/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-18267/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.04.2018
Tagasivõitmise korras on võimalik kehtetuks tunnistada asutatavale ühingule mitterahalise sissemakse üleandmise asjaõiguslepingut. Kui eelnimetatud leping tagasi võidetakse, tekib sissemakse saajal kohustus anda sissemakse ese üle pankrotivarasse ja võlgnikul tekib PankrS § 119 lg 4 järgi kohustus hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt. (p-d 13-14, 26)
Kui ringkonnakohus jätab otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja arvestab nõude rahuldamisel asjaoludega, mis ei olnud seotud hagi esemega ja mille tõelevastavust menetluses ei kontrollitud, rikub ta sellega otsuse seaduslikkuse nõuet ja otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. Kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). TsMS § 442 lg 8 sätestatud põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 23)
Äriühingu asutamisel on kohustustehinguks ühingu asutamisotsus või –leping, sest see on suunatud iseseisva õigussubjekti loomisele. Kokkulepe, millega äriühingu asutaja annab asutamisel äriühingule üle sissemakse, on seevastu käsitatav käsutustehinguna ehk asjaõiguslepinguna. (p 13-14)
Äriühingu asutamisel on kohustustehinguks ühingu asutamisotsus või –leping, sest see on suunatud iseseisva õigussubjekti loomisele. Kokkulepe, millega äriühingu asutaja annab asutamisel äriühingule üle sissemakse, on seevastu käsitatav käsutustehinguna ehk asjaõiguslepinguna. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes kas kohustustehing või käsutustehing eelnimetatud tehingutest. Tulenevalt TsÜS § 27 lg-st 2 ei ole aga juriidilise isiku asutamisotsust ega -lepingut võimalik pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tagasivõitmise korras on võimalik kehtetuks tunnistada asutatavale ühingule mitterahalise sissemakse üleandmise asjaõiguslepingut. Kui eelnimetatud leping tagasi võidetakse, tekib sissemakse saajal kohustus anda sissemakse ese üle pankrotivarasse ja võlgnikul tekib PankrS § 119 lg 4 järgi kohustus hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt. (p-d 13-14, 26) Äriühingu asutamisel sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tagasivõitmise hagi saab olla suunatud just asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele (Vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18). (p 15) Olukorras, kus emaühing asutab 100%-lise osalusega tütarühingu ja annab talle sissemaksena ja ainsa varana üle kinnistu, ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine üksnes selle tehinguga võimalik. Sellisel asutamisel saab tütarühing endale kinnistu ja emaühing saab omakorda kinnistute väärtusele vastava osaluse tütarühingus, mis kajastub emaühingu bilansis finantsinvesteeringuna. Kui tütarühingu ainsaks varaks asutamisel on talle mitterahalise sissemaksena üleantud kinnistu, siis võrdub tütarühingu osaluse väärtus kinnistu väärtusega. (p 18) Tehing, mille tagasivõitmist nõutakse, peab kahjustama võlausaldaja huve. (p 20)
3-2-1-40-17 PDF Riigikohus 22.05.2017
Asjaõiguses kehtivast abstraktsiooniprintsiibist lähtudes tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. See tähendab ka seda, et võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-100-08, p 25; RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 31. Vt olukorra kohta, kus kehtetuks osutuvad nii kohustustehing kui ka käsutustehing või käsutustehing üksi RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 16; RKTKo nr 3-2-1-121-05, p 20; RKTKo nr 3-2-1-80-05, p 28. Vt olukorra kohta, kus kohustustehing on kehtetu ja käsutustehing kehtiv, RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 16; RKTKo nr 3-2-1-129-05, p-d 17 ja 18; RKTKo nr 3-2-1-80-05, p 28). (p 13)
TsÜS § 89 lg-st 3 tulenevalt ei tähenda näiliku tehingu tühisus seda, et tühine oleks ka varjatud tehing. Varjatud tehing kehtib juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. Tehingu seaduses sätestatud vormi (AÕS § 119 lg 1) järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. AÕS § 119 lg 2 järgi saaks vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutuda kehtivaks, kui selle tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse (vt AÕS § 119 lg 2 kohaldamise kohta nt RKTKo nr 3-2-1-117-09, p 17, samuti RKTKo nr 3-2-1-111-07, p 14). (p 12)
Kui kinkelepingu poolteks on erinevad isikud, siis vahetuslepinguga lepingupooltele vastastikuseid kohustusi ei teki. Sellises olukorras tuleb hinnata, kas kinkelepingutega sai varjata vahetuslepingut VÕS § 254 mõttes ja kas kinkelepingud saavad olla TsÜS § 89 järgi näilikud ja tühised. (p 11)
VÕS § 267 p 1 järgi peab "jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p-d 26–27). "Jäme tänamatus" saab avalduda üldjuhul kingisaaja (mitte tema lähedase) käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Vastupidine seisukoht tähendaks kõnealuse sätte põhjendamatult avarat tõlgendamist (vt VÕS § 267 p 1 kohaldamise kohta ka RKTKo nr 3-2-1-153-06, p 12 ja 16.) (p 15)
3-2-1-100-08 PDF Riigikohus 27.10.2009
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05. Müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus. TsÜS § 6 lg-s 4 on sätestatud üheselt, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Ka linnavolikogu määrusega kehtestatud linnavara võõrandamise kord kui õigustloov akt on seaduseks TsÜS § 87 mõttes. Nimetatud võõrandamise kord sisaldab keeldu sõlmida müügilepingut isikuga, kes ei paku kõrgeimat hinda. Sellise keelu mõtteks on tuua kaasa seda keeldu rikkudes sõlmitud müügilepingu tühisus. Eelviidatud keelu mõtteks ei ole kaasa tuua asjaõiguslepingu tühisus. Keelu eesmärgiks on vältida linnale kahjuliku müügilepingu sõlmimist. Tingimused, mis teevad müügi kahjulikuks, saavad sisalduda võlaõiguslikus müügilepingus, mitte aga asjaõiguslepingus, millega antakse üle vaid omand.
Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Õiguskaitse efektiivsust kahjustavaks tuleb lugeda olukord, kus isikul on õigusharude läbipõimumise tõttu raske oma õigust realiseerida. Kui avalik-õiguslikus menetluses tehtud haldusakt realiseeritakse eraõigusliku tehinguga, on isikul tema subjektiivsete õiguste rikkumisel õigus taotleda halduskohtus avaliku võimu kandja haldusakti tühistamist. Isikul, kes ei ole tehingu pooleks, ei ole üldjuhul võimalik taotleda haldusakti alusel sõlmitud eraõigusliku tehingu tühisuse tuvastamist.
Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada ka tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.
TsMS § 442 lg 8 esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. HKMS § 5 lg 1 kohaselt kohaldub eeltoodu ka halduskohtu otsusele. Kui halduskohtul tuleb konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt lahendada ka tsiviilõigusliku tehingu kehtivuse küsimus, esitab kohus oma sellekohased põhjendused ja järeldused otsuse põhjendavas osas.
Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Tsiviilõigusliku tehingu tühisuse kindlakstegemine halduskohtus pole välistatud, kui see on vajalik haldusakti või haldusorgani toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel. Vt Riigikohtu erkogu lahend nr 3-3-1-15-01. Kohtuotsuse resolutsioonis halduskohus haldusaktiga seotud tehingu tühisust üldjuhul siiski tuvastada ei tohi. Erandina on see võimalik juhtudel, kui selline volitus tuleneb otseselt eriseadusest. Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.
3-2-1-48-09 PDF Riigikohus 20.05.2009
Tuleb eristada kohustus- ja käsutustehingut ka siis, kui need sisalduvad samas lepingudokumendis.
TsÜS § 88 lg 1 sätestab, et kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses nimetatud käsutuskeeldu. TsÜS § 88 lg-s 1 nimetatud käsutustehingu all ei peeta silmas võlaõiguslikku lepingut, mille täitmiseks käsutustehing sõlmitakse. TsÜS § 88 lg 1 peab silmas käsutustehingut ja käsutustehingu määratleb üldiselt sama seaduse § 6 lg 3, mille kohaselt antakse õigused ja kohustused üle üleandmise tehinguga (käsutustehinguga). Igasugune võõrandamistehing ei riku käsutuskeeldu. Kuna hagi tagamiseks oli kohus seadnud lepinguesemele käsutuskeelu, saab tulenevalt TsÜS § 88 lg-st 1 olla tühine asjaõiguslik kokkulepe ja seda olenemata sellest, kas käsutuskeeld on ARK-i registrisse kantud või mitte. Võlaõigusliku lepingu tühisust eeltoodu aga kaasa ei too. Tulenevalt liiklusseaduse § 65 lg-st 1 on füüsilisel ja juriidilisel isikul õigus juurde pääseda üksnes endaga seotud registriandmetele. Seega ei ole ARK-i register avalik andmebaas, kus isikud saaks vabalt tutvuda ka teiste isikutega seotud registriandmetega.
Liisingulepingu tunnuseks on VÕS § 361 järgi see, et liisinguandja omandab liisinguvõtja määratud müüjalt eseme ja annab selle liisinguvõtja kasutusse, viimane kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepinguga VÕS § 361 tähenduses ei ole tegemist siis, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.
3-2-1-140-07 PDF Riigikohus 13.02.2008
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-04. Hea usu põhimõtte alusel saab erandkorras piirata subjektiivsete õiguste kasutamist.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
TsÜS § 90 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt toob formaalsetele tingimustele vastav ja materiaalselt õigustatud tühistamisavaldus kaasa tehingu kehtetuse sõltumata sellest, kas teine pool sellele vastu vaidleb. Notariaalselt tõestatud lepingu tühistamise avaldus ei pea olema samuti notariaalselt tõestatud. Lepingu tühistamise avaldus võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. Ühe lepingu tühisusega või tühistamisega ei kaasne automaatselt sellega seotud lepingu tühisust või tühistamist.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist. TsÜS § 131 lg 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et lepingu sõlminud isik võib tühistada lepingu ka juhul, kui oma kohustusi ei rikkunud mitte üksnes tema enda esindaja, vaid ka selle isiku esindaja, kelle korraldusel ta lepingu sõlmis, eeldusel et: korralduse alusel lepingu sõlminud isik oli korraldusega seotud, st oli kohustatud selle täitma enda ja korralduse andja vahelise lepingu alusel; korralduse andja esindaja rikkus korralduse andmisel oma kohustusi korralduse andja vastu; korralduse alusel sõlmitud leping on vastuolus korralduse andja huvidega; sõlmitud lepingu teine pool teadis korralduse andja esindaja kohustuste rikkumisest või pidi seda teadma. Selline käsitlus on võimalik vaid n-ö majanduslikult ühtsete lepingute puhul, kus lepingu sõlminud isik tegutseb mingi vara omandamiseks või võõrandamiseks lepingut sõlmides korralduse andja huvides n-ö usaldussuhte alusel. Sel juhul oleks võimalik korralduse andja ja tema esindaja vaheline õigussuhe koos selle puudustega n-ö üle kanda lepingupoolele TsÜS § 131 lg 1 alusel. Vastasel juhul oleks võimalik "vahemehe" tehingusse toomisega TsÜS § 131 lg 1 toimet põhjendamatult kitsendada. Tüüpiliselt võiks sellise suhtena kõne alla tulla just liisingulepingu alusel tekkiv suhe. Asjaõiguslepingut ei saa üldjuhul tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist. Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Kriminaalasjas tehtud lahend ei mõjuta tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni.
Lähtuvalt TsMS § 207 lg-st 2 osalevad kaashagejad või -kostjad üldiselt menetluses iseseisvalt ning ainult juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes nende kõigi suhtes, loetakse ühe kaashageja või -kostja taotlus, kaebus vms TsMS § 207 lg 3 kohaselt esitatuks ka teise kaashageja või -kostja poolt. Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas. Advokaadi võimalikud minetused isiku esindamisel ei muuda kujunenud õiguslikku olukorda menetluses.
Kuna tsiviilasja hinnast lähtudes arvestatakse mitmeid menetluskulusid, peaks tsiviilasja hind nähtuma selgelt ka kohtulahendist endast.
AÕS § 119 lg 2 saab kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist.
TsÜS § 88 lg 1 teine lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
VÕS § 80 lg-st 6 tuleneb, et kolmas isik ei saa n-ö käsutada lepingupoolte positsiooni, mh nt lepingut tühistada või sellest poole asemel taganeda.
Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Kui sellise lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 (või enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 68) kohaselt kaasa tuua kogu tehingu, (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta.
TsMS § 183 lg 2 kohaselt on pankrotivõlgnikule menetlusabi andmine võimalik vaid juhul, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotivarast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud, eelkõige pankrotivõlausaldajad. Kindlasti ei peaks menetlusabi andma juhul, kui põhilised (maksevõimelised) pankrotivõlausaldajad on võlgnikuga seotud nt osalussuhete kaudu.
Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. Võimalik n-ö ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Võimalik ostuhinna tasumata jätmine puudutab lepingu täitmist ega saa omada tähendust ühegi vaidlusaluse lepingu (sh müügilepingu) tühisuse hindamisel.
TsÜS § 88 lg 1 teise lause kohaselt on tühine olemasoleva käsutuskeeluga vastuolus olev hagi tagamine ning mitme keelumärke kandmine sama kinnisasja kohta on keelatud. Nimetatud säte lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.
Advokaadil tuleb edastada tema poolt kohtule esitatavate menetlusdokumentide ärakirjad ise vastaspoole advokaadile ning teavitada sellest ka kohut.
3-2-1-117-07 PDF Riigikohus 19.12.2007
Kohustuse ülemineku juures tuleb eristada kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (VÕS § 175 lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu.
Esindaja võib tulenevalt TsÜS § 116 lg-st 1 tegutseda esindatava nimel ka siis, kui ta ei tee esindatava nimel sõnaselgelt tahteavaldust.
Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks või kohustuse ülevõtmise heakskiitmine ei pea olema tehtud samas vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus. Kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt.
Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-18-07.
Kui kolmas isik võtab võlgniku kohustuse üle võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel VÕS § 175 lg 2 järgi, läheb kohustus üle üksnes võlausaldaja nõusolekul. Kui puudub võlausaldaja eelnev nõusolek või hilisem heakskiit kohustuse ülemineku kui käsutuse kohta, ei ole kohustus kolmandale isikule VÕS § 175 lg 2 järgi üle läinud ja võlausaldaja ees vastutab kohustuse täitmise eest endiselt võlgnik. Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks või kohustuse ülevõtmise heakskiitmine ei pea olema tehtud samas vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus. Kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt. Kohustuse ülemineku juures tuleb eristada kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (VÕS § 175 lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu.
3-2-1-164-05 PDF Riigikohus 11.04.2006
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-04. Kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega. See kehtib ka PKS § 17 lg 2 rikkumise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-128-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-16-05. Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka.
PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu tühisust. Kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega. See kehtib ka PKS § 17 lg 2 rikkumise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-128-03.
Maa ostueesõigusega erastamise korral abielussuhte ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka. Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Et lugeda kinnistu abikaasade ühisvara hulka ja seda abielusuhete lõppemisel jagada, ei pea kinnistu ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmata jäetud abikaasa esitama eraldi hagi enda ühisomanikuks tunnistamiseks. Kinnisasja abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduseks ei ole mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja ühiste omanikena. Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on eelnevalt kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna. Kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks PKS § 17 lg 5 alusel selleks, et välistada abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnistu heauskne omandamine AÕS § 561 alusel.
3-2-1-80-05 PDF Riigikohus 23.09.2005
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik. Võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehingud on vastuolus heade kommetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Teeseldud tehingu puhul tuleb TsÜS § 70 lg 3 järgi hinnata ka varjatud tehingu sisu ja kehtivust. Seda saab teha teeseldud tehingu tühisuse tuvastamise hagi alusel.
Näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur. Võlgnikul endal ei ole sellises menetluses isiklikult menetlusosalisena osalemise õigust.
Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur.
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja seda tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine oleks korteriomandi üleandmise asjaõigusleping. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-128-03.
Võlgnikul on kohtumenetluses isikliku osalemise ning taotluste ja kaebuste esitamise õigus pankroti väljakuulutamise või kompromissi kinnitamise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-53-05.
Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
3-2-3-6-05 PDF Riigikohus 04.05.2005
Tulenevalt asjaõiguse abstraktsiooni põhimõttest, mis alates 1. juulist 2002. a on otsesõnu väljendatud ka TsÜS § 6 lg-s 4, ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Kohtuvigade parandamise aluseks ei ole asjaolu, et kohus jättis menetlusse kaasamata isiku, kes ei olnud vaidlustatud tehingu pooleks.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json