1-21-4494/167
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.02.2026 |
|
Kui ringkonnakohus otsustab kuriteo kvalifikatsiooni muuta, tuleb süüdistatavale tagada küllaldane võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p-d 104-105)
ÄS § 318 lg 6 kõneleb vaid nõukogu liikme ja aktsiaseltsi vahel tehtud tehingust, ent laieneb ka sellisele tehingutele, mille teiseks pooleks ei ole nõukogu liige ise, vaid temaga samaväärse majandusliku huviga isik, nt nõukogu liikme 100-protsendilise osaluse ja kontrolli all olev osaühing (vrd RKTKo nr 3-2-1-26-17, p 10; RKKKo nr 1-19-6307/59, p 48). Kuigi viidatud kohtupraktika puudutab osaühingu ja juhatuse liikme kontrolli all oleva äriühingu vahel tehtud tehingu tühisust, kohalduvad kirjeldatud põhimõtted ka aktsiaseltsi ja tema nõukogu liikme või nõukogu liikmega samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isiku vahelistele tehingutele, sest ÄS § 181 lg 3 ja § 318 lg 6 on sisult kattuvad. Seotud isikute tehingute reeglid ja üldised põhimõtted on samad – eesmärk on vältida huvide konflikti ehk seda, et organi liige ei eelistaks enda või enda äriühingu majanduslikke huve juhitava äriühingu omadele. (p 110)
Äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks tehinguks võib mh olla äriühingule kuuluva kinnistu pea kogu ulatuses väljaüürimine senisest oluliselt madalama hinnaga. (p 111)
ÄS § 318 lg-s 6 silmas peetud üldkoosoleku nõusolek eeldab ÄS §-des 299–305 sätestatud nõuetele vastava otsuse vastuvõtmist. (p 112)
Usalduse kuritarvitamise koosseis ei kaitse vara omaniku õigust vara käsutada, vaid isiku vara tervikuna, mistõttu ei saa varalise kahju tekkimist jaatada pelgalt seetõttu, et kannatanu jääb enda varast osaliselt ilma – võrrelda tuleb vara koguväärtust enne lepingut ja pärast etteheidetavat tegu (RKKKo nr 3-1-1-23-14, p 9 ja vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 13). (p 114)
TsÜS § 35 sätestab juriidilise isiku juhtorgani liikme lojaalsuskohustuse pelgalt juriidilise isiku ees. Aktsionäri lojaalsuskohustus teiste aktsionäride vastu tuleneb TsÜS §-st 32. (p-d 119-120)
Juriidilise isiku ja tema osaniku või aktsionäri vara ei saa samastada (vrd RKKKo nr 1-22-2429/42, p-d 42–43). (p 120)
Ei ole täielikult välistatud, et juriidilise isiku vastu toime pandud kuriteo läbi võib tekkida varaline kahju ka osanikule või aktsionärile (vt RKKKo nr 1-20-8130/9, p 17), kuid sellise kahju põhjustamises KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamine eeldab, et tegu oleks suunatud vahetult aktsionäride vara kahjustamisele. (p 120)
Aktsionär ei saa olla kannatanu äriühingu vastu toime pandud süüteos (RKKKo nr 3-1-1-89-11, p-d 26.1–26.5). Aktsionäril võib küll olla TsÜS §-st 32 tulenev teiste aktsionäride varaliste huvide järgimise kohustus ehk usaldusseisund, kuid teised aktsionärid saavad usalduse kuritarvitamise kannatanud olla vaid siis, kui süüdistatava tegu on suunatud vahetult nende vara vastu. (p 123)
Maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine apellatsioonimenetluses ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus. (p 133)
Tahtluse küsimus tuleb lahendada juhtumi asjaolude põhjal. Teisisõnu tuleb tahtluse tuvastamisel hinnata kõiki tõendatuks tunnistatud asjaolusid ning teo välist avaldumist, arvestades mh toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid. (p 134)
Ükskõiksus tagajärje suhtes on kaudse tahtluse, mitte ettevaatamatuse tunnus (nt RKKKo nr 3-1-1-76-16, p 14). (p 137)
Kelmus kui tagajärjedelikt eeldab, et tagajärg ehk kahju oleks toimepanija teoga põhjuslikult seotud. See tähendab, et pettus peab kaasa tooma eksimuse ning eksimusest tingituna sooritab isik kahjuliku varakäsutuse. (p 146)
Enese mittesüüstamise privileegile tuginevalt ei saa õigustada KAPO-le julgeolekukontrollis valeandmete esitamist. (p 151)
Konfiskeerimise eesmärk on takistada toimepanija rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel ning seda meedet saab kohaldada üksnes ulatuses, milles kannatanu võimalike nõuete maksmapanek ei ole piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel (RKKKo nr 1-18-5732/226, p-d 91–94). (p 152)
Kohus on õigustatud ja teatud juhtudel lausa kohustatud kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri taotletu. Silmas tuleb siiski pidada KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisel tuleb tagada tõhus võimalus esitada uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 153)
Teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvestama ka vara saamiseks tarvilikku kulu, nt lepingu alusel saadust arvestama maha lepingu täitmiseks tehtud kulud. Selleks tuleb aga kaitsepoolel esitada tõendid, mille alusel saab kohus hinnata tehtud kulutusi ning need põhjendatuse korral kriminaaltulust maha arvata. Seejuures pole tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne sellega, mis kehtib süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel. (p 155)
Välistatud ei ole toimepanijalt konfiskeerimise asendamise korras välja mõista kriminaaltulule vastav rahasumma ka siis, kui vara saab vahetult süüteo tulemusena toimepanija ainuomandis olev äriühing. Sellisel juhul saab süüdistatavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise korras kriminaaltulu välja mõsta üksnes ulatuses, milles on jälgitavalt tõendatud, et kriminaaltulu jõudis äriühingu kaudu süüdistatavani. Konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks peab süüteoga saadud vara olema jõudnud toimepanija vara hulka. Toimepanijalt saab süüteoga saadud vara konfiskeerida ka siis, kui vahetult süüteo tulemusena saab vara muu isik, kellelt see aga hiljem toimepanijale üle läheb. Süüdimõistetult ei saa konfiskeerida vara, mis läheb süüteo tulemusel otse kolmandale isikule, kes seda hiljem toimepanijale üle ei anna. (p-d 157–159)
Kui kaitsepool soovib tugineda kriminaaltulu arvestamisel väitele, et väidetavalt kriminaaltulu saanud äriühingust tehtud väljamaksed olid ettevõtlusega seotud kulu, ei ole piisav osutada hüpoteetilisele võimalusele, et tegu oli majandustegevusega seotud kuludega. Enda väidete õigsuse tõendamiseks tuleb esitada sellekohased tõendid. (p 161)
SKHS § 1 lg 1 sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Õigeksmõistva otsuse korral hüvitatakse ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju (SKHS § 5 lg 1 p 4). Viimati viidatud sättes on silmas peetud KrMS § 141 lg-s 1 nimetatud kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamist. (p 164)
Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid tuvastada tuleb konkreetsete menetlustoimingutega tekitatud kahju (RKKKo 3-1-1-34-16, p 27). Kassatsiooni väited ja kahju hüvitamise taotluses esitatu ei anna alust järelduseks, et menetlus oli tervikuna ebaõiglane või K. Martihhinit alandav. On paratamatu, et süüdistataval tuleb mõistlikes piirides kriminaalmenetlust taluda. (Vt ka RKKKo nr 4-21-222/20, p 29.) (p 166)
Kriminaalmenetluses tehtud vigade heastamiseks piisab teatud juhtudel rikkumiste tunnistamisest (p 168)
SKHS § 10 reguleerib varalise kahju hüvitise piirmäära SKHS § 5 või 6 alusel ehk õigeksmõistmise, kriminaalmenetluse lõpetamise või teistmise korral kahju hüvitamisel. Need piirmäärad ei laiene SKHS § 7 alusel kahju hüvitamisele ehk olukordadele, mil kahju tuleb hüvitada menetleja süülise rikkumise korral. (p 183)
Tulenevalt SKHS § 1 lg-st 2 koosmõjus SKHS § 7 lg-ga 1 saab süüteomenetluses rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine viivitamisest tingitud kahju tõendamist. Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta VÕS § 113 lg 5 järgi nõuda ka viivist ületava kahju hüvitamist. Teisipidi on aga võimalik ka VÕS § 113 lg 1 kohase viivise nõutust väiksemas ulatuses väljamõistmine. Erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162, mille järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel, tuleb SKHS § 1 lg 2 järgi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korral silmas pidada süüteomenetluse erisusi, sh SKHS § 9 lg s 1 sätestatut. See tähendab, et vajadusel tuleb menetlejal omal algatusel väljamõistetava viivise või kahjuhüvitise suurust SKHS § 9 lg 1 alusel riigivastutuse seaduse § 13 lg-s 1 sätestatud aluseid silmas pidades vähendada. (p-d 187 ja 188)
KorS § 79 lg 1 p-s 1 kirjeldatud ohu tuvastamiseks tuleb vältimatult hinnata juhtumi ja isikuga seotud asjaolusid. (p 173)
Kui menetleja otsustab mingi asja ära võtta ja hoida enda käes lähtuvalt vajadusest selgitada välja tõendamiseseme asjaolud, tuleb järgida tõendite kogumise reegleid ja ennekõike KrMS § 124 lg-tes 3–6 sätestatud piiranguid. Menetleja ei ole õigustatud hoidma asja asitõendina enda käes kauem, kui see on vajalik tõendusteabe kogumise ja säilitamise seisukohalt. Kui tarvidus asja asitõendina hoidmise järele ära langeb, tuleb asi kas omanikule või senisele õiguspärasele valdajale tagastada või arestida. Niisiis võib menetleja KrMS § 124 alusel asitõendit enda käes hoida üksnes tõenduslikel eesmärkidel ning ta peab olema suuteline selle tõenduslikku väärtust ka usutavalt selgitama. Kui objektil tõenduslikku väärtust ei ole, tuleb see viivitamata tagastada. Küsimus on niisiis selles, millal menetleja sai aru või pidi mõistlikult aru saama, et sularaha asitõendina enda käes hoidmiseks ei ole alust. (p 178)
Selleks, et lugeda äravõetud asi asitõendiks, peab tegu olema kuriteosündmusega seotud asendamatu objektiga, mida saab kasutada tõendamiseseme asjaolude selgitamisel (KrMS § 124 lg 1). Sularaha ei ole üldjuhul asendamatu. Sularaha asitõendiks lugemise korral tuleb ära näidata või peavad esinema tõenduslikult tõsiseltvõetavad viited, et just need konkreetsed rahatähed olid mõne etteheidetava kuriteo toimepanemisega seotud ning veelgi enam – et just need rahatähed aitavad mingil viisil süüteo toimepanemist tõendada. (p 180)
Sularaha õigusvastase kinnipidamise korral saab kahju hüvitamist nõuda SKHS § 7 lg 1 alusel. (p 183)
Konfidentsiaalsuskohustusega kaetud andmetena ehk advokaadisaladusena AdvS § 45 lg 1 tähenduses tuleb käsitada mistahes teavet, mis puudutab advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumist, õigusteenuse osutamist ja selle eest makstud tasu suurust. Advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse jälgimine kujutab suurt sekkumist isiku õigustesse. (p-d 194, 196, 198)
|
| 2-22-19478/46
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Kui kostja on sõlminud sama asja kohta kehtivalt ka teise üürilepingu, peab ta täitma mõlemat üürilepingut. Iga kehtiva lepinguga tekivad pooltele kohustused, mille täitmist võib teiselt poolelt nõuda ja mille täitmata jätmisel on poolel õigus kasutada lepingut rikkunud poole vastu seaduses ja lepingus ette nähtud õiguskaitsevahendeid (vt ka RKTKo nr, 2-20-4997/57, p 18). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. (p 10)
Üürilepingu kehtivust ega pooltele sellest tulenevaid kohustusi ei mõjuta asjaolu, kas hagejal oli üürilepingu eseme valdus, kas vaidlusalusele kinnisasjale oli seatud senise operaatori kasuks keelumärge, ega see, kas senine operaator teostas vaidlusaluse kinnisasja suhtes kinnipidamisõigust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-48-09, p 13; RKTKo nr 2-16-9519/78, p 28; RKTKo nr 2-20-4997/23, p 10.2). VÕS § 12 lg 1 järgi ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Seega tuleb ka niisuguste asjaolude esinemise korral poolel oma lepingujärgseid kohustusi täita (vt ka RKTKo nr 2-20-4997/23, p 10.2). Järelikult ei vabasta kostjat kehtiva lepingu täitmisest ka tema väide, et hageja ei tohtinud asja üürile anda. (p 11)
Lepingu täitmise nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane põhjusel, et kostja on sõlminud ka teise üürilepingu. Hageja nõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ka tema vaidlus kinnisasja omanikuga, samuti hoone operaatori väidetav vahetumine. Lepingu rikkumise korral saanuks kostja kasutada seaduses sätestatud ja lepingulisi õiguskaitsevahendeid, sh öelda üürilepingu üles. Kui seadus näeb ette õiguskaitsevahendid, mille kohaldamine võimaldab vältida hea usu põhimõtte vastast tagajärge, ei ole nõue hea usu põhimõttega vastuolus. (p 14)
|
| 2-22-6487/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.06.2025 |
|
Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on ÄS § 187 lg 3 järgi viis aastat ja see algab TsÜS § 37 lg 4 kohaselt kohustuse rikkumisest, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Erandina on võimalik juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumisele kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega, kui juhatuse liige soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (vt ka RKÜKo nt 1-17-2359/122, p-d 64 ja 65). Ka juhul, kui nõude aegumisele saab kohaldada erandina kümneaastast aegumistähtaega, hakkab see nõue TsÜS § 37 lg 4 kohaselt aeguma kohustuse rikkumisest. Ekslik on seisukoht, et ÄS § 187 lg 2 alusel juhatuse liikme vastu esitatud nõue hakkab aeguma siis, kui kahjust saab teada võlgniku pankrotihaldur. Selle nõude aegumistähtaja algusele ei saa kohaldada kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumise sätteid (TsÜS § 150). (p 12)
Juhatuse liikme ja äriühingu vahelises suhtes on tahtlik heade kommete vastane tegu eeskätt tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele (vt RKÜKo nr 1-17-2359/122, p 65).
Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada (vt RKÜKo 1-17-2359/122, p 65). Kui osaühingul ei ole nõukogu, on juhatuse kontrollimine osanike pädevuses (ÄS § 168 lg 1 p 4, § 184 lg 1, § 181 lg 2). Kuna osanik oli juhatuse liikme esindusel tehtud tehingust teadlik, ei saa huvide konfliktile tuginedes kohaldada juhatuse liikme vastu esitatud nõudele kümneaastast aegumistähtaega. (p 14)
ÄS § 188 lg 1 alusel esitatud osaühingu kahju hüvitamise nõue osaniku vastu ei ole kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue ja sellele ei saa kohaldada TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega. (p 15)
Sarnaselt korteriühistu nõudele tema liikme vastu kohaldub tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg ka osaühingu kahju hüvitamise nõudele osaniku vastu (ÄS § 188 lg 1), aktsiaseltsi kahju hüvitamise nõudele aktsionäri vastu (ÄS § 289 lg 1), samuti osanike ning aktsionäride omavahelistele kahju hüvitamise nõuetele (ÄS § 188 lg 1 ja ÄS § 289 lg 1).
Sõltumata osa omandamise viisist tekib osa omandanud isikul osa omandamisel õigussuhe nii osaühinguga, mille osa ta omandas, kui ka teiste selle ühingu osanikega. Sellest õigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisest lähtuv kahju hüvitamise nõue põhineb mh VÕS §-del 100 ja 115. Selline kahju hüvitamise nõue on kõige sarnasem tehingust tuleneva kohustuse rikkumisest lähtuvale kahju hüvitamise nõudele, mille aegumisele kohaldub TsÜS § 146. Ofsaühingu nõue osaniku vastu ja osanike omavahelised nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 alusel kolme aastaga. Erandina saab neile nõuetele kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega, kuid vaid siis, kui osanik või aktsionär rikkus enda kohustusi tahtliku heade kommete vastase tegevusega. (p 16)
Ainuüksi vara vastusoorituseta omandamist ei saa pidada osaühingu suhtes tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. (p 17)
Tehingust tuleneva nõude aegumine algab TsÜS § 147 lg 1 alusel nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 alusel sissenõutavaks siis, kui õigustatud isikul tekib õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, seejuures pole oluline, millal nõuet esitama õigustatud isik nõudest teada sai (vt ka RKTKo 3-2-1-67-14, p 35; 3-2-1-168-10, p 12). Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi kohustuse täitmist ja võlgnik peab kohustuse täitma pärast täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo 3-2-1-79-09, p 11; RKÜKo 1-17-2359/122, p 64). (p 17)
Nõude aegumine iseenesest ei saa olla hea usu põhimõtte vastane. Aegumise regulatsiooni eesmärk on saavutada õigusrahu. Seetõttu peavad tsiviilkäibes osalejad arvestama sellega, et nõuded ühel hetkel aeguvad ja neid ei saa kostja aegumise vastuväite korral enam maksma panna. Aegumise regulatsiooni kohaldamist ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ka see, kui äriühing on ühe isiku kontrolli all ja aegumistähtaja kestel juhatuse liikme vastu nõuet ei esitata. Ainuüksi aegumistähtaja kestel nõude esitamata jätmine ei saa tuua kaasa hea usu põhimõtte vastast tagajärge.
Hea usu põhimõttele tuginedes saaks aegumise jätta kohaldamata eelkõige siis, kui isik on oma vastuolulise käitumisega takistanud võlausaldajal hagi esitamist tähtaja kestel, nt jättes alusetult võlausaldajale mulje, et vaidlus lahendatakse kohtuväliselt (vt ka RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 13). (p 13)
|
| 2-21-7855/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.01.2024 |
|
AÕS § 349 lg-st 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-st 2 tuleneb põhimõte, et võlgniku asemel võla tasunud isikule läheb üle nõue võlgniku vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-29-14, p 21), mitte teiste isikute vastu. AÕS § 349 lg-st 3 ega VÕS § 173 lg 3 p-st 2 ei tulene põhivõlgniku võla tasunud isikule nõuet käendaja vastu. (p 10.2)
Põhivõlgniku eest võla tasunud isikul, kelle vara oli laenu tagastamise tagatis, võib üldjuhul tekkida nõue teise tagatise andja vastu VÕS § 69 lg 7 kohaselt. VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ning lg 7 sätestab, et solidaarvõlgnike vaheliste suhete regulatsiooni (sama paragrahvi lg-d 1–6) kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. (p 11)
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet aga juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.
Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat, nt siis, kui lisaks käendusele oleks mõni kolmas isik põhivõlgniku võlga taganud veel ka oma kinnisasjaga või andnud samuti käenduse. (p 11.3)
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustust selline tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast põhilepingu sõlmimist. Selliseks tehinguks tuleb VÕS § 145 lg 4 kohaselt lugeda ka põhivõlgniku kinnisasja võõrandamine täitemenetluses toimunud enampakkumisel. (p 11.3)
TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja taotletav sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata (vt RKTKo nr 2-17-9391/46, p-d 16.1 ja 16.3). (p 12.3)
Olukorras, kus hüpoteegipidaja (a) esitab täitmisavalduse vaid 2. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, (b) teeb seda vaid 2. järjekoha hüpoteegi summat ületava viivisenõude täitmiseks, st 2. järjekoha hüpoteegi summa ei kata täielikult viivisenõuet ega isegi mitte osaliselt põhinõuet, ning (c) hüpoteegipidaja ei too esile asjaolusid, miks ta ei kaitsnud oma huve 1. järjekoha hüpoteegi alusel täitmisavaldust esitades, võib hüpoteegipidaja käitumine olla käsitatav õiguste kuritarvitusena. (p 12.4)
|
| 2-21-1504/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.05.2023 |
|
Vt RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 12. (p 11)
Kui ilmneb, et majandusaasta aruanne, mis on aktsionäride üldkoosolekul kinnitatud ning mille alusel on tehtud kasumi jaotamise otsus, on olulisel määral ebaõige, on huvitatud isikul õigus nõuda kasumi jaotamise otsuse tühisuse tuvastamist. (p 11)
Aktsionäride üldkoosolek ei saa oma otsusega lõpetada iga dividendi saama õigustatud aktsionäri ja aktsiaseltsi vahel tekkinud võlasuhet. (p 12)
Aktsiaseltsil on õigus üldkoosoleku otsusega ette nähtud dividendi maksmise nõude täitmisest keelduda või sellest nõudest vabaneda, kui üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi maksmine tooks kaasa aktsiaseltsi maksejõuetuks muutumise või maksejõuetuse tekkimise ohu. (p 14)
Kui tühise majandusaasta aruande kinnitamise otsuse alusel on aktsionäride üldkoosolekul otsustatud kasumi jaotamine ja dividendi maksmine, on selline üldkoosoleku otsus vastuolus ÄS § 277 lg-ga 1 ja § 335 lg-ga 1 ning on ÄS § 3011 lg 1 p 1 kohaselt tühine. (p 11)
Vt RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 13. (p 11)
Vt RKTKo nr 3-2-1-16-04, p 15. (p 12)
Vt RKTKo nr 3-2-1-16-04, p 16. (p-d 13, 14, 16)
Aktsiaseltsil on võimalik dividendi maksmise nõudest vabanemiseks nõuda, et üldkoosoleku otsuse kohaselt dividendi saama õigustatud aktsionär annaks tahteavalduse selle võlasuhte lõpetamiseks, mis tal aktsiaseltsiga dividendi maksmise otsuse tegemise järel tekkis. (p 17)
Kui aktsiaselts esitab hagi, milles palub kohustada aktsionäri andma tahteavaldus dividendi maksmisele suunatud võlasuhte lõpetamiseks, asendab kohtulahend hagi rahuldamise korral aktsionäri tahteavaldust TsÜS § 68 lg 5 alusel ning võlasuhte saab lugeda VÕS § 186 p 4 järgi kokkuleppel lõppenuks. (p 17.1)
Kui on toimunud aktsionäride üldkoosolek, millel on hääletatud dividendi maksmise otsuse tühistamise üle, võib see hääletamine endast kujutada iga otsuse poolt hääletanud aktsionäri tahteavaldust dividendinõudest loobumiseks. See tähendab, et kui kõik aktsionärid hääletavad dividendi maksmise otsuse tühistamise poolt, siis saab lugeda nad kõik nõudest loobunuks. Sellises olukorras on niisuguse otsuse poolt hääletanud aktsionäridel võimalik esitada aktsiaseltsi vastu positiivne tuvastushagi, milles palutakse tuvastada, et dividendi maksmise otsuse tühistamise poolt hääletama (ehk dividendinõudest loobuma) on kohustatud ka aktsionär, kes selle otsuse vastu hääletas. (p 18)
Vt RKTKm nr 2-18-9475/52, p 13.3. (p 17.1)
Vt RKTKo nr 2-17-9986/48, p 18; RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 26; RKTKo nr 3-2-1-7-10, p 31; RKTKo nr 3-2-1-89-14, p 21. (p 14)
Vt RKTKo 3-2-1-43-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-116-10, p 39. (p 20)
Kui aktsiaseltsi üldkoosoleku otsusega on ette nähtud dividendi maksmine ning peale sellise üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist ilmnevad asjaolud, millest järeldub, et üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi väljamaksmise tulemusena muutuks aktsiaselts maksejõuetuks või tekiks maksejõuetuks muutumise oht, on aktsionäri poolt dividendi väljamaksmise nõudmine vastuolus tema lojaalsuskohustusega aktsiaseltsi suhtes. Sellisel juhul võivad dividendi maksmist nõudva aktsionäri huvid vastanduda teiste aktsionäride ja aktsiaseltsi huvidele, mis juhul tuleb eelistada ühingu üldisi huve, s.o ühe aktsionäri huvile tuleb eelistada aktsiaseltsi tegutsema jäämist. (p 16)
Kui dividendi väljamaksmine tõenäoliselt pöördumatult kahjustaks aktsiaseltsi edasist tegevust või viiks maksejõuetuse tekkimiseni, siis kahjustaks aktsionäri dividendinõude maksmapanek nii aktsiaseltsi kui ka teiste aktsionäride huve. Seetõttu oleks vastuolus hea usu põhimõttega see, kui aktsionär nõuab endale dividendi maksmist, hoolimata aktsiaseltsi ja teiste aktsionäride huvist aktsiaseltsi tegutsema jäämise vastu. (p 16.1)
|
| 2-20-17189/101
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.04.2023 |
|
Kuna osaniku suhe osaühinguga põhineb liikmesusel, sarnaneb selline õigussuhe olemuselt kestvuslepingust (vt VÕS § 195 lg 3) tuleneva võlasuhtega ning osaniku osaühingust väljaarvamine on võrreldav kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 16) Seega tuleb kestvusvõlasuhte ülesütlemise üldregulatsiooni (VÕS § 196 lg 3) arvestades osaühingul esitada hagi osaniku väljaarvamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta väljaarvamise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise esimeseks eelduseks on osaniku poolt oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätmine või muul viisil osaühingu huvide oluline kahjustamine. Osaniku tegevuse tagajärg või mõju peab tema osanike ringist väljaarvamise õigustamiseks olema sedavõrd intensiivne, et see muudab eesmärgi, milleks osaühing on asutatud, saavutamise võimatuks või ohustab seda oluliselt või kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et osaühing taluks edaspidi kõnealuse isiku osanikuks olemist. Osaühingu huvide olulise kahjustamise seisukohalt ei ole oluline, kas osaniku tegevuse tõttu on ühingule kahju tekkinud või mitte. (p 17)
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise teine eeldus on üldjuhul asjaolu, et osaühing on nõudnud osanikule saadetud kirjalikus hoiatuses kohustuse täitmist ja kahjustamise lõpetamist ning osanik jätkab rikkumist või osaühingu huvide kahjustamist hoiatusele vaatamata. Hoiatamise all tuleb mõista eelkõige täiendava tähtaja andmist rikkumise või osaühingu huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja selle tulemuseta möödumist. Hoiatamise eesmärk on seega anda osanikule võimalus asuda oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ja lõpetada osaühingu huve kahjustav käitumine. Üksnes juhul, kui osanikule etteheidetav rikkumine on sellise iseloomuga, et mõistliku isiku seisukohast ei saa ühelgi juhul eeldada võlasuhte jätkumist, ei ole eelnevat hoiatamist vaja, kuna hoiatamisega ei oleks võimalik seda eesmärki saavutada. Eelkõige ei täida eelnev hoiatamine eesmärki, kui osaniku rikkumise tagajärge pole võimalik muude, vähem koormavate abinõudega kõrvaldada, sh juhul, kui osanik on käitunud viisil, mis mõistliku isiku seisukohast lähtuvalt on põhjustanud muuhulgas usalduse täieliku ja pöördumatu kaotuse tema vastu. (p 18)
Kohus saab osaniku osaühingust välja arvata osaühingu hagi alusel, kui põhikirjas ei ole kokku lepitud osaniku väljaarvamise teistsugust korda. Hagi esitamiseks ei ole vaja osanike otsust, vaid selleks piisab, kui osanikud on väljendanud oma vastavasisulist tahet eraldi antud kirjalikes tahteavaldustes, nt hagiavaldust allkirjastades. (p 19)
Osaniku osaühingust väljaarvamise õiguslikud tagajärjed on sätestatud ÄS § 167 lg-s 3, mis reguleerib osanikule väljaarvamisel tasutavat hüvitist. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel juhul, kui osanik keeldub osa üleandmisest õiglast hüvitist vastu saamata, peab osaniku osaühingust väljaarvamisel toimuma tema osaluse võõrandamine õiglase ja kohese hüvitise eest. Osa kaotuse eest kohese ja õiglase kompensatsiooni (hüvitise) tasumiseks tuleb kindlaks teha osa väärtus, milleks tuleb välja selgitada osaühingu kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see proportsionaalselt osade vahel. Õiglane hüvitis peab üldjuhul vastama osa väärtusele sellise hagiavalduse esitamise ajal, milles osaniku osaühingust väljaarvamist nõutakse. Osa väärtuse arvutamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid ning kohtu ülesanne on hinnata, milline meetod konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta. Osaühingu osa eest õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada osaühingu tulevikuväljavaateid, milleks on üldjuhul sobilik diskonteeritud rahavoogude (discounted cash flow, DCF) meetod või selle modifikatsioonid Kui DCF-meetod ei võimalda osaühingu õiglast väärtust määrata, on võimalik lähtuda muust tunnustatud metoodikast, nt osa raamatupidamislikust väärtusest, osa turuhinnast või osa likvideerimisväärtusest. Igal juhul ei või väljaarvatavale osanikule makstav hüvitis olla likvideerimisväärtusest väiksem. Äriühingu väärtuse ja väljaarvatavale osanikule makstava õiglase hüvitise suuruse tõendamise koormis lasub osaühingul. (p-d 25-28.3)
ÄS § 167 lg 3 kohaselt peab kohus osaniku väljaarvamisel määrama osa müügi viisi, mis kohus saab teha üksnes hagiavalduses taotletud viisil. Eelnimetatud viisid on eelkõige enampakkumine, sh nii avalik kui ka osanikevaheline, ning müük kindlale isikule, sh osaühingule endale, mõnele teisele osanikule või muule kolmandale isikule. Üldjuhul saab pidada põhjendatuks osa müümist kindlale isikule, sh osaühingule. Osa müüki enampakkumisel saab põhjendatuks pidada üksnes olukorras, kus kohtumenetluses on tõendatud kahe või enama isiku soov omandada osa õiglase hinna eest. Osanik tuleb lugeda osaühingust väljaarvatuks ja osa kaotanuks alles arvates hetkest, mil ta on kätte saanud osaühingu osa müügist saadud hüvitise (RKTKo nr 3-2-1-114-13, p 13). (p-d 29-29.5)
TsÜS §-st 32 osanikule suhtes nii osaühingu kui ka teiste osanikega tuleneva üldise lojaalsuskohustuse sisuks on ka keeld kasutada osaühingu ärivõimalusi oma isiklikes või mõne kolmanda isiku huvides ilma osaühingu nõusolekuta (ärivõimaluse ärakasutamise keeld). Sellest tulenevalt tuleb osanik lugeda lojaalsuskohustust rikkunuks ka juhul, kui ta asub tegutsema eesmärgil omandada enda või kolmandate isikute kasuks eeliseid osaühingu või teiste osanike kahjuks. Selliseks juhtumiks saab lugeda ka osaühingu ärivõimaluse ärakasutamist enese või kolmanda isiku huvides ning osaühingu või teiste osanike kahjuks. Ärivõimalus on ühingule omistatav sõltumata sellest, kas ühing kasutab seda ise või mõne muu ühingu osalusega äriühingu kaudu. (p-d 17.2 ja 22)
Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel müügiviisidega ÄS § 167 lg 3 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui hageja on varem juba haginõude osaniku väljaarvamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 2-17-11516/46, p 27). (p 32)
Osade müügiviis ÄS § 167 lg 3 tähenduses ei ole käsitatav otsuse täitmise korrana TsMS § 445 tähenduses. ÄS § 167 lg 3 viitab üksnes kohtu võimalusele otsustada müüa väljaarvatava osaniku osa avalikul enampakkumisel või muul kohtu määratud viisil, täpsustamata müügi korda. TsMS § 445 lg 1 esimene lause võimaldabki kohtul poole taotlusel eelnimetatud müügi korda täpsustada. Otsustades osa müüa enampakkumisel, saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks ka enampakkumise korraldaja ja tingimused (vt ka RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 17). Samuti on kohtul võimalik hageja taotlusel otsuses määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga, nt keelatakse kostjal kuni osa omandamiseks antava tähtaja möödumiseni teostada hääleõigust kas ühes või mitmes osanike pädevusse kuuluvas küsimuses (TsMS § 445 lg 1). (p 33)
Võttes arvesse, et osaniku osaühingust väljaarvamise hagi eesmärk ongi osaühingu jaoks vabaneda kohustusi oluliselt rikkunud või osaühingu huve muul viisil oluliselt kahjustanud osanikust, siis ei saa pidada taunitavaks seda, kui kahjustavalt käitunud osanik omal initsiatiivil talle kuuluva osaühingu osa võõrandab (st hagiga soovitud eesmärgi hagi esitamise järel täidab). Sellise hagi eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine, mistõttu käsutustehing ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi ka seetõttu, et osanik võõrandab oma osa tema väljaarvamise kohtumenetluse kestel. Selline käsutustehing oleks vastuolus heade kommetega üksnes juhul, kui osade käsutamise ainus eesmärk on osaühingu kahjustamine. (p 36)
Osaniku väljaarvamise hagi (ÄS § 167) eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine. Juhul kui osaühing soovib väljaarvatava osaniku osa ise õiglase ja kohese hüvitise eest omandada (ehk osa võõrandamine osaühingule), saab osaühing hagi tagamise korras taotleda kohtult väljaarvataval osanikul osa käsutamise keelamist (TsMS § 378 lg 1 p 2). (p 37)
Osa kuulumisel mitmele isikule ühiselt saab kohus arvata ühised osanikud osaühingust välja, kui vähemalt ühe osa ühise omaniku suhtes on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused (ÄS § 167). Kui vaidlusalused osad kuuluvad abikaasade ühisvara hulka ning ühe abikaasa puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, on abikaasade kui ühiste osanike väljaarvamiseks osaühingust ja sellekohaste tahteavalduste asendamiseks vajalik esitada hagi mõlema abikaasa vastu. Osa ühiseid omajaid tuleb pidada kohustuslikeks kaaskostjateks. Kui osanik, kelle puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, teeb pärast osaühingust väljaarvamise aluseks oleva kohustuse rikkumist tehingu, mille tulemusena hakkab senine ühine osa kuuluma üksnes teisele rikkumise hetkel osanikuks olnud osa ühisele omajale, ei välista nimetatud võõrandamistehingu tegemine osaühingul osa omandanud osaniku osaühingust väljaarvamist. (p 38.2)
Kui väljaarvatav osanik on äriühingu osa kohtumenetluse ajal kehtivalt võõrandanud, siis ei ole ta enam osanik. Sellisel juhul võib osaniku väljaarvamise hagi olla muutunud õiguslikult perspektiivituks, mistõttu võib maakohus jätta hagi läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2). (p 38.3)
|
| 3-20-120/49
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.11.2022 |
|
Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (RKHKo nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb HMS § 105 lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.
Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab HMS § 51 lg 1 tunnustele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (HMS § 98 lg 1). Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. (p 13)
Haldusakti resolutiivosa on HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule. Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. (p 14)
Halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (HMS § 55 lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega). (p 16.2)
Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. (p 16.4)
TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist. (p 18)
Pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3). (p 17)
|
| 2-20-3869/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.11.2022 |
|
Pärimisleping on PärS § 95 lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (PärS § 19 jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (PärS § 89 jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. (p 11.1)
Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse PärS § 102 lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes.
Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5).
Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 11.2)
Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90–96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad PärS § 102 lg-d 2 ja 3. PärS § 102 lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. (p 11.3)
Pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (PärS § 103 lg 1 p 1). (p 12)
Pärimislepingu tühistamine on lisaks PärS § 102 lg-le 1 võimalik TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel). PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes. (p 11.2)
Pärandaja eluajal on pärimislepingu tühistamise õigus TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud aluste olemasolu korral pärandajal endal, kuid pärast pärandaja surma tekib see õigus ka isikul, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Seega saab pärimislepingu PärS § 102 lg 2 järgi tühistada ka siis, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alused ilmnevad pärandaja eluajal. Pärandajal on võimalik pärimisleping tühistada, kui pärimislepingu sõlmimise ajal esines oluline eksimus (TsÜS § 92), pettus (TsÜS § 94) või ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96). (11.3)
Eksimus TsÜS § 92 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivate asjaolude kohta. Eksimusega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud, mille tehingu teinud isik on tehingu tegemisel aluseks võtnud, muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul oli isikul tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest õige ettekujutus, asjaolude hilisem muutumine ei muuda aga ebaõigeks seda ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis oli isikul tehingu tegemise aja seisuga. Eksimusena TsÜS § 92 järgi ei käsitata ka seda, kui jäävad realiseerumata isikul tehingu tegemise ajal olnud ootused tuleviku suhtes. Samuti ei loeta TsÜS § 92 tähenduses eksimuseks seda, kui isikul olid tehingu tegemisel ebapiisavad teadmised tehinguga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, mh näiteks ebaselge ettekujutus tehingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalustest. (p 11.3)
Kohtult saab taotleda PärS § 102 lg-s 1 sätestatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku asendamist üksnes siis, kui erandlike asjaolude tõttu saab asuda seisukohale, et pärimislepingu teise poole keeldumine nõusoleku andmisest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hinnang sellele, kas hea usu põhimõte kohustab pärijat andma pärimislepingu tühistamiseks vajalik nõusolek, tuleb anda igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid. Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kooselu lõppemine võiks olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kui sellele lisaks oleksid tuvastatud veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudaksid kostja soovi jätkuvalt pärimislepingule tugineda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ühtimatuks. (p 11.2)
PärS § 102 lg 1 kohane pärimislepingu tühistamine kujutab endast VÕS § 13 lg-s 1 nimetatud lepingu muutmist või lõpetamist. (p 11.2)
Pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril selgitamiskohustust täites oluline roll. Notaril tuleb pärimislepingu tõestamisel pooltele selgitada valitava viimse tahte avalduse liigi eeliseid ja puudusi ning pärandaja alternatiivseid võimalusi määrata oma vara saatust oma surma korral. Muu hulgas tuleks notaril selgitada, et pärimislepingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud, mistõttu tuleks kaaluda võimalust leppida pärimislepinguga kokku taganemisõiguses, sh selle ulatuses ja tingimustes. (p 12)
|
| 2-19-8673/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.11.2022 |
|
Au teotamise puhul tuleb teo õigusvastasust hinnata eelkõige VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi, mille kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Õigusvastasusele hinnangu andmist võib mõjutada see, kui hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile (vt RKTKo nr 3-2-1-127-08, p 16), ning see, kas väidetavalt hageja au teotavad andmed või hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub (vt RKTKo nr 3-2-1-11-04, p 11). (p 11)
Õiguspärane ei ole see, kui isik, kelle au teotatakse, vastab sellisele tegevusele omalt poolt tema au teotanud isiku au teotamisega. Seetõttu ei saa selle asjaoluga, et hageja teotas esmalt kostja au, põhjendada ka kostja tegude õiguspäraseks lugemist VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi. (p 12)
Vt. RKTKo nr 2-15-16007/50, p 18; RKTKo nr 3-2-1-142-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-127-16, p 19. (p 15)
VÕS § 6 lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui kohtuasjas kohalduvad sätted ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. (p 15)
Hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ei saa sõltuda sellest, kas kostja on pidanud vajalikuks midagi enda õiguste kaitseks ette võtta. See tähendab, et kui kostja nt esitaks hageja vastu hagi, siis ei takistaks selle hagi rahuldamist asjaolu, et hageja on tema vastu varem hagi esitanud. (p 13)
Vt. RKTKo nr 2-14-61484/71, p 22; RKTKo nr 2-14-56641/69, p 15.2; RKTKo nr 3-2-1-42-13, p 11. (p 17)
|
| 2-20-8655/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.10.2022 |
|
ÄS § 181 lg 4 kohaselt ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud või nõukogu. ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt on osanike pädevuses mh juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses osaühingu esindaja määramine. (p 12)
Osanike otsus juhatuse liikme vastu nõude esitamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks on vajalik ka sellisel juhul, kui osaühingul on mitu juhatuse liiget ning hagi soovitakse esitada üksnes osa juhatuse liikmete vastu. See tähendab, et juhatuse liikme vastu hagi esitamine ei ole ka nende juhatuse liikmete pädevuses, kes ise näiliselt huvide konfliktis ei ole. Seega ei ole ühe juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamine ja osaühingule esindaja määramine ka konkreetses huvide konfliktis mitteolevate juhatuse liikmete pädevuses, vaid osanike pädevuses. Vastasel juhul sõltuksid juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamise eeldused sellest, kas juhatusel on üks või mitu liiget. (p 12.2)
Endiste juhatuse liikmete vastu nende ametiajal tehtud tegudega seotud nõuete esitamisel kehtivad juhatuse esindusõigusele samad piirangud, mis kehtisid ajal, kui need isikud olid veel juhatuse liikmed. Seetõttu ei saa ka endise juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamist, mis seonduvad tema ametiajal tehtud tegudega, ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramist otsustada juhatus ning sellise otsuse peavad vastu võtma osanikud. See kaitseb (vähemus)osanikke nii, et enamusosanik ei saa välistada kahju hüvitamise nõude esitamist juhatuse liikme vastu ja selle nõude esitamiseks osaühingule esindaja määramist sellega, et määrab juhatusse kahju tekitanud juhatuse liikme asemele uue juhatuse liikme, kes endise kahju tekitanud juhatuse liikme vastu nõuet ei esita. Selline tegevus oleks võimalik, kui endise juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamine ja osaühingule selleks esindaja määramine oleksid juhatuse pädevuses. (p 12.3)
Juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta otsustuse tegemisel otsustavad osanikud ka kohtuvaidluses osaühingu esindaja määramise üle (ÄS § 168 lg 1 p 10). Kui kohus tuvastab osaniku kohustuse hääletada juhatuse liikme vastu nõude esitamise poolt, on sellel osanikul kolleegiumi hinnangul üldjuhul hea usu põhimõttest tulenev kohustus hääletada ka selles vaidluses osaühingu esindaja määramise poolt, kui välja pakutud kandidaat on osaühingu esindamiseks sobiv. Osanikul ei ole kohustust hääletada mittesobiva kandidaadi poolt. (p 13)
Osanik on eelduslikult kohustatud hääletama juhatuse liikme vastu kahjunõude esitamise poolt olukorras, kus nt erikontrolli aruandega või muul viisil on tuvastatud asjaolud, mis selgelt viitavad juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitamisele, ning ei esine asjaolusid, mille kohaselt ei ole kahju hüvitamise nõude maksmapanek selgelt vastuolus osaühingu huviga. (p 11)
Juhatuse liikme vastu nõude esitamise poolt hääletamise kohustuse jaatamiseks ei ole vaja tõendada, et selline nõue ka igal juhul rahuldataks, vaid piisab selliste asjaolude esiletoomisest, mis viitavad juhatuse liikme kohustuste rikkumisele ja sellele, et tema tegevuse tagajärjel on osaühingule tekkinud kahju. (p 11.1)
Juhul, kui on tuvastatud nii juhatuse liikme ametikohustuste rikkumine kui ka osaühingule kahju tekitamine, tuleb täiendavalt hinnata, kas juhatuse liikme vastu nõude maksmapanek ei ole selgelt osaühingu huvidega vastuolus. Eelduslikult on osaühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude maksmapanek osaühingu huvides. Selle hindamine, kas nõude maksmapanek on selgelt osaühingu huvidega vastuolus, eeldab osaühingu huvide kaalumist, milleks kohus saab arvestada osaühingule väidetavalt tekitatud kahju suurust ja selle nõude maksmapanekuga seotud asjaolusid. Kui nõude maksmapanekuga kaasnevad menetluskulud oleksid võrdsed või ületaksid kasu, mille osaühing nõude rahuldamise korral saaks, võib see vähendada osaühingu huvi selle nõude maksmapaneku vastu. (p 11.2)
Õiguslikult võimalikuks saab pidada ka sellist hagi, millega osanik soovib tuvastada, et protokollitud osanike otsuse asemel on vastu võetud teistsuguse sisuga otsus. Sellise positiivse tuvastushagi rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama, et osanikel oli seadusest, põhikirjast vm õiguslikust alusest tulenev kohustus teatud viisil hääletada (vt RKTKo nr 2-17-9986/48, p 13), kuid nad ei teinud seda. (p 14)
Samuti on võimalik tuvastada teistsuguse sisuga otsuse vastuvõtmine olukorras, kus ühingu organi otsuse tegemisel on tuvastatud hääletamistulemus valesti, mh kui on rikutud hääletamispiiranguid (ÄS § 177 lg 1 ja § 303 lg 1). Kui otsuse vastuvõtmisel on arvesse võetud sellise isiku hääli, kes ei oleks tohtinud hääleõiguse piirangu tõttu hääletada, siis saab kohus vastava nõude puhul tuvastada, millise sisuga otsus oleks vastu võetud häälte õige lugemise (hääletuspiirangu arvestamise) korral. Sama kehtib, kui koosoleku juhataja on arvutusvea tõttu või muul põhjusel hääled valesti kokku lugenud ja häälte õige lugemise korral oleks vastu võetud teistsuguse sisuga otsus. (p 14.1)
Positiivse tuvastushagi rahuldamise korral saab alates kohtuotsuse jõustumisest lugeda tehtuks osanike otsuse, mis oleks tehtud häälte õige lugemise korral või mille tegemiseks osanikud olid õiguslikult kohustatud. (p 14.2)
|
| 2-18-7504/138
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.03.2022 |
|
Vt RKTKo nr 2-18-5450/71, p 14. (p 12)
Vt RKTKo nr 2-18-5450/71, p-d 12 ja 15. (p 12)
Sarnaselt VÕS § 7101 lg 1 kolleegiumi antud tõlgendusele ei tulene makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 638 lg st 1 makseteenuse pakkujale (krediidiasutusele) keeldu öelda makseasutusega sõlmitud leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles. (p 13)
|
| 2-18-5450/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Olukorras, kus makseteenuse osutaja on leppinud kokku võimaluses öelda makseteenuse leping korraliselt üles, võib vastuolus hea usu põhimõttega ja toimetu olla lepingu ülesütlemine sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on VÕS § 7101 lg-st 1 tulenev kohustus sõlmida makseteenuse leping. (p 12)
Olukorras, kus isik ei vasta makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (nt kui need tingimused on muutunud), on makseteenuse osutajal õigus vastava kokkuleppe olemasolul makseteenuse leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles öelda. (p 12)
RahaPTS § 42 lg-st 4 tuleneb makseteenuse osutajale kohustus kliendiga ärisuhe lõpetada (RKTKo nr 2-18-17536/29, p 15). Juhul, kui makseteenuse osutajal on seadusest tulenev kohustus öelda konkreetse isikuga leping üles, on tegu lepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 15)
Vastuolus hea usu põhimõttega võib olla makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise õiguse kasutamine sellise kliendiga, kes ise ja kelle taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud tingimustele ja kellega makseteenuse pakkuja peaks sõlmima uue makseteenuse lepingu. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. (p 14)
|
| 2-20-331/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.12.2021 |
|
Maakleritasu sõltuvusse seadmine osutatud teenuse tulemusest (müügihinnast) ei ole maaklerilepingu sätete dispositiivse iseloomu tõttu välistatud, kuid see peaks oma erandlikkuse ja ühte poolt kahjustava iseloomu tõttu olema selgesti kokku lepitud (vt RKTKo nr 2-18-1521/36, p 13). Selline erikokkulepe, mis oleks maakleritasu saamise eeldus, peaks nähtuma maaklerilepingust või olema tõendatud muude tõenditega, sh lepingueelsete läbirääkimiste käigus avaldatud ja tõendatud asjaoludega. Erikokkuleppe olemasolu tõendamise koormis lasub käsundiandjal. (p 11.1)
Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole (vt RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 13.1)
Kui käsundiandja on loonud maaklerile usaldusel põhineva ettekujutuse, et ka madalam hinnatase täidab käsundiandja miinimumeesmärki ning et ta on selles osas, mis puudutab miinimumhinda, nõustunud madalama hinnaga ega lähtu algselt miinimumhinnaga seotud tulemustasu kokkuleppest, kuid seejärel keeldub tulemustasu maksmisest, on käsundiandja käitunud vastuoluliselt (venire contra factum proprium) ja seega vastuolus hea usu põhimõttega. (p 13.2)
Olukorras, kus käsundiandja ise on lasknud maakleril algselt määratud miinimumhinnast madalama hinnaga müüki ette valmistada ning müünud hoonestusõiguse maakleri leitud huvilisele miinimumhinnast soodsamalt, oleks vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega kohaldada algselt määratud miinimumhinda sätestavat lepingupunkti viisil, et maakler jääks ilma lepingus kokku lepitud tasust. (p 13.3)
|
| 2-16-16764/92
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.03.2021 |
|
Osanike- või aktsionäridevahelisest võlasuhtest tulenevate nõuete aegumisele kohaldub TsÜS § 149. (p 12)
TsÜS § 150 lg 1 sõnastusest saab järeldada, et seda kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate (deliktiliste) nõuete aegumisele. Seega kohaldatakse TsÜS § 150 lg-t 1 mh VÕS § 1043 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele. (p 10)
Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. (p 11 ja selles viidatud kohtupraktika)
Kohus võib jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata alles siis, kui on kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte. Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg. (p 13)
Osanike- või aktsionäridevaheline suhe on seadusjärgne võlasuhe (seadusega reguleeritud õigussuhe). Osanikevaheline suhe tekib sõltumata osa omandamise viisist. Osanikevahelise suhte sisu määrab eelkõige TsÜS § 32. Osanikud on kohustatud nii omavahelises suhtes kui ka suhtes osaühinguga panustama osaühingu juhtimisse ja mitte kahjustama osaühingu või teiste osanike õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib kaasa tuua osaniku vastutuse teisele osanikule süüliselt tekitatud kahju eest. (p 12 ja selles viidatud kohtupraktika)
|
| 2-15-505/180
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.11.2020 |
|
KonkS § 16 kehtestab ettevõtja(te) turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu.
KonkS § 16 punktid 1-6 sisaldavad lahtist loetelu juhtumitest, millal on tegemist ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega kaubaturul. Eeltoodud loetelu ei tähenda, et turgu valitseva seisundiga ettevõtja või ettevõtjate muud tegevust ei võiks kvalifitseerida turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks.
Kui hageja rajab oma nõude väitele, et kostja on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, ja toob välja asjaolud, mis puudutavad KonkS-i konkreetsete punktidega hõlmatud rikkumisi, tuleb kostja teo õigusvastasuse kohta hinnangu andmiseks kindlaks teha, kas kostja on rikkunud kasvõi ühte KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud või muud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena käsitatava tegevuse keeldu. KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi. Eeltoodu tähendab, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks ei saa KonkS § 16 p-dest 1-6 tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.
Iga KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud kaitsenormi puhul tuleb teo õigusvastasuse kindlakstegemisel VÕS § 1045 lg 3 järgi hinnata konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärki. See tähendab, et kui hageja kahju, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole kostja tegu, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele, VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi (vt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 17.1). (p 16)
KonkS § 16 tõlgendamisel tuleb lähtuda ka Euroopa Liidu Kohtu praktikast Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2019. a otsus haldusasjas nr 3-16-1267/49, p 20). (vt lähemalt p 19.1.1 ja selles viidatud Euroopa Liidu Kohtu praktika)
Selleks, et tuvastada, et tegemist on KonkS § 16 p 3 rikkumisega, tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
· kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13)
· turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid;
· turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi;
· erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda);
· erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust. (vt lähemalt p 19.2.1.)
Tuvastamaks KonkS § 16 p 1 rikkumine, tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
· kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13);
· kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi (praegusel juhul ebaõiglaselt kõrget müügihinda);
· kostja kui kaubaturul turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi. (p 9.1.1)
KonkS § 16 p 1 keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Nimetatud hinnavahe on käsitatav otsese varalise kahjuna, mis on hõlmatud KonkS § 16 p 1 kaitse-eesmärgiga. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi ka VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi. (p 20.1.3)
Kostja süüd kui deliktilise üldvastutuse ühte eeldust (VÕS § 1043 ja § 1050) tuleb hinnata konkreetse kaitsenormi rikkumise aspektist. (p 16)
Iseenesest ei ole KonkS § 16 rikkumise puhul välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine, kui turgu valitseva ettevõtja kuritarvituse tõttu on isikul selline kahju tekkinud. (p 20.1.3)
Õiglase hinna määramisel KonkS § 16 p 1 kontekstis on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. Üheks võimaluseks on arvestada õiglast hinda, lähtudes (tootmis)kuludest, millele on lisatud mõistlik kasum. Samas ei ole välistatud ka muude meetodite kasutamine õiglase hinna sisustamisel, kui pool põhistab veenvalt, et muu meetodi kasutamine on põhjendatud. (p 20.1.4)
KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)
Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine.
VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)
Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)
Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)
Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)
KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)
Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine.
VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)
Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)
Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)
Lisaks tuleb VÕS § 196 kohaldamiseks hinnata ka seda, kas hageja esile toodud muutunud asjaolud võrreldes lepingu sõlmimise ajaga võisid samuti anda hagejale aluse kehtivas osas lepingu ülesütlemiseks. Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)
KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)
|
| 2-16-14644/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.03.2020 |
|
TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenev viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse. (p 13)
Nimetatud nõue aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. (p 14)
Töövõtulepingu pooled võivad (kui tellija ei ole tarbija, vt VÕS § 657 lg 1) kokku leppida ka VÕS §-s 651 sätestatust erinevas aegumistähtaja alguses. Samuti võivad pooled kokku leppida seadusest erinevas aegumistähtajas, arvestades mh TsÜS §-s 145 ja VÕS § 42 lg 3 p-st 9 tulenevaid piiranguid. (p 15)
Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)
Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)
Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest. (p 18)
TsÜS § 160 lg 2 p-i 6 tuleb tõlgendada selliselt, et aegumine loetakse analoogselt hagi esitamisega peatunuks kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamisest kohtusse eeldusel, et kohus selle kolmandale isikule kätte toimetab (vt hagi esitamise tagajärjel nõude aegumise peatumise kohta nt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 32). (p 19)
Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p 13)
Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat. (p 17)
|
| 2-18-11036/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.03.2020 |
|
Osaühingu üks juhatuse liige ei saa esitada TsÜS §-st 35 ja ÄS § 187 lg-st 1 tulenevale hoolsuskohustuse rikkumisele tuginedes nõudeid sama osaühingu teise juhatuse liikme vastu. Osaühingu juhatuse liige on osaühinguga käsundilaadses õigussuhtes, mille sisu on muu hulgas juhatuse liikme üldine hoolsus- ja lojaalsuskohustus osaühingu vastu. Selle kohustuse rikkumise korral on võimalik juhatuse liikme vastutus osaühingu ees. (p 13)
Kui juhatuse liige rikub osaühingu vara suhtes tegeliku võimu teostamisel oma ametisuhtest tulenevaid kohustusi, on osaühingul võimalik nõuda vara väljaandmist juhatuse liikmelt VÕS-i käsunduslepingut reguleerivate sätete (VÕS §-d 619-634) alusel, samuti kutsuda oma ametikohustusi rikkunud juhatuse liige tagasi (ÄS § 184 lg 1). (p 14)
Osaühingu juhatuse kui juhtorgani liikmed peavad omavahelises suhtes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 39). Kuigi juhatuse liikmed ei ole juriidilise isiku vara suhtes tegeliku võimu teostamisel käsitatavad valdajatena, on nende omavahelises suhtes kohaldatav analoogia alusel kaasvalduse kaitse regulatsioon (AÕS § 50).
Kaasvaldajad võivad kolmandate isikute suhtes realiseerida nii koos kui eraldi kõiki AÕS § des 40–48 sätestatud õigusi (AÕS § 50 lg 1). Kaasvaldajate omavahelises vaidluses valduse teostamise õiguse ulatuse üle ei kohaldata valduse kaitse sätteid (AÕS § 50 lg 2). TsÜS § st 32 ei tulene erisust eelnimetatud põhimõttest. Kui juhatuse liige teostab juriidilise isiku vara suhtes tegelikku võimu ametiülesannete täitmise eesmärgil, on õigustatud vastava vara üleandmist nõudma üksnes juriidiline isik. (p 15)
|
| 2-15-13695/129
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.12.2019 |
|
Kuivõrd VÕS § 1036 kohaldub tingimusel, et saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, tuleb enne viidatud sätte kohaldamist kontrollida, kas üleandja saab saaja vastu nõude maksma panna eelkõige VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel. (p 13)
Esmalt tuleb kontrollida, kas VÕS § 1028 kohaldumise eeldused on täidetud. Seejärel tuleb anda hinnang kostja I rikastumise äralangemise vastuväitele VÕS § 1033 lg 1 mõttes ning kontrollida, kas kostja I saab rikastumise äralangemise vastuväitele tugineda, arvestades VÕS §-s 1035 sätestatud välistavaid tingimusi. (p 15)
Kui VÕS § 1028 eeldused on täidetud ning kostja I ei saa tugineda rikastumise äralangemise vastuväitele, saab hageja nõuda kostjalt I VÕS § 1032 lg 2 alusel saadu väärtuse hüvitamist. Hageja ei saa nõuda kostjalt I VÕS § 1032 lg 1 kohaselt tagasi saadut ja sellest saadud kasu, sest saadu väljaandmine ei ole võimalik. Kostjale I ei kuulunud hagi esitamise ajal kaasomandiosa. Asjaolu, et kostja I võis omandada kaasomandiosa kostja II üldõigusjärglasena, ei muuda eeltoodud järeldust. (p 16)
Asjaolude kohaselt kinkis hageja kostjale I mõttelise osa kinnistust (kinkeleping I). Kostja I kinkis selle edasi kostjale II (kinkeleping II). Hageja soovis kinkelepingust taganeda. Kostja II suri 2018, kostja I on kostja II üldõigusjärglane.
Kui kinkelepingust I taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud, võib hagejal olla VÕS § 268 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt I kaasomandiosa alusetu rikastumise sätete alusel tagasi. Käesoleva asja eripära on selles, et kostja I saab kinkelepingust I kehtiva taganemise korral olla VÕS § 1028 lg 1 mõttes soorituse saaja, samal ajal on ta kostja II üldõigusjärglasena ühtlasi ka VÕS § 1036 mõttes kolmas isik, kellele saaja on saadu kinkinud.
Nii võib tulla kõne alla hageja nõue kostja I kui saaja vastu eelkõige VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel, teisalt aga ka kostja I kui kolmanda isiku vastu VÕS § 1036 mõttes. (p 11)
VÕS § 1036 alusel saab hageja nõue kostja I kui kostja II üldõigusjärglase vastu kõne alla tulla siis, kui kostja I saab tugineda rikastumise äralangemise vastuväitele ning VÕS §-s 1035 sätestatud välistavaid tingimusi ei esine. (p 17)
VÕS § 1036 kohaldamine ei eelda, et kostjate I ja II vahel sõlmitud kinkeleping II kehtib, oluline on kaasomandi üleminekuks sõlmitud käsutustehingu kehtivus, mis ei sõltu TsÜS § 6 lg 4 kohaselt kohustustehingu kehtivusest. (p 18)
Kui VÕS § 1036 kohaldamise eeldused on täidetud, saab hageja nõuda kostjalt I kui kostja II üldõigusjärglaselt saadu väljaandmist. Kui saadu väljaandmine ei ole võimalik peab saaja hüvitama VÕS § 1032 lg 2 kohaselt saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. (p 21)
Ainuüksi kohustustehingu näilikkus ei muuda näilikuks omandi üleandmisele suunatud käsutustehingut. Abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 22). (p 19)
Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Erandina võib käsutustehing osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; vt ka viidatud 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30‒31). (p 20)
|
| 2-16-19005/66
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.09.2019 |
|
Hagita menetluses lahendatakse mh kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 10).
Kui kohus vaatab TsMS § 613 lg 4 alusel TsMS § 613 lg-s 1 nimetatud asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-13, p 20)
Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)
Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)
Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba menetlusosalise menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt selle kohta Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 13)
Kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja kasutuseeliste hüvitamise nõude korteriomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. (p 14)
Kui hageja on esitanud oma nõude erinevatel õiguslikel alustel, kuid kohus annab vaheotsuses hinnangu vaid osade hageja nõuete aegumisele, siis ei mõjuta vaheotsus kohtu kohustust hinnata järgnevas menetluses, kas hageja nõude rahuldamine on võimalik ka nendel õiguslikel alustel, milliseid kohus vaheotsuse tegemisel ei käsitlenud. (p 13)
Pärast aegumise kohta tehtud vaheotsuse jõustumist ei saa menetlusosaline enam järgnevas menetluses aegumist puudutavaid vastuväiteid esitada. (p 16)
|
| 2-17-9749/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
Kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis.
Kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus hagejale selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. Kui kasvõi alternatiivselt on taotletud kõiki kaasomandi lõpetamise viise, mis asjaolusid arvestades võiksid kõne alla tulla, ei saa kohus jätta kaasomandit lõpetamata, vaid peab valima viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele. (p 11)
Kui hageja kitsendab kaasomandi lõpetamise hagi alternatiivsetest viisidest loobumisega (TsMS § 376 lg 4 p 2) ning kostja ei esita vastuhagi, siis ei ole kohtul vaja hinnata kaasomandi lõpetamise alternatiivseid viise, mida hageja ei taotlenud ning mille kohta ei ole kostja vastuhagi esitanud. (p 12)
Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus.
Kaasomandi lõpetamist ei takista ainult asjaolu, et üks kaasomanik on lõpetamise vastu. (p 13)
Kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Olukorras, kus kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega, peab kohus hagejale selgitama, miks kaasomandit sellisel viisil lõpetada ei saa ning millisel viisil kaasomandi lõpetamine oleks kohtu arvates sobiv. (p 11)
|
Facebook
X.com