https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 81| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-22-3718/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.04.2024

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohta tehtud otsus on pooltele TsMS § 457 lg 1 järgi siduv. Seega olukorras, kus sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks põhjusel, et sundtäitmiseks esitatud nõuet ei ole, ei saa sissenõudja hilisemas menetluses sellele nõudele tugineda. (p 11)


AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramiseks. (p 12)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude korral piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. (p 12)


Hüpoteegi kustutamise nõude rahuldamiseks peab koormatud kinnisasja omanik tõendama, et hüpoteegipidajal ei saa olla ühtegi nõuet, mida hüpoteek võiks tagada. Selline olukord esineb eelkõige juhul, kui tagatud nõue on rahuldatud. (p 12)


Põhinõudena TsÜS 1451 lg 1 mõttes tuleb käsitada ka täitmist asendava kahju hüvitamise nõuet olukorras, kus pandiga on tagatud mitterahaline kohustus. Seda põhjusel, et pandiga saab AÕS § 279 lg 1 järgi tagada vaid rahaliselt hinnatavaid nõudeid ja mitterahalist kohustust ei olegi üldjuhul võimalik hüpoteegi realiseerimise teel täita. Kui sellise kohustuse täitmise tagamiseks on seatud kinnisasjale hüpoteek, siis saab põhinõudena lugeda tagatuks eelkõige selle kohustuse rikkumise korral tekkiva kahju hüvitamise nõude ja täitmist asendava leppetrahvinõude, kui leppetrahvikohustuses on võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 järgi kokku lepitud. (p 14)


Põhivõla nõue TsÜS 1451 lg 1 tähenduses hõlmab ka täitmist asendavat kahju hüvitamise nõuet. (p 14)


Kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)


TsÜS § 157 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)


TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks. See tähendab, et aegumist ei loeta katkenuks mh juhul, kui täitemenetlus lõpetatakse täitemenetluse seadustiku § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes. (p 16)

2-17-5199/166 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.05.2023

TsÜS § 150 lg 1 on üldiselt dispositiivne, kuid sealjuures tuleb arvestada TsÜS § 145 lg-s 2 sätestatut. Olukorras, kus pooled lepivad kokku uue aegumistähtaja alguses, mille tulemusena pikeneb aegumistähtaeg võrreldes esialgse tähtajaga, on tegemist TsÜS § 145 lg 2 mõttes aegumistähtaja pikendamise kokkuleppega. Aegumistähtaega ei saa pikendada enam kui kümne aastani. TsÜS § 150 lg 1 ja § 145 lg 2 alusel saab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumist kokkuleppel pikendada kuni kümne aastani alates ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. (p 14)

Pooled võivad kokkuleppel TsÜS § 145 lg 2 järgi aegumistähtaega pikendada, kuid see ei tähenda, et poolte kokkulepe aegumise pikendamise kohta peaks hõlmama kogu kahju hüvitamise nõuet. (p 15)


TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub ainult selle nõude aegumine, mis on kohtule hagiga esitatud. Kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. (p 21)

2-19-5601/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.06.2021

Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.

Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.

Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)

Kolleegium peab vajalikuks täpsustada varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. (p 16.4)


Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.

Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.

Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik võlast vabanemiseks esitada alusetust rikastumisest tulenevaid vastuväiteid võlale üksnes VÕS § 1028 jj alusel vastuhagi vormis. (p 18.1)

Kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest).

Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt (konkludentselt) esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, st tuvastada, kas kostjal on hageja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus. Ilma võlgniku vastuväidet hindamata ei saa kohus konstitutiivsele võlatunnistusele tuginevat võlausaldaja (hageja) nõuet rahuldada. Kui kostja esitab sellise vastuväite, peab kohus oma selgitamiskohustuse raames talle selgitama, et kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause), ning võimaldama kostjal vastavad tõendid esitada. (p 18.2)

Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)


Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)

2-16-16764/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.03.2021

Osanike- või aktsionäridevahelisest võlasuhtest tulenevate nõuete aegumisele kohaldub TsÜS § 149. (p 12)


TsÜS § 150 lg 1 sõnastusest saab järeldada, et seda kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate (deliktiliste) nõuete aegumisele. Seega kohaldatakse TsÜS § 150 lg-t 1 mh VÕS § 1043 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele. (p 10)


Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. (p 11 ja selles viidatud kohtupraktika)

Kohus võib jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata alles siis, kui on kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte. Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg. (p 13)


Osanike- või aktsionäridevaheline suhe on seadusjärgne võlasuhe (seadusega reguleeritud õigussuhe). Osanikevaheline suhe tekib sõltumata osa omandamise viisist. Osanikevahelise suhte sisu määrab eelkõige TsÜS § 32. Osanikud on kohustatud nii omavahelises suhtes kui ka suhtes osaühinguga panustama osaühingu juhtimisse ja mitte kahjustama osaühingu või teiste osanike õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib kaasa tuua osaniku vastutuse teisele osanikule süüliselt tekitatud kahju eest. (p 12 ja selles viidatud kohtupraktika)

3-18-853/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2020

Kui avalik-õiguslikus suhtes raha üleandmise aluseks ei olnud haldusakt, on RVastS § 24 lg 2 tähenduses asjaoludeks, millest sai järeldada alusetu rikastumise olemasolu, eelkõige vara ümberpaigutumine ja rikastunud isik. Tähtaja kulgemise alguse seisukohalt ei ole tähtsust, kas õigustatud isik sai nõude olemasolust õiguslikult aru, teadis nõude täpset suurust või seda, kuidas seda täpselt arvestada (vt ka RKTKo 2-18-7948/81, p 22). (p 14)

Kohtutäituri puhul, kes peab teadma kohtutäituri liikmemaksu tasumise korda, algab haldusorganile alusetult tasutud liikmemaksu tagastamise taotluse esitamiseks RVastS § 24 lg-s 2 sätestatud kolmeaastane tähtaeg kulgema liikmemaksu ülekande tegemisega. Mitme ülekande tegemisel tekib mitu erinevat alusetult rikastumise nõuet, mille esitamiseks haldusorganile on erinev tähtaeg (vt RKTKo 3-2-1-180-14, p 12). (p 15)

RVastS-s ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul haldusorgan peab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva taotluse üle otsustama. Seetõttu tuleb juhul, kui haldusorgan sellist taotlust nõuetekohaselt ei lahenda, halduskohtule esitatud kaebuse tähtaegsuse hindamisel lähtuda HKMS § 46 lg 2 viimasest lausest. (p 18)

Liikmemaksu ümberarvutamise ja tasuarvestuste esitamine selliselt, et kohtutäiturilt ei nõuta kohtutäituri liikmemaksu aja eest, mil ta ametivolitused kohtutäiturina olid peatatud, ei kattu sisuliselt alusetult saadu tagastamise ehk alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. (p 21)

Kohtutäiturile esitatud kohtutäituri liikmemaksu arved ei ole haldusaktid. Kohtutäituri liikmemaksu tasumise kohustus ei teki koja väljastatud arvete alusel, vaid tuleneb kohtutäituri seadusest, koja põhikirjast ja ametikogu otsusest. Seega ei saa kohustamiskaebuse kaebetähtaja kulgema hakkamist siduda liikmemaksu ümberarvestuse tegemisega. (p 25)


RVastS-s ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul haldusorgan peab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva taotluse üle otsustama. Seetõttu tuleb juhul, kui haldusorgan sellist taotlust nõuetekohaselt ei lahenda, halduskohtule esitatud kaebuse tähtaegsuse hindamisel lähtuda HKMS § 46 lg 2 viimasest lausest. (p 18)

Kohtutäiturile esitatud kohtutäituri liikmemaksu arved ei ole haldusaktid. Kohtutäituri liikmemaksu tasumise kohustus ei teki koja väljastatud arvete alusel, vaid tuleneb kohtutäituri seadusest, koja põhikirjast ja ametikogu otsusest. Seega ei saa kohustamiskaebuse kaebetähtaja kulgema hakkamist siduda liikmemaksu ümberarvestuse tegemisega. (p 25)


Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamine ei sõltu sellest, kas nõude esitamise ajal on teada nõude täpne suurus ega sellest, millise korra ja arvutusmetoodika järgi tuleb alusetult tasutud liikmemaksu arvestada. Kui alusetult rikastumise nõude esitamise võimalust poleks, muutuks HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud tähtajad sisutuks, kuna kaebetähtaeg kohtusse pöördumiseks ei sõltuks sättes nimetatud haldusorgani tegevusest või tegevusetusest, vaid asjaoludest, mida sättes ei nimetata. (p 25)

2-18-7948/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.06.2020

Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.

Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4). Seega peab hageja nõude lahendamiseks olema selge pooltevaheliste õigussuhete kvalifikatsioon ning see, millises ulatuses oli hageja sooritus alusetu. (p 20)


Aegumise kohta otsuse tegemisel peab kohus aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt pooltevahelise õigussuhte poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal õiguslikult kvalifitseerima (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 13). Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). (p 22)

Kui hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 23)


Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (Riigikohtu 6. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-15317/38, p 13.2). (p 16)

Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)


Vt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja kohta Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46. (p 22)


Olukord, mil kohus tõlgendab poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas, takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on kokkuleppele jõudmise esmane eeldus. Ei ole mõeldav, et kompromissiläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja lugeda näiteks osalist hagist loobumist või õigeksvõttu (Riigikohtu 19. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, p 13).

Võimaliku kompromissi arutamisel väljendatut ei saa käsitada ka menetlusosalise taotlusena jätta tema menetluskulud tema enda kanda. (p 27)

2-13-57327/133 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.06.2019

Maakohus ei rikkunud TsMS § 4 lg-t 2 ja § 5 lg-id 1 ja 2, kui selgitas oma menetlusdokumendis menetluslikku olukorda ja tegi pooltele ettepaneku esitada oma seisukohad selle kohta, milline oli lepingu sõlmimisel poolte ühine tahe õiguskaitsevahendites kokkuleppimiseks. Maakohus ei esitanud kõnealuses menetlusdokumendis uusi faktilisi asjaolusid ega ületanud selgitamiskohustuse täitmise piire. (p 16.4)


VÕS § 200 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus tasaarvestava poole nõue on õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu lõppenud. (p 17)

Müüja ei saa tugineda lepingus sätestatud vastutust piiravatele kokkulepetele, kui ta ise esitatud andmete ebaõigsusest teadis või pidid teadma ja ostjale sellest ei teatanud (vt ka Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 24). (p 18.2)

Poolte kokkulepe, mis lepingu rikkumise korral välistab ostjal osa õiguskaitsevahendite kasutamise või piirab nende kasutamise lühikese ajavahemikuga, sõltumata rikkumise iseloomust, võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). (p 19.2)

2-16-4918/86 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.05.2018

Aegumist lahendades ei saa kohus lähtuda hageja esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab hüvitist nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine. Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg. (p 10)


ÄS § 1671 lg-st 1 tuleneva nõude aegumise korral kohaldub TsÜS § 150 lg 1, mille järgi tuleb hinnata seda, millal hageja sai või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. (p 15)

Seda, kas hageja teadis või pidi kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teadma, tuleb hinnata lähtuvalt kahjustatud äriühingu nõukogu või nõukogu puudumisel osanike teadmisest. Kuivõrd sellises olukorras tekitab mõjutamise tulemusel kahju kahjustatud isiku enda juhtorgan, eelkõige juhatus, siis ei saa kohaldada TsÜS § 31 lg-t 5 ning TsÜS § 133 lg-t 1. Tegemist on olukorraga, kus nõude esitamise juhatuse liikme vastu peaks otsustama nõukogu või nõukogu puudumisel osanikud (ÄS § 168 lg 1 p 10). Olukorras, kus äriühingu osanik on teine äriühing, tuleb aegumist arvutada ajast, mil teise äriühingu juhatus teadis või pidi teadma kahjust ning kahju tekitanud isikust. (p 16)

Kui kahju seisneb tagastamata laenus ning puudub ka vara, mille arvel nõuded rahuldada, siis muutub kahju hüvitamise nõue üldjuhul sissenõutavaks siis, kui kahju on kantud, ja erandina ka siis, kui kahju kandmine on kindel. Õigustatud isik vähemalt pidi TsÜS § 150 lg 1 mõttes kahjust teada saama, kui kahju kandmine oli kindel. (p 18)


ÄS § 1671 lg-st 1 tuleneva nõude aegumise korral kohaldub TsÜS § 150 lg 1, mille järgi tuleb hinnata seda, millal hageja sai või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. (p 15)

Seda, kas hageja teadis või pidi kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teadma, tuleb hinnata lähtuvalt kahjustatud äriühingu nõukogu või nõukogu puudumisel osanike teadmisest. Olukorras, kus äriühingu osanik on teine äriühing, tuleb aegumist arvutada ajast, mil teise äriühingu juhatus teadis või pidi teadma kahjust ning kahju tekitanud isikust. (p 16)

ÄS § 1671 lg 1 kohaldamiseks tuleb esiteks tuvastada, et juhtorgani liige on oma kohustusi rikkunud. Selleks tuleb hagejal kindlaks määrata, kes juhtorgani liikmetest ja kuidas on oma kohustusi rikkunud. (p 33)

ÄS § 1671 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et mõjutaja tegevus, mis viib juhtorgani liikme osaühingut kahjustava tegevuseni, peab olema kantud mõjutaja otsesest tahtlusest mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Üksnes sellest, et kostja töötaja rikub temal kui emaettevõtte nõukogu liikmel lasuvat hoolsus- ja lojaalsuskohtust ei saa järeldada, et kostja oleks tegutsenud tahtlikult ja eesmärgiga tütarettevõtet kahjustada. (p 45)

2-16-16328/28 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.04.2018

Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p-d 18 ja 18.2; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 10)

Kui hageja nõuab kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju (sissetuleku vähenemise) hüvitamist, peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12). (p 11.2)

Ekslik on aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 11). (p 11.1)

Hagejale on kahju tekkinud siis, kui ta ei ole võimeline enam sissetulekut teenima, mitte aga igas olukorras, kus tal on diagnoositud kutsehaigus ja kindlaks määratud töövõimetuse ulatus ning tal puudub sissetulek, sest ta on otsustanud mitte töötada. (p 11.2)


Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega. (p 10)

Kui hageja nõuab kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju (sissetuleku vähenemise) hüvitamist, peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest (p 11.2)

Ekslik on aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega. (p 11.1)

Hagejale on kahju tekkinud siis, kui ta ei ole võimeline enam sissetulekut teenima, mitte aga igas olukorras, kus tal on diagnoositud kutsehaigus ja kindlaks määratud töövõimetuse ulatus ning tal puudub sissetulek, sest ta on otsustanud mitte töötada. (p 11.2) Vt Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p-d 18 ja 18.2; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10. (p 10)


Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12. (p 12)

2-15-11465/95 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.03.2018

Sõltumata sellest, kas menetlusosaline sellele sõnaselgelt tugineb, peab kohus aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud asjaolude alusel ka aegumise katkemise või peatumise võimalusi (vt Riigikohtu 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 16). (p 13.3)


VÕS § 155 lg 4 p 3 käsitleb garantii lõppemist olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist, mh seeläbi, et tagastab garantiidokumendi. Võlasuhte lõppemist kokkulangemise tõttu reguleerib VÕS § 186 p 3. Ehkki garantii lõppemise spetsiifilised alused on loetletud VÕS § 155 lg-s 4, kohalduvad garantiist tuleneva võlasuhte lõppemisele täiendavalt ka VÕS §-s 186 sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused. (p 15.1)

Garantii ei lõpe kokkulangemisega automaatselt siis, kui garantii andjast saab tagatud nõude omanik. Eristada tuleb garantiilepingu alusel garantii andja ja võlausaldaja vahel tekkivat võlasuhet ning garantiiga tagatavat võlasuhet võlausaldaja ja võlgniku vahel. Garantiiga tagatud võlasuhtest tuleneva nõude loovutamisega garantii andjale ei kaasne garantiilepingu poolte kokkulangemist VÕS § 186 p 3 tähenduses. Tagatud nõude loovutamisel garantii andjale lõpeb garantii VÕS § 186 p 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või garantiilepingust tulenevad nõuded garantii andja vastu, mille tulemusena saab garantii andjast ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik. Seejuures ei lähe garantii kui nõudega mitteseotud tagatis tagatud nõude loovutamisel VÕS § 155 lg 2, § 167 lg 1 teise lause ja lg 2 teise lause järgi automaatselt üle uuele võlausaldajale, vaid üksnes eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka garantii. (p 15.2)

Arvestades garantii mitteaktsessoorsust ning seda, et nõude ja selle tagamiseks antud garantii aluseks on iseseisvad võlasuhted, ei ole üksnes garantiiga tagatud nõude loovutamine võlausaldajalt garantii andjale käsitatav ka garantiist tulenevatest õigustest loobumisena VÕS § 155 lg 4 p 3 tähenduses. (p 15.3)


VÕS § 155 lg 4 p 3 käsitleb garantii lõppemist olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist, mh seeläbi, et tagastab garantiidokumendi. Võlasuhte lõppemist kokkulangemise tõttu reguleerib VÕS § 186 p 3. Ehkki garantii lõppemise spetsiifilised alused on loetletud VÕS § 155 lg-s 4, kohalduvad garantiist tuleneva võlasuhte lõppemisele täiendavalt ka VÕS §-s 186 sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused. (p 15.1)

Garantii ei lõpe kokkulangemisega automaatselt siis, kui garantii andjast saab tagatud nõude omanik. Eristada tuleb garantiilepingu alusel garantii andja ja võlausaldaja vahel tekkivat võlasuhet ning garantiiga tagatavat võlasuhet võlausaldaja ja võlgniku vahel. Garantiiga tagatud võlasuhtest tuleneva nõude loovutamisega garantii andjale ei kaasne garantiilepingu poolte kokkulangemist VÕS § 186 p 3 tähenduses. Tagatud nõude loovutamisel garantii andjale lõpeb garantii VÕS § 186 p 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või garantiilepingust tulenevad nõuded garantii andja vastu, mille tulemusena saab garantii andjast ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik. Seejuures ei lähe garantii kui nõudega mitteseotud tagatis tagatud nõude loovutamisel VÕS § 155 lg 2, § 167 lg 1 teise lause ja lg 2 teise lause järgi automaatselt üle uuele võlausaldajale, vaid üksnes eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka garantii. (p 15.2)

2-14-21710/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)


Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2)

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 4031 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1)

Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2)

Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3)

Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35)

Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46)

Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47)

Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)

Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)

Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)


Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)


Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)


Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)


Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 21 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)

3-2-1-161-16 PDF Riigikohus 15.03.2017

Töövõime vähenemisest tuleneva saamata jäänud tulu nõude aegumise kohaldamisel peab kohus tuvastama, millal isiku sissetulek vähenes ehk millal kahju tekkis ja millal isik kahjust teada sai või teada saama pidi. Ka ainuüksi aegumise küsimust lahendades ei saa kohus lähtuda menetlusosalise esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab hüvitist nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 30; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)


Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 29; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 12). Seega hakkab ka tervisekahjustusest tulenevate ravikulude, sõidukulude jmt eest nõutava kahju hüvitamise nõue aeguma ühtselt ajast, mil osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 10)


Ravikulude suurenemine tulevikus on ettenähtav ning isikute kaitse on tagatud VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 koostoimes, mis võimaldavad hüvitise suurust hiljem edasiulatuvalt muuta, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt RKTKo nr 3-2-1-15-16, p 46; RKTKo nr 3-2-1-134-15, p 13). (p 10)

3-2-1-149-16 PDF Riigikohus 08.02.2017

Kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada (vt RKTKo nr 3-2-1-136-10, p 16). (p 20)


VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)


VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud üürniku nõude eeldused on järgmised: • üürnik on üürilepingu eseme suhtes teinud muudatusi või parendusi; • muudatused või parendused on tehtud üürileandja nõusolekul; • üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on üürniku tehtud muudatuste või parenduste tagajärjel oluliselt suurenenud. Muu kui eluruumi üürilepingu puhul võivad üürnik ning üürileandja VÕS § 286 lg 1 kohaldamise välistada. (p 13)

VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et üürnik peab nõude maksmapanekul tõendama, millised parendused ja muudatused ta tegi, samuti seda, et konkreetsete parenduste või muudatuste tegemiseks oli üürnikul üürileandja vastavas vormis nõusolek ning et üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on konkreetsete muudatuste või parenduste tõttu suurem. (p 14)

VÕS § 286 lg 1 kohase hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sellest, kas asja väärtus on üürilepingu lõppedes muudatuste või parenduste tõttu suurenenud. Üürnikul on õigus nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust (vt RKTKo nr 3-2-1-21-08, p 13). Asja väärtuse suurendamist tuleb hinnata lepingu lõppemise seisuga. Olukorras, kus üürniku tehtud muudatused või parendused asja väärtust ei suurenda või parenduste ja muudatuste väärtus on üürilepingu lõppemise hetkeks juba vähenenud nullini, ei saa üürniku nõuet VÕS § 286 lg 1 alusel rahuldada. Hüvitise nõudmise võimalikkuse ja selle suuruse hindamisel tuleb võtta aluseks see, kas ja kui palju on muudatused üürileandjale väärt. (p 15)

Asjaolu, et üürnik on kinnistule teinud parendusi, ei tähenda automaatselt kinnistu väärtuse suurenemist. Samuti ei saa kinnistu väärtuse suurenemist VÕS § 286 lg 1 mõttes eeldada, vaid see tuleb kindlaks teha. (p 16)

VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)

3-2-1-129-16 PDF Riigikohus 21.12.2016

Kui kohus ei ole seltsingu sätete kohaldamise võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel, ei ole kohtud täitnud eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). (p 18)


VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui isik tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab sellest, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29; RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 19). (p 31)


Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 19). (p 22)

Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta vabaabielu puhul seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 20). (p 23)


Vabaabielu ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). (p 21)


Menetlusosaline ei saa kohtule ette kirjutada, millises järjestuses kohus nõudeid peab kontrollima. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-57-13, p 10). (p 19.2.)


Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust (vt võlatunnistuse kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-21-06, p-d 13-17; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 35, 36, 41, 42). (p 40)


Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24; RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 10). (p 48)


Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). (p 49)


Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. (p 46)

3-2-1-106-16 PDF Riigikohus 16.11.2016

Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks TsÜS § 153 lg 1 mõttes lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 12)

Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustusest tuleneva kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt RKTKo nr 3-2-1-126-12, p 14). (p 12)


Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks TsÜS § 153 lg 1 mõttes lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 12)


VÕS § 127 lg 5 järgi on kahju hüvitamise põhimõttega kooskõlas see, kui isiku saadav töötasu arvatakse kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitisest maha üksnes osas, milles see ületab isiku töövõimele vastavat töötasu. (p 15)


3-1-1-41-16 PDF Riigikohus 01.06.2016

Juhul kui isik kasutab talle tööandja poolt tööülesannete täitmiseks antud kütuse krediitkaarti töösuhte kehtivuse ajal selleks, et tasuda kütuse eest, mida ei omanda tööandja, vaid viimase nõusolekuta kolmandad isikud, vastutab ta sellise käitumisega tööandjale tekitatud kahju eest TLS § 74 lg 1 järgi, mitte võlaõigusseaduse 53. peatüki sätete (s.o deliktiõiguslikul) alusel. (p-d 15–16) Ebaseaduslikult enda valdusse jäetud endise tööandja kütuse krediitkaartide selline kasutamine pärast töösuhte lõppemist on käsitatav õigusvastase kahju tekitamisena VÕS § 1043 mõttes (deliktina), kusjuures teo õigusvastasus tuleneb eeskätt VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 koostoimes KarS §-ga 201 või VÕS § 1045 lg 1 p-st 8. (p 18)


VÕS § 1044 lg 2 välistab üldjuhul võimaluse nõuda ka töölepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist võlaõigusseaduse 53. peatüki sätete (s.o deliktiõiguslikul) alusel. (p 16)


Tsiviilhagina ei ole vaadeldav kannatanu selline avaldus, millest ei nähtu avaldaja tahet esitada kriminaalmenetluses kellegi vastu konkreetne (tsiviilõiguslik) nõue (RKEK 3-1-1-106-12 p 28). (p 28)


Kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise küsimuse lahendamiseks nõue esmalt kvalifitseerida, s.t anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. (Vt RKEK 3-1-1-106-12, p 31.) (p 14)

TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu tuleb arvestada iga kahju hüvitamiseks kohustatud isiku osas eraldi. Seega kui õigustatud isik on kahjust ja vähemalt ühest kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg selle isiku vastu suunatud nõude osas alanuks lugeda, olenemata sellest, kas õigustatud isik teab teisi sama kahju hüvitamiseks kohustatud isikuid. (Vt ka RKEK 3-1-1-106-12 p 39). (p 24)


Kuriteoavaldus ei ole käsitatav TsÜS § 160 lg 2 p-s 4 nimetatud avaldusena (RKKK 3-1-1-58-07). (p 28)


Olukorras, kus kannatanu on kuriteokaebuses osutanud nii kahju põhjustanud teole, selle arvatavale toimepanijale, kahju umbkaudsele suurusele kui ka tõenditele, on kannatanu teadmine tekitatud kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust TsÜS § 150 lg 1 mõttes piisav, lugemaks selles sättes ette nähtud aegumistähtaja kulgemine alanuks. (p 23)

Asjaolu, et kahju tekitaja eitab oma vastutust, ei välista TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist. Kui õigustatud isikul on teistest allikatest piisav teave kahju ja kahju hüvitamiseks kohustatud isiku kohta, pole kohustatud isiku enda avaldustel TsÜS § 150 lg-s 1 nimetatud teadasaamise seisukohalt tähtsust. (p 23)

TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu tuleb arvestada iga kahju hüvitamiseks kohustatud isiku osas eraldi. Seega kui õigustatud isik on kahjust ja vähemalt ühest kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg selle isiku vastu suunatud nõude osas alanuks lugeda, olenemata sellest, kas õigustatud isik teab teisi sama kahju hüvitamiseks kohustatud isikuid. (Vt ka RKEK 3-1-1-106-12 p 39). (p 24)

3-2-1-169-15 PDF Riigikohus 17.02.2016

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo nr 3-2-1-180-14, p 12; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p 43). (p 10)

Kui poolte vahel toimuvad lepingueelsed läbirääkimised, võib isiku käitumine ja aegumisele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui teine pool teeb pikema aja jooksul isikule alusetuid makseid, isik võtab need vastu ja lubab, et võimaldab teisele poolele korteriomandi, mistõttu teine pool viivitab lubadustele tuginedes raha tagasinõudmisega nii kaua, et tema tehtud alusetute maksete tagasinõue aegub. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. (p 11)


Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo nr 3-2-1-180-14, p 12; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p 43). (p 10)


Kui poolte vahel toimuvad lepingueelsed läbirääkimised, võib isiku käitumine ja aegumisele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui teine pool teeb pikema aja jooksul isikule alusetuid makseid, isik võtab need vastu ja lubab, et võimaldab teisele poolele korteriomandi, mistõttu teine pool viivitab lubadustele tuginedes raha tagasinõudmisega nii kaua, et tema tehtud alusetute maksete tagasinõue aegub. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. (p 11)

3-2-1-118-15 PDF Riigikohus 17.02.2016

Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)


Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)

Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)


Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)

Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)


Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 12)


Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)

Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (RKTKo nr 3-2-1-40-14, p 26). Seega tuleb liisinguandja nõuete aegumise hindamisel eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning sõltuvalt sellest, millise nõude isik esitab, arvutada vastavalt aegumist. (p 12)

Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)

3-2-1-170-15 PDF Riigikohus 03.02.2016

Kohtul tuleb TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise üle otsustades hinnata, kas isik on kasutanud lepingu alusel saadud raha mittesihipäraselt (s.o vastuolus sõlmitud lepingute eesmärgiga). Juhul kui isik on kasutanud saadud raha mittesihipäraselt, siis võib tema käitumine olla hinnatav tahtlikult heade kommete vastase käitumisena. Sellega oleks ühtlasi tõendatud, et isik soovis õigusvastast tagajärge. (p 12)

VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega tõlgendades tuleb kohtul otsustada, kas juhul, kus üks lepingupool on vaidlusaluse lepingu alusel väljamakstud summat osaliselt vääralt kasutanud, on teisel lepingupoolel õigus tagasi nõuda kogu lepingu alusel väljamakstud summa või üksnes summa, mida kasutati vääralt vastuolus lepingu eesmärgiga. Kui lepingupoolel on õigus tagasi nõuda kogu lepingu alusel väljamakstud summa, siis tuleb arvestada, et TsÜS § 146 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaega saab kohaldada vaid nendele summadele, mida kasutati tahtlikult heade kommete vastaselt õigusvastase tagajärje sooviga. (p 13)


3-2-1-116-15 PDF Riigikohus 11.12.2015

Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)


Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. (p 11)


Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12)

Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13)

Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)


Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguvõtja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12)

Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13)

Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)

Kokku: 81| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json