/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-9415/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.05.2018
ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääletamispiirangu eesmärk on vältida osaniku ja osaühingu huvide konflikti olukorras, kus osanikul võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11, p 13). (p 15) Kui osanike otsus võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata, tuleb osanikele otsuse tegemiseks ja selle edastamiseks anda mõistlik aeg. VÕS § 7 lg -s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõte kohaldub ka osaühingu ja osanike vahelises suhtluses. (p 21-22)
Mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu heade kommete vastasusele ja sellest tulenevale tehingu tühisusele ei saa lepingupooleks mitteolev isik hagi alusena tugineda olukorras, kus heade kommete vastasusel ja sellest tuleneval tehingu tühisusel ei ole seost hageja nõude ehk hagi esemega. (p 19)
Kui osanike otsus võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata, tuleb osanikele otsuse tegemiseks ja selle edastamiseks anda mõistlik aeg. VÕS § 7 lg -s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõte kohaldub ka osaühingu ja osanike vahelises suhtluses. (p 21-22)
Iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis. Kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust venitatakse. Kolmanda isiku kaasamise taotluse võib esimest korda esitada ka apellatsiooniastmes, eriti kui vaidlus maakohtus lahendati poole kahjuks (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14). See võib olla mõjuvaks põhjuseks, mis annab kohtule aluse nõustuda kolmanda isiku kaasamisega selles menetlusetapis. Välistatud ei ole ka see, et kolmandate isikute kaasamise taotlus esitatakse kassatsiooniastmes. (p 25)
3-2-1-157-12 PDF Riigikohus 17.12.2012
Vt Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 10; Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-12, p 11.
Lepingust taganemisest tuleneva lepingu tagasitäitmise ja kahju hüvitamise nõude korral ei ole iseseisvaks vaidluse ega ka hagi esemeks lepingust taganemise kehtivuse tuvastamise nõue. Sellisel juhul ei ole lubatud ka kostja vastuhagi lepingust taganemise kehtetuse tuvastamiseks. Lepingust taganemise tehingu kehtivus on üheks lepingust taganemisest tuleneva lepingu tagasitäitmise ja kahju hüvitamise nõude aluseks, mida kohus peab hageja taotluse või kostja vastuväite alusel hindama, ilma et hageja peaks seda esitama iseseisva haginõudena või kostja vastuhagina.
VÕS § 221 lg 1 p 1 mõtteks ei ole sätestada ajaliselt piiramatut lepingust taganemise õigust. See säte on seotud VÕS §-ga 220, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad ostja teavitamiskohustuse ja lõige 3 sellise kohustuse rikkumise tagajärjed (vt nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p-d 23-25; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14; 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).
Vt Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 10; Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-12, p 11. Lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on iseenesest kohtu diskretsiooniotsustus. Lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg hakkab kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama lepingu rikkumisest, mille tõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis.
3-2-1-63-12 PDF Riigikohus 23.05.2012
Mõistlik aeg lepingust taganemiseks peab olema võrreldav täitmise nõude aegumise tähtajaga. Vaatamata lepingu rikkumisele, ei pruugi lepingust taganemise mõistlik aeg mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul juhul, kui pooled vaidlevad lepingu täitmise üle. Pärast lepingu täitmise võimatuse ilmnemist peab lepingust taganeda sooviv pool lepingust taganema mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 23. veebruari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 12).
3-2-1-165-09 PDF Riigikohus 23.02.2010
VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral ongi kahju hüvitamise nõue. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab tuvastatud asjaoludel vaadelda konkludentse taganemisena lepingust (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
Tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Asjaolu, et hageja esitas hagi kostja ja kolmandate isikute vastu kohustuse täitmiseks, peatas küll hageja kohustuse täitmise nõude aegumise, kuid ei mõjutanud hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega. Kahju hüvitamise nõude aegumine oleks sarnastel juhtudel välditav, kui lepingu täitmise nõudes kohtusse pöördunud kahjustatud isik esitaks alternatiivselt kahju hüvitamise nõude juhuks, kui tema täitmisnõue jääb rahuldamata (nt täitmine osutub võimatuks). Sellise kahju hüvitamise nõude puhul saab kahjustatud isik määrata, et sarnaselt VÕS § 116 lg 5 esimeses lauses sätestatuga tuleks ta täitmisnõude võimatuse korral lugeda lepingust taganenuks.
VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral ongi kahju hüvitamise nõue. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab tuvastatud asjaoludel vaadelda konkludentse taganemisena lepingust (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
3-2-1-15-08 PDF Riigikohus 20.03.2008
Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.
VÕS § 76 lg 4 kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 76 lg-s 4 määratletakse tõendamiskoormis, mitte ei sätestata reegleid kohustuse täitmise nõuetekohasuse kohta. Seega vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtutakse sellest, et täitmine on olnud nõuetekohane. Võlausaldajal on võimalus kohase täitmise eeldus ümber lükata.
Mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise. Olukorras, kus pooled pikendasid tähtaega kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks, tuleb leppetrahvi nõudest teatamise mõistlikku aega arvestada alates kohustuse täitmiseks kokkulepitud uue tähtaja möödumisest. Sellises olukorras ei ole isikul õigus nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu täitmise aega pikendati. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.
3-2-1-119-06 PDF Riigikohus 28.11.2006
Üksnes mõistlikkuse ja õigluse põhimõtte järgimise eesmärki silmas pidades ei saa jätta kohaldamata seaduses sätestatut.
Ringkonnakohus peab järgima TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatud kohustust märkida kohtuotsuses tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, selgitades lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.
3-2-1-51-06 PDF Riigikohus 16.05.2006
Kindlustussuhtes on mõistlik eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav arve ning hoiatus.
Asjaolu, et kindlustusandja ei ole õigeaegselt väljastanud poliisi või kindlustusvõtja ei ole tähtaegselt tasunud kindlustusmakset, ei too iseenesest kaasa liikluskindlustuse tavalepingu lõppemist.
VÕS § 119 lg 2 järgi vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
VÕS §-de 457 ja 458 näol on tegemist imperatiivsete normidega, mille eesmärk on kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole kaitse ning millest kõrvalekaldumine poolte kokkuleppega on VÕS § 427 lg-st 1 tulenevalt keelatud. Kuid nende sätete rakendamisel tuleb järgida ka VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet.
3-2-1-170-05 PDF Riigikohus 08.02.2006
Elektrienergia edastamise katkestamise õiguse kasutamist ei muuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastaseks see, kui elektrivõlga nõutakse sisse kohtu kaudu. Kuid elektrienergiaga varustamise katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada. Eelkõige ei tohi seda kasutada juhul, kui tarbija võlgnevus ei ole pikaajaline ega suur või kui tarbija on olulises osas vaidlustanud tarbitud energia arvestuse.
Tulenevalt TsMS § 231 lg-st 5 ei saa otsuse põhjendavas osas toodud kohtu seisukoht hagide kohta asendada otsuse resolutsiooni.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-118-05.
Poolte sõlmitud elektrivarustuse leping on oma olemuselt kestvusleping.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json