3-2-1-18-14
|
Riigikohus |
09.04.2014 |
|
Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS
§-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).
Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
|
| 3-2-1-39-08
|
Riigikohus |
02.06.2008 |
|
Asjaõiguslepingu sõlmimise ajal ei kehtinud AÕS § 119 lg 2, mille kohaselt oleks vorminõudeid järgimata tehtud kohustustehing muutunud kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse.
Juhul kui täitmise kohta on väljastatud kviitung, on võlausaldaja võimalused kohustuse täitmata jätmise tõendamise kohta piiratud. Muuhulgas võib pool kasutada TsMS §-s 268 sätestatud võimalust anda vande all ütlusi, samuti on tal võimalik esitada tõendeid selle kohta, et võlgniku sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mida oleks olnud vaja müügilepingus nimetatud kinnistu ostmiseks.
Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 3 kohaselt kogu menetluse kestel, kuid TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist.
Pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu.
Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Üksnes selle tõttu, et nt müügilepingut ei ole täidetud, ei saa müügilepingut pidada võlausaldajate huve kahjustavaks.
Enne 01. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu vaid juhul, kui ka tehingu teiseks pooleks olnud lähikondlane võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või teadma pidi. Sama põhimõte on ka kehtivas PankrS § 110 lg 1 p-s 4. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.
Enne 01. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu vaid juhul, kui ka tehingu teiseks pooleks olnud lähikondlane võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või teadma pidi. Sama põhimõte on ka kehtivas PankrS § 110 lg 1 p-s 4. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.
|
| 3-2-1-80-05
|
Riigikohus |
23.09.2005 |
|
Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Võlgnikul on kohtumenetluses isikliku osalemise ning taotluste ja kaebuste esitamise õigus pankroti väljakuulutamise või kompromissi kinnitamise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-53-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehingud on vastuolus heade kommetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur. Võlgnikul endal ei ole sellises menetluses isiklikult menetlusosalisena osalemise õigust.
Teeseldud tehingu puhul tuleb TsÜS § 70 lg 3 järgi hinnata ka varjatud tehingu sisu ja kehtivust. Seda saab teha teeseldud tehingu tühisuse tuvastamise hagi alusel.
Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur.
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja seda tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine oleks korteriomandi üleandmise asjaõigusleping. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-128-03.
|
| 3-2-1-70-05
|
Riigikohus |
23.09.2005 |
|
Otsuse tegemisel saab kohus aluseks võtta vaid neid asjaolusid, mida pool on oma nõude või vastuväite alusena menetlusse toonud.
Selleks, et kohus saaks kaaluda tehingu kehtetust PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel, peab hageja välja tooma asjaolu, mille kohaselt on võlgnik teinud enne pankrotimenetlust teadlikult võlausaldajate huve kahjustava tehingu oma lähikondsega, kes sellest teadis või pidi teadma.
Erinevate tagasivõitmise aluste olemasolul on hagejal võimalik esitada alternatiivnõue.
|
| 3-2-1-4-03
|
Riigikohus |
23.01.2003 |
|
Vaidlusaluse tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 42 lg 1 kohaselt pole alust, sest tehinguga vara võlgniku omandist välja ei läinud.
Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et võlgnik pole võlausaldaja huve teadlikult kahjustanud ning tehingu kehtetuks tunnistamiseks tulenevalt PankrS § 43 lg 1 p-st 2 pole alust. Ainuüksi sellest, et kokkulepitud viivis oli väidetavalt ülemäära suur ei saa järeldada, et võlausaldajate huve teadlikult kahjustati.
|
| 3-2-1-136-01
|
Riigikohus |
04.12.2001 |
|
Kohtud on asja arutamise ajal kehtinud TsMS § 130 lg 5 kohaselt hinnanud õiguspäraselt hageja pankrotihalduri palvel antud audiitori arvamust dokumentaalse tõendina.
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut, mis paneb ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamise kohustuse. Otsuse põhjendavas osas tuleb muuhulgas märkida ka tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused (TsMS § 330 lg 4).
Apellatsioonikohus leidis PankrS § 42 lg-t 2 kohaldades et rendilepingust tulenevalt ruumide remondi käigus tehtud parendused ei ole oma iseloomult need, mida saaks tagasi nõuda. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millistel tõenditel kohtu järeldus põhineb, samuti ei nähtu, milliseid parendusi hageja ruumide remondi käigus tegi.
|
| 3-2-1-142-01
|
Riigikohus |
22.11.2001 |
|
Pankrotivaidluse lahendamisel on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 229 lg-s 1 sätestatut otsustades, et vara tagasivõitmise lahendamine PankrS § 43 lg 1 p 2 alusel toimub samaaegse müügihinna tagastamisega. Kostja ei ole esitatud PankrS § 51 alusel müügihinna tagastamise nõuet.
|
| 3-2-1-76-01
|
Riigikohus |
24.05.2001 |
|
Heade kommete vastasuse kindlakstegemine esitatud asjaolude pinnalt pole apellatsioonkaebuse piiridest väljumine ja kohtul on õigus omal algatusel kaaluda, kas leping on heade kommete vastane. Seega oli omandi kaitse hagi läbivaatamisel kohtul õigus hinnata kostja valduse aluseks oleva rendilepingu heade kommete vastasust.
Lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutmine ei tingi lepingu heade kommete vastasust.
Kohtuotsusest ei nähtu, millist protsessiõiguse normi esimese astme kohus rikkus ja miks pole seda rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 333 lõiget 2.
Ringkonnakohtu otsus ei vasta apellatsioonikohtu otsuse sisule esitatud nõuetele (TsMS § 330 lg 4). Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, otsuses pole tehtud järeldusi põhjendatud.
Tulenevalt PankrS § 42 lg-st 1 saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada tehinguid ja õigustoiminguid, millega vara on välja läinud võlgniku omandist, ja pandilepinguid. Rendilepingu alusel vara väljaminekut rendileandja omandist ei toimu, seega ei saa pankrotiseaduse kohaselt rendilepingut tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.
Apellatsioonikohus on tuvastanud, et võlgniku tehing pankrotimenetluses oli vastuolus heade kommetega. Kaaludes rendilepingu heade kommete vastasust võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõttu, tuleb kõrvuti võlgniku ettekujutustele, ajenditele ja eesmärkidele hinnata ka rentniku kaalutlusi lepingu sõlmimisel. Väär on tehingu heade kommete vastasust siduda mingi konkreetse tähtajaga tehingu tegemisest pankrotimenetluse algatamiseni. Heade kommete vastane võib olla ka tehing, mis on tehtud rohkem kui aasta enne pankrotimenetluse algatamist.
|
| 3-2-1-78-01
|
Riigikohus |
22.05.2001 |
|
Hageja nõudes PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel on ringkonnakohus tuvastanud, et ostu-müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed. Seega oli lepingul kinke iseloom ning kohaldada tuli PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2. Tõendatud on, et hageja oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Hageja pole tõendanud, et hoone müüdi enampakkumisel, mistõttu PankrS § 42 lg 3 pole kohaldatav.
Hageja nõudes PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel on ringkonnakohus tuvastanud, et ostu-müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed. Seega oli lepingul kinke iseloom ning kohaldada tuli PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2. Tõendatud on, et hageja oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Hageja pole tõendanud, et hoone müüdi enampakkumisel, mistõttu PankrS § 42 lg 3 pole kohaldatav.
Kuna vaidlusaluse tehingu objekt on võõrandatud, soovis hageja hüvituse väljamõistmist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb aluseks võtta võõrandatud hoone harilik väärtus (AÕS § 29).
|
| 3-2-1-43-96
|
Riigikohus |
27.03.1996 |
|
Pankrotiseaduse § 43 lg 1 alustel esitatud tagasivõitmise hagi rahuldamine eeldab võlgniku tehingut või õigustoimingut, mille alusel võlgniku vara on tema omandusest või tiitlipärasest valdusest välja läinud.
|
| 3-2-1-45-96
|
Riigikohus |
27.03.1996 |
|
Pankrotihaldur peab tõendama asjaolusid, mis kinnitavad, et võlgnik kahjustas ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algust tehtud tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Ainuüksi tehingu tegemise fakt ei ole hagi rahuldamise aluseks.
|
Facebook
Twitter