/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 604| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-16650/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.06.2021

Esindusõiguseta isiku tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on TsÜS § 130, mis reguleerib vastutuse eeldusi ja ulatust erikoosseisuna ja mis kohaldub eelkõige TsÜS §-s 129 sätestatud mitmepoolse tehingu tegemise korral. (p 11)

TsÜS § 130 lg-st 1 tuleneva nõude eeldused on järgmised: - kostja sõlmis esindatava nimel hageja nimetatud lepingud; - kostjal puudus lepingute sõlmimiseks esindusõigus - esindatav ei kiida kostja sõlmitud lepinguid, mistõttu on lepingud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt tühised - kostja ei teadnud ega pidanudki teadma oma esindusõiguse puudumisest - hagejale tekkis kostja esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 130 lg-s 1 nimetatud kahju.

TsÜS § 130 lg 2 alusel esitatava nõude eeldused on järgmised: - kostja sõlmis esindatava nimel hageja nimetatud lepingud - kostjal puudus lepingute sõlmimiseks esindusõigus - esindatav ei kiida kostja sõlmitud lepinguid heaks, mistõttu on lepingud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt tühised - kostja teadis või pidi teadma, et tal ei ole teise isiku (esindatava) nimel tegutsemiseks esindusõigust - hagejale tekkis kostja esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud kahju.

Hageja peab nii TsÜS § 130 lg 1 kui ka lg 2 järgi nõude maksmapanekul eeltoodud asjaolusid esmaselt tõendama. Seejärel on esindusõiguseta tegutsenud isikul (kostjal) omakorda võimalus vastutusest vabanemiseks tõendada, et tehingu teine pool (hageja) tehingute tegemise ajal teadis või pidi teadma kostjal esindusõiguse puudumisest (TsÜS § 130 lg 3). Seejuures ei eelda esindusõiguseta isiku vastu TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel nõude esitamine seda, et oma tehingujärgsed kohustused täitnud hageja peaks esmalt VÕS § 1028 lg 1 järgi nõudma tehingu täitmisena üleantu tagastamist tühiseks osutunud tehingu teiselt poolelt. (p 11.2)

TsÜS § 130 lg-le 2 tuginedes ei saa hageja nõuda mõlemat liiki selles lõikes nimetatud kahju hüvitamist kumulatiivselt, v.a niivõrd, kuivõrd tehingu ettevalmistamisel kantud kulutusi ja sellega seotud muud kahju on tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju nõude juures juba arvesse võetud. Need nõuded võib hageja esitada alternatiivsete nõuetena. (p 11.3)

Juhul, kui esindusõiguseta isik teadis või pidi teadma, et tal ei ole esindusõigust, on ta tegutsenud pahauskselt ning TsÜS § 130 lg-s 1 sätestatu asemel tuleb hüvitada TsÜS § 130 lg-s 2 sätestatud kahju, mida teine pool kandis tehingu täitmata jätmise tõttu. TsÜS § 130 lg 2 võimaldab hagejal sisuliselt nõuda esindusõiguseta tegutsenud isikult sooritust või selle väärtust, mida tal olnuks tehingu kehtivuse korral õigus nõuda tehingu teiselt poolelt.

Kui esindajana tegutsenud isik ei teadnud ega pidanudki teadma endal esindusõiguse puudumisest, siis saab temalt TsÜS § 130 lg 1 järgi nõuda üksnes nn usalduskahju hüvitamist. Esindusõiguse puudumisest teadnud või teadma pidanud esindajalt aga saab TsÜS § 130 lg 2 järgi hageja valikul nõuda kas usalduskahju või tehingu täitmata jäämise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. TsÜS § 139 järgi tuleb heausksust eeldada, mistõttu tuleb hagejal TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud nõude puhul tõendada ka seda, et kostja tehinguid tehes teadis või pidi teadma sellest, et tal puudub õigus esindada. (p 12)

TsÜS § 130 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes. Kui hageja nõude eeldused ei ole TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel täidetud, siis ei ole välistatud hageja kahjunõue deliktilise kahju hüvitamise nõudena mh VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt nt tahtliku heade kommete vastase käitumise kohta RKTKo 12.12.2016, nr 3-2-1-132-16, p 16). (p 14)


Kuni puudub TsÜS § 129 lg-s 1 sätestatud esindatava heakskiit, on tehing hõljuvalt kehtetu (vt ka RKTKo 20.03.2019, nr 2-14-61508/73, p 26). (p 11.1)


TsÜS § 130 lg 1 ja ka lg 2 järgi nõude maksmapanekul peab nõude eelduseid esmaselt tõendama hageja. Seejärel on esindusõiguseta tegutsenud isikul (kostjal) omakorda võimalus vastutusest vabanemiseks tõendada, et tehingu teine pool (hageja) tehingute tegemise ajal teadis või pidi teadma kostjal esindusõiguse puudumisest (TsÜS § 130 lg 3). Seejuures ei eelda esindusõiguseta isiku vastu TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel nõude esitamine seda, et oma tehingujärgsed kohustused täitnud hageja peaks esmalt VÕS § 1028 lg 1 järgi nõudma tehingu täitmisena üleantu tagastamist tühiseks osutunud tehingu teiselt poolelt. (p 11.2)

Hagejal tuleb TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud nõude puhul tõendada ka seda, et kostja tehinguid tehes teadis või pidi teadma sellest, et tal puudub õigus esindada. (p 12)


Kui hagi aluseks olevad asjaolud on vastuolulised, siis on kohtu ülesandeks eelmenetluses muu hulgas TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ning menetlusosaliste õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Kui hageja esitab kohtule vastuoluliste asjaoludega nõude, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus tuua välja nõude aluseks olevad asjaolud ja nõuet täpsustada (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3 ning § 3401 lg 1). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause). (p 13)


TsÜS § 130 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes. See tähendab, et kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal ei ole esindusõigust, tuleneb tema vastutus tehinguga tekitatud kahju eest üksnes TsÜS §-st 130 kui kahju hüvitamise erikoosseisust ning deliktiõiguse ega alusetu rikastumise sätted tema suhtes ei kohaldu (RKEKo 22.03.2013 nr 3-1-1-106-12, p 64; kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt RKTKo asjas nr 3-2-1-83-09, p-d 10-11). Kui hageja nõude eeldused ei ole TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel täidetud, siis ei ole välistatud hageja kahjunõue deliktilise kahju hüvitamise nõudena mh VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt nt tahtliku heade kommete vastase käitumise kohta RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). (p 14)


TsÜS § 118 lg-st 2 tulenevalt võisid vaidlusalused tehingud kehtida vaatamata sellele, et äriühing ei olnud andnud kostjale volitust enda esindamiseks. Kui hageja tugineb sellele, et äriühinguga sõlmiti kehtivad müügilepingud ning hageja uskus, et kostjale oli antud volitus, ning äriühing teadis, et kostja tegutseb tema nimel esindajana, ning talus kostja sellist tegevust, siis saab hageja kehtivatest lepingutest tuleneva täitmise nõude esitada üksnes lepingupoole ehk äriühingu vastu. Kui hageja tugineb aga sellele, et äriühing ei kiitnud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt kostja sõlmitud lepinguid heaks, mistõttu on lepingud tühised, siis saab hageja esitada nõude kostja vastu TsÜS § 130 alusel. Hageja ei saa TsÜS § 130 alusel nõuet esitades samal ajal tugineda volituse olemasolule ja sellest tulenevalt lepingute kehtivusele ning esindusõiguse puudumisele ja sellest tulenevalt lepingute kehtetusele. (p 13)

2-17-9822/101 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.06.2021

Kuivõrd kostja I sooviski vaidlusaluse käsutustehinguga asjaõiguslikku olukorda muuta ja oma korteriomandit jagada ning see on toimunud (uued korteriomandid on tekkinud kostja I tahteavalduse tagajärjel), siis ei ole tegemist näiliku tehinguga (st kostja I ei ole tahtnud jätta üksnes muljet korteriomandi jagamisest ja uute väiksemate korteriomandite moodustamisest). (p 11)

Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (st tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik). (p 15)


Kohus hindab tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) ka omal algatusel.

Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (st tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik). (p 15)


TsÜS § 87 järgi ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas tehingu tegemise keelu kehtestamise eesmärk oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg. Kehtinud KOS § 2 lg 1 oli imperatiivne õigusnorm, mis ei lubanud teha selles sätestatud reegleid eiravaid käsutustehinguid. Kui vaidlusalune tehing on TsÜS § 87 järgi tühine KOS § 2 lg st 1 tulenenud keelu rikkumise tõttu, oleks selle alusel tekkinud korteriomandite kohta tehtud kinnistusraamatu kanded AÕS § 65 lg 1 mõttes ebaõiged (AÕS § 68 lg 3 kohaselt saab omand tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel) ning puudutatud isikutel oleks õigus nõuda nende kannete parandamist. (p 13)


Isik saab esitada käsutustehingu tühisuse tuvastamise hagi vaid juhul, kui tehing mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Vaidlusalune käsutustehing võib mõjutada hagejate asjaõiguslikku positsiooni juhul, kui uued korteriomandid on kantud kinnistusraamatusse õigusvastaselt (korteriomandite moodustamine on vastuolus KOS § 2 lg s 1 sätestatuga), kahjustades selliselt hagejate ühinguõiguslikku positsiooni (korteriomaniku hääle osakaal või hääle suhe kõikidesse häältesse) ja seeläbi ühtlasi ka hagejate omandiõigust. (p 14)


KOS § 2 sätestas nõuded, millele peab korteriomandi eseme reaalosa vastama. Korteriomandi eseme reaalosa pidi olema ruumiliselt piiritletud ja eraldi kasutatav hooneosa (sama põhimõte kehtib KrtS § 4 järgi korteriomandi eriomandi eseme kohta). KOS § 2 ei välistanud iseenesest seda, et korteriomandi reaalosa hulka võisid kuuluda ka nt trepikoja-, keldri- ja pööninguruumid, seda aga juhul, kui need vastasid KOS § 2 lg-s 1 sätestatule. (p 12)


Üheks juhtumiks, mis annab aluse nõuda kinnisturaamatu kande parandamist, on kande aluseks oleva käsutustehingu tühisus. AÕS § 65 lg 1 alusel ebaõige kande parandamiseks vajalikku nõusolekut andma kohustamise nõude korral ei ole vaja eraldi nõuda kinnistusraamatu kande aluseks oleva käsutustehingu tühisuse tuvastamist. Kui kande parandamist nõutakse selle aluseks olnud käsutustehingu tühisuse tõttu, tuleb tehingu tühisust kaasa toovad asjaolud esitada hagi alusena.

AÕS § 65 lg 1 järgi nõude esitamise õigust ei anna ainuüksi kande tagajärjel nõude esitaja ühinguõigusliku positsiooni muutumine (RKTKm 09.12.2015, nr 3-2-1-137-15, p-d 10-12). Kuna korteriomanike üldkoosoleku pädevuses on mh korteriomanike omandiõigust puudutavate otsustuste tegemine (vt nt KrtS § 9 lg 3, § 10 lg 2, § 13, § 14, ja § 32 lg 3), siis ei ole lisahäälte saamine uute korteriomandite loomisega ainult ühinguõiguslik aspekt, vaid puudutab otseselt korteriomandi kui spetsiifilise omandiliigi sisu ja riivab korteriomaniku omandiõigust. AÕS § 65 lg 1 järgi nõude esitamiseks annab aluse nõude esitaja ühinguõigusliku positsiooni muutumine korteriühistus, kui selline muutus on saavutatud õigusvastase kinnistusraamatu kandega. (p 14)


Jõustunud kohtuotsuse resolutsioon asendab kostjate tahteavaldust sellekohaste nõusolekute andmiseks (TsÜS § 68 lg 5, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1). TMS § 184 lg 1 mõttes on täidetav kohtulahendi resolutsioon, millega on kostjaid kohustatud andma nõusolek kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Seega ei pea kohus TMS § 184 lg 1 kohaldamise jaoks oma lahendis tegema otsust, millega ta asendab nõutud tahteavalduse kohtulahendiga (vt ka Riigikohtu 13. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2 15 9117/149, p 12). (p 16)

2-19-8577/98 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2021

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)


Olukorras, kus kohus teab enne isiku üle eestkoste seadmist, et ta on enne teovõimelisena kehtivalt andnud enda esindamiseks volituse, tuleb seda asjaolu arvestada isiku eestkostevajaduse hindamisel ning eestkostja ülesannete määramisel (vt ka RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 21). (p 14)

Kehtivast õigusest ei tulene, et juhul kui isikul tekib peale volituse andmist piiratud teovõime, mõjutaks see teovõimelisena antud volituse kehtivust. Eestkostetava teovõimelisena antud volitus kehtib ka olukorras, kus kohus on hiljem seadnud tema üle eestkoste ja määranud talle eestkostja. (p 15)

Kui isiku eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha vastavalt eestkostevajaduse muutumisele muudatusi eestkostja ülesannetes või eestkoste lõpetada. Eestkostja ülesanded peavad vastama piiratud teovõimega isiku eestkostevajadusele ka pärast eestkostja määramist. Kohus peab hiljemalt iga viie aasta järel kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Kohus võib isiku eestkostevajadust kontrollida ka varem (RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 14). Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise mh omal algatusel (vt ka RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 16; RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 17). (p 16)

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)

Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


Piiratud teovõimega täisealisel isikul ei ole TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 kohaselt üldjuhul tsiviilkohtumenetlusteovõimet (TsMS § 202 lg 4 esimese lause järgi on eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses). Piiratud teovõimega täisealist isikut esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja, kes on PKS § 207 lg 1 kohaselt oma ülesannete ulatuses eestkostja. Kui eestkostetav on enne kehtivalt volitanud kedagi ennast kohtumenetlustes esindama, on ka volitatud esindajal õigus eestkostetavat TsMS § 217 lg 1 kohaselt menetluses esindada.

Menetlusosalise esindaja ei ole menetlusosaline, vaid isik, kelle kaudu menetlusosaline menetluses osaleb (TsMS § 217 lg 1). Esindaja menetlusse kaasamist TsMS ei sätesta. (p 19)

1-18-5732/226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2021

Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)

Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)

KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)


Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)


KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)


Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)


Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)


ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)

ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)

Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)


Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)


KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)


Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)


Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)


KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)


Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)


KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)

Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)

KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)

Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)

Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)


Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)

Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)

KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)

KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)


Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)

2-20-5520/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.05.2021

HÜS § 20 lg-st 9 tuleneb, et kõigi hooneühistu (HÜS § 1 lg-s 1 ja § 20 lg-s 1 nimetatud) tunnustele vastavate juriidiliste isikute suhtes kohaldatakse HÜS-i ja TÜS-i sõltumata nende isikute põhikirjas sätestatust. Osas, milles selliste isikute põhikiri on vastuolus HÜS-i ja TÜS-iga, kohalduvad vastavalt HÜS-i ja TÜS-i sätted mh sõltumata sellest, kas asjaomane juriidiline isik on asutatud enne või pärast HÜS-i jõustumist.

Juhul, kui juriidiline isik vastab hooneühistu tunnustele, kuid ta on registri järgi mittetulundusühing, kohalduvad HÜS-i ja TÜS-i sätted ka liikmete väljaarvamise kohta niivõrd, kuivõrd juriidilise isiku põhikirja vastavad sätted on HÜS-i ja TÜS-i asjaomaste sätetega vastuolus. (p 12)

Kuni hooneühistu tunnustele vastav juriidiline isik ei ole oma põhikirja viinud seadusega kooskõlla, peab ta arvestama, et tema põhikirja sätete asemel võidakse kohaldada HÜS-i ja TÜS-i sätteid. Samuti peab ta arvestama, et vale registrikanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. (p 14)

Hooneühistu liiget ei saa mh TÜS §-s 20 sätestatud korras hooneühistust välja arvata. Selline üldkoosoleku otsus on TsÜS § 38 lg 2 järgi tühine. (p 12)

Ainsaks viisiks, kuidas hooneühistu saab ilma hooneühistu liikme nõusolekuta saavutada hooneühistu liikmele kuuluva liikmesuse lõppemise, on HÜS §-s 12 ette nähtud nõude esitamine. (p 13)

Hooneühistu liikmesus on spetsiifiline varaline õigus, millel on liikme ainukasutuses oleva hooneosa väärtusele vastav varaline väärtus. Liikmesus on tsiviilkäibe objektiks, see on vabalt võõrandatav ja koormatav. Hooneühistu liikmesusega seotud hoonejaotusplaanis liikmele kasutamiseks kindlaksmääratud eluruumide või mitteeluruumide ning nende juurde kuuluvate hooneosade ainukasutusõigus on omandiks põhiseaduse § 32 tähenduses, mistõttu ei saa sellise õiguse kaotus kaasneda üksnes ühistu liikmete otsusega ja ilma õiglase ning kohese hüvitiseta.

Kui üldkoosoleku teates ei olnud üldkoosolekul arutamisele tulevat küsimust selgelt või üldse näidatud, on see käsitatav üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumisena, mis toob kaasa päevakorras näitamata või ebaselgelt näidatud otsuse vastuvõtmise korral selle otsuse tühisuse. (p 15)


Hooneühistu liiget ei saa mh TÜS §-s 20 sätestatud korras hooneühistust välja arvata. Selline üldkoosoleku otsus on TsÜS § 38 lg 2 järgi tühine. (p 12)

2-20-12596/15 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.04.2021

Kaasomanike AÕS §-dest 72-79 tulenevaid õigusi ei välista iseenesest asjaolu, et üks kaasomanikest on seotud PärS §-s 48 järelpärija kasuks kehtestatud piirangutega. Ka pärandvara hulka kuuluva kinnisasja kaasomanikel on enne järelpärimise tingimuse saabumist võimalik kaasomandit käsutada.

Järelpärija saab anda pärandvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamiseks oma eelneva nõusoleku TsÜS § 114 lg 1 mõttes. Juhul kui järelpärija on sellise nõusoleku andnud, siis ei saa ta järelpärimise tingimuse saabumisel tugineda sellele, et kinnisasja käsutamise tehing on PärS § 48 lg 2 järgi tühine põhjusel, et see välistab või piirab tema õigusi. (p 8)

Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)

Järelpärimise tingimuse saabumisel ei saa järelpärija tugineda PärS § 48 lg 2 kohaselt käsutustehingu tühisusele juhul, kui ta oli andnud kaasomandis olnud kinnisasja jagamiseks eelpärijale nõusoleku. Kui järelpärija on alaealine, saab tema nimel sellise nõusoleku anda eelpärija kui järelpärija vanem. Eelpärijal on selleks PKS § 131 lg-st 1 ja § 187 lg 1 p-st 1 tulenevalt vaja kohtu nõusolekut.

Sellises menetluses kui hagita menetluses saab kohus otsustada, kas kinnisasja käsutamine oleks järelpärija huvides, ning hinnata muu hulgas, kas erieestkostja määramine PKS § 209 lg 2 kohaselt on vajalik. (p 11)

PärS § 48 lg 2 ei kohaldu kinnisasja kasutuskorra kokkuleppele ja sellest tulenevalt kasutuskorra kohta märkuse kandmisele kinnistusraamatusse ning eelpärijal pole vaja kohtult küsida eelnevat nõusolekut selleks, et ta saaks järelpärija nimel eelnimetatud tehingutega nõustuda. (p 10)


Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)

Vanem saab lapse seadusliku esindajana teha vajaduse korral tahteavalduse lapse nimel. Osa tehingute tegemiseks on aga seaduses sätestatud lisanõuded. Esiteks ei või vanem last esindada tehingutes, mil on oht vanema ja lapse huvide konflikti tekkimiseks (PKS § 120 lg 6 ja § 180 kohaselt). Teiseks on ulatuslikumate õiguslike tagajärgedega tehingute jaoks lisaks vanema tahteavaldusele vajalik ka kohtu nõusolek (vt PKS § 130, § 131 lg 1, §-d 187 ja 188).

PKS § 209 lg-d 1 ja 2 võimaldavad määrata lapsele erieestkostja PKS §-s 180 nimetatud tehingute tegemiseks või tehingute jaoks, mida vanem teha ei saa. (p 9)

2-18-15391/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.04.2021

Korteriomandi koosseisu kuuluva kaasomandi osa suhtes saavad kohalduda AÕS-i kaasomandi sätted (kui üldnormid) üksnes juhul ja üksnes ulatuses, mis on KrtS-s reguleerimata. Juhul kui kohus kohaldab korteriomandite koosseisu kuuluva kaasomandi suhtes AÕS-i, tuleb üldnormi rakendamise eeldusena põhjendada, et konkreetne küsimus on erinormidega reguleerimata. (p 10)

Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul ei saa kohus määrata kindlaks korteriomandite koosseisu kuuluva kaasomandi kasutuskorda ega määrata korteriomanikele seaduses sätestatust erinevaid või täpsemaid kohustusi. Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul võivad korteriomanikud ise korraldada korteriomandist ja korteriühistust tulenevaid õigussuhteid KrtS-is sätestatust erinevalt juhul, kui nad sõlmivad vastava kokkuleppe (KrtS § 13 lg 1). Kõnealune kokkulepe kuulub eriomandi koosseisu (KrtS § 5). Korteriomanike kokkulepe eeldab kõikide korteriomanike sellekohast tahteavaldust. Juhul kui mõni korteriomanikest ei ole nõus kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevat tahteavaldust andma, võib korteriomanik nõuda kohase tahteavalduse andmist KrtS § 13 lg-st 2 tulenevalt KrtS § 9 alusel. (p 11-12)

Korteriomanike kokkulepe, millega korteriomanikud korraldavad korteriomandist või korteriühistust tulenevaid õigussuhteid Krt-is sätestatust erinevalt, kehtib korteriomaniku eriõigusjärglase suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse (esimesse jakku) eriomandi sisuna. Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel, mille saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. (p 13)

Kui korteriomanike kokkuleppega antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)

Korteriomanike omavaheliste suhete reguleerimisel ei pea arvestama võimalike tulevikus tekkida võivate kolmandate isikute nõuetega, välja arvatud juhul, kui nõuete esitamine on piisavalt tõenäoline ja nõuded esitatakse suure tõenäosusega piisavalt lähedases ajalises raamistikus. (p 17)


Kaasomanikevaheline kasutuskord tekib lepingu sõlmimist reguleerivate sätete alusel (vt VÕS § 9) kaasomanike kokkuleppel, kohus seda kindlaks määrata ei saa. Kasutuskorra kokkuleppe sõlmimist sooviv kaasomanik võib nõuda kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud kaasomanikelt kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevaid tahteavaldusi. Selline nõudeõigus tuleneb kaasomandis oleva asja puhul AÕS § 72 lg-st 5. Sellisel juhul saab kohus üksnes kohustada kokkuleppe sõlmimisest alusetult keeldunud kaasomanikke andma kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevad tahteavaldused. (p 11)

Kui korteriomanike kokkuleppega (KrtS § 13 lg 1) antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud (aga ka kaasomanikud) on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule (aga ka kaasomanikule tavalise kaasomandi puhul) õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul (aga ka kaasomanikul) lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)

Kaasomanike ja korteriomanike omavaheliste suhete reguleerimisel ei pea arvestama võimalike tulevikus tekkida võivate kolmandate isikute nõuetega, välja arvatud juhul, kui nõuete esitamine on piisavalt tõenäoline ja nõuded esitatakse suure tõenäosusega piisavalt lähedases ajalises raamistikus. (p 17)


Kui korteriomanike kokkuleppega (KrtS § 13 lg 1) antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud (aga ka kaasomanikud) on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule (aga ka kaasomanikule tavalise kaasomandi puhul) õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul (aga ka kaasomanikul) lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)


Korteriomanike kokkulepe, millega korteriomanikud korraldavad korteriomandist või korteriühistust tulenevaid õigussuhteid KrtS-is sätestatust erinevalt (KrtS § 5) kehtib korteriomaniku eriõigusjärglase suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse eriomandi sisuna. (p 11)

Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavalduse saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. Juhul kui kinnistamisavalduse esitab üks korteriomanikest, saab kinnistamisavalduse rahuldada üksnes juhul, kui avaldusele lisatakse puudutatud isikute nõusolekud. Puudutatud isikud on kõik need korteriomanikud, kelle korteriomandite registriosades kandemuudatusi tehakse. Nõusolekute andmist saab avalduse esitaja puudutatud isikutelt kohtulikult nõuda.

Korteriomanikevaheline kokkulepe tuleb kajastada eriomandi sisuna kinnistusraamatu esimeses, mitte kolmandas jaos. Juhul kui korteriomanike kokkuleppega antakse mingi õigus teiste korteriomanike arvel ühe korteriomandi omanikule, tuleb kokkulepe kajastada mitte üksnes selle korteriomandi registriosas, mille kasuks õigus antakse, vaid ka kõikide nende korteriomandite registriosades, mille õigusi kokkuleppega kitsendatakse, st kõikide kokkuleppega puudutatud korteriomanike registriosades. (p-d 13 ja 15)


Kohtul tuleb vajadusel menetlusosalistele selgitada, et sõltumata sellest, millistele õigusnormidele menetlusosalised menetlusdokumentides on viidanud, kohaldab seadust kohus. Kohtul tuleb menetlusosalistele selgitada kohaldatavate sätete kohaldamise eeldusi ning võtta seisukoht, kas need eeldused on täidetud. (p-d 10 ja 15)


Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)

Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul ei saa kohus ise kasutuskorda kindlaks määrata ega ka kohtumäärusega korteriomanike kokkulepet asendada, vaid kohus saab tahteavalduste andmiseks kohustada üksnes kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud korteriomanikke (puudutatud isikuid). Kokkulepe, millega on võimalik korteriomandite eriomandeid muuta, tekib selliselt, et kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud korteriomanike tahteavaldusi asendab kohtulahend, millega kohustatakse puudutatud isikuid vastavaid tahteavaldusi andma, ning avaldajal tuleb kokkuleppe tekkimise eelduseks olev enda tahteavaldus anda ise. Seejuures peab avaldaja kokkuleppe sõlmimise tahteavaldus olema notariaalselt tõestatud vormis (AÕS § 120 lg 1 koosmõjus KrtS § 3 lg-ga 3). (p-d 11 ja 15)

Korteriomaniku seaduses sätestatust erineva kasutuse või majandamiskorralduse nõudmise korral tuleb kohtul kohustada ülejäänud korteriomanikke andma üldjuhul kaks tahteavaldust. Esiteks tuleb teistel korteriomanikel anda tahteavaldus, mis on vajalik kokkuleppe tekkimiseks, millega kaldutakse seaduses sätestatust kõrvale. Teiseks on vaja teiste korteriomanike nõusolekut kinnistusraamatu kande tegemiseks (KRS § 341 lg 1 tähenduses). Kohus ei saa ise määrata, et kinnistusraamatusse tehakse kokkulepet kajastav kanne. Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel, mille saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. Juhul kui kinnistamisavalduse esitab üks korteriomanikest, saab kinnistamisavalduse rahuldada üksnes juhul, kui avaldusele lisatakse puudutatud isikute nõusolekud. Puudutatud isikud on kõik need korteriomanikud, kelle korteriomandite registriosades kandemuudatusi tehakse. (p 13)

Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)

Asja lahendamisel küsimuses, kas üks korteriomanik saab teistelt korteriomanikelt nõuda eriomandit puudutava kokkuleppe tekkimise eelduseks olevaid tahteavaldusi, teeb kohus kaalutlusotsustuse, määrates kindlaks, milliseid asjaolusid tuleb diskretsiooni teostamisel arvestada ja milliseid mitte. (p 16)


Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)

3-18-1758/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.03.2021

TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 kohaldamine on võimalik nii siis, kui arvel on formaalsed minetused, kui ka siis, kui arve ei ole sisuliselt õige (RKHKo nr 3-15-1758/30, p 10 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 10)


Näiliku tehingu korral pole ka sisendkäibemaksu mahaarvamine võimalik (RKHKo Riigikohtu nr 3-3-1-46-11, p21). (p 10)


MKS § 8 lõike 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama (kuni 31. märtsini 2017 kehtinud redaktsiooni järgi tagama) esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Mitterahaliseks kohustuseks on muu hulgas kohustus esitada õigete andmetega maksudeklaratsioonid. (p 11)


MKS § 40 lõige 1 näeb ette seadusliku esindaja solidaarse vastutuse MKS §-s 8 sätestatud kohustuste tahtlikult või raskest hooletusest rikkumisega tekitatud maksuvõla eest. Kui makseraskustes äriühingu juhatuse liikmel on võimalik teatud piirides valida, millist kohustust täita (RKHKo nr 3-3-1-37-13, p 17), siis ebaõigete andmete deklareerimisel sellist võimalust ei ole. Kui äriühingu ainus juhatuse liige edastas raamatupidajale maksudeklaratsioonide esitamiseks andmeid ja dokumente tehingute kohta, mida tegelikult ei toimunud, tegutses ta MKS § 8 lõike 1 tähenduses tahtlikult (vt VÕS § 104 lg 5). (p 11)


MKS § 13 lõike 1 järgi on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Seda õigust ei asenda võimalus esitada vastuväiteid haldusakti vaidlustades. (p 12)


HKMS § 65 lõikest 1 ei tulene, et haldusmenetluses protokollitud ütlusteks, mida kohus asja lahendamisel tõendina arvestada tohib, võiksid olla vaid selles haldusmenetluses antud ütlused, milles antud haldusakti või tehtud toimingu üle kohtumenetluses vaieldakse. (p 14)

Kontrollimaks, kas kohus on tunnistajaid üle kuulamata jättes menetlusõigust rikkunud, tuleb arvesse võtta kohtu tegevust tõendite kogumisel ja hindamisel tervikuna. Esiteks võib tunnistajate ülekuulamise vajadus sõltuda muudest asjas kogutud tõenditest (HKMS § 62 lõige 2). Teiseks on kohtul menetluse juhtimisel arvestatav kaalutlusruum, st menetlusõigusi järgivale tulemusele võib konkreetses kohtuasjas olla võimalik jõuda mitmel viisil, kui menetlusnormid ei kohusta kindlal viisil käituma. (p 17)

Kirjalike tõendite kogumisel ja hindamisel saab lähtuda seisukohast, et kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (vt ka RKHKo nr 3-3-1-76-14 p 29). (p 19)

Üldjuhul ei too menetlusviga kaasa mitte tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine konkreetsel hetkel, vaid see, kui tunnistajad jäetakse menetlusnorme rikkudes üle kuulamata selles kohtuastmes tervikuna. Ka pärast kirjalike ütluste esitamist ja nende ilmselt ebausaldusväärseks hindamist saanuks kohus tunnistajad üle kuulata, et koguda sel viisil usaldusväärsemaid tõendeid. Pidades silmas, et HKMS § 65 lõige 2 annab üksnes näitliku loetelu, mil haldus- või süüteomenetluses ütlusi või seletusi andnud isik tunnistajana üle kuulatakse, võib selle isiku üle kuulata ka selleks, et kontrollida kirjalike ütluste kui tõendi usaldusväärsust, eriti kui kirjalikes ütlustes märgitu erineb suuresti haldusmenetluses protokollitud ütlustest. (p 21)

MKS § 56 lõike 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena on kohtumenetluses piiratud niisuguste tõendite vastuvõtmist, mis esitatakse pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-3-1-56-16, p-d 21-22). See ei kehti aga HKMS § 65 lõike 2 kohaldamisel, mis ongi mõeldud reguleerima juba haldusmenetluses ütlusi või seletusi andnud isikute kohtus ülekuulamist. Ka nende isikute täiendavate kirjalike ütluste esitamine pole keelatud, sest tegemist pole tõendiallikatega, mis olnuks maksuhaldurile ettenägematud või tema eest varjatud. (p 22)


Kirjalike tõendite kogumisel ja hindamisel saab lähtuda seisukohast, et kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (vt ka RKHKo nr 3-3-1-76-14 p 29). (p 19)

HKMS § 62 lõike 6 teise lause järgi võib kohus jätta arvestamata tõendi, mis on kohtu hinnangul ilmselt ebausaldusväärne. Sellele sättele saab tugineda muu hulgas siis, kui kohtul on põhjust arvata, et tõendina esitatud kirjalikud ütlused on loodud menetlusosalise kontrolli all ning nende sisu ei vasta tõele. Kirjalike ütluste usaldusväärsuse hindamisel pole keelatud tugineda sellelegi, et nende andjaid pole hoiatatud valeütluste andmise eest. (p 20)

Üldjuhul ei too menetlusviga kaasa mitte tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine konkreetsel hetkel, vaid see, kui tunnistajad jäetakse menetlusnorme rikkudes üle kuulamata selles kohtuastmes tervikuna. Ka pärast kirjalike ütluste esitamist ja nende ilmselt ebausaldusväärseks hindamist saanuks kohus tunnistajad üle kuulata, et koguda sel viisil usaldusväärsemaid tõendeid. Pidades silmas, et HKMS § 65 lõige 2 annab üksnes näitliku loetelu, mil haldus- või süüteomenetluses ütlusi või seletusi andnud isik tunnistajana üle kuulatakse , võib selle isiku üle kuulata ka selleks, et kontrollida kirjalike ütluste kui tõendi usaldusväärsust, eriti kui kirjalikes ütlustes märgitu erineb suuresti haldusmenetluses protokollitud ütlustest. (p 21)


MKS § 56 lõike 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena on kohtumenetluses piiratud niisuguste tõendite vastuvõtmist, mis esitatakse pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-3-1-56-16, p-d 21-22). See ei kehti aga HKMS § 65 lõike 2 kohaldamisel, mis ongi mõeldud reguleerima juba haldusmenetluses ütlusi või seletusi andnud isikute kohtus ülekuulamist. Ka nende isikute täiendavate kirjalike ütluste esitamine pole keelatud, sest tegemist pole tõendiallikatega, mis olnuks maksuhaldurile ettenägematud või tema eest varjatud. (p 22)


Tunnistajatele küsimuste esitamine alates maksumenetluse algusest kuni kohtumenetluse lõpuni ei ole üksnes maksuhalduri privileeg (HKMS § 27 lõike 1 punkt 8, § 157 lõige 2, § 56 lõige 2 ja TsMS § 262 lõige 5). Tunnistajate küsitlemine võimaldab maksukohustuslasel täita MKS § 150 lõikest 1 tulenevat tõendamiskoormust. (p 22)

2-19-2439/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Olukorras, kus mõlemad pooled on tuginenud asjaolule, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise kokkuleppe alusel, peab kohus esmalt kontrollima, kas pooltevaheline võlasuhe tekkis VÕS § 3 p 1 mõttes lepingulisel alusel. Sealjuures tuleb kvalifitseerida, millist liiki lepingu pooled sõlmisid, hinnata kokkuleppe sisu ning võimalikke õiguslikke tagajärgi. Enne lepingu sisule hinnangut andmata ei saa kohus analüüsida, kas hagejal on kostja vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, sest VÕS § 1044 lg 2 kaudu ei kohaldu kahju õigusvastase tekitamise sätted lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevale kahjule. (p-d 13 ja 15)

Erandina saaks hageja nõuda kostjalt vaatamata lepingu rikkumisele VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt kahju hüvitamist vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju. (p 13)

Arvestades, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis hageja pangakontolt raha hageja teadmisel mõne kokkuleppe alusel, võib hageja raha tagasi nõuda pärast lepingust taganemist või selle ülesütlemist. Hagejal võib olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi ka seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt peab tühistatud tehingu alusel saadu tagastama vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)

Kui kohus ei tuvasta, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise lepingu alusel, või nähtub poolte esitatud asjaoludest, et pooltel puudus raha pangakontolt väljavõtmise kohta kokkulepe, saab VÕS § 1044 lg-t 2 arvestades hinnata pooltevahelisi lepinguväliseid võlasuhteid. Kohus saab hinnata, kas hageja nõue kostja vastu võiks tuleneda kahju õigusvastasest tekitamisest või alusetust rikastumisest (VÕS § 1037 lg 1 jj), arvestades selliste nõuete kohta kehtivaid tõendamiskoormise jaotuse reegleid. (p-d 18 ja 19)

Juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. (p 18)


Juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. (p 18)


Kui pooltevahelise võlasuhte aluseks oli leping, võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi TsÜS § 90 lg 2 alusel seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)


Vajaduse korral tuleb kohtul pooltele nende nõudenormidega seotud tõendamiskoormist täiendavalt selgitada. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad esile tooma pooled. Kohus saab küsida pooltelt selgitusi. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega. (p-d 14 ja 19)

2-18-18277/79 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Pärimine toimub üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna. Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale või pärijatele üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad. Pärijad saavad pärandaja üldõigusjärglasteks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. (p 15.3)

Üldõigusjärglastena pärivad pärijad kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata näiteks sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on üldse pärijatele teada. Küll peavad pärijad PärS § 133 järgi täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. (p 15.5)

Annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. (p 16.7)

Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Pärimise alus ehk viimne tahe või seadusjärgse pärimise reeglid määravad, kui suured on pärandiosad, kui pärijaid on mitu. Pärimise alusest ei sõltu aga see, mille alusel pärandvara hulka kuuluvad esemed ja kohustused pärijatele üle lähevad. Pärand läheb seaduse jõul tervikuna pärijatele üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes, sõltumata sellest, kas pärijad tuleb välja selgitada pärimislepingu, testamendi või seadusjärgse pärimise reeglite alusel (vt ka RKTKo 9.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). (p 15.4)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3-16.5)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)


Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19).

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3)

Kui pärimislepingus sisaldub kehtiv pärija nimetamise korraldus, siis ei ole testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel toimet ning seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. Kui testaator ei ole teinud pärimislepingut, kuid kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. (p 16.4) Seadusjärgse pärimise reeglid kohalduvad juhul, kui pärimislepingust või testamendist ei tulene kehtivat pärija nimetamise korraldust. (p 16.5)

Juhul, kui pärimislepingus või testamendis sisalduv pärija nimetamise korraldus hõlmab vaid mõttelist osa (murdosa) varast, siis ei ole välistatud, et pärijad tuleb välja selgitada nii viimse tahte kui ka seadusjärgse pärimise reeglite alusel. (p 16.6)

Eelnev erineb aga olukorrast, mil pärandaja pärimislepingut ei teinud ning testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. (p 16.7)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)

Kuna kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum, tuleb iga pärija pärandiosa märkida murdosana kogu pärandist. See tähendab muu hulgas, et juhul, kui pärijal on PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt õigus pärida mitmel alusel korraga, liidetakse pärija murdosad kokku ning tema pärandiosa väljendatakse murdosana kogu pärandist. (p 17.2)


Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 22.2)


Kaaspärijad on pärandvaras olevate asjade ühisomanikud, need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes. Kaaspärijale ei kuulu mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mistõttu ei või ta pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid iseseisvalt käsutada. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mida võib iga kaaspärija iseseisvalt käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt RKTKo 05.06.2019, nr 2-17-4276/69, p-d 13 ja 14; RKTKm 04.12.2018, nr 2-17-18529/24, p 16). (p 17.1)

Pärandvara ühisus kaaspärijate vahel kestab kuni pärandvara jagamiseni. Seni väljendub iga kaaspärija õiguslik positsioon peamiselt õiguses saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandi murdosale vastavas ulatuses esemeid kogu pärandist. (p 17.1)


Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut. (p 16.7)

Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 20.2)


Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)


Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)


Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)

Pärandvara hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis PKS § 37 lg 3 kohaselt on pool ühisvara väärtusest. Hagejatel ei ole õigust nõuda kostja pangakontol oleva raha jagamist pärandvarana siis, kui kostja (pärandaja abikaasa) tõendab, et tema pangakontol olev raha kuulus tema lahusvara hulka. Kostja saab ümber lükata eseme ühisvara hulka kuulumise eelduse PKS § 27 lg 6 mõttes või tõendada, et ta oli eluajal sõlminud pärandajaga abieluvaralepingu. (p 20.6)

2-19-11650/28 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.03.2021

TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt RKTKo 05.11.2014, nr 3-2-1-110-14, p 12). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt RKTKo 21.10.2020, nr 2-18-109972/115, p 12).

Selle hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega üles öeldud, tuleb hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud. (p 11)

Intressita tähtajatu laenulepingu korral võib laenusumma tagasimaksmist pidada laenulepingu kaudse tahteavalduse teel ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 mõttes. (p 12)


VÕS § 398 lg 2 lubab laenusaajal laenu ilma ette teatamata (mh osaliselt) tagastada. Laenusaaja tehtud laenu osalisest tagastamisest kui teost ei saa aga eeldada laenusaaja tahet öelda laenuleping üles. Seda põhjusel, et kuna laenulepingu ülesütlemise korral muutub laenusumma VÕS § 398 lg 1 järgi sissenõutavaks, tooks laenulepingu ülesütlemine laenusaajale kaasa kohustuse tagastada viivituseta kogu ülejäänud laenusumma. Selle kohustusega viivitamisel on laenuandjal mh õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1). Seetõttu puudub üldjuhul ka mõistlik põhjendus, miks peaks laenusaaja soovima enne laenu (täielikku) tagastamist tähtajatu intressita laenulepingu üles öelda. Laenusaaja tahe laenu osalisel tagastamisel on eeldatavasti suunatud laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse osalisele täitmisele, mitte aga laenulepingu tervikuna ülesütlemisele. (p 13)

Intressita tähtajatu laenulepingu korral võib laenusumma tagasimaksmist pidada laenulepingu kaudse tahteavalduse teel ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 mõttes. (p 12)

2-16-16764/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.03.2021

TsÜS § 150 lg 1 sõnastusest saab järeldada, et seda kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate (deliktiliste) nõuete aegumisele. Seega kohaldatakse TsÜS § 150 lg-t 1 mh VÕS § 1043 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele. (p 10)

Osanike- või aktsionäridevahelisest võlasuhtest tulenevate nõuete aegumisele kohaldub TsÜS § 149. (p 12)


Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. (p 11 ja selles viidatud kohtupraktika)

Kohus võib jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata alles siis, kui on kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte. Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg. (p 13)


Osanike- või aktsionäridevaheline suhe on seadusjärgne võlasuhe (seadusega reguleeritud õigussuhe). Osanikevaheline suhe tekib sõltumata osa omandamise viisist. Osanikevahelise suhte sisu määrab eelkõige TsÜS § 32. Osanikud on kohustatud nii omavahelises suhtes kui ka suhtes osaühinguga panustama osaühingu juhtimisse ja mitte kahjustama osaühingu või teiste osanike õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib kaasa tuua osaniku vastutuse teisele osanikule süüliselt tekitatud kahju eest. (p 12 ja selles viidatud kohtupraktika)

2-19-6362/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.03.2021

Olukorras, kus võlgniku arvates on täitemenetlust formaalsete puuduste tõttu valesti alustatud, on kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (RKTKm 02.06.2008, nr 3-2-1-42-08, p 16). Muu hulgas võimaldab TMS § 217 esitada kaebuse täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale (vt RKTKo 03.04.2019 nr 2-16-3785/114, p 26.3; RKTKm 04.12.2018 nr 2-17-18529/24, p 21 ja seal viidatud lahendid; RKTKm 09.11.2009 nr 3-2-1-116-09, p 9). (p 11.2)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat (vt RKTKm 14.11.2007 nr 3-2-1-101-07, p 13). (p 17.1)


Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka RKTKo 23.11.2016 nr 3-2-1-112-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on kohtul kohustus osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, arvestades, et sellest sõltuvad kostja võimalikud vastuväited ja see, kas ja mida peavad pooled menetluses tõendama (vt RKTKo 11.05.2005 nr 3-2-1-41-05, p 19). Olukorras, kus ringkonnakohtu õiguslik hinnang erineb poolte esitatust ja maakohtu käsitlusest, peab ringkonnakohus seda pooltele arusaadavalt väljendama, viidates vastavatele õigusnormidele ja selgitades sellest tulenevat tõendamiskoormist, ning võimaldama pooltel avaldada selle kohta oma seisukoht. (p 13.3)


Tühise tehingu kinnitamine TsÜS § 84 lg 3 järgi on ühtlasi uus tehing, mille sõlmimine eeldab poolte tahteavaldusi. Poolte tahe peab olema suunatud tühise tehingu kehtivuse saavutamisele. See eeldab, et pooled on teadlikud asjaoludest, mis toovad kaasa tehingu tühisuse. Lisaks peab tühise tehingu kinnitamiseks olema TsÜS § 84 lg 3 tähenduses ära langenud tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu. TsÜS § 84 lg 3 võimaldab pooltel kinnitamise teel muuta tehing kehtivaks sama sisuga, millisena ta oli tühisena tehtud. Kinnitamise teel ei saa lisada kinnitatavasse tehingusse tingimusi, mida selles algselt ei olnud. Kui hilisema tehinguga muudetakse varasema tehingu tingimusi, võib tegemist olla uue tehingu tegemisega tühise tehingu asemel. (p 14)


Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. (p 15.1)


Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle kindlaks määratud tähtpäevaks tasuma, ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt RKTKo 30.09.2014 nr 3-2-1-66-14, p 25). (p 15)

Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. (p 15.1)


TMS § 2 lg 1 p 18 järgsest täitedokumendist peab täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete osas saab täitemenetlust alustada (vt RKTKo 03.12.2014 nr 3-2-1-134-14, p 13). Kui käendajal vastavaid sissenõutavaid kohustusi käenduslepingute tühisuse tõttu tegelikult ei ole, ei teki need ka TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi vormistamisega. (p 15.3)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 toodud eeldusest, millest § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. TsMS § 132 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võtta arvesse hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. (p 17.1)

2-17-13391/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.03.2021

Kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui hageja on niisuguse tuvastusnõude esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud, peab kohus jätma selle nõude TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt RKTKo 17.12.2012, nr 3-2-1-157-12, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus hageja on esitanud lisaks kujundushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb teha otsustus kujundushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes. (p 23)

Olukorras, kus hageja on esitanud juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (RKTKo 11.06.2014, nr 3-2-1-55-14, p 31). Kohus võib otsuse tühisuse tuvastada isegi siis, kui hageja on esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude, kuid asjaolud, millele hageja on otsuse vaidlustamisel tuginenud, on sellised, et need toovad nende tõendatuse korral kaasa otsuse tühisuse (RKTKo 5.06.2019, nr 2-16-19017/101, p 17.1). (p 27)

Sellises olukorras ei saa maakohus jätta otsuste vaidlustamise nõudeid õigusliku perspektiivituse tõttu läbi vaatamata üksnes kohtusse pöördumise tähtaja rikkumise tõttu, kuna hinnata tuleb ka seda, kas hageja esile toodud asjaolud võivad otsuste kehtetuks tunnistamise asemel tuua kaasa nende tühisuse. (p 28)


Üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamise nõudele ei näe seadus üldjuhul ette nõude maksmapaneku tähtaega. Ainus tähtaeg, mis piirab otsuse tühisusele tuginemise aega, on üldnormina sätestatud TsÜS § 38 lg 7 teises lauses. Sama sätestab ka MTÜS § 241 lg 3. (p 26)

Korteriomanikul ei ole õigust nõuda, et üldkoosolekul toimunu salvestataks ja seega ei saa korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtivust sel põhjusel kahtluse alla seada. (p 31)

KeeleS § 8 lg-s 1 sätestatud nõude rikkumine ei too kaasa korteriomanike üldkoosoleku otsuste tühisust. Küll võib keeleseaduse nõuete rikkumine anda aluse üldkoosoleku otsused kehtetuks tunnistada eelkõige juhul, kui korteriomanikule ei tagata koosoleku muus keeles kui eesti keeles pidamise korral võimalust koosolekul toimuvast aru saada. (p 32)

Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud KÜS ei näinud ette erisätteid korteriühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse kohta, mistõttu kohaldus sel juhul MTÜS § 241 lg 1 esimene lause, mille kohaselt on mittetulundusühingu otsus tühine, kui otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses sätestatud juhul notariaalselt tõestatud või kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, kui otsus rikub mittetulundusühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele. Otsuse muu vastuolu seadusega oli otsuse kehtetuks tunnistamise alus KÜS § 13 lg 3 mõttes. Praegu kehtiva KrtS § 29 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtetusele tsiviilseadustiku üldosa seadust ja TsÜS § 38 lg 2 esimese lause järgi on otsus mh tühine siis, kui on oluliselt rikutud otsuse tegemise korda. Viidatud sätet tuleb mõista nii, et kui otsus tehakse koosolekul, siis toob tühisuse kaasa koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine. (p 35)

Üldkoosoleku kokkukutsumise kord hõlmab üldjuhul neid toiminguid, mis tehakse enne koosolekut ja mis peavad tagama liikmele võimaluse koosolekul osaleda ja seal informeeritult hääletada (vt nt RKTKo 29.01.2003, nr 3-2-1-6-03, p 13; 08.04.2008, nr 3-2-1-22-08, p 11; 29.11.2017, nr 2-16-8010/36, p 11; 24.05.2017, nr 3-2-1-44-17, p 17). Põhimõte, et kõigile liikmetele tuleb enne koosolekut anda võimalus tutvuda dokumentidega, mille kinnitamist koosolekul otsustama hakatakse, kohaldub ühtmoodi kõigi eraõiguslike juriidiliste isikute organite otsuste tegemisel. (p 37)


Kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui hageja on niisuguse tuvastusnõude esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud, peab kohus jätma selle nõude TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt RKTKo 17.12.2012, nr 3-2-1-157-12, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus hageja on esitanud lisaks kujundushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb teha otsustus kujundushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes. (p 23)


NB! Seisukoha muutus!

Kohtuistungi pidamise kohustus väljendab hagimenetluses asja suulise arutamise põhimõtet. Hagimenetluses võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata üksnes poolte nõusolekul. (p 16)

Just kohtuistungi pidamine võimaldab asja suulist ja vahetut arutamist. Samuti aitab see tagada õiglase menetluse ja anda pooltele võimaluse selgitada ning põhjendada oma seisukohti ja tugevdada oma menetluslikku positsiooni. Pooltel on just eelkõige suulises menetluses võimalik kontrollida, kas kohus on nende argumente õigesti mõistnud ja arvesse võtnud. (p 17)

Kolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises (sh asja lahendamine kirjalikus menetluses ilma poolte nõusolekuta) ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist ja et otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. Samuti on kolleegium varasemates lahendites leidnud, et kui menetlusosaline tugineb TsMS § 656 lg 1 p-s 1 nimetatud rikkumisele, peab ta kaebuses näitama, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (RKTKo 19.06.2017, nr 3-2-1-68-17, p 12; 12.10.2016, nr 3-2-1-94-16, p 14; 29.05.2013, nr 3-2-1-40-13, p 31). (19)

Kolleegium muudab eeltoodud seisukohti ja leiab, et kohtuistungi pidamata jätmine olukorras, kus see tulnuks seaduse kohaselt pidada, võib kujutada endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte olulist rikkumist isegi siis, kui pool ei näita otsuse peale kaevates ja asja suulise arutamise põhimõtte rikkumisele tuginedes, kas ja kuidas oleks tsiviilasi kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud teisiti, ja sõltumata sellest, kas pooltele oli vaatamata kohtuistungi pidamata jätmisele tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. (p 20)

Kui maakohus jätab kohtuistungi pidamata, kuigi seaduse järgi tulnuks see pidada, on siiski tegemist sellise menetlusõiguse normi rikkumisega, millele hagimenetluse pool saab otsuse peale kaevates tugineda juhul, kui ta on sellele tuginenud rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis (TsMS § 333 lg 2). (p 21)


Selles asjas oli võimalik enne 2009. aasta 1. jaanuari alustatud asi lahendada lõpuni hagimenetluses, sõltumata sellest, et kehtiva seaduse järgi on menetlusliiki muudetud (vt ka RKTKo 14.11.2018, nr 2-12-24747/180, p 17). (p 15)

Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud KÜS § 13 lg 3, mis nägi ette, et korteriühistu liikmel on õigus pöörduda korteriühistu üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamiseks kohtu poole kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates, sätestab õigust lõpetava tähtaja, mitte aegumistähtaja. Kuna üldkoosoleku otsuse tühistamise (kehtetuks tunnistamise) nõude esitamise tähtaeg oli KÜS § 13 lg-s 3 reguleeritud, pole sellele tähtajale põhjust kohaldada täiendava seadusena MTÜS-i sätteid. Ka kehtiva KrtS § 29 lg-s 3 sätestatud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise 60‑päevane tähtaeg õigust lõpetav tähtaeg. (p 25)


Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise ja kehtetuks tunnistamise nõude õiguskaitse eesmärk on üks ja sama: vabaneda ebaseaduslikust otsusest. Olukorras, kus hageja on esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (RKTKo 11.06.2014, nr 3-2-1-55-14, p 31). Kohus võib otsuse tühisuse tuvastada isegi siis, kui hageja on esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude, kuid asjaolud, millele hageja on otsuse vaidlustamisel tuginenud, on sellised, et need toovad nende tõendatuse korral kaasa otsuse tühisuse (RKTKo 5.06.2019, nr 2-16-19017/101, p 17.1). (p 27)

1-17-2359/122 PDF Riigikohtu üldkogu 03.03.2021

Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)


Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)

Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)

Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)

Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)


Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)

Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)

Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)


Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)


Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)


Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)

Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)


NB! Seisukoha muutus!

Riigikohtu praktika kohaselt on juhatuse liikme suhe äriühinguga käsundilaadne õigussuhe, millele kohaldatakse lisaks äriseadustikule ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634) (vt nt RKTKo nr 2-15-18186/83, p 14; RKTKo nr 2-16-11889/42, p 14 ja RKTKo nr 3-2-1-103-08, p 20). Seega saab juhatuse liikme ja äriühingu vahelisest õigussuhtest tulenevale nõudele iseenesest kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Kuigi Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-191-12 asunud seisukohale, et TsÜS § 146 lg 4 ei kohaldu aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele, leiab üldkogu erinevalt tsiviilkolleegiumist, et kümneaastane aegumistähtaeg võib olla kohaldatav nii aktsiaseltsi kui ka osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumisele, kuid seda eelkõige järgmistel juhtudel. (p 64)

TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud tahtlik rikkumine peab olema selline, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo nr 3-2-1-79-09, p 11). Juhatuse liikme ja äriühingu vahelises suhtes on niisugune tahtlik heade kommete vastane tegu eeskätt tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele. Äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada. (p 65)

Kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine on põhjendatud just olukorras, kus juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud sellise tegevusega, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga analoogilises mõttes. Muudel juhtudel on viieaastase aegumistähtaja kohaldamine põhjendatav oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme usalduse kaitse ja õiguskindlusega. Oma õigusi kuritarvitanud juhatuse liige sellist kaitset ei vääri ja lühema aegumistähtaja kohaldamist ei saa põhjendada ka tsiviilkäibes valitseva usalduspõhimõttega. (p 66)

Enamikul juhtudest, mil äriühingu juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult, põhjustades sellega äriühingule kahju, vastab tema käitumine tõenäoliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Eeskätt tulevad kõne alla varavastased kuriteod, nagu omastamine (KarS § 201) või usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172), aga ka näiteks KarS 21. peatüki 2. ja 3. jaos ette nähtud süüteod. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, kas tegemist on tahtliku heade kommete vastase kahju tekitamisega käesoleva otsuse eelnevas osas osutatud tähenduses (vt p 65). (p 67)


Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena pole käsitatav olukord, kus kassaator pelgalt ei nõustu tõendite hindamisest tehtud järeldustega (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-28-14, p 11). (p 57)

2-17-1453/135 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.12.2020

TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)


Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Testamendi peab PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)

Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)

TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. (p 15)

Iga eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingu kehtivust tuleb üksikjuhtumil eraldi hinnata. Üldreeglit tehingu kehtivuse hindamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud siiski võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks. Sarnaselt saab teovõime hindamise lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi. (p 16-17)

Oluline on, et isiku testeerimisvõime hindamisel oleks tõendamiskoormise jaotus menetlusosalistele algusest peale selge. Eestkostetava teovõime piiratuse tõendamiseks vaidluses testamendi kehtivuse üle võib üldiselt olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi teinud eksperdi arvamuse esitamine kohtule. Järgnevalt saab minna tõendamiskoormis üle vastaspoolele, kes peab tõendama eestkostetava testeerimisvõime olemasolu. See ei välista, et keerulisemates asjades on kohtul võimalik tõendamiskoormis vastavalt asjaoludele jagada eelnevast erinevalt. (p 18)

2-18-9475/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.12.2020

Kuigi ÄS § 171 lg 5 järgi peab osaühing iga osanike koosoleku kohta koostama protokolli, ei ole koosoleku protokollimise nõue kirjaliku vormi nõue TsÜS § 78 mõttes. (p 9.2)

Osanike otsus on osanike koosolekul vastu võetud siis, kui on toimunud hääletamine ja otsuse poolt on antud nõutav arv hääli.

Kuna seadus ei näe osanike koosolekul vastu võetud otsusele ette kohustuslikku vorminõuet, siis ei saa kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille järgi on tehing seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmisel tühine. (p 9.3)

Koosoleku protokollimine on osaühingu huvides tehtav toiming, mis tehakse osaühingu ja protokollija vahelises võlasuhtes. Selle võlasuhte raames võtab protokollija endale kohustuse kajastada koosoleku käiku õigesti, vormistada seaduse nõuetele vastav dokument ja allkirjastada see. Üldjuhul on võlasuhteks, millest tulenevalt tekivad protokollijal äriühingu vastu eelnimetatud kohustused, mingi teenuse osutamise leping (nt käsundus- või tööleping). Osaühingu nõue allkirjastada protokoll on seega kohustuse täitmise nõue võlaõigusseaduse § 108 lg 2 esimese lause mõttes ja protokollija on isik, kellelt osaühing võib nõuda selle kohustuse täitmist. (p 12)

Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine ei ole tahteväljendus, mille eesmärk oleks tehingu tegemine. Samas on protokolli allkirjastamine siiski selline toiming, mis on suunatud õigusliku tagajärje kaasatoomisele, nimelt on protokolli koostamise ja allkirjastamise eesmärk luua dokument, mis võimaldab tõendada osanike koosoleku toimumist, hääletustulemusi ja koosolekul vastu võetud otsuste sisu (vt ka Riigikohtu 16. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7846/33, p 15). Seega on protokolli allkirjastamine tahteavaldusesarnane toiming. (p 13.2)

TsÜS § 68 lg 5 alusel saab osaühing nõuda, et kohus kohustaks koosoleku protokollijat protokolli allkirjastama ja asendaks tema allkirja kohtulahendiga. (p 13.2 ja p 13.3)


Kuigi ÄS § 171 lg 5 järgi peab osaühing iga osanike koosoleku kohta koostama protokolli, ei ole koosoleku protokollimise nõue kirjaliku vormi nõue TsÜS § 78 mõttes. (p 9.2)

Kuna seadus ei näe osanike koosolekul vastu võetud otsusele ette kohustuslikku vorminõuet, siis ei saa kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille järgi on tehing seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmisel tühine. (p 9.3)


TsÜS § 68 lg 5 eesmärk on anda võlausaldajale õiguskaitsevahend ja tagada võlgniku kohustuse täitmine olukorras, kus võlgnik peab isiklikult tegema mingi õigusliku tähendusega toimingu, kuid ei tee seda. (p 13.3)

Seadus ei sisalda tahteavalduse mõistet ja tahteavalduse olemus on võimalik avada tehingu mõiste kaudu. Tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine. (p 13.1)

Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine on tahteavaldusesarnane toiming ja TsÜS § 68 lg 5 alusel saab osaühing nõuda, et kohus kohustaks koosoleku protokollijat protokolli allkirjastama ja asendaks tema allkirja kohtulahendiga. (p 13.2 ja p 13.3)


Seadus ei sisalda tahteavalduse mõistet ja tahteavalduse olemus on võimalik avada tehingu mõiste kaudu. Tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine. (p 13.1)

Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine allkirjastamine on tahteavaldusesarnane toiming. (p 13.2)

2-17-5110/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.12.2020

TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud eeldus, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud eestkostja, ei ole testeerimisvõime hindamisel asjakohane. Eestkostja määramise ulatus ei saa kunagi hõlmata isiku testeerimisvõimet, sest testamendi saab isik PärS § 19 lg 2 kohaselt teha üksnes isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. (p 11)

Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes kuuluda eestkostja ülesannete hulka testamendi tegemine, testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p 13)

Kuna eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15), tuleb isiku teovõimet iga eestkostemäärusega hõlmamata tehingu osas eraldi hinnata. (p 14)

Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab eestkostemääruse ning eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi siiski eestkostetava teovõime hindamisel lähtekohaks võtta. Eestkostemäärus saab olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalne tõend (p-d 12 ja 15).

Üldreeglit tehingu kehtivuse üle otsustamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada. (p 14)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga.

Eestkostetava teovõime piiratuse esmaseks tõendamiseks võib olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi esitamine kohtule. Kui need võimaldavad piisava selgusega järeldada, et isiku teovõime on piiratud ka tema testeerimisvõimet mõjutavas ulatuses, läheb tõendamiskoormis järgnevalt üle vastaspoolele, kes peab omakorda tõendama testeerimisvõime olemasolu. Keerukamatel juhtudel, mil isiku teovõime piiratuse ulatus eestkostja määramise menetlusest selgelt välja ei tule, on võimalik tõendamiskoormis asjaolusid arvestades jagada eeltoodust erinevalt. (p 15)

Kuna isiku testeerimisvõime hindamine eeldab eriteadmisi, saab selle juures lähtepunktiks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud või postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused. Samas ei ole välistatud, et vaatamata ekspertiisiga tuvastatud kestvale psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, leiab kohus teisi tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik oli siiski testeerimisvõimeline. Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)


Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa eestkostja eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. Samuti ei saa eestkostja ülesannete hulka kuuluda testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p-d 11 ja 13)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. (p 15)

Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)

PärS § 23 lg 2 peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärk on see, et tunnistajad saaksid aru ja teaksid kinnitada, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on seejuures teo- ja otsustusvõimeline. Samas on tunnistajate teavitamine testaatori tahteavaldus, mille testaator võib TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt teha ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga (vt Riigikohtu 10. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, p-d 14 ja 15). (p 19)

Erinevalt omakäelisest testamendist, mille testaator peab PärS § 24 lg 1 kohaselt kirjutama algusest lõpuni oma käega, ei pea testaator tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamenti algusest lõpuni oma käega koostama. Testaator võib kasutada trükitud teksti või lasta teksti koostada kellelgi teisel, sh ühel tunnistajatest. Küll aga peab testaator PärS § 23 lg-st 1 tulenevalt märkima testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Kui kuupäeva on märkinud keegi teine, kuupäev on märgitud loetamatult või on testamendil vastuoluliselt mitu kuupäeva, on PärS § 23 lg-st 1 tulenevat kuupäeva märkimise nõuet rikutud. Eelnev ei tähenda aga, et testament oleks seetõttu tühine. (p 20)

PärS § 23 lg-s 1 sätestatud kuupäeva ja aasta märkimise nõude eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa testamendi tühisus. Sätte eesmärgi sisustamisel tuleb arvestada PärS § 25 lg-ga 2, mis reguleerib tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kui koduse testamendi kehtivust. (p 21)

PärS § 25 lg 2 näeb kuupäeva ja aasta märkimata jätmise korral ette testamendi tühisuse vaid juhul, kui täidetud on korraga mõlemad eeldused: koduses testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega tuvastada. Seega on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament, millele ei ole kuupäeva ega aastat märgitud, tühine vaid juhul, kui selle tegemise aega ei ole võimalik ka muul viisil tuvastada. On ebatõenäoline, et tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi tegemise aega ei saaks tuvastada, sest tunnistajad saavad anda selle tegemise aja kohta ütlusi. (p 22)

2-15-505/180 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2020

KonkS § 16 kehtestab ettevõtja(te) turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu.

KonkS § 16 punktid 1-6 sisaldavad lahtist loetelu juhtumitest, millal on tegemist ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega kaubaturul. Eeltoodud loetelu ei tähenda, et turgu valitseva seisundiga ettevõtja või ettevõtjate muud tegevust ei võiks kvalifitseerida turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks.

Kui hageja rajab oma nõude väitele, et kostja on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, ja toob välja asjaolud, mis puudutavad KonkS-i konkreetsete punktidega hõlmatud rikkumisi, tuleb kostja teo õigusvastasuse kohta hinnangu andmiseks kindlaks teha, kas kostja on rikkunud kasvõi ühte KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud või muud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena käsitatava tegevuse keeldu. KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi. Eeltoodu tähendab, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks ei saa KonkS § 16 p-dest 1-6 tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.

Iga KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud kaitsenormi puhul tuleb teo õigusvastasuse kindlakstegemisel VÕS § 1045 lg 3 järgi hinnata konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärki. See tähendab, et kui hageja kahju, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole kostja tegu, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele, VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi (vt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 17.1). (p 16)

KonkS § 16 tõlgendamisel tuleb lähtuda ka Euroopa Liidu Kohtu praktikast Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2019. a otsus haldusasjas nr 3-16-1267/49, p 20). (vt lähemalt p 19.1.1 ja selles viidatud Euroopa Liidu Kohtu praktika)

Selleks, et tuvastada, et tegemist on KonkS § 16 p 3 rikkumisega, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13) · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid; · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi; · erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda); · erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust. (vt lähemalt p 19.2.1.)

Tuvastamaks KonkS § 16 p 1 rikkumine, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13); · kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi (praegusel juhul ebaõiglaselt kõrget müügihinda); · kostja kui kaubaturul turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi. (p 9.1.1)

KonkS § 16 p 1 keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Nimetatud hinnavahe on käsitatav otsese varalise kahjuna, mis on hõlmatud KonkS § 16 p 1 kaitse-eesmärgiga. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi ka VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi. (p 20.1.3)

Kostja süüd kui deliktilise üldvastutuse ühte eeldust (VÕS § 1043 ja § 1050) tuleb hinnata konkreetse kaitsenormi rikkumise aspektist. (p 16)

Iseenesest ei ole KonkS § 16 rikkumise puhul välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine, kui turgu valitseva ettevõtja kuritarvituse tõttu on isikul selline kahju tekkinud. (p 20.1.3)

Õiglase hinna määramisel KonkS § 16 p 1 kontekstis on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. Üheks võimaluseks on arvestada õiglast hinda, lähtudes (tootmis)kuludest, millele on lisatud mõistlik kasum. Samas ei ole välistatud ka muude meetodite kasutamine õiglase hinna sisustamisel, kui pool põhistab veenvalt, et muu meetodi kasutamine on põhjendatud. (p 20.1.4)

KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine. VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)

Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)

Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)

Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)


KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine.

VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)


Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)


Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)

Lisaks tuleb VÕS § 196 kohaldamiseks hinnata ka seda, kas hageja esile toodud muutunud asjaolud võrreldes lepingu sõlmimise ajaga võisid samuti anda hagejale aluse kehtivas osas lepingu ülesütlemiseks. Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)


KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

2-19-18271/13 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.11.2020

Hüpoteegipidaja kui õigustatud isiku tahteavaldus ja kinnisasja omaniku nõusolek hüpoteegi lõpetamise kohta peavad olema notariaalselt kinnitatud. Tegemist on materiaalõigusliku avaldusega hüpoteegi lõpetamise kohta (hüpoteegi lõpetamise käsutustehing) ja materiaalõigusliku nõusolekuga hüpoteegi lõpetamise kohta, mida reguleerib asjaõigusseadus.

Lisaks ülalnimetatud tahteavaldusele ja nõusolekule asjaõiguse lõpetamise kohta, tuleb asjaõiguse lõpetamiseks (hüpoteegi kustutamiseks) teha kanne ka kinnistusraamatusse ning seda reguleerib kinnistusraamatuseadus. (p-d 12-13)

Kokku: 604| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json