/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-123-11 PDF Riigikohus 07.12.2011

Teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib eraõigusnormide puhul arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. See kehtib esmajoones olukorras, kui meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. See puudutab eelkõige riike, kellega meil on üldjoontes sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, eeskätt Euroopa Liidu teisi liikmesriike ja esmajoones Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvaid riike. Eeskätt on see vajalik Euroopa Liidu õiguse ja selle alusel kehtestatud siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p 39). Välismaist kohtupraktikat ei saa üle võtta.


Vt kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamise eelduste kohta Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08.

3-2-1-90-11 PDF Riigikohus 12.10.2011

Vt Riigikohtu 21. detsembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04.


AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu kasutamise tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 27. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 24). Diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu. Juhul, kui juurdepääsuna kasutatakse AÕS § 156 lg 1 järgi erateed, on eratee omanikul õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lg 1 järgi, kusjuures teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi (vt Riigikohtu 7. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28). Juurdepääsutasu suuruse määramisel AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 järgi tuleb arvestada eelkõige teeseaduses sätestatud tee omaniku kohustuse täitmiseks vaja minevaid kulutusi. Teeseadusest ei tulene, et teeomanik vabaneb nendest kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust ja õigus nõuda selle eest tasu AÕS § 156 lg 1 alusel. Eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Sellisel juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks. Eratee omanik, kes peab AÕS § 156 lg 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatavast hüvitisest.

3-2-1-103-08 PDF Riigikohus 09.12.2008

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.


Konkurentsiseaduses sätestatud kõlvatut konkurentsi saab ettevõtjale osutada isik, kes tegutseb samas või lähedases ärivaldkonnas ettevõtjana. KonkS § 2 lg 1 lõpuosa loeb ettevõtjaks konkurentsiseaduse tähenduses ka muu isiku, kes tegutseb ettevõtja huvides. Nimetatud võrdsustamise eesmärk on muu hulgas soov vältida olukorda, mil ettevõtja kasutab teisele ettevõtjale kõlvatu konkurentsi osutamiseks isikut, kes ei ole ise ettevõtja selle mõiste tavatähenduses (eelkõige ÄS § 1), kuid tegutseb siiski kõlvatut konkurentsi osutada sooviva ettevõtja huvides. Äriühingu juhatuse liikme puhul tuleb KonkS § 2 lg 1 tähenduses käsitada ettevõtja huvides tegutsemisena ka tegevust juhatuse liikmena, sh seda, kui rikutakse seadust või käsunduslepingut juriidilise isikuga.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-08.


Ärisaladuse mõistet ei ole avatud Põhiseaduses ega ka enne 1. jaanuari 2008. a kehtinud konkurentsiseaduses. Ka äriseadustik ei ava ärisaladuse mõistet. Samuti ei sätesta äriseadustik ärisaladuse hoidmise kohustuse kestust. Ka alates 1. jaanuarist 2008 KonkS § 63 lg-s 1 sätestatud lahtine loetelu näidetest ärisaladuste kohta on suunatud Konkurentsiameti ametnikele, kel ei ole üldjuhul õigust avaldada teenistusülesannete täitmise käigus teada saadud ärisaladust. Siiski annab loetelu üldise ülevaate ettevõtja võimalike ärisaladuste kohta. Lisaks KonkS § 63 lg-le 1 on ärisaladuse mõiste ja selle avaldamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemisel võimalik arvestada ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-lepingu) sätteid. Konkurentsiseaduse konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel on võimalik kasutada TRIPS-lepingu artikkel 39 punkti 2. Samuti võib eraõigusnormide puhul teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Saksamaa Liidukohtu praktikas on ärisaladust defineeritud järgmiselt: "Ärisaladus on asjaolu, mis on seotud ettevõtlusega, mida teab piiratud ring isikuid ja mille saladuses hoidmise tahe ettevõtja poolt peab olema kas dokumenteeritud või vähemalt selgelt äratuntav."

Ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada selle sisu. Vastasel korral võib olla takistatud vaba ettevõtlus.


Osaühingu ja aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustus hoida äriühingu ärisaladust on juhatuse liikmel ÄS § 186 lg-st 1 (või § 313 lg-st 1) tulenevalt nii juhul, kui tema juhatuse liikme lepingus on ärisaladuse hoidmise kohustus üldsõnaline, kui ka juhul, mil lepingus ei ole ärisaladuse hoidmise kohustust üldse reguleeritud. Lojaalsuskohustuse täitmise või korraliku ettevõtja hoolsuse järgimise hindamisel ÄS § 186 rikkumise korral tuleb arvestada muu hulgas seda, kas ja kuivõrd sai juhatuse liige aru või pidi aru saama, mis on tema juhatatavas äriühingus ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada osaühingut.

Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Seetõttu on võimalik ärisaladuse hoidmise kohustusele pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist kohaldada VÕS § 625 lg-t 2, mille kohaselt säilib käsundisaajal pärast käsunduslepingu lõppemist muu hulgas ärisaladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Ajalist piirangut ei näe ette ka VÕS § 625 lg 2, kuid tegemist on dispositiivse normiga, mis võimaldab saladuse hoidmise kohustuse kestuse kokku leppida lepingus. Siiski ei tohiks tekkida olukorda, mil ärisaladuse hoidmise kohustus ei võimalda juhatuse liikmel pärast ametiaja lõppemist üldse samal tegevusalal tegutsemist jätkata. Vaidluste korral tuleb kindlaks määrata piir, mil juhatuse liige võib juhatuse liikmena saadud teadmisi ja kogemusi teises ettevõtluses ära kasutada ja anda oma saadud teadmisi edasi enda kaastöötajatele. Selle piiri tõmbamiseks tuleks võimalikult täpselt välja selgitada, mis on konkreetses äriühingus ärisaladus.


Äriühingu juhatuse liikme puhul tuleb KonkS § 2 lg 1 tähenduses käsitada ettevõtja huvides tegutsemisena ka tegevust juhatuse liikmena, sh seda, kui rikutakse seadust või käsunduslepingut juriidilise isikuga.

Äriseadustiku § 186 lg 1 kohaselt peavad osaühingu juhatuse liikmed hoidma osaühingu ärisaladust. Sama kohustus on ÄS § 313 lg 1 kohaselt aktsiaseltsi juhatuse liikmel. Selline kohustus on juhatuse liikmel ÄS § 186 lg-st 1 (või § 313 lg-st 1) tulenevalt nii juhul, kui tema juhatuse liikme lepingus on ärisaladuse hoidmise kohustus üldsõnaline, kui ka juhul, mil lepingus ei ole ärisaladuse hoidmise kohustust üldse reguleeritud. Lojaalsuskohustuse täitmise või korraliku ettevõtja hoolsuse järgimise hindamisel ÄS § 186 rikkumise korral tuleb arvestada muu hulgas seda, kas ja kuivõrd sai juhatuse liige aru või pidi aru saama, mis on tema juhatatavas äriühingus ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada osaühingut.

Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Seetõttu on võimalik ärisaladuse hoidmise kohustusele pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist kohaldada VÕS § 625 lg-t 2, mille kohaselt säilib käsundisaajal pärast käsunduslepingu lõppemist muu hulgas ärisaladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Ajalist piirangut ei näe ette ka VÕS § 625 lg 2, kuid tegemist on dispositiivse normiga, mis võimaldab saladuse hoidmise kohustuse kestuse kokku leppida lepingus. Siiski ei tohiks tekkida olukorda, mil ärisaladuse hoidmise kohustus ei võimalda juhatuse liikmel pärast ametiaja lõppemist üldse samal tegevusalal tegutsemist jätkata. Vaidluste korral tuleb kindlaks määrata piir, mil juhatuse liige võib juhatuse liikmena saadud teadmisi ja kogemusi teises ettevõtluses ära kasutada ja anda oma saadud teadmisi edasi enda kaastöötajatele. Selle piiri tõmbamiseks tuleks võimalikult täpselt välja selgitada, mis on konkreetses äriühingus ärisaladus.

3-2-1-81-07 PDF Riigikohus 10.10.2007

Euroopa Nõukogu on rahvusvaheline poliitiline organisatsioon, mille kõrgeima otsuseid vastu võtva organi - Ministrite Komitee - soovitused ei ole organisatsiooni liikmesriikidele kohustuslikud ega otsesiduvad, erinevalt nt Euroopa Liidu Parlamendi ja Nõukogu vastu võetud määrustest. Kuid kohtud võivad vaidluse lahendamisel vajaduse korral täiendavalt toetuda ka vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, sh kohaldada ka nimetatud soovitust.


Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. Seetõttu on seadusandja kehtestanud ka nõude puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute ärakuulamiseks. Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi.

Saavutamaks eksperdiarvamuse kriitiline hindamine, on esialgse õiguskaitse kohaldamisel vajalik märkida toimikusse mitte ainult puudutatud isikute ja tema lähedaste ning ametiisikute ärakuulamise kulg, vaid ka kohtuniku järeldused puudutatud isiku ja tema lähedaste isikute ning ametiisikute ärakuulamisest. See analüüs võimaldab kohtul vajaduse korral kasutada ka TsMS § 539 lg-s 1 nimetatud võimalust lõpetada isiku kinnisesse asutusse paigutamine.


PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Seega ei pruugi isiku ohtlikkus seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks). Samuti tuleb tuvastada see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. Seetõttu on kehtestatud ka nõue puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute ärakuulamiseks. Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi.

Saavutamaks eksperdiarvamuse kriitiline hindamine, on vajalik märkida toimikusse mitte ainult puudutatud isikute ja tema lähedaste ning ametiisikute ärakuulamise kulg, vaid ka kohtuniku järeldused puudutatud isiku ja tema lähedaste isikute ning ametiisikute ärakuulamisest.

Kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise määruses on vaja selgelt ja eraldi analüüsida PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 ja TsMS §-des 533 jj sätestatud kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldusi. See on vajalik, et nii puudutatud isik ise, tema esindaja kui ka kõrgema astme kohtud saaksid paremini aru põhjustest, miks kohus valis konkreetsel juhul isikuõigusi enim piirava vahendi - kinnisesse asutusse paigutamise. Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb kohtulahendis põhjendada ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja valikut. Esmajoones on see oluline esialgse õiguskaitse kohaldamisel, mil maksimumtähtaja kohaldamist on vaja selgelt põhjendada.

Isikut ei saa PsAS § 11 ja TsMS § 534 korras tema tahteta paigutada kinnisesse asutusse ega kohaldada talle tahtest olenematut ravi, kui on olemas isiku nõusolek enda ravimiseks. Nimetatud sätete kohaldamise üks alus on just isiku tahtevastane kinnisesse asutusse paigutamine ja ravimine. Seega ei pruugi isiku nõusolek raviks olla aluseks kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemata jätmisele (või isiku vabastamisele kinnisest asutusest), kui kohtule on esitatud dokumendid, et nõusolek oli antud seisundis, mis piiras isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

PS § 21 esimest lauset tuleb koostoimes alamalseisvate õigusaktidega mõista nii, et raske psüühikahäirega isiku korral ei ole alati võimalik isikule arusaadaval viisil selgitada vabaduse võtmise põhjust.

TsMS § 534 lg 1 p 4 ja § 534 lg 3 teise lause põhiline eesmärk on vajadus vältida isiku alusetut paigutamist kinnisesse asutusse või võimaldada otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine TsMS § 539 lg 1 kohaselt.


Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 3 võib isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, esitada Riigikohtule määruskaebuse maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse on vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine. Seetõttu on kinnisesse asutusse paigutatud isikul õigus kaevata ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtusse.

Eelkõige puudutatud isiku kaebeõigus annab puudutatud isikule ka õiguse nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud kohtulahendi kontrollimist juhul, mil isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib isik nõuda asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise nõude rahuldamise vastu võib olla isikul huvi seoses kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluste selgitamisega.

3-2-1-3-07 PDF Riigikohus 21.03.2007

VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.


Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.

VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.

Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.

Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.


Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.

Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.

Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.

3-2-1-145-04 PDF Riigikohus 21.12.2004

Eraõigusnormide puhul võib teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Eelkõige kehtib see olukorras, kus Eesti rakenduspraktika puudub, kuid riikides, kellega Eestil on sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, on see sarnase sätte puhul välja kujunenud.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-01.


Kõigil aktsionäridel on ÄS § 272 valguses vastavalt osalusele võrdsed õigused aktsiatelt tulu teenida. Seega tuleb aktsionäre kohelda võrdselt ka aktsiate eest hüvitise määramisel.


Audiitoril on kohustus avaldada seisukohta aktsiate ülevõtmisel makstava hüvitise õigluse kohta (ÄS § 3634 lg-d 1, 2 ja 21).


Aktsiate ülevõtmisel makstav hüvitis peab olema õiglane. Aktsionäre tuleb aktsiate eest hüvitise määramisel kohelda võrdselt.

Hüvitise määramisel tuleb arvestada aktsiate börsikurssi, s.t aktsionärid ei tohi saada hüvitist vähem, kui nad teeniksid aktsiaid vabalt võõrandades. Õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada ka aktsiate keskmist turuhinda ning aktsionäride võimalust oma aktsiatest tulevikus kasu saada. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-138-04.

Kuna ÄS § 3631 lg-st 1 ja § 3638 lg-st 2 tulenevalt on vähemusaktsionäridel aktsiate ülevõtmisel igal juhul õigus selle õiglasele hüvitamisele, ei või kohus jätta nende nõudel õiglast hüvitist määramata.


raõigusnormide puhul võib teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Eelkõige kehtib see olukorras, kus Eesti rakenduspraktika puudub, kuid riikides, kellega Eestil on sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, on see sarnase sätte puhul välja kujunenud.

3-2-1-72-03 PDF Riigikohus 09.06.2003

TMS § 34 lg 1 p 4 kohaselt peatab kohtutäitur täitemenetluse vara arestist vabastamise hagi esitamise korral selle vara osas, mille suhtes hagi esitati. Vastasel korral võiks õiguskord olla liigselt koormatud hilisemate nõuete lahendamisega.


Seaduse lünkade korral on kohtul seaduse analoogia alusel võimalik lüngad täita, sh vajalikel juhtudel laiendada TMS § 34 lg-s 1 märgitud täitemenetluse peatamise aluseid, mil kohtutäitur peab menetluse peatama.


Pärimisseaduse § 115 lg-s 1 nimetatud pärandi vastuvõtmine on ühepoolne tehing, sest see sisaldab kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust (TsÜS § 67 lg 1).


Kuna pärandi vastuvõtmise tühistamise avalduse tegemisel ei pruugi avaldajale teada olla kõik tema avaldusest puudutatud isikud, tuleb pärandi vastuvõtmise tühistamise avaldus TsÜS § 98 järgi teatavaks teha avalikkusele.


Pärandi vastuvõtmise tühistamise avaldus on tühine, kuna see ei olnud tehtud avalikkusele. Seega ei olnud ka alust täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks.


Kohtulahendi resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka lahendi muid osi arvestamata.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json