2-17-5199/166
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.05.2023 |
|
TsÜS § 150 lg 1 on üldiselt dispositiivne, kuid sealjuures tuleb arvestada TsÜS § 145 lg-s 2 sätestatut. Olukorras, kus pooled lepivad kokku uue aegumistähtaja alguses, mille tulemusena pikeneb aegumistähtaeg võrreldes esialgse tähtajaga, on tegemist TsÜS § 145 lg 2 mõttes aegumistähtaja pikendamise kokkuleppega. Aegumistähtaega ei saa pikendada enam kui kümne aastani. TsÜS § 150 lg 1 ja § 145 lg 2 alusel saab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumist kokkuleppel pikendada kuni kümne aastani alates ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. (p 14)
Pooled võivad kokkuleppel TsÜS § 145 lg 2 järgi aegumistähtaega pikendada, kuid see ei tähenda, et poolte kokkulepe aegumise pikendamise kohta peaks hõlmama kogu kahju hüvitamise nõuet. (p 15)
TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub ainult selle nõude aegumine, mis on kohtule hagiga esitatud. Kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. (p 21)
|
| 2-12-49087/248
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.02.2023 |
|
Enne 01.07.2019 jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 kohaselt kümme aastat alates kohtulahendi jõustumisest. (p-d 14.1 ja 14.2)
Enne 01.07.2019 jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumine peatub TsÜS § 157 lg 6 järgi sissenõudja PKS § 33 lg 3 ja TMS § 14 lg 2 alusel esitatud ühisvara jagamise hagi menetlemise ajaks. (p 14.3)
Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg peatub sissenõudja esitatud võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise hagi menetlemise ajaks. (p 14.3)
|
| 2-21-10665/27
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.05.2022 |
|
TsÜS § 167 lg 1 alusel aegumistähtaja peatumise eeldus on see, et peatatud on ka täitemenetlus, seda nõude sundtäitmise asjaolude (nt nõude vähendamine) üle peetavate läbirääkimiste ajaks. (p 12.3)
TsÜS § 162 toime saavutamiseks täitemenetluses tuleb nt täitemenetluses maksegraafikus kokkuleppimise korral selle kehtivuse ajal täitemenetlus kas peatada või võimaldada muul viisil maksegraafiku täitmist (nt vabastada arestitud pangakonto aresti alt vms), hoidudes sel ajal ka muudest täitetoimingutest. (p 12.4)
Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg peatub juhul, mil kohus on rakendanud TMS §-s 45 märgitud abinõusid, st täitemenetluse peatanud, täitmise pikendanud või ajatanud. (p 12.4)
Kolleegiumi arvates ei reguleeri VÕS § 1028 lg 2 p 2 (üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud) täitemenetluses üleantut, sh võlgniku poolt sissenõudjale või kohtutäiturile raha maksmist pärast aegumistähtaja saabumist, et vältida kinnis- või vallasvara omandi kaotust. VÕS § 1028 lg 2 p 2 ei kehti juhul, kui üleandmine VÕS § 1028 lg 1 tähenduses ei toimunud vabatahtlikult. (p 13)
|
| 2-16-14644/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.03.2020 |
|
TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenev viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse. (p 13)
Nimetatud nõue aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. (p 14)
Töövõtulepingu pooled võivad (kui tellija ei ole tarbija, vt VÕS § 657 lg 1) kokku leppida ka VÕS §-s 651 sätestatust erinevas aegumistähtaja alguses. Samuti võivad pooled kokku leppida seadusest erinevas aegumistähtajas, arvestades mh TsÜS §-s 145 ja VÕS § 42 lg 3 p-st 9 tulenevaid piiranguid. (p 15)
Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)
Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)
Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest. (p 18)
TsÜS § 160 lg 2 p-i 6 tuleb tõlgendada selliselt, et aegumine loetakse analoogselt hagi esitamisega peatunuks kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamisest kohtusse eeldusel, et kohus selle kolmandale isikule kätte toimetab (vt hagi esitamise tagajärjel nõude aegumise peatumise kohta nt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 32). (p 19)
Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p 13)
Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat. (p 17)
|
| 2-17-12712/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.10.2019 |
|
Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Pärand läheb pärijale üle üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. (p 15)
TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. (p 16)
Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks. (p 15)
TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)
Pärimisõigusest teada saamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta. (p 19)
TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)
|
| 3-2-1-7-16
|
Riigikohus |
04.07.2016 |
|
Olukorras, kus tsiviilhagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks on esitatud kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist, ja tsiviilhagi koopiat KrMS § 226 lg 7 kohaselt kohustatud isikule ei edastata, võib hageja hilisem tuginemine TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 tulenevale nõude aegumise peatumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega. See võib olla nii eeskätt juhul, kui hageja ei esita kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis näidatud nõude kohta hagi tsiviilkohtumenetluse korras mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. Selline tõlgendus võimaldab kehtiva seaduse kontekstis parimal viisil tasakaalustada kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud kannatanu huve ja aegumise regulatsiooni eesmärke, sh võlgniku kaitset, õiguskindlust ja õigusrahu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 43). (p 24)
Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitatud tsiviilhagi (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10; RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 42; RKTKo nr 3-2-1-88-12, p 12). (p 14)
TsÜS § 160 lg 2 p 4 eesmärgiga poleks kooskõlas, kui tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses ei peatuks nõude aegumine ainuüksi seetõttu, et kriminaalmenetlus lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist ja prokuratuuril KrMS § 226 lg 7 teises lauses sätestatud tsiviilhagi edastamise kohustuse tekkimist või isegi enne seda, kui isikust, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, saab kriminaalasjas kahtlustatav või tsiviilkostja. Ühtlasi osutuks KrMS § 38 lg 1 p 2 kannatanu suhtes sõnamurdlikuks, kui kannatanu, kasutades seadusega tagatud õigust esitada oma tsiviilnõue kriminaalmenetluses, kaotaks temast mitteolenevatel asjaoludel (kriminaalmenetluse lõpetamine) aegumise tõttu selle nõude maksmapaneku võimaluse hilisemas tsiviilkohtumenetluses. (p 16)
Selleks, et tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses peataks TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel nõude aegumise, on oluline, et hagiavaldus - või osal juhtudel tsiviilhagi koos süüdistusaktiga - võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks määrata tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p-d 43-47). Seejuures on kriminaalmenetluses lubatav ja seega ka TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt aegumist peatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Teiseks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Kolmandaks saab kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. (Vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-13-14, p-d 20-23.) (p 17)
Olukorras, kus tsiviilhagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks on esitatud kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist, ja tsiviilhagi koopiat KrMS § 226 lg 7 kohaselt kohustatud isikule ei edastata, võib hageja hilisem tuginemine TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 tulenevale nõude aegumise peatumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega. See võib olla nii eeskätt juhul, kui hageja ei esita kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis näidatud nõude kohta hagi tsiviilkohtumenetluse korras mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. Selline tõlgendus võimaldab kehtiva seaduse kontekstis parimal viisil tasakaalustada kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud kannatanu huve ja aegumise regulatsiooni eesmärke, sh võlgniku kaitset, õiguskindlust ja õigusrahu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 43). (p 24)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, kohalduvad VÕS § 82 lg-d 3 ja 7. Nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal möödus mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks. (vt ka RKTKo 3-2-1-168-10, p 13). (p 23)
KrMS § 226 lg 7 puhul ei ole tegemist seaduselünga, vaid seadusandja teadliku valikuga, et tsiviilhagi koopia edastatakse süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale samal ajal süüdistusakti saatmisega kohtusse. Seetõttu pole kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitatuks lugemisel TsMS § 362 lg 1 kohaldatav. (p 21)
Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitatud tsiviilhagi (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10; RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 42; RKTKo nr 3-2-1-88-12, p 12). (p 14)
Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38 lg 1 p 2 alusel on kannatanul õigus esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses tsiviilhagi. Selline võimalus muudab kuriteo negatiivsete tagajärgede kõrvaldamise või heastamise kannatanu jaoks lihtsamaks ning annab kannatanule ka mitmeid eeliseid, võrreldes sama nõude esitamisega tsiviilkohtumenetluse korras. (p 15)
Tsiviilhagi on võimalik esitada alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast tsiviilhagi esitamist alustatakse selle aluseks olevas teos kriminaalmenetlust ja tsiviilhagi esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 44). Seega on kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka sellise isiku vastu, kes ei ole tsiviilhagi esitamise hetkel veel menetlusosaline (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 15. (p 16)
TsÜS § 160 lg 2 p 4 eesmärgiga poleks kooskõlas, kui tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses ei peatuks nõude aegumine ainuüksi seetõttu, et kriminaalmenetlus lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist ja prokuratuuril KrMS § 226 lg 7 teises lauses sätestatud tsiviilhagi edastamise kohustuse tekkimist või isegi enne seda, kui isikust, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, saab kriminaalasjas kahtlustatav või tsiviilkostja. Ühtlasi osutuks KrMS § 38 lg 1 p 2 kannatanu suhtes sõnamurdlikuks, kui kannatanu, kasutades seadusega tagatud õigust esitada oma tsiviilnõue kriminaalmenetluses, kaotaks temast mitteolenevatel asjaoludel (kriminaalmenetluse lõpetamine) aegumise tõttu selle nõude maksmapaneku võimaluse hilisemas tsiviilkohtumenetluses. (p 16)
Selleks, et tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses peataks TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel nõude aegumise, on oluline, et hagiavaldus - või osal juhtudel tsiviilhagi koos süüdistusaktiga - võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks määrata tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p-d 43-47). Seejuures on kriminaalmenetluses lubatav ja seega ka TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt aegumist peatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Teiseks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Kolmandaks saab kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. (Vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-13-14, p-d 20-23.) (p 17)
Olukorras, kus tsiviilhagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks on esitatud kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist, ja tsiviilhagi koopiat KrMS § 226 lg 7 kohaselt kohustatud isikule ei edastata, võib hageja hilisem tuginemine TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 tulenevale nõude aegumise peatumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega. See võib olla nii eeskätt juhul, kui hageja ei esita kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis näidatud nõude kohta hagi tsiviilkohtumenetluse korras mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. Selline tõlgendus võimaldab kehtiva seaduse kontekstis parimal viisil tasakaalustada kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud kannatanu huve ja aegumise regulatsiooni eesmärke, sh võlgniku kaitset, õiguskindlust ja õigusrahu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 43). (p 24)
Selleks, et tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses peataks TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel nõude aegumise, on oluline, et hagiavaldus - või osal juhtudel tsiviilhagi koos süüdistusaktiga - võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks määrata tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p-d 43-47). Seejuures on kriminaalmenetluses lubatav ja seega ka TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt aegumist peatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Teiseks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Kolmandaks saab kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. (Vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-13-14, p-d 20-23.) (p 17)
Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitatud tsiviilhagi (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10; RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 42; RKTKo nr 3-2-1-88-12, p 12). (p 14)
Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38 lg 1 p 2 alusel on kannatanul õigus esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses tsiviilhagi. Selline võimalus muudab kuriteo negatiivsete tagajärgede kõrvaldamise või heastamise kannatanu jaoks lihtsamaks ning annab kannatanule ka mitmeid eeliseid, võrreldes sama nõude esitamisega tsiviilkohtumenetluse korras. (p 15)
Tsiviilhagi on võimalik esitada alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast tsiviilhagi esitamist alustatakse selle aluseks olevas teos kriminaalmenetlust ja tsiviilhagi esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 44). Seega on kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka sellise isiku vastu, kes ei ole tsiviilhagi esitamise hetkel veel menetlusosaline (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 15. (p 16)
TsÜS § 160 lg 2 p 4 eesmärgiga poleks kooskõlas, kui tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses ei peatuks nõude aegumine ainuüksi seetõttu, et kriminaalmenetlus lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist ja prokuratuuril KrMS § 226 lg 7 teises lauses sätestatud tsiviilhagi edastamise kohustuse tekkimist või isegi enne seda, kui isikust, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, saab kriminaalasjas kahtlustatav või tsiviilkostja. Ühtlasi osutuks KrMS § 38 lg 1 p 2 kannatanu suhtes sõnamurdlikuks, kui kannatanu, kasutades seadusega tagatud õigust esitada oma tsiviilnõue kriminaalmenetluses, kaotaks temast mitteolenevatel asjaoludel (kriminaalmenetluse lõpetamine) aegumise tõttu selle nõude maksmapaneku võimaluse hilisemas tsiviilkohtumenetluses. (p 16)
Selleks, et tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses peataks TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel nõude aegumise, on oluline, et hagiavaldus - või osal juhtudel tsiviilhagi koos süüdistusaktiga - võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks määrata tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p-d 43-47). Seejuures on kriminaalmenetluses lubatav ja seega ka TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt aegumist peatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Teiseks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Kolmandaks saab kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. (Vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-13-14, p-d 20-23.) (p 17)
Kui tsiviilhagi on esitatud sellises kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne, kui tsiviilhagis näidatud nõude adressaadist on saanud menetlusosaline, eeldab nõude aegumise peatumine järgnevat:
1) tsiviilhagi esitaja vastab kriminaalmenetluse esemeks olnud kuriteokahtluse asjaolusid ja kvalifikatsiooni arvestades KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 38; RKKKm nr 3-1-1-41-15, p-d 31-40) ja
2) isik, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud, oleks juhul, kui eeldada kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteokahtluse tõesust, käsitatav kuriteo toimepanijana või isikuna, kes vastab KrMS § 39 lg-s 1 sätestatud tsiviilkostja materiaalsele määratlusele. (p 18)
KrMS § 226 lg 7 puhul ei ole tegemist seaduselünga, vaid seadusandja teadliku valikuga, et tsiviilhagi koopia edastatakse süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale samal ajal süüdistusakti saatmisega kohtusse. Seetõttu pole kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitatuks lugemisel TsMS § 362 lg 1 kohaldatav. (p 21)
Olukorras, kus tsiviilhagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks on esitatud kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist, ja tsiviilhagi koopiat KrMS § 226 lg 7 kohaselt kohustatud isikule ei edastata, võib hageja hilisem tuginemine TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 tulenevale nõude aegumise peatumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega. See võib olla nii eeskätt juhul, kui hageja ei esita kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis näidatud nõude kohta hagi tsiviilkohtumenetluse korras mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. Selline tõlgendus võimaldab kehtiva seaduse kontekstis parimal viisil tasakaalustada kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud kannatanu huve ja aegumise regulatsiooni eesmärke, sh võlgniku kaitset, õiguskindlust ja õigusrahu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 43). (p 24)
|
| 3-2-1-54-16
|
Riigikohus |
14.06.2016 |
|
Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (RKTKo nr 3-2-1-53-15, p 11). (p 14)
Kui nõuete aegumine algab pärast 1. juulit 2002, kohaldub nende aegumisele TsÜS § 153. (p 12)
TsK §-st 86 ja TsÜS 1994 §-st 116 tuleneb, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 12)
Kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist, märkima, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes (RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). Kui hageja väidab, et kostja tekitas talle kutsehaigusega varalist kahju, peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal (RKTKo nr 3-2-1-148-13, p 13). (p 12)
Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei ole kahju tekkimist, s.o oma sissetuleku kaotust või vähenemist, täpsustanud. Sellega on maakohus rikkunud mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu eksimuse tähelepanuta, on ka tema rikkunud menetlusõiguse norme. (p 13)
|
| 3-1-1-41-16
|
Riigikohus |
01.06.2016 |
|
Juhul kui isik kasutab talle tööandja poolt tööülesannete täitmiseks antud kütuse krediitkaarti töösuhte kehtivuse ajal selleks, et tasuda kütuse eest, mida ei omanda tööandja, vaid viimase nõusolekuta kolmandad isikud, vastutab ta sellise käitumisega tööandjale tekitatud kahju eest TLS § 74 lg 1 järgi, mitte võlaõigusseaduse 53. peatüki sätete (s.o deliktiõiguslikul) alusel. (p-d 15–16) Ebaseaduslikult enda valdusse jäetud endise tööandja kütuse krediitkaartide selline kasutamine pärast töösuhte lõppemist on käsitatav õigusvastase kahju tekitamisena VÕS § 1043 mõttes (deliktina), kusjuures teo õigusvastasus tuleneb eeskätt VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 koostoimes KarS §-ga 201 või VÕS § 1045 lg 1 p-st 8. (p 18)
VÕS § 1044 lg 2 välistab üldjuhul võimaluse nõuda ka töölepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist võlaõigusseaduse 53. peatüki sätete (s.o deliktiõiguslikul) alusel. (p 16)
Tsiviilhagina ei ole vaadeldav kannatanu selline avaldus, millest ei nähtu avaldaja tahet esitada kriminaalmenetluses kellegi vastu konkreetne (tsiviilõiguslik) nõue (RKEK 3-1-1-106-12 p 28). (p 28)
Kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise küsimuse lahendamiseks nõue esmalt kvalifitseerida, s.t anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. (Vt RKEK 3-1-1-106-12, p 31.) (p 14)
TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu tuleb arvestada iga kahju hüvitamiseks kohustatud isiku osas eraldi. Seega kui õigustatud isik on kahjust ja vähemalt ühest kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg selle isiku vastu suunatud nõude osas alanuks lugeda, olenemata sellest, kas õigustatud isik teab teisi sama kahju hüvitamiseks kohustatud isikuid. (Vt ka RKEK 3-1-1-106-12 p 39). (p 24)
Kuriteoavaldus ei ole käsitatav TsÜS § 160 lg 2 p-s 4 nimetatud avaldusena (RKKK 3-1-1-58-07). (p 28)
Olukorras, kus kannatanu on kuriteokaebuses osutanud nii kahju põhjustanud teole, selle arvatavale toimepanijale, kahju umbkaudsele suurusele kui ka tõenditele, on kannatanu teadmine tekitatud kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust TsÜS § 150 lg 1 mõttes piisav, lugemaks selles sättes ette nähtud aegumistähtaja kulgemine alanuks. (p 23)
Asjaolu, et kahju tekitaja eitab oma vastutust, ei välista TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist. Kui õigustatud isikul on teistest allikatest piisav teave kahju ja kahju hüvitamiseks kohustatud isiku kohta, pole kohustatud isiku enda avaldustel TsÜS § 150 lg-s 1 nimetatud teadasaamise seisukohalt tähtsust. (p 23)
TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu tuleb arvestada iga kahju hüvitamiseks kohustatud isiku osas eraldi. Seega kui õigustatud isik on kahjust ja vähemalt ühest kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg selle isiku vastu suunatud nõude osas alanuks lugeda, olenemata sellest, kas õigustatud isik teab teisi sama kahju hüvitamiseks kohustatud isikuid. (Vt ka RKEK 3-1-1-106-12 p 39). (p 24)
|
| 3-2-1-21-16
|
Riigikohus |
03.05.2016 |
|
Läbirääkimised TsÜS § 167 lg 1 mõttes eeldavad küll poolte suhtlemist ja tahet läbirääkimisi pidada mh asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Sealjuures ei ole siiski oluline konkreetse nõude esitamine ega sõnaselge avaldus läbirääkimiste alustamiseks. (p 14)
Tulenevalt VÕS §-st 227 ei ole müügieseme puuduste korral oluline, millal on ostjal kahju hüvitamise nõue tekkinud. Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkivate kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg hakkab kõigi asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete korral kulgema asja ostjale üleandmisest VÕS § 209 tähenduses, sõltumata kahjunõude sissenõutavaks muutumisest ja kahju tekkimisest. (p 13)
Maakohtu menetluse ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-12). Kuigi TsMSRS § 21 lg 1 reguleerib riigilõivu tagastamist avalduse alusel, siis tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest tuleb kohtul juba tasumata riigilõivu väljamõistmisel arvestada TsMSRS § 21 lg-s 1 sätestatut. Kõrgema riigilõivu väljamõistmisel oleks menetlusosalisel igal juhul õigus nõuda riigilõivumäärade vahe tagastamist. Sellises olukorras tuleb avalduse esitamise päeva asemel arvestada kohtulahendi tegemise päeval kehtivat riigilõivumäära. (p 17)
|
| 3-2-1-141-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10)
TsÜS § 164 lg 2 on kohaldatav sõltumata sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. Aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108 tulenevaid ajalisi piiranguid. (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 kehtib ühtmoodi nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-120-14, p 13). (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavuse seisukohast ei ole tähtsust, kas vanem, kellele on lapse kasuks väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. Olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse nõuda. (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes TsÜS § 154 kohaldatavuse. Kui kohustatud vanem on lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt RKTKo nr 3-2-1-11-09, p 12; RKTKm nr 3-2-1-172-11, p 10). (p 11)
Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10)
TsÜS § 164 lg 2 on kohaldatav sõltumata sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. Aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108 tulenevaid ajalisi piiranguid. (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 kehtib ühtmoodi nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-120-14, p 13). (p 11)
Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates 1. juulist 2010. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne 1. juulit 2010. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates 1. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt RKTKo nr 3-2-1-130-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 11-12). (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 kohaldatavuse seisukohast ei ole tähtsust, kas vanem, kellele on lapse kasuks väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. Olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse nõuda. (p 11)
TsÜS § 164 lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes TsÜS § 154 kohaldatavuse. Kui kohustatud vanem on lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt RKTKo nr 3-2-1-11-09, p 12; RKTKm nr 3-2-1-172-11, p 10). (p 11)
Kui tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2. Selle sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. (p 10)
Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates 1. juulist 2010. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne 1. juulit 2010. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates 1. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt RKTKo nr 3-2-1-130-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 11-12). (p 11)
|
| 3-2-1-53-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)
Kui üks lepingupool tasub teisele kohustust täites rohkem, kui ta oleks lepingu alusel kohustatud, saab ta enam tasutu VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda. (p 10)
Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)
Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 32, 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12, 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). (p 11)
|
| 3-2-1-153-14
|
Riigikohus |
04.02.2015 |
|
TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Pankrotiseaduse § 10 lg 2 p 1 järgi võib võlausaldaja pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva jooksul. Pankrotihoiatuses määratud tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg, mistõttu peatub aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi määratud tähtaja möödumiseni või kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 17; 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 14). (p 11)
Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 9)
Osamaksetena tagastatava laenu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p 11). (p 12)
Samas lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega ja aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12). Seega tuli aegumise puhul eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. (p 12)
Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 114 lg 1 on võlgniku kaitse säte. Küll aga ei tulene viidatud sättest, et tähtaja pikenemine sõltub sellest, kumb pooltest VÕS § 114 lg-le 1 tugineb. VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause kohaselt pikeneb ebamõistlikult lühike tähtaeg automaatselt mõistliku tähtajani. Tähtaja pikenemine VÕS § 114 lg 1 alusel teenib igal juhul ka võlgniku huve. Esiteks on VÕS § 114 lg 1 järgi tähtaja pikenemisel võlgnikul rohkem aega oma võlgnevus tasuda. Teiseks peab mõistlikust tähtajast lähtuma võlausaldaja ka võlgniku vastu VÕS § 113 lg 1 alusel viivisenõude esitamisel. Kuigi hageja määras lepingu ülesütlemise teates täitmise tähtpäeva, siis oleks hageja lepingu lõppemisele sellele järgneval päeval saanud tugineda vaid eeldusel, et täitmiseks antud tähtaeg oli vaidluse asjaoludel mõistlik. (p 9)
Kolleegiumi hinnangul saab kohus täiendava tähtaja mõistlikkuse hindamisel arvesse võtta ka sarnaseid olukordi reguleerivaid lepingutingimusi ja kokkulepitud tähtaegu. (p 10)
|
| 3-2-1-136-14
|
Riigikohus |
23.12.2014 |
|
Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11)
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)
Enne tüüptingimuse võimaliku tühisuse kontrollimist tuleks võtta seisukoht, kas tüüptingimuse puhul on üldse tegemist kindlustusjuhtumit välistava tingimusega või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil.
Juhul kui tüüptingimus on lepingu tingimus, kuid ei ole kindlustusjuhtumit välistavaks tingimuseks, vaid selle eesmärgiks on tegelikult kindlustusriski vähendada või selle suurenemist vältida või kui esineb VÕS §-s 38 sätestatud olukord, siis langeb kolleegiumi arvates ära vajadus kontrollida kindlustusjuhtumi välistamise aspektist tüüptingimuse võimalikku tühisust VÕS § 42 alusel. (p 13)
Ringkonnakohus ei ole hinnanud kogumis kõikide tunnistajate ütlusi. Tunnistaja ütluste vastuolulisus võib viidata tunnistaja ebausaldusväärsusele. Seetõttu ei saa kohus siiski põhjendamatult jätta kõrvale teisi tõendeid (teiste tunnistajate ütlusi), mis osaliselt on omakorda vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta üht või teist tõendit arvestab või tõendi kõrvale jätab.
Kohus peab tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hindama igakülgselt ja otsuses oma hinnangut ka jälgitavalt seletama.
TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasja materjalide või kriminaalasjas tehtud järeldustega. TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseteks tõenditeks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11). (p 12)
VÕS § 475 lg-s 3 on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega reguleerib sõnaselgelt VÕS § 475 lg 1 esimene lause. VÕS § 475 lg 3 käsitleb olukorda, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta on saanud vastuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. (p 9)
VÕS § 475 lg 3 ei mõjuta nõude aegumist ega hageja menetluslikke õigusi oma nõude suurendamisel. (p 10)
Kuigi seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita, tuleb kindlustusvõtja (hoolsus) kohustuste rikkumise korral täiendavalt arvestada VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna (Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-12, p 16). Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele (Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 10). VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. Kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kindlustusandja (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 12; Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Seega võimaldavad VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Välistatud ei ole siiski kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 13). (p 14)
Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11)
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)
Hagi esitamisel peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel nõude aegumine vaid esialgu nõutud summa ulatuses. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule hagi esitatud (vt nt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18; Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12). TsMS § 206 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2 võimaldavad menetluse kestel esialgu esitatud nõuet mh suurendada, kuid arvestades seejuures riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18). (p 10)
|
| 3-2-1-135-14
|
Riigikohus |
19.12.2014 |
|
Kui tsiviilkohtumenetluses esitatud hagi aluseks on samad asjaolud, millel põhines kriminaalmenetlus, võib aegumise vastuväite esitamine olla hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu (TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 2). (p 14)
TsÜS § 158 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et aegumise katkemine on seotud õigustatud isiku tahteavaldustega. Aegumise katkemise eelduseks on asjaolu, et nõuet on tunnustanud kohustatud isik. (p 13)
TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise eeldustena tuleb üldjuhul teha kindlaks, kas kohustatud isik on käitunud õigusvastaselt ja on selles süüdi ning kannatanule on tekkinud kahju. Lisaks tuleb tuvastada, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. (p 12)
TsÜS § 160 lg 1 alusel peatub aegumine mh hagi esitamisega kriminaalasjas. Ainuüksi asjaoludest, et hageja võis olla kriminaalmenetluses kannatanuks ning kriminaalasjas hagi esitanud isik palus kahjuhüvitise kanda hageja pangakontole, ei saa järeldada, et ta esitas selles menetluses tsiviilhagi. (p 11)
|
| 3-2-1-121-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses – aegumine loetakse TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatunuks ajaks, mil kohtu menetluses on hageja avaldus kostja pankroti väljakuulutamiseks, mis põhineb samast alusest tuleneval nõudel (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 12). TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (nimetatud sätte alusel peatub nõude aegumine ka pankrotihoiatuse esitamise korral – vt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 17). (p 14)
Kui maakohus teeb otsuse aegumisele tuginedes, ilma et oleks pooltega aegumisega seotud küsimusi arutanud, on tegemist menetlusosaliste jaoks üllatusliku otsusega. Kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile ja võimaldama avaldada selle kohta arvamust (p 11)
Ringkonnakohus peab sellisel olukorras andma menetlusosalistele võimaluse esitada aegumise kohta oma seisukohad ja tõendid. Seda tegemata on ka ringkonnakohtu otsus menetlusosalisele üllatuslik. (p 11)
Kuigi kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (TsMS § 49 lg 2), siis olukorras, kus pooled ei ole aegumise kohta sisulisi väiteid kirjalikes dokumentides esitanud, kuid esitavad need istungil, tuleb need TsMS § 50 lg 1 p 8 kohaselt kajastada kohtuistungi protokollis. (p 11)
|
| 3-2-1-55-14
|
Riigikohus |
11.06.2014 |
|
Otsuse kehtetuks tunnistamise nõuet ei saa lugeda aegunuks, kui hageja on seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja täiendab seda pärast otsuse vastuvõtmist kulgema hakanud kolmekuulise tähtaja möödumist otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega, tingimusel et asjaolud, millele hageja tugineb (hagi alus), on samad (p 32).
Olukorras, kus hageja on alguses esitanud otsuse puudumise või tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda. Sama kehtib nõuete hilisema asendamise korral. Ka äriseadustikus sisalduvad sätted, mis viitavad mõlema nõude menetlemise sarnasustele (ÄS § 3011 lg 5 ja § 302 lg-d 5 ja 6) (p 31).
Sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused (p 21).
Olukorras, mil otsuse poolt on andnud hääled iseenesest õiged isikud otsuse vastuvõtmiseks vajalikus ulatuses, kuid mõni otsuse poolt hääletanu ei omanud nt seadusest või põhikirjast tulenevalt hääletamise õigust, või on tema hääle andmine kui tahteavaldus tühine või tühistatud või kui nt aktsionäri esindajal puudus selleks volikiri, on tegu otsuse õiguslike puudustega, mis võivad TsÜS § 33 lg-test 2 ja 3 tulenevalt (aktsiaseltsi puhul ka ÄS § 302 lg 1 järgi) olla aluseks otsuse kehtetuks tunnistamisele. Lisaks võib otsus olla seaduses sätestatud juhul tühine, kusjuures tühisuse alused näevad ette TsÜS § 38 lg 2 ja ÄS § 3011 lg 1 (p 22).
Kui vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse poolt anti hääli tulenevalt aktsiatest, millega seaduse kohaselt hääletada ei võinud, saab otsuse ÄS § 302 lg 1 esimese lause järgi kehtetuks tunnistada (p 34).
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16) (p 26).
Aktsionär, kes leiab, et tema õigusi on tema märkimisõiguse välistamisega ning vahetusvõlakirjade või aktsiate suundemissiooniga ühele või mõnele aktsionärile rikutud, võib ÄS § 302 lg 1 alusel esitada kohtusse aktsiaseltsi vastu otsus(t)e kehtetuks tunnistamise hagi, tuginedes ÄS § 272 rikkumisele (p 41).
TsÜS § 33 lg 1 järgi on hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Selliselt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 mõttes. Seega kujuneb aktsiaseltsi üldkoosoleku otsus organi liikmete ehk aktsionäride erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud kindla õigusliku tagajärje saavutamisele (p 20).
Sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused. Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust nõukogu liikmed või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (dokumenteeritud).
Sel juhul on tegu otsuse faktiliste puudustega, mis peaks vaidlustes otsuse kehtivuse üle olema pigem erandlik (p 21).
Otsuse puudumisest tuleb eristada olukorda, mil otsuse poolt on andnud hääled iseenesest õiged isikud otsuse vastuvõtmiseks vajalikus ulatuses, kuid mõni otsuse poolt hääletanu ei omanud nt seadusest või põhikirjast tulenevalt hääletamise õigust, või on tema hääle andmine kui tahteavaldus tühine või tühistatud või kui nt aktsionäri esindajal puudus selleks volikiri.
Sel juhul on tegu otsuse õiguslike puudustega, mis võivad TsÜS § 33 lg-test 2 ja 3 tulenevalt (aktsiaseltsi puhul ka ÄS § 302 lg 1 järgi) olla aluseks otsuse kehtetuks tunnistamisele. Lisaks võib otsus olla seaduses sätestatud juhul tühine, kusjuures tühisuse alused näevad ette TsÜS § 38 lg 2 ja ÄS § 3011 lg 1 (p 22).
Pärast vaheotsuse tegemist ei saa asja tervikuna lahendada enne, kui vaheotsus on jõustunud. Olukorras, kus vaheotsuse taotlus on esitatud, kuid lõppotsuse tegemine on lähiajal võimalik, tuleks vaheotsuse tegemist vältida ning lahendada kogu asi lõppotsusega. Vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada. Vaheotsuse tegemine on maakohtu õigus, mitte kohustus (vt ka Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 12) (15).
Nii vahetusvõlakirjade väljalaskmine kui ka aktsiakapitali suurendamine on olemuselt tehingud TsÜS § 67 lg 1 mõttes, st toimub tahteavalduste vahetamine ja selle tulemusel omandavad nii aktsiaselts kui ka märkijad õigused ja kohustused (vt ka Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-10, p 14).
Vaatamata sellele ei kohaldu ÄS § 303 lg 1 vahetusvõlakirjade väljalaskmise ja aktsiakapitali suurendamise otsustamisel. Aktsiakapitali suurendamisel kehtivad häälteenamusnõuded on ette nähtud erisättes ehk ÄS §-s 341. ÄS § 303 lg 1 piirangu mõte on kaitsta aktsiaseltsi aktsionäriga tehtavate võimalike kahjulike tehingute eest, kuid aktsiakapitali suurendamisel võib konflikt esineda mitte ühingu ja aktsionäri, vaid aktsionäride (eelkõige enamusaktsionäri ja vähemusaktsionäride) vahel. Vähemusaktsionäridele annavad aga aktsiakapitali suurendamise (sh tingimusliku ehk vahetusvõlakirjade emissiooni kaudu suurendamise) olukorras enamuse kahjulike otsuste eest kaitse vahetusvõlakirjade ja aktsiate märkimise eesõigust reguleerivad sätted (eelkõige ÄS § 345 lg 1) (p 37).
ÄS § 345 lg 1 esimese lause, ÄS § 345 lg 1 teine lause ja ÄS § 351 lg 3 annavad aktsionäridele õiguse omandada aktsiakapitali suurendamisel uusi aktsiaid ulatuses, mis vastab neile seni kuuluvale suhtelisele osalusele aktsiakapitalis. ÄS § 345 lg 1 on aktsionäride (eelkõige väikeaktsionäride) kaitseks kehtestatud norm. Märkimise eesõigus peab tagama, et aktsionärid säilitavad oma senise osaluse aktsiaseltsis (p 39).
Tulenevalt aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõttest (ÄS § 272) on märkimise eesõiguse välistamine või piiramine ainult ühe või mõne aktsionäri suhtes lubatud üksnes siis, kui need aktsionärid, kelle eesõigus välistatakse või seda piiratakse, sellega nõustuvad. Mõjuva põhjuse olemasolul ehk juhul kui ühingu huvid nõuavad mõne aktsionäri nõustumist märkimisõiguse välistamisega, võib neilt tahteavaldust nõuda (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-03, p 15; 30. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-12, p 15) (p 40).
Viidatud tsiviilasjades nr 3-2-1-6-03 ja 3-2-1-45-12 oli tegu väikese arvu osanike või aktsionäridega nn suletud tüüpi äriühingutega (p 41).
Aktsiaseltside puhul, kelle osalus on jagatud paljude väikeaktsionäride vahel, tuleb ÄS §-st 272 tulenevat aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet rakendada erinevalt. Oleks ebamõistlik ja ülemäära koormav nõuda suure aktsionäride arvuga aktsiaseltsilt, et ta esitaks olukorras, kus ühingu huvid seda nõuavad, märkimise eesõigusest ilma jäetud ja nõusoleku andmisest keeldunud või mittehääletanud aktsionäride vastu kohtusse hagi nõusoleku saamiseks.
Aktsiaseltsides, kus on üle 50 aktsionäri, on samasugune tulemus proportsionaalselt ja ühingu huve arvestades saavutatav sel teel, et aktsionär, kes leiab, et tema õigusi on tema märkimisõiguse välistamisega ning vahetusvõlakirjade või aktsiate suundemissiooniga ühele või mõnele aktsionärile rikutud, võib ÄS § 302 lg 1 alusel esitada kohtusse aktsiaseltsi vastu otsus(t)e kehtetuks tunnistamise hagi, tuginedes ÄS § 272 rikkumisele (p 41).
Aktsiaraamatusse aktsionärina kantud esindajakonto omajal on õigus teostada aktsionäriõigusi, mh vaidlustada vajadusel üldkoosoleku otsuseid (p 18).
Aktsiaraamatusse aktsionärina kantud esindajakonto omajal on õigus teostada aktsionäriõigusi, mh vaidlustada vajadusel üldkoosoleku otsuseid (p 18).
Sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused. Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust nõukogu liikmed või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (dokumenteeritud).
Sel juhul on tegu otsuse faktiliste puudustega, mis peaks vaidlustes otsuse kehtivuse üle olema pigem erandlik (p 21).
Otsuse puudumisest tuleb eristada olukorda, mil otsuse poolt on andnud hääled iseenesest õiged isikud otsuse vastuvõtmiseks vajalikus ulatuses, kuid mõni otsuse poolt hääletanu ei omanud nt seadusest või põhikirjast tulenevalt hääletamise õigust, või on tema hääle andmine kui tahteavaldus tühine või tühistatud või kui nt aktsionäri esindajal puudus selleks volikiri.
Sel juhul on tegu otsuse õiguslike puudustega, mis võivad TsÜS § 33 lg-test 2 ja 3 tulenevalt (aktsiaseltsi puhul ka ÄS § 302 lg 1 järgi) olla aluseks otsuse kehtetuks tunnistamisele. Lisaks võib otsus olla seaduses sätestatud juhul tühine, kusjuures tühisuse alused näevad ette TsÜS § 38 lg 2 ja ÄS § 3011 lg 1 (p 22).
Otsust saab vaidlustada põhjendusega, et aktsionäride üldkoosolekul on hääled antud ÄS § 303 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirangut rikkudes, üksnes otsuse kehtetuks tunnistamise kaudu ÄS § 302 lg 1 alusel. Ka olukorras, kus suure aktsionäride arvuga aktsiaseltsi puhul välistatakse otsusega aktsionäride märkimise eesõigus vastuolus ÄS §-st 272 tuleneva aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõttega, saab kolleegiumi arvates otsuse rikkumise tõttu üksnes kehtetuks tunnistada (p 23).
Kui vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse poolt anti hääli tulenevalt aktsiatest, millega seaduse kohaselt hääletada ei võinud, saab otsuse ÄS § 302 lg 1 esimese lause järgi kehtetuks tunnistada. (p 34)
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16) (p 26).
Otsuse kehtetuks tunnistamise nõuet ei saa lugeda aegunuks, kui hageja on seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja täiendab seda pärast otsuse vastuvõtmist kulgema hakanud kolmekuulise tähtaja möödumist otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega, tingimusel et asjaolud, millele hageja tugineb (hagi alus), on samad (p 32).
Aktsionär, kes leiab, et tema õigusi on tema märkimisõiguse välistamisega ning vahetusvõlakirjade või aktsiate suundemissiooniga ühele või mõnele aktsionärile rikutud, võib ÄS § 302 lg 1 alusel esitada kohtusse aktsiaseltsi vastu otsus(t)e kehtetuks tunnistamise hagi, tuginedes ÄS § 272 rikkumisele (p 41).
|
| 3-2-1-162-13
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Kui ostja ja müüja on kokkuleppinud kõrgemas ostuhinnas, kui seda on kajastatud notariaalselt tõestatud müügilepingus, võib olla tegemist näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes (p 38).
Vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12 (p 20).
Kui hageja nõuab laenulepingu järgi eraldi raha kummaltki kostjalt, on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt (p 18).
Läbirääkimised peatavad aegumise üksnes juhul, kui need sisuliselt ka toimuvad. Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28) (p 32).
Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43).
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra ( p 29)
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (p 41).
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14).
Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). (p 38).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis. (p 39)
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11) ( p 37)
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (p 29).
Aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12) (p 31).
Vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud, st vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (p 25).
Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11) (p 37).
Tõendamaks, et võlgnikud tunnistasid laenulepinguga kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal esmalt tõendada võlgnike tahe luua iseseisev kohustus (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). Kui võlausaldaja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad võlgnikud välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel (p 36).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata (p 44).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata. (p 44)
|
| 3-2-1-144-13
|
Riigikohus |
24.03.2014 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium muudab 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud seisukohta, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Hagi esitamine kostja vastu nõude rahuldamiseks on käsitatav ühtlasi tahteavaldusena nõude maksmapanekuks ja seetõttu tuleb kohaldada ka TsÜS § 136 lg-t 8, mille järgi tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva sattumisel riigipühale või muule puhkepäevale loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. (p 12)
|
| 3-2-1-9-13
|
Riigikohus |
13.03.2013 |
|
TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.
Hagi esitatuks lugemisel on oluline asjaolu, kas hagi on kostjale ka kätte toimetatud. Üldjuhul toimetatakse hagi TsMS § 393 lg 1 järgi kostjale kätte pärast selle menetlusse võtmist, kuid nõude aegumine peatub ka muudel juhtudel, kui hagi on kostjale kätte toimetatud, isegi kui kohus jätab selle menetlusse võtmata.
Hagi esitamiseks TsÜS § 160 lg 1 mõttes tuleb pidada ka juba käimasolevas kohtumenetluses hagi täiendamist uue nõudega. (p 11)
Nõude aegumine saab TsÜS § 160 lg 1 järgi peatuda aga üksnes selle nõude osas ja selles ulatuses, mis on hagis esitatud. (p 12)
Üldjuhul on apellatsioonimenetluses uute tõendite ja asjaolude esitamine piiratud. Samas olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle tõttu on vajalik esitada uusi asjaolusid ning tõendeid, saab seda teha sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses ja apellatsioonivastuses või kas pooled tuginesid neile asjaoludele apellatsioonkaebuse või apellatsioonivastuse esitamise tähtaja jooksul. ( p 14)
VÕS § 338 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg kehtib nii VÕS § 286 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõudmisel kui ka VÕS § 286 lg 2 järgi üürilepingu esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõudele käsundita asjaajamise sätete aluse. (p 12)
|
| 3-2-1-88-12
|
Riigikohus |
19.06.2012 |
|
Nõude aegumist ei mõjuta mistahes hagi esitamine, vaid sama nõude rahuldamise või tunnustamise hagi esitamine. Kahju hüvitamise nõude aegumine oleks välditav üksnes kahju hüvitamise nõude esitamisega.
TsÜS § 160 lg 2 sätestab ammendava loetelu toimingutest, mis on võrdsustatud aegumist peatava hagi esitamisega.
Kriminaalasja raames avalduse esitamine on võrdsustatav hagi esitamisega üksnes juhul, kui kriminaalmenetluses on esitatud tsiviilhagi, s.o nõue kindla isiku vastu (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-08, p-d 10-11).
Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Asjaolu, et rikkumine tuvastatakse kohtuotsusega hiljem, ei mõjuta õigustatud isiku teadasaamist kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust.
|
Facebook
Twitter