2-18-15384/109
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.11.2020 |
|
VÕVS § 1 lg 1 esimese lause kohaselt on VÕVS-i eesmärk võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule tema võlgade ümberkujundamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 18).
VÕVS §-s 1 nimetatud eesmärki peab silmas ka VÕVS § 14, mille lg-st 2 tuleneb põhimõte, et kui kohtule on esitatud nii pankroti väljakuulutamise avaldus kui ka võlgade ümberkujundamise avaldus, lahendab kohus esimesena võlgade ümberkujundamise avalduse. (p 12.1)
Võlgade ümberkujundamise menetlus kui alternatiiv pankrotimenetlusele ei tohi tähendada seda, et pankrotimenetlust ei ole üldse võimalik läbi viia, kuna võlgnik esitab järjest uusi põhjendamatuid võlgade ümberkujundamise avaldusi. (p 12.2)
Olukorras, kus võlgade ümberkujundamise avalduse esitanud isiku vastu on esitatud ka pankrotiavaldus, tuleb võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmise otsustamisel hinnata seda, kas võlgnik on püsivalt maksejõuetu või mitte. Juhul kui selgub, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, tuleb võlgade ümberkujundamise avaldus jätta menetlusse võtmata VÕVS § 17 lg 2 p 1 järgi. Samas määruses võib maakohus juhul, kui esinevad vastavad alused, kuulutada välja võlgniku pankroti. (p 12.3)
Kui võlgnik vaidlustab eelnimetatud määruse ja kõrgema astme kohus maakohtu määrust ei muuda, on tõhusalt ja kõrgema astme kohtu kontrollituna lahendatud ka pankroti väljakuulutamine ning välditud pankrotimenetluse venitamist. Kui kõrgema astme kohus peaks maakohtu määruse tühistama pankroti väljakuulutamise osas, peab kohus hindama, kas esinevad võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmise muud eeldused. Pankrotimääruse tühistamine ei mõjuta halduri poolt või tema suhtes tehtud õigustoimingute kehtivust (vt pankrotiseaduse § 31 lg 8). (p 12.4)
|
| 2-11-24696/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.10.2019 |
|
Üldjuhul on pankrotivõlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal kohustatud töötama täistööajaga, kuid tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega. Nii võib täistööajaga töötamise kohustuse välistada nt perekondlike kohustuste täitmine (laste kasvatamine, abi vajavate perekonnaliikmete hooldamine) või seadusest tulenevad piirangud, mis takistavad võlgnikul töötada täistööajaga. (p 18)
Kui võlgnikul on mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures VÕS § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt asjaoludest võib mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha. (p 19)
Võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks ei saa pidada seda, et võlgnik õppis eriala, millel tal hiljem ei õnnestunud tööle asuda, kui ta asus õppima heas usus ja lootuses saada tasuvamat tööd. (p 20)
Olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Ei ole piisav, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama. (p 27)
|
| 2-16-13034/108
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.05.2019 |
|
Võlgnikule ei saa ette heita ainuüksi aegunud nõude täitmist. Nõude rahuldamine ei ole võlausaldaja huve kahjustav ainuüksi põhjusel, et see on aegunud. (p 15.1)
Hinnang võlausaldajate huvide kahjustamisele tuleb igal üksikjuhul anda eraldi, arvestades kogumis ka teisi asjaolusid.
Kui avaldaja on teinud tehingu lähikondsega, võib see viidata kogumis teiste asjaoludega võlausaldajate huvide kahjustamisele VÕVS § 17 lg 2 p 7 mõttes.
Lisaks võib võlausaldajate huvide kahjustamisele koostoimes teiste asjaoludega viidata see, kui avaldaja võõrandab pandiesemeks olnud äriühingu osa pandipidajale väljaspool avalikku enampakkumist erinevalt AÕS § 294 lg-st 1 koostoimes § 314 lg-ga 2. Pandieseme müük väljaspool avalikku enampakkumist pärast müügiõiguse tekkimist vastavalt pantija ja pandipidaja kokkuleppele AÕS § 294 lg 4 mõttes on põhjendatud ainult juhul, kui avaldaja varanduslik seisund sellest ei halvene. (p 15.3)
|
| 2-17-7918/46
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
17.08.2018 |
|
PankrS § 171 lg 2 p-s 5 toodud eeldused on võlgniku pahatahtlikkust iseloomustavad asjaolud, st võlgnik peab olema käitunud raskelt süüliselt. Süülise käitumisega ei ole tegemist näiteks juhul, kui puudused esitatud andmetes on tingitud sellest, et võlgnik on kaotanud ülevaate oma majandusliku olukorra üle ning osaleb menetluses ilma asjatundja abi kasutamata (p 8).
|
| 2-08-63521/75
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
01.06.2018 |
|
PankrS § 175 lg 51 reguleerib teist olukorda, kui PankS § 175 lg 2. Kui PankS § 175 lg 2 kohaldamisel keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, siis PankrS § 175 lg 51 kohaselt jätkub menetlus veel ja alles pärast seda otsustatakse võlgniku vabastamine kohustuste täitmisest või sellest keeldumine (p 13).
PankrS § 175 lg 51 annab kohtule õiguse kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks, kui kohus leiab, et kohustusest vabastamine ei ole põhjendatud. Selleks tuleb läbi viia kaalutlusõigus. Muu hulgas tuleb kohustustest vabastamise põhjendatuse hindamisel arvestada, kas ja kuidas on võlgnik täitnud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi. Erinevalt PankrS § 175 lg 2 p 2 rakendamisest ei ole vajalik PankrS § 175 lg 51 kohaldamisel tuvastada PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste rikkumise süülisust (p 15).
PankrS § 175 lg 2 punktis 2 on peetud silmas raskelt süülist käitumist. Raske süülise käitumise all tuleb mõista rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4) või tahtlust (VÕS § 104 lg 5). VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletust käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 104 lõike 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (p 14).
|
| 2-17-8224/34
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
06.11.2017 |
|
Võlgade ümberkujundamise eesmärk ei ole üldjuhul hinnata, kas ja millistel asjaoludel võlgnikul kohustused tekkisid (v.a VÕVS § 2 lg 2) (p 11).
|
| 3-2-1-155-16
|
Riigikohus |
08.02.2017 |
|
Haldurile alammäärast väiksema tasu määramiseks peab kohus tuvastama, et halduri ülesanded pankrotimenetluses olid tavapärasest lihtsamad või esineb muu eriline asjaolu, mis seab kahtluse alla halduri õiguse saada alammääras tasu (vt nt RKTKm nr 3-2-1-12-16, p 11). Halduri tasu vähendamiseks ei anna alust üksnes asjaolu, et osa pankrotivarasse kuulunud varast müüdi koostöös kohtutäituriga ja sellest tulenevalt oli halduri vastutus müügi korraldamisel väiksem. (p 14-15)
Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus otsustamaks, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte (vt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p d 10-11). See tähendab, et kui esineb mõni PankrS § 171 lg 2 p des 1-5 sätestatud menetluse algatamata jätmise alus, võib kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keelduda. (p 16)
|
| 3-2-1-124-16
|
Riigikohus |
11.01.2017 |
|
Enammakstud tulumaksu tagastusnõue on töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes. Seega peab kohtutäitur arvestama TMS §-s 132 sätestatud arestimise piirangutega. (p 10)
Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetuleku iseloom, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus. TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse esitamist tuleb pidada lubatavaks, kuna TMS § 133 lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis. (p 11.1.)
Arestimise piirang TMS §-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumata võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse välja sularahas, jäetakse siiski arestimata üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses (vt ka RKTKm nr 3-2-1-3-08, p 11). (p 12)
Usaldusisik peab olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-110-16, p 16.3). (p 13.2.)
Enammakstud tulumaksu tagastusnõue on töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes. Seega peab kohtutäitur arvestama TMS §-s 132 sätestatud arestimise piirangutega. (p 10)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetuleku iseloom, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus. TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse esitamist tuleb pidada lubatavaks, kuna TMS § 133 lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis. (p 11.1.)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Usaldusisik peab olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-110-16, p 16.3). (p 13.2.)
|
| 3-2-1-141-16
|
Riigikohus |
11.01.2017 |
|
Pankrotihaldurilt ei saa menetluses kasutatud õigusabi kinnimaksmist nõuda ega õigusabi kulusid lihtsalt halduri tasust maha arvata. Kui haldur peab vajalikuks kasutada oma ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu määramisel (vt ka RKTKm nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 15)
Kui kohus on pankrotitoimkonna liikmete tasu varem kinnitanud ja asjaolud vahepeal muutunud ei ole, siis seda tasu lõpparuande kinnitamisel üle ei kontrollita, kuigi tegemist on pankrotimenetluse kuluga. Pankrotitoimkonna liikmete tasu otstarbekuse kontroll on PankrS § 84 järgi kohtu pädevuses ning kohtul on kohustus kontrollida võlausaldajate otsust pankrotitoimkonna liikmete tasu suuruse kohta (vt RKTKm nr 3-2-1-166-11, p-d 10 ja 11). Pankrotimenetluses on kohtul sisuline järelevalve- ja kontrollikohustus, mille eesmärk on tagada pankrotimenetluse seaduslikkus ja otstarbekus. (p 14)
Kohustustest vabastamise menetlus ei saa PankrS § 171 lg 1 järgi alata enne pankrotimenetluse lõppemist. Kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine otsustatakse lõpparuande kinnitamisel, ei hakka kohustustest vabastamise menetluse algatamise määrus kehtima enne lõpparuande kinnitamise määrust. (p 13)
Sama asja lahendamiseks antud Riigikohtu juhise järgimata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine (vt nt RKTKo nr 3-2-1-132-15, p 11). Järelikult on oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks olukord, kus maakohus kinnitab lõpparuande, kuigi pankrotihaldur ei olnud lõpparuande koostamisel järginud Riigikohtu juhiseid PankrS § 153 lg 2 kohaldamise kohta. (p 16)
|
| 3-2-1-31-16
|
Riigikohus |
02.11.2016 |
|
Ka hagita menetluses peab menetlusosaline tõendi esitamisel TsMS § 236 lg 3 esimese lause ja TsMS § 477 lg 1 järgi põhjendama, milliseid asjaolusid soovib ta konkreetse dokumendiga tõendada. (p 13)
PankrS § 173 lg 2 mõttes annab võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks alust tulude ja vara varjamine. Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (võlaõigusseaduse § 104 lg 5). Kui kohus tuvastab, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi. (p 15)
Kui kohus on tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tuleks kohtul esmalt nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele. (p 16)
PankrS § 172 lg 6 järgi võib võlgniku usaldusisikuks määrata vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. (p 18)
PankrS § 175 lg 4 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast keeldumiseks peab kohus ka selgitama, millise teabe vande all andmata jätmise või tähtajaks andmata jätmise tõttu kohus menetluse lõpetab. (p 19)
PankrS § 173 lg 2 mõttes annab võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks alust tulude ja vara varjamine. Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (võlaõigusseaduse § 104 lg 5). Kui kohus tuvastab, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi. (p 15)
Kui kohus on tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tuleks kohtul esmalt nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele. (p 16)
PankrS § 172 lg 6 järgi võib võlgniku usaldusisikuks määrata vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. (p 18)
|
| 3-2-1-90-16
|
Riigikohus |
05.10.2016 |
|
Võlgnik/usaldusisik peab võlgniku sissetuleku näitamisel lähtuma Eesti kehtivast töötasu alammäärast, milleks on TMS § 132 mõttes Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära kehtestamine" ettenähtud töötasu alammäär. (p 12)
Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt ka nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 11). Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas lubada võlgnikul vabaneda oma kohustustest ainuüksi seetõttu, et ta on asunud elama ja töötama välisriiki. (p 12)
Võimalus vabaneda oma kohustustest ei ole pankrotiseaduses ettenähtud korras eelduslikult iga võlgniku õigus. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (RKTKm nr 3-2-1-49-16, p 15). (p 13)
|
| 3-2-1-49-16
|
Riigikohus |
20.06.2016 |
|
Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud, kui ta rikub tahtlikult PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust. (p 15)
Maakohus on PankrS § 175 lg-st 3 tuleneva ärakuulamise nõude võlgniku suhtes täitnud, kui võlgnik sai esitada andmed oma seotuse kohta maakohtu määruses nimetatud äriühingutega vastuses kohtule, samuti ka juba taotlustes kohustustest vabastamiseks. Tegemist on võlgniku sissetulekut ja vara mõjutavate andmetega. Kohus ei pea sellisel juhul küsima võlgnikult tema seotuse kohta konkreetselt ühe või teise äriühinguga. Kui võlgnik leiab, et maakohus on jätnud teda mingite andmete osas ära kuulamata, on tal võimalus esitada need andmed määruskaebuses ringkonnakohtule. (p 16)
Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud, kui ta rikub tahtlikult PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust. (p 15)
|
| 3-2-1-19-16
|
Riigikohus |
04.05.2016 |
|
Kolme aasta jooksul võlausaldaja nõude rahuldamist üksnes 0,3% ulatuses ei saa pidada PankrS § 175 lg 11 tähenduses nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses, vaid see on marginaalne summa. Kui nõude täitmine arvestatavas ulatuses kui PankrS § 175 lg 11 rakendamise obligatoorne eeldus puudub, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise seisukohast tähtsust sellel, kas võlgnik on täitnud oma kohustusi menetluse jooksul nõuetekohaselt. Samuti puudub vajadus tuvastada seda, kas esinevad PankrS § 175 lg-te 2 ja 4 järgsed võlgadest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused. (p 13)
PankrS § 175 lg 5 rakendamisel peab kohus tuvastama, et võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve või keeldunud kohtu määratud tähtajaks vande all oma kohustuste täitmise kohta teabe andmisest (PankrS § 175 lg 2 p-d 1 ja 2 ning lg 4). (p 14)
Võla tasumise vähest perspektiivi kui menetluse lõpetamise alust seadus ette ei näe. PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 11; RKTKm nr 3-2-1-121-11, p 12). (p 14)
|
| 3-2-1-12-16
|
Riigikohus |
23.03.2016 |
|
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14)
Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Pankrotimenetluse kulude kandmist pankrotivara arvel reguleerivad PankrS § 146 ja § 150 lg 1 p 5. Ka PankrS § 66 lg 1 esimese lause järgi on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Seega on pankrotimenetluse kuludeks ka halduri mõistlikud bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel. (p 17)
Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (RKTKm nr 3-2-1-71-11, p 13). (p 11)
Kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 11)
Kui haldur taotleb tasu miinimummääras, kuid asjaoludest nähtuvalt ei ole haldur peale vara müümise teinud mingeid märkimisväärseid toiminguid, tuleb arvestada konkreetse pankrotimenetluse iseärasusi ja vajadusel määrata alammäärast väiksem tasu. (p 12)
Pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded. (p 16)
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12)
Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14)
Kohtul on TsMS § 477 lg 7 mõttes muu hulgas kohustus kontrollida võlgniku varalist seisundit vähemalt avalikesse registritesse kantud andmete põhjal. (p 13)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. (p 13-14)
Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
|
| 3-2-1-70-15
|
Riigikohus |
17.06.2015 |
|
Kui võlgade ümberkujundamise menetluses on määratud nõustaja, kelle ülesandeks on teha kindlaks nõuete rahuldamise võimalikud määrad pankrotimenetluses võrreldes ümberkujundamismenetlusega, siis peab kohus määruses põhjendama, miks ta jõuab nõuete rahuldamise määrade osas teistsugusele tulemusele kui nõustaja. Kui kohus seda ei tee, siis on ta rikkunud põhjendamiskohustust. Põhjendamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kui see võis mõjutada asja tulemust, tuleb alama astme lahend tühistada. (p 20)
Kui võlgade ümberkujundamise menetluses on määratud nõustaja, kelle ülesandeks on teha kindlaks nõuete rahuldamise võimalikud määrad pankrotimenetluses võrreldes ümberkujundamismenetlusega, siis peab kohus määruses põhjendama, miks ta jõuab nõuete rahuldamise määrade osas teistsugusele tulemusele kui nõustaja. Kui kohus seda ei tee, siis on ta rikkunud põhjendamiskohustust. Põhjendamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kui see võis mõjutada asja tulemust, tuleb alama astme lahend tühistada. (p 20)
Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. (p 18)
Võlgade ümberkujundamise menetluses on võimalik ümber kujundada ka võlgnikult väljamõistetud riigilõivu nõuet ja kohtutäituri tasunõuet. (p 25)
Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. Kui kohus põhjendab ümberkujundamiskava kinnitamata jätmist sellega, et võlausaldajaid on ebavõrdselt koheldud, siis peab lahendi põhjendustest olema võimalik aru saada, kui palju saaks üks või teine võlausaldaja pankrotimenetluses rohkem võrreldes sellega, mida ta saab ümberkujundamismenetluses. (p 18)
Esmalt peab kohus pankrotihinnangu andmisel arvesse võtma seda, kui palju saab hüpoteegiga tagatud nõude võlausaldaja pandieseme müügist, arvestades seda, et kõigepealt rahuldatakse tulemi arvel eespool asuvatel järjekohtadel olevate õigustega võlausaldajate nõuded.
Lisaks tuleb arvestada ka pankrotimenetluse erisätteid pandiga tagatud nõuete kohta, sealhulgas ka erisusi menetluskulude kandmisel (PankrS § 153 lg 2) ja võimalusi pandiga tagamata nõude osa rahuldamiseks muu pankrotivara arvel (PankrS § 153 lg 4). Arvestada tuleb ka pankrotimenetluse kuludega. VÕVS § 24 lg 4 kolmanda ja neljanda lause järgi arvestatakse nõuete rahuldamise määrade võrdlemisel ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust lähtuvalt võlgniku sissetulekust ümberkujundamismenetluse ajal ja see tuleb ära tuua ka ümberkujundamiskava kinnitamise kohta tehtava määruse põhjendavas osas. See tähendab, et võlgnikul tekib üldjuhul kolme kuni seitsme aasta möödumisel vastava avalduse esitamisest pankrotimenetluses võimalus võlgadest vabaneda (PankrS § 175 lg-d 1, 11 ja 51). Eelnev tähendab, et kohus peab lisaks sellele, kui palju on võlausaldajal võimalik saada tagatise realiseerimisest, hindama ka seda, kui palju saaks võlausaldaja keskmiselt viie aasta pikkuse perioodi jooksul füüsilisest isikust võlgnikult lisaks, arvestades tema eelduslikku sissetulekut. (p 22)
Kohus otsustab kava kinnitamise või kinnitamata jätmise võlgniku ja võlausaldajate huve kaaludes, kusjuures avaldaja kui raskustesse sattunud isiku huvid on üldjuhul võlausaldaja huvidega võrreldes mõnevõrra esiplaanil. Ei ole õige kohtute seisukoht, et olukorras, kus avaldajal on mitu kohustust, millest üks on kinnistusraamatus eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud eluasemelaenu maksete tasumise kohustus ja teine äriühingu kohustuse käendamisest tulenev kohustus, ei ole põhjust eelistada eluasemelaenu võlausaldajat. Eeltoodud olukorras on vähemalt üldjuhul põhjendatud võimaldada makseraskustesse sattunud füüsilisele isikule ümberkujundamismenetluse kaudu (eeldusel, et kava kinnitamise muud eeldused on täidetud ja ta suudab kava täita) säilitada eluasemelaenu tagatiseks olev elamu. (p 23)
VÕVS § 25 lg 2 järgi täiendava tähtaja määramine ümberkujundamiskava muutmiseks või uue ümberkujundamiskava esitamiseks on kohtu õigus, mitte kohustus. (p 26)
Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. (p 18)
Võlgade ümberkujundamise menetluses on võimalik ümber kujundada ka võlgnikult väljamõistetud riigilõivu nõuet ja kohtutäituri tasunõuet. (p 25)
Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. Kui kohus põhjendab ümberkujundamiskava kinnitamata jätmist sellega, et võlausaldajaid on ebavõrdselt koheldud, siis peab lahendi põhjendustest olema võimalik aru saada, kui palju saaks üks või teine võlausaldaja pankrotimenetluses rohkem võrreldes sellega, mida ta saab ümberkujundamismenetluses. (p 18)
Esmalt peab kohus pankrotihinnangu andmisel arvesse võtma seda, kui palju saab hüpoteegiga tagatud nõude võlausaldaja pandieseme müügist, arvestades seda, et kõigepealt rahuldatakse tulemi arvel eespool asuvatel järjekohtadel olevate õigustega võlausaldajate nõuded.
Lisaks tuleb arvestada ka pankrotimenetluse erisätteid pandiga tagatud nõuete kohta, sealhulgas ka erisusi menetluskulude kandmisel (PankrS § 153 lg 2) ja võimalusi pandiga tagamata nõude osa rahuldamiseks muu pankrotivara arvel (PankrS § 153 lg 4). Arvestada tuleb ka pankrotimenetluse kuludega. VÕVS § 24 lg 4 kolmanda ja neljanda lause järgi arvestatakse nõuete rahuldamise määrade võrdlemisel ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust lähtuvalt võlgniku sissetulekust ümberkujundamismenetluse ajal ja see tuleb ära tuua ka ümberkujundamiskava kinnitamise kohta tehtava määruse põhjendavas osas. See tähendab, et võlgnikul tekib üldjuhul kolme kuni seitsme aasta möödumisel vastava avalduse esitamisest pankrotimenetluses võimalus võlgadest vabaneda (PankrS § 175 lg-d 1, 11 ja 51). Eelnev tähendab, et kohus peab lisaks sellele, kui palju on võlausaldajal võimalik saada tagatise realiseerimisest, hindama ka seda, kui palju saaks võlausaldaja keskmiselt viie aasta pikkuse perioodi jooksul füüsilisest isikust võlgnikult lisaks, arvestades tema eelduslikku sissetulekut. (p 22)
Kohus otsustab kava kinnitamise või kinnitamata jätmise võlgniku ja võlausaldajate huve kaaludes, kusjuures avaldaja kui raskustesse sattunud isiku huvid on üldjuhul võlausaldaja huvidega võrreldes mõnevõrra esiplaanil. Ei ole õige kohtute seisukoht, et olukorras, kus avaldajal on mitu kohustust, millest üks on kinnistusraamatus eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud eluasemelaenu maksete tasumise kohustus ja teine äriühingu kohustuse käendamisest tulenev kohustus, ei ole põhjust eelistada eluasemelaenu võlausaldajat. Eeltoodud olukorras on vähemalt üldjuhul põhjendatud võimaldada makseraskustesse sattunud füüsilisele isikule ümberkujundamismenetluse kaudu (eeldusel, et kava kinnitamise muud eeldused on täidetud ja ta suudab kava täita) säilitada eluasemelaenu tagatiseks olev elamu. (p 23)
VÕVS § 25 lg 2 järgi täiendava tähtaja määramine ümberkujundamiskava muutmiseks või uue ümberkujundamiskava esitamiseks on kohtu õigus, mitte kohustus. (p 26)
|
| 3-1-1-44-15
|
Riigikohus |
28.05.2015 |
|
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda kohtuotsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras 7 päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. (p 8)
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Jättes prokuröri määruskaebuse alusel menetluskulude hüvitamise seaduslikkuse osas seisukoha võtmata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
Nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. (p 7.1)
Juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda kohtuotsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras 7 päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. (p 8)
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Jättes prokuröri määruskaebuse alusel menetluskulude hüvitamise seaduslikkuse osas seisukoha võtmata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
Nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. (p 7.1)
Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. Kohtul ei ole kohustust arvestada kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel vanglakaristust kandva võlgniku võimaliku ennetähtaegse vabanemisega. Kui võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. (p 10)
Võlgniku vangistus ei välista kohtul keelduda tema kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine, menetluse läbiviimine ja kohustustest vabastamine aitavad kaasa ja tagavad kohustustest vabastamise menetluse eesmärkide saavutamisele. (p 9)
Pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. Kohtul ei ole kohustust arvestada kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel vanglakaristust kandva võlgniku võimaliku ennetähtaegse vabanemisega. Kui võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. (p 10)
|
| 3-2-1-60-13
|
Riigikohus |
05.06.2013 |
|
Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).
Juhud, mil võlgniku raske süüline käitumine annab kohtule aluse kaaluda, kas võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte, on loetletud PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5.
PankrS § 171 lg 2 p 1 kohaldub juhul, kui võlgnik on süüdi mõistetud maksualases kuriteos. Nimetatud sätte järgi on süüdi mõistetud isikuks nii isik, kelle kohta on karistusregistris kanne tema karistatuse kohta, kui ka isik, kelle kohta on sellekohased andmed registrist kustutatud ja üle kantud arhiivi. (p 10)
|
| 3-2-1-46-13
|
Riigikohus |
17.04.2013 |
|
Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Samuti ei tohi ta varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.
Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).
Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).
Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).
Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele, samuti hinnata, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist.
PankrS § 171 lg 2 p 4 eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust.
Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Samuti ei tohi ta varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.
Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).
Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).
|
| 3-2-1-28-13
|
Riigikohus |
10.04.2013 |
|
Kohtul tuleb võlgade ümberkujundamise menetluses kontrollida, kas võla ümberkujundamisele vastu vaielnud võlausaldajale tagatakse ümberkujundamiskava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida tal oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses.
Võlgade ümberkujundamise menetluses saab pandiga tagatud nõuet pandipidaja nõusolekuta vähendada vähemalt ulatuses, milles pandiese tegelikult nõuet ei taga, st mille võrra pandieseme väärtus (koos võimalike pandipidaja kanda jäävate menetluskuludega) tagatavat nõuet ei kata (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 61).
Tulenevalt VÕVS § 24 lg-st 6 on pandiga tagatud nõude ümberkujundamine võimalik eelkõige ulatuses, milles pandieseme väärtus nõuet ei taga.
VÕVS § 24 lg 6 teise lause eesmärgiks on lihtsustada pandieseme võõrandamisest allesjääva jääknõude käsitlemist. See ei tähenda aga, et kohus ei saaks võlgade ümberkujundamise menetluses hinnata, kas ja millises ulatuses pandieseme väärtus nõuet tegelikult tagab. Selleks peab kohus tegema kindlaks pandieseme väärtuse ja sellel lasuvate muude kohustuste suuruse ning arvestama ka panga kasuks seatud kohtulikust hüpoteegist kinnistusraamatus eespool asetsevaid hüpoteeke ja nendega tagatud kohustusi.
Iseenesest võib võlausaldaja pandiga tagatud nõude väga suures ulatuses vähendamine olla võlausaldaja huve kahjustav. Kui aga võlausaldaja nõue on sisuliselt tagamata, siis võib ka nõude suures ulatuses vähendamine olla põhjendatud.
Kohus otsustab kava kinnitamise või kinnitamata jätmise võlgniku ja võlausaldajate huve kaaludes. Seejuures on avaldaja kui raskustesse sattunud isiku huvid võlausaldaja huvidega võrreldes mõnevõrra esiplaanil ja seda tuleb kava kinnitamise otsustamisel arvestada. Eeltoodu õigustab mõningal määral võlausaldajate õiguste tahaplaanile jätmist. Oluline on aga see, et võlausaldajaid ei seataks võlgade ümberkujundamisel oluliselt halvemasse olukorda, kui nad tõenäoliselt oleksid võlgniku pankrotimenetluse korral.
Kohtul tuleb võlgade ümberkujundamise menetluses kontrollida, kas võla ümberkujundamisele vastu vaielnud võlausaldajale tagatakse ümberkujundamiskava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida tal oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses.
Võlgade ümberkujundamise menetluses saab pandiga tagatud nõuet pandipidaja nõusolekuta vähendada vähemalt ulatuses, milles pandiese tegelikult nõuet ei taga, st mille võrra pandieseme väärtus (koos võimalike pandipidaja kanda jäävate menetluskuludega) tagatavat nõuet ei kata (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 61).
Tulenevalt VÕVS § 6 lg-st 6 on pandiga tagatud nõude ümberkujundamine võimalik eelkõige ulatuses, milles pandieseme väärtus nõuet ei taga.
VÕVS § 24 lg 6 teise lause eesmärgiks on lihtsustada pandieseme võõrandamisest allesjääva jääknõude käsitlemist. See ei tähenda aga, et kohus ei saaks võlgade ümberkujundamise menetluses hinnata, kas ja millises ulatuses pandieseme väärtus nõuet tegelikult tagab. Selleks peab kohus tegema kindlaks pandieseme väärtuse ja sellel lasuvate muude kohustuste suuruse ning arvestama ka panga kasuks seatud kohtulikust hüpoteegist kinnistusraamatus eespool asetsevaid hüpoteeke ja nendega tagatud kohustusi.
Iseenesest võib võlausaldaja pandiga tagatud nõude väga suures ulatuses vähendamine olla võlausaldaja huve kahjustav. Kui aga võlausaldaja nõue on sisuliselt tagamata, siis võib ka nõude suures ulatuses vähendamine olla põhjendatud.
Kohus otsustab kava kinnitamise või kinnitamata jätmise võlgniku ja võlausaldajate huve kaaludes. Seejuures on avaldaja kui raskustesse sattunud isiku huvid võlausaldaja huvidega võrreldes mõnevõrra esiplaanil ja seda tuleb kava kinnitamise otsustamisel arvestada. Eeltoodu õigustab mõningal määral võlausaldajate õiguste tahaplaanile jätmist. Oluline on aga see, et võlausaldajaid ei seataks võlgade ümberkujundamisel oluliselt halvemasse olukorda, kui nad tõenäoliselt oleksid võlgniku pankrotimenetluse korral.
|
| 3-2-1-1-13
|
Riigikohus |
27.02.2013 |
|
Kuna pankrotimenetluse edukust saab kontrollida pankrotiseaduse sätete alusel, ei saa kohus keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses. Võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. See ei välista võlgniku pankrotiavalduse menetlemist.
PankrS §-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.
Juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda. Samuti see, et avaldaja viibib vangistuses, ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel.
PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses. Võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. See ei välista võlgniku pankrotiavalduse menetlemist.
PankrS §-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.
|
Facebook
X.com