2-22-16722/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.10.2024 |
|
KomPS § 2 lg 3 p 2 kohaselt ei ulatu kommertspant üürilepingu kehtivuse ajal nendele vallasasjadele, millele ulatub üürileandja seadusjärgne pandiõigus VÕS § 305 lg 1 kohaselt (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 39). Kuna kommertspant ei ulatu üürileandja seadusjärgse pandiõigusega koormatud varale, siis peab kommertspandiga tagatud nõude rahuldamiseks esmalt täies ulatuses rahuldama üürileandja pandiõigusega tagatud nõude, et allesjäänud vallasvara saaks muutuda kommertspandiga koormatuks. Järelikult ei mõjuta võlausaldaja kommertspandiga tagatud nõude esimese järgu nõudena tunnustamine üürileandja õigusi, kelle kasuks koormatud vallasvarale kommertspant ei ulatu. (p-d 13, 13.2 ja 15)
Pankrotihaldur peab pandiga tagatud nõuete puhul lähtuma PankrS § 153 lg-tes 2 ja 3 sätestatust, mitte nende nõuete osas märgitud jaotistest. (p 16)
|
| 2-22-1652/84
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2023 |
|
Vt RKTKm nr 3‑2‑1‑157‑16, p 12. (p 12.1)
Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine toimub hagi esitamisega kohtule PankrS § 3 lg 2 ja § 118 lg 1 kohaselt. Tagasivõitmise hagi esitab kohtule haldur eelkõige isiku vastu, kellega võlgnik tegi tehingu või kellele ta tegi soorituse. Nii on kolleegium varasemalt selgitanud, et tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet ei ole võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid tagasivõitmise jaoks peab haldur esitama kohtule hagi (RKTKo nr 3-2-1-145-16, p 13.2). See seisukoht on asjakohane ka kehtiva õiguse kontekstis. (p 12.2)
Kohtutel tulnuks pankrotihalduri hagi menetlusse võtta või anda TsMS § 3401 kohaselt tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitada tagasivõitmise hagi lahendamise korda ning paluda nõuet täpsustada. Menetluskorra järgimata jätmine oli menetlusnormi oluline rikkumine. (p 13.1)
Pankrotimenetlusega seotud vaidlused, v.a tagasivõitmine ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine, lahendatakse samuti hagita menetluses, kus kohtul on asjaolude väljaselgitamise ja tõendite kogumise korraldamise kohustus PankrS § 3 lg-te 2 ja 3 järgi. Võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta on PankrS §-des 1001–1003 aga sätestatud erikord. (p 11.1)
Võlausaldajatel on võimalik esitada PankrS § 1001 lg 3 kohaselt esialgsele võlausaldajate nimekirjale halduri määratud tähtaja jooksul põhistatud vastuväiteid. Vastuväited tuleb esitada haldurile koos tõendite ning nende kogumise taotlusega. Vastuväite saanud võlausaldajal on halduri määratud tähtaja jooksul PankrS § 1001 lg 5 kohaselt võimalus esitada haldurile enda seisukohad koos tõendite ning nende kogumise taotlusega. Haldur esitab PankrS § 1002 lg-te 1–4 kohaselt seejärel kohtule kinnitamiseks lõpliku võlausaldajate nimekirja koos kõigi nõuete, vastuväidete, seisukohtade, tõendite ja taotlustega. Seega on võlausaldajate nimekirja kinnitamine justkui halduri korraldatud eelmenetlus. (p 11.2)
Kohus otsustab lõpliku võlausaldajate nimekirja kinnitamise, lahendades seejuures tõendite kogumise taotlused (PankrS § 1003 lg 1). Hagita menetlusele omane uurimispõhimõte sealjuures võlausaldajate nimekirja kinnitamise puhul ei kohaldu. Kohus jätab pärast tähtaega esitatud või põhistamata vastuväite või seisukoha PankrS § 1001 lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul tähelepanuta, omal algatusel tõendeid ei kogu ning hindab hilinenult esitatud tõendeid vaid juhul, kui menetlusosaline põhjendab, miks ta ei saanud asjaolule varem tugineda või tõendit varem esitada. (p 11.3)
Eriregulatsioon kohaldub ka määruskaebuse esitamisel. Üldiselt võib määruskaebuse põhjendamiseks TsMS § 662 lg 3 järgi esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ei saa aga PankrS § 1001 lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul ringkonnakohtus uusi asjaolusid, tõendeid ega taotlusi esitada. Ringkonnakohus arvestab vaid tõenditega, mis olid maakohtu määruse tegemise aluseks, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse halduri või maakohtu menetlusnormide olulise rikkumise tõendamiseks. (p 11.4)
|
| 2-21-13098/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.11.2023 |
|
Vt RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 12)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). (p 17)
Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. (p 18)
Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 4034 lg 5 esimene lause). See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 4034 lg 3 teine lause). Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma VÕS § 4034 lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks. VÕS § 4034 lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu. (p 19)
Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). (p 20)
Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. (p 21)
VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi. (p 23)
Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. (p 24)
Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. (p 25)
Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. (p 26)
Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (p 27)
Vt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 18. (p 13)
Vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14. (p 13)
Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. (p 13)
RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16. (p 26)
Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. (p 26)
Vt RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16 ja selle alapunktid. (p 26)
Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 1001 lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. (p 31)
Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 1001 lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 1003 lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest, ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust. (p 32)
Vt RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12. (p 33)
Vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13. (p 34)
|
| 2-21-5718/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.02.2023 |
|
PankrS § 106 lg 2 ei sätesta võimalust avada kohtulahendiga rahuldatud nõude kohta uus sisuline kohtuvaidlus, st esitada nõudele nn tavapärane vastuväide PankrS § 1001 lg-te 3 ja 4 tähenduses. (p 14)
PankrS § 82 lg 3 neljandat lauset kohaldatakse üksnes juhul, kui pankrotihaldur hindab võlausaldajate nõuete põhjendatust ja suurust häälte määramise menetluses. PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuvalt ei ole kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete puhul pankrotihalduril õigust esitatud nõudeid hinnata. PankrS § 82 lg-s 6 sätestatu kohaselt, kui võlausaldaja nõue on kaitstud, on tema häälte arv võrdeline kaitstud ja rahuldamata nõude suurusega. Järelikult on pankrotihaldur kohustatud PankrS § 1003 lg 4 p-st 1 nähtuva nõude kandma võlausaldajate nimekirja. (p 16)
Ei ole välistatud, et kohtuliku kompromissi tagasivõitmise hagi tagamiseks võib pankrotihaldur taotleda kohtult TsMS § 377 lg 2 ja § 378 lg 1 p 10 järgi sellise hagi tagamise määruse tegemist, millega kohustataks pankrotihaldurit pankrotimenetluses mitte arvestama tagasivõidetava kohtulahendi alusel määratud häältega kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Lisaks võib taotleda kohtult hagi tagamise korras, et kohtulahendist tuleneva nõude omajale ei tehtaks pankrotimenetluses väljamakseid (summad hoiustatakse) kuni tagasivõitmise hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. (p 17)
|
| 2-20-3353/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.12.2022 |
|
Elatisenõude osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel jaotise alusel.
Kuigi pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev PankrS § 42 järgi saabunuks, ei tähenda see, et elatist saama õigustatud isiku tulevikus tekkivad elatisenõuded muutuvad pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise järel on sissenõutavad üksnes pankroti väljakuulutamise eelse aja elatise nõuded, kuna perioodilise elatise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks iga kuu uuesti (vt RKTKm nr 3-2-1-26-12, p 13). (p 10.1)
Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. (p 10.3)
Täitedokumendi puudumisel saab isik, kellel on võlgniku vastu pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud elatisenõue, pöörduda kõnealuse nõudega PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohtusse, kuna ta ei ole selle elatisenõude osas pankrotivõlausaldaja. Kohtumenetlus saab toimuda ka pankrotimenetluse ajal. Kui võlgniku suhtes on juba enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlus elatisenõude üle, mille kohta ei ole veel lahendit tehtud, jätab kohus PankrS § 43 lg 2 alusel nõude läbi vaatamata üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni, kuna see elatisenõue seostub pankrotivaraga. Kohtumenetlus saab jätkuda osas, mis puudutab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuvat elatisenõuet, kuna seda ei rahuldata pankrotivara arvel. (p 10.4)
Kui võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel elatist maksta, saab elatist saama õigustatud isik taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. See taotlus tuleb esitada pankrotimenetluses, pankrotiasja menetlevas kohtus läbi vaadatava taotlusena, mille saab lahendada üksnes kohus, kelle pädevuses on pankrotiasja lahendamine. Puudutatud isikud on nii pankrotivõlgnik kui ka pankrotihaldur. Kohus teeb PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel diskretsiooniotsustuse. Asjaolud, mida kohus avalduse lahendamisel kaalub, on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus ei määra elatist pankrotivarast ning jätab avalduse rahuldamata üksnes juhul, kui võlgnikul on piisav sissetulek elatise maksmiseks või kui võlgnikul sellist sissetulekut küll pole, kuid pankrotivara puudub ning on kindel, et seda ei teki ka pankrotimenetluse ajal. Lisaks peab kohus kõnealuse avalduse lahendamisel hindama pankrotivarast määramisele kuuluva hädavajaliku elatise suurust (sõltumata täitedokumendi olemasolust) ja perioodi. (p 10.5)
Seadusandja on näinud ette erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Sissenõuet ei saa pöörata eelkõige täitemenetluse seadustikus nimetatud võlgniku sissetulekule või sissetuleku osale. Seega saab võlgnik pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal sissetuleku jm vara arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. (p 10.2)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
PankrS § 421 lg-test 1 ja 2 tulenevalt esitatud elatisenõude puhul ei osale pankrotihaldur PankrS §-s 43 sätestatut arvestades kohtumenetluses võlgniku asemel, kuna kõnealune elatisenõue ei seostu pankrotivaraga. (p 10.4)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda elatisenõuet massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 tähenduses. Massikohustus on üksnes selline kohustus, mida seadus loeb massikohustuseks. Seetõttu ei kohaldu ka PankrS § 149 lg 1. (p 10.5)
PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel esitatud avalduse rahuldamise korral maksab pankrotihaldur elatise PankrS § 146 lg 1 p 2 kohaselt pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. (p 10.5)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Kui võlgnik ei täida pankrotimenetluse ajal ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, saab elatist saama õigustatud isik pöörduda täitedokumendi olemasolul võlgniku vastu täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud ja edaspidi sissenõutavaks muutuva elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur ei saa sellisel juhul küll pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid.
Kui võlgniku suhtes on pankroti väljakuulutamise ajal pooleli täitemenetlus elatise sissenõudmiseks, lõpeb see TMS § 51 lg 1 järgi (v.a TMS § 511 lg-s 1 sätestatud juhul) võlgniku pankroti väljakuulutamisega üksnes osas, mis puudutab ülalpidamiskohustuse täitmist kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ühtlasi lõpevad enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arestid (PankrS § 45 lg 1). Sellise elatisenõude kohta saab õigustatud isik esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana. Täitemenetlus saab jätkuda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutuva elatisenõude osas, kuid kohtutäitur ei saa sellisel juhul pöörata sissenõuet pankrotivarale, kuid ta saab pöörata sissenõude võlgniku sissetulekule, mis ei muutu PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivaraks, arvestades täitemenetluse seadustikus ettenähtud piiranguid. (p 10.3)
Elatist saama õigustatud isik võib elatisenõude (nii kohtulikult aga ka kohtuväliselt) esitada igal ajal, sh ka peale pankroti väljakuulutamist. (p 11)
|
| 2-19-18842/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.10.2022 |
|
PankrS § 99 lg 1 esimese lause järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud (RKTKo nr 3-2-1-74-11, p 23). Üldjuhul on tasaarvestusolukorra eeldus, et pankroti väljakuulutamise ajal on tasaarvestaval poolel sissenõutavaks muutunud nõue ja teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (VÕS § 197 lg 1). (p-d 15 ja 15.1)
Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. Ka saab tasaarvestusavalduse võlgniku suhtes lugeda esitatuks tasaarvestatavat nõuet puudutava hagimenetluse käigus. (p 15.2)
Pankroti väljakuulutamisega muutub kogu võlgniku vara PankrS § 35 lg 1 p 1 ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. TsÜS § 66 kohaselt kuuluvad vara hulka mh kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused, sh nõudeõigused. See tähendab, et pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu kuuluvad pankrotivara hulka. (p 15.1)
Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi.
Pankrotimenetluse eesmärk on kohelda võlausaldajaid võrdselt selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras (PankrS § 2). Seadusandja eesmärk on panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on. See tähendab, et pankrotiseaduse järgi on ka riik võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (PankrS § 153) (vt RKÜKo nr 3-2-1-82-14, p 18 ja RKÜKm nr 3-3-1-39-05, p-d 15-18). (p 14)
Eristada tuleb MKS § 105 lg-s 3 sätestatud maksuõigussuhtes toimuvat maksuvõla automaatset tasaarvestamist ja PankrS §-s 99 reguleeritud tsiviilõiguslikku tasaarvestamist pankrotimenetluse ajal. Maksukorralduse seaduses (sh MKS § 105 lg-tes 3 ja 6) sätestatud tasaarvestamise kord reguleerib tasaarvestamist maksuõigussuhetes maksukohustuslase igapäevase majandustegevuse raames ning see ei kehti pankrotimenetluse ajal enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasaarvestamise puhul. Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi. (p 14)
Tagastusnõuet ja maksukohustust saab pankrotimenetluses tasaarvestada (RKHKm nr 3-3-1-88-06, p 17). Tasaarvestuse lubatavus pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuetega ei sõltu sellest, millal need lisandusid võlgniku ettemaksukontole. Samuti ei ole tähtsust deklaratsiooni esitamise ajal. PankrS § 99 lg-t 1 tuleb võlgniku nõude osas tõlgendada laiemalt ning lubada tasaarvestust juhul, kui võlgniku nõudeõigus võlausaldaja vastu on seotud pankrotieelse perioodiga. (p 15.1)
Võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse arveldusega. Isegi juhul kui võlausaldajal on võimalus oma nõue tasaarvestada võlgniku pankrotivara käsutamise kaudu, ei ole see pankrotiseaduse järgi lubatud. Pankrotivara käsutamise õigus on üksnes pankrotihalduril. Tasaarvestusavalduseks võib seejuures lugeda maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. (p 15.2)
|
| 2-20-15376/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.11.2021 |
|
Hüpoteek ulatub lisaks üüri-, rendi- või muule tulule ka kahju hüvitamisest või alusetust rikastumisest tulenevale hüvitisnõudele (VÕS § 1037 lg 1) juhul, kui kolmas isik rikub kinnisasja omaniku omandiõigust ja valdab kinnisasja ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta ning tekitab sellega kinnisasja omanikule kahju kaotatud kasutuseeliste näol või säästab oma vara alusetult saadud kasutuseeliste näol. (p 12.1)
Hüpoteegipidaja saab oma pandiõigusele (sh sellele, et pandiga on hõlmatud panditud kinnisasja viljad) tugineda täite- või pankrotimenetluses. (p 12.2)
Rendi- ja üüritulule ning muule tulule pööratakse hüpoteegi realiseerimisel täitemenetluses sissenõue täitemenetluse seadustiku (TMS) § 139 alusel koos kinnisasjaga. Täitemenetluses keelab kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel üüri- või rendinõude või muu nõude arestimisel TMS § 142 lg 2 järgi võlgniku suhtes kohustatud kolmandal isikul nõuet rahuldada ning kohustab TMS § 111 järgi võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. (p 12.2)
Täitemenetluses on sissenõudjal TMS § 118 lg 1 esimese lause järgi õigus esitada võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu hagi, nõudes kolmandalt isikult võlgnetava kohustuse täitmist võlgniku asemel enda kasuks kohtutäiturile. Pankrotiseaduses ei ole sätestatud sissenõudjale võimalust nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks pankrotihaldurile. (p 12.3)
Kolleegium leiab, et pankrotimenetluses saab analoogia korras lähtuda TMS § 118 lg-st 1, arvestades, et PankrS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt võib pankrotivarasse kuuluva võlgnikule võlgnetava kohustuse täitmist pärast pankroti väljakuulutamist vastu võtta üksnes haldur. Hüpoteegi realiseerimisel ei saa võlausaldajat asetada pankrotimenetluses halvemasse olukorda, võrreldes täitemenetlusega, kus on võimalik nõue sisse nõuda kolmandalt isikult TMS § 118 alusel. (p 12.3)
Hüpoteegipidajal on õigus esitada hagi kolmanda isiku vastu, nõudes kolmandalt isikult hüpoteegiga koormatud kinnisasja viljade (sh üüritulu) väljaandmist võlgniku asemel pankrotihaldurile selleks, et laekunud raha arvel saaks täita hüpoteegiga tagatud kohustust. Pankrotimenetluses nõuet ei arestita. (p 12.3)
Hüpoteegiga hõlmatud rendi- ja üürinõuete ning muude nõuete sissenõudmisest saadav tulem kuulub kinnisasja omaniku pankroti korral hüpoteegipidajale tema pandiõiguse alusel nõuetele. Hüpoteegipidaja nõuded rahuldatakse tulemi arvel PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimeses järjekorras pandiga tagatud nõudena. Pandiga tagatud nõue rahuldatakse PankrS § 153 lg 2 esimese lause järgi esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtega pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui ühe kümnendiku ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Kui pandiese on koormatud mitme pandiõigusega, rahuldatakse PankrS § 153 lg 3 esimese lause järgi nõuded pandieseme müügist saadud raha arvel vastavalt pandiõiguste järjekohtadele. (p 12.4)
Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava summa suurus kindlaks määramata. Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. (p 14.3)
Juhul, kui hagiavalduses esitatud asjaolud ja nõue ei ole piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik täpsustada, tuleb määrata hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaeg hagi täpsustamiseks. Alles siis, kui hageja ei ole talle selliselt määratud tähtaja jooksul hagi täpsustanud määral, mis muudaks hagi õiguslikult veenvaks, võib kohus keelduda hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 371 lg 2 p 2 järgi menetlusse võtmisest. (p 15)
Hagi tagamise taotluse korral ei pea kohus juhul, kui hagiavaldus või hagi tagamise taotlus on kõrvaldatava puudusega (sh hageja nõude ebaselgus), määrama hagi tagamise menetluses hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, vaid ta peab jätma hagi tagamise taotluse rahuldamata. (p 16)
Iga kostja osaleb menetluses iseseisvalt, kuna kummagi vastu on esitatud eraldi nõue (TsMS § 207 lg 2), tegu ei ole ka vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seega on kummagi kostja vastu esitatud nõudel oma hind, nõudeid ei ole alust TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita. (p 17)
|
| 2-19-15657/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2021 |
|
PankrS § 541 lg-st tulenevalt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidluses poolena pankrotihaldur. (p 10)
Kui hagiavaldusest ja selles esitatud asjaoludest nähtuvalt on hageja eesmärgiks see, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu tasaarvestusavalduses märgitud nõuet, siis on hageja esitanud TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi. Hagejal on sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, või mitte (vt õigussuhte puhul selguse saamise vajaduse kui õigusliku huvi kohta ka nt RKTKo 03.10.2013, nr 3-2-1-97-13, p 10). (p 11)
Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Selliste vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. Nõude vaieldavus ei ole seevastu tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks. (p 12)
|
| 2-18-13387/72
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.06.2021 |
|
Kui hageja soovib nõude tervikuna tunnustamata jätmist, siis sellest saab järeldada, et hageja on vaidlustanud ka nõude tunnustamise intressi osas. (p 15)
Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 tulenes otsesõnu, et sellist hagi on õigustatud esitama ka võlgnik. (p 11)
Pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist. (p 12)
Nõuete kaitsmisel tuleb võlausaldajal näidata, missuguse nõudega on tegemist. Seejuures on oluline viidata elusündmusele, millest õigussuhe tuleneb, et nõue oleks piisavalt piiritletud. (p 14)
Kui isikul on hagi esitamise õigus, tuleb arvestada, et hagi esitamise ja selle menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud. Kuigi pankrotimenetluses on võlgnikul kulutuste tegemiseks vaja pankrotihalduri heakskiitu ja võlgniku pankrotihaldur on keeldunud võlgniku ja tema lepingulise esindaja vahelise õigusabi lepingu täitmisest ning õigusabikulude kandmisest, ei puuduta võlgniku (juhatuse liikme) ja pankrotihalduri võimalik sisesuhe vastaspoole menetluskulude kandmist ning väljamõistmist kohtumenetluses. Kohus peab menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel lähtuma tsiviilkohtumenetluses sätestatud reeglitest. Kui hagi jääb rahuldamata, ei saa kostja menetluskulusid jätta hageja juhatuse liikme kanda, kuna ta on menetlusväline isik. Kostja menetluskulud tuleb sellisel juhul jätta võlgniku kanda. (p 17)
|
| 2-19-13236/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.05.2021 |
|
Riigikohtu varasemast seisukohast, et nõude ilma kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vastu vaieldakse, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse (RKTKm 27.11.2019 nr 2-17-18531/37, p 18), ei järeldu, et pankrotivõlgnikul ei ole jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõude tunnustamisele pankrotimenetluses üldse võimalik vastuväiteid esitada. Varasema PankrS § 103 lg 4 eesmärk oli vältida pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel uut vaidlust jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja poolte läbivaieldud nõude üle. Eeltoodu ei välistanud siiski pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks loetavale nõudele vastuväidete esitamist alusel, mis tekkis pärast kohtulahendi jõustumist või mis tekkis kohtumenetluse käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks saanud selle aluse kohta võtta seisukoha kohtulahendis. Samal põhimõttel on piiratud ka täitedokumendile vastuväidete esitamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul (TMS § 221 lg 2; RKTKm 24.10.2018 nr 2-16-17776/39, p 13; RKTKm 21.02.2018 nr 2-14-7385/204, p 15.1).
Pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saanud varasema PankrS § 105 kohaselt hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. (p 10.2)
Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (nt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835/64, p 10.1; RKTKm 06.12.2017 nr 2-16-15974/34, p 9). (p 9)
TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses.
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi. (p-d 10.1)
Kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKm 26.10.2011 nr 3-2-1-78-11, p 11). (p 11.1)
TMS § 221 lg-s 2 sätestatud vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus üksnes põhjusel, et sundtäidetakse jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet, mis on täidetud enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, kuid mille täitmisele võlgnik kohtumenetluses ei tugine, kuigi objektiivselt oleks kohtumenetluses nõude täitmisele tuginemine ja kohtul selle kohta seisukoha võtmine olnud võimalik. (p 11.1)
Juhul, kui kostja hea usu põhimõttega vastuolus oma õigusi kuritarvitades ning vastuoluliselt käitudes (avaldades hagejale enne kohtulahendi jõustumist, et hageja ei pea menetlusõigusi oma huvide kaitseks kasutama, sest kostja ei pööra kohtulahendit pärast selle jõustumist sundtäitmisele) on mõjutanud hagejat käituma kohtumenetluses selliselt, et ta jätab oma olulised menetluslikud õigused kasutamata (nt kaja või apellatsioonkaebuse esitamata), võib TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 11.2)
|
| 3-18-1247/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.03.2021 |
|
PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS §-s 99 sätestatuga. (p 25)
Tasaarvestuse eelduseks VÕS tähenduses on kaks samaliigilist kohustust. (p 25.1)
Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)
PRIA poolt määruse (EL) nr 640/2014 art 19 alusel määratud lisakaristust ei saa käsitada nõudena PankrS tähenduses, mistõttu ei ole vaja seda esitada pankrotimenetluses ning selle tasaarvestamine ei ole piiratud PankrS § s 99 sätestatuga. (p 25)
Ei Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktidest ei nähtu, et vaidlusaluse halduskaristuse täitmiseks oleks muid viise peale selle tasaarvestamise juhul, kui järgneva kolme kalendriaasta jooksul rahuldatakse mõni võlgniku toetustaotlus. Nii määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-st 3 kui ka rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-st 28 nähtub, et tasaarvestust tulevaste toetusmaksetega peetakse EL õiguses toetusesaajatelt toetuse tagasinõudmise ja lisakaristuse sissenõudmise peamiseks viisiks. Samuti viitab sellele rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 põhjendus 24.
Halduskaristuse rakendamine toetuse välja maksmata jätmise vormis järgmiste toetuste taotlemisel kannab ka määruse (EL) nr 640/2014 põhjenduses 19 käsitletud eesmärki arvata isik toetuse saajate hulgast teatavaks ajaks välja. Rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art-s 28 on küll viidatud ka muude täitemeetmete võtmise võimalusele võlgade sissenõudmiseks tasaarvestuse kõrval, kuid need peavad olema ette nähtud liikmesriigi õigusaktidega.
Eestis on põllumajandustoetusi puudutavate määruste rakendamise reeglid sätestatud ELÜPS-s. Muu hulgas on ELÜPS §-des 111—115 käsitletud toetuse saaja kohustust toetusraha tagasi maksta, sh sellise nõude sundtäitmist täitemenetluse seadustiku (TMS) alusel (§ 112 lg 3). Analoogilised sätted puuduvad aga halduskaristuste sissenõudmise kohta. Arvestades, et TMS § 2 lg 1 p 21 järgi on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks ainult seaduses sätestatud juhul ning et seadusega ei ole ette nähtud halduskaristuse määramise otsuste sundtäidetavust TMS-s sätestatud viisil, ei ole PRIA-l ka Eesti riigisiseste seaduste alusel õigust rakendada määruse (EL) nr 640/2014 art-s 19 käsitletud halduskaristuste sundtäitmiseks muud viisi kui samas määruses nimetatud tasaarvestus. (p 25.2)
Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 art 28 alusel toimuva halduskaristuse tulevikus määratavast toetussummast mahaarvamise puhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS tähenduses, vaid EL õiguse autonoomse mõistega, vahetult EL õiguse alusel tekkinud spetsiifilise sisuga kujundusõigusega. Sellist kujundusõigust ei saa ega tulegi esitada nõudena pankrotimenetluses. (25.4)
|
| 2-17-13190/83
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.05.2020 |
|
Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)
Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)
Pärandaja võlausaldajatel on sõltumata sellest, kas pärimismenetlus on lõppenud ja kas kellelegi on antud välja pärimistunnistus, õigus PärS § 111 lg 3 alusel taotleda pärandvara hoiumeetmete rakendamist.
Kuna PankrS § 9 lg-d 1 ja 2 annavad võlausaldajale õiguse esitada pankrotiavaldus surnud isiku vara suhtes (vt Riigikohtu 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 11), on pankrotimenetlus võimalik algatada ka ilma pärandvara hoiumeetmeid taotlemata. (p 14)
Pärandvara inventuuri kulud kandnud isik ei ole ainuüksi nende kulude kandmise tõttu pärandvara pankrotimenetluses võlausaldajaks. (p 15)
|
| 2-18-9203/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2019 |
|
Haldurile tuleb teatada hiljemalt kahe kuu jooksul alates pankrotiteate ilmumisest igast nõudest, mille rahuldamist pankrotimenetluses soovitakse (PankrS § 93 lg 1). Haldurile tuleb samas korras teatada ka tingimuslikest nõuetest ja nõuetest, mille täitmise tähtpäev ei ole veel saabunud (vt ka PankrS § 98). Üksnes sellisel juhul saab võlausaldaja teiste, õigel ajal nõude esitanud võlausaldajatega võrdse nõuete rahuldamise positsiooni. (p 12-14)
Seadus ei võimalda esitada nõuet teist korda tunnustamiseks juhul, kui esimest korda nõue küll esitati, kuid see jäi tunnustamata põhjusel, et nõudele esitati vastuväide ja võlausaldaja ei esitanud kohtusse nõude tunnustamise hagi, või kui nõude tunnustamise hagi kohtulahendiga ei rahuldatud. Hindamaks seda, kas tegu on sama nõudega, tuleb aluseks võtta nõude ese (näiteks see, millist rahasummat nõutakse) ja elulised asjaolud, millele tuginedes nõue esitatakse. See, kas tegemist on sama või erineva nõudega, ei sõltu sellest, millisele õiguslikule alusele nõude esitaja nõude esitamisel viitab. Kui võlausaldaja tugineb algselt nõuet esitades sellele, et tal on võlgnikuga leping, mille kohaselt on võlgnikul lepingu täitmise kohustus, ja hiljem esitab nõude, mis tuleneb sama lepingu täitmata jätmisest, on tegemist sama nõudega. (p 19)
PankrS § 46 lg 7 reguleerib seda, milline nõudeõigus on võlausaldajal siis, kui haldur loobub võlgniku lepingulise kohustuse täitmisest. Säte ei reguleeri nõude esitamise korda ega nõude esitamise tähtaega. Seega tuleb võlausaldajal arvestada, et kõik nõuded, mis tal pankrotivõlgniku vastu võivad tulevikus tekkida, ei tarvitse olla massikohustused. (p 15)
Kui PankrS § 46 lg-s 7 sätestatud nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud, võib olla tegemist tingimusliku nõudega, mis rahuldatakse PankrS §-s 152 sätestatud korras. (p 16)
PankrS § 46 lg-s 2 sätestatud halduri valikuõiguse teostamise tähtaja on ette nähtud eelkõige võlausaldajate kaitseks, aga ka pankrotimenetluse tõhususe tagamiseks. Kui kohus määrab valikuõiguse teostamiseks seaduses sätestatust pikema tähtaja, peab ta arvestama ka võlausaldajate huve ja hindama, ega pikema tähtaja määramine ei kahjusta võlausaldaja huve ega muuda lubamatult pikaks aega, mil võlausaldaja ei tea, kas temaga sõlmitud lepingu täitmist jätkatakse. (p 20)
|
| 2-17-18531/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.11.2019 |
|
TsMS § 371 lg 2 p-s 2 ja § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alustel võib kohus vastavalt jätta hagiavalduse menetlusse võtmata või jätta hagi läbi vaatamata. Viidatud sätetest tuleneb kohtule võimalus, mitte aga kohustus selliselt toimida (Riigikohtu 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p 14).
Olukorras, kus hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, tuleb tuvastusnõuded jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõuded TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Kuna tuvastushagi, mille esitamiseks hagejal ei ole õiguslikku huvi, ei saa TsMS § 368 lg 1 kohaselt rahuldada, on menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas juhised, mille kohaselt tuleks alama astme kohtul kaaluda hagi menetlusse võtmata või läbi vaatamata jätmise võimalust. (p 19)
TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. (p 20)
Pankrotimenetluses esineb erinevaid nõudeid - osa neist kaitstakse PankrS §-s 103 sätestatud korras nõuete kaitsmise koosolekul, teised loetakse seaduse alusel tunnustatuks ilma kaitsmiseta ning nende tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vaieldakse vastu, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse. Olukorras, kus nõue loetakse PankrS § 119 lg 5 alusel tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega, puudub hagejal tuvastushagi esitamisel õiguslik huvi ning kui hagejal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, oleks tal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid sarnaselt võlausaldajatega, kelle nõue kaitsmise koosolekul tunnustati või kelle nõude tunnustamise hagi rahuldati. (p 18)
|
| 2-17-17217/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.06.2019 |
|
VÕS § 29 kohaldamisel võivad pooled tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda. (p 15)
Laenu tagastamatuks muutmise kokkulepe ei pea tingimata olema kirjalik. Samas, et laenu saaks pidada tagastamatuks, peab selline kokkulepe olemas olema, mis tähendab, et pooled peavad olema teinud vastavad tahteavaldused.
Üksnes raamatupidamises kajastamise viisist ei saa tuletada majandustehingu õiguslikku sisu. (p 16)
Lepingupooled võivad kokku leppida laenu allutamises (laen, mis tagastatakse laenuandjale juriidilisest isikust laenusaaja lõpetamisel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist). Kui pooled on laenu allutamises siduvalt kokku leppinud, siis on sellel mõju ka pankrotimenetluses. Selline kokkulepe ei välista häälte andmist ja nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid kokkuleppega allutatud nõue tuleks rahuldada viimases järjekorras, pärast kõigi ülejäänud nõuete rahuldamist.
Kuigi PankrS § 153 lg 1 ei sisalda vastavat rahuldamisjärku, on kohtupraktikas tunnustatud võimalust arvata selline nõue viimasesse järku pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. jaanuari 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-00, milles seda võimalust on tunnustatud Eesti Maapanga pankrotimenetluses olukorras, kus samuti puudus norm allutatud laenu nõude rahuldamisjärgu kohta).
Kui pooled ei ole sellist laenu allutamise kokkulepet sõlminud, siis on tegemist tavalise laenukokkuleppega, millest tulenev nõue rahuldatakse tavapäraste laenu tagastamise reeglite järgi. (p 22)
Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)
Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)
Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24)
Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)
Pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19). (p 18)
|
| 2-18-4731/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.12.2018 |
|
New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni art 5 reguleerib ammendavalt vahekohtu otsuse tunnustamisest keeldumise alused, millest tuleneb ka rahvusvaheliselt tunnustatud järeldus, et vahekohtu otsuse sisulist õigsust tunnustamismenetluses ei kontrollita. Siiski on võimalik erandlikel juhtudel piiratult hinnata vahekohtu otsuse sisulist tulemust selle kaudu, et analüüsitakse vahekohtu otsuse tunnustamise võimalikku vastuolu tunnustava riigi avaliku korraga (art 5 lg 2 lit b). Nii on nt konventsiooni rakendamise juhises märgitud, et vaatamata sellele, et kohus võib avalikule korrale tuginedes kontrollida vahekohtu lahendit sisuliselt, ei ole selline kontroll piiramatu (vt juhise art 5 lg 2 lit b komm 30). (p 15.1)
Avaliku korra mõiste on määratlemata õigusmõiste ning selle sisustamine sõltub New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni liikmesriigi õigusarusaamadest. Eesti avaliku korraga oleks vastuolus eelkõige sellise vahekohtu otsuse tunnustamine, mille aluseks oleks Eesti õigussüsteemile ja selle põhiväärtustele (nt põhiseaduslik kord, põhiõigused ja -vabadused, moraalsed väärtused, aga ka materiaal- ja protsessiõiguse kõige üldisemad põhimõtted, vrd ka TsMS § 620 lg 1 p 1) täiesti võõras õigusarusaam. Art 5 lg 2 lit b ei võimaldaks vahekohtu otsust tunnustada nt juhul, kui Eesti riigisisene õigus (TsMS § 718 lg 2) ei võimalda üldse vahekohtumenetluses asja lahendada (vt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15675/26, p 24). TsMS § 751 lg 2 p 2 kohaldamise kontekstis on Riigikohus pidanud võimalikuks vastuolu avaliku korraga juhul, mil vahekohtu otsuse oleks langetanud vahekohtunik, kes samal ajal esindab ühe vahekohtumenetluse poole huve (vt Riigikohtu 2. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-15, p 12). (p 15.2)
Avaliku korra alla ei kuulu vältimatult kõik vahekohtu lahendi tunnustamist otsustava riigi õiguse imperatiivsed normid, vaid eelkõige need sätted, mis kajastavad selle riigi õigussüsteemi põhiväärtusi, vt ka juhise art 5 lg 2 lit b komm 17 jj. (p 16.2)
Eesti avaliku korraga ei ole vastuolus see, kui võlausaldaja ja võlgnik ei vaidle kohustuse olemasolu üle, kuid vaatamata sellele esitab võlausaldaja kohtusse võlgniku vastu hagi kohtusse ning saab enda kasuks enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist kohtulahendi. TsMS §-st 751 nähtuvalt ei ole alust tühistada eelkirjeldatud olukorraga sarnases olukorras tehtud vahekohtu lahendit. (p 16.3)
Otsuse tunnustamata jätmiseks ei anna alust see, et vahekohtu otsuse aluseks olnud leping pidanuks olema Eesti õiguse järgi notariaalselt tõestatud. Riigikohus on leidnud (11. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15675/26, p 24), et välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine ei ole avaliku korraga vastuolus ainuüksi seetõttu, et tunnustava riigi riigisisest õigust ei ole järgitud (vt juhise art 5 lg 2 lit b komm 13). (p 17)
PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks mh nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Vahekohtu lahendiks PankrS § 103 lg 4 tähenduses on ka välisriigi vahekohtu lahend. (p 16.1)
Eesti avaliku korraga ei ole vastuolus see, kui võlausaldaja ja võlgnik ei vaidle kohustuse olemasolu üle, kuid vaatamata sellele esitab võlausaldaja kohtusse võlgniku vastu hagi kohtusse ning saab enda kasuks enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist kohtulahendi. TsMS §-st 751 nähtuvalt ei ole alust tühistada eelkirjeldatud olukorraga sarnases olukorras tehtud vahekohtu lahendit. (p 16.3)
TsMS § 751 lg 2 p 2 kontekstis on avaliku korraga vastuolu juhul, kui vahekohtu otsuse on langetanud vahekohtunik, kes samal ajal esindab ühe vahekohtumenetluse poole huve (vt Riigikohtu 2. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-15, p 12). (p 15.2)
PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks mh nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Vahekohtu lahendiks PankrS § 103 lg 4 tähenduses on ka välisriigi vahekohtu lahend. (p 16.1)
|
| 2-17-12525/53
|
Riigikohtu erikogu |
10.10.2018 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Kehtiva MKS § 1684 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. (p 15.1)
Kehtiva MKS § 165 lg-st 1 järeldub, et vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algus määratakse kindlaks vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse järgi. Enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise suhtes kohaldatakse selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta sätestatut, mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal. (p 15.2)
Kuna MKS §-s 132 on sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise kohta eriregulatsioon, ei kohaldu praegu TsÜS § 159 lg 1.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt katkeb aegumine ja algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti. Seda mh ka täitetoimingu puhul aegumise katkemist reguleeriva TsÜS § 159 lg 1 kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tähendab aegumise peatumine, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Erikogu hinnangul ei loeta Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mail 2006 haldusasjas nr 3-3-1-11-06 tehtud otsuse p-s 11 ja tsiviilkolleegiumi 12. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06 tehtud määruse p-s 10 enne 1. jaanuari 2014 kehtinud MKS § 132 lg 4 p-le 4 ja lg-le 5 antud tõlgenduse kohaselt teatud perioodi (aega, mil täitemenetlus kestab) pärast aegumise algust aegumise hulka ning aegumine algab pärast aegumise katkemise aluse äralangemist (täitemenetluse lõpetamine) uuesti. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes tegemist hübriidiga aegumise katkemisest ja peatumisest. Õiguskindluse põhimõtte järgi tuleb sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglite ja põhimõtete puhul ka erinevates seadustes sätestatud regulatsioonide kontekstis üldjuhul eelistada võimalikult sarnast tõlgendust. Seetõttu tuleb muuta Riigikohtu varasemat seisukohta, mille järgi on maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema MKS § 132 lg 5 järgi MKS § 132 lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine.
Maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise ajal kehtinud MKS § 132 lg 4 p 4 ja lg-t 5 ja kehtiva MKS § 132 lg 5 p 1 ja lg-t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (MKS § 132 lg 5) kui ka kehtiva (MKS § 132 lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.
Selline maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni tõlgendus on kooskõlas ka seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Seadusandja sellist tahet saab järeldada mh „Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu seletuskirjast. Mh muudeti viidatud eelnõuga sel eesmärgil kehtiva MKS §-s 132 maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseid ning sundtäitmise aegumise tähtaega seitsmelt aastalt viiele aastale, kusjuures MKS § 1684 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse lühemat aegumistähtaega ka enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele. (p 17.2)
Praeguses lahendis väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)
Praeguses lahendi p-s 17.2 väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)
Erikogu hinnangul saab hagejate nõudeid tunnistada vaidlusaluse vastutusotsuse alusel neilt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmine nende täiteasjades lubamatuks TsMS § 369 järgi tõlgendada selliselt, et nad paluvad tunnistada sundtäitmise lubamatuks sellest hetkest, kui maksuvõla sundtäitmine on aegunud.
|
| 2-16-18615/20
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
18.04.2018 |
|
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole varaline nõue võlgniku vastu PankrS § 43 lg 2 mõttes. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei nõua hageja kostjalt raha või muu hüvitise väljamõistmist. Asjaolu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise korral ei pea hageja kostjale maksma täitedokumendis märgitud summat, ei muuda hageja nõuet varaliseks. Hageja ei ole kostja suhtes mitte võlausaldaja, vaid võlgnik ning tal puudub kostja vastu selline varaline nõue, mida tuleks rahuldada kostja vara arvel. Seetõttu ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid seda on võimalik esitada üksnes kohtule. (p 10)
|
| 2-17-7745/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.04.2018 |
|
Kuudes, nädalates ja aastates arvutatavate tähtaegade arvestamisel on oluline see, mida pidada „vastavaks päevaks“. Nimelt tuleb „vastavaks päevaks“ pidada selle sündmuse päeva või kalendripäeva, millega seadus seob tähtaja kulgemise (vt nt Riigikohtu 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7; 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15).
Kuudes arvutatava tähtaja puhul ei ole TsÜS § 136 lg 3 järgi oluline, millal algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi, vaid oluline on see, millal lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. (p 10)
Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamise tähtaja (PankrS § 106 lg 1 neljas lause) puhul on TsÜS § 136 mõttes „vastavaks päevaks“ nõuete kaitsmise koosoleku, kus nõue jäi kaitsmata, toimumise päev. (p 11)
Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamise tähtaja (PankrS § 106 lg 1 neljas lause) puhul on TsÜS § 136 mõttes „vastavaks päevaks“ nõuete kaitsmise koosoleku, kus nõue jäi kaitsmata, toimumise päev. (p 11)
|
| 2-14-60590/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.03.2018 |
|
Kostjal on õigus esitada tingimuslik vastuhagi, mida palutakse läbi vaadata üksnes juhul, kui hagi tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada ning mis tuleks jätta hagi rahuldamata jätmisel sõltumata vastuhagist läbi vaatamata. Kui maakohus jätab hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata ning hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, ei pea kostja vastuhagi lahendamiseks esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi läbi vaatamata jätmise peale. Vastuhagi tuleb lahendada, kui ringkonnakohus peaks apellatsioonkaebuse muidu rahuldama. Maakohtu otsuse tühistamine toob vältimatult kaasa ka sellise vastuhagi läbivaatamata jätmise tühistamise. Samas ei anna see ka alust jätta vastuapellatsioonkaebust ega ka vastukassatsioonkaebust läbi vaatamata ega rahuldamata. (p-d 14.1 ja 14.2)
Olukorras, kus pankrotivõlgniku vara on koormatud pandiõigusega teise isiku kasuks, kuid kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, on lubatav pandipidaja esitatud pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue. Nõude sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi jaotamisel tagatud kohustuste katteks. Sisuliselt tuleb tunnustada nii pandiõigust kui ka tagatavat nõuet, sest võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal (AÕS § 279 lg 7). (p 17.3)
Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)
Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. (p 22.2)
Kohustustehingu (nt müügileping) tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu. Ka pankrotiseaduse järgi lepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada, kas kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik või ka käsutusõiguslik tehing, millest tulenevalt erinevad tagasitäitmise sätted − esimesel juhul tekib võõrandamistehingute puhul võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, teisel juhul ka asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks. Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut). (p 23.2)
KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. Hagi esitamine müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks on lubatav viis laiendamaks müügilepingu alusel vara üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge vara üleandnud isikule. (p 30)
Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata sellest, et omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. (p 26)
Kommertspandiõiguse laienemist pantijale üleantud varale ei välista asjaolu, et sama vara koormasid juba teiste isikute kasuks seatud kommertspandid. Küll aga on kommertspant sellisel juhul teiste isikute kommertspantidest järjekohas tagapool. (p 27)
KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul. (p 30)
TsMS § 414 lg 3 mõttes on istungi edasilükkamisena käsitatavad nii hagejast tingituna istungiaja tühistamine kui ka selle muutmine. (p 32)
Määrus hagi läbi vaatamata jätmise kohta võib sisalduda ka kohtuotsuse resolutsioonis ega pea tingimata olema eraldi määrusena vormistatud. (p 14.3)
|
Facebook
Twitter