara arvel osa nõudest rahuldamata, kuna pankrotihaldur on süüliselt pankrotivara vähendanud ja puuduva osa kättesaamine võlgnikult on ebatõenäoline. PankrS § 63 lg 1 eesmärgiks on kaitsta pankrotimenetluse võlausaldajaid kahju eest, mis on tekkinud selle tõttu, et pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu on pankrotivara väiksem, kui see oleks olnud pankrotihalduri kohustuste kohase täitmise korral. (p 11)
Ekslik on seisukoht, et kindlustuslepingu võimalik tühistamine mõjutab üksnes kindlustusandja ja kindlustusvõtja suhet. Kui tehing on tühistatud, on see kehtetu (TsÜS § 90 lg 1 kolmas lause) ja selle alusel ei saa nõudeid esitada ka kolmandad isikud. VÕS § 521 lg 5 alusel tekkiv kindlustusandja kohustus hüvitada kahjustatud isikule kindlustusjuhtumiks olev kahju ka juhul, kui ta on täielikult või osaliselt vabanenud vastutusest kindlustusvõtja ees, saab kõne alla tulla olukorras, kus leping on kehtiv, kuid kindlustusandja on vabanenud vastutusest kindlustusvõtja ees kindlustusvõtja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu. VÕS § 521 lg 5 eesmärgiks on jätta kehtiva kohustusliku vastutuskindlustuslepingu korral kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamiskohustus kindlustusandja kanda kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelisest suhtest tulenevate kindlustusvõtja rikkumiste korral, kuid mitte näha ette kindlustusandja vastutust olukorras, kus kehtivat vastutuskindlustuslepingut ei ole või see on lõppenud (p 13)
Kuigi pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse eesmärgiks on kaitsta muuhulgas ka pankrotivõlausaldajaid neile pankrotihalduri kohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju eest, saab kindlustusandja tugineda kindlustuslepingu tingimusele, mis näeb ette, et pankrotihalduri tahtlik kohustuse rikkumine ei ole kindlustusjuhtum. Seda seisukohta ei muuda ka VÕS § 521 lg 5, mis sätestab, et kindlustusandja ei või keelduda kahjustatud isiku nõude täitmisest põhjusel, et ta on vabanenud täielikult või osaliselt vastutusest kindlustusvõtja ees. VÕS § 521 lg 5 eesmärk ei ole näha ette kindlustusandja vastutust olukorras, kus kindlustuslepingu kohaselt ei ole üldse tegemist kindlustusjuhtumiga.
Kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse puudumine olukorras, kus kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult, on kindlustuse üldine põhimõte (vt eelkõige VÕS § 452 lg 1, § 492 lg 3 teine alternatiiv, § 501 teine alternatiiv, § 513, § 540, § 551 ja § 564, samuti KarS § 212 lg 1 esimene alternatiiv). Kui kindlustusandja peaks oma kohustuse täitma ka kindlustusvõtja tahtluse korral, oleks see vastuolus kindlustuse olemuse ja eesmärgiga. Pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse puhul lubab PankrS § 64 lg 2 selge sõnaga pankrotihalduril ja kindlustusandjal kokku leppida, et kindlustatud ei ole kohustuse tahtlikust rikkumisest tekkiv vastutus. Seega ei ole seadusandja näinud ette, et võlgnikule, võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, tuleks pankrotihalduri poolt tahtliku kahju tekitamise korral tagada kohustusliku vastutuskindlustuse kaitse. Selliste rikkumiste korral saab esitada nõudeid üksnes pankrotihalduri ning tema üle järelevalvet tegevate isikute vastu, kui hoolsa järelevalvega oleks olnud võimalik kahju ära hoida. (p 15)
|
| 2-22-3043/75
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.10.2025 |
|
Kohus ei saa omistada tõendi tähendust poole seletusele, ilma et pool või vastaspool oleks taotlenud seletuse käsitamist tõendina TsMS § 267 lg 1 või § 268 alusel ning ilma et kohus oleks lähtuvalt TsMS § 239 lg-st 1 sellise taotluse rahuldanud. Kui kumbki pool ei esita eelnimetatud taotlust, siis ei pea kohus seletuse esitanud poolele selgitama, et seletus ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav (RKTKo nr 2-19-7379/61, p 22). (p 14)
Kohtul ei ole kohustust esitatud tõendeid süstematiseerida. TsMS § 236 lg 3 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama, millist asjaolu ta iga tõendiga tõendada soovib. Kui kohus võtab vastu tõendi, mille kohta menetlusosaline ei ole öelnud, millist asjaolu ta tõendiga soovib tõendada, tuleb anda menetlusosalisele võimalus see puudus kõrvaldada (RKTKo nr 3-2-1-103-14, p 11). Kui puudust ei kõrvaldata, tuleb tõendid jätta TsMS § 238 lg 1 alusel asjakohatuse tõttu arvestamata. (p 16)
PankrS § 193 lg 5 alusel tuleb pankrotimenetlustes, mille algatamise avaldus võeti menetlusse enne 1. veebruari 2021, kohaldada nõuete kaitsmise ja tunnustamise osas kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 3 lg-t 2, § 77 p 6 ja 5. peatüki 2. jao redaktsiooni. Eelviidatud menetlustes tuleb kohaldada ka kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 99, mis on olemuslikult seotud nõuete kaitsmise ja tunnustamisega. (p 28.1)
|
| 2-22-17410/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.06.2025 |
|
Kinnisasja asjaõiguslepingu sõlmimiseks peavad mõlema poole tahteavaldused vastama AÕS §-s 641 ja § 120 lg-s 1 sätestatud vorminõuetele. Kohtulahendiga tahteavalduse asendamisel on üksnes asendatud tahteavalduse puhul täidetud seadusest tulenev vorminõue. Kinnisasja omandaja vormikohast tahteavaldust ei asenda kohtule hagi esitamine kohustamaks kinnisasja võõrandajat andma kinnisomandi üleandmise tahteavaldus. Seega peab kinnisasja omandaja kinnistusraamatusse kande tegemiseks esitama kinnistusraamatu pidajale lisaks kinnistamisavaldusele ja eelviidatud kohtulahendile ka oma notariaalselt tõestatud vormis avalduse kinnisasja asjaõiguslepingu sõlmimiseks. (p-d 15 ja 16)
Kinnisomandi tasu eest võõrandamisel saab vastastikuse täitmise VÕS § 110 lg 5 järgi korraldada eesmärgipäraselt ning mõlema poole huve tasakaalustavalt selliselt, et võõrandajat kohustatakse andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning omanikuvahetust väljendava kinnistusraamatu kande tegemiseks vajalikud tahteavaldused üksnes tingimusel, et kinnisasja omandaja on tasunud võõrandajale kinnisasja ostuhinna või kui võõrandaja satub ostuhinna vastuvõtmisega viivitusse. Kui kohus rahuldab hagi VÕS § 110 lg 5 alusel vastunõude täitmise tingimusega, on samuti tegu TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramisega (RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 38). (p 21)
Kinnistusraamatu kande tegemiseks tuleb kinnistusraamatu pidajale lisaks nõuetekohasele kinnistamisavaldusele, kinnisasja omandaja notariaalselt tõestatud tahteavaldusele asjaõiguslepingu sõlmimiseks, andmetele, mis võimaldavad kontrollida riigilõivu tasumist kinnistusraamatu kande tegemise eest, ning kohtulahendile, millega asendati kinnisasja võõrandaja tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnisasja omaniku muutumise kohta kinnistusraamatu kande tegemiseks, esitada:
• kohtutäituri õiend, milles kohtutäitur kinnitab, et kinnisasja omandaja on hoiustanud raha konkreetse kohtuotsuse täitmiseks, millega kohustati kinnisasja võõrandajat andma tahteavaldused omandajalt lahendiga väljamõistetud rahasumma tasumise vastu, ning et kohtutäitur on võõrandajale TMS § 184 lg 1 teise lause järgi omandaja kohustuse täitmist pakkunud; või
• notari hoiustamiskviitung, millest hoiustamise alusena nähtub selgelt, et raha hoiustati kohtuotsuse täitmiseks, millega kohustati võõrandajat andma tahteavaldused omandajalt lahendiga väljamõistetud rahasumma tasumise vastu. (p-d 22–23)
Kuna pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise peatumine on seadusest tulenev tagajärg, ei ole kohtuotsus vastuolus PankrS § 35 lg 1 p-ga 6, kui enne pankroti väljakuulutamist esitatud hagi alusel mõistetakse pankrotivõlgnikult pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist tehtud kohtuotsusega välja viivis põhivõlgnevuselt hagiavalduse esitamisest põhivõlgnevuse tasumiseni. Pankrotihaldur ja kohus saavad sellise nõude tunnustamisel arvestada PankrS § 35 lg 1 p-ga 6. Ka kohtutäitur saab sellise nõude täitmisel arvestada PankrS § 35 lg 1 p-ga 6 ja § 167 lg-ga 1. (p 25)
|
| 2-23-14338/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.04.2025 |
|
PankrS § 106 lg 2 kohaselt, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel või kui kohtule esitatud võlausaldajate nimekirja koostamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab kohus nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri avalduse alusel uuesti läbi. Nimetatu on õiguskaitse võimalus, mida saab pankrotimenetluse osaline kasutada olukorras, kus nõue tunnustati, kuid peale nõude tunnustamist on nõue lõppenud või vähenenud. PankrS § 106 lg 2 eeldab vastava avalduse esitamist kohtule. (p 14)
|
| 2-24-11100/45
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.04.2025 |
|
Võlgniku pensioni saamise nõudele on võimalik sissenõudja kasuks sissenõuet pöörata TMS § 110 jj kohaselt. Võlgnikul on samas õigus täitemenetluses säilitada osa sissetulekust, et katta enda ja ülalpeetavate minimaalsed ülalpidamiskulud. Sissetulekute arestimise piiranguid reguleerivad TMS § 131 jj. Pensioni korral on lisaregulatsioon sätestatud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 47 (vt pensionist kinnipidamise ulatuse kohta lähemalt RKTKm nr 2-18-4480, p-d 15–19). (p 10.1)
Nõudeõigus saada pensioni on võlgniku vara TMS § 4 lg 1 tähenduses. Kui võlgnikule maksab pensioni Eesti valitsusasutus, SKA, siis võib kohtutäitur algatada täitemenetluse Eestis, kus asub avaldaja vara. Seda ka juhul, kui võlgnik elab välismaal. Eesti kohtutäitur lähtub Eesti seadustest ning mittearestitava summa osas tuleb kohtutäituril lähtuda eelkõige TMS §-st 131 jj, mitte selle välisriigi seadustest, kus avaldaja elab. Eesti kohtutäituril ei ole kohustust lõpetada täitemenetlus ainult sellel põhjusel, et võlgnik elab välisriigis või kolib menetluse ajal sinna elama, juhul kui Eestis on jätkuvalt võlgnikule kuuluvat vara, millele saaks pöörata sissenõuet. (p 10.2)
Kui pankrotimenetluse lõpetamise määruses (PankrS § 158 alusel) märgitakse resolutsioonis võlausaldajate nõuete osad, mille ulatuses jäi võlausaldajatel raha saamata, võib raugemise määrusel olla PankrS § 168 kohaselt ja nimetatud sättes ettenähtud tingimustel täitedokumendi tähendus. Nendeks tingimusteks on, et võlausaldajate tunnustatud, kuid rahuldamata jäänud nõuded on raugemise määruse resolutsioonis PankrS § 158 lg 4 tingimustel näidatud ja et võlgnik ei ole neile nõuetele esitanud vastuväidet PankrS § 104 lg 1 alusel või kohus on § 104 lg-s 2 nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. (p 11.2)
|
| 2-17-2233/97
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.02.2025 |
|
Eristada tuleb deposiiti, mis on tasutud enne pankroti väljakuulutamist (PankrS §-d 11 ja 30), ja deposiiti, mis on tasutud pärast pankroti väljakuulutamist (PankrS § 158 lg 6). Viidatud sätete kohaselt saab deposiiti tasutud raha kasutada erinevatel eesmärkidel. Enne pankroti väljakuulutamist tasutud deposiiti saab kasutada üksnes pankrotimenetluse kulude katteks ning pärast pankroti väljakuulutamist tasutud deposiiti saab kasutada lisaks pankrotimenetluse kulude katmisele massikohustuste tasumiseks. (p 15)
Pankrotimenetluse raugemisel peab kohus lisaks PankrS § 146 järgimise kontrollimisele hindama ka kulude vajalikkust ja põhjendatust. Pankrotihaldur peab arvestama sellega, et pankrotitoimkonna või võlausaldajate üldkoosoleku nõusolek pankrotivara arvel jooksvate kulude katmiseks on esialgne ning kulud peab kinnitama kohus. (p 21)
|
| 2-22-16722/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.10.2024 |
|
KomPS § 2 lg 3 p 2 kohaselt ei ulatu kommertspant üürilepingu kehtivuse ajal nendele vallasasjadele, millele ulatub üürileandja seadusjärgne pandiõigus VÕS § 305 lg 1 kohaselt (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 39). Kuna kommertspant ei ulatu üürileandja seadusjärgse pandiõigusega koormatud varale, siis peab kommertspandiga tagatud nõude rahuldamiseks esmalt täies ulatuses rahuldama üürileandja pandiõigusega tagatud nõude, et allesjäänud vallasvara saaks muutuda kommertspandiga koormatuks. Järelikult ei mõjuta võlausaldaja kommertspandiga tagatud nõude esimese järgu nõudena tunnustamine üürileandja õigusi, kelle kasuks koormatud vallasvarale kommertspant ei ulatu. (p-d 13, 13.2 ja 15)
Pankrotihaldur peab pandiga tagatud nõuete puhul lähtuma PankrS § 153 lg-tes 2 ja 3 sätestatust, mitte nende nõuete osas märgitud jaotistest. (p 16)
|
| 2-21-16508/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.06.2024 |
|
Vt RKTKo nr 2-15-1663/127, p 20. (p 11)
Vt RKTKo nr 3-2-1-23-16, p 11. (p 12)
Võlasuhte lõppemine kohase täitmise korral tähendab VÕS § 186 p 1 järgi seda, et võlasuhte pooled ei saa nõuda kohustuse veelkordset täitmist, mitte seda, et tehtud soorituse alus langeks tagasiulatuvalt ära. (p 13)
Kui sooritus tehakse lepingu alusel, saab selle õiguslik alus puududa esmajoones vaid juhul, kui leping on tühine, ja ära langeda, kui leping on tühistatud. Ka lepingu lõppemine, olgu kokkuleppel või tähtaja möödumise tõttu või ka taganemise või ülesütlemisega, ei võta tehtud soorituselt õiguslikku alust ega anna põhjust kohaldada alusetu rikastumise väljanõudmise sätteid (RKTKo nr 2-17-280/31, p 18; RKTKo nr 3-2-1-62-08, p 9). (p 14)
VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. (p 16)
VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Seejuures on lepingu olemus üldjoontes tuletatav võlaõigusseaduse eriosas lepinguliikide kohta sätestatust. (p 17)
Tagasivõitmise hagi esitamise otstarbekuse hindamine, nagu ka hagi esitamine, on PankrS § 118 lg 1 teisest lausest tulenevalt halduri pädevuses, kes peab tulenevalt oma ülesannetest mh tagama seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse (PankrS § 55 lg 1). PankrS § 55 lg 2 järgi peab haldur täitma oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve. Pankrotivara, mille moodustamine on tulenevalt PankrS § 55 lg 3 p-st 1 halduri korraldada, moodustub mh tagasivõitmise tulemusena (PankrS § 108 lg 2). (p 18)
Halduril on mh kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides. (p 18)
|
| 2-08-1314/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.02.2024 |
|
PankrS § 164 lg 2 eesmärk ei ole piirata võlausaldaja määruskaebuse esitamise õigust pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale üldiselt, vaid üksnes juhtudel, mil seadus näeb ette võimaluse esitada esmalt vastuväide. PankrS § 164 lg-s 2 sätestatud kaebeõiguse piirang on kohaldatav üksnes sellistel juhtudel, kui seadus võimaldab esitada pankrotimenetluse lõpetamise kohta vastuväite. Kuna pankrotiseadus ei näe ette vastuväite esitamise võimalust ega korda juhuks, kui pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu PankrS § 158 alusel, siis on võlausaldajal sellisel juhul õigus esitada pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale määruskaebus ilma vastuväidet esitamata. (p 17)
|
| 2-22-1652/84
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2023 |
|
Vt RKTKm nr 3‑2‑1‑157‑16, p 12. (p 12.1)
Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine toimub hagi esitamisega kohtule PankrS § 3 lg 2 ja § 118 lg 1 kohaselt. Tagasivõitmise hagi esitab kohtule haldur eelkõige isiku vastu, kellega võlgnik tegi tehingu või kellele ta tegi soorituse. Nii on kolleegium varasemalt selgitanud, et tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet ei ole võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid tagasivõitmise jaoks peab haldur esitama kohtule hagi (RKTKo nr 3-2-1-145-16, p 13.2). See seisukoht on asjakohane ka kehtiva õiguse kontekstis. (p 12.2)
Kohtutel tulnuks pankrotihalduri hagi menetlusse võtta või anda TsMS § 3401 kohaselt tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitada tagasivõitmise hagi lahendamise korda ning paluda nõuet täpsustada. Menetluskorra järgimata jätmine oli menetlusnormi oluline rikkumine. (p 13.1)
Pankrotimenetlusega seotud vaidlused, v.a tagasivõitmine ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine, lahendatakse samuti hagita menetluses, kus kohtul on asjaolude väljaselgitamise ja tõendite kogumise korraldamise kohustus PankrS § 3 lg-te 2 ja 3 järgi. Võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta on PankrS §-des 1001–1003 aga sätestatud erikord. (p 11.1)
Võlausaldajatel on võimalik esitada PankrS § 1001 lg 3 kohaselt esialgsele võlausaldajate nimekirjale halduri määratud tähtaja jooksul põhistatud vastuväiteid. Vastuväited tuleb esitada haldurile koos tõendite ning nende kogumise taotlusega. Vastuväite saanud võlausaldajal on halduri määratud tähtaja jooksul PankrS § 1001 lg 5 kohaselt võimalus esitada haldurile enda seisukohad koos tõendite ning nende kogumise taotlusega. Haldur esitab PankrS § 1002 lg-te 1–4 kohaselt seejärel kohtule kinnitamiseks lõpliku võlausaldajate nimekirja koos kõigi nõuete, vastuväidete, seisukohtade, tõendite ja taotlustega. Seega on võlausaldajate nimekirja kinnitamine justkui halduri korraldatud eelmenetlus. (p 11.2)
Kohus otsustab lõpliku võlausaldajate nimekirja kinnitamise, lahendades seejuures tõendite kogumise taotlused (PankrS § 1003 lg 1). Hagita menetlusele omane uurimispõhimõte sealjuures võlausaldajate nimekirja kinnitamise puhul ei kohaldu. Kohus jätab pärast tähtaega esitatud või põhistamata vastuväite või seisukoha PankrS § 1001 lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul tähelepanuta, omal algatusel tõendeid ei kogu ning hindab hilinenult esitatud tõendeid vaid juhul, kui menetlusosaline põhjendab, miks ta ei saanud asjaolule varem tugineda või tõendit varem esitada. (p 11.3)
Eriregulatsioon kohaldub ka määruskaebuse esitamisel. Üldiselt võib määruskaebuse põhjendamiseks TsMS § 662 lg 3 järgi esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ei saa aga PankrS § 1001 lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul ringkonnakohtus uusi asjaolusid, tõendeid ega taotlusi esitada. Ringkonnakohus arvestab vaid tõenditega, mis olid maakohtu määruse tegemise aluseks, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse halduri või maakohtu menetlusnormide olulise rikkumise tõendamiseks. (p 11.4)
|
| 2-20-5103/97
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.12.2023 |
|
Tagasivõidetavaid tehinguid ei saa samastada tühiste tehingutega. Tagasivõidetavad tehingud on iseenesest kehtivad, kuid neid saab võlausaldajate huvide kahjustamise vältimiseks kindlate aluste esinemisel täite- ja pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada. Pankrotimenetluses on tagasivõitmise mõte saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud esemed, et tagada pankrotivõlausaldajatele võimalus nende arvel oma nõudeid rahuldada (RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 55). (p 12)
Tagasivõidetavad tehingud on kuni kehtetuks tunnistamise kohta tehtud kohtulahendi jõustumiseni kehtivad. (p 13.2)
Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmine ei mõjutanud pärast ühisvara jagamise lepingut tehtud jätkutehingute kehtivust, sest tagasivõitmisel kujundatakse pooltevaheline õigussuhe ümber kohtulahendi jõustumise aja seisuga edasiulatuvalt. See kehtib ka ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise puhul. (p-d 13.2, 13.3)
Järgnevad tehingud ei ole esimese tehingu tagasivõitmise tõttu automaatselt tühised või tagasivõidetavad. Järgnevate tehingute kehtivust tuleb eraldi hinnata. Olukorras, kus tagasivõidetava tehingu alusel saadu on jätkutehinguga üle läinud võlgnikuga tehingu teinud isiku üld- või eriõigusjärglasele, saab tehingu tagasi võita PankrS §-s 116 sätestatud eeldustel. (p 13.3)
|
| 2-21-13098/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.11.2023 |
|
Vt RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 12)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). (p 17)
Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. (p 18)
Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 4034 lg 5 esimene lause). See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 4034 lg 3 teine lause). Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma VÕS § 4034 lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks. VÕS § 4034 lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu. (p 19)
Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). (p 20)
Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. (p 21)
VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi. (p 23)
Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. (p 24)
Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. (p 25)
Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. (p 26)
Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (p 27)
Vt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 18. (p 13)
Vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14. (p 13)
Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. (p 13)
RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16. (p 26)
Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. (p 26)
Vt RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16 ja selle alapunktid. (p 26)
Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 1001 lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. (p 31)
Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 1001 lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 1003 lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest, ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust. (p 32)
Vt RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12. (p 33)
Vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13. (p 34)
|
| 2-22-6145/105
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2023 |
|
Osas, milles ringkonnakohus määras kindlaks menetlusosaliste menetluskulud, sh pankrotihalduri menetluskulud, on tegemist pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määrusega, mille peale PankrS § 150 lg 5 sätestab ühekordse kaebeõiguse. (p 12)
Pankrotimääruse (PankrS § 31 lg 5) peale esitatud määruskaebusele vastates ei tegutse pankrotihaldur võlgniku esindajana. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile mh üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause järgi osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Vaidlus selle üle, kas pankrot on õigesti välja kuulutatud, ei ole pankrotivaraga seotud vaidlus ega vaidlus, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega ei osale pankrotihaldur pankrotimääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel oma ülesannete tõttu kohtuvaidluses. (p 13)
Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes (s.o PankrS § 65 lg 14 eeldus on täidetud), ei ole kohtul alust mõista pankrotihalduri tasu pankrotivarast välja. Säte võimaldab selle välja mõista pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulud. See tähendab, et juhul, kui kohus jätab kohtumenetluses menetluskulud mõne muu isiku kui pankrotihalduri kanda, saab viimane nõuda õigusabikulude väljamõistmist pankrotivarasse. (p 14)
PankrS § 65 lg 1 kolmanda lause alusel määrab pankrotihalduri tasu kohus halduri taotlusel pankrotimenetluse lõppemisel. PankrS § 65 lg 14 eesmärk ei ole muuta halduri tasustamise põhimõtteid, vaid sellega loodi õiguslik alus teiselt poolelt menetluskulude väljamõistmiseks juhul, kui haldur osaleb ilma lepingulise esindajata oma ülesannete tõttu kohtumenetluses. (p 14)
Halduri tasu (PankrS § 65 lg 1) katab eelduslikult ka halduri kulu, mis tuleneb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes osalemisest. Sellest eeldusest lähtub ka PankrS § 65 lg 51 p 2, mille järgi võib kohus määrata haldurile PankrS § 651 lg-s 1 nimetatud alammäärast suurema tasu, mis ei ületa sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülemmäära, kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega kasuta õigusabi. Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes sellises mahus, mida ei saa temalt ka PankrS § 65 lg 51 p 2 alusel suurendatud tasu eest mõistlikult oodata, ei ole välistatud ka see, et haldur saab nõuda selliste kulutuste hüvitamist pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul PankrS § 66 lg 2 esimese lause alusel. (p 15)
PankrS § 65 lg-t 14 eesmärgipäraselt tõlgendades ei pea haldur sätte kohaldamise eeldusena vastama nii TsMS § 218 lg 1 p-s 1 kui ka p-s 2 seatud nõuetele, vaid piisab, kui ta vastab ühele nendest. (p 16)
|
| 2-20-18256/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2023 |
|
Pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmise korda ei ole pankrotiseaduses eraldi reguleeritud. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et võlgniku sõlmitud pärandvara jagamise lepingut ei saaks pankrotimenetluses tagasi võita. Kui võlgnik on sõlminud pärandvara jagamise lepingu, saab kõne alla tulla pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmine PankrS § 112 alusel. Kuna sarnaselt abikaasade ühisvarale on pärandvara kuni selle jagamiseni ühtne tervik ning iga kaaspärija õigus väljendub õiguses pärandvarale tervikuna, siis ei saa võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel piirduda mõne üksiku pärandvara jagamiseks tehtud tehingu hindamisega. Pärandvara jagamise tagasivõitmine on sarnaselt abikaasade ühisvara jagamisele suunatud eelkõige käsutustehingu vaidlustamisele, mis on õiguslikult neutraalne ega ole sellisena oma olemuselt võlausaldajate huve kahjustav. Vaja on anda kohtu hinnang, kas võlgnikust pärija on olulisel määral loobunud sellest, mis tal oleks olnud õigus saada pärandvara kui terviku jagamisel, lähtudes tema pärandiosa suurusest. (p-d 11-11.5)
Kuna pärandvara jagamise lepingu saab tagasi võita üksnes tervikuna, tuleb hagi esitada kõigi kaaspärijate vastu. Kaaspärijad on vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, sest pärandvara jagamise lepingut ei ole võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes ühe kaaspärija suhtes. (p 12)
Pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmisel ei pea tagasivõitmise hagiga koos esitama alati ka pärandvara jagamise nõuet. Pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmise hagi rahuldamisele järgneb kaks valikut. Võimalik on pöörata sissenõue võlgniku pärandvara ühisuse osale PärS § 148 lg 1 mõttes, kuid võib nõuda ka pärandvara jagamist ning pöörata sissenõue neile esemetele, mis jäävad pärandvara jagamise käigus võlgnikust pärijale. (p 14)
|
| 2-21-2785/89
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.05.2023 |
|
Võlausaldajaid saab rahalise kohustuse täitmisega kahjustada PankrS § 109 lg 1 mõttes ka siis, kui rahalise kohustuse täitmise ajal on võlgnikul vaid üks võlausaldaja. Tähtsust ei ole sellel, et teiste võlausaldajate nõuded muutuvad sissenõutavaks pärast tagasivõidetavate tehingute või toimingute tegemist. Võlausaldajate huvide kahjustamisega võib olla tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise (vt RKTKo nr 3‑2‑1‑90‑08, p 12). Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis. Otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise (vt RKTKo nr 3‑2‑1‑39‑08, p 12). (p-d 15 ja 16.1)
Vt RKTKo nr 2‑19‑12266/36, p 15. (p 19.3)
|
| 2-21-5718/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.02.2023 |
|
PankrS § 106 lg 2 ei sätesta võimalust avada kohtulahendiga rahuldatud nõude kohta uus sisuline kohtuvaidlus, st esitada nõudele nn tavapärane vastuväide PankrS § 1001 lg-te 3 ja 4 tähenduses. (p 14)
PankrS § 82 lg 3 neljandat lauset kohaldatakse üksnes juhul, kui pankrotihaldur hindab võlausaldajate nõuete põhjendatust ja suurust häälte määramise menetluses. PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuvalt ei ole kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete puhul pankrotihalduril õigust esitatud nõudeid hinnata. PankrS § 82 lg-s 6 sätestatu kohaselt, kui võlausaldaja nõue on kaitstud, on tema häälte arv võrdeline kaitstud ja rahuldamata nõude suurusega. Järelikult on pankrotihaldur kohustatud PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuva nõude kandma võlausaldajate nimekirja. (p 16)
Ei ole välistatud, et kohtuliku kompromissi tagasivõitmise hagi tagamiseks võib pankrotihaldur taotleda kohtult TsMS § 377 lg 2 ja § 378 lg 1 p 10 järgi sellise hagi tagamise määruse tegemist, millega kohustataks pankrotihaldurit pankrotimenetluses mitte arvestama tagasivõidetava kohtulahendi alusel määratud häältega kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Lisaks võib taotleda kohtult hagi tagamise korras, et kohtulahendist tuleneva nõude omajale ei tehtaks pankrotimenetluses väljamakseid (summad hoiustatakse) kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. (p 17)
|
| 2-21-2685/110
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.12.2022 |
|
Võlgniku lepingulist esindajat, kellel on tema võlgniku pankrotitoimkonda valimise ajal kehtiv esindussuhe võlgniku esindamiseks pankrotimenetluses, saab pidada PankrS § 117 lg 3 tähenduses võlgniku lähikondseks, kes PankrS § 74 lg 3 kohaselt ei või kuuluda võlgniku pankrotitoimkonda. Niivõrd ilmne huvide konflikt ei võimalda võlgniku lepingulisel esindajal samal ajal pankrotitoimkonna liikmena võlausaldajate huvides tegutseda. (p 11.5)
Huvide konflikti olemasolu saab eeldada ka teiste võlgniku lepingulise esindajaga samas advokaadibüroos tegutsevate advokaatide puhul, keda saab samuti pidada PankrS § 117 lg 3 tähenduses võlgniku lähikondseteks, kes PankrS § 74 lg 3 kohaselt ei või kuuluda võlgniku pankrotitoimkonda. (p 12.3)
|
| 2-20-3353/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.12.2022 |
|
Elatisenõude osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel jaotise alusel.
Kuigi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev PankrS § 42 järgi saabunuks, ei tähenda see, et elatist saama õigustatud isiku tulevikus tekkivad elatisenõuded muutuvad pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise järel on sissenõutavad üksnes pankroti väljakuulutamise eelse aja elatise nõuded, kuna perioodilise elatise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks iga kuu uuesti (vt RKTKm nr 3-2-1-26-12, p 13). (p 10.1)
Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. (p 10.3)
Täitedokumendi puudumisel saab isik, kellel on võlgniku vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatisenõue, pöörduda kõnealuse nõudega PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohtusse, kuna ta ei ole selle elatisenõude osas pankrotivõlausaldaja. Kohtumenetlus saab toimuda ka pankrotimenetluse ajal. Kui võlgniku suhtes on juba enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlus elatisenõude üle, mille kohta ei ole veel lahendit tehtud, jätab kohus PankrS § 43 lg 2 alusel nõude läbi vaatamata üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni, kuna see elatisenõue seostub pankrotivaraga. Kohtumenetlus saab jätkuda osas, mis puudutab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuvat elatisenõuet, kuna seda ei rahuldata pankrotivara arvel. (p 10.4)
Kui võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. See taotlus tuleb esitada pankrotimenetluses, pankrotiasja menetlevas kohtus läbi vaadatava taotlusena, mille saab lahendada üksnes kohus, kelle pädevuses on pankrotiasja lahendamine. Puudutatud isikud on nii pankrotivõlgnik kui ka pankrotihaldur. Kohus teeb PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel diskretsiooniotsustuse. Asjaolud, mida kohus avalduse lahendamisel kaalub, on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus ei määra elatist pankrotivarast ning jätab avalduse rahuldamata üksnes juhul, kui võlgnikul on piisav sissetulek elatise maksmiseks või kui võlgnikul sellist sissetulekut küll pole, kuid pankrotivara puudub ning on kindel, et seda ei teki ka pankrotimenetluse ajal. Lisaks peab kohus kõnealuse avalduse lahendamisel hindama pankrotivarast määramisele kuuluva hädavajaliku elatise suurust (sõltumata täitedokumendi olemasolust) ja perioodi. (p 10.5)
Seadusandja on näinud ette erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus nimetatud võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal sissetuleku jm vara arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt esitatud elatisenõude puhul ei osale pankrotihaldur PankrS §-s 43 sätestatut arvestades kohtumenetluses võlgniku asemel, kuna kõnealune elatisenõue ei seostu pankrotivaraga. (p 10.4)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda elatisenõuet massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 tähenduses. Massikohustus on üksnes selline kohustus, mida seadus loeb massikohustuseks. Seetõttu ei kohaldu ka PankrS § 149 lg 1. (p 10.5)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. (p 10.5)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid.
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Elatist saama õigustatud isik võib elatisenõude (nii kohtulikult aga ka kohtuväliselt) esitada igal ajal, sh ka peale pankroti väljakuulutamist. (p 11)
|
| 2-19-18842/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.10.2022 |
|
PankrS § 99 lg 1 esimese lause järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud (RKTKo nr 3-2-1-74-11, p 23). Üldjuhul on tasaarvestusolukorra eeldus, et pankroti väljakuulutamise ajal on tasaarvestaval poolel sissenõutavaks muutunud nõue ja teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (VÕS § 197 lg 1). (p-d 15 ja 15.1)
Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. Ka saab tasaarvestusavalduse võlgniku suhtes lugeda esitatuks tasaarvestatavat nõuet puudutava hagimenetluse käigus. (p 15.2)
Pankroti väljakuulutamisega muutub kogu võlgniku vara PankrS § 35 lg 1 p 1 ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. TsÜS § 66 kohaselt kuuluvad vara hulka mh kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused, sh nõudeõigused. See tähendab, et pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu kuuluvad pankrotivara hulka. (p 15.1)
Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi.
Pankrotimenetluse eesmärk on kohelda võlausaldajaid võrdselt selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras (PankrS § 2). Seadusandja eesmärk on panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on. See tähendab, et pankrotiseaduse järgi on ka riik võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (PankrS § 153) (vt RKÜKo nr 3-2-1-82-14, p 18 ja RKÜKm nr 3-3-1-39-05, p-d 15-18). (p 14)
Eristada tuleb MKS § 105 lg-s 3 sätestatud maksuõigussuhtes toimuvat maksuvõla automaatset tasaarvestamist ja PankrS §-s 99 reguleeritud tsiviilõiguslikku tasaarvestamist pankrotimenetluse ajal. Maksukorralduse seaduses (sh MKS § 105 lg-tes 3 ja 6) sätestatud tasaarvestamise kord reguleerib tasaarvestamist maksuõigussuhetes maksukohustuslase igapäevase majandustegevuse raames ning see ei kehti pankrotimenetluse ajal enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasaarvestamise puhul. Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi. (p 14)
Tagastusnõuet ja maksukohustust saab pankrotimenetluses tasaarvestada (RKHKm nr 3-3-1-88-06, p 17). Tasaarvestuse lubatavus pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuetega ei sõltu sellest, millal need lisandusid võlgniku ettemaksukontole. Samuti ei ole tähtsust deklaratsiooni esitamise ajal. PankrS § 99 lg-t 1 tuleb võlgniku nõude osas tõlgendada laiemalt ning lubada tasaarvestust juhul, kui võlgniku nõudeõigus võlausaldaja vastu on seotud pankrotieelse perioodiga. (p 15.1)
Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. (p 15.2)
|
| 2-21-9913/13
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.03.2022 |
|
Ühinemisleping on võlaõiguslik leping, millel on mh ühinguõiguslik olemus. Ühendatava ühingu vara üleminek ühendavale ühingule ja osaluse omandamine ühendatavas ühingus ei toimu aga mitte ühinemislepinguga, vaid seaduse jõul koos ühinemise äriregistrisse kandmisega. Ühinemisleping ei sisalda seega vara käsutamist (vara käsutustehingut). Seega ei riku ühinemislepingu sõlmimine ilma ühendatava ühingu halduri nõusolekuta käsutuskeeldu TsÜS § 88 lg 1 mõttes. Eelnevat arvestades pole ka ühinemisleping tühine. (p 8)
Äriregistrile peab ühinemisavalduse esitama ühineva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud (ÄS § 400 lg 1) ning ühendava ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud võivad esitada avalduse ka ühendatava ühingu ühinemise äriregistrisse kandmiseks (ÄS § 400 lg 4). Seega, kui avaldaja kui ühendav ühing ei ole pankrotistunud, ei pea äriregistrile esitatavat avaldust allkirjastama ühendatava ühingu pankrotihaldur. (p 9)
Siiski ei saa ilma ühendatava ühingu pankrotihalduri antud nõusolekuta ühinemiseks ühinemist äriregistrisse kanda. PankrS § 130 lg 3 mõttest tuleneb, et juhul, kui välja on kuulutatud ühingu pankrot, tegeleb ka ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega edasi pankrotihaldur. Seega olukorras, kus enne ühingu pankroti väljakuulutamist on sõlmitud ühinemisleping, mille ühinevad ühingud on heaks kiitnud, ning pärast seda on esitatud ka avaldus ühinemise kandmiseks äriregistrisse, kuid enne kandeavalduse lahendamist kuulutatakse välja ühingu pankrot, tuleb ühinemise lõpuleviimiseks esitada äriregistrile ka pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolek ühinemiseks. (p 10)
Registripidaja kontrollib seda, kas ühing on pankrotis, kandeavalduse lahendamise seisuga. Kui avaldaja pole registripidajale pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolekut ühinemiseks esitanud, tuleb avaldajale määrata tähtaeg puuduse – pankrotihalduri nõusoleku puudumine – kõrvaldamiseks. Kui avaldaja ka puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul pankrotihalduri nõusolekut ei esita või pankrotihaldur ühinemiseks nõusolekut ei anna, tuleb kandeavaldus jätta rahuldamata. (p 10)
|
Facebook
X.com