/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-20-12697/14 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Vt kohtutäituri kasuks kantava keelumärke lubatavuse kohta RKTKm 07.03.2011, nr 3-2-1-167-10, p 14. (p 13)

Kohtunikuabi jaoks kehtib ka muidu formaliseeritud kandemenetluses PKS § 27 lg 6 järgne eeldus, mille kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka (vt RKTKm 08.11.2017, nr 2-16-16048/16 p 15.3, samuti p 16 viitega RKTKm 20.01.2016, nr 3-2-1-60-15). (p 14)

Kui täitemenetlust on alustatud eelduslikult abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule sissenõude pööramiseks ning välja on kuulutatud ühe abikaasa pankrot, siis ei kuulu abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Kui kohtutäituril on õigus müüa eelduslikult ühisvara hulka kuuluv kinnistu, on kohtutäituril ka õigus taotleda keelumärke seadmist. Keelumärke sissekandmiseks ei ole vaja abikaasa pankrotihalduri nõusolekut. (p-d 15.1 ja 15.4)

Kinnistu täitemenetluses müümise eeldusena tuleb üldjuhul kinnistule seada keelumärge. Keelumärke sissekandmine on TMS § 142 lg 1 kohaselt osa kinnisasja arestimisest (vt ka RKTKm 20.10.2015, nr 3-2-1-104-15, p 9). (p 15.2)


Kinnistu täitemenetluses müümise eeldusena tuleb üldjuhul kinnistule seada keelumärge. Keelumärke sissekandmine on TMS § 142 lg 1 kohaselt osa kinnisasja arestimisest (vt ka RKTKm 20.10.2015, nr 3-2-1-1-15, p 9). (p 15.2)


Pankrotihalduril ei ole enne ühisvara jagamist võlgnikule kuuluva ühisvara käsutamise õigust PankrS § 36 lg 1 järgi (vt RKTKm 09.01.2019, nr 2-17-11697/39, p 13; RKTKo 21.05.2014, nr 3-2-1-38-14, p 16 ja RKTKm 16.12.2015, nr 3-2-1-108-15, p 19). (p 15.1)

3-1-1-103-16 PDF Riigikohus 08.12.2016

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)


Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist. (p 20)

Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. (p 23)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)


Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)


Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)

Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)

Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)


Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt RKKKm 3-1-2-3-12, p 58 ja 3-1-1-79-13, p 9). (p 24)

3-2-1-47-06 PDF Riigikohus 16.06.2006

Hinnates tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega tuleb arvestada kõiki tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis.


Halduri poolt ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta tehtud tehingu tagajärjeks ei ole tehingu tühisus. Põhjendamatute kulutuste tegemisel tehingute kaudu jäävad need tehingud kolmandate isikute suhtes jõusse, kuid sisesuhtes võib võlgnikul tekkida tagasinõue nii pankrotihalduri kui ka pankrotitoimkonna liikmete vastu.

Halduri tehtud kulutuste põhjendatuse hindamisel tuleb muuhulgas hinnata ka seda, kas pankrotihaldur oleks saanud oma ülesannete ringi kuuluva ülesande täitmisega ise hakkama, kasutamata teiste isikute abi. Seejuures tuleb hinnata, kas tehtud kulutused olid asja keerukusest vms objektiivsest asjaolust lähtudes vajalikud.


Vastavalt enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 55 lg-le 2 on juriidilisest isiku võlgniku pankrotimenetluses halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Halduri esindusõigust on piiratud vaid PankrS § 55lg-ga 3, millest tulenevalt võib haldur majandustegevuse korraldamiseks võtta laenu ainult võlausaldajate üldkoosoleku, üldkoosoleku otsusel aga pankrotitoimkonna nõusolekul.

Halduri poolt ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta tehtud tehingu tagajärjeks ei ole tehingu tühisus. Põhjendamatute kulutuste tegemisel tehingute kaudu jäävad need tehingud kolmandate isikute suhtes jõusse, kuid sisesuhtes võib võlgnikul tekkida tagasinõue nii pankrotihalduri kui ka pankrotitoimkonna liikmete vastu.

Halduri tehtud kulutuste põhjendatuse hindamisel tuleb muuhulgas hinnata ka seda, kas pankrotihaldur oleks saanud oma ülesannete ringi kuuluva ülesande täitmisega ise hakkama, kasutamata teiste isikute abi. Seejuures tuleb hinnata, kas tehtud kulutused olid asja keerukusest vms objektiivsest asjaolust lähtudes vajalikud.

3-2-1-38-03 PDF Riigikohus 24.04.2003

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6, kuna ei vastanud selgelt apellatsioonkaebuse põhjendusele, jättes hindamata hageja väited, et pankrotihaldur rikkus oma kohustusi.


PankrS § 55 lg 2 järgi on halduril juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Haldur vastutab nagu juhatuse või seda asendava organi liige. Seega vastutab aktsiaseltsi pankrotihaldur ÄS § 315 lg-st 2 tulenevalt oma kohustuste rikkumisega aktsiaseltsi võlausaldajatele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt aktsiaseltsiga.

3-2-1-135-02 PDF Riigikohus 14.11.2002

Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 6 ja § 228 nõudeid. Kohus pole seotud poolte õiguslike väidetega ja kohaldab esitatud asjaoludele tuginedes ise seadust. Samas peab kohus tulenevalt TsMS §-st 6 pooltele tagama võrdse võimaluse esitada väiteid ja tõendeid.


Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, eelkõige muudab tõendamiskoormuse jaotust, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Tulenevalt TsMS §-st 6 peab kohus pooltele tagama võrdse võimaluse esitada väiteid ja tõendeid.


PankrS § 55 lg-st 2 järeldub, et pankrotihalduril on sarnaselt juhatuse liikmega õigus vaidlustada oma nimel juriidilise isiku organite otsuseid ja esitada hagi nende tühisuse tuvastamiseks. Seega ei saa ta samaaegselt esindada kohtumenetluses selles asjas kostjaks olevat juriidilist isikut. Tuginedes ÄS § 317 lg-le 8, nimetab aktsiaseltsi nõukogu oma esindaja, kes sellises asjas peab halduriga kohtuvaidlust. Seadus ei säteta otsuste vaidlustamiseks või tühisuse tunnustamise hagi esitamiseks üldistel alustel (ÄS-st ja TsÜS-ist tulenevalt) haldurile pankrotimenetluses teistsugust korda ega erinevaid tähtaegasid. Täiendava aluse juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras annab haldurile PankrS § 43.


Võlausaldajate huve kahjustades välja makstud dividendi saab pankrotivarasse PankrS § 46 alusel tagasi võita, sõltumata sellest, kas väljamaksete tegemise aluseks olnud üldkoosoleku või juhatuse otsused kehtivad või mitte. Raha tagastamise nõude lahendamisel on oluline vaid väljamakse enese vastamine selle sätte kriteeriumidele.


Juriidilise isiku juhatuse otsuste vaidlustamise ja tühisuse tuvastamise protsessuaalne kord on sarnane nagu nõukogu otsuste puhul (TsÜS § 44 lg 5, analoogia ÄS § 321 lg-ga 5). Juriidilise isiku organi (üldkoosolek, juhatus, nõukogu) otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise hagi puhul on kostjaks juriidiline isik ise. Seega ei saa ta samaaegselt olla hagejaks. Järelikult ei saa äriühing vaidlustada oma organi otsuseid. Vaidlustamiseks õigustatud isikute suhtes TsÜS § 44 lg-s 5 kasutatud väljend "huvitatud isik" hõlmab aktsiaseltsi puhul aktsionäre, juhatuse liikemid ja nõukogu likmeid (analoogia ÄS § 302 ja 322 lg 4 alusel) ning nede isikute ring ei saa olla laiem nõukogu ja üldkoosoleku otsuste vaidlustamiseks õigustatud isikute ringist. Vaidlustamise õigus on juriidilise isiku pankroti väljakuulutamise järel ka pankrotihalduril.

3-2-1-5-01 PDF Riigikohus 07.02.2001

Vastavalt PankrS § 55 lg-le 2 on juriidilisest isiku võlgniku pankrotimenetluses halduril juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Halduri esindusõigust on seadusandja piiranud vaid PankrS § 55lg-ga 3, millest tulenevalt võib haldur majandustegevuse korraldamiseks võtta laenu ainult võlausaldajate üldkoosoleku, üldkoosoleku otsusel aga pankrotitoimkonna nõusolekul. Arvestades, et võlausaldajate üldkoosolek oli andnud haldurile laenu võtmiseks nõusoleku, siis Pankrotiseadusega kooskõlas võetud laenu tagasimaksmiseks sõlmitud pandilepingut ei saa pidada vastuolus olevaks pankrotimenetluse eesmärgiga ning puudub alus pandilepingu tühistuse tunnustamiseks.

III-2/1-65/95 PDF Riigikohus 19.10.1995

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json