2-24-8398/14
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.02.2026 |
|
Pankrotiseadus ei reguleeri olukorda, kus pärast pankroti raugemist ja võlgniku äriregistrist kustutamist ilmneb, et võlgnikule kuulub siiski veel mingi vara, mida (või mille õiget väärtust) raugemise otsustamisel arvesse ei võetud. Sellises olukorras tuleb juhinduda analoogia alusel PankrS §-st 166, mis reguleerib pankrotivara järeljagamist olukorras, kus pärast pankrotimenetluse lõppemist ja halduri vabastamist selgub, et võlgnikule kuulub veel mingi vara, millega ei ole pankrotimenetluses arvestatud. PankrS § 166 lg 1 näeb ette, et kui pärast pankrotimenetluse lõppemist ja halduri vabastamist laekub pankrotivarasse raha, vabanevad jagamisel hoiustatud rahasummad või selgub, et pankrotivara hulka kuulub esemeid, mida ei ole pankrotimenetluses läbiviimisel arvestatud, teeb kohus määruse järeljagamise läbiviimiseks. Ei ole mõistlikku põhjust, miks samamoodi ei peaks toimima siis, kui võlgnikust äriühing on pärast pankrotiavalduse menetluse raugemist äriregistrist kustutatud. (p 14)
Äriregistrist kustutatud osaühingu täiendava likvideerimise otsustamise eeldusi reguleerivad ÄS § 218 lg-d 2 ja 3. Eelviidatud paragrahvi teine lõige sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või määrata uued likvideerijad. ÄS § 218 lg 3 reguleerib osaühingu võlausaldaja õigust taotleda osaühingu täiendavat likvideerimist, nähes ette, et võlausaldaja nõudel võib likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist korraldada üksnes juhul, kui võlausaldaja põhistab, et tema nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata, tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada, või kui osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle registrist kustutada. Võlausaldaja täiendava likvideerimise taotlust ei rahuldata muu hulgas siis, kui ta jättis oma nõude mõjuva põhjuseta likvideerijatele õigel ajal esitamata. (p 15)
Sarnaselt järeljagamisega on ka täiendava likvideerimise eelduseks olukord, kus registrist kustutatud osaühingul on mingi vara, millega registrist kustutamise ajal ei arvestatud. Erinevalt järeljagamisest annab täiendav likvideerimine aga võimaluse sõltuvalt võlausaldajate olemasolust kas jaotada see vara osanike vahel või rahuldada selle arvel võlausaldaja rahuldamata jäänud nõue. (p 16)
Täiendava likvideerimise eesmärk on jaotada seni jaotamata jäänud vara selliselt, nagu seda oleks tehtud osaühingu likvideerimisel enne tema registrist kustutamist. Sarnane eesmärk on ka järeljagamisel. Seetõttu tuleb pankrotiavalduse menetluse raugemise tõttu äriregistrist kustutatud osaühingul alles olev vara jaotada vastavalt pankrotiseaduse reeglitele. Seaduse mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus maksejõuetuks osutunud äriühingul endiselt alles olev vara jaotatakse hiljem tavalises täiendava likvideerimise menetluses ilma pankrotihalduri ja kohtu kontrollita. Sellele viitab mh PankrS § 166 lg 2, mille kohaselt kinnitab kohus järeljagamise läbiviimiseks halduri, kelleks võib olla ka uus haldur. Sama põhimõte kohaldub ka siis, kui vara olemasolu või väärtus selgub pärast seda, kui pankrotiavalduse menetlus PankrS § 29 lg 1 alusel rauges. (p 17)
Kui kohus leiab, et esineb järeljagamise olukord, siis peab ta nimetama võlgnikule ka ajutise halduri, kes võib olla nii endine kui ka uus ajutine haldur (vt ka PankrS § 166 lg 2). Ajutisel halduril on PankrS § 22 lg 2 p 3 kohaselt mh kohustus tagada, et võlgniku vara säiliks. Sõltuvalt asjaoludest ja vara väärtusest saab kohus seejärel anda uue hinnangu ka kõnealuse osaühingu maksejõulisusele. Kui registrisse ennistatud äriühingul on vara kohustustest rohkem, tuleb pankrotiavalduse menetlus lõpetada ja jätkata tavapärase täiendava likvideerimise menetluses. Kui äriühingul on piisavalt vara pankrotimenetluse kulude katteks, tuleb jätkata pankrotiavalduse menetlemist tavapärasel viisil, sh pankrot välja kuulutada, nimetada pankrotihaldur ja teha muud seaduses ette nähtud toimingud. (p 20)
ÄRS § 60 lg 2 p 2 sätestab keelu kustutada äriühing kui juriidiline isik registrist, kui ta osaleb menetlusosalisena käimasolevas kohtumenetluses. Samamoodi näeb ette ka TsÜS § 45 lg 11 esimene lause, mille kohaselt ei kustutata eraõiguslikku juriidilist isikut registrist, kui see osaleb menetlusosalisena mõnes käimasolevas kohtumenetluses ja registrist kustutamine takistaks seda menetlust. Nende normide eesmärk on vältida eelkõige olukorda, kus äriregistrist kustutamisega saavutatakse see, et kohtumenetlus lõpeb ja võlausaldaja kaotab võimaluse oma nõuet maksma panna. Olukorras, kus äriühing kustutatakse registrist pärast pankrotimenetluse raugemist, kohaldub erinormina siiski TsÜS § 45 lg 11 teine lause, mis näeb ette, et kui juriidiline isik on loetud lõpetatuks pankrotiavalduse menetluse või pankrotimenetluse raugemise tõttu, siis ei too pooleliolev tsiviilkohtumenetlus kaasa kustutamispiirangut. Nimelt on pankrotiavalduse menetluse raugemise korral võlausaldajate õigused kaitstud sellega, et juriidilise isiku lõpetamise otsustamine on kohtu kontrolli all ja võlausaldajatele antakse võimalus tagada kohtumenetluse jätkamine, tasudes pankrotimenetluse kuludeks kohtu määratud deposiit. Kuna seadus ei keela pankroti raugemise järel äriühingut registrist kustutada, siis ei saa kohtumenetluse olemasolu olla hiljem ka põhjuseks, miks tuleks äriühing registrisse ennistada. (p 23)
Kui võlgnikust osaühing on äriregistrist kustutatud pärast pankrotiavalduse menetluse raugemist, on järeljagamise avalduse esitamise eelduseks sarnaselt PankrS § 166 lg-ga 1 eelkõige olukord, kus võlgnikule kuulub mingi vara, mida ei ole pankrotiavalduse menetluse raugemise otsustamisel arvestatud, aga ka olukord, kus kõnealuse varaga on küll arvestatud ning kohus ja ajutine haldur on seda pidanud väärtusetuks, kuid tegelikult on varal siiski arvatust suurem väärtus. Avalduse esitajal tuleb kohtule põhistada, et kõnealune vara on sedavõrd väärtuslik, et selle arvel on võimalik kanda pankrotimenetluse kulud ja et on olemas isik, kes on nõus maksma menetluse jätkamiseks vajaliku summa kohtu deposiiti. (p 18)
Järeljagamise avalduse võib PankrS § 166 lg 1 kohaselt pankrotiavaldust menetlenud kohtule esitada haldur (raugemise tõttu registrist kustutatud võlgniku puhul ajutine haldur) või võlausaldaja. Registrist kustutatud võlgniku osanikul sellist õigust ei ole. Küll aga võib osanik anda kohtule teada, et võlgnikul on tegelikult vara, millel on erinevalt pankroti raugemise ajal arvatust väärtus, ja et PankrS § 29 lg-s 1 kirjeldatud olukord, kus võlgnikul ei ole vara menetluse kulude katteks, on ära langenud ning et on olemas isik, kes on nõus tasuma menetluse jätkamiseks vajalike kulude katteks raha kohtu deposiiti. Kohtul on õigus algatada järeljagamine ka omal algatusel (PankrS § 166 lg 1). (p 21)
PankrS § 166 lg 6 ja § 156 lg 2 ette, et kui järeljagamise avalduse aluseks olnud vara väärtus on järeljagamise kulusid arvestades ebaproportsionaalselt väike, võib kohus loobuda järeljagamise läbiviimisest ja jätta pankrotivara hulka kuulunud eseme isikule, kellele kuuluks õigus saada see vara, kui võlgnikust äriühing lõpetataks pankrotimenetluseta. Sama põhimõtet saab kohaldada ka olukorras, kus võlgnikust äriühingul on vaatamata tema registrist kustutamisele pärast raugemist alles väärtusetu vara. (p 22)
Kui kohtu hinnangul on pankroti raugemise tõttu äriregistrist kustutatud võlgniku vara järeljagamiseks alust, tuleb järeljagamise kohta tehtud kohtumääruses mh teha otsustus ka äriregistrist kustutatud võlgniku äriregistrisse ennistamise kohta. Üldise põhimõtte kohaselt on registrist kustutatud äriühing võimalik registrisse ennistada kas tegevuse jätkamiseks (ÄRS § 64) või täiendavaks likvideerimiseks (ÄRS § 65). Praeguses olukorras on ennistamise aluseks see, et registrist kustutatud ühingul on vara, mistõttu tuleb võlgnik registrisse ennistada täiendavaks likvideerimiseks, kuid pankrotiavalduse menetluse raugemise tõttu kustutatud äriühingu puhul tuleb seejärel kohaldada pankrotimenetluse sätteid. (p 19)
|
| 2-24-11100/45
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.04.2025 |
|
Võlgniku pensioni saamise nõudele on võimalik sissenõudja kasuks sissenõuet pöörata TMS § 110 jj kohaselt. Võlgnikul on samas õigus täitemenetluses säilitada osa sissetulekust, et katta enda ja ülalpeetavate minimaalsed ülalpidamiskulud. Sissetulekute arestimise piiranguid reguleerivad TMS § 131 jj. Pensioni korral on lisaregulatsioon sätestatud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 47 (vt pensionist kinnipidamise ulatuse kohta lähemalt RKTKm nr 2-18-4480, p-d 15–19). (p 10.1)
Nõudeõigus saada pensioni on võlgniku vara TMS § 4 lg 1 tähenduses. Kui võlgnikule maksab pensioni Eesti valitsusasutus, SKA, siis võib kohtutäitur algatada täitemenetluse Eestis, kus asub avaldaja vara. Seda ka juhul, kui võlgnik elab välismaal. Eesti kohtutäitur lähtub Eesti seadustest ning mittearestitava summa osas tuleb kohtutäituril lähtuda eelkõige TMS §-st 131 jj, mitte selle välisriigi seadustest, kus avaldaja elab. Eesti kohtutäituril ei ole kohustust lõpetada täitemenetlus ainult sellel põhjusel, et võlgnik elab välisriigis või kolib menetluse ajal sinna elama, juhul kui Eestis on jätkuvalt võlgnikule kuuluvat vara, millele saaks pöörata sissenõuet. (p 10.2)
Kui pankrotimenetluse lõpetamise määruses (PankrS § 158 alusel) märgitakse resolutsioonis võlausaldajate nõuete osad, mille ulatuses jäi võlausaldajatel raha saamata, võib raugemise määrusel olla PankrS § 168 kohaselt ja nimetatud sättes ettenähtud tingimustel täitedokumendi tähendus. Nendeks tingimusteks on, et võlausaldajate tunnustatud, kuid rahuldamata jäänud nõuded on raugemise määruse resolutsioonis PankrS § 158 lg 4 tingimustel näidatud ja et võlgnik ei ole neile nõuetele esitanud vastuväidet PankrS § 104 lg 1 alusel või kohus on § 104 lg-s 2 nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. (p 11.2)
|
| 2-08-1314/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.02.2024 |
|
PankrS § 164 lg 2 eesmärk ei ole piirata võlausaldaja määruskaebuse esitamise õigust pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale üldiselt, vaid üksnes juhtudel, mil seadus näeb ette võimaluse esitada esmalt vastuväide. PankrS § 164 lg-s 2 sätestatud kaebeõiguse piirang on kohaldatav üksnes sellistel juhtudel, kui seadus võimaldab esitada pankrotimenetluse lõpetamise kohta vastuväite. Kuna pankrotiseadus ei näe ette vastuväite esitamise võimalust ega korda juhuks, kui pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu PankrS § 158 alusel, siis on võlausaldajal sellisel juhul õigus esitada pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale määruskaebus ilma vastuväidet esitamata. (p 17)
|
| 2-18-5749/19
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
08.10.2018 |
|
PankrS § 29 lg 9 annab ajutisele haldurile nõudeõiguse sissemakseta asutatud võlgnikust osaühingu osaniku vastu, kes ei ole menetluse raugemise hetkeks tasunud osaühingule ette nähtud sissemakset. Seega on nõudeõigus osaühingu osaniku vastu ajutisel halduril ja seda juhul, kui tal ei õnnestu oma nõuet rahuldada võlgniku muu vara arvelt. Menetluslikult tuleb selline nõue osaühingu osaniku vastu esitada eraldi menetluses (p 8).
|
| 3-2-1-27-16
|
Riigikohus |
11.05.2016 |
|
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10)
Lõpparuande kinnitamisele esitatud määruskaebuse lahendamisel ei ole hädavajalik kaasata kõiki võlausaldajaid, kuigi nad on sellest menetlusest iseenesest puudutatud (vt RKTKm nr 3-2-1-25-11, p-d 25-29). (p 16)
Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12)
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10)
Jaotusettepaneku juures kontrollib kohus kulusid vaid esialgselt, et teha kindlaks, kas ei ole ilmselgeid kuritarvitusi. Jaotusettepaneku esmane mõte on määrata kindlaks jaotised suhtarvuna võlausaldajate vahel. Nii haldurid kui ka võlausaldajad ei saa lähtuda sellest, et jaotusettepaneku juures toimuv kulude kontroll välistaks lõpparuande kontrollimisel kulude uue, tervikliku ja põhjaliku hindamise. Vajadusel peavad haldurid olema valmis ka hüvitatud kulude tagastamiseks. (p 11)
PankrS § 150 lg 5 ei välista määruskaebuse esitamist, kuna pankrotimenetluse lõpetamise (sh kõigi lõpparuande kinnitamisel kontrollitavate asjaolude) vaidlustamisele kehtib erikord. (p 10)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12)
Kohtu kontrollikohustust halduri kulutuste üle ei piira see, kui pankrotimenetluse kestel on võlausaldajad (nii üldkoosoleku kui toimkonna kaudu) kiitnud kulutused heaks. Kohus peab ka siis veenduma, et võlgniku ja võlausaldajate huve ei ole rikutud. (p 14)
Kui PankrS § 66 lg-s 2 nimetatud kulutused on kohus kinnitanud pankrotitoimkonna nõusolekuta, on kohtul täiendav põhjendamiskohustus, et näidata, mille alusel jõudis kohus järelduseni, et kulutused on põhjendatud. See kehtib ka juhul, kui võlausaldajate nõusolek kulutuste tegemiseks on antud ajaliselt piiratuna. (p 15)
Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
|
| 3-2-1-34-15
|
Riigikohus |
04.11.2015 |
|
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub ka määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-14, p 11; 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas
nr 3-2-1-132-07, p 11). Kohus peab pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsioonis märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järgu nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu. (p 24)
Kohus peab muu hulgas kontrollima, kas halduri tehtud kulutused olid vajalikud ja põhjendatud (PankrS § 66 lg 3 teine lause). (p 31)
Ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi koos muude tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega ehk teise järgu nõuetega. (p 13)
PankrS § 153 lg 2 eesmärk on tagada, et ka hüpoteegiga tagatud nõudega võlausaldajad osaleksid kulude kandmises (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas
nr 3-2-1-44-05, p-d 15 ja 17). PankrS § 153 lg-st 2 järeldub, et mahaarvamised tehakse rahasummast, mis oleks pandiga tagatud nõude rahuldamiseks välja makstud, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks (ehk summast, mille ulatuses pandipidaja nõue rahuldataks siis, kui võlgnik ei oleks pankrotis). (p 16)
Isegi kui pandipidajast võlausaldaja nõue jääb osaliselt rahuldamata, järeldub PankrS §-st 168, et kui võlgnik ei ole pankrotimenetluses esitanud nõudele vastuväidet (või kui võlgniku vastuväite esitamise korral on kohus võlausaldaja nõuet PankrS § 104 lg-s 2 sätestatud korras tunnustanud), siis võib võlausaldaja oma tunnustatud nõude pankrotimenetluses rahuldamata jäänud ulatuses esitada võlgniku vastu täitmiseks pärast pankrotimenetluse lõppu. Pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõue iseenesest ei lõppe ja ulatuses, milles pandiga tagatud nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise (PankrS § 153 lg 2) tõttu rahuldamata, rahuldatakse see PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise järgu nõudena. (p 25)
Asjaolu, et halduri taotletava tasu suurusega on nõustunud võlgnik, pankrotitoimkond ja võlausaldajate üldkoosolek, ei võimalda kohtul määrata haldurile tasu seaduses sätestatut rikkudes ega vabasta teda kohustusest pankrotihaldurile tasu määramist seaduse kohaselt põhjendada. (p 28)
Kui haldurile soovitakse määrata suurem tasu kui 1% pankrotivarast, peab kohus määruse põhjendustes analüüsima ja hindama nii halduri töö mahtu, s.o halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, mistõttu kohtu arvates alammääras tasu ei ole õiglane, kui ka seda, kas haldur kasutas õigusabi, kui osales oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes. Kui haldur kasutas õigusabi, pole kolleegiumi arvates eespool viidatud sätete järgi põhjendatud määrata alammäärast suuremat tasu ka juhul, kui pankrotivara väärtus on suur. Halduri tasu määramisel tuleb lähtuda eelkõige halduri töö mahust ja keerukusest, mitte ainuüksi pankrotivara suurusest (PankrS § 65 lg 1-3). Tasu alammäär on pigem orienteeruv summa, kuid kui halduri töömaht ei ole suur ja nt ettevõtte juhtimisel, vara realiseerimisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 87). Kui pankrotivara väärtus oli suur ja kohus leiab, et arvestades halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, ei ole alammäära kohaldamine õiglane, tuleb lisaks kontrollida seda, kas haldur on osalenud oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega ole kasutanud õigusabi (PankrS § 65 lg 51 p 2). Kohtuvaidlustes õigusabi kasutamise kontrollimine on põhjendatud, sest PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulu muu hulgas ka menetluskulu. (p 29)
Kui haldur jääb taotluse juurde, et tasu makstaks välja juriidilisest isikust büroopidajale, kelle kaudu haldur tegutseb, tuleb määrata kindlaks halduri tasuga seotud kogukulu, mis hõlmab makse, mis tuleb halduri tasult tasuda. PankrS-iga on määratud halduri tasu piirmäärad ja piirmäärajärgne halduri tasu sisaldab ka makse. Sellise regulatsiooni eesmärk on kaitsta võlausaldajaid, kellele tehtavad väljamaksed sõltuvad pankrotivara suurusest. Riigikohus on järeldanud, et PankrS §-de 65 ja 651 eesmärk on muu hulgas sätestada, kui suure osa pankrotivarast tohib moodustada haldurile makstav tasu (p 30).
Kulude mahaarvamine müügitulemist olukorras, kus pandieseme müügist saadi rohkem, kui oli pandipidaja tunnustatud nõue, ei oleks kooskõlas seaduse mõttega, sest see, et pandiese õnnestub müüa soodsamalt, kui on pandiga tagatud nõude suurus, ei tohiks anda pandipidajale mingeid eeliseid. See osa müügitulemist, mille võrra müügitulem on pandiga tagatud nõudest suurem, läheb pankrotivara hulka, mille arvel kulud kantakse ja pandiga tagamata nõuded rahuldatakse, ning müügitulemi selle osaga ei ole pandipidajal mingit seost. Niisuguses olukorras oleks müügitulemist lähtumine vastuolus PankrS § 153 lg 2 eesmärgiga, sest sel juhul ei pruugiks kõik pandiga tagatud nõuetega võlausaldajad kulude kandmises üldse osaleda. See, kui soodsalt pandiese müüakse, ei tohiks seada pandipidajaid pankrotimenetluse kulude kandmisel ebavõrdsesse olukorda. (p 18)
"Pandieseme müügist saadud rahasumma" all on PankrS § 153 lg-s 2 peetud silmas rahasummat, mis pandipidajale müügitulemist tuleks välja maksta, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks. PankrS § 153 lg 2 mõtte kohaselt tuleb rahasummast, mille pandipidaja peaks müügitulemi järgi saama, maha arvata see osa menetluskuludest, mis on proportsionaalne nimetatud müügitulemi osa ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma suhtega. (p 19)
Kui PankrS § 153 lg 2 järgi arvutatav osa PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetest ületab 15% sellest müügitulemi osast, siis on mahaarvamine piiratud 15%-ga. Ekslik on lähtuda pandipidaja kanda jäetava kuluosa arvutamisel üksnes 15%-st, sest see on vaid ülemmäär, millest rohkem ei või pandipidajale kulude kandmist panna. (p 20)
Pankrotimenetluse kulude proportsioonist võib kõrvale kalduda, kui mõne võlausaldaja nõude tagatiseks oleva vara säilimiseks ja hoolduseks on tehtud otseseid kulutusi, kuid sellisel juhul tuleb lõpparuandes nimetatud kulutused välja tuua ja neid tõendada. (p 22)
|
| 3-2-1-85-14
|
Riigikohus |
13.10.2014 |
|
Pandiga tagatud nõue ei lähe PankrS § 153 lg 4 alusel teise rahuldamisjärku ulatuses, milles see jäi rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast tehti PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseid (p 10).
Kuna kohtumääruse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav lahendi ülejäänud tekstita, peab kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsiooni märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järjekoha nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu (p 11).
|
| 3-2-1-176-13
|
Riigikohus |
27.01.2014 |
|
PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13)
Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. (p 13)
Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)
Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, määrab menetluskulud kindlaks kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 13 ja 14)
Menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. (p 15)
Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13)
Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)
Pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi korral saab tunnustatud nõude lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi.
Kompromissi eesmärk on pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel. Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss TsÜS § 67 lg-s 1 antud tehingu mõistele ja VÕS §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldub ka võlaõigusseadus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p 18). (p 15)
|
| 3-2-1-114-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Kohus ei saa jätta pankrotiavaldust läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel selle tõttu, et kuivõrd võlgnikul ei ole vara, siis ei ole võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku vara arvel.
TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamine on võimalik siis, kui hagiavaldus või hagita menetluses esitatud avaldus on õiguslikult perspektiivitu, st et hagis või avalduses esitatud asjaolude tõesuse korral ei oleks hagi või avaldust võimalik rahuldada. Selle sätte kohaldamiseks ei pea kohus seega tuvastama asjaolusid.
Võlgniku varalise seisu hindamine eeldab sellekohaste asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist. Samas tohib kohus asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata vaid asja sisulise lahendamise käigus. PankrS § 157 p 7 sätestab, et pankrotimenetlus lõpeb ka muul seaduses sätestatud alusel. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamine pankrotiavalduse suhtes ei tähenda pankrotimenetluse lõpetamist.
Menetluse lõpetamine TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel pankrotiavalduse suhtes ei tähenda pankrotimenetluse lõpetamist.
Euroopa Kohtu 17. jaanuari 2006. a otsusele asjas nr C-1/04, milles vastati kohtule esitatud eelotsuse küsimusele: „Kas liikmesriigi kohus, kellele on esitatud maksejõuetusmenetluse algatamise taotlus, on pädev nimetatud menetlust algatama, kui võlgnik viib pärast taotluse esitamist, kuid enne menetluse algatamist oma põhihuvide keskme üle teise riiki, või kuulub see pädevus selle teise riigi kohtule?". Euroopa Kohus märkis otsuse p-des 24 ja 26, et kirjeldatud olukorras oleks pädevuse üleminek kohtult, kelle poole algselt pöörduti, teise liikmesriigi kohtule vastuolus määruse eesmärkidega, samuti piiriüleste maksejõuetusmenetluste tõhususe ja tulemuslikkuse parandamise eesmärgiga. Euroopa Kohus järeldas otsuse p-s 29, et määruse art 3 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et selle liikmesriigi kohtul, kelle territooriumil asub võlgniku põhihuvide kese võlgniku poolt maksejõuetusmenetluse algatamise taotluse esitamise ajal, säilib pädevus nimetatud menetlust algatada, kui nimetatud võlgnik viib pärast taotluse esitamist, kuid enne menetluse algatamist, oma põhihuvide keskme üle teise liikmesriigi territooriumile.
|
| 3-2-1-130-12
|
Riigikohus |
12.12.2012 |
|
Kohus võib üldjuhul TsMS § 64 lg 1 järgi enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada, kuid juhul, kui seaduses on ettenähtud tähtaja piirid, on kohus nendega seotud ega või määrata menetlustähtaega, mis ületab sätestatud piire (vt Riigikohtu 11. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-10).
Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust PankrS § 29 lg-s 8 nimetatud tähtaja pikendamise määruse peale. Nimetatud säte ei näe ette võimalust esitada määruskaebust ka maakohtu määruse peale juriidilise isiku likvideerimise tähtaja pikendamise kohta.
PankrS § 29 lg-s 8 sätestatus on tegemist tähtaja pikendamise ajalise piiranguga ning õigustatud isiku taotlusel on kohtul õigus pikendada juriidilise isiku likvideerimist maksimaalselt kuni kuue kuuni.
TsMS § 682 lg 1 kehtib ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12; 6. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-11, p 14).
|
| 3-2-1-122-12
|
Riigikohus |
13.11.2012 |
|
PankrS § 153 lg 2 on imperatiivne ja sätestab selgelt, et lähtuda tuleb pandieseme müügist saadud rahasummast (vt ka Riigikohtu 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p-d 15 ja 17; 12. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16; 20. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-11, p 12).
Pandipidajast võlausaldajal ei ole õigust nõuda tunnustatud nõudest suuremat summat. Samas ei sea PankrS § 153 lg 2 piirangut, et pandieseme müügitulemi, millest on 15% suurune mahaarvestus tehtud, ja pandipidaja nõude vahet ei oleks võimalik kasutada PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete tegemiseks.
Tulenevalt AÕS §-st 344 on hüpoteegiga tagatud ka võlausaldaja nõue pandieseme renditulu puudutavas osas.
Mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse ning missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kulude katteks, nähtub PankrS § 162 lg 2 p 3 järgi alles pankrotimenetluse lõpparuandest. Isikul on PankrS § 163 lg 2 ja § 164 lg 2 alusel õigus esitada lõpparuande peale täiendav vastuväide ja kaebus.
Mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse ning missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kulude katteks, nähtub PankrS § 162 lg 2 p 3 järgi alles pankrotimenetluse lõpparuandest. Isikul on PankrS § 163 lg 2 ja § 164 lg 2 alusel õigus esitada lõpparuande peale täiendav vastuväide ja kaebus.
|
| 3-2-1-26-12
|
Riigikohus |
23.04.2012 |
|
Elatist maksma kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise korral tuleb tema vastu esitatud elatishagi jätta PanrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Pärast elatisehagi läbi vaatamata jätmist saab elatist saama õigustatud isik esitada elatisnõude kohustatud isiku pankrotimenetluses PankrS § 44 lg 1 alusel. Pankrotimenetluses saab esitada tavapärases korras tunnustamiseks täitmata elatisnõuded, mis on arvestatud ülalpidamiskohustuse täitmise katteks kuni pankroti väljakuulutamiseni.
Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgnikult.
Võlgnik saab pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. Juhul, kui võlgnik ei pea ülalpidamist saama õigustatud isikut vabatahtlikult ülal, tuleb ülalpeetaval esitada pankrotimenetluse ajal pankrotivara arvel elatise saamiseks kohtule avaldus PankrS § 44 lg 1 järgi.
Juhul, kui võlgnik ei maksa pankrotimenetluse ajal vabatahtlikult lapsele elatist ja kuni pankrotimenetluse väljakuulutamiseni maksmata elatise saamiseks esitatakse nõue pankrotihaldurile või pankrotimenetluse ajal elatise saamiseks kohtule, väheneb PankrS § 108 lg 3 mõttes TMS § 132 lg 11 järgi ka võlgniku sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuet, ja selle arvel suureneb pankrotivara, mille arvel elatisenõuet rahuldada.
Võlgniku pankroti väljakuulutamisele järgneva aja elatisenõuded tuleb rahuldada pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. PankrS § 146 lg 1 p 2 alusel tuleb maksta enne jaotist välja üksnes PankrS § 147 alusel pankrotivarast pankrotimenetluse ajaks väljamõistetud hädavajalik elatis.
PankrS § 43 lg 3 alusel pankroti väljakuulutamise tõttu läbivaatamata jäetud elatise nõudes saab kohtumenetluse taastada üksnes juhul, kui nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata ja/või rahuldamata ja selle kohta ei tehtud kohtulahendit kui täitedokumenti PankrS § 168 mõttes. Kui nõude kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, ei ole menetluse taastamine põhjendatud. Siiski saab kohus taastada menetluse ka juhul, kui nõude kohta on küll olemas täitedokument, kuid see ei ole tehtud kogu nõude kohta.
Olukorras, kus pankrotimenetlust lõpetava määruse resolutsioonist ei nähtu selgelt, kas ja millise ajavahemiku kohta on kostja pankrotimenetluses hageja elatisenõue tunnustatud, on täitedokumendi toime ebaselge. Selline täitedokument ei takista enne pankrotimenetluse väljakuulutamist alustatud elatiseasjas menetluse taastamist. Menetluse taastamise korral saab selgitada, kas ja millises ulatuses on elatisenõude kohta olemas täitedokument.
Lisaks võib elatist saama õigustatud isik esitada ka täitedokumendi selgitamise hagi.
|
| 3-2-1-167-11
|
Riigikohus |
20.02.2012 |
|
PankrS § 153 lg 2 on imperatiivne säte (vt ka Riigikohtu 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p 17 ja 12. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16).
Pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub, mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse (vt ka Riigikohtu 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, p 13). Muu hulgas selgub pankrotimenetluse lõpparuandest ka see, missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kuludeks.
PankrS § 164 lg 2 ei piira võlausaldaja õigust esitada määruskaebus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise määruse peale juhul, kui kohtu kinnitatud jaotusettepanekus on PankrS § 143 lg 1 p 3 järgi märgitud pankrotimenetluse kulude suurus ja jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust ei ole vaidlustatud.
Kuna pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kohus enam ei kontrolli jaotise õigsust, siis ei saa võlausaldaja lõpparuande kinnitamise määrust vaidlustada põhjusel, et jaotis oli valesti määratud.
Võlausaldaja jaotusettepanekule vastuväite esitamise ja jaotusettepaneku kinnitava maakohtu määruse vaidlustamise sisuks saab olla eelkõige see, et võlausaldaja vaidlustab jaotise suurust suhtes teiste võlausaldajatega, st võlausaldajatevahelist jaotist (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 15).
|
| 3-2-1-61-11
|
Riigikohus |
28.09.2011 |
|
Kui kohus lõpetab pankrotiavalduse menetluse PankrS § 29 lg 1 alusel ning määrab ajutise halduri sama määrusega võlgniku dokumentide hoidjaks, siis sellega kitsendatakse ajutise halduri õigusi, mistõttu on ajutisel halduril TsMS § 660 lg 3 alusel õigus esitada määruse peale osas, millega teda määrati dokumentide hoidjaks, määruskaebus ringkonnakohtule.
PankrS § 29 lg-st 8 ja § 130 lg-st 5 tuleneb, et kui ajutine haldur likvideerib võlgniku, on tal kohustus vastutada dokumentide säilimise eest kuni üleandmiseni säilitamisteenust osutavale isikule või arhiivile, kuna kohtule antud kirjalik nõusolek tegutseda ajutise haldurina hõlmab ka likvideerija ülesannete täitmist. Samas ei saa kohus välistada halduri õigust anda dokumente hoiule teisele isikule.
Kui kohus lõpetab pankrotiavalduse menetluse PankrS § 29 lg 1 alusel ning määrab ajutise halduri sama määrusega võlgniku dokumentide hoidjaks, on ajutisel halduril TsMS § 660 lg 3 alusel õigus esitada määruse peale osas, millega teda määrati dokumentide hoidjaks, määruskaebus ringkonnakohtule.
|
| 3-2-1-38-08
|
Riigikohus |
21.05.2008 |
|
Arestipandiõigus on täitemenetluses arestimisega tekkiv seaduslik pandiõigus, mis annab TMS § 65 lg 2 kohaselt sissenõudjale üldjuhul samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus. Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Ringkonnakohus on jätnud määruses võtmata seisukoha menetluskulude jaotuse kohta, mis on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Pankrotiseaduse § 146 saab kohaldada siis, kui on välja kuulutatud võlgniku pankrot.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Nõuete rahuldamine saab PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerija ülesannete hulgas olla juhtudel, mil sissenõudja kasuks ei ole pankrotimenetluse lõpetamise ajaks tekkinud kehtivat arestipandiõigust või see on mingil põhjusel lõppenud. Sel juhul saab vajaduse korral kohaldada ka TsÜS § 44. Kui PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetluse lõpetamise ajaks on eelnevalt alustatud täitemenetluses arestitud sissenõudja kasuks kinnisasi, siis TMS § 142 lg 3 kohaselt arestipandiõigust küll ei teki, kuid siis tuleneb täitemenetluse lubatavus täitemenetluse peatamise aluse äralangemisest.
|
| 3-2-1-120-07
|
Riigikohus |
21.11.2007 |
|
Juhul kui pärast isiku surma ei ole teada tema pärija või esinevad muud PärS § 111 lg 2 p-des 2-4 nimetatud asjaolud, on võlausaldajal õigus taotleda kohtult pärandvara hooldaja määramist. Hooldaja on muu hulgas kohustatud tasuma pärandvara arvel pärandaja võlad ning hooldaja tegutseb pärija(te) esindajana.
Füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surm ei ole alus pankrotimenetluse lõpetamiseks, kui menetluse eesmärgid ei ole konkreetse pankrotimenetluse asjaolusid arvestades saavutatud.
Pankrotihaldurit ei saa füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma hetkest enam tema seaduslikuks esindajaks lugeda. Pankrotihaldur tuleb lugeda füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma korral võlgniku pärija(te) esindajaks, seda ka tagasivõitmise hagi korral.
Pankrotiseaduse § 9 lg 2 tähendab, et ka pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur võlgniku pärijate nimel (mitte aga surnud võlgniku, testamenditäitja või pärandi hooldaja nimel).
|
| 3-2-1-68-05
|
Riigikohus |
20.06.2005 |
|
TsMS §-de 237 ja 238 alusel saab kohus pärast kohtuotsuse tegemist ise otsust muuta või täiendada. Need sätted on seaduse analoogia alusel kohaldatavad ka kohtumäärusele.
Analoogia alusel TsMS §-dega 237 ja 238 saab kohus pärast kohtumääruse tegemist ise seda muuta või täiendada.
Vastavalt PankrS §-le 168 on PankrS § 158 lg-s 4 nimetatud pankrotimenetluse lõpetamise määrus teatud tingimustel täitedokumendiks. Seetõttu peab määrusest nähtuma summa, mille võlgnik on kohustatud täitemenetluses täitma. Seejuures peaks see summa nähtuma eelkõige lahendi resolutiivosast.
Pankrotimenetluse raugemine on võimalik ka füüsilisest isikust võlgniku suhtes.
|
| 3-2-1-53-05
|
Riigikohus |
24.05.2005 |
|
Õigustoimingute osas, milles haldur ei saa olla juriidilisest isikust pankrotivõlgniku esindajaks, on ka pärast pankroti väljakuulutamist esindajaks juhatus.
Kuna kompromissi kinnitamise poolt olnud võlausaldajate ühiseid huve peaks kohtumenetluses esindama haldur, siis ei pea kohus kompromissi kinnitamise vaidluses kaasama menetlusse kõiki võlausaldajaid.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
Kompromissi kinnitamise peatamine on võimalik TsMS § 213 alusel.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna. Kohus saab PankrS § 183 lg 2 järgi jätta kompromissi kinnitamata ka siis, kui esinevad asjaolud, mis toovad kaasa kompromissi tühisuse, või kui mõni lepinguosaline on tühistanud kompromissi mõnel tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
PankrS § 180 lg-st 1 ja § 184 lg-st 6 tulenevalt hõlmab kinnitatud kompromiss ka võlausaldajate nõudeid, mille tunnustamise üle käib kohtus vaidlus, kuid nende nõuete alusel ei ole võlausaldajatel õigust saada pankrotivarast väljamakseid enne nõuete kohtulahendiga tunnustamist.
|
| 3-2-1-23-01
|
Riigikohus |
13.02.2001 |
|
PankrS § 93 lg 3 järgi kohus lõpetab võlgniku taotlusel pankrotimenetluse raugemise tõttu, kui kolmas isik rahuldab võlausaldajate kõik nõuded või annab pandi nende tagamiseks. PankrS § 93 lg 3 kohaldamiseks peavad olema rahuldatud või pandiga tagatud ka need esitatud nõuded, mis on võlgniku vastu tekkinud pankrotimenetluse ajal.
PankrS § 94 lg 9 sätestab, et määruse peale, millega kohus pankrotimenetluse lõpetab, võib võlgnik või võlausaldaja esitada erikaebuse. PankrS § 94 lg-s 9 kasutatud võlausaldaja mõiste hõlmab ka neid isikuid, kellel on tekkinud pankrotivõlgniku vastu nõudeõigus pankrotimenetluse ajal halduri tehtud tehingutest, halduri poolt täitmiseks võetud tehingutest, samuti võlgniku majandustegevuse jätkumisest (PankrS § 85 lg 1 p 1).
Pankrotiseadus ei näe ette erikaebuse esitamist kohtumääruse peale, millega kohus jätab rahuldamata võlgniku taotluse pankrotimenetluse lõpetamiseks, seega ei olnud ringkonnakohtul õigust sellist erikaebust läbi vaadata.
|
Facebook
X.com