/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 99| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-15657/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2021

PankrS § 541 lg-st tulenevalt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidluses poolena pankrotihaldur. (p 10)


Kui hagiavaldusest ja selles esitatud asjaoludest nähtuvalt on hageja eesmärgiks see, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu tasaarvestusavalduses märgitud nõuet, siis on hageja esitanud TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi. Hagejal on sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, või mitte (vt õigussuhte puhul selguse saamise vajaduse kui õigusliku huvi kohta ka nt RKTKo 03.10.2013, nr 3-2-1-97-13, p 10). (p 11)


Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Selliste vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. Nõude vaieldavus ei ole seevastu tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks. (p 12)

2-18-13387/72 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.06.2021

Kui hageja soovib nõude tervikuna tunnustamata jätmist, siis sellest saab järeldada, et hageja on vaidlustanud ka nõude tunnustamise intressi osas. (p 15)

Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 tulenes otsesõnu, et sellist hagi on õigustatud esitama ka võlgnik. (p 11)

Pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist. (p 12)

Nõuete kaitsmisel tuleb võlausaldajal näidata, missuguse nõudega on tegemist. Seejuures on oluline viidata elusündmusele, millest õigussuhe tuleneb, et nõue oleks piisavalt piiritletud. (p 14)


Kui isikul on hagi esitamise õigus, tuleb arvestada, et hagi esitamise ja selle menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud. Kuigi pankrotimenetluses on võlgnikul kulutuste tegemiseks vaja pankrotihalduri heakskiitu ja võlgniku pankrotihaldur on keeldunud võlgniku ja tema lepingulise esindaja vahelise õigusabi lepingu täitmisest ning õigusabikulude kandmisest, ei puuduta võlgniku (juhatuse liikme) ja pankrotihalduri võimalik sisesuhe vastaspoole menetluskulude kandmist ning väljamõistmist kohtumenetluses. Kohus peab menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel lähtuma tsiviilkohtumenetluses sätestatud reeglitest. Kui hagi jääb rahuldamata, ei saa kostja menetluskulusid jätta hageja juhatuse liikme kanda, kuna ta on menetlusväline isik. Kostja menetluskulud tuleb sellisel juhul jätta võlgniku kanda. (p 17)

2-19-13236/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.05.2021

Riigikohtu varasemast seisukohast, et nõude ilma kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vastu vaieldakse, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse (RKTKm 27.11.2019 nr 2-17-18531/37, p 18), ei järeldu, et pankrotivõlgnikul ei ole jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõude tunnustamisele pankrotimenetluses üldse võimalik vastuväiteid esitada. Varasema PankrS § 103 lg 4 eesmärk oli vältida pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel uut vaidlust jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja poolte läbivaieldud nõude üle. Eeltoodu ei välistanud siiski pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks loetavale nõudele vastuväidete esitamist alusel, mis tekkis pärast kohtulahendi jõustumist või mis tekkis kohtumenetluse käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks saanud selle aluse kohta võtta seisukoha kohtulahendis. Samal põhimõttel on piiratud ka täitedokumendile vastuväidete esitamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul (TMS § 221 lg 2; RKTKm 24.10.2018 nr 2-16-17776/39, p 13; RKTKm 21.02.2018 nr 2-14-7385/204, p 15.1).

Pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saanud varasema PankrS § 105 kohaselt hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. (p 10.2)


Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (nt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835/64, p 10.1; RKTKm 06.12.2017 nr 2-16-15974/34, p 9). (p 9)


TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses.

Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi. (p-d 10.1)


Kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKm 26.10.2011 nr 3-2-1-78-11, p 11). (p 11.1)

TMS § 221 lg-s 2 sätestatud vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus üksnes põhjusel, et sundtäidetakse jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet, mis on täidetud enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, kuid mille täitmisele võlgnik kohtumenetluses ei tugine, kuigi objektiivselt oleks kohtumenetluses nõude täitmisele tuginemine ja kohtul selle kohta seisukoha võtmine olnud võimalik. (p 11.1)

Juhul, kui kostja hea usu põhimõttega vastuolus oma õigusi kuritarvitades ning vastuoluliselt käitudes (avaldades hagejale enne kohtulahendi jõustumist, et hageja ei pea menetlusõigusi oma huvide kaitseks kasutama, sest kostja ei pööra kohtulahendit pärast selle jõustumist sundtäitmisele) on mõjutanud hagejat käituma kohtumenetluses selliselt, et ta jätab oma olulised menetluslikud õigused kasutamata (nt kaja või apellatsioonkaebuse esitamata), võib TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 11.2)

3-18-1247/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.03.2021

PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS §-s 99 sätestatuga. (p 25)

Tasaarvestuse eelduseks VÕS tähenduses on kaks samaliigilist kohustust. (p 25.1)

Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)


PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS § s 99 sätestatuga. (p 25)

Ei Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktidest ei nähtu, et vaidlusaluse halduskaristuse täitmiseks oleks muid viise peale selle tasaarvestamise juhul, kui järgneva kolme kalendriaasta jooksul rahuldatakse mõni võlgniku toetustaotlus. Nii määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-st 3 kui ka rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-st 28 nähtub, et tasaarvestust tulevaste toetusmaksetega peetakse EL õiguses toetusesaajatelt toetuse tagasinõudmise ja lisakaristuse sissenõudmise peamiseks viisiks. Samuti viitab sellele rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 põhjendus 24.

Halduskaristuse rakendamine toetuse välja maksmata jätmise vormis järgmiste toetuste taotlemisel kannab ka määruse (EL) nr 640/2014 põhjenduses 19 käsitletud eesmärki arvata isik toetuse saajate hulgast teatavaks ajaks välja. Rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-s 28 on küll viidatud ka muude täitemeetmete võtmise võimalusele võlgade sissenõudmiseks tasaarvestuse kõrval, kuid need peavad olema ette nähtud liikmesriigi õigusaktidega.

Eestis on põllumajandustoetusi puudutavate määruste rakendamise reeglid sätestatud ELÜPS-s. Muu hulgas on ELÜPS §-des 111—115 käsitletud toetuse saaja kohustust toetusraha tagasi maksta, sh sellise nõude sundtäitmist täitemenetluse seadustiku (TMS) alusel (§ 112 lg 3). Analoogilised sätted puuduvad aga halduskaristuste sissenõudmise kohta. Arvestades, et TMS § 2 lg 1 p 21 järgi on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks ainult seaduses sätestatud juhul ning et seadusega ei ole ette nähtud halduskaristuse määramise otsuste sundtäidetavust TMS-s sätestatud viisil, ei ole PRIA-l ka Eesti riigisiseste seaduste alusel õigust rakendada määruse (EL) nr 640/2014 art-s 19 käsitletud halduskaristuste sundtäitmiseks muud viisi kui samas määruses nimetatud tasaarvestus. (p 25.2)

Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)

2-17-13190/83 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.05.2020

Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)


Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)

Pärandaja võlausaldajatel on sõltumata sellest, kas pärimismenetlus on lõppenud ja kas kellelegi on antud välja pärimistunnistus, õigus PärS § 111 lg 3 alusel taotleda pärandvara hoiumeetmete rakendamist.

Kuna PankrS § 9 lg-d 1 ja 2 annavad võlausaldajale õiguse esitada pankrotiavaldus surnud isiku vara suhtes (vt Riigikohtu 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 11), on pankrotimenetlus võimalik algatada ka ilma pärandvara hoiumeetmeid taotlemata. (p 14)


Pärandvara inventuuri kulud kandnud isik ei ole ainuüksi nende kulude kandmise tõttu pärandvara pankrotimenetluses võlausaldajaks. (p 15)

2-18-9203/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Haldurile tuleb teatada hiljemalt kahe kuu jooksul alates pankrotiteate ilmumisest igast nõudest, mille rahuldamist pankrotimenetluses soovitakse (PankrS § 93 lg 1). Haldurile tuleb samas korras teatada ka tingimuslikest nõuetest ja nõuetest, mille täitmise tähtpäev ei ole veel saabunud (vt ka PankrS § 98). Üksnes sellisel juhul saab võlausaldaja teiste, õigel ajal nõude esitanud võlausaldajatega võrdse nõuete rahuldamise positsiooni. (p 12-14)

Seadus ei võimalda esitada nõuet teist korda tunnustamiseks juhul, kui esimest korda nõue küll esitati, kuid see jäi tunnustamata põhjusel, et nõudele esitati vastuväide ja võlausaldaja ei esitanud kohtusse nõude tunnustamise hagi, või kui nõude tunnustamise hagi kohtulahendiga ei rahuldatud. Hindamaks seda, kas tegu on sama nõudega, tuleb aluseks võtta nõude ese (näiteks see, millist rahasummat nõutakse) ja elulised asjaolud, millele tuginedes nõue esitatakse. See, kas tegemist on sama või erineva nõudega, ei sõltu sellest, millisele õiguslikule alusele nõude esitaja nõude esitamisel viitab. Kui võlausaldaja tugineb algselt nõuet esitades sellele, et tal on võlgnikuga leping, mille kohaselt on võlgnikul lepingu täitmise kohustus, ja hiljem esitab nõude, mis tuleneb sama lepingu täitmata jätmisest, on tegemist sama nõudega. (p 19)


PankrS § 46 lg 7 reguleerib seda, milline nõudeõigus on võlausaldajal siis, kui haldur loobub võlgniku lepingulise kohustuse täitmisest. Säte ei reguleeri nõude esitamise korda ega nõude esitamise tähtaega. Seega tuleb võlausaldajal arvestada, et kõik nõuded, mis tal pankrotivõlgniku vastu võivad tulevikus tekkida, ei tarvitse olla massikohustused. (p 15)

Kui PankrS § 46 lg-s 7 sätestatud nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, võib olla tegemist tingimusliku nõudega, mis rahuldatakse PankrS §-s 152 sätestatud korras. (p 16)

PankrS § 46 lg-s 2 sätestatud halduri valikuõiguse teostamise tähtaja on ette nähtud eelkõige võlausaldajate kaitseks, aga ka pankrotimenetluse tõhususe tagamiseks. Kui kohus määrab valikuõiguse teostamiseks seaduses sätestatust pikema tähtaja, peab ta arvestama ka võlausaldajate huve ja hindama, ega pikema tähtaja määramine ei kahjusta võlausaldaja huve ega muuda lubamatult pikaks aega, mil võlausaldaja ei tea, kas temaga sõlmitud lepingu täitmist jätkatakse. (p 20)

2-17-18531/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.11.2019

TsMS § 371 lg 2 p-s 2 ja § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alustel võib kohus vastavalt jätta hagiavalduse menetlusse võtmata või jätta hagi läbi vaatamata. Viidatud sätetest tuleneb kohtule võimalus, mitte aga kohustus selliselt toimida (Riigikohtu 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p 14).

Olukorras, kus hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, tuleb tuvastusnõuded jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõuded TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Kuna tuvastushagi, mille esitamiseks hagejal ei ole õiguslikku huvi, ei saa TsMS § 368 lg 1 kohaselt rahuldada, on menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas juhised, mille kohaselt tuleks alama astme kohtul kaaluda hagi menetlusse võtmata või läbi vaatamata jätmise võimalust. (p 19)


TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. (p 20)


Pankrotimenetluses esineb erinevaid nõudeid - osa neist kaitstakse PankrS §-s 103 sätestatud korras nõuete kaitsmise koosolekul, teised loetakse seaduse alusel tunnustatuks ilma kaitsmiseta ning nende tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vaieldakse vastu, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse. Olukorras, kus nõue loetakse PankrS § 119 lg 5 alusel tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega, puudub hagejal tuvastushagi esitamisel õiguslik huvi ning kui hagejal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, oleks tal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid sarnaselt võlausaldajatega, kelle nõue kaitsmise koosolekul tunnustati või kelle nõude tunnustamise hagi rahuldati. (p 18)

2-17-17217/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.06.2019

VÕS § 29 kohaldamisel võivad pooled tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda. (p 15)

Laenu tagastamatuks muutmise kokkulepe ei pea tingimata olema kirjalik. Samas, et laenu saaks pidada tagastamatuks, peab selline kokkulepe olemas olema, mis tähendab, et pooled peavad olema teinud vastavad tahteavaldused.

Üksnes raamatupidamises kajastamise viisist ei saa tuletada majandustehingu õiguslikku sisu. (p 16)


Pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19). (p 18)


Lepingupooled võivad kokku leppida laenu allutamises (laen, mis tagastatakse laenuandjale juriidilisest isikust laenusaaja lõpetamisel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist). Kui pooled on laenu allutamises siduvalt kokku leppinud, siis on sellel mõju ka pankrotimenetluses. Selline kokkulepe ei välista häälte andmist ja nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid kokkuleppega allutatud nõue tuleks rahuldada viimases järjekorras, pärast kõigi ülejäänud nõuete rahuldamist.

Kuigi PankrS § 153 lg 1 ei sisalda vastavat rahuldamisjärku, on kohtupraktikas tunnustatud võimalust arvata selline nõue viimasesse järku pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. jaanuari 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-00, milles seda võimalust on tunnustatud Eesti Maapanga pankrotimenetluses olukorras, kus samuti puudus norm allutatud laenu nõude rahuldamisjärgu kohta).

Kui pooled ei ole sellist laenu allutamise kokkulepet sõlminud, siis on tegemist tavalise laenukokkuleppega, millest tulenev nõue rahuldatakse tavapäraste laenu tagastamise reeglite järgi. (p 22)

Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)

Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)

Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)

Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)

2-18-4731/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.2018

New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni art 5 reguleerib ammendavalt vahekohtu otsuse tunnustamisest keeldumise alused, millest tuleneb ka rahvusvaheliselt tunnustatud järeldus, et vahekohtu otsuse sisulist õigsust tunnustamismenetluses ei kontrollita. Siiski on võimalik erandlikel juhtudel piiratult hinnata vahekohtu otsuse sisulist tulemust selle kaudu, et analüüsitakse vahekohtu otsuse tunnustamise võimalikku vastuolu tunnustava riigi avaliku korraga (art 5 lg 2 lit b). Nii on nt konventsiooni rakendamise juhises märgitud, et vaatamata sellele, et kohus võib avalikule korrale tuginedes kontrollida vahekohtu lahendit sisuliselt, ei ole selline kontroll piiramatu (vt juhise art 5 lg 2 lit b komm 30). (p 15.1)

Avaliku korra mõiste on määratlemata õigusmõiste ning selle sisustamine sõltub New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni liikmesriigi õigusarusaamadest. Eesti avaliku korraga oleks vastuolus eelkõige sellise vahekohtu otsuse tunnustamine, mille aluseks oleks Eesti õigussüsteemile ja selle põhiväärtustele (nt põhiseaduslik kord, põhiõigused ja -vabadused, moraalsed väärtused, aga ka materiaal- ja protsessiõiguse kõige üldisemad põhimõtted, vrd ka TsMS § 620 lg 1 p 1) täiesti võõras õigusarusaam. Art 5 lg 2 lit b ei võimaldaks vahekohtu otsust tunnustada nt juhul, kui Eesti riigisisene õigus (TsMS § 718 lg 2) ei võimalda üldse vahekohtumenetluses asja lahendada (vt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15675/26, p 24). TsMS § 751 lg 2 p 2 kohaldamise kontekstis on Riigikohus pidanud võimalikuks vastuolu avaliku korraga juhul, mil vahekohtu otsuse oleks langetanud vahekohtunik, kes samal ajal esindab ühe vahekohtumenetluse poole huve (vt Riigikohtu 2. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-15, p 12). (p 15.2)

Avaliku korra alla ei kuulu vältimatult kõik vahekohtu lahendi tunnustamist otsustava riigi õiguse imperatiivsed normid, vaid eelkõige need sätted, mis kajastavad selle riigi õigussüsteemi põhiväärtusi, vt ka juhise art 5 lg 2 lit b komm 17 jj. (p 16.2) Eesti avaliku korraga ei ole vastuolus see, kui võlausaldaja ja võlgnik ei vaidle kohustuse olemasolu üle, kuid vaatamata sellele esitab võlausaldaja kohtusse võlgniku vastu hagi kohtusse ning saab enda kasuks enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist kohtulahendi. TsMS §-st 751 nähtuvalt ei ole alust tühistada eelkirjeldatud olukorraga sarnases olukorras tehtud vahekohtu lahendit. (p 16.3)

Otsuse tunnustamata jätmiseks ei anna alust see, et vahekohtu otsuse aluseks olnud leping pidanuks olema Eesti õiguse järgi notariaalselt tõestatud. Riigikohus on leidnud (11. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15675/26, p 24), et välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine ei ole avaliku korraga vastuolus ainuüksi seetõttu, et tunnustava riigi riigisisest õigust ei ole järgitud (vt juhise art 5 lg 2 lit b komm 13). (p 17)

PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks mh nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Vahekohtu lahendiks PankrS § 103 lg 4 tähenduses on ka välisriigi vahekohtu lahend. (p 16.1)


Eesti avaliku korraga ei ole vastuolus see, kui võlausaldaja ja võlgnik ei vaidle kohustuse olemasolu üle, kuid vaatamata sellele esitab võlausaldaja kohtusse võlgniku vastu hagi kohtusse ning saab enda kasuks enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist kohtulahendi. TsMS §-st 751 nähtuvalt ei ole alust tühistada eelkirjeldatud olukorraga sarnases olukorras tehtud vahekohtu lahendit. (p 16.3)

TsMS § 751 lg 2 p 2 kontekstis on avaliku korraga vastuolu juhul, kui vahekohtu otsuse on langetanud vahekohtunik, kes samal ajal esindab ühe vahekohtumenetluse poole huve (vt Riigikohtu 2. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-15, p 12). (p 15.2)


PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks mh nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Vahekohtu lahendiks PankrS § 103 lg 4 tähenduses on ka välisriigi vahekohtu lahend. (p 16.1)

2-17-12525/53 PDF Riigikohtu erikogu 10.10.2018

NB! Seisukoha muutus!

Kehtiva MKS § 1684 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. (p 15.1)

Kehtiva MKS § 165 lg-st 1 järeldub, et vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algus määratakse kindlaks vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse järgi. Enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise suhtes kohaldatakse selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta sätestatut, mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal. (p 15.2)

Kuna MKS §-s 132 on sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise kohta eriregulatsioon, ei kohaldu praegu TsÜS § 159 lg 1.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt katkeb aegumine ja algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti. Seda mh ka täitetoimingu puhul aegumise katkemist reguleeriva TsÜS § 159 lg 1 kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tähendab aegumise peatumine, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Erikogu hinnangul ei loeta Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mail 2006 haldusasjas nr 3-3-1-11-06 tehtud otsuse p-s 11 ja tsiviilkolleegiumi 12. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06 tehtud määruse p-s 10 enne 1. jaanuari 2014 kehtinud MKS § 132 lg 4 p-le 4 ja lg-le 5 antud tõlgenduse kohaselt teatud perioodi (aega, mil täitemenetlus kestab) pärast aegumise algust aegumise hulka ning aegumine algab pärast aegumise katkemise aluse äralangemist (täitemenetluse lõpetamine) uuesti. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes tegemist hübriidiga aegumise katkemisest ja peatumisest. Õiguskindluse põhimõtte järgi tuleb sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglite ja põhimõtete puhul ka erinevates seadustes sätestatud regulatsioonide kontekstis üldjuhul eelistada võimalikult sarnast tõlgendust. Seetõttu tuleb muuta Riigikohtu varasemat seisukohta, mille järgi on maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema MKS § 132 lg 5 järgi MKS § 132 lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine.

Maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise ajal kehtinud MKS § 132 lg 4 p 4 ja lg-t 5 ja kehtiva MKS § 132 lg 5 p 1 ja lg-t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (MKS § 132 lg 5) kui ka kehtiva (MKS § 132 lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Selline maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni tõlgendus on kooskõlas ka seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Seadusandja sellist tahet saab järeldada mh „Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu seletuskirjast. Mh muudeti viidatud eelnõuga sel eesmärgil kehtiva MKS §-s 132 maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseid ning sundtäitmise aegumise tähtaega seitsmelt aastalt viiele aastale, kusjuures MKS § 1684 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse lühemat aegumistähtaega ka enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele. (p 17.2)

Praeguses lahendis väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)


Praeguses lahendi p-s 17.2 väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)


Erikogu hinnangul saab hagejate nõudeid tunnistada vaidlusaluse vastutusotsuse alusel neilt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmine nende täiteasjades lubamatuks TsMS § 369 järgi tõlgendada selliselt, et nad paluvad tunnistada sundtäitmise lubamatuks sellest hetkest, kui maksuvõla sundtäitmine on aegunud.

2-16-18615/20 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 18.04.2018

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole varaline nõue võlgniku vastu PankrS § 43 lg 2 mõttes. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei nõua hageja kostjalt raha või muu hüvitise väljamõistmist. Asjaolu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise korral ei pea hageja kostjale maksma täitedokumendis märgitud summat, ei muuda hageja nõuet varaliseks. Hageja ei ole kostja suhtes mitte võlausaldaja, vaid võlgnik ning tal puudub kostja vastu selline varaline nõue, mida tuleks rahuldada kostja vara arvel. Seetõttu ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid seda on võimalik esitada üksnes kohtule. (p 10)

2-17-7745/19 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.04.2018

Kuudes, nädalates ja aastates arvutatavate tähtaegade arvestamisel on oluline see, mida pidada „vastavaks päevaks“. Nimelt tuleb „vastavaks päevaks“ pidada selle sündmuse päeva või kalendripäeva, millega seadus seob tähtaja kulgemise (vt nt Riigikohtu 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7; 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15).

Kuudes arvutatava tähtaja puhul ei ole TsÜS § 136 lg 3 järgi oluline, millal algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi, vaid oluline on see, millal lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. (p 10)

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamise tähtaja (PankrS § 106 lg 1 neljas lause) puhul on TsÜS § 136 mõttes „vastavaks päevaks“ nõuete kaitsmise koosoleku, kus nõue jäi kaitsmata, toimumise päev. (p 11)


Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamise tähtaja (PankrS § 106 lg 1 neljas lause) puhul on TsÜS § 136 mõttes „vastavaks päevaks“ nõuete kaitsmise koosoleku, kus nõue jäi kaitsmata, toimumise päev. (p 11)

2-14-60590/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.03.2018

Kostjal on õigus esitada tingimuslik vastuhagi, mida palutakse läbi vaadata üksnes juhul, kui hagi tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada ning mis tuleks jätta hagi rahuldamata jätmisel sõltumata vastuhagist läbi vaatamata. Kui maakohus jätab hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata ning hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, ei pea kostja vastuhagi lahendamiseks esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi läbi vaatamata jätmise peale. Vastuhagi tuleb lahendada, kui ringkonnakohus peaks apellatsioonkaebuse muidu rahuldama. Maakohtu otsuse tühistamine toob vältimatult kaasa ka sellise vastuhagi läbivaatamata jätmise tühistamise. Samas ei anna see ka alust jätta vastuapellatsioonkaebust ega ka vastukassatsioonkaebust läbi vaatamata ega rahuldamata. (p-d 14.1 ja 14.2)


Olukorras, kus pankrotivõlgniku vara on koormatud pandiõigusega teise isiku kasuks, kuid kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, on lubatav pandipidaja esitatud pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue. Nõude sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi jaotamisel tagatud kohustuste katteks. Sisuliselt tuleb tunnustada nii pandiõigust kui ka tagatavat nõuet, sest võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7). (p 17.3)


Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)


Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)

Kohustustehingu (nt müügileping) tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu. Ka pankrotiseaduse järgi lepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada, kas kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik või ka käsutusõiguslik tehing, millest tulenevalt erinevad tagasitäitmise sätted − esimesel juhul tekib võõrandamistehingute puhul võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, teisel juhul ka asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks. Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut). (p 23.2)

KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. Hagi esitamine müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks on lubatav viis laiendamaks müügilepingu alusel vara üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge vara üleandnud isikule. (p 30)


Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata sellest, et omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. (p 26)

Kommertspandiõiguse laienemist pantijale üleantud varale ei välista asjaolu, et sama vara koormasid juba teiste isikute kasuks seatud kommertspandid. Küll aga on kommertspant sellisel juhul teiste isikute kommertspantidest järjekohas tagapool. (p 27)

KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. (p 30)


TsMS § 414 lg 3 mõttes on istungi edasilükkamisena käsitatavad nii hagejast tingituna istungiaja tühistamine kui ka selle muutmine. (p 32)


Määrus hagi läbi vaatamata jätmise kohta võib sisalduda ka kohtuotsuse resolutsioonis ega pea tingimata olema eraldi määrusena vormistatud. (p 14.3)

2-14-58735/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.01.2018

Võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)


TsMS § 230 lg 1 esimene lause jagab üldist tõendamiskoormist tsiviilkohtumenetluses hageja ja kostja vahel. (p 10)

Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 11.1)

VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)


Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21).

Siiski võib võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)


Kui kehtivalt on antud konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24).

Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamiseks esitamise korral esitatakse sellele vastuväide, saab vastuväite esitaja kausaalsuhtest tulenevaid vastuväiteid nõude tunnustamise hagile esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel ning sellise hagi saab esitada üksnes pankrotihaldur, mitte aga nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja. Kui haldur nõuete kaitsmisel nõudele vastu ei vaielnud, ei saa (vastu)hagi võlatunnistuse tagasinõudmiseks esitada ja seega kausaalsuhtest tulenevale nõudele vastuväiteid esitada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 27). (p 11.2)


VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)

3-2-1-123-16 PDF Riigikohus 19.04.2017

Olukorras, kus võlausaldaja kasuks seatud hüpoteegiga koormatud korteriomand on võõrandatud täitemenetluses enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, kuid müügist laekunud raha ei ole enne pankroti väljakuulutamist veel jõutud pandipidajast võlausaldajale üle kanda, asendab pandieset selle võõrandamisel saadud raha. Pandipidaja õiguslik seisund ei saa sõltuda sellest, kas võlgniku pankrot kuulutatakse välja enne seda, kui täitur jõuab müügitulemi võlausaldajale üle kanda, või pärast seda. (p 10)


Olukorras, kus võlausaldaja kasuks seatud hüpoteegiga koormatud korteriomand on võõrandatud täitemenetluses enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, kuid müügist laekunud raha ei ole enne pankroti väljakuulutamist veel jõutud pandipidajast võlausaldajale üle kanda, asendab pandieset selle võõrandamisel saadud raha. Pandipidaja õiguslik seisund ei saa sõltuda sellest, kas võlgniku pankrot kuulutatakse välja enne seda, kui täitur jõuab müügitulemi võlausaldajale üle kanda, või pärast seda. Eeltoodud põhjustel ei ole pandipidajast võlausaldajal ka vara pankrotivarast välistamise nõuet PankrS § 123 alusel. (p 10)

3-2-1-17-17 PDF Riigikohus 05.04.2017

Nõude edasiloovutamise küsimuse lahendamisel tuleb eristada materiaal- ja menetlusõiguslikke aspekte (vt RKTKo nr 3-2-1-2-15, kus on käsitletud materiaalõiguslikku kuuluvust). Juhul, kui isik on nõude edasi loovutanud, peaks haldur nõude pankrotivarasse tagasisaamiseks esitama tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud tingimustel isiku eriõigusjärglase vastu. See aga ei välista pankrotihalduri õigust esitada hagi isiku enda vastu. Pankrotihalduril on õigus valida, kas esitada tagasivõitmise hagi nõude loovutamise lepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole seejuures vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Juhul kui saadu väljaandmine on võimatu, võib pankrotihaldur nõuda kostjalt hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel ka edaspidises menetluses. (p 17)


PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt RKTKo nr 3-2-1-163-11, p 41; RKTKo nr 3-2-1-41-14, p 14). Juhul kui nõue on väärusetu, siis ei saa selle loovutamise tehingul olla kinke iseloomu PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 mõttes. (p 14)


Ringkonnakohtul tuleb tagada pooltele õigus esitada tõendeid, kui maakohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole pooled seda senises menetluses teha saanud. (p 15)


Kohus saab hagimenetluses tehingu tühisuse alustega arvestada ainult poolte esile toodud faktiliste asjaolude põhjal. Kui pooled ei ole enne kassatsioonimenetlust välja toonud, et laenusaaja oli laenulepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku aktsionär või et laen anti aktsionärile, siis ei ole kohtutel võimalik laenulepingu kehtivust ÄS § 281 lg 1 p 1, lg 21 ja TsÜS § 87 järgi hinnata. Aktsiaseltsi ja ÄS § 281 lg 1 p 1 tunnustele vastava aktsionäri vahel sõlmitud laenuleping ei ole ka leping, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. (p 20)

3-2-1-145-16 PDF Riigikohus 01.03.2017

Kui kinkelepinguga on kinke saanud mitu kingisaajat, on kõik kingisaajad kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Üksnes ühe kingisaaja suhtes ei ole kinkelepingut võimalik PankrS § 111 järgi kehtetuks tunnistada. (p 13.2.)


Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. (p 13.1.)


PankrS § 43 lg 2 eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. Viidatud sätte alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine halduri poolt hagi esitamisega kohtule. Seega ei ole tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. (p 13.2.)

3-2-1-157-16 PDF Riigikohus 22.02.2017

Maksejõuetusmenetlus>> Pankrotimenetlus>> pankrotivarasse tagasivõitmine ja -nõudmine Pankrotihaldur saab valida, kas esitada tagasivõitmise hagi käenduslepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole aga vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes ning mõlema isiku suhtes on tagasivõitmise eeldused ja tagajärjed erinevad. (p 16-17)


Pankrotiseadus ei reguleeri küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine. Sellest ei saa aga järeldada, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine on täiesti välistatud või ei annaks soovitud tulemust seetõttu, et ka eduka tagasivõitmise järel jääb alusetuks muutunud nõue alles. Selline käsitlus ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise ja tagasivõitmise olemusega ega pankrotimenetluse üldiste eesmärkidega. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine täidavad pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem. (p 12)

Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses. (p 13)

Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks tehingu, mille teisel poolel oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, annab see pankrotihaldurile õiguse keelduda kohustuse täitmisest pankrotivara arvel. Seda õigust saab pankrotihaldur kasutada ka pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest keeldumiseks, ilma et see kujutaks endast tunnustatud nõude vaidlustamist PankrS § 105 mõttes. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad. Kui jaotusettepaneku koostamise ajaks on võlausaldaja nõudeõiguse kaotanud, peab pankrotihaldur seda arvestama jaotusettepaneku koostamisel PankrS § 143 järgi ning kohus omakorda jaotusettepaneku kinnitamisel PankrS § 145 järgi. (p 14)


Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks tehingu, mille teisel poolel oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, annab see pankrotihaldurile õiguse keelduda kohustuse täitmisest pankrotivara arvel. Seda õigust saab pankrotihaldur kasutada ka pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest keeldumiseks, ilma et see kujutaks endast tunnustatud nõude vaidlustamist PankrS § 105 mõttes. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad. Kui jaotusettepaneku koostamise ajaks on võlausaldaja nõudeõiguse kaotanud, peab pankrotihaldur seda arvestama jaotusettepaneku koostamisel PankrS § 143 järgi ning kohus omakorda jaotusettepaneku kinnitamisel PankrS § 145 järgi. (p 14)


Pankrotiseadus ei reguleeri küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine. Sellest ei saa aga järeldada, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine on täiesti välistatud või ei annaks soovitud tulemust seetõttu, et ka eduka tagasivõitmise järel jääb alusetuks muutunud nõue alles. Selline käsitlus ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise ja tagasivõitmise olemusega ega pankrotimenetluse üldiste eesmärkidega. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine täidavad pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem. (p 12)

Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses. (p 13)

3-3-4-2-16 PDF Riigikohus 21.06.2016

Kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel on võimalik lähtuda sellest, et maksunõuete tunnustamise vaidluste lahendamise kord ja tähtajad ei pruukinud enne RKÜK otsust asjas nr 3-2-1-82-14 olla menetlusosalistele selged. Üldkogu ei selgitanud, mis saab üldkogu otsuse tegemise ajal maakohtu menetluses olevatest maksuhalduri nõuetest. (p 13)

3-3-1-4-16 PDF Riigikohus 18.04.2016

Pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel (vt ka RKTK 12. oktoobri 2006 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-71-06). Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes PankrS sätestatud korras. Pärast pankrotimenetluse lõppu saab täitmata jäänud osas võlga sisse nõuda pankrotimenetlust lõpetava määruse alusel (PankrS § 168). Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ning arvestades asjaolu, et PankrS § 168 ega TsÜS § 157 lg 3 ei sätesta sõnaselgelt erandit teatud liiki nõuete kohta, millele võivad kehtida muud aegumistähtajad, on kohtutäitur kohustatud võtma täitmiseks pankrotimenetluse lõpetamise määruse ning täitma seda TsÜS § 157 lõikes 3 toodud aegumistähtaega arvestades kõikide nõuete, sh maksunõuete osas. Eelnev ei välista maksuhalduri õigust anda pärast pankrotimenetluse lõppu võlgnikule MKS § 129 kohaselt korraldus tasuda maksuvõlg ning täita nimetatud korraldust MKS §‑s 132 toodud aegumistähtaegu arvestades. (p 12-14)

Kokku: 99| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json