2-17-11639/326
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.04.2026 |
|
Juhatuse liikme tagasikutsumiseks esitatud hagi (ÄS § 184 lg 5) ei nõua sellekohast osanike otsust. (p 15)
Osanike otsuse kehtetuks tunnistamise hagi rahuldamise korral laieneb selle kohtuotsuse õigusjõud ÄS § 178 lg-s 5 ja TsMS § 457 lg-s 5 sätestatud erireegli järgi ka teistele osanikele, juhatuse liikmetele ja nõukogu liikmetele, kes võisid, aga ei pruukinud menetluses osaleda. Kui mitu isikut on esitanud hagi sama otsuse või otsuste samadel asjaoludel kehtetuks tunnistamiseks ja need on liidetud ÄS § 178 lg 4 teise lause järgi ühte menetlusse, on hagejad vältimatud kaashagejad TsMS § 207 lg 3 mõttes, sest kohus ei saa lahendada osanike otsuste kehtivuse küsimust samadel asjaoludel erinevate hagejate jaoks erinevalt. (p 17)
Hääleõiguse piirangu rikkumine saab otsuse kehtivust mõjutada vaid siis, kui nende osanike hääled, kellele hääleõigust ei antud, oleksid mõjutanud otsuse tegemise võimalikkust või selle sisu. Sama kehtib juhul, kui ekslikult arvestatakse nende osanike hääli, kellel ei tohiks hääleõiguse piirangu tõttu hääleõigust olla. Sellistel juhtudel on tagajärg samasugune, nagu hääle andmise tühisuse või antud hääle tühistamise korral (TsÜS § 33 lg 3). (p 18)
ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääletamispiirangu eesmärk on vältida osaniku ja osaühingu huvide konflikti olukorras, kus osanikul võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele. Kui otsustatakse õigusvaidluse pidamist mitme isikuga, kes on ühingule ühiselt kahju tekitanud, on kõigi nende isikute huvi ja eesmärk sama – takistada hagi või kaebuse esitamist. Seetõttu tuleb ÄS § 177 lg-t 1 tõlgendada nii, et osanik ei või hääletada ka siis, kui otsustatakse, kas pidada temaga ühiselt rikkumise toime pannud isikuga õigusvaidlust ja määrata selles õigusvaidluses ühingu esindaja. (p 19)
Osanik ei saa hääletada siis, kui otsustatakse tema kontrolli all oleva osaühinguga õigusvaidluse pidamist. Samamoodi võib olla piiratud ka ühingu osanikuks oleva osaühingu hääleõigus, kui viimane on selle juhatuse liikme kontrolli all, kellega õigusvaidluse pidamise üle otsustatakse. Sellise kontrolli olemasolu tõendamise koormis on isikul, kes väidab, et osaniku hääleõigust tuli piirata. (p 21)
RKTKo nr 2-20-8655/32, p-d 11–11.4. (p 21.2)
|
| 2-21-10340/60
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.03.2026 |
|
NB! Seisukoha muudatus.
Soorituse saaja vastu saab esitada alusetu rikastumise nõude nii olukorras, kus sooritus tehti igasuguse tahteta täita mingisugust kohustust, kui ka siis, kui sooritusega sooviti täita kohustust, mida ei olnud või mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. (p 18)
Ilma õigusliku aluseta raha üle andnud isikult saab kahju hüvitamist nõuda üksnes osas, milles tal ei ole võimalik nõuda ilma õigusliku aluseta makstud raha alusetu rikastumise sätete alusel raha saanud isikutelt. (p 19)
Pärandvaras oleva asja omandiõigus kuulub ühel ajal igale kaaspärijale tervikuna ning ka pärandvara hulgas olevad muud esemed kuuluvad kaaspärijatele jagamatult ja ühiselt. Kaaspärija ei saa iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvat eset ega mõttelist osa sellest. Samas saab pärandvara hulka arvatavat nõuet maksma panna ka ainult üks kaaspärija. Kohustuse täitmine ühele kaaspärijale vabastab võlgniku kohustuse täitmisest teistele solidaarvõlausaldajatest kaaspärijatele. (p 21)
Kohustuse täitmine ühele kaaspärijale vabastab võlgniku kohustuse täitmisest teistele solidaarvõlausaldajatest kaaspärijatele. (p 21)
Kohtulahendi resolutsioonis piisab isiku kohustamisest tahteavaldust andma. Tagajärge, et kohtulahend asendab tahteavaldust, ei ole vaja resolutsioonis eraldi märkida. (p 24)
|
| 2-20-5310/56
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.03.2026 |
|
Vt RKTKo nr 2-18-18277/79, p 16, 16.1, 16.3. (p-d 12 ja 13)
Vt RKTKo nr 2-16-2978/58, p-d 14-18. (p 13)
PärS § 31 on testamendi tõlgendamise säte, mida tuleb kohaldada koostoimes PärS §-ga 28. Kui PärS §-s 31 nimetatud tingimused on täidetud, kehtib eeldus, et testamendis tehtud korraldused on tehtud ka surnud testamendijärgse pärija alanejate sugulaste kasuks. Kui testamendist nähtub testaatori teistsugune tahe, eeldus ei kohaldu. (p 15)
Kui pärandaja on testamendiga välistanud isiku pärimisõiguse, ei saa isik olla pärija PärS § 31 järgi. Tema alanejate sugulaste pärimisõiguse tuvastamisel ei kohaldu PärS § 13 lg 2 kui seadusjärgse pärimise säte. (p 17)
Kui kostja on enne pärandi avanemist surnud testamendijärgse pärija alaneja sugulane, kehtib PärS § 31 eeldus ka tema kohta, vaatamata sellele, et pärandaja välistas testamendiga kostja isa pärimisõiguse. Pärimisõiguse välistamine on võrreldav pärimiskõlbmatusega (PärS § 6 lg 1), kuid ka sel juhul ei ole alanejate sugulaste pärimisõigus välistatud (PärS § 7). Seega tuleb hagejal tõendada, et pärandaja tahe testamendi koostamisel oli välistada kostja pärimisõigus. Pärast vastavate asjaolude ja tõendite esitamist saab kostja tõendada, et pärandaja tahe testamendi koostamisel oli välistada pärijate hulgast üksnes testamendiga välistatud pärija. (p 19)
Testeerimisvabadus hõlmab ka negatiivset pärija nimetamise korraldust, st pärandaja korraldust selle kohta, kes ei peaks tema järel pärima. Juhul, kui pärandaja on testamendiga välistanud isiku pärimisõiguse, ei saa isik ka PärS § 31 järgi pärida. (p 17)
Notari hoiatamis-, tõendamis- ja nõustamisfunktsioon peaks notariaalselt tõestatud testamentide puhul välistama vaidlused, kus peamiseks tõendamiseseme asjaoluks on surnud testaatori tegelik tahe (PärS § 28). Juhul, kui testaator soovib notariaalses testamendis teha negatiivse pärija nimetamise korralduse, peaks notar välja selgitama, kas testaatori tahe on suunatud üksnes ühe isiku pärandist ilmajätmisele või ka tema alanejate (või muude isikute) pärimisõiguse välistamisele. Notaril tuleb selgitada testaatorile erinevaid elulisi olukordi ning nendega kaasnevaid võimalikke õiguslikke tagajärgi, sh neid, mis kaasnevad, kui testamendis märgitud korraldusel ei ole toimet (nt testaatori nimetatud pärija sureb enne testaatorit) või negatiivse pärija nimetamise korralduse ulatus ei ole selgelt määratud (nt testamendiga välistatud pärijatel on alanejad sugulased, kelle kohta ei ole midagi märgitud). Notaril tuleb hoolitseda selle eest, et testaatori tahe nähtuks võimalikult selgelt ka testamendist (vt PärS § 28, TõS § 18 lg 1 teine lause).
RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 31; 3-1-1-17-15, p 8; 3-2-1-72-13, p 26. (p 21)
|
| 2-24-6606/51
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.03.2026 |
|
Vt RKTKo nr 2-22-6487/73, p 16. (p 13)
Korteriühistu nõue tema liikme vastu ja korteriühistu liikmete omavahelised nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 alusel kolme aastaga. Erandina saab neile nõuetele kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega, kuid vaid siis, kui korteriühistu või tema liige rikkus oma kohustusi tahtlikult. (p 13)
Vt RKTKo nr 2-22-6487/73, p 17; RKTKo nr 3-2-1-67-14, p 35; RKTKo nr 3-2-1-168-10, p 12. (p-d 14-15)
|
| 2-24-401/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.02.2026 |
|
Lepingust tulenevad korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuded aeguvad üldjuhul TsÜS § 154 järgi iga üksiku kohustuse osas kolme aastaga alates selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Kui lepingust tulenevaid korduvaid kohustusi on rikutud TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tahtlikult, kohaldub iga üksiku kohustuse aegumisele kümneaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 146 lg 4 on erinorm TsÜS § 154 suhtes. (p 12.1)
Kostja poolt lepingu tahtlik rikkumine ning lepingust tulenevate korduvate tasu maksmise kohustuste täitmisele vastavate nõuete aegumisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine ei ole välistatud seetõttu, et hageja ei täitnud hoolikalt temale lepingust tulenevat kontrollikohustust. Kontrollikohustuse võimalik nõuetekohane täitmata jätmine ei välista kostja tahtlust TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tasu maksmise kohustuste rikkumisel. Võlausaldajal lepingulise kontrollikohustuse olemasolu ei vabasta võlgnikku oma kohustuste täitmisel nõutava hoolsuse rakendamisest, samuti ei välista see tahtlust. (p 12.2)
Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo nr 3-2-1-79-09, p 11). Tahtlikult õige näidu teatamise kohustuse rikkumine on käsitatav ühtlasi selle näidu alusel tekkiva rahalise kohustuse täitmise tahtliku rikkumisena. (p 12.3)
Perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (RKTKo nr 2-15-10683/64, p 20.1). Võlgnetava nõude tervikuna tunnustamiseks ei saa lugeda ka olukorda, kui kostja teeb korduvaid makseid enda edastatud valede näitude alusel ja nendest näitudest tulenevas suuruses. Iga järgneva arvestusperioodi kohta väljastatava arve osaline tasumine ei mõjuta eelnevate arvestusperioodide eest sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata jäänud nõuete aegumist. Hageja nõuet ei ole alust lugeda tunnustatuks kostja tasutud maksetest suuremas ulatuses ning tasumata jäänud nõuete aegumist igakordse tasu maksmisega uuesti katkenuks. (p 13)
|
| 2-25-614/23
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.02.2026 |
|
Hagi tagamise abinõu, millega keelatakse kostjal tasuda kellelegi raha, ei piira kostja õigusi. Sellisest hagi tagamise abinõust ei tulene kostjale ühtegi aktiivset kohustust, samuti ei piira see vähimalgi määral tema võimalust täita oma lepingulisi kohustusi kolmandate isikute ees, kuivõrd kostjal on võimalik tasuda raha kohtu määratud deposiitkontole. (p 11)
Asja omandi üleandmise või õiguse ülekandmise kohta sõlmitud käsutustehing on õiguslikult neutraalne ega saa üldjuhul olla näilik või vastuolus heade kommetega. (p 19)
|
| 2-23-3798/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Kui reaalservituudi teostamise täpne koht on kokku lepitud (mh näiteks viitega lepingu lisaks olevale plaanile) ning selle kohta on tehtud kanne kinnistusraamatusse, on reaalservituudi teostamise täpne koht muutunud reaalservituudi kui piiratud asjaõiguse sisuks. Selle muutmiseks on igal juhul nõutav uue asjaõiguslepingu sõlmimine ja kinnistusraamatusse kande tegemine. (p 13)
Reaalservituudi teostamise koha muutmist võib teeniva kinnisasja omanik nõuda esmalt AÕS §-s 181 sätestatud eelduste esinemise korral. AÕS § 178 lg 1 teise lause kohaselt määratakse reaalservituudi sisu poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ehkki nii AÕS § 180 kui ka AÕS § 181 puudutavad reaalservituudi sisu, sätestades eeldused, mille puhul võib teeniva kinnisasja omanik nõuda reaalservituudi teostamise viisi või koha muutmist, välistaksid need sätted reaalservituudi sisu kokkuleppel täpsustamise vaid juhul, kui tegu oleks imperatiivsete normidega, millest pooltel ei ole lubatud kõrvale kalduda. AÕS §-e 180 ja 181 tuleb käsitada imperatiivsetena selles osas, et neis sätestatud muudatuste nõudmise õigust ei saa kokkuleppega teeniva kinnisasja igakordse omaniku kahjuks välistada. Teisalt aga ei ole põhjust pidada lubamatuks kokkuleppeid, millega laiendatakse teeniva kinnisasja omaniku õigust nõuda servituudi teostamise viisi või koha muutmist. Selline lähenemine on kooskõlas AÕS §-s 178 sätestatud põhimõtetega, mille kohaselt annab reaalservituut õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud, ning millega nähakse ette kohustus teostada reaalservituuti teenivale kinnisasjale kõige vähem koormaval viisil. Seega on põhimõtteliselt võimalik anda teeniva kinnisasja omanikule ka ühepoolne õigus servituudi teostamise täpset asukohta teeniva kinnisasja piires vabalt ümber paigutada. (p 14)
Kui teeniva kinnisasja omanikule on asjaõiguslepinguga antud õigus servituudi teostamise koha vabaks ümberpaigutamiseks teeniva kinnisasja piires, ei või sellega siiski valitseva kinnisasja omaniku võimalused servituudi teostamisel ega ka servituudi peamine funktsioon oluliselt kitseneda, kui just asjaõiguslepingust endast ei tulene teisiti. (p 14)
AÕS § 181 lg 1 on kohaldatav ka juhtudel, kus servituudi teostamise asukoht muutuks üksnes osaliselt, samuti kui servituudi teostamiseks ettenähtud ala üksnes väheneks. AÕS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 alusel esitatavaid nõudeid võib olla üksikjuhul keerukas eristada, seega ei ole välistatud lahendada praegust nõuet alternatiivselt ka AÕS § 180 lg 1 järgi, s.o servituudi teostamise viisi muutmise nõudena. Kummalgi juhul peavad olema täidetud vastavalt kas AÕS § 180 lg-s 1 või § 181 lg-s 1 sätestatud eeldused. See tähendab, et valitseva kinnisasja omanikule ei tohi servituudist tulenevate õiguste teostamine muutuda oluliselt keerukamaks. Nõude lahendamisel tuleb nii valitseva kui teeniva kinnisasja omanike huve vastastikku kaaluda. Valitseva kinnisasja omanik võib olla kohustatud leppima väiksemate ebamugavuste lisandumisega muudetud teostamiskoha puhul (nt mõningane tee pikenemine), kuid samas peaks muudetud juurdepääs talle majanduslikust vaatepunktist võimaldama senisega võrreldes samaväärseid eeliseid ja kasutusmugavuse taset. (p 17)
Küsimus selle kohta, kas vaidlusalusest servituudist tuleneb valitseva kinnisasja igakordsele omanikule õigus kasutada kaht juurdepääsuväravat, on seotud servituudi sisulise ulatuse väljaselgitamisega. Teeservituudi seadmise eesmärk võib piirduda ainuüksi sellega, et valitseva kinnisasja igakordsele omanikule tagatakse juurde- ja väljapääs avalikult teelt valitsevale kinnisasjale. Sõltuvalt kokkuleppest võib servituudi asjaõiguslik sisu olla aga ka laiem ja/või täpsemini määratletud. (p 18)
Servituudisuhte algsete poolte vahelises suhtes on servituudi tõlgendamisel võimalik kasutada kõiki VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid. Kui aga valitseva ja/või teeniva kinnisasja omanik on vahetunud, tuleb piiratud asjaõiguse olemuse tõttu valida võimalikult objektiveeritud ja õiguskäibe vajadustest lähtuv tõlgendamisviis. Seega saab õigusjärglaste puhul reaalservituudi kui piiratud asjaõiguse sisu tõlgendamisel võtta aluseks asjaomase servituudi kinnistamisdokumentidest (eelkõige asjaõigusleping ja kinnistamiseks vajalik puudutatud isiku nõusolek) nähtuva, jättes kõrvale õigussuhte algsete osaliste võimalikud soovid ja kavatsused, mis nendes dokumentides ei väljendu. (p 15)
Väljaspool kande aluseks olnud dokumente ja andmeid sisalduvat võimalikku teavet (nt servituudi seadmisele eelnenud poolte kirjavahetus vms) ei tule seega servituudi kui asjaõiguse sisu väljaselgitamisel üldjuhul arvestada olukorras, kus vaidluse poolteks on esialgse servituudisuhte poolte õigusjärglased. (p 19)
Reaalservituudi teostamine kinnistusraamatust mittenähtuval viisil pikema aja jooksul ei muuda iseenesest servituudi sisu isegi juhul, kui teeniva kinnisasja omanik ei ole niisugusele kasutusele vastuväiteid esitanud. Samas võib pika aja jooksul teatava kasutusviisi talumine olla üheks asjaoluks, mida arvestada servituudi algse sisu väljaselgitamisel tõlgendamise abil, niivõrd kuivõrd servituudi tegeliku teostamise viis on vastavuses kinnistusraamatu kandest nähtuva ja kande aluseks olnud dokumentide sisuga. (p 20)
Vt. RKTKm nr 2-22-15688, p 9; RKTKm nr 3-2-1-106-08, p 13. (p 12)
Kuna kinnistusraamatu peamiseks eesmärgiks on anda usaldusväärne ettekujutus sellest, missugused piiratud asjaõigused kinnisasja koormavad, peavad reaalservituudi oluline sisu ja asjaõiguslik ulatus tulenema nii kolmandate heausksete isikute kui ka võimalike hilisemate kohustatud isikute ning õigusjärglaste jaoks selgelt kinnistusraamatu kandest. (p 19)
Kui teeniva kinnisasja omanik esitab hagi reaalservituudi teostamise koha muutmiseks, saab kohus TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kohustada valitseva kinnisasja omanikku andma vajalik tahteavaldus, kui valitseva kinnisasja omanikul on servituudi sisust tulenev kohustus niisugune tahteavaldus anda. (p 13)
|
| 2-21-9853/77
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.10.2025 |
|
KrtS § 20 lg 4 näeb ette, et kui korteriomanik on teatanud korteriühistule oma elektronposti aadressi, tuleb üldkoosoleku teade ja kavandatavate üldkoosoleku otsuste tegemisel aluseks olevad dokumendid (KrtS § 20 lg 3) saata sellel aadressil. Olukorras, kus korteriomanik on teatanud korteriühistule oma e-posti aadressi, kuid ühistu ei ole üldkoosoleku teadet sellel aadressil saatnud, on tegu koosoleku kokkukutsumise korra olulise rikkumisega (KrtS § 29 lg 2, TsÜS § 38 lg 2). Sellel, kas korteriomanik on juhuslikult saanud koosoleku toimumisest teada mujalt, ei ole rikkumise olulisuse hindamisel vähemalt üldjuhul tähtsust. Olulise rikkumisega ei ole aga tegemist näiteks juhul, kui korteriomand kuulub mitmele isikule ühiselt ja koosoleku teade saadetakse e-postiga üksnes ühele neist (vt RKTKm nr 2-23-7156/29, p 16.3), samuti juhul, kui korteriomanikule, kelle suhtes on kohtu ette toodud asjaoludest tulenevalt koosoleku kokkukutsumise viisi rikutud, on koosoleku teade sellele vaatamata isiklikult kätte toimetatud. (p-d 13–17)
Sellises hagita menetluses, mida iseloomustab sisuline õigusvaidlus menetlusosaliste vahel (mh on selliseks ka korteriomanike üldkoosoleku otsuste vaidlustamine, TsMS § 613 lg 1 p 4), ei pea maakohus vaatamata TsMS § 477 lg-s 5 sätestatule lisaks avalduses esitatud asjaoludele otsima ise uusi asjaolusid, mille tõttu võiksid vaidlustatud korteriomanike üldkoosoleku otsused veel tühised olla. (p 21)
|
| 2-19-14759/139
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.06.2025 |
|
Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, vaid tegemist võib olla põhjuste ahelaga, mille isik on oma käitumisega loonud. Vastutuse tekkimiseks on kahju kõik põhjused üheväärsed ning neid ei saa liigitada otsesteks ja kaudseteks. (p 12.6)
Tööandja vastutab oma töötaja suhtes töölepingu täitjana oma teiste töötajate või enda kohustuste täitmiseks kasutatud muude isikute käitumise ja nendest tulenevate asjaolude ning õigusvastaste tegude tagajärgede eest. (p 12.8)
Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras ning asjaolude olulise muutumise korral hindama uuesti riske töötaja tervisele ja ohutusele. Kuna töötaja peab teadma, mis ja kuidas võib tema tervist ohustada ning mil viisil seda vältida, peab tööandja mh tagama, et töötajal oleks võimalik vältida töötajate omavahelisest suhtlusest tekkivat ohtu. (p-d 12.4 ja 12.5)
Ainuüksi asjaolu, et tööandja oli määranud tööõnnetuses hukkunud töötaja ohutusnõuete täitmise tagajaks, ei välista tööandja vastutust enda või oma teiste töötajate käitumise tagajärgede eest. (p-d 12.8 ja 12.9)
Kindlustusandja vabaneb oma täitmise kohustusest tervikuna üksnes siis, kui kindlustusrisk realiseerus ainuüksi kannatanu kohustuse rikkumise tõttu. (p 14.3)
Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõue on pärandatav. Sellise nõude võib rahuldada lepingu rikkumisele või tööandja õigusvastasele teole tuginedes. Mõlemal juhul tuleb tööandja vastutuseks teha mh kindlaks põhjuslik seos töötaja tervise kahjustumise ja tööandja teo vahel. (p 12.1)
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kannatanu osa kahju tekkimisel VÕS § 134 lg 5 alusel. (p 12.6)
Hukkunud töötaja vanemad on eelduslikult lähedased isikud, kellel on erandlike asjaolude esinemise korral õigus nõuda ka endale tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Erandlikuks asjaoluks võib olla nt elu kaotamine ebatavaliselt rängal viisil, millest teada saamine on hukkunu lähedastele äärmiselt raske mõjuga, samuti lähedase surma tõttu tekkinud psüühikahäire. (p 13.1)
|
| 2-22-17410/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.06.2025 |
|
Kinnisasja asjaõiguslepingu sõlmimiseks peavad mõlema poole tahteavaldused vastama AÕS §-s 641 ja § 120 lg-s 1 sätestatud vorminõuetele. Kohtulahendiga tahteavalduse asendamisel on üksnes asendatud tahteavalduse puhul täidetud seadusest tulenev vorminõue. Kinnisasja omandaja vormikohast tahteavaldust ei asenda kohtule hagi esitamine kohustamaks kinnisasja võõrandajat andma kinnisomandi üleandmise tahteavaldus. Seega peab kinnisasja omandaja kinnistusraamatusse kande tegemiseks esitama kinnistusraamatu pidajale lisaks kinnistamisavaldusele ja eelviidatud kohtulahendile ka oma notariaalselt tõestatud vormis avalduse kinnisasja asjaõiguslepingu sõlmimiseks. (p-d 15 ja 16)
Kinnisomandi tasu eest võõrandamisel saab vastastikuse täitmise VÕS § 110 lg 5 järgi korraldada eesmärgipäraselt ning mõlema poole huve tasakaalustavalt selliselt, et võõrandajat kohustatakse andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning omanikuvahetust väljendava kinnistusraamatu kande tegemiseks vajalikud tahteavaldused üksnes tingimusel, et kinnisasja omandaja on tasunud võõrandajale kinnisasja ostuhinna või kui võõrandaja satub ostuhinna vastuvõtmisega viivitusse. Kui kohus rahuldab hagi VÕS § 110 lg 5 alusel vastunõude täitmise tingimusega, on samuti tegu TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramisega (RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 38). (p 21)
Kinnistusraamatu kande tegemiseks tuleb kinnistusraamatu pidajale lisaks nõuetekohasele kinnistamisavaldusele, kinnisasja omandaja notariaalselt tõestatud tahteavaldusele asjaõiguslepingu sõlmimiseks, andmetele, mis võimaldavad kontrollida riigilõivu tasumist kinnistusraamatu kande tegemise eest, ning kohtulahendile, millega asendati kinnisasja võõrandaja tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnisasja omaniku muutumise kohta kinnistusraamatu kande tegemiseks, esitada:
• kohtutäituri õiend, milles kohtutäitur kinnitab, et kinnisasja omandaja on hoiustanud raha konkreetse kohtuotsuse täitmiseks, millega kohustati kinnisasja võõrandajat andma tahteavaldused omandajalt lahendiga väljamõistetud rahasumma tasumise vastu, ning et kohtutäitur on võõrandajale TMS § 184 lg 1 teise lause järgi omandaja kohustuse täitmist pakkunud; või
• notari hoiustamiskviitung, millest hoiustamise alusena nähtub selgelt, et raha hoiustati kohtuotsuse täitmiseks, millega kohustati võõrandajat andma tahteavaldused omandajalt lahendiga väljamõistetud rahasumma tasumise vastu. (p-d 22–23)
Kuna pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise peatumine on seadusest tulenev tagajärg, ei ole kohtuotsus vastuolus PankrS § 35 lg 1 p-ga 6, kui enne pankroti väljakuulutamist esitatud hagi alusel mõistetakse pankrotivõlgnikult pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist tehtud kohtuotsusega välja viivis põhivõlgnevuselt hagiavalduse esitamisest põhivõlgnevuse tasumiseni. Pankrotihaldur ja kohus saavad sellise nõude tunnustamisel arvestada PankrS § 35 lg 1 p-ga 6. Ka kohtutäitur saab sellise nõude täitmisel arvestada PankrS § 35 lg 1 p-ga 6 ja § 167 lg-ga 1. (p 25)
|
| 2-22-6487/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.06.2025 |
|
Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on ÄS § 187 lg 3 järgi viis aastat ja see algab TsÜS § 37 lg 4 kohaselt kohustuse rikkumisest, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Erandina on võimalik juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumisele kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega, kui juhatuse liige soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (vt ka RKÜKo nt 1-17-2359/122, p-d 64 ja 65). Ka juhul, kui nõude aegumisele saab kohaldada erandina kümneaastast aegumistähtaega, hakkab see nõue TsÜS § 37 lg 4 kohaselt aeguma kohustuse rikkumisest. Ekslik on seisukoht, et ÄS § 187 lg 2 alusel juhatuse liikme vastu esitatud nõue hakkab aeguma siis, kui kahjust saab teada võlgniku pankrotihaldur. Selle nõude aegumistähtaja algusele ei saa kohaldada kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumise sätteid (TsÜS § 150). (p 12)
Juhatuse liikme ja äriühingu vahelises suhtes on tahtlik heade kommete vastane tegu eeskätt tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele (vt RKÜKo nr 1-17-2359/122, p 65).
Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada (vt RKÜKo 1-17-2359/122, p 65). Kui osaühingul ei ole nõukogu, on juhatuse kontrollimine osanike pädevuses (ÄS § 168 lg 1 p 4, § 184 lg 1, § 181 lg 2). Kuna osanik oli juhatuse liikme esindusel tehtud tehingust teadlik, ei saa huvide konfliktile tuginedes kohaldada juhatuse liikme vastu esitatud nõudele kümneaastast aegumistähtaega. (p 14)
ÄS § 188 lg 1 alusel esitatud osaühingu kahju hüvitamise nõue osaniku vastu ei ole kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue ja sellele ei saa kohaldada TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega. (p 15)
Sarnaselt korteriühistu nõudele tema liikme vastu kohaldub tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg ka osaühingu kahju hüvitamise nõudele osaniku vastu (ÄS § 188 lg 1), aktsiaseltsi kahju hüvitamise nõudele aktsionäri vastu (ÄS § 289 lg 1), samuti osanike ning aktsionäride omavahelistele kahju hüvitamise nõuetele (ÄS § 188 lg 1 ja ÄS § 289 lg 1).
Sõltumata osa omandamise viisist tekib osa omandanud isikul osa omandamisel õigussuhe nii osaühinguga, mille osa ta omandas, kui ka teiste selle ühingu osanikega. Sellest õigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisest lähtuv kahju hüvitamise nõue põhineb mh VÕS §-del 100 ja 115. Selline kahju hüvitamise nõue on kõige sarnasem tehingust tuleneva kohustuse rikkumisest lähtuvale kahju hüvitamise nõudele, mille aegumisele kohaldub TsÜS § 146. Ofsaühingu nõue osaniku vastu ja osanike omavahelised nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 alusel kolme aastaga. Erandina saab neile nõuetele kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega, kuid vaid siis, kui osanik või aktsionär rikkus enda kohustusi tahtliku heade kommete vastase tegevusega. (p 16)
Ainuüksi vara vastusoorituseta omandamist ei saa pidada osaühingu suhtes tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. (p 17)
Tehingust tuleneva nõude aegumine algab TsÜS § 147 lg 1 alusel nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 alusel sissenõutavaks siis, kui õigustatud isikul tekib õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, seejuures pole oluline, millal nõuet esitama õigustatud isik nõudest teada sai (vt ka RKTKo 3-2-1-67-14, p 35; 3-2-1-168-10, p 12). Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi kohustuse täitmist ja võlgnik peab kohustuse täitma pärast täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo 3-2-1-79-09, p 11; RKÜKo 1-17-2359/122, p 64). (p 17)
Nõude aegumine iseenesest ei saa olla hea usu põhimõtte vastane. Aegumise regulatsiooni eesmärk on saavutada õigusrahu. Seetõttu peavad tsiviilkäibes osalejad arvestama sellega, et nõuded ühel hetkel aeguvad ja neid ei saa kostja aegumise vastuväite korral enam maksma panna. Aegumise regulatsiooni kohaldamist ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ka see, kui äriühing on ühe isiku kontrolli all ja aegumistähtaja kestel juhatuse liikme vastu nõuet ei esitata. Ainuüksi aegumistähtaja kestel nõude esitamata jätmine ei saa tuua kaasa hea usu põhimõtte vastast tagajärge.
Hea usu põhimõttele tuginedes saaks aegumise jätta kohaldamata eelkõige siis, kui isik on oma vastuolulise käitumisega takistanud võlausaldajal hagi esitamist tähtaja kestel, nt jättes alusetult võlausaldajale mulje, et vaidlus lahendatakse kohtuväliselt (vt ka RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 13). (p 13)
|
| 2-23-607/72
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.05.2025 |
|
Kuna kohtutäituri ametitoiming on tasuline, kuid seadus ei reguleeri, kuidas tuleb kohtutäiturile põhitasu maksta, kui täitemenetlus lõpeb võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu, tuleb lünk ületada analoogia alusel ja kohaldada KTS § 412 esimest lauset. (p 12)
Kui kohtutäitur on algatanud võlgniku suhtes täitemenetluse ja teinud toiminguid, kuid täitemenetluses ei õnnestu nõuet täita enne täitemenetluse lõpetamist võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu, on kohtutäituril õigus nõuda menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses arvestatuna sisse nõudmata jäänud summalt (analoogia KTS § 412 esimeses lauses sätestatuga). (p 14)
|
| 2-21-10232/77
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.05.2025 |
|
KrtS § 21 lg 2 kolmandat lauset ja § 20 lg-t 2 tuleb tõlgendada koostoimes nii, et korteriühistu põhikirjas võib määrata erinevad nõuded otsustusvõime osas otsuste vastuvõtmisel üldkoosolekul ja koosolekut kokku kutsumata. (p 13)
Kvoorumi- ja häälteenamuse nõuete rikkumise tagajärjeks ei ole otsuste tühisus. Taolised rikkumised saavad olla üksnes otsuste kehtetuks tunnistamise aluseks (TsÜS § 38 lg 1). (p 16)
Olukorras, kus nõue juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamiseks jääb rahuldamata põhjusel, et vaidlustatud otsus on vahetult enne kohtulahendi tegemist uue otsusega kinnitatud (TsÜS § 38 lg 5 teine lause), on õiglane jätta senised menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel juriidilise isiku kanda, kuna kohtusse pöörduti siiski põhjendatult. (p-d 18 ja 19)
|
| 2-19-19435/251
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.05.2025 |
|
Kui vallasasja käsutustehing on tühine, saab üleandja nõuda saajalt üleantu (sh valduse) tagastamist nii vindikatsiooninõude alusel asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 järgi kui ka soorituskondiktsiooni kohaselt VÕS § 1028 jj järgi. (p 13)
Aktsiaid on võimalik AÕS § 80 alusel nende õigusliku aluseta valdajalt välja nõuda juhul, kui nende kohta on välja antud dokument (VÕS 917 lg 1). Üksnes registrikande vahendusel käibel olevaid aktsiaid kui mittekehalisi esemeid seevastu vinditseerida ei saa. (p 13)
Tühise käsutuse tõttu väärtpaberite registris tehtud ebaõige kande parandamise nõudega sarnast õigussuhet reguleerib AÕS § 65 lg 1, mis võimaldab isikul, kelle õigusi on ebaõige kinnistusraamatu kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. (p 15)
Isikul, kelle õigus on registrist ekslikult kustutatud, tuleb oma õiguste maksmapanekuks saavutada registrikande parandamine, mis on võimalik senikaua, kuni tema õigus ei ole lõppenud kolmanda isiku poolse heauskse omandamise tagajärjel (AÕS § 561 lg 1, EVKS § 9 lg 2). (p 15)
Väärtpaberite registris registreeritud aktsiate puhul aktsiate omaja, kelle õigust on ebaõige registrikandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab, lähtudes analoogiast AÕS § 65 lg-ga 1. (p 18)
Olukorras, kus on tuvastatud kas vallasasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise (AÕS § 80) või kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõude (AÕS § 65) eelduste esinemine, puudub vajadus asuda hindama lisaks seda, kas ühtlasi on täidetud ka VÕS § 1028 eeldused. (p 18)
Vt RKTKo nr 2-14-62992/46, p 14. (p 19)
Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust (RKTKo nr 2-18-4181/75, p 19). (p 21)
Tulenevalt TsMS § 4 lg-s 2 sätestatud dispositiivsuse põhimõttest otsustab hageja, kelle vastu ta soovib nõude esitada. Kohus ei saa muuta menetlusosaliste ringi ega asenda hagejat ega kostjat, kui ta leiab, et nõue on esitatud tema hinnangul vale kostja vastu. (p 23)
Seadus ei võimalda keelduda igasuguse kohustuse täitmisest ükskõik millise nõude täitmisele tuginedes. Need nõuded peavad VÕS § 110 lg 1 järgi olema piisavalt seotud. (p 25)
|
| 1-21-5728/128
|
Riigikohtu üldkogu |
02.05.2025 |
|
Valla ülesannete (eeskätt KOKS § 6) täitmine ning vallaelanike vajadustest ja huvidest lähtuv kohaliku elu korraldamine ei sea esiplaanile majanduslikku kasu. Samuti on omavalitsusorganite liikmetel, sh vallavanemal, lubatud valla nimel tegutsedes võtta majanduslikke riske, kui need lähtuvad avalikust huvist ega ole selgelt põhjendamatud ega ülemäärased. Omavalitsusüksuse varalised otsused põhinevad sageli poliitilistel valikutel, mille tegemisel on omavalitsusorganitel avar otsustusruum. Niisugune otsustusruum pole siiski piiramatu. Omavalitsusüksus on seotud seadustega (PS § 154 lg 1 ja KOKS § 3 p 3), sh kohustusega korraldada avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel (KOKS § 3 p 7) ja minimeerida eesmärkide saavutamiseks tehtavaid kulutusi (KOKS § 48 lg 31 p 1) ning tagada nende tõhusus ja mõjusus (KOKS § 48 lg 31 p d 2 ja 3). Kohaliku omavalitsuse autonoomia ei tohi muutuda kattevarjuks avaliku raha kuritarvitamisele. (p 51)
Nii võib omavalitsusorganile või selle liikmele ette heita seda, kui ta vähendab omavalitsusüksuse vara eesmärgil või viisil, mida ei saa mõistlikult õigustada omavalitsusüksuse ülesannete täitmise ega vallaelanike vajaduste ja huvidega. Samuti võib omavalitsusorgani või selle liikme tegevus olla õigusvastane, kui valla kulu ja selle eest saadud hüve on põhjendamatult tasakaalust väljas. Võõrandades valla või linna vara, mille (tõenäoline) sihtotstarve on majandustegevus, peab omavalitsusorgan üldjuhul aluseks võtma turutingimused ja müüma vara võimalikult kõrge hinnaga. Vältida tuleb ka müügihinna laekumata jäämise riski. Raha saamise kõrval muude müügieesmärkide (nt turismi arendamine, tööhõive) korral tuleb need enne tehingut paika panna ja kohelda kõiki võimalikke lepingupartnereid võrdselt). (p 52)
Kahjuhüvitise suuruse määramisel on analoogia korras kohaldatav RVastS § 13, s.o vallavanema varalist vastutust valla ees on võimalik piirata samadel alustel nagu avaliku võimu kandja vastutust avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. (p 54)
Hoolas ja valla huvidest lähtuv vallavanem ei müü vallale kuuluvat olulise väärtusega eset isikule, kellel pole ostuhinna tasumiseks vara. Iseäranis ei sõlmi ta aga müügilepingut tingimustel, mille kohaselt läheb müügiese kohe ostja omandisse, kuid ostuhinna tasumiseks on pikk tähtaeg ja valla müügihinna tasumise nõue on tagamata. Samuti on osaühingu osa võõrandamisel eelduslikult müüja huve kahjustav ostja ühepoolne ja tingimusteta tagasimüügiõigus olukorras, kus puudub igasugune tagatis müügieseme väärtuse säilimiseks ja ostja ei pea tagasimüügi korral müügieseme väärtuse vähenemist müüjale hüvitama. (p 56)
Vallavolikogu on vallavalitsuse (sh vallavanema) suhtes kõrgem ehk muu pädev organ TsÜS § 37 lg 1 teise lause tähenduses. Juriidilise isiku juhtorgani liige vabaneb selle sätte alusel vastutusest aga üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei vabasta juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest enda kohustuste rikkumise eest. (p 62)
Volikogu ei saa legitimeerida vallavanema tegevust, mis on ilmses vastuolus vallavanema kohustuste ja valla varaliste huvidega. TsÜS § 37 lg 1 teise lause mõttega oleks vastuolus see, kui juriidilise isiku juhtorgani liige vabaneks vastutusest pelgalt sel moel, et ta nõutaks kõrgemalt organilt enda kohustuste rikkumist lubava otsuse. Kõrgemalseisva organi otsusel võib siiski olla kahju põhjustanud juhtorgani liikme tegevust osaliselt või täielikult legitimeeriv toime, kui juriidilise isiku huvide kahjustamine ei ole ilmne. (p 63)
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisel tuleb arvestada ka faktidega, mis tuvastatakse süüdistatava süüküsimust lahendades. (p 73)
Valla varaliste huvide järgimise kohustusest lähtuv keeld müüa vara ebakindla maksevõimega ostjale, andes müügieseme tagatiseta üle enne müügihinna tasumist, teenib eesmärki vältida müügihinna laekumata jäämist. Niisamuti on KOFS § 37 lg 2 järgne piirang mõeldud ära hoidma muu hulgas laenu tagastamata jätmise riski. (p 80)
Vallavanema vastu ATS § 80 lg te 1 ja 3 järgset nõuet esitada ei saa. Üheski seaduses ei ole ATS § 2 lg 3 p 10 järgi nõutavat erialust, kohaldamaks ATS § 80 valla- või linnavalitsuse liikme suhtes. (p 39)
ATS § 2 lg st 3 ei järeldu, et selles loetletud ametiisikud, sh valla- ja linnavalitsuste liikmed, oleksid teenistuskohustuste rikkumise korral varalisest vastutusest vabastatud. ATS § 2 lg 3 välistab selles nimetatud ametiisikute vastu seaduses sätestatud erialuse puududes kahju hüvitamise nõude esitamise üksnes ATS § 80 alusel. ATS § 2 lg 3 eesmärk ei ole anda kellelegi üleüldist immuniteeti teenistusandja kahju hüvitamise nõuete suhtes ega piirata mõnes teises seaduses ette nähtud kahju hüvitamise aluse kohaldamist, kui selle eeldused on täidetud. (p 40)
Kohaliku omavalitsuse üksus saab esitada RVastS § 19 lg te 1 ja 3 alusel regressinõude valla- või linnavalitsuse selle liikme vastu, kelle õigusvastase tegevusega kolmandale isikule tekitatud kahju peab omavalitsusüksus hüvitama. (p 41)
Osa kõrgemate ametiisikute, sh valla- ja linnavalitsuse liikmete täielik vastutamatus enda ametiülesannete täitmisel tekitatud varalise kahju eest ei oleks ühitatav demokraatliku õigusriigi ja avaliku võimu seaduslikkuse põhimõtetega (põhiseaduse (PS) § 3 esimene lause, § 10 ja § 154 lg 1). Märgitu kehtib eriti olukorras, kus ametiisik vabaneks niisuguse kahju hüvitamisest, mille (tahtlik) põhjustamine toob talle kaasa karistusõigusliku vastutuse. (p 41)
Valla- või linnavalitsus on kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan TsÜS § 37 lg 1 tähenduses ning vallavanem või linnapea on selle juhtorgani juht ja liige (KOKS § 49 lg-d 1 ja 6). (p 42)
Vallal on õigus nõuda vallavanemalt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel, kuid kuna tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, tuleb selle nõude kohtulikuks maksmapanekuks esitada kaebus halduskohtule. Alternatiivselt võib avaliku võimu kandjast kannatanu või prokuratuur esitada kahju hüvitamise nõude kriminaalmenetluses avalik-õiguslikus nõudeavalduses (KrMS § 381 lg 2). (p-d 44-46)
Valla- või linnavalitsuse liikme varalisele vastutusele kohalduvad TsÜS-is sätestatud juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutuse üldalused. (p 43)
Vallal on õigus nõuda vallavanemalt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel. (p 44)
Vallavanema vastu TsÜS § 37 lg 1 alusel nõude tekkimine eeldab, et ta oleks rikkunud valla ees enda kohustusi, mis tulenevad tema teenistussuhet reguleerivatest normidest. Mh tuleneb vallavanema teenistussuhte olemusest kohustus järgida valla varalisi huve. Samuti peab vallavanem tegutsema heas usus ja valla huvides, olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta vallale põhjendamatuid riske. Lisaks peab ta vältima huvide konflikti ja mitte eelistama isiklikke huve valla huvidele. Vallavanema hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalikes huvides tegutseva juriidilise isiku isepära. (p-d 48-50)
Vallavanem peab TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel hüvitama vallale sellise varalise kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 2), mille tekkimine on tema teenistuskohustuste rikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4) ning mille ärahoidmine on lisaks hõlmatud rikutud teenistuskohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). (p 53)
|
| 2-24-10897/6
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.04.2025 |
|
Maakorraldustoimingute loetelu sätestab MaaKS § 2 lg 2, mille järgi on maakorraldustoimingud kinnisasja või selle osa ümberkruntimine (MaaKS § 2 lg 2 p 1), kinnisasjade osade vahetamine (MaaKS § 2 lg 2 p 2), kinnisasja piiri muutmine (MaaKS § 2 lg 2 p 3), kinnisasja jagamine (MaaKS § 2 lg 2 p 4), kinnisasjade liitmine (MaaKS § 2 lg 2 p 5), kinnisasja piiri kindlakstegemine (MaaKS § 2 lg 2 p 6) ja kinnisomandi kitsenduste selgitamine (MaaKS § 2 lg 2 p 7). MaaKS § 2 lg 5 sätestab seejuures, et maakorraldustoimingu käigus ei toimu kinnisasjaõiguse käsutamist asjaõigusseaduse tähenduses. Kolleegiumi hinnangul tuleneb MaaKS § 2 lg-st 5, et maakorraldustoimingu käigus ei käsutata kinnisasjaõigust ehk haldusõiguslik maakorraldustoiming ei asendada käsutustehingut, kui see on maakorraldustoimingu lõpuleviimiseks vajalik. (p 9)
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 3 alusel antakse õigused ja kohustused üle üleandmise tehingu ehk käsutustehinguga. Sama tuleneb ka MaaKS § 12 lg-st 1, mille kohaselt kinnisasjade osi vahetatakse ja kinnisasja piiri muudetakse kinnisasjade omanike kokkuleppel. Nimetatud kokkulepe on TsÜS § 67 lg 1 mõttes tehing. Seega ei muuda MaaKS § 2 lg 5 põhimõtet, et õigused ja kohustused (sh asjaõigused) saavad ühelt isikult teisele üle minna käsutustehingu alusel, samuti ei välista MaaKS § 2 lg 5 asjaõigusseaduse sätete kohaldatavust ega ole erinormiks TsÜS § 6 lg 3 suhtes. (p 10)
Kinnisasjade osade vahetamine ja kinnisasja piiri muutmine hõlmab nii kinnisasjade jagamist kui ka liitmist. On ilmselge, et selleks, et ühe kinnisasja osa muutuks teise kinnisasja osaks, tuleb see esmalt esimesest kinnisasjast eraldada ja siis teisele liita. See, et maakorralduslikult on seda võimalik teha selliselt, et vahepeal eraldi kinnisasja ei moodustata, ei muuda kinnisasjade osade vahetamise olemust. AÕS § 54 lg 1 järgi on kinnisasjade ühendamiseks ja jagamiseks vaja kinnisasja omaniku tahteavaldust. Kui kinnisasjad, mille piire muudetakse, kuuluvad samale isikule, ei näe seadus ette selle tahteavalduse vorminõuet. Kui jagamise käigus eraldatakse kinnisasjast maatükk, mis võõrandatakse kolmandale isikule või liidetakse kolmandale isikule kuuluva kinnisasjaga, on tegemist ühtlasi kinnisasja üleandmisega AÕS § 641 tähenduses, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping poolte vahel (RKTKm nr 3-2-1-46-10, p 10; RKTKo nr 3-2-1-67-12, p 27). (p 11)
Piiratud asjaõiguste ülekandmisel teise registriosasse tuleb kinnistusosakonnale esitada kokkulepe piiratud asjaõiguste järjestamise kohta, kui piiratud asjaõigused ei saa säilitada senist järjekohta. Kinnisasjade ühendamisel jäävad kinnistusraamatusse kantud õigused AÕS § 54 lg 2 alusel kehtima. Juhul kui õiguste endisel kujul kehtima jäämine ei ole võimalik, jäävad kinnistusraamatusse kantud õigused kehtima vastavalt kinnisasja omaniku ja puudutatud isikute notariaalselt tõestatud kokkuleppele (AÕS § 54 lg 2 teine lause). Kinnistusraamatusse kantud õigused ei jää senisel kujul püsima ka siis, kui kinnistute ühendamisel muutuvad õiguste järjekohad. (p 14)
Kui KRS § 15 lg-s 1 nimetatud andmed muutuvad kinnisasjade osade vahetamise, piiride muutmise või ümberkruntimise käigus, märgib maakatastri pidaja kinnistamisavalduses registriosade kaupa registriosa kolmandas jaos olevate kannete kehtima jäämise, kustutamise või ülekandmise. See säte reguleerib maakatastri pidaja esitatava kinnistamisavalduse sisu (KRS § 34 lg 11), kuid kinnistamisavaldusse märgitu aluseks saab olla AÕS § 54 lg 2 teises lauses nimetatud kokkulepe. AÕS § 54 lg 2 järgi ei tohi kinnisasjade ühendamine kahjustada kinnisasju koormavate piiratud asjaõiguste omajate õigusi. Selle põhimõttega oleks vastuolus, kui maakatastri pidaja saaks piiratud asjaõigusi või nende järjekohti muuta ilma piiratud asjaõiguste omajate nõusolekuta. Samuti on AÕS § 54 lg-s 2 sätestatud põhimõttega vastuolus määruskaebuses toodud seisukoht, mille kohaselt liitmisega lisandunud piiratud asjaõigused kantakse esimesele vabale järjekohale, mitte järjekohale, kus nad olid algsel kinnisasjal. (p 14)
Maakorraldustoimingutega tehtavad muudatused kantakse kinnistusraamatusse maakatastri pidaja esitatud kinnistamisavalduse alusel (MaaKS § 11 lg 4). See tähendab, et maakatastri pidaja saab olla isikuks, kes esitab kinnistamisavalduse ja sellega koos KRS § 35 lg-s 1 nõutud dokumendid, sh õigustatud isikute notariaalselt tõestud vormis kokkulepped. Kui maakatastri pidajale ei ole haldusmenetluses vastavat kokkulepet veel esitatud, saab ta paluda selle esitada õigustatud isikutel ja esitada kinnistamisavalduse seejärel. Maakorraldustoimingud loetakse lõpetatuks, kui kinnisasi on registreeritud riigi maakatastris ning maakorraldusest tulenenud muudatused on kantud kinnistusraamatusse (MaaKS § 11 lg 1). (p 15)
|
| 2-22-10127/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.02.2025 |
|
Kui korteriomanike üldkoosolek on juba toimunud, siis ei saa hiljem lugeda osalejaks sellist isikut, kelle väidetav esindaja ei ole koosolekul osaledes kuidagi väljendanud, et ta kedagi esindab, kui osalemist ning hääletamist kellegi teise nimel ei saa järeldada ka asjaoludest. Olukorras, kus üldkoosolekul osaleb vaid üks mitmest korteriomandi ühisest omanikust, on võimalikud mõlemad eelnimetatud olukorrad. Korteriomandi ühine omanik võib koosolekul selgelt väljendada, et ta esindab hääletamisel ka teisi ühiseid omanikke (TsÜS § 116 lg 1 esimene alternatiiv), esitades KrtS § 22 lg 5 järgi esindusõigust tõendava(d) volikirja(d). Isegi kui koosolekul osalev ühine omanik ei esita koosolekul teiste ühiste omanike volikirju, saab TsÜS § 116 lg 1 teise alternatiivi järgi vähemalt üldjuhul lugeda, et koosolekul osalev ühine omanik osaleb ja hääletab seal muu hulgas ka teiste ühiste omanike esindajana, sest selles olukorras saab koosolekul osalemist ja hääletamist lisaks endale ka teiste ühiste omanike nimel järeldada tehingu tegemise asjaoludest. (p-d 23 ja 24)
TsÜS §-dest 116, 128 ja 129 tuleneb, et heaks saab kiita vaid niisugust tehingut, mis on tehtud esindatava nimel. Kui väidetav esindaja ei ole TsÜS § 116 mõttes äratuntavalt koosolekul osalenud ja hääletanud (lisaks endale veel ka) kellegi teise nimel, ei ole hilisem heakskiit võimalik. (p 25)
KrtS § 22 lg 5 järgi võib korteriomanike üldkoosolekul osaleda korteriomanik ise või tema esindaja, kelle esindusõiguse olemasolu on kirjaliku dokumendiga tõendatud. Kirjalikus vormis antud volituse eesmärk on tõendada korteriühistule (koosoleku juhataja ja teiste kohal olevate korteriomanike kaudu) õigust korteriomaniku nimel koosolekul hääleõigusega osaleda ja hääletada. Kui volikirja ei esitata, ei pea esindajat kvoorumit tuvastades osalejaks lugema. Esindaja osalejaks lubamise üle otsustab koosoleku juhataja, kes võib otsustamise anda üle ka kohal olevatele korteriomanikele. (p 15)
Kui väidetav esindaja ei suuda oma esindusõigust tõendada, kuid ta lubatakse siiski üldkoosolekul hääletama, siis võivad sellisel koosolekul vastu võetud otsused olla seadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistatavad (RKTKm nr 2-21-13599/26, p 14.4). Kui aga ka sellise esindaja antud hääli arvestamata oli kvooruminõue täidetud ja otsuse poolt anti piisav arv hääli, on otsus vastu võetud kooskõlas seadusega. (p 16)
Korteriomanik, kelle esindusõiguseta esindaja võeti kvoorumi täidetuse hindamisel arvesse ja lubati hääletama, saab esindusõiguseta antud hääle heaks kiita. (p 17)
Korteriomanik, kelle esindusõiguseta esindaja võeti kvoorumi täidetuse hindamisel arvesse ja lubati hääletama, saab esindusõiguseta antud hääle heaks kiita. Kui korteriomaniku häälega otsuse vastuvõtmisel arvestati, ehkki seda korteriomanikku esindas esindusõiguseta isik, toob hääle andmise heakskiitmine kaasa selle, et korteriomaniku häält võeti otsuse tegemisel arvesse õigesti. Kui korteriomanik kiidab heaks tema nimel hääle andmise, siis tuleb see hääl arvata kvoorumi hulka KrtS § 20 lg 2 mõttes. (p 17)
Koosolekul osalemise ega hääle andmise heakskiitmist ei välista see, kui esindajale antud volikirja ei lisatud koosoleku protokollile. (p 26)
KrtS § 15 lg-dest 1 ja 3 tuleneva õiguste ühise teostamise põhimõtte eesmärk tagada, et ühised omanikud teostaksid ühisest korteriomandist tulenevaid korteriomaniku õigusi ühtemoodi. Nende sätetega tuleb arvestada nii üldkoosoleku otsustusvõimelisuse kui ka otsuste vastuvõtmiseks vajaliku häälteenamuse olemasolu kontrollimisel. Seega saavad korteriomandi ühised omanikud üldkoosolekul hääletamisel osaleda, aga ka esindusõiguseta isiku poolt nende nimel hääle andmise heaks kiita kas ühiselt või peavad nad selleks volitama ühte endi hulgast või kolmandat isikut. (p-d 18 ja 19)
Kui üldkoosolekul hääletab vaid üks ühise korteriomandi omanik, kellel ei ole teiste ühiste omanike esindamise õigust ja viimaseid ei esinda koosolekul ka muu isik, siis ei pea koosoleku juhataja ega teised koosolekul osalevad korteriomanikud selle isiku hääli kvoorumi ja hääletustulemuste kindlakstegemisel arvestama. Koosoleku juhataja või teised koosolekul osalevad korteriomanikud võivad eelviidatud isiku küll hääletama lubada, kuid sel juhul riskivad nad sellega, et koosolekul vastu võetud otsused võidakse hiljem kehtetuks tunnistada. Samas võib korteriomanik, kelle nimel koosolekul esindusõiguseta hääletati, antud hääled heaks kiita ja sel juhul ei ole otsuse kehtetuks tunnistamiseks alust. Kuigi igal korteriomanikul on iseenesest õigus esitada üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamise avaldus, tuginedes sellele, et koosolekul hääletas vaid üks ühine korteriomanik, kes ei suutnud oma esindusõigust tõendada, riskib otsust sel põhjusel vaidlustav isik sellega, et avaldus jääb rahuldamata põhjusel, et koosolekult puudunud ühine omanik kiidab koosolekul hääletanud ühise omaniku tegevuse heaks. (p 20)
KrtS § 20 lg 1 kaudu kohalduva MTÜS § 21 lg 6 järgi tuleb iga korteriomanike üldkoosolek protokollida ja protokolli lahutamatu osa on mh ärakiri üldkoosolekust osavõtnute nimekirjast. Osalejate nimekirja kantakse üldkoosolekul osalevate liikmete nimed, häälte arv, osalemise viis, samuti liikme esindaja nimi (MTÜS § 21 lg 31). Ehkki seadusest tuleneb nõue koostada juriidilise isiku organi koosoleku kohta protokoll, ei ole protokolli olemasolu või sisu otsuse vastuvõetuks lugemiseks ainumäärav (vt RKTKm 02.12.2020, 2-18-9475/52, p-d 9–9.3). Protokolli koostamise ja allkirjastamise eesmärk on eelkõige luua dokument, mis võimaldab tõendada koosoleku toimumist, hääletustulemusi ja koosolekul vastu võetud otsuste sisu (vt eelviidatud lahendi p 13.2). Kui menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas üldkoosoleku protokoll kajastab koosolekul toimunut õigesti, tuleb kohtul protokolli kui ühte tõendit hinnata kogumis asjas kogutud muude tõenditega (vt ka RKTKm 16.04.2019, 2-18-7846/33, p 15). (p 22)
Kui korteriomanike üldkoosolek on juba toimunud, siis ei saa hiljem lugeda osalejaks sellist isikut, kelle väidetav esindaja ei ole koosolekul osaledes kuidagi väljendanud, et ta kedagi esindab, kui osalemist ning hääletamist kellegi teise nimel ei saa järeldada ka asjaoludest. Olukorras, kus üldkoosolekul osaleb vaid üks mitmest korteriomandi ühisest omanikust, on võimalikud mõlemad eelnimetatud olukorrad. (p-d 23 ja 24)
Olukorras, kus korteriomandi ühised omanikud on määranud ühise esindaja ja see isik osaleb koosolekul, tuleb kõiki ühiseid omanikke lugeda koosolekul osalejaks sõltumata sellest, kas nad olid märgitud üldkoosolekul osalejate nimekirja ja kas nende volikirjad olid nimekirjale lisatud. Koosolekul osalejate nimekirjas vaid ühe ühise korteriomaniku märkimine ei ole viga, mis annaks eraldi võetuna aluse nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. (p-d 21 ja 26)
Kui korteriomandi ühine omanik, keda teised ühised omanikud on volitanud enda nimel tegutsema, soovib omakorda anda volituse kellelegi kolmandale, on esindajal TsÜS § 119 lg 1 kohaselt edasivolitamise õigus vaid siis, kui see tuleneb volitusest. Korteriomanike üldkoosolekul hääletamine on tehing, mille puhul automaatset edasivolitamise õigust ei ole. (p 19)
|
| 2-21-8877/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.02.2025 |
|
Hindamaks seda, kas hagejale saadetud fail sisaldas õiguslikult siduvat võlatunnistust või õigusliku sidumise tahteta antud kinnitust, tuleb esmalt välja selgitada kostja tegelik tahe väidetava võlatunnistuse andmisel. Lähtekoht on seejuures eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Kostja tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (RKTKo nr 2-21-5364/37, p 12). (p 11)
TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui täidetud on kaks kumulatiivset eeldust: (1) esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja (2) esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. (p 12)
TsÜS § 116 lg-st 2 ei saa järeldada, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis on tehingu teinud isikul ka esindusõigus. Esindusõiguse olemasolu tuleb eraldi kontrollida TsÜS § 117 lg 2, § 118 ja § 121 alusel. (p 14)
Kui majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel teeb tehingu tema töötaja ja ei ole tõendatud, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik oleks töötajale selleks TsÜS § 118 lg 1 kohaselt volituse andnud, on siiski võimalik, et volituse saab lugeda antuks kas TsÜS § 121 lg 2 või § 118 lg 2 alusel. (p 15)
TsÜS § 121 lg 2 puhul on tegemist TsÜS § 118 lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga (RKTKo nr 3-2-1-136-16, p 19; 2-18-8695/140, p 20.2). TsÜS § 121 lg 2 kohaldamiseks on oluline, et majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik tegutseks teise isiku (esindatava) ülesandel (RKTKo nr 3-2-1-136- 16, p 20) ning teeks tehingu, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavaliselt vajalik selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. (p 15)
TsÜS § 118 lg 2 alusel saab esindusõiguse lugeda olemasolevaks, kui esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ja esindatav teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust (talumisvolitus) või kui esindatav küll ei tea, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana (näivusvolitus) (vt ka RKTKo nr 3-2-1-136-16, p 21 jj; 2-18-8699/180, p 18 jj). (p 16)
Võlgnik loobub deklaratiivse võlatunnistuse andmisega lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik teadis või pidi teadma oma võimalikke vastuväiteid tunnistatavale võlale ja sai aru nendest vastuväidetest loobumise tagajärgedest, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik. See tähendab, et võlatunnistuse andjal ei ole hiljem õigust tugineda vastuväidetele isegi siis, kui ta suudaks vastupidist tõendada. Võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta loobunuks (RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku, et vaieldav asjaolu muudetakse vaieldamatuks (RKTKo nr 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4). (p 18.1)
Kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo nr 3-2-1-87-07, p 17), peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (RKTKo nr 2-21-5364/37, p 15.4; 2-23-116386/18, p 13.2). (p 18.2)
|
| 2-23-7156/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2024 |
|
Kui kohus rahuldab ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõude, tunnistades vaidlustatud otsuse kehtetuks, saab avaldaja esitada määruskaebuse, taotlemaks avalduse rahuldamist otsuse tühisuse tuvastamise nõudes. (p 13)
Korteriomanike üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist ei saa järeldada ainuüksi sellest, kui korteriühistu on esitanud registripidajale avalduse kannete tegemiseks küsimustes, mida koosolekul ei arutatud. (p 14.2)
Igale korteriomanikule peab üldkoosoleku kokkukutsumise reeglite kohaselt olema tagatud võimalus saada teada, kus ja millal üldkoosolek toimub ja mida seal otsustama hakatakse, samuti üldkoosolekul osaleda ja informeeritult hääletada. Üldkoosoleku teate kohaletoimetamise riski kannab aga korteriomanik, kellel on KrtS §-st 46 tulenevalt kohustus tagada, et korteriühistule oleks teatatud õige aadress, kust ta teate kätte saab. Korteriühistu peab teate edastama üksnes selliselt, et teate eeldatava kättesaamise ja üldkoosoleku toimumise vahele jääks seaduses või põhikirjas ette nähtud etteteatamise tähtaeg (MTÜS § 20 lg 5). Üldkoosoleku teate eeldatav kättesaamise hetk sõltub teate edastamise viisist. Teate kaotsiminek korteriomanikule edastamise käigus ja selle võimalik kätte saamata jäämine ei ole üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumine. Vastasel juhul muudetaks üldkoosoleku korrektse kokkukutsumise tõendamine korteriühistule põhjendamatult raskeks, mis võib hakata takistama ühistu efektiivset juhtimist. (p-d 16.1 ja 17.5)
Kui korteriomanik on teatanud korteriühistule oma e-posti aadressi, tuleb üldkoosoleku teade ja KrtS § 20 lg-s 3 nimetatud dokumendid saata sellel aadressil (KrtS § 20 lg 4). Kui korteriomanik ei ole korteriühistule oma e-posti aadressi teatanud ning ka korteriühistu põhikirjas puudub täpsem kord üldkoosoleku teate saatmiseks (MTÜS § 20 lg 6 teine lause), siis tuleb teade edastada korteriomaniku elu- või asukoha postiaadressile. Kui korteriühistu põhikiri ei näe ette teisiti, on üldkoosoleku teate saatmise viis korteriomaniku elu- või asukoha postiaadressile koosoleku kokkukutsuja otsustada, kuid arvestada tuleb sellega, et teate saatmine oleks vaidluse tekkimise korral kontrollitav. Üldjuhul on sobiv viis nt teate saatmine posti teel või teate panemine korteriomaniku postkasti tunnistajate juuresolekul. Juhul, kui korteriomaniku elu- või asukoht on korteriomandi asukoht, piisab üldkoosolekust teatamise kohustuse täitmiseks ka sellest, kui teade avaldatakse mõistlikul viisil (eelkõige kõigile korteriomanikele nähtavas kohas) korterelamu ühiskasutatavates ruumides (nt trepikojas asuval teadetetahvlil). (p-d 16.2, 17.1 ja 17.4)
Kui korteriomandil on mitu ühist omanikku ja nad on määranud endale korteriomandist tulenevate õiguste teostamiseks endi hulgast või kolmanda isiku näol ühise esindaja, on üldkoosoleku teate saatmise nõudeid selle korteriomandi ühiste omanike suhtes järgitud, kui üldkoosoleku teade on nõudeid järgides saadetud üksnes nende korteriomanike ühise esindaja e-posti aadressile. Ühise esindaja puudumisel tuleb teade saata eelduslikult kõigile ühistele omanikele, kes on oma e-posti aadressi ühistule teatanud ent üldkoosoleku kokkukutsumise korra olulise rikkumisega on tegemist üksnes siis, kui teadet ei saadetud ühegi ühise omaniku e-posti aadressile. Ühise korteriomandi puhul tuleb üldkoosoleku teade saata korteriomanike elu- või asukohta juhul, kui ükski korteriomandi ühistest omanikest ei ole korteriühistule oma e-posti aadressi teatanud ning nad ei ole määranud ka ühist esindajat. Sellisel juhul ei pea aga üldkoosoleku teadet saatma kõigile korteriomandi ühistele omanikele, kes on ühistule teatanud oma elu- või asukoha postiaadressi, vaid piisav on, kui teade saadetakse üksnes ühe ühise korteriomaniku elu- või asukoha postiaadressile (KrtS § 15 lg 3). (p-d 16.3 ja 17.3)
Korteriomanikul on kohustus teatada korteriühistule oma elu- või asukoha postiaadress, kui see erineb korteriomandi asukohast (KrtS § 46 lg 2). Kui korteriomanik ei ole korteriühistule oma elu- või asukoha postiaadressi teatanud, on ühistul õigus lugeda tema elu- või asukohaks korteriomandi asukoht (KrtS § 46 lg 3). Kohtupraktika kohaselt võib KrtS § 46 lg-le 3 tuginemine olla hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud, kui korteriühistu pidi muudest asjaoludest tulenevalt aru saama, et korteriomaniku elu- või asukoht on mujal (RKTKm nr 2-20-11256/51, p 12.1). Viimane tuleb siiski kõne alla vaid juhul, kui korteriühistule on teada korteriomaniku õige elu- või asukoha postiaadress. (p-d 17. 1 ja 17.2)
Korteriomanike üldkoosoleku kokkukutsumise korra oluliseks rikkumiseks, mis toob KrtS § 29 lg 1 järgi kaasa otsuse tühisuse, on see, kui üldkoosolekul otsustatakse küsimusi, millele ei olnud üldkoosoleku kokkukutsumise teates viidatud (RKTKm nr 2-20-16710/30, p 14). Hinnates, kas üldkoosoleku päevakorrapunkt hõlmab mingi otsuse vastuvõtmist, tuleb lähtuda sellest, kas mõistlik korteriomanik pidi aru saama, milliseid küsimusi võib olla vaja selle päevakorrapunkti juures otsustada (RKTKo nr 3-2-1-181-12, p 14). Eelkõige saab päevakorrapunktiga lugeda hõlmatuks need küsimused, mis on päevakorrapunktis märgituga tihedalt seotud. Seega ei saa juhatuse liikmete valimise päevakorrapunktiga lugeda hõlmatuks küsimust juhatuse liikmete tagasikutsumisest. (p-d 18.1 ja 18.2)
|
| 2-19-13673/134
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
Kohus peab tuvastama poolte tahteavaldused selleks, et lugeda leping poolte vahel sõlmituks. (p 15)
Kui hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et ta on vaidlusaluse laenulepingu üles öelnud ja avaldanud selget tahet leping lõpetada, ning selline ülesütlemine on materiaalõiguslikult lubatav ja ülesütlemise eeldused on täidetud, on kohtu ülesanne tuvastada, millal vaidlusalune leping üles öeldi. Laenulepingut ei saa lugeda lõppenuks alates hagiavalduse esitamisest, sest ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus muutub TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi kehtivaks hagiavalduse kättesaamisega. (p 25.5)
Kuna juriidilise isiku puhul tuleb eeldada majandustegevuses tegutsemist (RKTKo nr 2-22-11970/29, p 12), tuleb ka juriidilise isiku antud laenude puhul sõltumata laenulepingu vormist eeldada seda, et laenult tuleb maksta intressi. (p 26)
Kohus peab aegumist kohaldades kontrollima aegumise katkemise või peatumise võimalusi menetluses esitatud asjaolude alusel sõltumata sellest, kas hageja sellele sõnaselgelt tugineb (RKTKo nr 2-15-11465/95, p 13.3). (p 23)
|
Facebook
X.com