/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-18953/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019
Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud. (p 12)
Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud. (p 12) Kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Üleantu väärtuse kindlaksmääramisel saab eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. (p 14.1)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas ning peab ise analüüsima kõiki poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ning tõendeid. Ringkonnakohus peab siis TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist. (p 13.1)
Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb võrrelda tagasivõitmise aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. (p 13.3) Oluline on tuvastada, kas tasu väljamaksmine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Oluline on hinnata seda, kas võlgniku käitumine oli maksete tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamise aspektist ei ole määrava tähtsusega see, kas juhatuse liikme tasude väljamaksmise ajal eelistati üht võlausaldajat teiste, sest seda ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt. Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve. Ehkki see ei ole võlgniku käitumisele hinnangu andmisel määrava tähtsusega, tuleb maksete tegemise majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel arvesse võtta asjaolu, kas võlgnikul oli võlausaldajale vaidlusaluste maksete tegemise ajal ka teisi võlausaldajaid, kelle nõuded olid juba muutunud või lähiajal muutumas sissenõutavaks. (p 13.4) Kui pankrotimenetluses ei ole ühtegi võlausaldajat, kelle nõuet oleks tunnustatud või kelle nõude tunnustamise üle oleks vaidlus pooleli, siis ei ole võlausaldajaid, kelle huvide kahjustamisest PankrS § 109 lg 1 tähenduses saaks rääkida. Piisav on sellest aspektist siiski, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. (p 13.7)
Juhatuse liikmelt ei saa eeldada seda, et ta täidaks äriühingu igapäevast juhtimist tasuta, sõltumata sellest, kas ta on äriühingu aktsionär või mitte. (p 13.5)
Halduril on muu hulgas kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides. Nende kohustuste täitmata jätmine võib olla käsitatav halduri PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva hoolsuskohustuse ja võlausaldajate huvidega arvestamise kohustuse rikkumisena. (p 14.3) Kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Üleantu väärtuse kindlaksmääramisel saab eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. (p 14.1) Isegi kui kohus tunnistab juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise tagasivõitmise korras kehtetuks, ei pruugi võlausaldajad sellest tegelikult kasu saada, kuna juhatuse liikmel tekib võlgniku vastu võlgnikule üleantu väärtusele vastav nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda. Kui ei ole tuvastatud, et juhatuse liikme tasu oleks olnud ebamõistlikult suur, ja juhatuse liikmele ei tehta sisulisi etteheiteid juhatuse liikme ülesannete täitmisel, võib eeldada, et juhatuse liikme nõue võlgniku vastu oleks võrdne tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud maksete suurusega. Arvestades ka tagasivõitmise hagi esitamise kulusid, mis kantakse samuti pankrotivarast enne jaotise alusel väljamaksete tegemist (PankrS § 146 lg 1 p 4), ei pruugi hagi esitamine juhatuse liikme tasu maksmise tagasivõitmiseks seetõttu olla majanduslikult otstarbekas ega pankrotivõlausaldajate huvides. Seda eriti juhul, kui juhatuse liige ei teadnud ega pidanud teadma, et talle tasu maksmine kahjustab teiste võlausaldajate huve, kuivõrd sel juhul rahuldatakse tema nõue pankrotimenetluses enne teiste võlausaldajate nõudeid. (p 14.2)
2-16-18537/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.01.2019
Haldur peab abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu alusel võlgniku vara hulgast välja läinud esemete pankrotivara hulka saamiseks esitama nii tehingu tagasivõitmise kui ka ühisvara jagamise nõude. (p 12) Seadus ei reguleeri, kuidas arvestada ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korral tagasivõitmise tagajärjel moodustuva ühisvara jagamise nõude aegumistähtaega. PankrS § 112 ei saa tõlgendada viisil, et abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõude esitamine pärast aasta möödumist pankroti väljakuulutamisest on küll võimalik, kuid sisutu, sest tagasi võidetud ühisvara ei saa jagada. Tagasivõitmise korral ei ole esemed, mida ühisvarasse tagasi võidetakse, pankroti väljakuulutamise ajal veel ühisvara hulgas, vaid saavad sinna kuuluda alles pärast tagasivõitmise hagi rahuldamist. Tagasivõidetavad esemed ei pruugi ühisvaras olla ka aasta möödumisest pärast pankroti väljakuulutamist. Aegumistähtaja eesmärk ei saa olla keelata ühisvara jagamast. Kui ühisvara tekib alles tagasivõitmise tulemusena, siis on sellise ühisvara jagamise nõue olemuslikult seotud tagasivõitmise nõudega ja seega tuleb selle nõude aegumistähtaja arvestamisel lähtuda samadest alustest nagu tagasivõitmise nõude aegumise arvestamisel. (p-d 10-14) Kui kohtule on esitatud abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõue, saab kohus selgitada, et nõudel on perspektiivi juhul, kui taotletakse ka tagasi võidetud ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist, ning selleks tuleb esitada vastav nõue. (p 15)
2-16-18267/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.04.2018
Tagasivõitmise korras on võimalik kehtetuks tunnistada asutatavale ühingule mitterahalise sissemakse üleandmise asjaõiguslepingut. Kui eelnimetatud leping tagasi võidetakse, tekib sissemakse saajal kohustus anda sissemakse ese üle pankrotivarasse ja võlgnikul tekib PankrS § 119 lg 4 järgi kohustus hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt. (p-d 13-14, 26)
Kui ringkonnakohus jätab otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja arvestab nõude rahuldamisel asjaoludega, mis ei olnud seotud hagi esemega ja mille tõelevastavust menetluses ei kontrollitud, rikub ta sellega otsuse seaduslikkuse nõuet ja otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. Kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 442 lg 8 sätestatud põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 23)
Äriühingu asutamisel on kohustustehinguks ühingu asutamisotsus või –leping, sest see on suunatud iseseisva õigussubjekti loomisele. Kokkulepe, millega äriühingu asutaja annab asutamisel äriühingule üle sissemakse, on seevastu käsitatav käsutustehinguna ehk asjaõiguslepinguna. (p 13-14)
Äriühingu asutamisel on kohustustehinguks ühingu asutamisotsus või –leping, sest see on suunatud iseseisva õigussubjekti loomisele. Kokkulepe, millega äriühingu asutaja annab asutamisel äriühingule üle sissemakse, on seevastu käsitatav käsutustehinguna ehk asjaõiguslepinguna. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes kas kohustustehing või käsutustehing eelnimetatud tehingutest. Tulenevalt TsÜS § 27 lg-st 2 ei ole aga juriidilise isiku asutamisotsust ega -lepingut võimalik pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tagasivõitmise korras on võimalik kehtetuks tunnistada asutatavale ühingule mitterahalise sissemakse üleandmise asjaõiguslepingut. Kui eelnimetatud leping tagasi võidetakse, tekib sissemakse saajal kohustus anda sissemakse ese üle pankrotivarasse ja võlgnikul tekib PankrS § 119 lg 4 järgi kohustus hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt. (p-d 13-14, 26) Äriühingu asutamisel sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tagasivõitmise hagi saab olla suunatud just asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele (Vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18). (p 15) Olukorras, kus emaühing asutab 100%-lise osalusega tütarühingu ja annab talle sissemaksena ja ainsa varana üle kinnistu, ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine üksnes selle tehinguga võimalik. Sellisel asutamisel saab tütarühing endale kinnistu ja emaühing saab omakorda kinnistute väärtusele vastava osaluse tütarühingus, mis kajastub emaühingu bilansis finantsinvesteeringuna. Kui tütarühingu ainsaks varaks asutamisel on talle mitterahalise sissemaksena üleantud kinnistu, siis võrdub tütarühingu osaluse väärtus kinnistu väärtusega. (p 18) Tehing, mille tagasivõitmist nõutakse, peab kahjustama võlausaldaja huve. (p 20)
2-16-7541/70 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.04.2018
Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt TsMS § 4 lg 3). Hagi õigeksvõtmine on eelkõige menetlustoiming. Samas tunnustab kostja hagi õigeksvõtmisega sisuliselt tema vastu esitatud nõuet. Sellest lähtudes on hagi õigeksvõtmise avaldus ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing (TsÜS § 67). (p 13
Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt TsMS § 4 lg 3). Kostja tunnustab hagi õigeksvõtmisega sisuliselt tema vastu esitatud nõuet. Sellest lähtudes on hagi õigeksvõtmise avaldus ühepoolne tahteavaldus ehk tehing (TsÜS § 67). (p 13)
PankrS § 111 reguleerib kinkelepingu, st mitmepoolse tehingu tagasivõitmist (vt TsÜS § 67 lg 2, VÕS § 8 lg 1). Kuigi PankrS § 111 lg 3 laiendab sätte kohaldamisala ka muudele lepingutele, siis hõlmab säte siiski vaid mitmepoolseid tehinguid. PankrS § 111 lg-st 1 ega lg-st 3 ei tulene, et säte oleks kohaldatav ka menetlustoimingutele. Hagi õigeksvõtmise korral ei ole võimalik soorituste väärtusi võrrelda. (p 14)
PankrS § 110 on üldnormiks tehingute tagasivõitmisel. Muu hulgas on ühepoolseks tehinguks TsÜS § 67 mõttes kostja avaldus, millega kostja võtab hagi õigeks TsMS § 440 järgi. Kostja tunnustab tahteavaldusega hageja nõuet ning see toimetatakse kohtumenetluses eelduslikult hagejale ka kätte. Kuigi protsessuaalselt kaasneb õiguslik tagajärg alles kohtulahendi tegemisega, väljendub hageja nõude tunnustamiseks esitatud hagi õigeksvõtu avalduses isiku tahteavaldus tuua kaasa kindel õiguslik tagajärg. Võlgniku avaldus hagi õigeksvõtu kohta võib olla tagasivõidetav PankrS § 110 alusel kui tehing. (p 15)
Hagi õigeksvõtu avalduse kehtetuks tunnistamine ei tähenda hagi õigeksvõtu alusel tehtud kohtuotsuse kehtetuks tunnistamist. Sellise kohtuotsuse täitmise korral võib esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel. Kui kohtuotsus on juba täidetud, on õigustatud poolel õigus nõuda kohtuotsuse alusel üle antu tagastamist PankrS § 119 järgi. (p 16) Ainuüksi keelumärgete kinnistusraamatusse kandmise tõttu ei ole alust asuda seisukohale, et saadu tagastamine oleks võimatu PankrS § 119 lg 3 mõttes. Keelumärke järgi õigustatud isik võib anda kinnisasja omanikule nõusoleku tehingute ja toimingute tegemiseks, mida keelumärge üldiselt takistab. Seejuures võib keelumärke järgi õigustatud isik olla kohustatud andma vajalikud tahteavaldused, kui tema õigusi sellega ei kahjustata, ning neid tahteavaldusi võib ka kohtulahendiga asendada. Seega on üleantud kinnisasja tagastamiseks vaja kinnistusraamatusse kantud õigustatud isikute, st kostja, kohtutäituri ja sissenõudjate nõusolekuid võlgniku omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Sellest aga ei järeldu, et korteriomandite ½ mõttelise osa tagastamine oleks võimatu. (p 21) PankrS § 119 lg 3 järgi väärtuse hüvitamise nõude eelduseks on saadu väljaandmise võimatus, mida peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama hageja. (p 22)
3-2-1-50-17 PDF Riigikohus 24.05.2017
Olukorras, kus tagasivõitmise hagi esitamise ajaks ei ole pankrotimenetluses ühtegi võlausaldajat, sest võlgniku vastu esitatud nõuded on rahuldatud või jäänud tunnustamata, ei ole võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmiseks üldjuhul alust. Tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena ei pea pankrotihaldur tõendama tunnustatud nõuetega võlausaldajate olemasolu, vaid piisab sellest, kui võlausaldajate olemasolu pankrotimenetluses ei ole välistatud. Seda põhjusel, et sageli toimuvad vaidlused nõuete tunnustamise üle samal ajal tagasivõitmise vaidlustega ning lõplik võlausaldajate ring selgub alles hiljem. Kui aga on selge, et pankrotimenetluses võlausaldajaid ei ole ega saagi olla, ei tohiks kohus tagasivõitmise hagi menetleda, vaid peaks selle menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel keelduma. Ainuüksi pankrotimenetluse kulude katmiseks uue kohtuasja algatamine ei ole üldjuhul põhjendatud, sest see võib kulusid veelgi suurendada, eriti kui pankrotihaldur kasutab välist õigusabi. (p 12)
Tagasivõitmise regulatsiooni eesmärk ei ole võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise välistamine enne pankrotimenetlust. Võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte kehtib pankrotimenetluses ega laiene pankrotimenetluse alustamise eelsele ajale, mil võlgnik saab tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ise valida, kellega ta tehinguid teeb ja mis järjekorras ta oma kohustusi täidab. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel või toimingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. (p 11)
Lisaks PankrS § 113 kui tagasivõitmise erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, kusjuures igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks (vt nt RKTKo nr 3-2-1-21-09, p 15; RKTKo nr 3-2-1-63-09, p 11). (p 10) Erinevalt PankrS § 113 lg 1 p-st 2 on PankrS § 109 lg-s 1 silmas peetud pankrotimenetluse võlausaldajaid, kelle huvid peavad kohustuse täitmise tõttu olema kahjustatud tagasivõitmise hagi esitamise ajal. Seda saab muu hulgas järeldada sellest, et pankrotivara moodustamiseks tehakse toiminguid eesmärgiga rahuldada võlgniku vara arvel võlausaldajate nõuded (vt PankrS § 2 esimene lause). Rahalise kohustuse täitmise ajal olemas olnud võlausaldajad, kellel tagasivõitmise hagi esitamise ajal võlgniku vastu enam nõudeid ei ole, pankrotimenetluses kaitset ei vaja ja nende huve ei arvestata. (p 10) Võlausaldajate huvide kahjustamist ei saa järeldada ainuüksi sellest, et üks võlausaldaja maksab võlgniku likvideerijana raha iseendale, mitte teistele võlausaldajatele, kellel olid võlgniku vastu varem sissenõutavaks muutunud nõuded. Ka sellest, et makse tehakse PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei saa järeldada, et tehing kahjustab võlausaldajate huve (vt RKTKo nr 3-2-1-115-07, p 15). Kui lähtuda sellest, et võlausaldajate esmane huvi on pankrotimenetluses esitatud nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses, tuleks tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena tõendada vähemalt seda, et pankrotivõlausaldajate nõuded saaksid rahuldatud suuremas ulatuses, kui kohustuse täitmist ei oleks toimunud ja täitmisena saadud raha antakse tagasi pankrotivarasse. (p 11)
3-2-1-30-17 PDF Riigikohus 03.05.2017
Võlausaldajate huvid, mille kahjustamine PankrS § 109 lg 1 tähenduses on PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi tehingu tagasivõitmise eelduseks, ei saa seisneda abstraktses huvis otsustada võlgniku tegevuse jätkamise või lõpetamise üle. (p 12) PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistatav tehing peab kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida tehinguga rikuti. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. (p 13) Võlausaldajate huve ei kahjusta iseenesest turutingimustel tehtud tehing, sest sellisel juhul vahetatakse ekvivalentseid väärtusi. (p 14)
Võlausaldajate huvid, mille kahjustamine PankrS § 109 lg 1 tähenduses on PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi tehingu tagasivõitmise eelduseks, ei saa seisneda abstraktses huvis otsustada võlgniku tegevuse jätkamise või lõpetamise üle. Pankrotimenetluse eesmärk on eelkõige võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõuete rahuldamine, st võlausaldajate varaliste huvide kaitse (PankrS § 2 esimene lause). (p 12) PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistatav tehing peab kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida tehinguga rikuti. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Võlausaldajate abstraktne otsustusõigus ei pruugi võlausaldajate tegelikke varalisi huve mingil moel mõjutada. Hagejal tuleb esiteks põhjendada ja tõendada, et võlgniku ja tema ettevõtte majanduslikku seisu arvestades oleksid võlausaldajad tõenäoliselt otsustanud ettevõtte tegevuse jätkamise. Kui võlausaldajad oleksid tõenäoliselt otsustanud ettevõtte tegevust jätkata, siis peab hageja ka tõendama, et ettevõtte tegevus oleks viinud võlausaldajate nõuete rahuldamisele suuremas ulatuses, võrreldes lepingu sõlmimise olukorraga. (p 13) Võlausaldajate huve ei kahjusta iseenesest turutingimustel tehtud tehing, sest sellisel juhul vahetatakse ekvivalentseid väärtusi. Turutingimustel tehtud tehingu korral ei ole siiski välistatud võlausaldajate huvide kahjustamine muude asjaolude tõttu, mis tuleb esitada ja tõendada hagejal. (p 14) Võlgniku majandustegevuse lõppemisest ei saa iseenesest järeldada, et leping kahjustas võlausaldajate varalisi huve. Võlausaldajate nõuete rahuldamise võimalikkus sõltub sellest, kas, kui kaua ja kui kasumlikult oleks võlgniku ettevõte oma tegevust saanud jätkata. (p 15) Tagasivõidetava müügilepinguga võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel ei ole tähtsust sellel, mida võlgnik müügilepingust saadud rahaga tegi. (p 19)
3-2-1-157-16 PDF Riigikohus 22.02.2017
Maksejõuetusmenetlus>> Pankrotimenetlus>> pankrotivarasse tagasivõitmine ja -nõudmine Pankrotihaldur saab valida, kas esitada tagasivõitmise hagi käenduslepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole aga vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes ning mõlema isiku suhtes on tagasivõitmise eeldused ja tagajärjed erinevad. (p 16-17)
Pankrotiseadus ei reguleeri küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine. Sellest ei saa aga järeldada, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine on täiesti välistatud või ei annaks soovitud tulemust seetõttu, et ka eduka tagasivõitmise järel jääb alusetuks muutunud nõue alles. Selline käsitlus ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise ja tagasivõitmise olemusega ega pankrotimenetluse üldiste eesmärkidega. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine täidavad pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem. (p 12) Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses. (p 13) Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks tehingu, mille teisel poolel oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, annab see pankrotihaldurile õiguse keelduda kohustuse täitmisest pankrotivara arvel. Seda õigust saab pankrotihaldur kasutada ka pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest keeldumiseks, ilma et see kujutaks endast tunnustatud nõude vaidlustamist PankrS § 105 mõttes. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad. Kui jaotusettepaneku koostamise ajaks on võlausaldaja nõudeõiguse kaotanud, peab pankrotihaldur seda arvestama jaotusettepaneku koostamisel PankrS § 143 järgi ning kohus omakorda jaotusettepaneku kinnitamisel PankrS § 145 järgi. (p 14)
Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks tehingu, mille teisel poolel oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, annab see pankrotihaldurile õiguse keelduda kohustuse täitmisest pankrotivara arvel. Seda õigust saab pankrotihaldur kasutada ka pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest keeldumiseks, ilma et see kujutaks endast tunnustatud nõude vaidlustamist PankrS § 105 mõttes. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad. Kui jaotusettepaneku koostamise ajaks on võlausaldaja nõudeõiguse kaotanud, peab pankrotihaldur seda arvestama jaotusettepaneku koostamisel PankrS § 143 järgi ning kohus omakorda jaotusettepaneku kinnitamisel PankrS § 145 järgi. (p 14)
Pankrotiseadus ei reguleeri küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine. Sellest ei saa aga järeldada, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine on täiesti välistatud või ei annaks soovitud tulemust seetõttu, et ka eduka tagasivõitmise järel jääb alusetuks muutunud nõue alles. Selline käsitlus ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise ja tagasivõitmise olemusega ega pankrotimenetluse üldiste eesmärkidega. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine täidavad pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem. (p 12) Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses. (p 13)
3-2-1-94-14 PDF Riigikohus 04.11.2014
Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes tasaarvestavast poolest ning VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele (vt Riigikohtu 14. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 22). (p 14)
PankrS § 99 lg 3 kohaldub loovutamisega saadud nõuete tasaarvestusele, mis on tehtud pankrotimenetluses, s.o pärast pankroti väljakuulutamist. PankrS § 99 lg-t 3 ei saa kohaldada aga väljaspool pankrotimenetlust, s.o enne pankroti väljakuulutamist toimunud tasaarvestustele. (p 11)
Tulenevalt PankrS §-st 109 ja § 113 lg 1 p-st 2 saab võlgniku pankrotihaldur tagasivõitmise korras sekkuda võlgniku tehingutesse ja toimingutesse. Võlgniku pankrotihaldur ei saa tagasivõitmise korras taotleda võlgniku ühepoolsel tahteavaldusel (tasaarvestusel) põhinevate õiguslike tagajärgede ümberkujundamist. Eeltoodut ei muuda see, et tasaarvestused mõjutavad otseselt võlgniku varalist sfääri. Reeglid võlausaldaja tasaarvestuse lubatavusele sätestab PankrS § 99. (p 14)
3-2-1-18-14 PDF Riigikohus 09.04.2014
Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist. Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi. Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).
Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema. Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
3-2-1-149-13 PDF Riigikohus 15.01.2014
Kuigi ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja lühidalt, iseäranis kui kaebuse väited puudutavad tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse tõlgendamist. Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel põhimõtteliselt maakohtus tuvastatud asjaoludest ja hinnatud tõenditest ega lahenda asja reeglina n-ö algusest peale. Ka ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ega pea apellandi õiguslikke arusaamu eraldi põhjalikult ümber lükkama. Kindlasti tuleb eraldi hinnata aga kaebuses väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mille esimese astme kohus jättis alusetult hindamata. (p 34)
Pantida saab ka loovutatavat nõuet (AÕS § 277 lg 1, § 314 lg 1). AÕS § 278 järgi saab nõude pandiga tagada ka kolmanda isiku kohustusi. Nõude pant on aktsessoorne, st see kehtib üksnes tagatava nõude olemasolul. Tagatiskokkulepe on õiguslikult seotud pandi seadmise käsutustehinguga. Kui tagatavaid nõudeid ei ole, siis pandiõigus ei teki ning tagatud nõude lõppemisel lõpeb ka pant. Tagatud nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka pandiõigus tagavale nõudele. Nõude pant ei või üle minna tagatava nõudeta. (p 29) Panditud õiguse saab tehinguga lõpetada üksnes pandipidaja nõusolekul. Panditud õiguse muutmiseks on vaja pandipidaja nõusolekut, kui sellega kaasneb panditud õiguse väärtuse vähenemine või kui muutmine vähendab muul viisil pandipidaja tagatist. Kui nõude pandiga tagatud nõuet ei ole kohaselt täidetud, tekib pandipidajal õigus panditud nõue kui pandiese ka sõltumata võlausaldajast võlgnikult sisse nõuda. (p 30) Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel. Kuna nõude pantimine on aktsessoorne, tähendab ka ainuüksi tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest. (p 36)
Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel. Kuna nõude pantimine on aktsessoorne, tähendab ka ainuüksi tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest. (p 36) PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise formaalseks eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks sisulisteks eeldusteks on et: • pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või • võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Tagatise andmist ei saa tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. (p 51)
Et tagasivõitmine saaks kaasa tuua PankrS §-s 119 ettenähtud tagajärgi, st tehingu teisele poolele kohustuse tehingu toimingu järgi üleantu tagastada või hüvitada, peab tagasivõitmise hagi olema esitatud tehingu teise poole vastu. (p 18) Tehingu tagasivõitmisest tekib poolte vahel alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted. (p 54) Saadu väljanõudmise võimatus ei hõlma loovutatud nõude väärtuse vähenemist selle nõude võlgniku maksevõime vähenemise tõttu. Rääkida ei saa aga nõude hävimisest, kahjustumisest ega ka väljaandmise võimatusest juhul, kui nõue kui selline on olemas ja pankrotivarasse tagastatav. Selline käsitlus oleks tehingu teise poole suhtes sisult karistuslik, sest talt võidaks nõuda hüvitist temast olenemata põhjustel väärtusetuks muutunud nõude eest. Tagasivõitmise mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada. Tagasivõitmise eesmärgiks ei ole asetada pankrotivõlgnikku paremasse olukorda, kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud. (p 55) Nõude väärtust ei saa vähemalt üldjuhul tõendada üksnes kohtu- või vahekohtulahend, millega nõue rahuldatakse. See kõrvaldab vaid vastuväited nõude sissenõudmisele (andes täitedokumendi), kuid ei tõenda võlgniku maksevõimet, millest nõude rahuldamise võimalus ja seega nõude väärtus olulisel määral sõltuvad. (p 58)
Selleks, et tunnistada pandileping kehtetuks PankrS § 110 alusel, peavad olema täidetud selles sättes nimetatud eeldused. PankrS § 110 ei saa kohaldada üksnes PankrS § 114 eelduste kohaldamise kestuse ajaliseks pikendamiseks, vastasel juhul muutuksid PankrS §-s 114 toodud tähtajad sisutühjaks. Lisaks ei saa tagatise andmist PankrS § 110 alusel kehtetuks tunnistada, kui seda ei saaks tagasi võita PankrS § 114 lg 2 järgi, st kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Ka tuleb PankrS § 110 kohaldamisel erinevalt PankrS §-st 114 eristada vähemalt nõudest piiratult sõltuva pandiõiguse (nt hüpoteek) puhul pandi seadmise kokkuleppe ja tagatiskokkuleppe kehtetuse võimalikke erinevaid aluseid. Nõude pantimisel see tagatise aktsessoorsuse tõttu oluline ei ole. (p 37) Pandilepingu tagasivõitmise eelduseks olev võlausaldajate huvide kahjustamine on täidetud, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist Võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. (p 40) Seda, kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab pidada samuti PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks. Võlausaldajate kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas väärtuses raha või muu vastusooritus isikult, kelle kohustusi tagati, või muult isikult. Lisaks võib tagasivõitmise vältimiseks tõendada, et pantimisega ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel, mh seetõttu, et panditud varal ei olnud väärtust või et vaatamata pantimisele oli võlausaldaja nõuete täitmine pantimise ajal piisavalt tagatud. Kui emaettevõtja ise tütarettevõtja kohustuste eest ei vastuta, ei piisa eelduse ümberlükkamiseks sellest, et tagatise tõttu antud krediidi alusel sai raha võlgniku emaettevõtja või mõni muu samasse kontserni kuuluv ettevõtja või et emaettevõtjal oli kohustus tagatis anda. Tagasivõitmist ei takista see, et ÄS § 281 lg 3 lubab seal nimetatud tingimuste täitmisel tütarettevõtjal tagada emaettevõtja laenu. (p 41)
3-2-1-163-11 PDF Riigikohus 22.02.2012
Kohus saab vaidluse lepingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui lepingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.
Võlgniku saab pankrotimenetluses likvideerimise järel registrist kustutada üksnes juhul, kui võlgnik ei osale poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses. Halduril tuleb tagada sellistest menetlustest tulenevate võimalike menetluskulude nõuete maksmapanek pankrotivara suhtes. Kohus ei või otsustada registrist kustutamist enne, kui ta on saanud haldurilt kinnituse, et võlgniku osalusega kohtumenetlused on lõppenud.
Tagasivõitmise esmase tagajärjena peab tehingu teine pool tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos kasuga. Pankrotivarast tuleb (vastastikuse tehingu puhul) tagastada ka tehingu alusel saadu. Seega on tegemist vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted. Tehingute puhul, mille alusel on pankrotivõlgnik saanud teiselt poolelt raha, mille ta peaks tagastama, tuleb teise poole raha tagastamise nõuet käsitada väärtuse hüvitamise nõudena nii PankrS § 119 lg 4 kui ka lg 5 mõttes. Teisel poolel tuleb raha tagastamist nõuda vastavalt kas PankrS § 146 lg 1 või § 152 lg 1 p 3 alusel. PankrS § 119 lg-test 4-6 tulenev erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. See ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenäthud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes.
Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist (vt ka nt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14; 3. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10). Kohus saab vaidluse tagasivõtmise aluseks oleva tehingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui tehingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.
Äriregistri infosüsteemis kajastatud informatsioonil aktsiate kuuluvuse osas ei ole õiguslikku tähendust.
Aktsiaseltsi üldkoosoleku ja nõukogu otsuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse aktsiaseltsi vastu, st kostjaks on aktsiaselts. Sama kehtib ka organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi esitamise puhul (vt ka nt Riigikohtu 14. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-11, p 11).
3-2-1-143-10 PDF Riigikohus 09.02.2011
Kohtulik hüpoteek annab hüpoteegipidajale pankrotimenetluses samasugused õigused nagu n.ö tavaline hüpoteek. Hagi läbi vaatamata jätmisega PankrS § 43 lg 2 alusel ei pea kaasnema hagi tagamise tühistamine ja kohtuliku hüpoteegi kustutamine. Hagi tagamise saab tühistada ja võlgniku taotlusel kohtuliku hüpoteegi kustutada üksnes juhul, kui hageja nõuet või selle rahuldamisjärku pankrotimenetluses ei tunnustata ja võlausaldaja ei esita hagi nõude või rahuldamisjärgu tunnustamiseks või kui see hagi jäetakse rahuldamata. Kohtuliku hüpoteegiga on tagatud ka pankrotimenetluses (olgu kohtuväliselt või hilisemas kohtumenetluses) tunnustatud nõue. Kui kohtulik hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hüpoteegiga tagatud nõuet omavat võlausaldajat ebaõiglaselt eelistades, saab kohtuliku hüpoteegi PankrS § 114 järgi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Hagi tagamise korras eseme käsutamine on tagasivõidetav PankrS § 109 lg-st 3 tulenevalt.
Kui nõuete kaitsmisel on nõudele või pandiõigusele vastu vaielnud haldur, on kostjaks PankrS § 106 lg 1 teise lause järgi haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. PankrS § 106 lg 1 teise lause enne 1. jaanuari 2010 kehtinud redaktsiooni järgi oli sel juhul kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Nõude tunnustamise vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
Kui kohtulik hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hüpoteegiga tagatud nõuet omavat võlausaldajat ebaõiglaselt eelistades, saab kohtuliku hüpoteegi PankrS § 114 järgi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Hagi tagamise korras eseme käsutamine on võrdsustatav eseme käsutamisega täitemenetluses ja seega tagasivõidetav PankrS § 109 lg-st 3 tulenevalt.
Hagi läbi vaatamata jätmisega PankrS § 43 lg 2 alusel ei pea kaasnema hagi tagamise tühistamine ja kohtuliku hüpoteegi kustutamine. Kostja pankroti väljakuulutamise tõttu hagi läbi vaatamata jätmisel suunatakse hageja nõue sisuliselt pankrotimenetlusse, mis iseenesest ei too kaasa hagi tagamise aluse äralangemist. Selliselt jääb kohtulik hüpoteek tagama sama nõuet, mille tagamiseks see seati, ja mis esitatakse tunnustamiseks pankrotimenetluses, ning see on aluseks ka nõude tunnustamisel pandiga tagatud nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 mõttes. Hagi tagamise saab tühistada ja võlgniku taotlusel kohtuliku hüpoteegi kustutada üksnes juhul, kui hageja nõuet või selle rahuldamisjärku pankrotimenetluses ei tunnustata ja võlausaldaja ei esita hagi nõude või rahuldamisjärgu tunnustamiseks või kui see hagi jäetakse rahuldamata.
Kui nõuete kaitsmisel on nõudele või pandiõigusele vastu vaielnud haldur, on kostjaks alates 01.01.2010 haldur. Nõude tunnustamise vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
Kui nõuete kaitsmisel on nõudele või pandiõigusele vastu vaielnud haldur, on kostjaks alates 01.01.2010 haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Nõude tunnustamise vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
3-2-1-21-09 PDF Riigikohus 08.04.2009
Asjaõigusleping vallasomandi üleandmiseks võib iseendast olla ka tingimuslik. Kas ja millise tingimusega seostasid pooled müüdud vilja omandi ülemineku, tuleb välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatut arvestades.
Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Samas ei ole pankrotiseaduse eesmärk soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03.
Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.
3-2-1-13-09 PDF Riigikohus 23.03.2009
Tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada.
Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.
Pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur küll võlgniku pärijate nimel, kuid pärijate nimel tegutsemine ei kehti siis, kui pankrotihaldur esitab tagasivõitmise hagi, mille kostja on võlgniku pärija. Sel juhul tegutseb pankrotihaldur hagejana pärandaja võlausaldajate huvides.
Ka pärandvara pankroti korral tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt kohaldada pankrotimenetlust reguleerivaid sätteid. Pankrotimenetlust reguleerivate sätete hulka kuuluvad ka tehingute tagasivõitmise sätted. Nimetatu ei keela esitada tagasivõitmise hagi, kui tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega.
3-2-1-90-08 PDF Riigikohus 03.11.2008
TsÜS § 123 lg-st 1 tuleneb, et teadmise või teadma pidamise hindamisel tuleb lähtuda alaealise seadusliku esindaja, mitte alaealise teadmisest või teadma pidamisest.
Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus. PKS § 98 lg 2 kohaselt on eestkostja kohustatud muu hulgas lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Kui eestkostja aga seda ei tee, võib eestkostetaval tekkida alus nõuda eestkostjalt eestkostetavale tekitatud kahju hüvitamist.
Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Ei varasema PankrS § 44 ega kehtiva PankrS § 111 kehtesta kinkelepingu tagasivõitmise eelduseks seda, et võlgnik kahjustas kinkega teadlikult võlausaldajate huve ja et kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Pankrotimenetluses kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tekib tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Alusetu rikastumise võlasuhtele tuleb aga kohaldada VÕSRS §-s 23 toodud põhimõtet, st kohaldada tuleb seadust, mis kehtis alusetu rikastumise ajal.
Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad.
3-2-1-87-08 PDF Riigikohus 23.10.2008
Seadusjärgsele pandiõigusele, sh hoidja pandiõigusele VÕS § 907 järgi, ei ole kohaldatav varasem PankrS § 48, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on poolevaheline pandileping.
Ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Seda tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvestada nii enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 109 lg 1 järgi. Enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 eesmärgiks oli kehtestada pandilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise täiendavad alused lisaks tagasivõitmise üldalustele. Sellest ei järeldu, et täiendavate ja tagasivõitmist lihtsustavate aluste puudumisel ei saa pandilepingut tagasi võita üldalustel. Seega, kui pandilepingut ei saa vastavate asjaolude puudumisel kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 48 järgi, on võimalik pandilepingut tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 43 alusel. Sama järelduse võib teha kehtiva PankrS §-dest 114 ning 110. Seadusjärgsele pandiõigusele, sh hoidja pandiõigusele VÕS § 907 järgi, ei ole kohaldatav varasem PankrS § 48, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on poolevaheline pandileping. Tagatise tagasivõitmine kehtiva pankrotiseaduse § 114 mõttes ei eelda aga tagatise andmise tehingulist alust. PankrS § 114 järgi seadusjärgse pandiõiguse tagasivõitmisel tunnistatakse kehtetuks toiming. Tagasivõidetav toiming tähendab siinjuures võlgniku tahtel põhinevat tegevust, mis toob endaga kaasa õiguslikud tagajärjed ja kahjustab võlausaldajate huve. Kehtiva pankrotiseaduse § 114 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise kas juhul, kui: 1) tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud; või 2) kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetust teadma. Seega sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu.
Varasemas pankrotiseaduses reguleeris § 42 lg 2 tagasivõitmise tagajärgi tagasivõidetud tehingu teise poole suhtes, kellel tehingu järgi saadud vara alles ei ole. Erinevalt kehtiva PankrS § 119 lg-st 3 ei teki küsimust sellest, kas teine pool teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.
Ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Seda tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvestada nii enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 109 lg 1 järgi.
3-2-1-39-08 PDF Riigikohus 02.06.2008
Asjaõiguslepingu sõlmimise ajal ei kehtinud AÕS § 119 lg 2, mille kohaselt oleks vorminõudeid järgimata tehtud kohustustehing muutunud kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse.
Juhul kui täitmise kohta on väljastatud kviitung, on võlausaldaja võimalused kohustuse täitmata jätmise tõendamise kohta piiratud. Muuhulgas võib pool kasutada TsMS §-s 268 sätestatud võimalust anda vande all ütlusi, samuti on tal võimalik esitada tõendeid selle kohta, et võlgniku sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mida oleks olnud vaja müügilepingus nimetatud kinnistu ostmiseks.
Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 3 kohaselt kogu menetluse kestel, kuid TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist.
Pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Üksnes selle tõttu, et nt müügilepingut ei ole täidetud, ei saa müügilepingut pidada võlausaldajate huve kahjustavaks. Enne 01. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu vaid juhul, kui ka tehingu teiseks pooleks olnud lähikondlane võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või teadma pidi. Sama põhimõte on ka kehtivas PankrS § 110 lg 1 p-s 4. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.
Enne 01. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu vaid juhul, kui ka tehingu teiseks pooleks olnud lähikondlane võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või teadma pidi. Sama põhimõte on ka kehtivas PankrS § 110 lg 1 p-s 4. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.
3-2-1-115-07 PDF Riigikohus 19.12.2007
Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Käsundi andmine kohustuse täitmiseks lähikondsest kolmandale isikule eesmärgiga vabaneda võlgniku pankroti korral soorituse tagasivõitmise võimalusest võib olla oma õiguste kuritarvitamine, mis on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu.
Soorituse (teo tegemine) eesmärk on sageli lepingu või muu tehingu täitmine, sh makse tegemine. Sooritus ei ole tehing ning seetõttu ei ole võimalik ega vajalik sooritust tühistada. PankrS § 113 näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise kohustuse tagasitäitmiseks võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha pankrotivarasse tagasisaamise eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata. PankrS § 113 alusel hagi rahuldamine eeldab üldjuhul tagasivõidetava rahalise kohustuse täitmist hageja võlausaldajale. Nimetatud sätte alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine on võimalik ka kolmandalt isikult, kuid üksnes juhul, kui kolmas isik täitmist vastu võttes teadis või pidi teadma asjaolust, et sooritus võidakse tunnistada kehtetuks PankrS § 113 alusel, sel juhul võib võlgnik hea usu põhimõttest tulenevalt nõuda üleantu tagastamist kolmandalt isikult. Tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks on ka PankrS § 113 järgi PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Ainuüksi asjaolu, et makse tehti lähikondsele, ei anna veel alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-07. PankrS § 113 alusel tagasivõitmiseks ei pea kohus tunnistama kehtetuks mitte tehingut, vaid sooritust, s.o rahalise kohustuse täitmist. Seega on PankrS § 110 küll üldnormiks §-dele 111, 112 ja 114, kuid mitte §-le 113, sest nimetatud säte ei reguleeri tehingu tagasivõitmist. Seetõttu on võimalik rahalise kohustuse täitmist tagasi võita PankrS § 113 alusel, täitmise aluseks olevat tehingut aga ka PankrS § 110 alusel. Kohtud saavad kaaluda erinevate pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste kohaldamist üksnes siis, kui hageja esitatud asjaolud seda võimaldavad.
PankrS § 113 alusel tagasivõitmiseks ei pea kohus tunnistama kehtetuks mitte tehingut, vaid sooritust, s.o rahalise kohustuse täitmist. Seega on PankrS § 110 küll üldnormiks §-dele 111, 112 ja 114, kuid mitte §-le 113, sest nimetatud säte ei reguleeri tehingu tagasivõitmist. Seetõttu on võimalik rahalise kohustuse täitmist tagasi võita PankrS § 113 alusel, täitmise aluseks olevat tehingut aga ka PankrS § 110 alusel. Kohtud saavad kaaluda erinevate pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste kohaldamist üksnes siis, kui hageja esitatud asjaolud seda võimaldavad.
3-2-1-43-07 PDF Riigikohus 09.05.2007
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03. Töötasu maksmine sularahas ei ole ebatavaline maksevahend PankrS § 113 lg 1 p 2 mõttes. Ebatavaliseks maksevahendiks võib PankrS § 113 lg 1 p 2 mõtte kohaselt olla näiteks töötasu maksmine kaubaga.
PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud.
Ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Töötaja ja tööandja saavad olla lähikondseteks erandlikel asjaoludel.
3-2-1-80-06 PDF Riigikohus 13.10.2006
Kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav VÕS §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses. Kohtuliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamine ei tähenda kokkulepet kinnitanud kohtumääruse kehtetuks muutumist. Kuid võimatuks võib osutuda selle kohtumääruse sundtäitmine, sest võlgnik saab esitada selle vastu vastuväite TMS § 221 lg 1 alusel. Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 430 lg-s 8 sätestatud kohtuliku kompromissi vaidlustamise alused ei piira kompromissi tagasivõitmist pankrotiseaduse alusel.
Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta.
Kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav VÕS §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03. PankrS-s kehtestatud tehingu tagasivõitmise regulatsioon võimaldab küll tagasi võita kohtulikku kokkulepet selle tehingulise iseloomu tõttu, kuid ebaselge on nt hagi õigeksvõtu tagasivõitmine, mis võib samuti võlausaldajate huve kahjustada. Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 430 lg-s 8 sätestatud kohtuliku kompromissi vaidlustamise alused ei piira kompromissi tagasivõitmist pankrotiseaduse alusel. Kehtiv pankrotiseadus kohaldub üksnes 1. jaanuarist 2004. a tehtud pankrotimenetluse toimingutele, mitte aga võlgniku varem tehtud tehingute kehtetuks tunnistamise alustele.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json