/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 23| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-141-16 PDF Riigikohus 11.01.2017
Sama asja lahendamiseks antud Riigikohtu juhise järgimata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine (vt nt RKTKo nr 3-2-1-132-15, p 11). Järelikult on oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks olukord, kus maakohus kinnitab lõpparuande, kuigi pankrotihaldur ei olnud lõpparuande koostamisel järginud Riigikohtu juhiseid PankrS § 153 lg 2 kohaldamise kohta. (p 16)
Pankrotihaldurilt ei saa menetluses kasutatud õigusabi kinnimaksmist nõuda ega õigusabi kulusid lihtsalt halduri tasust maha arvata. Kui haldur peab vajalikuks kasutada oma ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu määramisel (vt ka RKTKm nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 15)
Kui kohus on pankrotitoimkonna liikmete tasu varem kinnitanud ja asjaolud vahepeal muutunud ei ole, siis seda tasu lõpparuande kinnitamisel üle ei kontrollita, kuigi tegemist on pankrotimenetluse kuluga. Pankrotitoimkonna liikmete tasu otstarbekuse kontroll on PankrS § 84 järgi kohtu pädevuses ning kohtul on kohustus kontrollida võlausaldajate otsust pankrotitoimkonna liikmete tasu suuruse kohta (vt RKTKm nr 3-2-1-166-11, p-d 10 ja 11). Pankrotimenetluses on kohtul sisuline järelevalve- ja kontrollikohustus, mille eesmärk on tagada pankrotimenetluse seaduslikkus ja otstarbekus. (p 14)
Kohustustest vabastamise menetlus ei saa PankrS § 171 lg 1 järgi alata enne pankrotimenetluse lõppemist. Kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine otsustatakse lõpparuande kinnitamisel, ei hakka kohustustest vabastamise menetluse algatamise määrus kehtima enne lõpparuande kinnitamise määrust. (p 13)
3-1-1-68-16 PDF Riigikohus 07.12.2016
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)
Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37) Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141^4 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56) Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141^4 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42) Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141^4 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42) Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
3-2-1-27-16 PDF Riigikohus 11.05.2016
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10) Lõpparuande kinnitamisele esitatud määruskaebuse lahendamisel ei ole hädavajalik kaasata kõiki võlausaldajaid, kuigi nad on sellest menetlusest iseenesest puudutatud (vt RKTKm nr 3-2-1-25-11, p-d 25-29). (p 16)
Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12)
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10) Jaotusettepaneku juures kontrollib kohus kulusid vaid esialgselt, et teha kindlaks, kas ei ole ilmselgeid kuritarvitusi. Jaotusettepaneku esmane mõte on määrata kindlaks jaotised suhtarvuna võlausaldajate vahel. Nii haldurid kui ka võlausaldajad ei saa lähtuda sellest, et jaotusettepaneku juures toimuv kulude kontroll välistaks lõpparuande kontrollimisel kulude uue, tervikliku ja põhjaliku hindamise. Vajadusel peavad haldurid olema valmis ka hüvitatud kulude tagastamiseks. (p 11)
PankrS § 150 lg 5 ei välista määruskaebuse esitamist, kuna pankrotimenetluse lõpetamise (sh kõigi lõpparuande kinnitamisel kontrollitavate asjaolude) vaidlustamisele kehtib erikord. (p 10)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12) Kohtu kontrollikohustust halduri kulutuste üle ei piira see, kui pankrotimenetluse kestel on võlausaldajad (nii üldkoosoleku kui toimkonna kaudu) kiitnud kulutused heaks. Kohus peab ka siis veenduma, et võlgniku ja võlausaldajate huve ei ole rikutud. (p 14) Kui PankrS § 66 lg-s 2 nimetatud kulutused on kohus kinnitanud pankrotitoimkonna nõusolekuta, on kohtul täiendav põhjendamiskohustus, et näidata, mille alusel jõudis kohus järelduseni, et kulutused on põhjendatud. See kehtib ka juhul, kui võlausaldajate nõusolek kulutuste tegemiseks on antud ajaliselt piiratuna. (p 15) Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
3-2-1-12-16 PDF Riigikohus 23.03.2016
Kohtul on TsMS § 477 lg 7 mõttes muu hulgas kohustus kontrollida võlgniku varalist seisundit vähemalt avalikesse registritesse kantud andmete põhjal. (p 13) Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. (p 13-14) Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12) Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14) Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (RKTKm nr 3-2-1-71-11, p 13). (p 11) Kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 11) Kui haldur taotleb tasu miinimummääras, kuid asjaoludest nähtuvalt ei ole haldur peale vara müümise teinud mingeid märkimisväärseid toiminguid, tuleb arvestada konkreetse pankrotimenetluse iseärasusi ja vajadusel määrata alammäärast väiksem tasu. (p 12)
Pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded. (p 16)
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12) Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Pankrotimenetluse kulude kandmist pankrotivara arvel reguleerivad PankrS § 146 ja § 150 lg 1 p 5. Ka PankrS § 66 lg 1 esimese lause järgi on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Seega on pankrotimenetluse kuludeks ka halduri mõistlikud bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel. (p 17)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14)
3-2-1-34-15 PDF Riigikohus 04.11.2015
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub ka määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-14, p 11; 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Kohus peab pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsioonis märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järgu nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu. (p 24) Kohus peab muu hulgas kontrollima, kas halduri tehtud kulutused olid vajalikud ja põhjendatud (PankrS § 66 lg 3 teine lause). (p 31)
Ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi koos muude tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega ehk teise järgu nõuetega. (p 13) PankrS § 153 lg 2 eesmärk on tagada, et ka hüpoteegiga tagatud nõudega võlausaldajad osaleksid kulude kandmises (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p-d 15 ja 17). PankrS § 153 lg-st 2 järeldub, et mahaarvamised tehakse rahasummast, mis oleks pandiga tagatud nõude rahuldamiseks välja makstud, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks (ehk summast, mille ulatuses pandipidaja nõue rahuldataks siis, kui võlgnik ei oleks pankrotis). (p 16) Isegi kui pandipidajast võlausaldaja nõue jääb osaliselt rahuldamata, järeldub PankrS §-st 168, et kui võlgnik ei ole pankrotimenetluses esitanud nõudele vastuväidet (või kui võlgniku vastuväite esitamise korral on kohus võlausaldaja nõuet PankrS § 104 lg-s 2 sätestatud korras tunnustanud), siis võib võlausaldaja oma tunnustatud nõude pankrotimenetluses rahuldamata jäänud ulatuses esitada võlgniku vastu täitmiseks pärast pankrotimenetluse lõppu. Pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõue iseenesest ei lõppe ja ulatuses, milles pandiga tagatud nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise (PankrS § 153 lg 2) tõttu rahuldamata, rahuldatakse see PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise järgu nõudena. (p 25)
Asjaolu, et halduri taotletava tasu suurusega on nõustunud võlgnik, pankrotitoimkond ja võlausaldajate üldkoosolek, ei võimalda kohtul määrata haldurile tasu seaduses sätestatut rikkudes ega vabasta teda kohustusest pankrotihaldurile tasu määramist seaduse kohaselt põhjendada. (p 28) Kui haldurile soovitakse määrata suurem tasu kui 1% pankrotivarast, peab kohus määruse põhjendustes analüüsima ja hindama nii halduri töö mahtu, s.o halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, mistõttu kohtu arvates alammääras tasu ei ole õiglane, kui ka seda, kas haldur kasutas õigusabi, kui osales oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes. Kui haldur kasutas õigusabi, pole kolleegiumi arvates eespool viidatud sätete järgi põhjendatud määrata alammäärast suuremat tasu ka juhul, kui pankrotivara väärtus on suur. Halduri tasu määramisel tuleb lähtuda eelkõige halduri töö mahust ja keerukusest, mitte ainuüksi pankrotivara suurusest (PankrS § 65 lg 1-3). Tasu alammäär on pigem orienteeruv summa, kuid kui halduri töömaht ei ole suur ja nt ettevõtte juhtimisel, vara realiseerimisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 87). Kui pankrotivara väärtus oli suur ja kohus leiab, et arvestades halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, ei ole alammäära kohaldamine õiglane, tuleb lisaks kontrollida seda, kas haldur on osalenud oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega ole kasutanud õigusabi (PankrS § 65 lg 5^1 p 2). Kohtuvaidlustes õigusabi kasutamise kontrollimine on põhjendatud, sest PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulu muu hulgas ka menetluskulu. (p 29) Kui haldur jääb taotluse juurde, et tasu makstaks välja juriidilisest isikust büroopidajale, kelle kaudu haldur tegutseb, tuleb määrata kindlaks halduri tasuga seotud kogukulu, mis hõlmab makse, mis tuleb halduri tasult tasuda. PankrS-iga on määratud halduri tasu piirmäärad ja piirmäärajärgne halduri tasu sisaldab ka makse. Sellise regulatsiooni eesmärk on kaitsta võlausaldajaid, kellele tehtavad väljamaksed sõltuvad pankrotivara suurusest. Riigikohus on järeldanud, et PankrS §-de 65 ja 65^1 eesmärk on muu hulgas sätestada, kui suure osa pankrotivarast tohib moodustada haldurile makstav tasu (p 30).
Kulude mahaarvamine müügitulemist olukorras, kus pandieseme müügist saadi rohkem, kui oli pandipidaja tunnustatud nõue, ei oleks kooskõlas seaduse mõttega, sest see, et pandiese õnnestub müüa soodsamalt, kui on pandiga tagatud nõude suurus, ei tohiks anda pandipidajale mingeid eeliseid. See osa müügitulemist, mille võrra müügitulem on pandiga tagatud nõudest suurem, läheb pankrotivara hulka, mille arvel kulud kantakse ja pandiga tagamata nõuded rahuldatakse, ning müügitulemi selle osaga ei ole pandipidajal mingit seost. Niisuguses olukorras oleks müügitulemist lähtumine vastuolus PankrS § 153 lg 2 eesmärgiga, sest sel juhul ei pruugiks kõik pandiga tagatud nõuetega võlausaldajad kulude kandmises üldse osaleda. See, kui soodsalt pandiese müüakse, ei tohiks seada pandipidajaid pankrotimenetluse kulude kandmisel ebavõrdsesse olukorda. (p 18) "Pandieseme müügist saadud rahasumma" all on PankrS § 153 lg-s 2 peetud silmas rahasummat, mis pandipidajale müügitulemist tuleks välja maksta, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks. PankrS § 153 lg 2 mõtte kohaselt tuleb rahasummast, mille pandipidaja peaks müügitulemi järgi saama, maha arvata see osa menetluskuludest, mis on proportsionaalne nimetatud müügitulemi osa ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma suhtega. (p 19) Kui PankrS § 153 lg 2 järgi arvutatav osa PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetest ületab 15% sellest müügitulemi osast, siis on mahaarvamine piiratud 15%-ga. Ekslik on lähtuda pandipidaja kanda jäetava kuluosa arvutamisel üksnes 15%-st, sest see on vaid ülemmäär, millest rohkem ei või pandipidajale kulude kandmist panna. (p 20) Pankrotimenetluse kulude proportsioonist võib kõrvale kalduda, kui mõne võlausaldaja nõude tagatiseks oleva vara säilimiseks ja hoolduseks on tehtud otseseid kulutusi, kuid sellisel juhul tuleb lõpparuandes nimetatud kulutused välja tuua ja neid tõendada. (p 22)
3-2-1-160-14 PDF Riigikohus 02.04.2015
Kommertspant ei laiene varale, millele on seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigus, sh üürileandja pandiõigus. Ettevõtja võib ka kommertspandiga koormatud vara tavapärase majandustegevuse raames kasutada ja käsutada. Kui kommertspant ulatub vallasvarale, siis selle hindamisel, kas sellele vallasvarale võib VÕS § 305 lg 1 eelduste täitmisel tekkida ka üürileandja pandiõigus, tuleb järgida KomPS § 5 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt kommertspandiga koormatud vara võõrandamise või koormamise korral tavapärase majandustegevuse raames lõpeb kommertspant sellele esemele. (p 15) Asjaõigusele omase numerus clausus'e printsiibi kohaselt ei saa pooled muuta pandiõiguse asjaõiguslikku sisu. Eeldusel, et kolmandate isikute õigusi ei riivata, on aga võimalikud pooltevahelised võlaõiguslikud kokkulepped, millega pandiõigus välistatakse või millega muudetakse sama eseme suhtes tekkinud pantide omavahelist rahuldamisjärku. Kui üürileandja on seadusjärgsest pandiõigusest tahteavaldusega kommertspandi pidaja kasuks loobunud, puuduvad takistused kommertspandi tekkeks (KomPS § 2 lg 3 p 2) ja edasikestmiseks (KomPS § 5 lg 2) ka esemete suhtes, millele ulatub üürileandja seadusjärgne pandiõigus. Sellega on määratud sisuliselt kommertspandi eesõigus üürileandja pandiõiguse ees, olenemata vara omandamise ajast. Võlausaldajad võivad otsustada pandiõiguse omavaheliste järkude üle, seda nii pankrotimenetluses kui ka selle väliselt. (p 16)
Võlausaldajad võivad otsustada pandiõiguse omavaheliste järkude üle, seda nii pankrotimenetluses kui ka selle väliselt. (p 16)
Võlausaldaja õigus esitada pankrotimenetluses koostatud jaotusettepanekule vastuväide ei ava võlausaldajale uut võimalust vaidlustada tunnustatud nõuet või selle rahuldamisjärku. PankrS § 106 lg 2 annab õiguse vaadata tunnustatud nõue võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi, kui see rajaneb võltsitud andmetel või kui koosoleku kokkukutsumisel või pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Nimetatud säte ei anna aga võlausaldajale, kelle nõue on jäänud kaitsmata, õigust taotleda uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumist. (p 19)
3-2-1-18-14 PDF Riigikohus 09.04.2014
Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist. Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi. Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).
Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema. Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
3-2-1-133-13 PDF Riigikohus 11.12.2013
Sõiduki suhtes käsutuskeelu kohaldamisel võib vahetustehing olla tühine, olenemata sellest, kas käsutuskeeld on registrisse kantud või mitte. (p 36)
Sõidukit kui vallasasja saab AÕS § 276 lg 1 ja § 277 lg 1 järgi pantida, kuna tegemist on üleantava varaga ja selle pantimine ei ole keelatud. (p 26) 1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2011 ei saanud sõidukitele kehtivat registerpanti seada, sest sellel ajavahemikul kehtinud regulatsioon liiklusregistri kohta ei vastanud AÕS § 297 lg 1 nõuetele. Õiguslik olukord muutus kehtiva liiklusseaduse jõustumisel 1. Juulist 2011. Kehtiv regulatsioon vastab põhiosas AÕS § 297 lg 1 nõuetele ja sellel alusel liiklusregistrisse kantud registerpante saab lugeda vähemalt eelduslikult kehtivaks. (p-d 29, 30, 32). Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34) Sõiduk võib olla ka seadusjärgse pandiõiguse esemeks. (p 35) Sõiduk võib olla koormatud ka kohtu või muu pädeva ametiasutuse seatud pandiõigusega. Ka käsutuskeeld ei takista enne sõiduki arestimist seatud või tekkinud pandiõiguse realiseerimist. Ka ei takista sõiduki arestimine iseenesest selle heauskset omandamist valdusele tuginedes AÕS § 95 alusel ega ka sõidukit koormavate õiguste lõppemist omandaja suhtes AÕS § 951 alusel. (p 36)
Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga. Liiklusregister ei ole avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid vabalt tutvuda teisi isikuid puudutavate registriandmetega. (p-d 23 ja 25) Sõiduki üleminekuks on vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Võimalik on ka sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel, st valduse saamisele tuginedes. (p 24)
Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku omandis. Kinnisasja päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. (p 34)
Pankrotiseaduses ei ole sätestatud PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuste esitamise tähtaega. Seega tuleb lähtuda TsMS § 661 lg-st 2, mille järgi on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates või kui määrust kätte toimetama ei pea, siis ajast, millal kohus määruse isikule edastas. PankrS § 145 lg 5 järgi avaldab kohus teate jaotusettepaneku kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse kohta küll väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid saadab selle lisaks ka haldurile, võlgnikule ja vastuväite esitanud võlausaldajale. Seega ei kehti nende isikute puhul ka PankrS § 6 lg 1 määruse avalikult kättetoimetatuks lugemise kohta. (p 14) Haldur, võlgnik ja jaotusettepanekule vastuväite esitanud võlausaldaja kui PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikud peavad saama esitada puudutatud isikutena seisukoha ka määruskaebuse lahendamisel. See kehtib nii jaotusettepaneku kinnitamise kui ka kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel ja seda nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Seega tuleb neile ka määruskaebus nii TsMS § 663 lg 3 kui § 701 lg 1 järgi kätte toimetada ja neilt seisukohta küsida. Teisi võlausaldajaid menetlusse kaasama ei pea. Seda põhjusel, et nende võlausaldajate seisukohti esindab vähemalt eelduslikult haldur. (p 15)
3-2-1-48-13 PDF Riigikohus 26.06.2013
Alates 1. jaanuarist 2010 pankrotihalduri tasu piirmäärasid reguleerivas PankrS §-s 651 nimetatud alam- ja ülemmäär sisaldavad ka võimalikke makse. (p 14) Kohus võib määrata haldurile alammäärast suurema tasu põhjendatud juhul. Kohus võib määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri töö mahule ja vastutusele. Kui kohus peab põhjendatuks määrata haldurile alammäärast suurema tasu, tuleb tasu määramisel arvestada halduri töö mahtu ja pankrotimenetluse keerukust ning halduri kutseoskust . Töö maht ja keerukus võivad sõltuda pankrotivara suurusest, st esmajoones halduri tegevusest vara suurendamisel ja tagasivõitmisel. Ainuüksi sellepärast, et pankrotivara väärtus on suur, ei ole põhjendatud haldurile alamäärast suurema tasu määramine. Kui pankrotivara väärtus oli suur ja kohus leiab, et arvestades halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel ei ole alamäära kohaldamine õiglane, tuleb lisaks kontrollida seda, kas haldur on osalenud oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega ole kasutanud täiendavat õigusabi. Kuna menetluskulu on pankrotimenetluse kulu, mis makstakse välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist, oleks võlausaldajate huve kahjustav, kui õigusabi kasutamise tõttu suurendatakse ka halduri tasu. (p 17)
Lähtudes PankrS § 5 lg-st 2 ei ole PankrS § 150 lg 5 alusel halduril õigust esitada ringkonnakohtu pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale määruskaebust Riigikohtule (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)
3-2-1-23-13 PDF Riigikohus 10.04.2013
PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Pankrotimenetluses on menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale puudutatud menetlusosalisel õigus esitada TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel määruskaebus ka Riigikohtule.
Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes. Tasutud deposiidi osas on erinormiks PankrS § 150 lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa. PankrS § 11 lg 2 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud raha makse teinud isikule PankrS § 146 lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu järgi. Menetluskulude jaotuse üldreeglist hagita menetluses on PankrS §-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmist erinevalt, millele viitavad PankrS § 150 lg-d 2 ja 3. Kui võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldatakse, kantakse pankrotimenetluse kulud – sealhulgas ka menetluskulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes (riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu) ning PankrS § 150 lg 1 p-s 6 sätestatud PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa – pankrotivarast. Pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi. Pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema pankrotihaldur ning väljamaksete tegemine oleneb pankrotivara suurusest. PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Pankrotimenetluses on menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale puudutatud menetlusosalisel õigus esitada TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel määruskaebus ka Riigikohtule.
3-2-1-59-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Kui hoonestusõiguse tasu on tagatud reaalkoormatisena kinnisasja omaniku kasuks, võib kinnisasja omanik pankrotivõlausaldajana esitada pankrotimenetluses oma hoonestusõiguse tasu nõude tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena. Sellisel juhul on nõue ise võrdsustatud pandiga tagatud nõudega. Pankroti väljakuulutamist tekkinud hoonestusõiguse tasu võlgnevus ei ole pankrotimenetluses massikohustus. Kui hoonestusõiguse tasu on tagatud reaalkoormatisena kinnisasja omaniku kasuks, võib kinnisasja omanik pankrotivõlausaldajana esitada pankrotimenetluses oma hoonestusõiguse tasu nõude tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena. Sellisel juhul on nõue ise võrdsustatud pandiga tagatud nõudega.
Pankrotiseadus ei võimalda lugeda enne pankroti väljakuulutamist tekkinud kohustusi massikohustuseks. Enne pankroti väljakuulutamist tekkinud hoonestusõiguse tasu võlgnevus ei ole pankrotimenetluses massikohustus. Pankrotihalduri poolt kestvussuhtest tuleneva perioodilise makse tasumise kohustuse täitmine võlgniku pankrotimenetluse ajal ei anna alust käsitada enne pankroti väljakuulutamist sama kestvussuhte alusel tekkinud varasemate perioodiliste maksete võlgnevust massikohustusena, st tegemist ei ole PankrS § 148 lg 1 p-s 2 nimetatud olukorraga.
3-2-1-167-11 PDF Riigikohus 20.02.2012
PankrS § 153 lg 2 on imperatiivne säte (vt ka Riigikohtu 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p 17 ja 12. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16).
Pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub, mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse (vt ka Riigikohtu 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, p 13). Muu hulgas selgub pankrotimenetluse lõpparuandest ka see, missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kuludeks. PankrS § 164 lg 2 ei piira võlausaldaja õigust esitada määruskaebus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise määruse peale juhul, kui kohtu kinnitatud jaotusettepanekus on PankrS § 143 lg 1 p 3 järgi märgitud pankrotimenetluse kulude suurus ja jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust ei ole vaidlustatud. Kuna pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kohus enam ei kontrolli jaotise õigsust, siis ei saa võlausaldaja lõpparuande kinnitamise määrust vaidlustada põhjusel, et jaotis oli valesti määratud.
Võlausaldaja jaotusettepanekule vastuväite esitamise ja jaotusettepaneku kinnitava maakohtu määruse vaidlustamise sisuks saab olla eelkõige see, et võlausaldaja vaidlustab jaotise suurust suhtes teiste võlausaldajatega, st võlausaldajatevahelist jaotist (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 15).
3-2-1-166-11 PDF Riigikohus 08.02.2012
Pankrotitoimkonna liikmete tasu on pankrotimenetluse kulu, mille otstarbekuse kontroll on kohtu pädevuses, ning kohtul on kohustus kontrollida võlausaldajate otsust pankrotitoimkonna liikmete tasu suuruse kohta. Pankrotitoimkonna liikmete tasu mõistlikkuse hindamise otsustus on kohtu diskretsiooniotsus. Pankrotitoimkonna liikmete tasu kohta tehtud lahend on edasikaevatav PankrS § 150 lg 5 alusel.
3-2-1-92-10 PDF Riigikohus 02.12.2010
Käibemaksuseaduses ei ole ette nähtud, et pankrotis oleval maksukohustuslasel ei teki kinnisasja müümisel käibemaksu tasumise kohustust. Pankrotimenetluses müüdud kinnisasjalt käibemaksu tasumise kohustus on massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses, kuna see on tekkinud halduri tehtud tehingust tema ülesannete täitmisel. Pandieseme müügist tekkivat käibemaksukohustust tuleb käsitleda erinevalt teistest massikohustustest PankrS § 153 lg 2 mõttes. PankrS § 153 lg-s 2 kasutatud väljendit "pandieseme müügist saadud raha ulatuses" tuleb mõista selliselt, et see tähendab n-ö netohinda, st hinda võimaliku käibemaksuta. Võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga, peab arvestama, et müügist laekuvat müügihinna käibemaksu osa ei arvestata jaotise määramisel.
3-2-1-98-10 PDF Riigikohus 21.10.2010
Kuigi filiaal ei ole tulenevalt äriseadustiku § 384 lg-st 2 juriidiline isik, saab välismaine äriühing osaleda menetluses filiaali kaudu (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-10, p 10).
PankrS § 193 lg 3 kohaselt, kui pankrot kuulutati välja enne PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist, kohaldatakse selle menetlemisel enne 2010. aasta 1. jaanuari kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsiooni. Praegusel juhul on haldur hüpoteegiga koormatud kinnisasja müünud. 1. jaanuarini 2010 kehtinud PankrS § 139 lg-te 2 ja 4 sõnastuse kohaselt, kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse aga lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut. 2009 oli kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama hüpoteegipidaja õigusi, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu. Teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Seetõttu on põhjendatud viidata TsÜS § 4 alusel täitemenetluse seadustiku kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist reguleerivatele sätetele. Kuna pankrotiseadus ei reguleeri eelnimetatud olukorda, ei takista hüpoteegipidaja nõude kajastamist jaotusettepanekus ka jaotusettepaneku sisu reguleeriv PankrS § 143 lg 1. TMS § 176 lg 1 kohaselt, kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja tulemist nõuda TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale. TMS § 108 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, enne asja müüki esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb lõppenud õiguse eest hüvitist tulemist. Avaldusele tuleb lisada õigust tõendavad dokumendid.
3-2-1-116-09 PDF Riigikohus 09.11.2009
Kui võlgnik ei nõustu kohtutäituri tegevusega täitemenetluse alustamisel, on tal TMS § 217 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Sellise kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid. Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega. PankrS § 2 järgi rahuldatakse võlausaldajate nõuded pankrotimenetluse kaudu pankrotiseaduses ettenähtud korras.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib võlgnik TMS § 221 lg 1 kohaselt esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Selles sättes nimetatud vastuväited on sama paragrahvi 2. lõike järgi kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid. PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel on massikohustuseks nt kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt. Sama isiku kohta teise pankrotimenetluse kõrvaldamisest tekkinud kohustused ei ole halduri muudest toimingutest tekkinud kohustusteks PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses. Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega.
3-2-1-141-08 PDF Riigikohus 10.02.2009
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-23-07.
Tulenevalt VÕS § 82 lg 7 esimesest lausest ja PankrS §-st 42 saab võlausaldaja pankrotimenetluses üldjuhul esitada vaid nõudeid, mis olid juba enne äriühingu pankroti väljakuulutamist sissenõutavad või muutusid sissenõutavaks selle otsuse tegemisega. Nõue ei muutu sissenõutavaks nõuet tunnustanud kohtuotsuse jõustumisest. Seega saab pankrotihaldur esitada nõude tasaarvestamise avalduse ka siis, kui nõuet tunnustav kohtulahend ei olnud veel jõustunud. PankrS § 99 lg-st 3 sätestab võlausaldajale nõuete tasaarvestamise reeglid ning ei ole seetõttu asjas kohaldatav. Pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-126-06.
3-2-1-112-08 PDF Riigikohus 10.12.2008
TsMS § 637 lg 2 rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.
TsMS § 663 lg 4 mõtte kohaselt peab maakohus määruskaebuse rahuldama osaliselt, kui määruskaebus on põhjendatud vaid osaliselt. TsMS võimaldab maakohtul oma määrust ka osaliselt tühistada.
Juhul, kui kohus märgib PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, siis ei riku see kohtulahend võlgniku juhatuse liikmete õigusi. Kahju hüvitamise nõude üle peetavas vaidluses saab võlgniku juhatuse liige vaielda raske juhtimisvea etteheitele vastu ka siis, kui kohus on varasemalt PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis märkinud, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks oli võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides. Kuid PankrS § 23 lg 3 ei välista võlgniku juhatuse liikme õigust vaidlustada määruskaebusega kohtumäärust, millega mõisteti temalt välja ajutise halduri tasu ja kuluhüvitis. Ajutisel halduril on õigus nõuda vastavate eelduste olemasolul ajutise halduri tasu ja kuluhüvitist välja riigi vahenditest justiitsministri 18. detsembri 2003. a määruse nr 71 "Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord" § 2 lg-te 8 ja 9 alusel.
PankrS § 150 lg 4 ei õigusta pankrotimenetluse kulude väljamõistmist isikult, kes ei ole menetlusosaline. Samas võimaldab TsMS § 146 lg 1 p 2 välja mõista menetluskulud välja ka isikult, kes ei ole menetlusosaline, juhul kui isik on võtnud need kulud enda kanda kohtule esitatud avaldusega või kokkuleppega.
3-2-1-38-08 PDF Riigikohus 21.05.2008
Arestipandiõigus on täitemenetluses arestimisega tekkiv seaduslik pandiõigus, mis annab TMS § 65 lg 2 kohaselt sissenõudjale üldjuhul samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus. Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel. Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Ringkonnakohus on jätnud määruses võtmata seisukoha menetluskulude jaotuse kohta, mis on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Pankrotiseaduse § 146 saab kohaldada siis, kui on välja kuulutatud võlgniku pankrot.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44. Nõuete rahuldamine saab PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerija ülesannete hulgas olla juhtudel, mil sissenõudja kasuks ei ole pankrotimenetluse lõpetamise ajaks tekkinud kehtivat arestipandiõigust või see on mingil põhjusel lõppenud. Sel juhul saab vajaduse korral kohaldada ka TsÜS § 44. Kui PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetluse lõpetamise ajaks on eelnevalt alustatud täitemenetluses arestitud sissenõudja kasuks kinnisasi, siis TMS § 142 lg 3 kohaselt arestipandiõigust küll ei teki, kuid siis tuleneb täitemenetluse lubatavus täitemenetluse peatamise aluse äralangemisest.
3-2-1-34-08 PDF Riigikohus 13.05.2008
TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. See nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.
Kuivõrd hageja taotles kolmanda isiku pankrotimenetluses kostjalt faktooringulepingu alusel omandatud nõude tunnustamist pandiga tagatud I järgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel, rahuldatakse tema tunnustatud nõue pankrotiseaduses sätestatud alusel, korras ja ulatuses. Seetõttu ei saa hageja võlausaldajana VÕS § 88 lg 4 alusel määrata, millise pankrotimenetluses tunnustatud nõude ja kui suures ulatuses on võlgnik täitnud. VÕS § 88 eesmärk on määrata kohustuste täitmise järjekord juhul, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust, kuid üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks ning on vaja välja selgitada, millised kohustused on täidetud. Kui pankrotimenetluses ei piisa vara kõigi sama järgu nõuete rahuldamiseks, rahuldatakse PankrS § 153 lg 6 kohaselt järgu nõuded võrdeliselt nõuete suurusega.
VÕS §-s 256 ei keela pooltel leppida kokku selles, et juhul, kui faktooringuvõlgnik viivitab faktoorile maksete tasumisega, on klient kohustatud faktoori nõudmisel rahalise nõude tagasi ostma. Kuna faktooringulepingut reguleerivad VÕS §-d 256-258 ei sätesta nõude tagasiostu tingimusi, kohalduvad lisaks tagasiostuõigusega müügilepingu sätted (VÕS §-d 238-243). Seega võivad pooled faktooringulepingus olla kokku leppinud tingimuslikus müügilepingus, st müüjapoolse tagasiostukohustuse tekkimises ostja poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel.
Kuivõrd hageja taotles kolmanda isiku pankrotimenetluses kostjalt faktooringulepingu alusel omandatud nõude tunnustamist pandiga tagatud I järgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel, rahuldatakse tema tunnustatud nõue pankrotiseaduses sätestatud alusel, korras ja ulatuses. Seetõttu ei saa hageja võlausaldajana VÕS § 88 lg 4 alusel määrata, millise pankrotimenetluses tunnustatud nõude ja kui suures ulatuses on võlgnik täitnud. Kui pankrotimenetluses ei piisa vara kõigi sama järgu nõuete rahuldamiseks, rahuldatakse PankrS § 153 lg 6 kohaselt järgu nõuded võrdeliselt nõuete suurusega. Isiku faktooritud arved võivad olla jäänud rahuldamata pandiga tagatud nõuete rahuldamise järgus võrdeliselt kõigi samas järgus esitatud nõuetega.

Kokku: 23| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json