Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• jõustumise tagajärjed, sh kehtivus õigusjärglaste suhtes

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohta tehtud otsus on pooltele TsMS § 457 lg 1 järgi siduv. Seega olukorras, kus sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks põhjusel, et sundtäitmiseks esitatud nõuet ei ole, ei saa sissenõudja hilisemas menetluses sellele nõudele tugineda. (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnispant (hüpoteek)
• ->
• tekkimine ja lõppemine

AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramiseks. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• põhistamine

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude korral piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Hüpoteegi kustutamise nõude rahuldamiseks peab koormatud kinnisasja omanik tõendama, et hüpoteegipidajal ei saa olla ühtegi nõuet, mida hüpoteek võiks tagada. Selline olukord esineb eelkõige juhul, kui tagatud nõue on rahuldatud. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnispant (hüpoteek)
• ->
• ulatus

Põhinõudena TsÜS 145¹ lg 1 mõttes tuleb käsitada ka täitmist asendava kahju hüvitamise nõuet olukorras, kus pandiga on tagatud mitterahaline kohustus. Seda põhjusel, et pandiga saab AÕS § 279 lg 1 järgi tagada vaid rahaliselt hinnatavaid nõudeid ja mitterahalist kohustust ei olegi üldjuhul võimalik hüpoteegi realiseerimise teel täita. Kui sellise kohustuse täitmise tagamiseks on seatud kinnisasjale hüpoteek, siis saab põhinõudena lugeda tagatuks eelkõige selle kohustuse rikkumise korral tekkiva kahju hüvitamise nõude ja täitmist asendava leppetrahvinõude, kui leppetrahvikohustuses on võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 järgi kokku lepitud. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnispant (hüpoteek)
• ->
• nõuete rahuldamine

Kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 145¹ lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• aegumise erijuhud (TsÜS §153-157)

TsÜS § 157 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 145¹ lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• aegumise katkemine

TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks. See tähendab, et aegumist ei loeta katkenuks mh juhul, kui täitemenetlus lõpetatakse täitemenetluse seadustiku § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• üldsätted
• ->
• kokkulepe aegumise kohta

Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes. (p 24)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• aegumise katkemine

Katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks möödunud (vt Riigikohtu 21. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02, p 11). Pärast nõude aegumist antud võlatunnistus ei saa katkestada aegumistähtaega TsÜS § 158 lg 1 mõttes. (p 24)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnispant (hüpoteek)
• ->
• nõuete rahuldamine

AÕS § 349 lg 3 teise lause järgi kohaldatakse nõude ülemineku puhul sama lõike esimese lause järgi käenduse kohta käivaid sätteid. See ei muuda ei pandi seadmise asjaõiguslepingut ega ka tagatiskokkulepet käenduslepinguks, mille järgi tagab tagatise andja kohustuse täitmist kogu varaga. Käenduse sätteid saab kohaldada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei lähe vastuollu pantimise olemusega. Käenduse sätete kohaldamisest tulenevalt kohaldub kinnisasja omanikule üle läinud nõude aegumisele VÕS § 152 lg 1 kolmas lause, mille järgi tuleb omakorda kohaldada VÕS §-s 70 sätestatut. Kinnisasja omaniku tagasinõue aegub VÕS § 70 lg-st 1 tulenevalt ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue võlgniku suhtes, ning VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt. Erandlikult näeb VÕS § 70 lg 2 ette, et tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist kohustuse täitmise päevast. VÕS § 70 lg-st 3 tulenevalt ei kehti tagasinõude aegumistähtaja pikendamine, kui kinnisasja omanik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli võlgniku suhtes aegunud. Seega on aegunud nõude täitnud kinnisasja omanikule üle läinud nõue endist viisi aegunud. Koos tagasinõudega aegub VÕS § 70 lg 4 järgi ka VÕS § 69 lg-s 5 sätestatud mõistlike kulutuste hüvitamise nõue, samuti tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. (p 20) AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgse nõude olemasolu või aegumine ei välista kinnisasja omaniku (pantija) muude võimalike nõuete esitamist võlgniku vastu, eelkõige nende sisesuhte alusel, milleks on eeldatavasti käsundusleping. Selline nõue muutub sissenõutavaks üldises korras, st muude kokkulepete puudumisel mõistliku aja möödumisel kulutuste tegemisest ja sellest ajast tuleb arvestada TsÜS § 147 lg 1 järgi ka nõude aegumist. Kulutusteks saab lugeda käsundisaaja kulutusi, mida ta kandis võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Tähendust ei ole seejuures VÕS § 70 lg-l 4, mis piirab võimalike VÕS § 69 lg 5 järgsete ja lepinguväliste nõuete aegumist. (p 26)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagi tagamine
• ->
• tagamise abinõud

Hagi tagamise korras kolmandale isikule makstud kaupade hoiutasu, kohtutäituri tasu jms on täitekulud TMS § 37 lg 1 mõttes, mille hüvitamise kohta kehtib erikord (vt ka Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-11, p-d 15-17). Need kulud nõutakse võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel (TMS § 38 lg 2, kohtutäituri seaduse § 31 lg 1, § 38 lg-d 4 ja 5). Täitedokumendi tühistamisel võib võlgnik TMS § 42 alusel nõuda, et sissenõudja tagastaks täitekulud. Täitekulud kui hagi tagamise määruse täitmise kulud hüvitatakse kohtuväliste kuludena TsMS § 144 p 5 mõttes ja menetluskuludena TsMS § 138 lg 1 mõttes menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174). See tähendab mh, et hagi tagamise käigus kantud kulutuste hüvitamist ei saa nõuda hagiga väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust. (p 45)

Juba hagi tagamise korras kaupu hoiule andes tuleks lahendada ka hoiukulude kandmise küsimus ning vajadusel kohustada hagejat tegema nende katteks ettemaksu. TMS § 40 alusel võib ettemaksu nõuda ka kohtutäitur. (p 49)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• üldsätted
• ->
• kõrvalkohustusest tuleneva nõude aegumine

Vt p 43.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• vastuhagi

Sellise vastuhagi esitamine, mis põhiosas on suunatud sama õigussuhte tuvastamisele, mis tuleb kindlaks teha hagi alusel, on üldjuhul tarbetu ja võib olla TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel lubamatu ning tuleks jätta menetlusse võtmata, kui kohtu menetluses on juba sama vaidluse lahendamine, sh hagejate vastassuunalise hagi alusel. Kui selline hagi on menetluses, tuleks see jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 17; 29. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 14; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). (p 36)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• vedu
• ->
• CMR-i kohaldamine

Kui kaupade vastuvõtmiseks ja üleandmiseks on ettenähtud kohad eri riikides, tuleb CMR art 1 järgi veolepingule kohaldada CMR-i, ehkki nii veo tellija, vedaja kui ka veose saaja asukohad on Eestis (vt CMR kohaldamise kohta ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03, p 16; 30. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-08, p 10; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-10, p 11). (p 14)

CMR-is reguleerimata osas laienevad veolepingule siseriikliku õiguse sätted (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p-d 12-13). (p 15)

Veolepingule kui võlaõiguslikule lepingule kohalduv õigus ei määra kindlaks lepingust tulenevaid või lepinguga kaasnevaid asjaõiguslikke tagajärgi. Neile kohalduv õigus määratakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse 4. osa sätete järgi. (p 16)

Vedaja pandiõigus on olemuselt (piiratud) seadusjärgne asjaõigus vaatamata sellele, et pandiõigus tekib võlaõigusliku veolepingu alusel. REÕS § 18 lg 1 järgi tuleb hinnata pandiõiguse tekkimist selle riigi õiguse järgi, kus asi vedamiseks võeti. (p 17)

REÕS § 18 lg 2 järgi ei saa teostada asjaõigust vastuolus asja asukohariigi õiguse oluliste põhimõtetega. Seega tuleb Eestis hinnata, kas ja millises ulatuses oleks välisriigi õiguse järgi tekkinud asjaõiguse tunnustamine vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Eelkõige tähendab see võimalust jätta Eestis võlausaldajate ja käibekaitse huvides tunnustamata välismaal tekkinud asjaõigus, mille sarnast Eestis ei tunta ja mille tunnustamine oleks vastuolus Eesti asjaõiguse üldpõhimõtetega. Samuti tähendab see seda, et välismaal tekkinud ja Eestis üldiselt tunnustatavat asjaõigust ei pea tunnustama suuremas ulatuses kui Eesti õigusest tulenevat sarnast õigust. Välismaal tekkinud asjaõiguslik tagatisõigus ei saa selle Eestis realiseerimisel olla üldjuhul võlausaldaja jaoks „parem" kui sarnane Eesti õiguses sätestatud tagatisõigus. (p 20)

Tulenevalt VÕS § 803 lg-test 1 ja 2 tunnustab vedaja pandiõigust ka Eesti õigus, mistõttu on välisriigi õiguse alusel tekkinud pandiõigust võimalik Eestis tunnustada. Küll tuleb asja lahendamisel hinnata, kas ja millises ulatuses erinevad välisriigi ja Eesti õigus vedaja pandiõiguste teostamisel, mh tuleb kindlaks teha pandiõigustest tulenevates õiguste kui ka sellega tagatud nõuete ringi erinevused. (p 21)

Kuigi CMR-is ei ole otseselt sätestatud saatja õigust nõuda, et vedaja annaks veose saajale üle, tuleneb saatja selline õigus CMR-i üldisest mõttest. Nimelt on veolepingu poolteks saatja ja vedaja ning vedajal tuleb oma põhikohustus (kauba kohaletoimetamine saajale) täita just saatja ees. Ka VÕS § 774 lg 1 esimese lause järgi võib kaupade saatjana veolepingu pooleks olev isik nõuda, et vedaja täidaks kohustuse anda kaupade saajale kaubad üle. Kohustuse täitmise nõude aluseks on VÕS § 108 lg 2 esimene lause. (p 26)

Kui kaupade saatja ja vedaja on sõlmitud veolepingust tuleneb kohustuse täitmise nõue kolmanda isiku (kaupade saaja) kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, saab kaupade saatja nõuda kaupade üleandmist kaupade saajale (vt ka nt Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29). Seega on nii kaupade saatjal kui saajal õigus nõuda kaupade üleandmist. Selline nõude osas on nad solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. (p 28)

Veetava kauba kaotsimineku korral võib kauba saaja nõuda CMR art 13 lg 1 teise lause ja art 17 lg 1 alusel, et vedaja hüvitaks talle kauba väärtuse CMR art-s 23 sätestatud ulatuses. See ei välista kauba saatja nõuet vedaja vastu kauba väärtuse hüvitamiseks (Eesti õigust kohaldades tuleneks see sõnaselgelt VÕS § 788 lg-st 4). Lisaks võib CMR art 27 lg 1 alusel nõuda hüvitatavalt summalt viivist 5% aastas. Viivist võib TsMS § 367 alusel nõuda ka etteulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. Ka kaupade väärtuse hüvitamise ja viivise nõude osas on hagejad solidaarvõlausaldajad (vt ka otsuse p 28). Eesti õiguse järgi võib isikul olla õigus nõuda eseme üleandmata jätmisel eseme väärtuse hüvitamist kahjuhüvitisena VÕS § 115 lg-tes 1-3 ettenähtud tingimustel (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 21; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12).

Kui vedaja keeldub alusetult kaupu välja andmast (mh kui väljaandmisest keeldumise alusena väidetud pandiõigus või kohustuse täitmisest keeldumise õigus tegelikult puudub), ei ole iseenesest välistatud, et kaubad saab lugeda CMR art 20 mõttes kaotatuks. Seda õigustab eelkõige vajadus lõpetada kaupade üleandmist ja vastuvõtmist puudutav ebaselge õiguslik olukord ning vajadus tagada saatjale ja saajale võimalus esitada vedaja vastu rahalisi hüvitisnõudeid. (p 30)

Veotasunõue on CMR-ile alluvast lepingust tulenev nõue, millele kohaldub CMR art-s 32 sätestatud aegumise regulatsioon. (p 40) Nõudeid, mille aegumistähtaeg on möödunud, ei või CMR art 32 lg 4 sõnastuse järgi esitada vastuhagi või vastuvaidluse (inglise keeles set-off; prantsuse keeles exception) korras. Vastuvaidluse korras õiguse teostamise keeld tähendab CMR-i mõttes nii seda, et aegunud nõuet ei tohi tasaarvestada, kui ka seda, et aegunud nõudele tuginedes ei tohi keelduda oma kohustust täitmast, s.o tugineda VÕS §-dele 110 või 111 (vt ka Münchener Kommentar zum HGB, 2. Aufl, 2009 (MüKo), Band 7, CMR art 32, Rn 49). (p 48)

CMR art 32 lg 1 teise lause kontekstis peaks selle sätte kohaldamiseks olema maksekohustuse täitmata jätmine suunatud õigusvastase tagajärje saavutamisele, sh eelkõige kostja tahtlikule kahjustamisele (vt sarnase TsÜS § 146 lg 4 tõlgendamise kohta Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). (p 41)

CMR ei näe vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. (p 43)

CMR ei näe vedajale ette saajale üle andmata jäänud kaupade hoidmise või realiseerimise tõttu tekkinud kulutuste hüvitamise nõuet, kuid ka ei välista seda. Esmalt võib kõne alla tulla see, et vedajal on võimalik esitada kaupadele kui pandiesemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue. Välistatud ei ole ka lepingulised kulutuste hüvitamise nõuded. (p 44)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• tegemisel lahendatavad küsimused
• ->
• kvalifitseerimiskohustus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• üllatamise keeld

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40).

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnispant (hüpoteek)
• ->
• nõuete rahuldamine

Täitemenetlusega lõpeb TMS § 158 lg 3 teise lause järgi ka hüpoteek, millest tuleneva nõude rahuldamiseks kinnisasjale sissenõue pöörati. Seega ei saa hüpoteegist tulenevad õigused üle minna pantijale. Pantijale läheb AÕS § 349 lg 3 esimese lause (samuti VÕS § 173 lg 3 p 1) järgi üle üksnes materiaalõiguslik nõue. AÕS § 349 lg 3 kohaldamisel ei ole tähtis, kas hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik tasub võla vabatahtlikult või tasutakse võlg kinnisasja arvel toimunud täitemenetluses. Oluline on vaid, et võlg tasutakse nõuet tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Sarnane tagajärg nõude üleminekuks tuleneb kolmandale isikule tema vara müümisel teise isiku võla katteks täitemenetluses VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude ülemineku (cessio legis) juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes. Nõude üleminek AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgi ei välista pantija õigust esitada nõudeid tema ja võlgniku sisesuhte alusel. AÕS § 349 lg 3 esimese lausest tulenev nõue ei aegu VÕS § 70 lg 2 kohaselt enne kuue kuu möödumist kohustuse täitmise päevast. See säte kehtib ka nõude rahuldamisel täitemenetluses. TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Nimetatud säte hõlmab ka tagatiskokkulepet ning täitemenetluse eeldusena on vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12). Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 30 aastat täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine tähendab TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• aegumise erijuhud (TsÜS §153-157)

Kui tegemist on korduvate kohustustega, tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• tehingust tuleneva nõude aegumine
• ->
• aegumistähtaeg

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• tehingust tuleneva nõude aegumine
• ->
• aegumistähtaja algus

Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11).