2-19-13673/134
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
Kohus peab tuvastama poolte tahteavaldused selleks, et lugeda leping poolte vahel sõlmituks. (p 15)
Kui hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et ta on vaidlusaluse laenulepingu üles öelnud ja avaldanud selget tahet leping lõpetada, ning selline ülesütlemine on materiaalõiguslikult lubatav ja ülesütlemise eeldused on täidetud, on kohtu ülesanne tuvastada, millal vaidlusalune leping üles öeldi. Laenulepingut ei saa lugeda lõppenuks alates hagiavalduse esitamisest, sest ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus muutub TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi kehtivaks hagiavalduse kättesaamisega. (p 25.5)
Kuna juriidilise isiku puhul tuleb eeldada majandustegevuses tegutsemist (RKTKo nr 2-22-11970/29, p 12), tuleb ka juriidilise isiku antud laenude puhul sõltumata laenulepingu vormist eeldada seda, et laenult tuleb maksta intressi. (p 26)
Kohus peab aegumist kohaldades kontrollima aegumise katkemise või peatumise võimalusi menetluses esitatud asjaolude alusel sõltumata sellest, kas hageja sellele sõnaselgelt tugineb (RKTKo nr 2-15-11465/95, p 13.3). (p 23)
|
2-21-141014/56
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.11.2024 |
|
Nõude aegumise peatab üksnes hagi või sellega võrdsustatud avalduse esitamine õige võlgniku (kostja) vastu. Seda ka olukorras, kus kostjast saab menetlusosaline kostja asendamise kaudu (TsMS § 208 lg 1). Nõude aegumist ei mõjuta asjaolu, et hageja ei teadnud, kes on õige kostja. (p-d 12.1-12.3)
Ringkonnakohus ei või keelduda apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, kui maakohus on hagi lahendamisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, nt eksinud aegumise sätete kohaldamisel, ja see võis oluliselt mõjutada maakohtu otsust. (p 10)
Kui kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. (p 11.1)
Aastates arvutatava aegumistähtaja puhul tuleb lugeda aegumistähtaja viimase aasta vastavaks kuuks ja päevaks TsÜS § 136 lg 2 mõttes kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva, mitte TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 järgi üldjuhul tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00. (p 11.2)
|
2-19-15672/125
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.10.2024 |
|
Käenduse korral tuleb käendaja kohustust eristada põhivõlgniku kohustusest võlausaldaja vastu. Käendaja kohustus on samas seotud (aktsessoorne) põhivõlgniku kohustusega, s.t käendaja vastutus sõltub nii oma tekke, kestuse, sisu, sissenõutavuse kui ka vastuväidete poolest käendusega tagatud põhikohustusest. VÕS § 149 lg 1 järgi on käendajal õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida võinuks esitada põhivõlgnik ise ja mis ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Seejuures võib käendaja esitada nii käenduslepingust kui ka põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust tuleneva nõude aegumise vastuväite. Juhul, kui menetluse kestel aegub võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, tekib käendajal VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada selle nõude aegumise vastuväide. (p 14)
Juhul, kui menetluse kestel aegub võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, tekib käendajal VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada selle nõude aegumise vastuväide. (p 14)
|
2-20-7210/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.06.2024 |
|
Vt. RKTKo nr 2-16-16328/28, p 11.
Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist, st et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 11)
Olukorras, kus töötaja töötasu on kutsehaiguse tõttu üksnes vähenenud, hakkab tema kahjuhüvitise nõue aeguma üksnes selles ulatuses, milles töötasu vähenes. Kui töötaja kaotab hiljem ka ülejäänud töötasu, hakkab tema nõue selles ulatuses aeguma sellest ajast, mitte töötasu varasemast vähenemisest. (p 12)
|
2-22-4074/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.06.2024 |
|
Võlgnikul ei ole alates 1. aprillist 2021 enam õigust esitada TMS § 221 lg 1 järgset hagi, kui selle hagi eesmärk on lõpetada täitemenetlus sundtäitmisele esitatud nõude täitmise aegumise tõttu (TsÜS § 157). Võlgnikul on õigus esitada vastavasisuline avaldus TMS § 481 alusel kohtutäiturile või § 2231 alusel maakohtule. Kohtutäiturile tuleb maksta avalduse läbivaatamise eest 15 eurot (KTS § 411 lg 1), maakohtusse pöördumise korral tuleb maksta riigilõivu 30 eurot (riigilõivuseaduse § 59 lg 101).
Oleks ebaõiglane, kui täitekulud jääksid sellistel aegumisjuhtudel sissenõudja kanda (TMS § 221 lg 4). See oleks vastuolus KTS § 412 eriregulatsiooniga. (p 12.2)
Võlgnikul ei ole alates 1. aprillist 2021 enam õigust esitada TMS § 221 lg 1 järgset hagi, kui selle hagi eesmärk on lõpetada täitemenetlus sundtäitmisele esitatud nõude täitmise aegumise tõttu (TsÜS § 157). Võlgnikul on õigus esitada vastavasisuline avaldus TMS § 481 alusel kohtutäiturile või § 2231 alusel maakohtule. (p 12.2)
|
2-22-3718/21
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.04.2024 |
|
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohta tehtud otsus on pooltele TsMS § 457 lg 1 järgi siduv. Seega olukorras, kus sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks põhjusel, et sundtäitmiseks esitatud nõuet ei ole, ei saa sissenõudja hilisemas menetluses sellele nõudele tugineda. (p 11)
AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramiseks. (p 12)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude korral piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. (p 12)
Hüpoteegi kustutamise nõude rahuldamiseks peab koormatud kinnisasja omanik tõendama, et hüpoteegipidajal ei saa olla ühtegi nõuet, mida hüpoteek võiks tagada. Selline olukord esineb eelkõige juhul, kui tagatud nõue on rahuldatud. (p 12)
Põhinõudena TsÜS 1451 lg 1 mõttes tuleb käsitada ka täitmist asendava kahju hüvitamise nõuet olukorras, kus pandiga on tagatud mitterahaline kohustus. Seda põhjusel, et pandiga saab AÕS § 279 lg 1 järgi tagada vaid rahaliselt hinnatavaid nõudeid ja mitterahalist kohustust ei olegi üldjuhul võimalik hüpoteegi realiseerimise teel täita. Kui sellise kohustuse täitmise tagamiseks on seatud kinnisasjale hüpoteek, siis saab põhinõudena lugeda tagatuks eelkõige selle kohustuse rikkumise korral tekkiva kahju hüvitamise nõude ja täitmist asendava leppetrahvinõude, kui leppetrahvikohustuses on võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 järgi kokku lepitud. (p 14)
Põhivõla nõue TsÜS 1451 lg 1 tähenduses hõlmab ka täitmist asendavat kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)
TsÜS § 157 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)
TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks. See tähendab, et aegumist ei loeta katkenuks mh juhul, kui täitemenetlus lõpetatakse täitemenetluse seadustiku § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes. (p 16)
|
2-22-1081/70
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.12.2023 |
|
VÕS § 1047 lg 4 alusel esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 150 kohane aegumistähtaeg, s.o kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama, hiljemalt kümme aastat kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. (p 10)
Tuvastushagi ei saa esitada, kui sooritusnõuet ei ole põhjusel, et see on aegunud. Seega ei saa esitada nõuete ebaõigete andmete avaldamise tuvastamiseks, kui isik ei saa enam esitada andmete avaldamise ümberlükkamise või parandamise nõuet, kuna see nõue on aegunud. (p 13)
|
2-18-18020/102
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.06.2023 |
|
Kinnisasja müügilepingust tulenevad nõuded aeguvad üldjuhul TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aasta jooksul. Seda ka juhul, kui kinnisasjal on ehitis ning vaidlusalused nõuded tulenevad ehitise puudustest. Erandiks on aga TsÜS § 146 lg 2 teine lause. Kui müüdud kinnisasjal oleva ehitise valmimisest on möödunud vähem kui viis aastat, siis TsÜS § 146 lg 2 teise lause kohaselt ei aegu ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenevad ostja nõuded siiski enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest. (p 11)
TsÜS § 146 lg 2 esimese lause kohaldamisala on laiem kui üksnes uue ehitise lõpuni valmisehitamine ning selle puudustest tulenevad nõuded. Viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ka juhul kui töövõtulepingu esemeks oli mõni ehitusetapp (nt tehnosüsteemi paigaldus, siseviimistluse teostamine vms), juurdeehitus, renoveerimine vms. TsÜS § 146 lg 2 esimene lause kohaldub ka juhul, kui valmis on üksnes osa ehitisest, st töövõtulepingu alusel on ehitatud sisuliselt pooleliolev ehitis. (p 12)
TsÜS § 146 lg 2 teist lauset on võimalik kohaldada ka olukorras, kus müügilepingu esemeks olevale kinnisasjale on ehitatud üksnes pooleliolev ehitis või renoveeritud ehitis. (p 13)
TsÜS § 146 lg 2 teise lause kohaselt pikeneb aegumistähtaeg vaid juhul, kui nõude aluseks olevad puudused on vähem kui viis aastat tagasi valminud ehitisel või selle osal või vähem kui viis aastat tagasi renoveeritud ehitisel või selle osal. (p 14)
Kui kinnisasja müüja kostjana esitab ehitise müügilepingust tulenevale ostjast hageja nõudele aegumise vastuväite, peab müüja tõendama, et TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 lg 1 kohaselt on möödunud kolm aastat asja üleandmisest ostjale. Kui ostja esitab omakorda vastuväite, mille kohaselt ei ole möödunud TsÜS § 146 lg 2 teises lauses sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ehitise valmimisest, siis peab müüja tõendama, millal vaidlusalune ehitis või ehitise osa valmis. (p 16)
|
2-17-5199/166
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.05.2023 |
|
TsÜS § 150 lg 1 on üldiselt dispositiivne, kuid sealjuures tuleb arvestada TsÜS § 145 lg-s 2 sätestatut. Olukorras, kus pooled lepivad kokku uue aegumistähtaja alguses, mille tulemusena pikeneb aegumistähtaeg võrreldes esialgse tähtajaga, on tegemist TsÜS § 145 lg 2 mõttes aegumistähtaja pikendamise kokkuleppega. Aegumistähtaega ei saa pikendada enam kui kümne aastani. TsÜS § 150 lg 1 ja § 145 lg 2 alusel saab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumist kokkuleppel pikendada kuni kümne aastani alates ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. (p 14)
Pooled võivad kokkuleppel TsÜS § 145 lg 2 järgi aegumistähtaega pikendada, kuid see ei tähenda, et poolte kokkulepe aegumise pikendamise kohta peaks hõlmama kogu kahju hüvitamise nõuet. (p 15)
TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub ainult selle nõude aegumine, mis on kohtule hagiga esitatud. Kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. (p 21)
|
2-12-49087/248
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.02.2023 |
|
Enne 01.07.2019 jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 kohaselt kümme aastat alates kohtulahendi jõustumisest. (p-d 14.1 ja 14.2)
Enne 01.07.2019 jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumine peatub TsÜS § 157 lg 6 järgi sissenõudja PKS § 33 lg 3 ja TMS § 14 lg 2 alusel esitatud ühisvara jagamise hagi menetlemise ajaks. (p 14.3)
Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg peatub sissenõudja esitatud võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise hagi menetlemise ajaks. (p 14.3)
|
2-21-10665/27
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.05.2022 |
|
TsÜS § 167 lg 1 alusel aegumistähtaja peatumise eeldus on see, et peatatud on ka täitemenetlus, seda nõude sundtäitmise asjaolude (nt nõude vähendamine) üle peetavate läbirääkimiste ajaks. (p 12.3)
TsÜS § 162 toime saavutamiseks täitemenetluses tuleb nt täitemenetluses maksegraafikus kokkuleppimise korral selle kehtivuse ajal täitemenetlus kas peatada või võimaldada muul viisil maksegraafiku täitmist (nt vabastada arestitud pangakonto aresti alt vms), hoidudes sel ajal ka muudest täitetoimingutest. (p 12.4)
Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg peatub juhul, mil kohus on rakendanud TMS §-s 45 märgitud abinõusid, st täitemenetluse peatanud, täitmise pikendanud või ajatanud. (p 12.4)
Kolleegiumi arvates ei reguleeri VÕS § 1028 lg 2 p 2 (üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud) täitemenetluses üleantut, sh võlgniku poolt sissenõudjale või kohtutäiturile raha maksmist pärast aegumistähtaja saabumist, et vältida kinnis- või vallasvara omandi kaotust. VÕS § 1028 lg 2 p 2 ei kehti juhul, kui üleandmine VÕS § 1028 lg 1 tähenduses ei toimunud vabatahtlikult. (p 13)
|
2-19-3736/84
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.02.2022 |
|
Õigustatud isikuks TsÜS § 150 lg 1 tähenduses on isik, kellele kahju tekitati ja kes võiks nõuda kahju hüvitamist. Kuna juriidilise isiku teadmiseks on tema juhtorgani liikmete teadmine, tuleb TsÜS § 150 lg 1 kohaldamiseks teha esmalt kindlaks kannatanuks oleva juriidilise isiku juhatuse liikmed väidetava kahju tekitamise ajal ja see, kas ja kui jah, siis millal võlgniku juhatuse liige (kui võlgnikul oli üks juhatuse liige) või vähemalt üks võlgniku liige (kui võlgnikul oli mitu juhatuse liiget) sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. (p 11)
Hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole arvestada aegumistähtaja kulgemist ajast, mil kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust sai teada kannatanuks oleva juriidilise isiku juhatuse liige, kes osales kahju tekitamisel isikute eelneval kokkuleppel, sh kihutajana või kaasaaitajana (VÕS § 1045 lg 4). Kui juriidilisest isikust kannatanul oli mitu juhatuse liiget, algab aegumistähtaeg selle juhatuse liikme teadmisest, kes kahju tekitamisel ei osalenud. Kui kannatanu kõik juhatuse liikmed osalesid kahju tekitamisel ning kohus on välja kuulutanud kannatanu pankroti ja nimetanud pankrotihalduri, saab aegumistähtaja kulgemise alguseks lugeda aja, mil kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust sai teada kannatanu pankrotihaldur. (p 12)
Kui kannatanu tugineb kahju tekitaja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab ta tooma mh esile kahju tekitajat kohustava kaitsenormi olemasolu ning VÕS § 1045 lg-st 3 tulenevalt ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta hüvitist nõuab. Nende eelduste olemasolu korral saab kahju tekitaja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et ei olnud kaitsenormi rikkumises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes peab kannatanu tõendama ka tahtliku heade kommete vastase teo. Lisaks peab kannatanu tõendama, et õigusvastane tegu põhjustas talle kahju. Hüvitatav kahju peab olema, tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2, hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärgist (vt ka nt RKTKo nr 2 14 58411/148, p 17.1). (p 13)
|
2-18-8699/180
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (TsÜS § 67 jj), vaid muu käitumise või teoga, toob TsÜS § 158 järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele. Nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, mille kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda mh õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos ja mis ei kujuta endast tahteavaldust, tuleb seega lugeda tehingusarnaseks toiminguks. Seaduse eesmärkidega kooskõlas olevaks ei saa pidada TsÜS § 158 lg 2 tõlgendust, mille kohaselt saabuks kõnealune õiguslik tagajärg (aegumise katkemine) ka niisuguse faktilise teo tagajärjel, mille kohustatud isik tegi nt otsusevõimetuse (TsÜS § 13) või piiratud teovõime (TsÜS § 8 lg 2 teine ja kolmas lause) seisundis. Samuti ei ole vastuvõetav tõlgendus, nagu saaks õigustatud ja kohustatud isiku vahelises suhtes aegumise peatumise tuua kaasa kolmanda isiku faktiline tegu, ilma et sellel kolmandal isikul oleks olnud kohustatud isiku esindamise õigust (TsÜS § 115 jj). TsÜS § 115 jj järgi saab esindaja vahendusel teha üksnes tehinguid, mitte faktilisi toiminguid. (p 16)
Äriühingu väljastatud saldokinnitus võib sisaldada võlatunnistust (vt ka RKTKo nr 2-16-9796/46, p 13) või olla käsitatav muu toiminguna, millega võlgnik oma nõuet võlausaldaja ees TsÜS § 158 mõttes tunnustab. Seda, kas saldokinnitust saab lugeda nõude tunnustamiseks, sõltub eeskätt sellest, kas saldokinnituse väljastajal (nt äriühingu raamatupidajal) oli niisuguste õiguslike tagajärgedega toimingu tegemiseks vajalik esindusõigus. (p 17)
Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma, s.o sellekohase tahte väljendus peab olema esitatud võlausaldajale. Majandusaasta aruande eesmärk on mh anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning sellega seotud tegevustest ja asjaoludest. Osaühingul tuleb majandusaasta aruanne esitada äriregistrile, see ei ole mõeldud kolmandatele isikutele (nt osaühingu lepingupartnerile). Seetõttu ei saa võlgniku majandusaasta aruandele lisatud märge laenutähtaja pikendamise kohta tuua kaasa aegumise katkemist.
Küll võib majandusaasta aruanne koos juhatuse liikme digitaalallkirjale lisatud resolutsiooniga iseenesest olla üks tõend, mis võib kinnitada faktiväidet selle kohta, et kohustuse täitmise tähtaega on pikendatud. See ei pruugi aga olla ulatuslikumate järelduste tegemiseks piisav, kui tähtaja väidetava pikendamise asjaolusid ei õnnestu täpsemalt välja selgitada. (p 19)
Kui osaühingu juhatuse liikmetel on ühine esindusõigus TsÜS § 34 lg 2 (ÄS § 181 lg 1) tähenduses ning ühisest esindusõigusest ei olnud tehtud ühe juhatuse liikme iseseisvat tegutsemist võimaldavaid erandeid (nt õigus teha äriühingu nimel makseid ilma teis(t)e juhatuse liikme(te) igakordse tahteavalduseta), siis ei saa ühe juhatuse liikme nõuet tunnustav toiming tuua kaasa aegumise katkemist TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Teiste juhatuse liikmete osaluseta tehtud tehingusarnane toiming on sellisel juhul TsÜS § 128 lg 1 või § 129 mõttes tehtud esindusõiguseta ning niisugune tehing (toiming) on tühine. (p 16)
Volituse saab esindatav anda nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega ehk konkludentselt (TsÜS § 118 lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3). Lisaks võib esindusõigus olla tuletatav TsÜS § 118 lg 2 esimesest alternatiivist (nn talumisvolitus), kus esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid ta teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, või TsÜS § 118 lg 2 teisest alternatiivist (nn näivusvolitus), kus esindatav ei ole küll teadlik, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana. (p 18)
Talumisvolituse saab lugeda tekkinuks, kui esindajana käituv isik, ilma et talle oleks antud teise isiku nimel tegutsemiseks volitus, teeb korduvalt ja pikema aja vältel esindatava nimel õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks toiminguid ning esindatav teab seda, kuid ei tee midagi sellise tegevuse takistamiseks, kuigi tal on selleks võimalus. Tehingu teine pool saab volituse olemasolusse mõistlikult uskuda, kui ta ei tea ega peagi teadma, et esindusõigust tegelikult ei ole. Volituse olemasolu kohta mõistliku usalduse tekkimiseks ei piisa ainuüksi esindajana käituva isiku kinnitustest esindusõiguse olemasolu kohta, vaid ka esindatav ise peab olema loonud oma käitumisega tehingu teise poole jaoks mulje, et ta on andnud esindajana tegutsevale isikule õiguse teha enda nimel toiminguid. Selleks võib olla piisav, kui tehingu teisele poolele on teada asjaolud, mille põhjal ta saab olla mõistlikult veendunud selles, et esindatav on esindajana käituva isiku tegutsemisest teadlik.
Kuna talumisvolituse tekkimiseks ei piisa üldjuhul esindajana käituva isiku ühekordsest ega ka üksnes lühiajalisest tegevusest, saab niisugustel juhtudel esindusõiguse olemasolu tunnustada eeldusel, et esindatav on kas kaudse tahteavaldusega andnud volituse või kiitnud tema nimel tehtud tehingu (toimingu) heaks (TsÜS § 129 lg 1 jj, ühepoolse tehingu puhul lisanduvad TsÜS § 128 lg-s 2 sätestatud eeldused). (p 18.1)
TsÜS § 118 lg 2 teise alternatiivi ehk näivusvolituse tekkimise eelduseks on samuti see, et isik tegutseb korduvalt ja pikema aja vältel teise isiku esindajana (s.o teeb tema nimel tehinguid vm õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud toiminguid). Erinevalt talumisvolitusest aga ei ole (ei olnud) esindatav sellest teadlik, olgugi et ta käibes vajaliku hoole (VÕS § 104 lg 3) rakendamise korral oleks pidanud esindajana tegutsemisest teadma ja sellele reageerima. Tehingu teine pool saab ka selle alternatiivi puhul esindusõiguse olemasolusse mõistlikult uskuda vaid heausksuse korral. Selleks peab lisaks esindajana tegutseva isiku väljendatule (otseselt või kaudselt väljendatud kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta) olema esindatav käitunud viisil, mida tehingu pool võis mõista selliselt, et esindajale on esindusõigus antud. Niisuguse õigusnäivust loova käitumisega võib olla tegu, kui esindatav on andnud esindajana tegutsevale isikule kas töö-, käsundus- vm sellelaadse suhte raames positsiooni või usaldanud talle ülesanded, mille täitmisega tavapäraselt kaasneb kindla sisuga tehingute (toimingute) tegemine ning mille puhul õiguskäive seetõttu üldjuhul eeldab, et koos asjaomase positsiooni (ülesannete) andmisega on isikule omistatud vastavas ulatuses ka esindusõigus. Sarnast usalduskaitse eesmärki peab silmas ka TsÜS § 121 lg 2, kuid see kohaldub erisättena siiski üksnes selles otseselt nimetatud majandus- või kutsetegevuses kaupu müüvate või teenuseid osutavate isikute kohta.
Seega tuleb TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud eeldust, mille kohaselt esindatav peab teadma teise isiku tegutsemisest enda nimel, käsitleda nii esindatava enda kui ka tehingu teise poole vaatenurgast. Esindatava puhul tuleb käibes vajaliku hoolsuse järgimist hinnata vaidlusaluse juhtumi asjaolude põhiselt. Tehingu vastaspoole seisukohalt tuleb arvestada, et esindatava väljapoole nähtava tegevuse (tegevusetuse) põhjal kujunes tema usaldus esindussuhte olemasolu kohta. Vastaspoole jaoks on esindatava käitumine (mh tegevusetus) hinnatav TsÜS § 75 lg 3 ja lg 1 teise lause järgi, lähtudes temaga sarnase mõistliku isiku perspektiivist. (p 18.2)
|
2-18-8695/140
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
VÕS § 68 lg 3 kohaselt kehtivad seaduses nimetamata asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad, kui solidaarkohustusest ei tulene teisiti. Seega võib solidaarkohustus ise ette näha üldreeglist erineva õigusliku lahenduse. Kui vastavad asjaolud on kohtu ette toodud, tuleb kohtul seega VÕS § 68 lg 3 kohaldamisel pooltega arutada ja välja selgitada, kas solidaarkohustuse aluseks olev õigussuhe sisaldas niisugust tingimust, mille järgi laieneksid aegumise kulgemist mõjutavad asjaolud lisaks asjast otseselt puudutatud solidaarvõlgnikule ka teiste solidaarvõlgnike ja võlausaldaja vahelisele suhtele.
Juhatuse liikmete täielik kattumine on oluline ühistele majanduslikele huvidele viitav asjaolu (vt ka RKTKo nr 2-16-18957/51, p 11.2). TsÜS § 31 lg 5 järgi loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks. Kui võlasuhtes sarnasel positsioonil olevate solidaarvõlgnikest äriühingute juhatused koosnevad samadest füüsilistest isikutest, võib olla keerukas eristada, missugusele solidaarvõlgnikule tuleks juhatuse asjaomane toiming omistada. Seega saab solidaarvõlgnike kattuvate juhatuse liikmete puhul kahtluse korral lugeda nende toimingud kõigi asjaomaste äriühingute tegevuseks. Samadel kaalutlustel saab eeldada, et kattuvate juhatuse liikmetega ja solidaarvõlasuhtes sarnasel positsioonil olevate osaühingute puhul kehtivad solidaarvõlgnike vastutust mõjutavad asjaolud kõigi solidaarvõlgnike suhtes sarnaselt. (p 16)
Kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (TsÜS § 67 jj), vaid muu käitumise või teoga, toob TsÜS § 158 järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele. Nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, mille kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda mh õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos ja mis ei kujuta endast tahteavaldust, tuleb seega lugeda tehingusarnaseks toiminguks. Seaduse eesmärkidega kooskõlas olevaks ei saa pidada TsÜS § 158 lg 2 tõlgendust, mille kohaselt saabuks kõnealune õiguslik tagajärg (aegumise katkemine) ka niisuguse faktilise teo tagajärjel, mille kohustatud isik tegi nt otsusevõimetuse (TsÜS § 13) või piiratud teovõime (TsÜS § 8 lg 2 teine ja kolmas lause) seisundis. Samuti ei ole vastuvõetav tõlgendus, nagu saaks õigustatud ja kohustatud isiku vahelises suhtes aegumise peatumise tuua kaasa kolmanda isiku faktiline tegu, ilma et sellel kolmandal isikul oleks olnud kohustatud isiku esindamise õigust (TsÜS § 115 jj). TsÜS § 115 jj järgi saab esindaja vahendusel teha üksnes tehinguid, mitte faktilisi toiminguid. (p 18)
Äriühingu väljastatud saldokinnitus võib sisaldada võlatunnistust (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796/46, p 13) või olla käsitatav muu toiminguna, millega võlgnik oma nõuet võlausaldaja ees TsÜS § 158 mõttes tunnustab. Seda, kas saldokinnitust saab lugeda nõude tunnustamiseks, sõltub eeskätt sellest, kas saldokinnituse väljastajal (nt äriühingu raamatupidajal) oli niisuguste õiguslike tagajärgedega toimingu tegemiseks vajalik esindusõigus. (p 19)
Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma, s.o sellekohase tahte väljendus peab olema esitatud võlausaldajale. Majandusaasta aruande eesmärk on mh anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning sellega seotud tegevustest ja asjaoludest. Osaühingul tuleb majandusaasta aruanne esitada äriregistrile, see ei ole mõeldud kolmandatele isikutele (nt osaühingu lepingupartnerile). Seetõttu ei saa võlgniku majandusaasta aruandele lisatud märge laenutähtaja pikendamise kohta tuua kaasa aegumise katkemist.
Küll võib majandusaasta aruanne koos juhatuse liikme digitaalallkirjale lisatud resolutsiooniga iseenesest olla üks tõend, mis võib kinnitada faktiväidet selle kohta, et kohustuse täitmise tähtaega on pikendatud. See ei pruugi aga olla ulatuslikumate järelduste tegemiseks piisav, kui tähtaja väidetava pikendamise asjaolusid ei õnnestu täpsemalt välja selgitada. (p 21)
Kui osaühingu juhatuse liikmetel on ühine esindusõigus TsÜS § 34 lg 2 (ÄS § 181 lg 1) tähenduses ning ühisest esindusõigusest ei olnud tehtud ühe juhatuse liikme iseseisvat tegutsemist võimaldavaid erandeid (nt õigus teha äriühingu nimel makseid ilma teis(t)e juhatuse liikme(te) igakordse tahteavalduseta), siis ei saa ühe juhatuse liikme nõuet tunnustav toiming tuua kaasa aegumise katkemist TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Teiste juhatuse liikmete osaluseta tehtud tehingusarnane toiming on sellisel juhul TsÜS § 128 lg 1 või § 129 mõttes tehtud esindusõiguseta ning niisugune tehing (toiming) on tühine. (p 17)
Volituse saab esindatav anda nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega ehk konkludentselt (TsÜS § 118 lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3). Lisaks võib esindusõigus olla tuletatav TsÜS § 118 lg 2 esimesest alternatiivist (nn talumisvolitus), kus esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid ta teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, või TsÜS § 118 lg 2 teisest alternatiivist (nn näivusvolitus), kus esindatav ei ole küll teadlik, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana. (p 20)
Talumisvolituse saab lugeda tekkinuks, kui esindajana käituv isik, ilma et talle oleks antud teise isiku nimel tegutsemiseks volitus, teeb korduvalt ja pikema aja vältel esindatava nimel õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks toiminguid ning esindatav teab seda, kuid ei tee midagi sellise tegevuse takistamiseks, kuigi tal on selleks võimalus. Tehingu teine pool saab volituse olemasolusse mõistlikult uskuda, kui ta ei tea ega peagi teadma, et esindusõigust tegelikult ei ole. Volituse olemasolu kohta mõistliku usalduse tekkimiseks ei piisa ainuüksi esindajana käituva isiku kinnitustest esindusõiguse olemasolu kohta, vaid ka esindatav ise peab olema loonud oma käitumisega tehingu teise poole jaoks mulje, et ta on andnud esindajana tegutsevale isikule õiguse teha enda nimel toiminguid. Selleks võib olla piisav, kui tehingu teisele poolele on teada asjaolud, mille põhjal ta saab olla mõistlikult veendunud selles, et esindatav on esindajana käituva isiku tegutsemisest teadlik.
Kuna talumisvolituse tekkimiseks ei piisa üldjuhul esindajana käituva isiku ühekordsest ega ka üksnes lühiajalisest tegevusest, saab niisugustel juhtudel esindusõiguse olemasolu tunnustada eeldusel, et esindatav on kas kaudse tahteavaldusega andnud volituse või kiitnud tema nimel tehtud tehingu (toimingu) heaks (TsÜS § 129 lg 1 jj, ühepoolse tehingu puhul lisanduvad TsÜS § 128 lg-s 2 sätestatud eeldused). (p 20.1)
TsÜS § 118 lg 2 teise alternatiivi ehk näivusvolituse tekkimise eelduseks on samuti see, et isik tegutseb korduvalt ja pikema aja vältel teise isiku esindajana (s.o teeb tema nimel tehinguid vm õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud toiminguid). Erinevalt talumisvolitusest aga ei ole (ei olnud) esindatav sellest teadlik, olgugi et ta käibes vajaliku hoole (VÕS § 104 lg 3) rakendamise korral oleks pidanud esindajana tegutsemisest teadma ja sellele reageerima. Tehingu teine pool saab ka selle alternatiivi puhul esindusõiguse olemasolusse mõistlikult uskuda vaid heausksuse korral. Selleks peab lisaks esindajana tegutseva isiku väljendatule (otseselt või kaudselt väljendatud kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta) olema esindatav käitunud viisil, mida tehingu pool võis mõista selliselt, et esindajale on esindusõigus antud. Niisuguse õigusnäivust loova käitumisega võib olla tegu, kui esindatav on andnud esindajana tegutsevale isikule kas töö-, käsundus- vm sellelaadse suhte raames positsiooni või usaldanud talle ülesanded, mille täitmisega tavapäraselt kaasneb kindla sisuga tehingute (toimingute) tegemine ning mille puhul õiguskäive seetõttu üldjuhul eeldab, et koos asjaomase positsiooni (ülesannete) andmisega on isikule omistatud vastavas ulatuses ka esindusõigus. Sarnast usalduskaitse eesmärki peab silmas ka TsÜS § 121 lg 2, kuid see kohaldub erisättena siiski üksnes selles otseselt nimetatud majandus- või kutsetegevuses kaupu müüvate või teenuseid osutavate isikute kohta.
Seega tuleb TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud eeldust, mille kohaselt esindatav peab teadma teise isiku tegutsemisest enda nimel, käsitleda nii esindatava enda kui ka tehingu teise poole vaatenurgast. Esindatava puhul tuleb käibes vajaliku hoolsuse järgimist hinnata vaidlusaluse juhtumi asjaolude põhiselt. Tehingu vastaspoole seisukohalt tuleb arvestada, et esindatava väljapoole nähtava tegevuse (tegevusetuse) põhjal kujunes tema usaldus esindussuhte olemasolu kohta. Vastaspoole jaoks on esindatava käitumine (mh tegevusetus) hinnatav TsÜS § 75 lg 3 ja lg 1 teise lause järgi, lähtudes temaga sarnase mõistliku isiku perspektiivist. (p 20.2)
|
3-19-1257/15
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.12.2021 |
|
Sundtäitmise aegumistähtaja katkemise ja uue aegumistähtaja kulgemise alguse kindlaksmääramise puhul tuleb lähtuda katkemise aluse tekkimise ajal kehtinud MKS redaktsioonist (vt RKEKm nr 2-17-12525/53, p-d 15.1 ja 15.2). (p 12)
Eelnõu 377 SE seletuskirjast nähtub selgelt, et seadusandja lisas esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise kui sundtäitmise aegumist katkestava asjaolu seadusesse eesmärgiga vältida olukorda, kus esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse ajal sundtäitmine aeguks. Seetõttu tuleneb seaduse ja eelnõu seletuskirja tekstist nende koosmõjus, et esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise kui sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemisena ei tule praegusel juhul käsitada esialgse õiguskaitse määruse jõustumist, vaid esialgse õiguskaitse kehtivuse lõppemist. Seda ei muuda ka asjaolu, et menetlusosalistel on võimalik taotleda kohtult esialgse õiguskaitse lõpetamist või muutmist. (p-d 16 ja 18)
Aegumistähtaja katkemine on TsÜS-s ja MKS-s sätestatud mõnevõrra erinevalt. MKS seob sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemahakkamise aegumise katkemise aluse äralangemisega, mitte ainult aluse esinemisega. MKS-s sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise puhul uue aegumistähtaja kulgemahakkamine võib toimuda erinevalt TsÜS üldregulatsioonist ning see võib olla erinev ka MKS-s sätestatud erinevate aegumise katkemise aluste puhul. (p 14)
MKS-s toodud sundtäitmise aegumist katkestavad alused ei mõjuta sundtäitmise võimalust sarnaselt. Erinevalt täitemenetluse alustamisest ei ole kohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine aegumise katkemise aluseks TsÜS-s. Selle erinevuse tõttu ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamisel sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemise alguse tuvastamisel tõlgendada MKS automaatselt sarnaselt TsÜS üldregulatsiooniga. Mis puudutab esialgse õiguskaitse kohaldamist, siis on MKS sundtäitmise aegumise katkemist käsitlevate sätete tõlgendamisel põhjendatud lähtuda eelkõige seaduse enda tekstist ning seadusandja eesmärgist sätte kehtestamisel. Arvesse tuleb võtta ka erinevate aegumise katkemise aluste kestust ja mõju sundtäitmise võimalikkusele. (p 15)
|
2-19-117829/41
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.12.2021 |
|
Osakapitali sissemakse tasumise nõue, mille sissemakseta asutatud osaühing esitab asutaja vastu, allub tehingust tuleneva nõude aegumise regulatsioonile. (p 10)
Üldjuhul tuleb osaühingu asutamisel osa eest tasuda enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepingus ei ole ette nähtud teisiti (ÄS § 140 lg 2). Küll on osaühing ÄS § 1401 lg 1 kohaselt võimalik asutada selliselt, et asutamisel ei tasuta sissemakseid. Seaduses ei ole sätestatud, millal tuleb sellise asutamise korral sissemaksed tasuda, ja see on võimalik kokku leppida asutamislepingus (ÄS § 138 lg 2 p 5) (vt RKTKo nr 2-18-4090, p 13). Osakapitali sissemakse tasumise nõue tuleneb asutamislepingust ja asutamislepinguga on võimalik määrata seaduses sätestatust erinev sissemakse tasumise nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Asutamisleping on tehing TsÜS § 67 tähenduses ja leping VÕS § 8 lg 1 tähenduses. Kuna asutamislepingust tulenev osakapitali sissemakse tasumise nõue on tehingust tulenev nõue, kohalduvad sellele nõudele ka TsÜS §-st 146 tulenevad aegumistähtajad. (p 10)
TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Üldjuhul peavad asutajad tasuma osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepingus ei ole ette nähtud teisiti (ÄS § 140 lg 2). Kui osaühing on asutatud sissemakseid tegemata (ÄS § 1401) ja asutamislepingus on kokku lepitud sissemakse tasumise konkreetne tähtaeg, peavad asutajad sissemaksed kokku lepitud ajaks tasuma. Sissemakse tasumise nõue muutub seega sissenõutavaks alates kokku lepitud ajast. (p 11)
Kui osaühing on asutatud sissemakseid tegemata, kuid asutamislepingus ei ole määratud kindlaks sissemakse tasumise tähtaega, tuleb kohaldada ÄS § 1401 lg-t 2. ÄS § 1401 lg-st 2 tuleneb, et kuni osanik ei ole selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkuleppe korral sissemakset täielikult tasunud, vastutab ta osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel. Nimetatud sättes sisalduv osaühingu sissemakse tasumise nõue osaniku vastu (täitmisnõue) muutub sissenõutavaks seega hiljemalt juhul, kui ühing ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kui aga sissemakse tasumise tähtaega pole asutamislepingus kokku lepitud ning osaühingul ei ole probleeme võlausaldajate nõuete rahuldamisega, võib sissemakse jäädagi tasumata (sissemakse tasumise nõue ei muutugi sissenõutavaks). (p 11)
Kui asutamislepingus on kokku lepitud konkreetne sissemakse tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg, aga ÄS § 1401 lg-s 2 nimetatud olukord tekib enne kokku lepitud tähtpäeva, muutub sissemakse tasumise nõue sissenõutavaks alates ÄS § 1401 lg-s 2 kirjeldatud situatsiooni tekkimisest (ehk ajast, kui ühing ei suuda võlausaldajate nõudeid osaühingu vara arvel rahuldada). (p 11)
Ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav (vt nt RKTKo nr 3-2-1-79-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-67-14, p 37; RKTKo 2-16-14644/50, p 20; RKTKo nr 2-14-53081/178, p 21). Juhatuse ainuliikmeks olek ja äriühingus valitseva positsiooni omamine ei ole piisavad asjaolud selleks, et lugeda sissemakse tasumata jätmist tahtlikuks tegevuseks, mis võimaldaks kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. (p 15)
Iseenesest on võimalik sissemakse tasumise tähtaega pikendada, kuid selleks, et sissenõutavaks muutumise edasilükkamine mõjutaks ka aegumist, tuleks seda teha õigustatud ja kohustatud isiku kokkuleppega - asutamislepingule ette nähtud sätete järgi (vastavale tehingule kehtestatud nõudeid arvestades). (p 17)
|
2-19-5601/61
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.06.2021 |
|
Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.
Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.
Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)
Kolleegium peab vajalikuks täpsustada varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. (p 16.4)
Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.
Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.
Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik võlast vabanemiseks esitada alusetust rikastumisest tulenevaid vastuväiteid võlale üksnes VÕS § 1028 jj alusel vastuhagi vormis. (p 18.1)
Kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest).
Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt (konkludentselt) esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, st tuvastada, kas kostjal on hageja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus. Ilma võlgniku vastuväidet hindamata ei saa kohus konstitutiivsele võlatunnistusele tuginevat võlausaldaja (hageja) nõuet rahuldada. Kui kostja esitab sellise vastuväite, peab kohus oma selgitamiskohustuse raames talle selgitama, et kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause), ning võimaldama kostjal vastavad tõendid esitada. (p 18.2)
Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)
Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)
|
2-16-16764/92
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.03.2021 |
|
Osanike- või aktsionäridevahelisest võlasuhtest tulenevate nõuete aegumisele kohaldub TsÜS § 149. (p 12)
TsÜS § 150 lg 1 sõnastusest saab järeldada, et seda kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate (deliktiliste) nõuete aegumisele. Seega kohaldatakse TsÜS § 150 lg-t 1 mh VÕS § 1043 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele. (p 10)
Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. (p 11 ja selles viidatud kohtupraktika)
Kohus võib jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata alles siis, kui on kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte. Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg. (p 13)
Osanike- või aktsionäridevaheline suhe on seadusjärgne võlasuhe (seadusega reguleeritud õigussuhe). Osanikevaheline suhe tekib sõltumata osa omandamise viisist. Osanikevahelise suhte sisu määrab eelkõige TsÜS § 32. Osanikud on kohustatud nii omavahelises suhtes kui ka suhtes osaühinguga panustama osaühingu juhtimisse ja mitte kahjustama osaühingu või teiste osanike õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib kaasa tuua osaniku vastutuse teisele osanikule süüliselt tekitatud kahju eest. (p 12 ja selles viidatud kohtupraktika)
|
1-17-2359/122
|
Riigikohtu üldkogu |
03.03.2021 |
|
Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)
Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)
Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)
Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)
Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)
Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)
Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)
Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)
Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)
Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)
Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)
Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena pole käsitatav olukord, kus kassaator pelgalt ei nõustu tõendite hindamisest tehtud järeldustega (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-28-14, p 11). (p 57)
NB! Seisukoha muutus!
Riigikohtu praktika kohaselt on juhatuse liikme suhe äriühinguga käsundilaadne õigussuhe, millele kohaldatakse lisaks äriseadustikule ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634) (vt nt RKTKo nr 2-15-18186/83, p 14; RKTKo nr 2-16-11889/42, p 14 ja RKTKo nr 3-2-1-103-08, p 20). Seega saab juhatuse liikme ja äriühingu vahelisest õigussuhtest tulenevale nõudele iseenesest kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Kuigi Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-191-12 asunud seisukohale, et TsÜS § 146 lg 4 ei kohaldu aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele, leiab üldkogu erinevalt tsiviilkolleegiumist, et kümneaastane aegumistähtaeg võib olla kohaldatav nii aktsiaseltsi kui ka osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumisele, kuid seda eelkõige järgmistel juhtudel. (p 64)
TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud tahtlik rikkumine peab olema selline, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo nr 3-2-1-79-09, p 11). Juhatuse liikme ja äriühingu vahelises suhtes on niisugune tahtlik heade kommete vastane tegu eeskätt tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele. Äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada. (p 65)
Kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine on põhjendatud just olukorras, kus juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud sellise tegevusega, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga analoogilises mõttes. Muudel juhtudel on viieaastase aegumistähtaja kohaldamine põhjendatav oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme usalduse kaitse ja õiguskindlusega. Oma õigusi kuritarvitanud juhatuse liige sellist kaitset ei vääri ja lühema aegumistähtaja kohaldamist ei saa põhjendada ka tsiviilkäibes valitseva usalduspõhimõttega. (p 66)
Enamikul juhtudest, mil äriühingu juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult, põhjustades sellega äriühingule kahju, vastab tema käitumine tõenäoliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Eeskätt tulevad kõne alla varavastased kuriteod, nagu omastamine (KarS § 201) või usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172), aga ka näiteks KarS 21. peatüki 2. ja 3. jaos ette nähtud süüteod. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, kas tegemist on tahtliku heade kommete vastase kahju tekitamisega käesoleva otsuse eelnevas osas osutatud tähenduses (vt p 65). (p 67)
|
3-18-853/59
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.12.2020 |
|
Kui avalik-õiguslikus suhtes raha üleandmise aluseks ei olnud haldusakt, on RVastS § 24 lg 2 tähenduses asjaoludeks, millest sai järeldada alusetu rikastumise olemasolu, eelkõige vara ümberpaigutumine ja rikastunud isik. Tähtaja kulgemise alguse seisukohalt ei ole tähtsust, kas õigustatud isik sai nõude olemasolust õiguslikult aru, teadis nõude täpset suurust või seda, kuidas seda täpselt arvestada (vt ka RKTKo 2-18-7948/81, p 22). (p 14)
Kohtutäituri puhul, kes peab teadma kohtutäituri liikmemaksu tasumise korda, algab haldusorganile alusetult tasutud liikmemaksu tagastamise taotluse esitamiseks RVastS § 24 lg-s 2 sätestatud kolmeaastane tähtaeg kulgema liikmemaksu ülekande tegemisega. Mitme ülekande tegemisel tekib mitu erinevat alusetult rikastumise nõuet, mille esitamiseks haldusorganile on erinev tähtaeg (vt RKTKo 3-2-1-180-14, p 12). (p 15)
RVastS-s ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul haldusorgan peab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva taotluse üle otsustama. Seetõttu tuleb juhul, kui haldusorgan sellist taotlust nõuetekohaselt ei lahenda, halduskohtule esitatud kaebuse tähtaegsuse hindamisel lähtuda HKMS § 46 lg 2 viimasest lausest. (p 18)
Liikmemaksu ümberarvutamise ja tasuarvestuste esitamine selliselt, et kohtutäiturilt ei nõuta kohtutäituri liikmemaksu aja eest, mil ta ametivolitused kohtutäiturina olid peatatud, ei kattu sisuliselt alusetult saadu tagastamise ehk alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. (p 21)
Kohtutäiturile esitatud kohtutäituri liikmemaksu arved ei ole haldusaktid. Kohtutäituri liikmemaksu tasumise kohustus ei teki koja väljastatud arvete alusel, vaid tuleneb kohtutäituri seadusest, koja põhikirjast ja ametikogu otsusest. Seega ei saa kohustamiskaebuse kaebetähtaja kulgema hakkamist siduda liikmemaksu ümberarvestuse tegemisega. (p 25)
RVastS-s ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul haldusorgan peab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva taotluse üle otsustama. Seetõttu tuleb juhul, kui haldusorgan sellist taotlust nõuetekohaselt ei lahenda, halduskohtule esitatud kaebuse tähtaegsuse hindamisel lähtuda HKMS § 46 lg 2 viimasest lausest. (p 18)
Kohtutäiturile esitatud kohtutäituri liikmemaksu arved ei ole haldusaktid. Kohtutäituri liikmemaksu tasumise kohustus ei teki koja väljastatud arvete alusel, vaid tuleneb kohtutäituri seadusest, koja põhikirjast ja ametikogu otsusest. Seega ei saa kohustamiskaebuse kaebetähtaja kulgema hakkamist siduda liikmemaksu ümberarvestuse tegemisega. (p 25)
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamine ei sõltu sellest, kas nõude esitamise ajal on teada nõude täpne suurus ega sellest, millise korra ja arvutusmetoodika järgi tuleb alusetult tasutud liikmemaksu arvestada. Kui alusetult rikastumise nõude esitamise võimalust poleks, muutuks HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud tähtajad sisutuks, kuna kaebetähtaeg kohtusse pöördumiseks ei sõltuks sättes nimetatud haldusorgani tegevusest või tegevusetusest, vaid asjaoludest, mida sättes ei nimetata. (p 25)
|