/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-12-16 PDF Riigikohus 23.03.2016
Kohtul on TsMS § 477 lg 7 mõttes muu hulgas kohustus kontrollida võlgniku varalist seisundit vähemalt avalikesse registritesse kantud andmete põhjal. (p 13) Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. (p 13-14) Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12) Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14) Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (RKTKm nr 3-2-1-71-11, p 13). (p 11) Kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 11) Kui haldur taotleb tasu miinimummääras, kuid asjaoludest nähtuvalt ei ole haldur peale vara müümise teinud mingeid märkimisväärseid toiminguid, tuleb arvestada konkreetse pankrotimenetluse iseärasusi ja vajadusel määrata alammäärast väiksem tasu. (p 12)
Pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded. (p 16)
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12) Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Pankrotimenetluse kulude kandmist pankrotivara arvel reguleerivad PankrS § 146 ja § 150 lg 1 p 5. Ka PankrS § 66 lg 1 esimese lause järgi on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Seega on pankrotimenetluse kuludeks ka halduri mõistlikud bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel. (p 17)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14)
3-2-1-46-12 PDF Riigikohus 13.06.2012
Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks).
Hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).
Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks). Maksejõuetusele viitavatest asjaoludest peab saneerimisnõustaja kohe ettevõtjale ja püsiva maksejõuetuse saabumisel ka võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitanud kohtule. Eeltoodud saneerimisnõustaja kohustus ei mõjuta juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikme vastutust pankrotiavalduse esitamata jätmise eest.
ÄS § 309 ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus. Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Juhatuse ja äriühingu vahelised suhted peavad olema õiguslikult selged. Juhatuse liige ei saa vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu korraldusele, mis on ebaseaduslik.
3-2-1-50-05 PDF Riigikohus 05.05.2005
Kui pankrotiavalduse esitab seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse tõttu võlgnik ise (ka likvideerija kaudu), siis ei ole vaja järgida võlgniku kaitsmise eesmärki ja järgida PankrS §-s 15 sätestatud piirsummasid.
Pankrotimenetluse algatamiseks võlgniku avalduse alusel peab olema täidetud kaks põhilist eeldust - võlgnik peab olema PankrS § 1 tähenduses maksejõuetu ning seda maksejõuetust tuleb põhistada võlausaldajate nõuetega ning andmetega vara kohta.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json