1-23-3265/13
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on selleks füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Isiku kannatanuks lugemine eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. (Vt RKKKm nr 1-19-9575/46, p 31; 1-21-1591/11, p 11.) (p 15)
KarS § 264 eesmärgiks on kindlustada inimeste ühiseid väärtusi kui kollektiivset õigushüve, seda esmajoones KarS § 264 lg 1 p 2 puhul. Lisaks ühistele väärtustele kaitseb see koosseis kahtlemata ka loomi endid inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. (p-d 16-17)
Teatud juhtudel võib looma julma kohtlemise puhul jaatada omaniku hingelisi üleelamisi, mis võivad anda aluse lugeda ta KarS § 264 tunnustel menetletavas kuriteos kannatanuks. (p 19)
Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, et paljud eeskätt kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt siiski ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 23 ja 3-1-1-84-14, p 40). (p 18)
Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. (p 19)
|
2-22-100795/12
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.02.2024 |
|
Olukorras, kus korteriomanikul on seadusest tulenev õigus kaasomandi esemeks olevat parkimisala kasutada, ei saa korteriomandi kaasomandi esemel parkimist korraldav teenusepakkuja eeldada, et korteriomanik väljendab oma sõidukit parkimisalale parkides tahet sõlmida teenusepakkujaga parkimisleping. (p 12)
Kuigi korteriomanikud võivad kehtestada parkimiskaartide süsteemi parkimisala kasutusõiguse (korteriomaniku staatuse) tõendamiseks, siis selle tõendamata jätmine ei välista korteriomaniku seadusest tulenevat õigust parkimisala kasutada ega anna alust järeldada korteriomaniku tahet teenusepakkujaga parkimislepingu sõlmimiseks. (p 13.4)
Seadus (KrtS § 30 lg 1 p 2 ja AÕS § 72 lg 3) sätestab eelduse, et kui kaasomandi eseme kasutamise korda ei ole kindlaks määratud, võivad kõik korteriomanikud seda kasutada tingimusel, et kasutus vastab kaasomandi eseme otstarbele. See õigus laieneb ka korteriomandit kasutavale isikule (KrtS § 30 lg 3). Üldjuhul võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist seadusest erinevalt reguleerida, kui nad sõlmivad selleks vastava kokkuleppe (KrtS §-d 13 ja 14). Kaasomandi eseme tavakasutust puudutavaid küsimusi saavad korteriomanikud otsustada ka häälteenamusega, kui korteriühistu põhikirjaga ei nähta ette rangemaid nõudeid (KrtS § 35 lg 1). (p-d 13.1 ja 13.2)
Kaasomandi eseme tavakasutuse piirid sätestab KrtS § 31 lg 1 p 1. Igal juhul ei ole tavakasutusega tegemist olukorras, kus välistatakse korteriomaniku seadusest tulenev õigus kaasomandi eset (otstarbe kohaselt) kasutada. Küll aga võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist täpsustada, kuid ka sel juhul on tavakasutusega tegemist üksnes juhul, kui sellega tagatakse korteriomanike võrdne kohtlemine. (p 13.3)
Ka sõidukite parkimise korraldamine kaasomandi esemel ei ole tingimata küsimus, mida korteriomanikud saavad otsustada üksnes kokkuleppel. Nii on nt teenusepakkujaga lepingu sõlmimine kaasomandi esemeks oleval parkimisalal parkimise korraldamiseks tavapärase valitsemise küsimus, mille üle saavad korteriomanikud otsustada üldkoosolekul häälteenamuse alusel (KrtS § 35 lg 1). Mh saab tavapärase valitsemise raames täpsustada parkimisala kasutamise korda, et lihtsustada parkimist korraldava teenusepakkuja tööd, kehtestades nt parkimiskaartide süsteemi parkimisala kasutusõiguse (korteriomaniku staatuse) tõendamiseks. Selleks aga, et seada korteriomaniku õigus parkimisala kasutamiseks sõltuvusse parkimiskaardi olemasolust, on vaja korteriomanike kokkulepet. Juhul kui korteriomanike üldkoosolekul võetakse häälteenamusega vastu otsus, mille jaoks oleks olnud vajalik kõigi korteriomanike nõusolek, siis on selline otsus TsÜS § 38 lg 2 esimese lause kohaselt tühine (vt RKTKm nr 2-19-16450/58, p 15). (p-d 13.3 ja 13.4)
|
2-22-1081/70
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.12.2023 |
|
VÕS § 1047 lg 4 alusel esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 150 kohane aegumistähtaeg, s.o kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama, hiljemalt kümme aastat kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. (p 10)
Tuvastushagi ei saa esitada, kui sooritusnõuet ei ole põhjusel, et see on aegunud. Seega ei saa esitada nõuete ebaõigete andmete avaldamise tuvastamiseks, kui isik ei saa enam esitada andmete avaldamise ümberlükkamise või parandamise nõuet, kuna see nõue on aegunud. (p 13)
|
2-20-18112/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.11.2023 |
|
Kuna kolmandat isikut kaitsev leping ei anna kolmandale isikule õigust nõuda lepingust tuleneva põhikohustuse täitmist, ei saa hageja kui alltöövõtulepingusuhtes kolmas isik nõuda ka alltöövõtulepingu esemeks oleva põhikohustuse rikkumise tõttu kulutuste hüvitamist ainuüksi põhjusel, et töö ei vasta lepingutingimustele. (p 13)
Üldjuhul ei ole kolmanda isiku huvide kaitsmine temale lepingulise kaitsekohustuse laiendamise teel vajalik juhul, kui kolmandal isikul on endal sama sisuga nõue võlasuhte järgi kohustatud isiku vastu tulenevalt kas kolmanda isiku ja võlgniku vahelisest lepingulisest või muust võlasuhtest ning see nõue põhineb samadel asjaoludel, millele tugineb VÕS § 81 järgi esitatav nõue. (p 14.1)
Kuna tellija saab eelduslikult ka alltöövõtjast tingitud lepingurikkumisega seotud nõuded esitada peatöövõtja vastu, puudub üldjuhul põhjus kohaldada peatöövõtja ja alltöövõtja vahelisele lepingule VÕS § 81 ning lugeda tellija huvi lepingu nõuetekohase täitmise vastu selle sätte kaitsealasse kuuluvaks. Seda ei mõjuta kolleegiumi hinnangul ka peatöövõtja maksejõuetuks muutumine või tema majandustegevuse lõppemine muul põhjusel. Sellise riski maandamiseks on tellijal võimalik peatöövõtjaga kokku leppida, et peatöövõtja loovutab alltöövõtulepingust tulenevad nõuded talle. (p 14.2)
Tahteavaldus lepingu sõlmimiseks või nõustumus varasemast lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks võib väljenduda käitumises, kus alltöövõtja edastab tellijale varem peatöövõtjale väljastatud arved enda tehtud tööde eest, mille tellija tasub alltöövõtjale, ning seejärel teeb alltöövõtja tellija soovitud tööd. (p 15.3)
Mõistlik tellija võib järeldada, et alltöövõtja on nõus sellega, et tellija alltöövõtulepingu üle võtab, muuhulgas olukorras, kus peatöövõtja teatab tellijale ja alltöövõtjale, et tema enam objektil töid ei tee ning alltöövõtja ja tellija peavad omavahel otse suhtlema, tellija teatab alltöövõtjale, et nad suhtlevad edaspidi otse, alltöövõtja esitab alltöövõtulepinguga seotud arved otse tellijale ning jätkab töödega pärast seda, kui tellija on arved tasunud. (p 15.3)
|
2-22-5382/27
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.10.2023 |
|
Kohus võib juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastada isegi siis, kui avaldaja on esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude, kuid asjaolud, millele avaldaja on otsuse vaidlustamisel tuginenud, on sellised, et need toovad nende tuvastamise korral kaasa otsuse tühisuse (vt RKTKo nr 2-17-13391/43, p 27). Sel juhul tuleb kohtul esmajärjekorras kontrollida otsuse tühisuse aluste esinemist, sest kui otsus on tühine, ei saa seda enam kehtetuks tunnistada (vt RKTKm nr 3-2-1-187-12, p 14). Kui aga avaldaja ei ole otsuse tühisusele viitavaid asjaolusid kohtu ette toonud, ei saa ka kohus otsuse tühisuse aluste esinemist kontrollida. See aga ei võta avaldajalt õigust vastavate asjaolude ilmnemisel hiljem uuesti kohtusse pöörduda, et nõuda otsuse tühisuse tuvastamist. (p 12)
Otsus, mille vastuvõtmisel on rikutud häälteenamuse nõudeid, on olemuselt seaduse või põhikirjaga vastuolus ning üksnes kehtetuks tunnistatav (TsÜS § 38 lg 1 esimene lause; vt ka RKTKo nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 13)
Kohus saab avalduse TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata, kui samasisuline vaidlus on veel kohtu menetluses. Kui asjas on juba olemas jõustunud kohtulahend, saab kohus kas avalduse menetlusse võtmisest keelduda (TsMS § 371 lg 1 p 4) või menetluse lõpetada (TsMS § 428 lg 1 p 2). (p 14)
|
2-20-9760/94
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.06.2023 |
|
Laenulepingu alusel raha mittesaamise kui negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on laenusaaja jaoks piiratud. Laenusaaja tõendamiskoormise täitmiseks laenulepingu rahatuse väite korral piisab seega sellest, et laenusaaja põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et laenuandja tegelikult laenulepingu alusel raha üle ei andnud, misjärel on laenuandjal kohustus tõendada, et ta andis laenulepingu alusel raha üle laenusaajale. (p 26)
Kui pooled sõlmivad osa võõrandamistehingu ja annavad osa üle käsunduslepingu raames, võib käsundisaaja olla kohustatud osa käsundiandjale välja andma VÕS § 626 lg 1 alusel. VÕS § 626 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 626 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada konkreetse tegevusala ja teenuse iseärasusi (vt RKTKo nr 2-16-1988/38, p 19). VÕS § 626 lg 1 kohaselt võivad väljaandmiskohustuse objektiks olla kõik esemed TsÜS § 48 mõttes, sh äriühingu osalus. Kui saadu väljaandmine on võimatu või käsundisaaja ei anna saadut üle õigel ajal, peab ta hüvitama käsundiandjale kahju VÕS § 115 lg 1 alusel. (p 19)
|
2-20-16710/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2023 |
|
Olukorras, kus kõigi korteriühistu juhatuse liikmete ametisuhe on lõppenud ja korteriomanike üldkoosoleku kutsuvad kokku need juhatuse liikmed, kes viimati juhatuse liikmeks valiti, ei ole üldkoosoleku kokkukutsumise korda rikutud. (p 10)
Selleks, et korteriomanikud saaksid üldkoosoleku ise kokku kutsuda, peab vähemalt 1/10 korteriomanikest olema MTÜS § 20 lg-t 3 järgides kirjalikult ja põhjust ära näidates nõudnud üldkoosoleku kokkukutsumist juhatuselt. Juhatuse puudumisel ei ole sellist nõuet võimalik esitada. Ei ole välistatud, et viimati valitud juhatuse, kelle ametisuhe on lõppenud, passiivsuse tõttu või muus olukorras (nt kus juhatust või valitsejat ei ole kunagi valitudki) saavad üldkoosoleku kokku kutsuda ka korteriomanikud ise, st ilma selleta, et nad oleksid enne pöördunud üldkoosoleku kokkukutsumise taotlusega korteriühistu juhatuse poole. Selliselt üldkoosoleku kokkukutsumine ei kujuta endast üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumist. Selline olukord võib tekkida nt ka siis, kui (ainus) juhatuse liige on surnud või valitseja (KrtS 26) on lõppenud. (p 11)
Juhatuse ametiaja lõppemisel on korteriomanikel uue juhatuse valimiseks võimalus taotleda kohtult, et see määraks KrtS § 25 alusel TsMS §-des 602–606 sätestatud korras juhatuse asendusliikme, kelle ülesanne on juhatuse valimiseks üldkoosoleku kokkukutsumine. Küll aga tuleb silmas pidada, et asendusliikme tasu ja kulutused hüvitab TsMS § 605 lg 1 järgi juriidiline isik. (p 12)
Vt RKTKm nr 2-18-9475/52, p 9.1. (p 14)
Vt RKTKo nr 3-2-1-65-16, p 18. (p 14)
Vt RKTKm nr 2-20-11256/51, p 13.1. (p 14)
Kui üldkoosolekul hakatakse otsustama juhatuse liikme valimise üle, tuleb sellisele asjaolule üldkoosoleku kokkukutsumise teates viidata. Vastasel juhul on tegemist üldkoosoleku kokkukutsumise korra olulise rikkumisega, mis toob KrtS § 29 lg 1 järgi kaasa juhatuse liikmete valimise otsuse tühisuse. (p 14)
|
2-21-1504/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.05.2023 |
|
Vt RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 12. (p 11)
Kui ilmneb, et majandusaasta aruanne, mis on aktsionäride üldkoosolekul kinnitatud ning mille alusel on tehtud kasumi jaotamise otsus, on olulisel määral ebaõige, on huvitatud isikul õigus nõuda kasumi jaotamise otsuse tühisuse tuvastamist. (p 11)
Aktsionäride üldkoosolek ei saa oma otsusega lõpetada iga dividendi saama õigustatud aktsionäri ja aktsiaseltsi vahel tekkinud võlasuhet. (p 12)
Aktsiaseltsil on õigus üldkoosoleku otsusega ette nähtud dividendi maksmise nõude täitmisest keelduda või sellest nõudest vabaneda, kui üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi maksmine tooks kaasa aktsiaseltsi maksejõuetuks muutumise või maksejõuetuse tekkimise ohu. (p 14)
Kui tühise majandusaasta aruande kinnitamise otsuse alusel on aktsionäride üldkoosolekul otsustatud kasumi jaotamine ja dividendi maksmine, on selline üldkoosoleku otsus vastuolus ÄS § 277 lg-ga 1 ja § 335 lg-ga 1 ning on ÄS § 3011 lg 1 p 1 kohaselt tühine. (p 11)
Vt RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 13. (p 11)
Vt RKTKo nr 3-2-1-16-04, p 15. (p 12)
Vt RKTKo nr 3-2-1-16-04, p 16. (p-d 13, 14, 16)
Aktsiaseltsil on võimalik dividendi maksmise nõudest vabanemiseks nõuda, et üldkoosoleku otsuse kohaselt dividendi saama õigustatud aktsionär annaks tahteavalduse selle võlasuhte lõpetamiseks, mis tal aktsiaseltsiga dividendi maksmise otsuse tegemise järel tekkis. (p 17)
Kui aktsiaselts esitab hagi, milles palub kohustada aktsionäri andma tahteavaldus dividendi maksmisele suunatud võlasuhte lõpetamiseks, asendab kohtulahend hagi rahuldamise korral aktsionäri tahteavaldust TsÜS § 68 lg 5 alusel ning võlasuhte saab lugeda VÕS § 186 p 4 järgi kokkuleppel lõppenuks. (p 17.1)
Kui on toimunud aktsionäride üldkoosolek, millel on hääletatud dividendi maksmise otsuse tühistamise üle, võib see hääletamine endast kujutada iga otsuse poolt hääletanud aktsionäri tahteavaldust dividendinõudest loobumiseks. See tähendab, et kui kõik aktsionärid hääletavad dividendi maksmise otsuse tühistamise poolt, siis saab lugeda nad kõik nõudest loobunuks. Sellises olukorras on niisuguse otsuse poolt hääletanud aktsionäridel võimalik esitada aktsiaseltsi vastu positiivne tuvastushagi, milles palutakse tuvastada, et dividendi maksmise otsuse tühistamise poolt hääletama (ehk dividendinõudest loobuma) on kohustatud ka aktsionär, kes selle otsuse vastu hääletas. (p 18)
Vt RKTKm nr 2-18-9475/52, p 13.3. (p 17.1)
Vt RKTKo nr 2-17-9986/48, p 18; RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 26; RKTKo nr 3-2-1-7-10, p 31; RKTKo nr 3-2-1-89-14, p 21. (p 14)
Vt RKTKo 3-2-1-43-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-116-10, p 39. (p 20)
Kui aktsiaseltsi üldkoosoleku otsusega on ette nähtud dividendi maksmine ning peale sellise üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist ilmnevad asjaolud, millest järeldub, et üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi väljamaksmise tulemusena muutuks aktsiaselts maksejõuetuks või tekiks maksejõuetuks muutumise oht, on aktsionäri poolt dividendi väljamaksmise nõudmine vastuolus tema lojaalsuskohustusega aktsiaseltsi suhtes. Sellisel juhul võivad dividendi maksmist nõudva aktsionäri huvid vastanduda teiste aktsionäride ja aktsiaseltsi huvidele, mis juhul tuleb eelistada ühingu üldisi huve, s.o ühe aktsionäri huvile tuleb eelistada aktsiaseltsi tegutsema jäämist. (p 16)
Kui dividendi väljamaksmine tõenäoliselt pöördumatult kahjustaks aktsiaseltsi edasist tegevust või viiks maksejõuetuse tekkimiseni, siis kahjustaks aktsionäri dividendinõude maksmapanek nii aktsiaseltsi kui ka teiste aktsionäride huve. Seetõttu oleks vastuolus hea usu põhimõttega see, kui aktsionär nõuab endale dividendi maksmist, hoolimata aktsiaseltsi ja teiste aktsionäride huvist aktsiaseltsi tegutsema jäämise vastu. (p 16.1)
|
2-17-5199/166
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.05.2023 |
|
TsÜS § 150 lg 1 on üldiselt dispositiivne, kuid sealjuures tuleb arvestada TsÜS § 145 lg-s 2 sätestatut. Olukorras, kus pooled lepivad kokku uue aegumistähtaja alguses, mille tulemusena pikeneb aegumistähtaeg võrreldes esialgse tähtajaga, on tegemist TsÜS § 145 lg 2 mõttes aegumistähtaja pikendamise kokkuleppega. Aegumistähtaega ei saa pikendada enam kui kümne aastani. TsÜS § 150 lg 1 ja § 145 lg 2 alusel saab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumist kokkuleppel pikendada kuni kümne aastani alates ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. (p 14)
Pooled võivad kokkuleppel TsÜS § 145 lg 2 järgi aegumistähtaega pikendada, kuid see ei tähenda, et poolte kokkulepe aegumise pikendamise kohta peaks hõlmama kogu kahju hüvitamise nõuet. (p 15)
TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub ainult selle nõude aegumine, mis on kohtule hagiga esitatud. Kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. (p 21)
|
2-20-17189/101
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.04.2023 |
|
Kuna osaniku suhe osaühinguga põhineb liikmesusel, sarnaneb selline õigussuhe olemuselt kestvuslepingust (vt VÕS § 195 lg 3) tuleneva võlasuhtega ning osaniku osaühingust väljaarvamine on võrreldav kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 16) Seega tuleb kestvusvõlasuhte ülesütlemise üldregulatsiooni (VÕS § 196 lg 3) arvestades osaühingul esitada hagi osaniku väljaarvamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta väljaarvamise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise esimeseks eelduseks on osaniku poolt oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätmine või muul viisil osaühingu huvide oluline kahjustamine. Osaniku tegevuse tagajärg või mõju peab tema osanike ringist väljaarvamise õigustamiseks olema sedavõrd intensiivne, et see muudab eesmärgi, milleks osaühing on asutatud, saavutamise võimatuks või ohustab seda oluliselt või kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et osaühing taluks edaspidi kõnealuse isiku osanikuks olemist. Osaühingu huvide olulise kahjustamise seisukohalt ei ole oluline, kas osaniku tegevuse tõttu on ühingule kahju tekkinud või mitte. (p 17)
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise teine eeldus on üldjuhul asjaolu, et osaühing on nõudnud osanikule saadetud kirjalikus hoiatuses kohustuse täitmist ja kahjustamise lõpetamist ning osanik jätkab rikkumist või osaühingu huvide kahjustamist hoiatusele vaatamata. Hoiatamise all tuleb mõista eelkõige täiendava tähtaja andmist rikkumise või osaühingu huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja selle tulemuseta möödumist. Hoiatamise eesmärk on seega anda osanikule võimalus asuda oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ja lõpetada osaühingu huve kahjustav käitumine. Üksnes juhul, kui osanikule etteheidetav rikkumine on sellise iseloomuga, et mõistliku isiku seisukohast ei saa ühelgi juhul eeldada võlasuhte jätkumist, ei ole eelnevat hoiatamist vaja, kuna hoiatamisega ei oleks võimalik seda eesmärki saavutada. Eelkõige ei täida eelnev hoiatamine eesmärki, kui osaniku rikkumise tagajärge pole võimalik muude, vähem koormavate abinõudega kõrvaldada, sh juhul, kui osanik on käitunud viisil, mis mõistliku isiku seisukohast lähtuvalt on põhjustanud muuhulgas usalduse täieliku ja pöördumatu kaotuse tema vastu. (p 18)
Kohus saab osaniku osaühingust välja arvata osaühingu hagi alusel, kui põhikirjas ei ole kokku lepitud osaniku väljaarvamise teistsugust korda. Hagi esitamiseks ei ole vaja osanike otsust, vaid selleks piisab, kui osanikud on väljendanud oma vastavasisulist tahet eraldi antud kirjalikes tahteavaldustes, nt hagiavaldust allkirjastades. (p 19)
Osaniku osaühingust väljaarvamise õiguslikud tagajärjed on sätestatud ÄS § 167 lg-s 3, mis reguleerib osanikule väljaarvamisel tasutavat hüvitist. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel juhul, kui osanik keeldub osa üleandmisest õiglast hüvitist vastu saamata, peab osaniku osaühingust väljaarvamisel toimuma tema osaluse võõrandamine õiglase ja kohese hüvitise eest. Osa kaotuse eest kohese ja õiglase kompensatsiooni (hüvitise) tasumiseks tuleb kindlaks teha osa väärtus, milleks tuleb välja selgitada osaühingu kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see proportsionaalselt osade vahel. Õiglane hüvitis peab üldjuhul vastama osa väärtusele sellise hagiavalduse esitamise ajal, milles osaniku osaühingust väljaarvamist nõutakse. Osa väärtuse arvutamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid ning kohtu ülesanne on hinnata, milline meetod konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta. Osaühingu osa eest õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada osaühingu tulevikuväljavaateid, milleks on üldjuhul sobilik diskonteeritud rahavoogude (discounted cash flow, DCF) meetod või selle modifikatsioonid Kui DCF-meetod ei võimalda osaühingu õiglast väärtust määrata, on võimalik lähtuda muust tunnustatud metoodikast, nt osa raamatupidamislikust väärtusest, osa turuhinnast või osa likvideerimisväärtusest. Igal juhul ei või väljaarvatavale osanikule makstav hüvitis olla likvideerimisväärtusest väiksem. Äriühingu väärtuse ja väljaarvatavale osanikule makstava õiglase hüvitise suuruse tõendamise koormis lasub osaühingul. (p-d 25-28.3)
ÄS § 167 lg 3 kohaselt peab kohus osaniku väljaarvamisel määrama osa müügi viisi, mis kohus saab teha üksnes hagiavalduses taotletud viisil. Eelnimetatud viisid on eelkõige enampakkumine, sh nii avalik kui ka osanikevaheline, ning müük kindlale isikule, sh osaühingule endale, mõnele teisele osanikule või muule kolmandale isikule. Üldjuhul saab pidada põhjendatuks osa müümist kindlale isikule, sh osaühingule. Osa müüki enampakkumisel saab põhjendatuks pidada üksnes olukorras, kus kohtumenetluses on tõendatud kahe või enama isiku soov omandada osa õiglase hinna eest. Osanik tuleb lugeda osaühingust väljaarvatuks ja osa kaotanuks alles arvates hetkest, mil ta on kätte saanud osaühingu osa müügist saadud hüvitise (RKTKo nr 3-2-1-114-13, p 13). (p-d 29-29.5)
TsÜS §-st 32 osanikule suhtes nii osaühingu kui ka teiste osanikega tuleneva üldise lojaalsuskohustuse sisuks on ka keeld kasutada osaühingu ärivõimalusi oma isiklikes või mõne kolmanda isiku huvides ilma osaühingu nõusolekuta (ärivõimaluse ärakasutamise keeld). Sellest tulenevalt tuleb osanik lugeda lojaalsuskohustust rikkunuks ka juhul, kui ta asub tegutsema eesmärgil omandada enda või kolmandate isikute kasuks eeliseid osaühingu või teiste osanike kahjuks. Selliseks juhtumiks saab lugeda ka osaühingu ärivõimaluse ärakasutamist enese või kolmanda isiku huvides ning osaühingu või teiste osanike kahjuks. Ärivõimalus on ühingule omistatav sõltumata sellest, kas ühing kasutab seda ise või mõne muu ühingu osalusega äriühingu kaudu. (p-d 17.2 ja 22)
Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel müügiviisidega ÄS § 167 lg 3 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui hageja on varem juba haginõude osaniku väljaarvamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 2-17-11516/46, p 27). (p 32)
Osade müügiviis ÄS § 167 lg 3 tähenduses ei ole käsitatav otsuse täitmise korrana TsMS § 445 tähenduses. ÄS § 167 lg 3 viitab üksnes kohtu võimalusele otsustada müüa väljaarvatava osaniku osa avalikul enampakkumisel või muul kohtu määratud viisil, täpsustamata müügi korda. TsMS § 445 lg 1 esimene lause võimaldabki kohtul poole taotlusel eelnimetatud müügi korda täpsustada. Otsustades osa müüa enampakkumisel, saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks ka enampakkumise korraldaja ja tingimused (vt ka RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 17). Samuti on kohtul võimalik hageja taotlusel otsuses määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga, nt keelatakse kostjal kuni osa omandamiseks antava tähtaja möödumiseni teostada hääleõigust kas ühes või mitmes osanike pädevusse kuuluvas küsimuses (TsMS § 445 lg 1). (p 33)
Võttes arvesse, et osaniku osaühingust väljaarvamise hagi eesmärk ongi osaühingu jaoks vabaneda kohustusi oluliselt rikkunud või osaühingu huve muul viisil oluliselt kahjustanud osanikust, siis ei saa pidada taunitavaks seda, kui kahjustavalt käitunud osanik omal initsiatiivil talle kuuluva osaühingu osa võõrandab (st hagiga soovitud eesmärgi hagi esitamise järel täidab). Sellise hagi eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine, mistõttu käsutustehing ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi ka seetõttu, et osanik võõrandab oma osa tema väljaarvamise kohtumenetluse kestel. Selline käsutustehing oleks vastuolus heade kommetega üksnes juhul, kui osade käsutamise ainus eesmärk on osaühingu kahjustamine. (p 36)
Osaniku väljaarvamise hagi (ÄS § 167) eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine. Juhul kui osaühing soovib väljaarvatava osaniku osa ise õiglase ja kohese hüvitise eest omandada (ehk osa võõrandamine osaühingule), saab osaühing hagi tagamise korras taotleda kohtult väljaarvataval osanikul osa käsutamise keelamist (TsMS § 378 lg 1 p 2). (p 37)
Osa kuulumisel mitmele isikule ühiselt saab kohus arvata ühised osanikud osaühingust välja, kui vähemalt ühe osa ühise omaniku suhtes on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused (ÄS § 167). Kui vaidlusalused osad kuuluvad abikaasade ühisvara hulka ning ühe abikaasa puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, on abikaasade kui ühiste osanike väljaarvamiseks osaühingust ja sellekohaste tahteavalduste asendamiseks vajalik esitada hagi mõlema abikaasa vastu. Osa ühiseid omajaid tuleb pidada kohustuslikeks kaaskostjateks. Kui osanik, kelle puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, teeb pärast osaühingust väljaarvamise aluseks oleva kohustuse rikkumist tehingu, mille tulemusena hakkab senine ühine osa kuuluma üksnes teisele rikkumise hetkel osanikuks olnud osa ühisele omajale, ei välista nimetatud võõrandamistehingu tegemine osaühingul osa omandanud osaniku osaühingust väljaarvamist. (p 38.2)
Kui väljaarvatav osanik on äriühingu osa kohtumenetluse ajal kehtivalt võõrandanud, siis ei ole ta enam osanik. Sellisel juhul võib osaniku väljaarvamise hagi olla muutunud õiguslikult perspektiivituks, mistõttu võib maakohus jätta hagi läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2). (p 38.3)
|
2-18-12600/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.04.2023 |
|
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kui soovitakse kolmanda isiku varaga tagada teise isiku kohustuse täitmist, siis selleks on vaja kolmanda isiku nõusolekut. Isik peab olema nõus tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti) kohaldamisega ja võtma endale kohustuse tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmist, lubades kasutada enda vara selle kohustuse täitmiseks. (p 11.2)
KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 11.3)
Vara arestimise otsustus ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat. (p 11.1)
Õiguslikult ei ole võimalik arestida kontol olevat raha. Pangakontol olev raha ei ole asi. Tegemist on kontoomaniku makseteenuse lepingust (VÕS § 709 lg 1) tuleneva nõudeõigusega makseteenuse pakkuja (krediidiasutuse) kui kontopidaja vastu. Nõudeõiguse sisu on anda kontopidajale korraldusi teha kontol oleva rahaga toiminguid. (p 15.1)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Ka kriminaalmenetluses võib isik leppida näiteks kriminaalasja kohtueelse menetlejaga kokku selles, et ta tagab oma varaga mõnd süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust, mille täitmist võidakse kriminaalmenetluses nõuda. Osutatud võimalust on sisuliselt jaatatud ka kriminaalkolleegiumi määruse nr 1-20-1149/34 p-s 23. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
Kui hoiule antakse sularaha kui asendatav asi, ei võlgneta hoiulepingu lõppedes samu rahatähti. Hoidja ei saa esitada sularaha hoiule andjale vastuväidet, et raha tagastamist takistab rahatähtede arestimine. Sama järeldus kehtib juhul, kui tegemist ei ole sularahaga, vaid pangakontole kantud rahaga. (p 15.3)
|
2-12-49087/248
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.02.2023 |
|
Enne 01.07.2019 jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 kohaselt kümme aastat alates kohtulahendi jõustumisest. (p-d 14.1 ja 14.2)
Enne 01.07.2019 jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumine peatub TsÜS § 157 lg 6 järgi sissenõudja PKS § 33 lg 3 ja TMS § 14 lg 2 alusel esitatud ühisvara jagamise hagi menetlemise ajaks. (p 14.3)
Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg peatub sissenõudja esitatud võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise hagi menetlemise ajaks. (p 14.3)
|
2-20-228/59
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.01.2023 |
|
Kahju hüvitise nõude loovutamise lepingu tühisust TsÜS § 86 lg 1 või § 87 alusel ei too kaasa asjaolu, et pankrotihaldur jättis nõude pankrotimenetluses esitamata, kuna pankrotihalduri hinnangul oli tegemist majanduslikult otstarbetu nõudega, või asjaolu, et nõue võõrandati liiga odava hinnaga. Samuti ei too tühisust TsÜS § 86 lg 1 alusel kaasa see, kui pankrotihaldur ei kuulanud ära võlausaldajate arvamust selle kohta, kas nõuet on mõtet hakata sisse nõudma või tuleks see võõrandada, kuna võlausaldajatel puudub seadusest tulenev õigus nõuda, et pankrotihaldur peaks ise hakkama seda nõuet sisse nõudma. (p-d 11 ja 14)
Nõude loovutamise lepingu tühiseks lugemist TsÜS § 86 lg 1 alusel ei saa põhjendada asjaoluga, et pankrotihaldur rikkus oma kohustusi, sõlmides nõude loovutamise lepingu pärast seda, kui maakohus oli teinud pankrotimenetluse lõpetamise määruse, kuid pankrotihalduri volitused veel kestsid. (p 13)
|
2-19-3390/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.01.2023 |
|
Kostja juhatuse liikme kohalt tagasiastumise avaldus on käsitatav tahteavaldusena, mis muutub TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 esimese lause järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (RKTKo nr 2-20-6269/54, p 14). (p 10.2)
Omaks saab TsMS § 231 mõttes võtta üksnes faktilisi asjaolusid (RKTKo nr 3-2-1-129-11, p 12). See, kas kostja järgis TÜS § 61 lg 4 esimeses lauses sätestatut, kui tegi oma avalduse teatavaks hageja juhatuse liikmetele, on õiguse kohaldamine, mitte faktilise asjaolu tuvastamine. Järelikult see, kas kostja on juhatuse liikme kohalt kehtivalt tagasi astunud, sh kas kostja tegi oma tagasiastumise avalduse teatavaks õigele isikule, ei ole faktiline asjaolu, mille maakohus sai TsMS § 231 lg 4 järgi lugeda omaks võetuks. (p 10.3)
Tulenevalt aktsiaseltsi juhatuse liikme pädevusest on oluline, et juhatuse ja äriühingu vahelised suhted oleksid õiguslikult selged. Vältida tuleks olukordi, kus on ebaselge, kas juhatuse liikmel on õigus äriühingut esindada või mitte (RKTKo nr 3-2-1-46-12, p 13). Samuti on kolleegium aktsiaseltsi kohta leidnud, et aktsiaseltsi juhatuse liikme tagasiastumine on kujundusõigus ja õigussuhe loetakse lõpetatuks alates ajast, mil ülesütlemisavaldus jõustub, ehk ajast, mil õigussuhte teine pool (äriühing oma nõukogu kaudu) avaldusest TsÜS § 69 lg 2 mõttes teada saab (RKTKo nr 2-16-11889/42, p 22). Kolleegiumi hinnangul kohalduvad need põhimõtted ka TÜS § 61 lg 4 esimese lause puhul. (p 11.1)
Juriidilise isiku juhatuse liikmel ei piisa tagasiastumiseks üldjuhul sellest, kui juhatuse liige saadab avalduse teistele juhatuse liikmetele. Avaldus tuleb saata juhatuse ametisse määranud organile, milleks praegusel juhul oli hageja liikmete üldkoosolek. (p 11.2)
Kolleegiumi hinnangul ei oleks mh vaba eneseteostuse õigusega (PS § 19) kooskõlas see, kui tulundusühistu juhatuse liige saaks tagasi astuda üksnes juhul, kui ta suudab tagasiastumise avalduse kõigile enda määranud organi liikmetele kätte toimetada. See ei pruugi igal juhul (nt organi liikme surma või organi liikmete suure arvu korral) olla mõistlikult võimalik. Seetõttu tõlgendab kolleegium TÜS § 61 lg-t 4 selliselt, et olukorras, kus juhatuse oli määranud tulundusühistu liikmete üldkoosolek, peab juhatuse liige oma tagasiastumise avalduse tegema teatavaks kõigile tulundusühistu liikmetele, kuid see avaldus jõustub siiski ajast, mil vähemalt üks tulundusühistu liige on avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 kohaselt kätte saanud. (p 11.2)
Tulundusühistu liikmete üldkoosoleku või nõukogu määratud juhatuse liikme tagasiastumine on võimalik ka sellekohase avalduse esitamise teel teistele juhatuse liikmetele, kuid ka sellisel juhul muutub tagasiastumisavaldus kehtivaks üksnes juhul, kui vähemalt üks juhatuse liige on oma hoolsuskohustust (vt TÜS § 631 lg 1) järgides teinud tagasiastumise avalduse esitanud juhatuse liikme avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi teatavaks vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või selle nõukogu liikmele. Ka siis jõustub tagasiastumise avaldus ajast, mil see on teatavaks tehtud vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või nõukogu liikmele. (p 11.3)
See, kas hageja soovis kostjat VÕS § 1018 lg 1 mõttes soodustada, on faktiline asjaolu, millele pool peab tuginema selleks, et kohus saaks seda asja lahendamisel arvestada (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2), ehk see ei ole poole õiguslik seisukoht, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. (p 12.2)
VÕS § 1018 alusel nõude kontrollimiseks oleks kostja pidanud tuginema sellele, et ta, olemata hageja juhatuse liige, tegi midagi hageja kasuks (soodustas hagejat) tahtega tegutseda hageja kasuks ning et selline tegutsemine toimus kas hageja heakskiidul, tema hästi mõistetavates huvides ning tema tegeliku või eeldatava tahte kohaselt või oli selline tegutsemine oluline avalikes huvides (RKTKo nr 2-15-1663/127, p 20; RKTKo nr 3-2-1-129-16, p 31. (p 12.3)
Maakohtul ei olnud olukorras, kus kostja ise tugines asjaolule, et tema juhatuse liikme staatus kestis vaatamata tema avaldusele edasi, ning ta oli sellele asjaolule tuginenud ka oma tasaarvestusavalduses, kohustust kostjale selgitada võimalust põhjendada oma rahalist vastunõuet alternatiivselt asjaoludega, mille alusel võiks tema rahalise nõude rahuldada käsundita asjaajamise sätetele tuginedes juhul, kui kohus leiab, et kostja kui hageja juhatuse liikme staatus lõppes tema avalduse alusel (RKTKo nr 3-2-1-33-16, p 14; RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 57). (p 12.4)
|
2-21-3244/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.12.2022 |
|
Kui tulevane sissenõudja esitab TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel tagasivõitmise hagi olukorras, kus tal ei ole veel TMS § 187 lg 2 järgi nõutavat täitedokumenti, saab tulevane sissenõudja esitada TMS § 190 p 3 järgi tagasivõitmise hagi ka siis, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe sõlmiti kahe aasta jooksul enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist (sarnaselt TMS § 189 lg-le 1). TMS § 189 lg-s 1 sätestatu kohaldub analoogia korras üksnes juhul, kui abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise hagi esitatakse TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel. Analoogia ei kohaldu TMS § 190 p 2 alusel esitatud hagi korral, kuna enne täitemenetluse alustamist esitatud hagi ei saa asetada kostjaid olukorda, kus nad ei saa tõendada, et võlgnik ei muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise tõttu. (p 14.1.3)
Tagasivõitmise nõude esitamise üldisi eeldusi reguleerib TMS § 187 lg 2, mis annab sissenõudjale (TMS § 5 lg 1) võimaluse tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument (TMS § 2 lg 1), tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 190 reguleerib täitemenetluses abieluvaralepingu tagasivõitmise erikoosseisu ning võimaldab abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita eeldusel, et täidetud on ka TMS §-s 190 sätestatud eeldused (vt RKTKo nr 2-15-16664/48, p 13). (p 14.1.1)
TMS § 190 p-st 3 tuleneb maksimaalne tähtaeg, mille jooksul peab pärast abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist olema algatatud täitemenetlus, et see abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe tagasi võita. See tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mida peab kohus kohaldama omal algatusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-41-13, p 13). (p 14.1.2)
Võimalik tulevane sissenõudja saab TsMS §-le 369 tuginedes esitada TMS § 190 p 3 alusel tagasivõitmise hagi juba enne TMS § 187 lg 2 järgi nõutava täitedokumendi saamist (vt RKTKm nr 2-20-10358/92, p-d 14–15.3). Hoolimata sellest on seaduses reguleerimata olukord, kus täitedokumendi saamisele suunatud kohtumenetlus ei jõua lõpule enne TMS § 190 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist. See tähendab, et sissenõudjal ei pruugi olla võimalik alustada võlgniku vastu täitemenetlust kahe aasta jooksul arvates abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisest. Sel juhul oleks abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmine välistatud hiljemalt kahe aasta möödudes abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisest (TMS § 190 p 3). Täitemenetluses ühisvara jagamise tagasivõitmise regulatsioon on seega lünklik.
Ei ole teada kaalutlusi, mis võimaldaksid pidada niisuguse lünga olemasolu seadusandja poolt kaalutletuks ja soovituks. Lisaks ei ole teada kaalutlusi selle kohta, et seadusandja oleks teadlikult soovinud eristada abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise tähtaega sarnasest tagasivõitmise instituudi tähtajast – TMS § 189 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu tagasivõitmise tähtaeg on nimelt seotud tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamisega, mitte täitemenetluse alustamisega. Seaduse lünk tuleb ületada TsÜS § 4 kohaselt analoogia alusel. Sätteks, mis reguleerib sarnast õiguslikku olukorda, saab pidada TMS § 189 lg-t 1.
Abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel ei saa kohus enne vajalike tingimuste saabumist lõpuni lahendada. Seni on kohtul võimalik alternatiivselt TsMS § 356 lg 1 alusel menetlus peatada või määrata hagejale täidedokumendi esitamiseks tähtaeg (vt RKTKm nr 2-20-10358/92, p-d 14–15.3). (p 14.3)
Kuigi kolleegium on varem leidnud, et TsMS § 369 järgse tagasivõitmise hagi tagamise korral TsMS § 377 lg 3 alusel on seaduses mh ette nähtud võimalus nõuda hagejalt TsMS § 383 lg 1 alusel tagatist (RKTKm nr 2-20-10358/92, p 15.2), ei tähenda see, et tagatise nõudmine on kohustuslik. TsMS § 383 lg 1 kohaselt on hagejalt tagatise nõudmine kohtu kaalutlusotsus (vt nt RKTKm nr 3-2-1-10-10, p 14). Abstraktsed viited kahju tekkimisele ei ole tagatise taotluse rahuldamiseks piisavad (RKTKm 3-2-1-9-10, p 11).
Kui kohus tagab ühisvara jagamise kui olemuslikult mitterahalise nõude ning rakendatud ei ole TsMS §-s 379 sätestatud abinõusid, ei ole hagejalt tagatise nõudmine TsMS § 383 lg 11 järgi kohustuslik.
Põhjendamatu hagi tagamise korral on kostjal võimalik hagejalt nõuda TsMS § 391 alusel hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist. (p 16)
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda täitemenetluses ühisvara jagamist (vt RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 15.2).
Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel on õiguslikult lubatav, on lubatav ka ühisvara jagamise nõue (sarnaselt olukorrale, kus sissenõudja on esitanud tagasivõitmise hagi, tuginemata TsMS §-le 369). Sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (vt RKTKo 3-2-1-74-16, p 15; vt ka 2-15-16664/48, p 14; 3-2-1-149-13, p 59). Koos tagasivõitmise nõudega esitatud ühisvara jagamise nõuet on võimalik hagejate kui tulevaste võimalike sissenõudjate huvide kaitseks tagada (TsMS § 377 lg 3). (p 14.2)
Kui hagejal puudub võlgniku (kostja) vastu täitedokument ning ta esitab TsMS §-le 369 tuginedes abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise hagi koos ühisvara jagamise nõudega, tuleb kohtul hagi tagamisel tulenevalt TsMS § 381 lg‑st 2 kontrollida mh seda, kas hageja rahaline nõue vähemalt ühe kostja vastu on õiguslikult perspektiivikas ning kas hageja on oma nõuet põhistanud TsMS § 235 mõttes. Lisaks peab hageja olema astunud vajalikke samme selleks, et saada rahalise nõude kohta täitedokument TMS § 187 lg 2 tähenduses vähemalt ühe tehingu poole vastu (nt esitanud hagi tsiviilkohtumenetluses või tsiviilhagi kriminaalmenetluses). Kuigi vähemalt üldjuhul on kohus hagi esitamise korral tsiviilkohtumenetluses kontrollinud, et rahaline nõue ei ole õiguslikult perspektiivitu TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 mõttes, ei tähenda ainuüksi selle nõude kohtule esitamine ega hagiavalduse kohtumenetlusse võtmine automaatselt seda, et kohus saab hagi tagamisel lugeda rahalise nõude usutavaks ega peaks rahalise nõude õiguslikku perspektiivikust hindama. (p 15.1)
Kui kohus tagab ühisvara jagamise kui olemuslikult mitterahalise nõude ning rakendatud ei ole TsMS §-s 379 sätestatud abinõusid, ei ole kohustuslik määrata TsMS § 385 järgi hagi tagamise määruses kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. (p 16)
|
2-20-11256/51
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.12.2022 |
|
Kirjaliku hääletamise puhul kujutab tehtava otsuse eelnõu saatmine korteriomanikule endast kindlale isikule tahteavalduse tegemist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 mõttes. (p 11.1)
Vt RKTKm nr 2-20-17009/40, p 22. (p 11.2)
Juhul kui otsuse eelnõu ei saadeta KrtS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud nõuete kohaselt kõikidele korteriomanikele, kohaldub sellisel juhul KrtS § 29 lg 1 teises lauses sätestatu, millest tulenevalt võib korteriomanik, kelle suhtes rikuti KrtS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud otsuse eelnõu saatmise kohustust, vastu võetud otsuse heaks kiita. See ei tähenda, et korteriomanik saaks otsuse eelnõu poolt või vastu oma hääle anda pärast juhatuse määratud tähtaega (KrtS § 21 lg 2 esimene lause), vaid seda, et ta nõustub tema suhtes toime pandud rikkumisega ning avaldab tahet olla vastu võetud otsuse kehtivuse poolt. Sellisel juhul muutub otsus kehtivaks tagantjärele, alates selle vastuvõtmisest. (p 11.2)
Juhul kui korteriomanik, kelle suhtes KrtS § 21 lg 2 teises lauses sätestatut rikuti, siiski esitab oma seisukoha juhatuse määratud aja jooksul, ei saa ta hea usu põhimõttest tulenevalt hiljem nõuda otsuse tühisuse tuvastamist või esitada otsuse tühisuse vastuväidet. Eeltoodu kehtib ka olukorras, kus korteriomanik, kelle suhtes rikuti KrtS § 21 lg 2 esimeses lauses otsuse eelnõu saatmise kohta sätestatut, kiidab vastu võetud otsuse heaks. (p 11.3)
KrtS § 21 lg 2 esimeses ja teises lauses sätestatu rikkumisele saab kohtus tugineda iga korteriomanik, st ka see isik, kelle suhtes rikkumist toime ei pandud. (p 11.5)
KrtS § 46 lg 3 sätestab, et kui korteriomanik ei ole korteriühistule teatanud oma elu- või asukoha postiaadressi, on korteriühistul õigus lugeda tema elu- või asukohaks korteriomandi asukoht. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa korteriühistu KrtS § 46 lg-le 3 tugineda olukorras, kus korteriomanik küll ei järginud selles sättes nimetatud teatamiskohustust, kuid korteriühistu pidi muudest asjaoludest (kui korteriomaniku selgesõnaline avaldus) tulenevalt aru saama, et korteriomaniku elu- või asukoht on mujal. (p 12.1)
KrtS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatu puhul kohaldub ka KrtS § 20 lg 4, mis sätestab, et kui korteriomanik on teatanud korteriühistule oma elektronposti aadressi, tuleb korteriomanike üldkoosoleku teade ja sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud dokumendid saata sellele aadressile. (p 12.3)
Juhul kui KrtS § 21 järgi tehtava otsuse korral esitab oma seisukoha otsuse eelnõu kohta korteriomaniku nimel isik, kellel puudub õigus korteriomanikku hääletamisel esindada, on selle korteriomaniku seisukoha esitamine kui ühepoolne tehing tühine TsÜS § 128 lg 1 järgi. Selline olukord ei too aga automaatselt kaasa kirjaliku hääletamise teel vastu võetud otsuse kui korteriomanike mitmepoolse tehingu tühisust TsÜS § 129 lg 1 järgi. Korteriomaniku seisukoha esitamise kui tehingu tühisus toob kaasa üksnes selle, et korteriomaniku antud häälega ei saa otsuse vastuvõtmisel arvestada (vt TsÜS § 33 lg 2). (p 13.2)
KrtS § 22 lg 5 sätestab, et üldkoosolekul võib osaleda korteriomanik ise või tema esindaja, kelle esindusõiguse olemasolu on kirjaliku dokumendiga tõendatud. Kirjaliku dokumendi (volikirja) nõue kehtib kolleegiumi hinnangul ka KrtS §-s 21 sätestatud hääletamise puhul. See tähendab, et kui korteriomaniku eest esitab otsuse eelnõu kohta oma seisukoha isik, kes ei ole oma esindusõigust volikirjaga tõendanud, ei tohi korteriühistu juhatus hääle andmist arvestada, välja arvatud, kui hääle andmine kiidetakse heaks. (p 13.3)
Kui korteriühistu juhatus on koostanud hääletusprotokolli KrtS § 21 lg 4 mõttes, ei saa seda protokolli muuta, lisades sinna varem esindusõiguse puudumise tõttu arvesse võtmata seisukohta põhjusel, et korteriomanik kiitis hiljem seisukoha andmise heaks. (p 13.6)
Korteriomandi ühised omanikud saavad KrtS § 15 lg 3 ja § 22 lg 5 mõttest tulenevalt määrata volikirjas kindlaks nende ühise esindaja ka etteulatuvalt. (p 14)
Vt RKTKm nr 2-20-17009/40, p 14. (p 14)
Vt RKTKm nr 2-20-17009/40, p 17. (p 15)
Vt RKTKm nr 2-18-9475/52, p 9.1. (p 13.1)
KrtS § 21 järgi tehtava otsuse korral kujutab otsuse eelnõu poolt või vastu oma seisukoha avaldamine (hääle andmine) korteriomaniku tahteavaldust TsÜS § 33 lg 1 mõttes. (p 13.1)
Juhul kui KrtS § 21 järgi tehtava otsuse korral esitab oma seisukoha otsuse eelnõu kohta korteriomaniku nimel isik, kellel puudub õigus korteriomanikku hääletamisel esindada, on selle korteriomaniku seisukoha esitamine kui ühepoolne tehing tühine TsÜS § 128 lg 1 järgi. Selline olukord ei too aga automaatselt kaasa kirjaliku hääletamise teel vastu võetud otsuse kui korteriomanike mitmepoolse tehingu tühisust TsÜS § 129 lg 1 järgi. Korteriomaniku seisukoha esitamise kui tehingu tühisus toob kaasa üksnes selle, et korteriomaniku antud häälega ei saa otsuse vastuvõtmisel arvestada (vt TsÜS § 33 lg 2). (p 13.2)
Vaatamata sellele, et korteriomaniku hääle (poolt- või vastuhääle, vt KrtS § 21 lg-d 2 ja 3) andmine kirjalikul hääletamisel kui tehing võib olla tühine TsÜS § 128 lg 1 järgi, saab korteriomanik hääle andmise heaks kiita juhul, kui esinevad TsÜS § 128 lg-s 2 nimetatud eeldused. Arvestades TsÜS § 128 lg-s 2 sätestatut, on selline heakskiitmine eelduslikult võimalik, sest hääle andmine on suunatud kindlatele isikutele, kelle all tuleb mõelda teisi korteriomanikke kui hääletamise (tahteavalduse) adressaate. Lisaks peab esinema olukord, kus isik, kellele selline tehing oli suunatud, ei vaielnud tehingu tegemisele vastu. (p 13.4)
Korteriühistu juhatus võib korteriomanikule, kelle nimel teine isik esitas esindusõigust omamata seisukoha kirjaliku hääletamise teel vastu võetava otsuse eelnõu kohta, teha TsÜS § 129 lg 3 esimese lause järgi ettepaneku seisukoha esitamine (hääle andmine) kui tehing heaks kiita. (p 13.5)
TsÜS § 128 lg-s 2 nimetatud eeldused esinevad juhul, kui korteriühistu juhatus korteriühistu seadusliku esindajana teeb korteriomanikule, kelle nimel kirjalikul hääletamisel hääl TsÜS § 128 lg-s 1 sätestatut rikkudes anti, ettepaneku otsuse eelnõu kohta seisukoha esitamine (hääle andmine) TsÜS § 129 lg 3 esimese lause järgi heaks kiita. Samas võib korteriomanik, kelle nimel esindusõiguseta isik esitas kirjalikul hääletamisel seisukoha, hääle andmise heaks kiita ka omal algatusel. (p 13.5)
|
2-20-3869/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.11.2022 |
|
Pärimisleping on PärS § 95 lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (PärS § 19 jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (PärS § 89 jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. (p 11.1)
Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse PärS § 102 lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes.
Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5).
Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 11.2)
Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90–96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad PärS § 102 lg-d 2 ja 3. PärS § 102 lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. (p 11.3)
Pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (PärS § 103 lg 1 p 1). (p 12)
Pärimislepingu tühistamine on lisaks PärS § 102 lg-le 1 võimalik TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel). PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes. (p 11.2)
Pärandaja eluajal on pärimislepingu tühistamise õigus TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud aluste olemasolu korral pärandajal endal, kuid pärast pärandaja surma tekib see õigus ka isikul, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Seega saab pärimislepingu PärS § 102 lg 2 järgi tühistada ka siis, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alused ilmnevad pärandaja eluajal. Pärandajal on võimalik pärimisleping tühistada, kui pärimislepingu sõlmimise ajal esines oluline eksimus (TsÜS § 92), pettus (TsÜS § 94) või ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96). (11.3)
Eksimus TsÜS § 92 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivate asjaolude kohta. Eksimusega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud, mille tehingu teinud isik on tehingu tegemisel aluseks võtnud, muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul oli isikul tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest õige ettekujutus, asjaolude hilisem muutumine ei muuda aga ebaõigeks seda ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis oli isikul tehingu tegemise aja seisuga. Eksimusena TsÜS § 92 järgi ei käsitata ka seda, kui jäävad realiseerumata isikul tehingu tegemise ajal olnud ootused tuleviku suhtes. Samuti ei loeta TsÜS § 92 tähenduses eksimuseks seda, kui isikul olid tehingu tegemisel ebapiisavad teadmised tehinguga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, mh näiteks ebaselge ettekujutus tehingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalustest. (p 11.3)
Kohtult saab taotleda PärS § 102 lg-s 1 sätestatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku asendamist üksnes siis, kui erandlike asjaolude tõttu saab asuda seisukohale, et pärimislepingu teise poole keeldumine nõusoleku andmisest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hinnang sellele, kas hea usu põhimõte kohustab pärijat andma pärimislepingu tühistamiseks vajalik nõusolek, tuleb anda igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid. Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kooselu lõppemine võiks olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kui sellele lisaks oleksid tuvastatud veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudaksid kostja soovi jätkuvalt pärimislepingule tugineda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ühtimatuks. (p 11.2)
PärS § 102 lg 1 kohane pärimislepingu tühistamine kujutab endast VÕS § 13 lg-s 1 nimetatud lepingu muutmist või lõpetamist. (p 11.2)
Pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril selgitamiskohustust täites oluline roll. Notaril tuleb pärimislepingu tõestamisel pooltele selgitada valitava viimse tahte avalduse liigi eeliseid ja puudusi ning pärandaja alternatiivseid võimalusi määrata oma vara saatust oma surma korral. Muu hulgas tuleks notaril selgitada, et pärimislepingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud, mistõttu tuleks kaaluda võimalust leppida pärimislepinguga kokku taganemisõiguses, sh selle ulatuses ja tingimustes. (p 12)
|
3-19-2398/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2022 |
|
EhS § 19 lg 1 p 1 järgi peab omanik tagama muu hulgas ehitise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas planeeringule või projekteerimistingimustele. Lammutamisettekirjutus riivab intensiivselt ehitise omaniku õigusi (sh omandiõigust kui täielikku õiguslikku võimu asja üle), mistõttu saab sellise ettekirjutuse teha üksnes ehitise omanikule. (p 10)
TsÜS § 54 lg-s 2 on sätestatud, et kinnisasja osa ei ole võõrale maale õiguse teostamise vahendina püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis või muu sellesarnane asi. Isik, kelle kasuks on seatud isiklik kasutusõigus, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (AÕS § 225 lg 1). Reaalservituudi sisu võib hõlmata ehitise rajamist (AÕS § 179 lg 1). Kui isikliku kasutusõiguse lepingutes lepiti kokku maakasutajate õiguses teatud tingimustel maale ehitada, on isikud, kes on isikliku kasutusõiguse alusel kasutatavale maale rajanud ehitised, nende omanikud. (p 11)
Kuigi aiapidamist võib iseenesest vaadata ka väiksemahulise põllumajandussaaduste tootmisena, nähtub MaaKatS § 181 lg-st 1 siiski, et seadusandja peab aiamaju ning nende juurde kuuluvaid majapidamis- ja abiehitisi olemuslikult vähemalt perioodiliseks elamiseks ette nähtud ehitisteks või niisuguseid ehitisi teenindavateks ehitisteks. On põhjust eeldada, et rekreatiivne element on väiksemahulise aiapidamise eesmärkide hulgas vähemalt samaväärne põllumajandusliku tootmise eesmärgiga, mistõttu sarnanevad sellega seotud ehitised olemuselt enam suvilale ja seda teenindavatele ehitistele. (p 14)
Kui hooned on õiguslikult käsitatavad elamute või nende teenindamiseks vajalike hoonetena, ei ole tulenevalt EhS lisast 1 alla 20 m2 ehitisealuse pinnaga ja kuni 5 m kõrge hoone püstitamiseks vaja esitada ehitusteatist või taotleda ehitusluba. Samas kehtib ka vaba ehitustegevuse korral EhS § 12 lg-st 2 tulenev nõue, et ehitis peab olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. (p 15)
Kui ehitised pole ohtlikud ning nendest ei lähtu piirnevate kinnisasjade omanikele püsiv negatiivne mõju, ei saa lammutamisettekirjutust teha EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel. Tegemist ei ole siiski suletud loeteluga, sest EhS § 132 lg 3 järgi otsustab korrakaitseorgan ehitise lammutamise eelkõige nendel juhtudel. Siiski viitavad EhS § 132 lg 3 ülesehitus ja sõnastus, et lammutamisettekirjutust ei tohi teha pelgalt ehitamise õigusvastasusest tulenevalt, vaid lisaks sellele peavad esinema kaalukad põhjused. Üheks selliseks põhjuseks võib olla ehitise ettenähtavas tulevikus seadustamise võimatus. Kui seadustamist takistab kehtiv üldplaneering, on ehitise seadustamine võimatu eelkõige siis, kui üldplaneeringu vastavas osas muutmise püüded on asjakohases menetluses osutunud edutuks või on ettenähtav, et üldplaneeringu vastavas osas muutmine on õiguslikult võimatu. Vaba ehitustegevuse korral saab ehitise lugeda seadustatuks, kui see on kooskõlas kitsenduste ja planeeringutega EhS § 12 lg 2 mõttes (vrd RKHKo nr 3-17-1859/34, p 17). (p 17)
|
2-20-8655/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.10.2022 |
|
ÄS § 181 lg 4 kohaselt ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud või nõukogu. ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt on osanike pädevuses mh juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses osaühingu esindaja määramine. (p 12)
Osanike otsus juhatuse liikme vastu nõude esitamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks on vajalik ka sellisel juhul, kui osaühingul on mitu juhatuse liiget ning hagi soovitakse esitada üksnes osa juhatuse liikmete vastu. See tähendab, et juhatuse liikme vastu hagi esitamine ei ole ka nende juhatuse liikmete pädevuses, kes ise näiliselt huvide konfliktis ei ole. Seega ei ole ühe juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamine ja osaühingule esindaja määramine ka konkreetses huvide konfliktis mitteolevate juhatuse liikmete pädevuses, vaid osanike pädevuses. Vastasel juhul sõltuksid juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamise eeldused sellest, kas juhatusel on üks või mitu liiget. (p 12.2)
Endiste juhatuse liikmete vastu nende ametiajal tehtud tegudega seotud nõuete esitamisel kehtivad juhatuse esindusõigusele samad piirangud, mis kehtisid ajal, kui need isikud olid veel juhatuse liikmed. Seetõttu ei saa ka endise juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamist, mis seonduvad tema ametiajal tehtud tegudega, ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramist otsustada juhatus ning sellise otsuse peavad vastu võtma osanikud. See kaitseb (vähemus)osanikke nii, et enamusosanik ei saa välistada kahju hüvitamise nõude esitamist juhatuse liikme vastu ja selle nõude esitamiseks osaühingule esindaja määramist sellega, et määrab juhatusse kahju tekitanud juhatuse liikme asemele uue juhatuse liikme, kes endise kahju tekitanud juhatuse liikme vastu nõuet ei esita. Selline tegevus oleks võimalik, kui endise juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamine ja osaühingule selleks esindaja määramine oleksid juhatuse pädevuses. (p 12.3)
Juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta otsustuse tegemisel otsustavad osanikud ka kohtuvaidluses osaühingu esindaja määramise üle (ÄS § 168 lg 1 p 10). Kui kohus tuvastab osaniku kohustuse hääletada juhatuse liikme vastu nõude esitamise poolt, on sellel osanikul kolleegiumi hinnangul üldjuhul hea usu põhimõttest tulenev kohustus hääletada ka selles vaidluses osaühingu esindaja määramise poolt, kui välja pakutud kandidaat on osaühingu esindamiseks sobiv. Osanikul ei ole kohustust hääletada mittesobiva kandidaadi poolt. (p 13)
Osanik on eelduslikult kohustatud hääletama juhatuse liikme vastu kahjunõude esitamise poolt olukorras, kus nt erikontrolli aruandega või muul viisil on tuvastatud asjaolud, mis selgelt viitavad juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitamisele, ning ei esine asjaolusid, mille kohaselt ei ole kahju hüvitamise nõude maksmapanek selgelt vastuolus osaühingu huviga. (p 11)
Juhatuse liikme vastu nõude esitamise poolt hääletamise kohustuse jaatamiseks ei ole vaja tõendada, et selline nõue ka igal juhul rahuldataks, vaid piisab selliste asjaolude esiletoomisest, mis viitavad juhatuse liikme kohustuste rikkumisele ja sellele, et tema tegevuse tagajärjel on osaühingule tekkinud kahju. (p 11.1)
Juhul, kui on tuvastatud nii juhatuse liikme ametikohustuste rikkumine kui ka osaühingule kahju tekitamine, tuleb täiendavalt hinnata, kas juhatuse liikme vastu nõude maksmapanek ei ole selgelt osaühingu huvidega vastuolus. Eelduslikult on osaühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude maksmapanek osaühingu huvides. Selle hindamine, kas nõude maksmapanek on selgelt osaühingu huvidega vastuolus, eeldab osaühingu huvide kaalumist, milleks kohus saab arvestada osaühingule väidetavalt tekitatud kahju suurust ja selle nõude maksmapanekuga seotud asjaolusid. Kui nõude maksmapanekuga kaasnevad menetluskulud oleksid võrdsed või ületaksid kasu, mille osaühing nõude rahuldamise korral saaks, võib see vähendada osaühingu huvi selle nõude maksmapaneku vastu. (p 11.2)
Õiguslikult võimalikuks saab pidada ka sellist hagi, millega osanik soovib tuvastada, et protokollitud osanike otsuse asemel on vastu võetud teistsuguse sisuga otsus. Sellise positiivse tuvastushagi rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama, et osanikel oli seadusest, põhikirjast vm õiguslikust alusest tulenev kohustus teatud viisil hääletada (vt RKTKo nr 2-17-9986/48, p 13), kuid nad ei teinud seda. (p 14)
Samuti on võimalik tuvastada teistsuguse sisuga otsuse vastuvõtmine olukorras, kus ühingu organi otsuse tegemisel on tuvastatud hääletamistulemus valesti, mh kui on rikutud hääletamispiiranguid (ÄS § 177 lg 1 ja § 303 lg 1). Kui otsuse vastuvõtmisel on arvesse võetud sellise isiku hääli, kes ei oleks tohtinud hääleõiguse piirangu tõttu hääletada, siis saab kohus vastava nõude puhul tuvastada, millise sisuga otsus oleks vastu võetud häälte õige lugemise (hääletuspiirangu arvestamise) korral. Sama kehtib, kui koosoleku juhataja on arvutusvea tõttu või muul põhjusel hääled valesti kokku lugenud ja häälte õige lugemise korral oleks vastu võetud teistsuguse sisuga otsus. (p 14.1)
Positiivse tuvastushagi rahuldamise korral saab alates kohtuotsuse jõustumisest lugeda tehtuks osanike otsuse, mis oleks tehtud häälte õige lugemise korral või mille tegemiseks osanikud olid õiguslikult kohustatud. (p 14.2)
|
3-17-523/53
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2022 |
|
Kui äriühingu töötajal on esindusõigus tehingute tegemiseks, tuleb TsÜS § 123 lg 1 alusel tuleb asjaoludest teadmise või teadma pidamise hindamisel lähtuda tema kui äriühingu esindaja isikust. Seejuures pole oluline, et töötaja võis oma tegevust kaebaja juhatuse eest varjata või et ta tegutses omakasu eesmärgil. Kui tööandjale tekib seeläbi kahju, siis vastutab töötaja selle eest eraõiguslike või osal juhtudel ka karistusõiguslike sätete alusel. (p 17)
MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (RKHKo nr 3-15-1303/37, p 9). Näiliku tehingu korral pooled kokkulepitud tagajärgi tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine ei ole maksu määramisel vajalik) (RKHKo nr 3-18-1740/36, p 14). (p 22)
Maksueeliseks saab lugeda ka olukorra, kus tehingute ahelas kasutatavad äriühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid ostja deklareerib arvete alusel sisendkäibemaksu (RKHKo nr 3-14-53226/100, p 15). Seejuures ei pea maksueelist saama maksuotsuse adressaat – piisab, kui maksueelis nähtub kõiki asjaolusid tervikuna vaadates (RKHKo nr 3-3-1-53-16, p 16 koostoimes p-ga 7; RKHKo nr 3-18-1740/36, p 17.2). Seega ei välista see, kui maksueelist ei saa maksuotsuse adressaat, MKS § 83 lg 4 kohaldamist. (p 23)
Ei ole oluline, kas maksukohustuslase töötajast esindaja teadis kõigi maksuotsuses käsitletud vaidlusaluste tehingute üksikasju, vaid üksnes see, kas ta teadis kõigi vaidlusaluste tehingute puhul, et need on seotud näilike tehingutega ja seeläbi maksupettusega. (p 26)
Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kehtib Euroopa Liidu õiguses üldpõhimõte, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada kuritarvituse või pettuse eesmärgil. Kui objektiivsete asjaolude alusel on tõendatud, et maksukohustuslane, kellele tarniti kaupa või osutati teenuseid, mis on sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks, teadis või oleks pidanud teadma mistahes viisil, et kaupa soetades või teenust saades osales ta käibemaksupettusega seotud tehingus, tuleb keelduda talle käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest. Seda sõltumata sellest, kas ta osales selles pettuses aktiivselt või kas see tehing andis talle maksueelise või mingi majandusliku eelise või mitte (vt EKm Finanzamt Wilmersdorf, C-108/20, p-d 21–38 ja seal viidatud varasem praktika). Kuritarvituse keelu põhimõttele tuginedes tuleb käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest keelduda isegi siis, kui liikmesriigi õiguses sellist keeldu sätestavad õigusnormid puuduvad (vt EKo N Luxembourg 1 jt, C-115/16, C-118/16, C-119/16 ja C-299/16, p 102 ja seal viidatud varasem praktika). (p 24)
Maksu- ja kriminaalmenetluses on võimalik vastastikku vahetada tõendusteavet, kui neil menetlustel on kokkupuutepunkte faktilistes asjaoludes, ning kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldus- või halduskohtumenetluses, kui nende tõendite lubatavus ei ole seadusega välistatud (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Seejuures ei ole halduskohtule siduvad kriminaalasjas tehtud kohtulahendi põhjendustes antud õiguslikud hinnangud. HKMS § 158 lg 1 kohaselt otsustab kohus, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. (p 28)
|