/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-15-16664/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2018
Üldjuhul peaks sissenõudja esitama abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu täitemenetluses tagasivõitmise nõude TMS § 190 mõttes ja täitemenetluses ühisvara jagamise nõude TMS § 14 lg 2 mõttes ühes menetluses, sest muul juhul võib sissenõudjal puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15; 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 12). (p 20) Eeltoodu mõte ei ole kaasa tuua tagajärge, kus võlgnikule kuulub ühisvara, millest võlgnikule langeva osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada, kuid võlgniku varale sissenõude pööramist takistab TMS § 14 lg-st 2 tulenev ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg. Kehtiv õigus ei piira sissenõudja võimalust esitada TMS § 48 lg 1 p 1 kohaselt avaldus käimasoleva täitemenetluse lõpetamiseks ning pöörduda seejärel TMS § 49 lg 2 alusel uuesti kohtutäituri poole täitedokumendist tuleneva nõude täitmiseks. Järgnevas täitemenetluses on sissenõudjal võimalik esitada uuesti TMS § 14 lg 2 alusel võlgniku ühisvara jagamise nõue ühe aasta jooksul alates ajast, mil täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Ühisvara jagamise nõude esitamine ei ole takistatud ka teistel võimalikel võlausaldajatel. Küll tuleb sealjuures pöörata tähelepanu täitedokumendist tuleneva nõude aegumisele (vt ka Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 29). (p 21)
Täitedokumendist tulenev nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg 1 kohaselt kümme aastat. Kui täitemenetlus lõpetatakse sissenõudja avalduse alusel, arvestatakse aegumist täitedokumendist tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ajast (vt Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 29). (p 21)
Kehtiv õigus ei piira sissenõudja võimalust esitada TMS § 48 lg 1 p 1 kohaselt avaldus käimasoleva täitemenetluse lõpetamiseks ning pöörduda seejärel TMS § 49 lg 2 alusel uuesti kohtutäituri poole täitedokumendist tuleneva nõude täitmiseks. Järgnevas täitemenetluses on sissenõudjal võimalik esitada uuesti TMS § 14 lg 2 alusel võlgniku ühisvara jagamise nõue ühe aasta jooksul alates ajast, mil täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Ühisvara jagamise nõude esitamine ei ole takistatud ka teistel võimalikel võlausaldajatel. (p 21)
2-17-9391/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.2018
TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. (p 16.1) Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja poolt sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata. Sellise olukorraga võib tegemist olla näiteks juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on näidanud välja valmisolekut täita krediidivõtja kohustused, mille täitmata jätmise tõttu krediidileping üles öeldi, või krediidileping esialgsetel või muudetud tingimustel üle võtta ning see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve. Kirjeldatud olukorras on krediidiandjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus pakkuda enne hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramist pantijale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks krediidilepingu täitmist jätkata ning kinnisasja sundmüüki ära hoida. Kui läbirääkimiste tegelikule võimaldamisele vaatamata kokkuleppele ei jõuta, võib krediidiandja teostada oma õigust algatada täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks. (p 16.3)
TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. (p 16.1) Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja poolt sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata. Sellise olukorraga võib tegemist olla näiteks juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on näidanud välja valmisolekut täita krediidivõtja kohustused, mille täitmata jätmise tõttu krediidileping üles öeldi, või krediidileping esialgsetel või muudetud tingimustel üle võtta ning see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve. Kirjeldatud olukorras on krediidiandjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus pakkuda enne hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramist pantijale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks krediidilepingu täitmist jätkata ning kinnisasja sundmüüki ära hoida. Kui läbirääkimiste tegelikule võimaldamisele vaatamata kokkuleppele ei jõuta, võib krediidiandja teostada oma õigust algatada täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks. (p 16.3)
Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võib esitada AÕS § 279 lg-s 7 sätestatud vastuväiteid ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (vt ka Riigikohtu on 27. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25). (p 14) Asjaolu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi. (p 16.1)
Kui hüpoteegiga koormatud kinnistu ühe ühisomaniku (kolmandast isikust pantija) vastu algatatud täitemenetlus kinnistutele sissenõude pööramiseks tunnistatakse hea usu põhimõtte vastasuse tõttu lubamatuks, on kuni selle põhjuste kõrvaldamiseni samas ulatuses ja ajavahemikul lubamatu ka teise ühisomaniku (laenusaaja) vastu samadele kinnistutele sissenõude pööramiseks algatatud täitemenetluse jätkamine. Selles olukorras on sissenõudjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus esitada kohtutäiturile avaldus kas nimetatud teise täitemenetluse lõpetamiseks (TMS § 48 lg 1 p 1) või peatamiseks (TMS § 46 lg 1 p 1). (p 17)
3-2-1-66-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
TMS ei võimalda sissenõudjal esitada taotlust sellise täitemenetluse lõpetamiseks, milles ta ise sissenõudja ei ole. Iga täitemenetlus on iseseisev menetlus, milles sissenõudja osaleb iseseisvalt ning tema toimingud ei mõjuta üldjuhul teiste sissenõudjate õigusi või kohustusi täitemenetluses (vt sarnaselt TsMS § 207 lg 2). Nt saab sissenõudja TMS § 77 lg 1 alusel esitada taotluse arestitud asja aresti alt vabastamiseks ainult kehtivalt selles menetluses, milles ta on ise sissenõudja; tal ei ole õigust taotleda asja arestist vabastamist nii, et see kehtiks ka kõikide teiste sissenõudjate suhtes. Vastasel korral sekkuks ta lubamatult teiste sissenõudjate õigustesse, kuna teiste sissenõudjate huviks on arestitud asja müügi abil oma nõuded rahuldada. Ka ühes täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamine (TMS § 221) ei tähenda seda, et automaatselt on sundtäitmine lubamatu ka teistes sama võlgniku vastu toimuvates täitemenetlustes ja et kohtutäitur peaks need lõpetama TMS § 48 lg 1 p 4 alusel. (p 13.2.) Õigus nõuda teises täiteasjas menetluse lõpetamist võimaldaks sissenõudjal mh alusetult venitada teise täitemenetluse korraldamist (nt kui vaidlus jõuab kohtusse). Sissenõudjatevahelised vaidlused on vähemalt üldjuhul võimalikud ainult raha jaotamise etapis, kui täitemenetluses saadud rahast ei jätku kõikide sissenõudjate nõuete rahuldamiseks. Sellise vaidlustamisõiguse annavad nt TMS § d 108 ja 109. Eelnevad järeldused kehtivad vähemalt üldjuhul ka siis, kui tegemist on sissenõudega ühinemisega TMS § 149 tähenduses. (p 13.3.)
Ka hagita menetluses on kohtul TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 järgi õigus jätta hagi läbi vaatamata (vt RKTKm nr 3-2-1-85-12, p 9; RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 13). (p 12)
AÕS § 325 lg 5 eesmärk on tagada hüpoteegipidajatest sissenõudjate nõuete rahuldamise võimalus kinnisasjast saadava raha arvel ka siis, kui kinnisasja omanikust juriidiline isik ise on kas juba enne täitemenetlust või selle kestel õigusjärglaseta lõppenud. See kehtib ka juhul, kui oma kinnisasjaga võlga asjaõiguslikult taganud isik ja isiklik võlgnik on üks ja sama. Äriseadustik ei näe Eestis registreeritud äriühingu registrist kustutamise eeldusena ette selle asjaolu kontrollimist, kas äriühingule kuulub mingi vara, sh nt kinnisasi. Seega võib esineda olukord, mil registrist kustutatakse (ÄS § 59 lg 4 juhtumil Maksu- ja Tolliameti kirjalikul nõusolekul) võlgnik, kellele endale kuulub hüpoteegiga koormatud kinnisasi. Ka neil juhtudel peab olema võimalik AÕS § 325 lg t 5 kohaldada. (p 15.2.)
3-2-1-152-15 PDF Riigikohus 08.12.2015
Võlgnikul on täitemenetluse käigus võimalik tugineda asjaolule, et ta on nõude juba sissenõudjale tasumisega rahuldanud. Sellekohased tõendid saab võlgnik esitada kohtutäiturile. Täitemenetlust reguleerivad õigusaktid ei keela kohustuse täitmist otse võlgnikule. Täitur peab TMS § 48 lg 1 p 2 järgi lõpetama täitemenetluse mh kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud, mh kui võlg on tasutud otse sissenõudjale või tehtud seda nt notari vahendusel (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 18. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13, p 15). (p 16)
Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4). See tähendab, et ringkonnakohtul tuleb iga kord hinnata, kas asjaolu või tõendi esitamiseks alles apellatsioonimenetluses oli mõjuv põhjus, ning oma hinnangut ka põhjendada. Olukorras, kus kohus on tõendi vastu võtnud, tuleb kohtul tõendit ka analüüsida (vt TsMS § 442 lg 8 kolmas lause), st tõendit hinnata TsMS § 232 järgi ning muuhulgas otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1, § 442 lg 8 esimene lause). Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (TsMS § 442 lg 8 neljas lause, vt ka TsMS § 238 lg 5). (p 11) Vastuoluline ja lubamatu oleks lubada poolel tugineda mingile asjaolule ja võtta vastu selle asjaolu tõendamiseks esitatud tõend, kuid seejärel jätta vastav asjaolu tuvastamata TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel seetõttu, et asjaolu hilisemaks esitamiseks puudus mõjuv põhjus. Juba tõendi esitamisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada (TsMS § 236 lg 3) (vt nt Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 17). Seega juhul, kui tõend esitatakse vaid ühe konkreetse asjaolu tõendamiseks, võtab kohus juba tõendi vastuvõtmisel seisukoha ka selle kohta, kas vastava asjaolu esitamine apellatsioonimenetluses on lubatav. (p 12)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis saab tugineda muuhulgas väitele, et võlgnik on täitedokumendis nimetatud kohustuse (osaliselt või täielikult) juba täitnud. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Lubatavaks võib pidada tuginemist võlgnevuse tasumisele enne kohtuotsuse täies ulatuses jõustumist olukorras, kus hageja tasus võlgnevuse pärast maakohtu lahendi tegemist ning ei esitanud selles osas ka apellatsioonkaebust. See tähendab olukorda, kus maakohtu otsus jõustub osaliselt, sest kumbki pool selles osas kaebust ei esita. Sellises olukorras võib ka enne tsiviilasjas lõpliku kohtuotsuse jõustumist tasutud võlgnevuse osas esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (vt Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-09, p 11). (p 15)
3-2-1-88-13 PDF Riigikohus 18.09.2013
TMS § 48 lg 1 p 2 ja 3 ning KTS § 41 lg 2 peavad lubatavaks kohustuse täitmist otse sissenõudjale. (p 15) Kui võlgnik on maksnud raha sissenõudja kontole ja esitanud selle kohta tõendi kohtutäiturile, tuleb täitemenetlus lõpetada (vt ka Riigikohtu 28. aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-11, p 12). Kirjaliku dokumendi all TMS § 48 lg 1 p 2 tähenduses tuleb mõista igasugust dokumenti, mis ei tähenda küll automaatselt sissenõudja nõude rahuldamist (täitmist), kuid loob selle eelduse. Kohtutäituril on üldjuhul otstarbekas tasumise kohta kirjaliku dokumendi saamisel kontrollida sissenõudjalt üle, kas täitmine on väidetavas ulatuses toimunud, ja seda eriti siis, kui dokumendist ei järeldu selgelt kohustuse täitmist. Samuti ei tõenda maksekorraldus iseenesest veel sissenõudja konto krediteerimist. Kui sissenõudja täitmist ei kinnita või tekib tal seoses täitmisega muu materiaalõiguslik vaidlus, ei ole kohtutäituril menetluse lõpetamiseks alust. (p 16) Ka TMS § 24 lg 1 ei võta võlgnikult õigust täita kohustus otse sissenõudjale. (p 17)
3-2-1-79-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Kohus peab lähtuma TMS § 45 järgse avalduse lahendamisel konkreetse võlgniku isikuga seotud asjaoludest. TMS § 45 alusel avalduse esitamise õigus on lahutamatult seotud avaldaja isikuga. TMS § 45 järgne taotluse esitamise õigus ei lähe üle pärijatele. TMS § 45 kohaldamiseks annavad alust vaid erandlikud asjaolud. Selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole üldjuhul ainuüksi elukoha kaotus, mis reeglina sellise täitemenetlusega kaasneb. Samas ei ole välistatud, et ka elukoha kaotuse korral võidakse täitemenetlus peatada, kui võlgnikul on nt väikesed lapsed, raske haigus, ta on väga kõrges vanuses või esinevad muud sarnased asjaolud ning võlgnik vajab aega uue elukoha leidmiseks. Samas ei saa täitemenetluse peatamine või ajatamine TMS § 45 erandlikku iseloomu arvestades olla väga pikaajaline. Üldjuhul on ajatamine võimalik kuude-, mitte aastatepikkuseks ajavahemikuks.
3-2-1-78-11 PDF Riigikohus 26.10.2011
Kohus saab erandina lõpetada elatise asjas sundtäitmise, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas nõuda jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluse korras lapse ülalpidamiseks elatist isikult, kelle isadus ei ole seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, kuid kellelt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud, kuigi tal ei ole lapse suhtes PKS § 96 järgi ülalpidamiskohustust. Elatise maksmisest vabastamise nõuet saab juhul, kui hageja ei ole lapse isa, pidada tema vastu alustatud sundtäitmise lõpetamise nõudeks, mille rahuldamise korral peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 järgi täitemenetluse lõpetama.
Isaduse tuvastamise hagi saab esitada eelkõige mees, kellel on huvi tuvastada, et ta on lapse isa (positiivne tuvastushuvi), aga ka mees, kellel on soov tuvastada, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem.
3-2-1-75-11 PDF Riigikohus 19.10.2011
Kui vanavanemad täidavad vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Kohtutäitur saab lõpetada täitemenetluse osas, milles vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse.
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem.
Alaealist last peavad eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus. Eelkõige tekib vanavanemal asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Kui lapse üks vanem täidab ülalpidamiskohustust, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib asenduskohustus üksnes teise vanema vanematel. Vanavanematel ei teki lapse ülalpidamisel solidaarkohustust, nad vastutavad osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel lapselapse ülalpidamise kohustust, on õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Vanema ülalpidamiskohustus tuleb lugeda täidetuks vanavanemate makstud elatise ulatuses.
3-2-1-26-11 PDF Riigikohus 28.04.2011
Nõude rahuldamine TMS § 48 lg 1 p 2 mõttes tähendab VÕS § 186 p 1 järgi, et võlasuhe on lõpetatud kohase täitmisega. TMS § 48 lg 1 p 2 ei saa tõlgendada laiendavalt, st viidatud sätte tähenduses ei saa nõude rahuldamisena käsitada teisi VÕS §-s 186 sätestatud võlasuhte lõppemise viise. Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks. TMS § 49 lg-s 2 tagatakse sissenõudjale kindlus juhuks, kui täitedokumendist tulenev nõue jääb tegelikult täitmata (nt juhul, kui sissenõudja esitab TMS § 48 lg 1 p 1 alusel täitemenetluse lõpetamise avalduse, sest võlgnik lubas võla tasuda, kuid ei pea hiljem sellest kokkuleppest kinni). Nii ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda sellisel juhul uuesti kohtutäituri poole oma nõude täitmiseks.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11). Kui võlgnik soovib saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19). Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.
3-2-1-166-10 PDF Riigikohus 04.02.2011
TMS §-s 222 nimetatud kolmanda isiku õigust taotleda kohtult hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist on kolleegium käsitlenud 13. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09 tehtud otsuse p-s 17. Kui kolmas isik on esitanud TMS § 222 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, saab ta taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 20 ja 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9).
TMS § 222 lg 1 järgi võib vara arestist vabastamise või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamise hagi esitada ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. Seega on hagejal õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist oma abikaasa suhtes algatatud täiteasjas sundtäitmise esemeks oleva korteriomandi kui ühisvara omanikuna. Selline hagi tuleb esitada sissenõudja ja võlgniku (abikaasa) vastu (TSM § 222 lg 3). Kuivõrd sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuded on menetlusõiguslikud nõuded, ei kohaldu nende aegumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses (materiaalõiguslikele nõuetele) kehtestatud aegumistähtajad, vaid juhinduda tuleb TMS §-des 221 ja 222 sätestatust. TMS § 221 lg 3 järgi võib sama sätte alusel hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Erinevalt TMS §-s 221 märgitust ei sätestata sellist kindlat tähtaega TMS § 222 alusel esitatava hagi kohta. Kolleegium järeldab eeltoodust, et kolmandal isikul on õigus oma nõudeõigus maksma panna kuni täitemenetluse lõpuni. Seadusandja sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada menetlusest kõrvale jäänud kolmandale isikutele oma õiguste mõistlik ja tegelik kaitse.
Asja edasist menetlus takistab ringkonnakohtu määrus, millega jäeti jõusse halduskohtu määrus, millega määruskaebuse esitamise tähtaeg jäeti ennistamata ja määruskaebus tagastati selle esitajale. Seega on HKMS § 74^1 lg-s 1 sätestatud teise aluse järgi lubatud määruse vaidlustamine Riigikohtus. Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on halduskohtumenetluses reguleeritud HKMS § 74^1 lg-s 1. Seetõttu ei kohaldu halduskohtumenetluses TsMS § 663 lg-st 2 tulenev piirang.
HKMS § 47^1 lg-s 3 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kohaldub menetluse lõpetamise ja kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruste vaidlustamisele. HKMS § 11 lg-st 8 tulenevalt kohaldub kaebuse tagastamise määruse vaidlustamisele, mille halduskohus võtab vastu asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel, 10-päevane kaebetähtaeg. Küsimus, kas halduskohus tagastas määruse HKMS § 11 lg 4 alusel põhjendatult või mitte, on vastava määruse peale esitatud määruskaebuse sisulisel läbivaatamisel lahendatav küsimus. HKMS § 11 lg 8 kohaselt on kaebetähtaja algus seotud ajaga, mil menetlusosaline kaebuse tagastamise määruse kätte saab. Seega ei ole kaebetähtaja kulgemise alguse seisukohalt oluline see, kas määrus on avaldatud avaliku e-toimiku süsteemis, ega see, kas koos kaebuse tagastamise määrusega on kaebus koos lisadega ka reaalselt selle esitajale tagastatud.
Riigikohtu praktikas (määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-11, p 10) on peetud riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks lõivu tagastamist, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (kehtiva RLS § 3, § 15 lg 1 p d 5 ja 6). Samas lahendis (p 11) on leitud ka, et HKMS v.r § 84 sõnastus jõustus 1. septembril 2006 kui halduskohtumenetluses ei olnud ette nähtud muid riigilõive kui kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutavad lõivud. Riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel kehtestati alates 1. jaanuarist 2009 (enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg 18^1). Hoolimata täiendavate riigilõivude kehtestamisest, ei nähtud viidatud kohtuasjas alust tõlgendada HKMS v.r § 84 sätte algsest redaktsioonist laiemalt ega peetud võimalikuks kohaldada riigilõivu tagastamise norme määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu puhul. HKMS v.r § 84 lg 4 p 2 ja HKMS § 104 lg 5 p 2 vahel puudub põhimõtteline erinevus. Seetõttu tuleb eelnimetatud seisukohta kohaldada ka alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS puhul.
3-2-1-151-09 PDF Riigikohus 13.01.2010
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00. Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2 mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal. Pärandaja vara koosseisu väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. Isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas. Pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi. Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.
Täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust peatada täitemenetlus kolmanda isiku nõudel. Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib TMS § 222 lg 1 järgi esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Sellise hagi esitamise korral saab kolmas isik taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
3-2-1-107-09 PDF Riigikohus 18.11.2009
Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50.
Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50. Olukorras, kus võlgnik on nõutud summa enne täitemenetluse alustamist hüvitanud, võib võlgnik teda ähvardava kordustäitmise vältimiseks esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. TMS § 221 lg 2 järgi saab kohtulahendi puhul vastuväited esitada üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Käesoleval juhul tasus isik kohtuotsuses välja mõistetud summa enne kohtuotsuse jõustumist. Sellises olukorras võis isik ka selle summa osas esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
3-2-1-45-09 PDF Riigikohus 27.04.2009
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi on kohtul kohustus kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas esinevad TMS §-s 55 sätestatud arestimise tühisuse alused, sh seda, kas võlgnikule on täitmisteade kätte toimetatud, ka juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud.
KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta täitma väärteo kohta tehtud otsust, mille jõustumisest on möödunud kaheksateist kuud. VTMS § 203 lg 5 ja TMS § 202 lg 1 järgi tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud. Erandina võib väärteootsust täita pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaega juhul, kui väärteokaristusena mõistetud rahatrahvi täitmine on VTMS § 209 lg 2 järgi edasi lükatud.
TMS § 25 lg-st 1 tulenevalt ei piisa täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks kohtutäituri ja võlgniku kokkuleppest. Juhul kui vabatahtliku täitmise tähtaeg on sissenõudja nõusolekul pikem kui 30 päeva, ei ole kohtutäituril õigust pöörata sissenõuet võlgniku varale enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist.
TMS § 46 lg 1 p 8 ega lg 2 p-d 1 ja 4 ei kohusta kohtutäiturit täitemenetlust peatama. Täitemenetluse peatamise õigus on TMS § 45 järgi ka kohtul, kuid peatamise eelduseks on sellisel juhul võlgniku avaldus.
Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Kui puudusi ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks, jätab maakohus avalduse menetlusse võtmata ja tagastab selle avalduse esitajale (TsMS § 340^1 lg 1).
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 ning TsMS § 5 lg-s 3 väljendub hagita menetlusele iseloomulik uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid.
3-2-1-38-08 PDF Riigikohus 21.05.2008
Arestipandiõigus on täitemenetluses arestimisega tekkiv seaduslik pandiõigus, mis annab TMS § 65 lg 2 kohaselt sissenõudjale üldjuhul samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus. Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel. Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Ringkonnakohus on jätnud määruses võtmata seisukoha menetluskulude jaotuse kohta, mis on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Pankrotiseaduse § 146 saab kohaldada siis, kui on välja kuulutatud võlgniku pankrot.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44. Nõuete rahuldamine saab PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerija ülesannete hulgas olla juhtudel, mil sissenõudja kasuks ei ole pankrotimenetluse lõpetamise ajaks tekkinud kehtivat arestipandiõigust või see on mingil põhjusel lõppenud. Sel juhul saab vajaduse korral kohaldada ka TsÜS § 44. Kui PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetluse lõpetamise ajaks on eelnevalt alustatud täitemenetluses arestitud sissenõudja kasuks kinnisasi, siis TMS § 142 lg 3 kohaselt arestipandiõigust küll ei teki, kuid siis tuleneb täitemenetluse lubatavus täitemenetluse peatamise aluse äralangemisest.
3-2-1-25-05 PDF Riigikohus 06.04.2005
Kohtutäituri määratud hinna vaidlustamisel kutsub kohtutäitur vara väärtuse kindlaksmääramiseks asjatundja (TMS § 51).
TMS § 34 lg-s 1 nimetatud täitemenetluse peatamise aluste korral peab kohtutäitur peatamise alusest teadma. Teadasaamise alus võib olla ka võlgniku taotlus, milles on kohustuslik menetluse peatamise alus olemas. Täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetluse peatamiseks on vaja kohtutäiturile esitada dokument hagi tagamise abinõu kohaldamiseks täitemenetluse peatamise näol.
3-2-1-104-04 PDF Riigikohus 08.10.2004
TMS § 34 lg 2 p-st 5 tuleneb kohtutäituri õigus, mitte aga kohustus täitemenetlus peatada. Selle õiguse realiseerimisel peab kohtutäitur kaaluma, kas esitatud kaebus takistab kohtuotsuse täitmist või mitte. Seejuures peab kohtutäitur lähtuma formaliseerituse põhimõttest, millest tulenevalt ei ole tal õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Seega ei saa kohtutäitur otsustada ka selle üle, kas võlgniku ja sissenõudja vastastikused nõuded on VÕS §-de 197 ja 198 kohaselt tasaarvestatud või mitte.
TMS § 34 lg 2 p-st 5 tuleneb kohtutäituri õigus, mitte aga kohustus täitemenetlus peatada. Selle õiguse realiseerimisel peab kohtutäitur kaaluma, kas esitatud kaebus takistab kohtuotsuse täitmist või mitte.
ÄS § 281 lg-s 3 sätestatud keelu eesmärk oli nende võlausaldajate, kes ei olnud konkreetse tagatislepinguga tagatava laenu andjad, ning aktsiaseltsi vähemusaktsionäride huvides kaasa tuua keeldu rikkudes sõlmitud tagatistehingu tühisus, s.t keelu rikkumine oli seaduse oluline rikkumine.
3-2-1-72-03 PDF Riigikohus 09.06.2003
TMS § 34 lg 1 p 4 kohaselt peatab kohtutäitur täitemenetluse vara arestist vabastamise hagi esitamise korral selle vara osas, mille suhtes hagi esitati. Vastasel korral võiks õiguskord olla liigselt koormatud hilisemate nõuete lahendamisega.
Seaduse lünkade korral on kohtul seaduse analoogia alusel võimalik lüngad täita, sh vajalikel juhtudel laiendada TMS § 34 lg-s 1 märgitud täitemenetluse peatamise aluseid, mil kohtutäitur peab menetluse peatama.
Pärimisseaduse § 115 lg-s 1 nimetatud pärandi vastuvõtmine on ühepoolne tehing, sest see sisaldab kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust (TsÜS § 67 lg 1).
Kuna pärandi vastuvõtmise tühistamise avalduse tegemisel ei pruugi avaldajale teada olla kõik tema avaldusest puudutatud isikud, tuleb pärandi vastuvõtmise tühistamise avaldus TsÜS § 98 järgi teatavaks teha avalikkusele.
Pärandi vastuvõtmise tühistamise avaldus on tühine, kuna see ei olnud tehtud avalikkusele. Seega ei olnud ka alust täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks.
Kohtulahendi resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka lahendi muid osi arvestamata.

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json