Põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud asjaoludest on võimalik ka olukorda, kus hea usu põhimõtte vastaseks osutub viivisenõue üksnes teatud perioodi eest.
TsK § 194 lg 1 kohaselt on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada, kui tasutav leppetrahv (trahv, viivis) on kreeditori kahjudega võrreldes ülemäära suur. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate isikute varalist olukorda, mitte ainult varalist, vaid ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ei ole üldjuhul põhjendatud viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse.
Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes nõuete osas, mis muutusid sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002. a.