/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-18957/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2019

Ainuüksi lepinguliste suhete olemasolu ei saa üldjuhul tingida isikute ühist majanduslikku huvi PankrS § 117 lg 2 p 5 mõttes. (p 11.1)

PankrS § 113 lg 2 kohaselt eeldatakse, et võlgniku lähikondne teadis võlgniku maksejõuetust. See säte loob võlgniku lähikondse teadmise eelduse, mitte võlgniku maksejõuetuse esinemise eelduse. Võlgniku maksejõuetus tuleb ka lähikondsele täidetud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise puhul tuvastada. (p 12.4)

2-16-18953/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud. (p 12)


Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud. (p 12)

Kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Üleantu väärtuse kindlaksmääramisel saab eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. (p 14.1)


Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas ning peab ise analüüsima kõiki poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ning tõendeid. Ringkonnakohus peab siis TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist. (p 13.1)


Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb võrrelda tagasivõitmise aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. (p 13.3)

Oluline on tuvastada, kas tasu väljamaksmine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Oluline on hinnata seda, kas võlgniku käitumine oli maksete tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte.

Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamise aspektist ei ole määrava tähtsusega see, kas juhatuse liikme tasude väljamaksmise ajal eelistati üht võlausaldajat teiste, sest seda ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt. Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve.

Ehkki see ei ole võlgniku käitumisele hinnangu andmisel määrava tähtsusega, tuleb maksete tegemise majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel arvesse võtta asjaolu, kas võlgnikul oli võlausaldajale vaidlusaluste maksete tegemise ajal ka teisi võlausaldajaid, kelle nõuded olid juba muutunud või lähiajal muutumas sissenõutavaks. (p 13.4)

Kui pankrotimenetluses ei ole ühtegi võlausaldajat, kelle nõuet oleks tunnustatud või kelle nõude tunnustamise üle oleks vaidlus pooleli, siis ei ole võlausaldajaid, kelle huvide kahjustamisest PankrS § 109 lg 1 tähenduses saaks rääkida. Piisav on sellest aspektist siiski, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. (p 13.7)


Halduril on muu hulgas kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides. Nende kohustuste täitmata jätmine võib olla käsitatav halduri PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva hoolsuskohustuse ja võlausaldajate huvidega arvestamise kohustuse rikkumisena. (p 14.3)

Kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Üleantu väärtuse kindlaksmääramisel saab eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. (p 14.1)

Isegi kui kohus tunnistab juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise tagasivõitmise korras kehtetuks, ei pruugi võlausaldajad sellest tegelikult kasu saada, kuna juhatuse liikmel tekib võlgniku vastu võlgnikule üleantu väärtusele vastav nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda. Kui ei ole tuvastatud, et juhatuse liikme tasu oleks olnud ebamõistlikult suur, ja juhatuse liikmele ei tehta sisulisi etteheiteid juhatuse liikme ülesannete täitmisel, võib eeldada, et juhatuse liikme nõue võlgniku vastu oleks võrdne tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud maksete suurusega. Arvestades ka tagasivõitmise hagi esitamise kulusid, mis kantakse samuti pankrotivarast enne jaotise alusel väljamaksete tegemist (PankrS § 146 lg 1 p 4), ei pruugi hagi esitamine juhatuse liikme tasu maksmise tagasivõitmiseks seetõttu olla majanduslikult otstarbekas ega pankrotivõlausaldajate huvides. Seda eriti juhul, kui juhatuse liige ei teadnud ega pidanud teadma, et talle tasu maksmine kahjustab teiste võlausaldajate huve, kuivõrd sel juhul rahuldatakse tema nõue pankrotimenetluses enne teiste võlausaldajate nõudeid. (p 14.2)


Juhatuse liikmelt ei saa eeldada seda, et ta täidaks äriühingu igapäevast juhtimist tasuta, sõltumata sellest, kas ta on äriühingu aktsionär või mitte. (p 13.5)

2-16-8552/156 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2019

Tingimusliku vastuhagi esitamisel ei pea kostja selleks, et tagada vastuhagi lahendamine, esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi lahendamise peale. Vastuhagi tuleb lahendada sõltumata vastuapellatsioonkaebuse esitamisest (p 13)


Tehingutest, mille eesmärgiks on maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine võlausaldajate kahjustamise eesmärgil, tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud PankrS-is tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut ning see välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise. (p 19)

Kui hageja väidab, et võlgniku juhatuse liige tegi tehinguid esindusõiguseta, siis tuleb tehingute kehtivust hinnata esindusõigust reguleerivate sätete kohaselt. TsÜS § 86 üldsättena sellisel juhul ei kohaldu. (p 20)


Kuivõrd väärtpaberi pantimisel on tegemist asjaõigusliku pandiõigusega, siis ei saa pooled kokku leppida, millistel tingimustel pant tekib, vaid pandiõiguse tekkimise määrab kindlaks EVKS § 16 lg 2. (p 22)


TsÜS § 128 lg 1 ja § 129 lg 1 alusel saab hinnata vaid konkreetsete tehingute tühisust. Ühe tehingu tühisusest TsÜS § 128 lg 1 alusel ei saa järeldada teiste sama esemega tehtud tehingute tühisust. (p 26)


Pankrotimenetluses tehingute tagasivõitmise nõude lahendamisel ei pea kohus arvestama ainult sellega, millised nõuded on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Pankrotimenetluse dokumendid ja menetluses tehtud kohtulahendid on kohtu jaoks üksnes dokumentaalseteks tõenditeks, mida kohus peab hindama koosmõjus teiste tõenditega. (p 32)


Lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Tasaarvestus ei ole vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus. Kohus ei saa eeltoodust kunstlikult mööda minna, nimetades tasaarvestust rahalise kohustuse täitmiseks tasaarvestuse kokkuleppe alusel. (p 38)


Lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Tasaarvestus ei ole vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus. Kohus ei saa eeltoodust kunstlikult mööda minna, nimetades tasaarvestust rahalise kohustuse täitmiseks tasaarvestuse kokkuleppe alusel. (p 38)

3-2-1-50-17 PDF Riigikohus 24.05.2017

Olukorras, kus tagasivõitmise hagi esitamise ajaks ei ole pankrotimenetluses ühtegi võlausaldajat, sest võlgniku vastu esitatud nõuded on rahuldatud või jäänud tunnustamata, ei ole võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmiseks üldjuhul alust. Tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena ei pea pankrotihaldur tõendama tunnustatud nõuetega võlausaldajate olemasolu, vaid piisab sellest, kui võlausaldajate olemasolu pankrotimenetluses ei ole välistatud. Seda põhjusel, et sageli toimuvad vaidlused nõuete tunnustamise üle samal ajal tagasivõitmise vaidlustega ning lõplik võlausaldajate ring selgub alles hiljem. Kui aga on selge, et pankrotimenetluses võlausaldajaid ei ole ega saagi olla, ei tohiks kohus tagasivõitmise hagi menetleda, vaid peaks selle menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel keelduma. Ainuüksi pankrotimenetluse kulude katmiseks uue kohtuasja algatamine ei ole üldjuhul põhjendatud, sest see võib kulusid veelgi suurendada, eriti kui pankrotihaldur kasutab välist õigusabi. (p 12)


Tagasivõitmise regulatsiooni eesmärk ei ole võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise välistamine enne pankrotimenetlust. Võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte kehtib pankrotimenetluses ega laiene pankrotimenetluse alustamise eelsele ajale, mil võlgnik saab tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ise valida, kellega ta tehinguid teeb ja mis järjekorras ta oma kohustusi täidab. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel või toimingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. (p 11)


Lisaks PankrS § 113 kui tagasivõitmise erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, kusjuures igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks (vt nt RKTKo nr 3-2-1-21-09, p 15; RKTKo nr 3-2-1-63-09, p 11). (p 10)

Erinevalt PankrS § 113 lg 1 p-st 2 on PankrS § 109 lg-s 1 silmas peetud pankrotimenetluse võlausaldajaid, kelle huvid peavad kohustuse täitmise tõttu olema kahjustatud tagasivõitmise hagi esitamise ajal. Seda saab muu hulgas järeldada sellest, et pankrotivara moodustamiseks tehakse toiminguid eesmärgiga rahuldada võlgniku vara arvel võlausaldajate nõuded (vt PankrS § 2 esimene lause). Rahalise kohustuse täitmise ajal olemas olnud võlausaldajad, kellel tagasivõitmise hagi esitamise ajal võlgniku vastu enam nõudeid ei ole, pankrotimenetluses kaitset ei vaja ja nende huve ei arvestata. (p 10)

Võlausaldajate huvide kahjustamist ei saa järeldada ainuüksi sellest, et üks võlausaldaja maksab võlgniku likvideerijana raha iseendale, mitte teistele võlausaldajatele, kellel olid võlgniku vastu varem sissenõutavaks muutunud nõuded. Ka sellest, et makse tehakse PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei saa järeldada, et tehing kahjustab võlausaldajate huve (vt RKTKo nr 3-2-1-115-07, p 15). Kui lähtuda sellest, et võlausaldajate esmane huvi on pankrotimenetluses esitatud nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses, tuleks tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena tõendada vähemalt seda, et pankrotivõlausaldajate nõuded saaksid rahuldatud suuremas ulatuses, kui kohustuse täitmist ei oleks toimunud ja täitmisena saadud raha antakse tagasi pankrotivarasse. (p 11)

3-2-1-92-16 PDF Riigikohus 12.10.2016

Kui pankrotimenetluses on võlgniku ja tema abikaasa vahel varaühisuse varasuhe, ei saa rahaülekanded olla PankrS § 113 alusel tagasivõidetavad, sest PKS § 25 järgi on varaühisuse puhul ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara. Võlgniku osa eraldamiseks tuleb enne ühisvara jagada, milleks saab hagi esitada ka pankrotihaldur. (p 16)


Pankrotivõlgniku poolt raha maksmine ei ole käsutustehing, mida saab tehinguna tagasi võita. Rahaülekannete tagasivõitmise aluseks on PankrS § 113. (p 15)

Kui pankrotimenetluses on võlgniku ja tema abikaasa vahel varaühisuse varasuhe, ei saa rahaülekanded olla PankrS § 113 alusel tagasivõidetavad, sest PKS § 25 järgi on varaühisuse puhul ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara. Võlgniku osa eraldamiseks tuleb enne ühisvara jagada, milleks saab hagi esitada ka pankrotihaldur. (p 16)

3-2-1-151-13 PDF Riigikohus 30.04.2014

VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 11)


PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 50). (p 11)

PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. ( 12)

3-2-1-149-13 PDF Riigikohus 15.01.2014

Kuigi ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja lühidalt, iseäranis kui kaebuse väited puudutavad tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse tõlgendamist. Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel põhimõtteliselt maakohtus tuvastatud asjaoludest ja hinnatud tõenditest ega lahenda asja reeglina n-ö algusest peale. Ka ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ega pea apellandi õiguslikke arusaamu eraldi põhjalikult ümber lükkama. Kindlasti tuleb eraldi hinnata aga kaebuses väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mille esimese astme kohus jättis alusetult hindamata. (p 34)


Pantida saab ka loovutatavat nõuet (AÕS § 277 lg 1, § 314 lg 1).

AÕS § 278 järgi saab nõude pandiga tagada ka kolmanda isiku kohustusi.

Nõude pant on aktsessoorne, st see kehtib üksnes tagatava nõude olemasolul. Tagatiskokkulepe on õiguslikult seotud pandi seadmise käsutustehinguga. Kui tagatavaid nõudeid ei ole, siis pandiõigus ei teki ning tagatud nõude lõppemisel lõpeb ka pant. Tagatud nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka pandiõigus tagavale nõudele. Nõude pant ei või üle minna tagatava nõudeta. (p 29)

Panditud õiguse saab tehinguga lõpetada üksnes pandipidaja nõusolekul. Panditud õiguse muutmiseks on vaja pandipidaja nõusolekut, kui sellega kaasneb panditud õiguse väärtuse vähenemine või kui muutmine vähendab muul viisil pandipidaja tagatist. Kui nõude pandiga tagatud nõuet ei ole kohaselt täidetud, tekib pandipidajal õigus panditud nõue kui pandiese ka sõltumata võlausaldajast võlgnikult sisse nõuda. (p 30)

Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel. Kuna nõude pantimine on aktsessoorne, tähendab ka ainuüksi tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest. (p 36)


Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel. Kuna nõude pantimine on aktsessoorne, tähendab ka ainuüksi tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest. (p 36) PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise formaalseks eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks sisulisteks eeldusteks on et: • pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või • võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Tagatise andmist ei saa tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. (p 51)


Et tagasivõitmine saaks kaasa tuua PankrS §-s 119 ettenähtud tagajärgi, st tehingu teisele poolele kohustuse tehingu toimingu järgi üleantu tagastada või hüvitada, peab tagasivõitmise hagi olema esitatud tehingu teise poole vastu. (p 18) Tehingu tagasivõitmisest tekib poolte vahel alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted. (p 54) Saadu väljanõudmise võimatus ei hõlma loovutatud nõude väärtuse vähenemist selle nõude võlgniku maksevõime vähenemise tõttu. Rääkida ei saa aga nõude hävimisest, kahjustumisest ega ka väljaandmise võimatusest juhul, kui nõue kui selline on olemas ja pankrotivarasse tagastatav. Selline käsitlus oleks tehingu teise poole suhtes sisult karistuslik, sest talt võidaks nõuda hüvitist temast olenemata põhjustel väärtusetuks muutunud nõude eest. Tagasivõitmise mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada. Tagasivõitmise eesmärgiks ei ole asetada pankrotivõlgnikku paremasse olukorda, kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud. (p 55) Nõude väärtust ei saa vähemalt üldjuhul tõendada üksnes kohtu- või vahekohtulahend, millega nõue rahuldatakse. See kõrvaldab vaid vastuväited nõude sissenõudmisele (andes täitedokumendi), kuid ei tõenda võlgniku maksevõimet, millest nõude rahuldamise võimalus ja seega nõude väärtus olulisel määral sõltuvad. (p 58)


Selleks, et tunnistada pandileping kehtetuks PankrS § 110 alusel, peavad olema täidetud selles sättes nimetatud eeldused. PankrS § 110 ei saa kohaldada üksnes PankrS § 114 eelduste kohaldamise kestuse ajaliseks pikendamiseks, vastasel juhul muutuksid PankrS §-s 114 toodud tähtajad sisutühjaks. Lisaks ei saa tagatise andmist PankrS § 110 alusel kehtetuks tunnistada, kui seda ei saaks tagasi võita PankrS § 114 lg 2 järgi, st kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Ka tuleb PankrS § 110 kohaldamisel erinevalt PankrS §-st 114 eristada vähemalt nõudest piiratult sõltuva pandiõiguse (nt hüpoteek) puhul pandi seadmise kokkuleppe ja tagatiskokkuleppe kehtetuse võimalikke erinevaid aluseid. Nõude pantimisel see tagatise aktsessoorsuse tõttu oluline ei ole. (p 37) Pandilepingu tagasivõitmise eelduseks olev võlausaldajate huvide kahjustamine on täidetud, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist Võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. (p 40) Seda, kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab pidada samuti PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks. Võlausaldajate kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas väärtuses raha või muu vastusooritus isikult, kelle kohustusi tagati, või muult isikult. Lisaks võib tagasivõitmise vältimiseks tõendada, et pantimisega ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel, mh seetõttu, et panditud varal ei olnud väärtust või et vaatamata pantimisele oli võlausaldaja nõuete täitmine pantimise ajal piisavalt tagatud. Kui emaettevõtja ise tütarettevõtja kohustuste eest ei vastuta, ei piisa eelduse ümberlükkamiseks sellest, et tagatise tõttu antud krediidi alusel sai raha võlgniku emaettevõtja või mõni muu samasse kontserni kuuluv ettevõtja või et emaettevõtjal oli kohustus tagatis anda. Tagasivõitmist ei takista see, et ÄS § 281 lg 3 lubab seal nimetatud tingimuste täitmisel tütarettevõtjal tagada emaettevõtja laenu. (p 41)

3-2-1-63-09 PDF Riigikohus 29.05.2009

PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks on PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Mitte igasugune ühe võlausaldaja eelistamine teisele ei ole iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamine.

Kui hageja tugineb sellele, et rahalise kohustuse täitmisel eelistati üht võlausaldajat teistele, kellega sõlmitud tehingutest, mis on võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt sama olulised või olulisemad, kui tehingud, millest tekkinud kohustused täideti, tuleb kohtul hinnata selle väite tõendatust ja võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt.

Maksuvõlgade tasumise eelistamine majandustegevuse jätkamiseks vajalikest tehingutest tekkinud kohustuste täitmisele ei ole üldjuhul põhjendatud.


Enne 1. jaanuari 2009.a kehtinud TsMS § 654 lg 5 kohaselt pidi ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Sama põhimõte on sätestatud kehtiva TsMS § 654 lg 5 esimeses lauses.

3-2-1-21-09 PDF Riigikohus 08.04.2009

Asjaõigusleping vallasomandi üleandmiseks võib iseendast olla ka tingimuslik. Kas ja millise tingimusega seostasid pooled müüdud vilja omandi ülemineku, tuleb välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatut arvestades.


Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

Tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Samas ei ole pankrotiseaduse eesmärk soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03.


Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

3-2-1-87-08 PDF Riigikohus 23.10.2008

Seadusjärgsele pandiõigusele, sh hoidja pandiõigusele VÕS § 907 järgi, ei ole kohaldatav varasem PankrS § 48, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on poolevaheline pandileping.


Ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Seda tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvestada nii enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 109 lg 1 järgi.

Enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 eesmärgiks oli kehtestada pandilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise täiendavad alused lisaks tagasivõitmise üldalustele. Sellest ei järeldu, et täiendavate ja tagasivõitmist lihtsustavate aluste puudumisel ei saa pandilepingut tagasi võita üldalustel. Seega, kui pandilepingut ei saa vastavate asjaolude puudumisel kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 48 järgi, on võimalik pandilepingut tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 43 alusel. Sama järelduse võib teha kehtiva PankrS §-dest 114 ning 110.

Seadusjärgsele pandiõigusele, sh hoidja pandiõigusele VÕS § 907 järgi, ei ole kohaldatav varasem PankrS § 48, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on poolevaheline pandileping.

Tagatise tagasivõitmine kehtiva pankrotiseaduse § 114 mõttes ei eelda aga tagatise andmise tehingulist alust. PankrS § 114 järgi seadusjärgse pandiõiguse tagasivõitmisel tunnistatakse kehtetuks toiming. Tagasivõidetav toiming tähendab siinjuures võlgniku tahtel põhinevat tegevust, mis toob endaga kaasa õiguslikud tagajärjed ja kahjustab võlausaldajate huve.

Kehtiva pankrotiseaduse § 114 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise kas juhul, kui: 1) tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud; või 2) kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetust teadma. Seega sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu.


Varasemas pankrotiseaduses reguleeris § 42 lg 2 tagasivõitmise tagajärgi tagasivõidetud tehingu teise poole suhtes, kellel tehingu järgi saadud vara alles ei ole. Erinevalt kehtiva PankrS § 119 lg-st 3 ei teki küsimust sellest, kas teine pool teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.


Ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Seda tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvestada nii enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 109 lg 1 järgi.

3-2-1-115-07 PDF Riigikohus 19.12.2007

Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Käsundi andmine kohustuse täitmiseks lähikondsest kolmandale isikule eesmärgiga vabaneda võlgniku pankroti korral soorituse tagasivõitmise võimalusest võib olla oma õiguste kuritarvitamine, mis on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu.


Soorituse (teo tegemine) eesmärk on sageli lepingu või muu tehingu täitmine, sh makse tegemine. Sooritus ei ole tehing ning seetõttu ei ole võimalik ega vajalik sooritust tühistada. PankrS § 113 näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise kohustuse tagasitäitmiseks võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha pankrotivarasse tagasisaamise eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata. PankrS § 113 alusel hagi rahuldamine eeldab üldjuhul tagasivõidetava rahalise kohustuse täitmist hageja võlausaldajale. Nimetatud sätte alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine on võimalik ka kolmandalt isikult, kuid üksnes juhul, kui kolmas isik täitmist vastu võttes teadis või pidi teadma asjaolust, et sooritus võidakse tunnistada kehtetuks PankrS § 113 alusel, sel juhul võib võlgnik hea usu põhimõttest tulenevalt nõuda üleantu tagastamist kolmandalt isikult.

Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks on ka PankrS § 113 järgi PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Ainuüksi asjaolu, et makse tehti lähikondsele, ei anna veel alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-07.

PankrS § 113 alusel tagasivõitmiseks ei pea kohus tunnistama kehtetuks mitte tehingut, vaid sooritust, s.o rahalise kohustuse täitmist. Seega on PankrS § 110 küll üldnormiks §-dele 111, 112 ja 114, kuid mitte §-le 113, sest nimetatud säte ei reguleeri tehingu tagasivõitmist. Seetõttu on võimalik rahalise kohustuse täitmist tagasi võita PankrS § 113 alusel, täitmise aluseks olevat tehingut aga ka PankrS § 110 alusel. Kohtud saavad kaaluda erinevate pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste kohaldamist üksnes siis, kui hageja esitatud asjaolud seda võimaldavad.


PankrS § 113 alusel tagasivõitmiseks ei pea kohus tunnistama kehtetuks mitte tehingut, vaid sooritust, s.o rahalise kohustuse täitmist. Seega on PankrS § 110 küll üldnormiks §-dele 111, 112 ja 114, kuid mitte §-le 113, sest nimetatud säte ei reguleeri tehingu tagasivõitmist. Seetõttu on võimalik rahalise kohustuse täitmist tagasi võita PankrS § 113 alusel, täitmise aluseks olevat tehingut aga ka PankrS § 110 alusel. Kohtud saavad kaaluda erinevate pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste kohaldamist üksnes siis, kui hageja esitatud asjaolud seda võimaldavad.

3-2-1-43-07 PDF Riigikohus 09.05.2007

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03.

Töötasu maksmine sularahas ei ole ebatavaline maksevahend PankrS § 113 lg 1 p 2 mõttes. Ebatavaliseks maksevahendiks võib PankrS § 113 lg 1 p 2 mõtte kohaselt olla näiteks töötasu maksmine kaubaga.


PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud.


Ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Töötaja ja tööandja saavad olla lähikondseteks erandlikel asjaoludel.

3-2-1-98-04 PDF Riigikohus 06.10.2004

Apellatsioonkaebusega ühinenud kolmanda isiku apellatsioonimenetluses kantud kulutused saab võrdsustada TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi poole kohtukuludega. Seega on tal õigus nõuda hagejalt põhjendatud kohtukulude hüvitamist.


Kuni 01.01.2003 kehtinud PankrS § 45 kohaldamise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Selle eelduse puudumisel on nimetatud paragrahvi rakendamine ebaõige. Kui võlausaldajate huvide kahjustamine ei leia tuvastamist, siis puudub vajadus hinnata, kas võlg tasuti enne pankrotimenetluse algatamist ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades.

Kuni 01.01.2004 kehtinud PankrS § 86 lg 1 p-st 1 tulenevalt ei kahjusta pandiga tagamata nõudeid omavate võlausaldajate huve asjaolu, kas pandieseme müügist saadud rahast tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamakseid või mitte.

3-2-1-58-03 PDF Riigikohus 03.06.2003

Ka siis, kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks.

PankrS § 45 alusel pole üldjuhul tagasivõidetav sellisest tehingust tekkinud võla tasumine, mis mõlemapoolselt täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ja kui mõlemapoolne täitmine toimus majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul.

Teiste võlausaldajate kahjustamine võib toimuda ka korrapärase majandustegevuse raames.

3-2-1-53-03 PDF Riigikohus 20.05.2003

Ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et kostja ei ole käsitatav hageja lähikondsena PankrS § 49 lg 2 p 4 ja lg 3 tähenduses, kuigi kohtud on tuvastanud, et hageja juhtorganite liikmeteks olid kostja töötajad.


Kui võlgnik täidab kohustuse olukorras, kus ta ei suuda enam kõiki oma kohustusi täita, esmajoones endaga seotud isikutele, siis kahjustab ta oma valikuga eeldatavalt teadlikult teiste võlausaldajate huve. Sellise teadliku valiku eeldamine on põhjenduseks, et lähikondsetega tehtud tehinguid saab tagasi võita ja neile tasutud võlgasid tagasi nõuda pikema aja eest.


Lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Juhtorganite liikmete täielik või osaline kattumine on ühise majandusliku huvi üheks oluliseks hindamise indikaatoriks.

3-2-1-45-02 PDF Riigikohus 08.04.2002

PankrS § 45 p 1 alusel esitatud hagi ei kuulu rahuldamisele, kuna võlgnik ei kahjustanud võla tasumisega pärast pankrotimenetluse algatamist võlausaldajate huve. Võlgniku kohustuste täitmine kostja ees oli tagatud pandiga, pandieseme müügist saadud raha arvel poleks teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada saanud.

PankrS § 45 p 2 alusel võla tagasinõudmise hagi lahendamisel pole apellatsioonikohtu otsuses tuvastatud, et hageja oleks võlgade tagasimaskmisel kohelnud võlausaldajaid võrdselt ning rahuldanud kõigi võlausaldajate võlanõudeid võrdeliselt võlgade suurusega. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas teistelt võlausaldajatelt, kellele sellel perioodil võlga tasuti, on seda tagasi nõutud või mitte.

3-2-1-33-01 PDF Riigikohus 12.03.2001

Kostja avalduse alusel lõpetas hageja tähtajalise hoiuse lepingu ennetähtaegselt ja kandis rahasumma esmalt samas pangas olevale kostja arvelduskontole, seejärel kostja käsundi alusel samas pangas asuvatele kostja poolt näidatud isikute arvelduskontodele. Kuna raha kandmisega kostja arvelduskontole täitis hageja tähtajalise hoiuse lepingust tuleneva kohustise kostja suhtes enne maksetähtaega ja sellega eelistas kostjat teistele võlausaldajatele PankrS § 45 p 2 tähenduses, siis tuleb tasutud võlg kostjalt sisse nõuda hageja pankrotivarasse.

3-2-1-161-00 PDF Riigikohus 20.12.2000

PankrS § 42 kohaselt on pant tagasivõidetav. Asjas kuulus kohaldamisele PankrS § 43. See paragrahv sätestab pankrotimenetluses tehingu, s.h kommertspandilepingu, kehtetuks tunnistamise üldised alused. Kuna kohus tuvastas, et kommertspandileping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja selle lepinguga võlgniku teadliku võlausaldajate huvide kahjustamise, siis kuulus kohaldamisele PankrS § 43 lg 1 p 2. Asjas ei kuulunud kohaldamisele PanrS § 48, sest selles paragrahvis on sätestatud pandi tagasivõitmise alused ja tähtajad juhtudeks kui pole tähtsust asjaolul, kas võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas pandipidaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik.

3-2-1-93-00 PDF Riigikohus 19.06.2000

Hageja tasus võla 16. oktoobril 1995. a ja hageja pankrot kuulutati välja 30. okoobril 1995. a. Hagejal oli õigus esitada hagi tasutud võla tagasinõudmiseks kuni 30. oktoobrini 1996. a, sest hageja tasus võlga summas, mis oluliselt halvendas tema majanduslikku olukorda ja mida ei saa tavaliseks võlatasumiseks pidada. Seega ka kuni 31. jaanuarini 1997. a kehtinud PankrS § 45 p 1 redaktsiooni kohaselt oli pankrotiseaduse mõtte kohaselt võimalik pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võlga tagasi nõuda.

3-2-1-82-99 PDF Riigikohus 20.09.1999

PankrS § 45 p 1 kohaselt on võlgniku tasutud võla tagasinõudmise vajalikuks tingimuseks võla tasumisega võlausaldajate huvide kahjustamine.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json