https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-8577/98 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2021
    Kehtetu:

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)


Olukorras, kus kohus teab enne isiku üle eestkoste seadmist, et ta on enne teovõimelisena kehtivalt andnud enda esindamiseks volituse, tuleb seda asjaolu arvestada isiku eestkostevajaduse hindamisel ning eestkostja ülesannete määramisel (vt ka RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 21). (p 14)

Kehtivast õigusest ei tulene, et juhul kui isikul tekib peale volituse andmist piiratud teovõime, mõjutaks see teovõimelisena antud volituse kehtivust. Eestkostetava teovõimelisena antud volitus kehtib ka olukorras, kus kohus on hiljem seadnud tema üle eestkoste ja määranud talle eestkostja. (p 15)

Kui isiku eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha vastavalt eestkostevajaduse muutumisele muudatusi eestkostja ülesannetes või eestkoste lõpetada. Eestkostja ülesanded peavad vastama piiratud teovõimega isiku eestkostevajadusele ka pärast eestkostja määramist. Kohus peab hiljemalt iga viie aasta järel kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Kohus võib isiku eestkostevajadust kontrollida ka varem (RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 14). Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise mh omal algatusel (vt ka RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 16; RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 17). (p 16)

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)

Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


    Kehtetu:

Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


Piiratud teovõimega täisealisel isikul ei ole TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 kohaselt üldjuhul tsiviilkohtumenetlusteovõimet (TsMS § 202 lg 4 esimese lause järgi on eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses). Piiratud teovõimega täisealist isikut esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja, kes on PKS § 207 lg 1 kohaselt oma ülesannete ulatuses eestkostja. Kui eestkostetav on enne kehtivalt volitanud kedagi ennast kohtumenetlustes esindama, on ka volitatud esindajal õigus eestkostetavat TsMS § 217 lg 1 kohaselt menetluses esindada.

Menetlusosalise esindaja ei ole menetlusosaline, vaid isik, kelle kaudu menetlusosaline menetluses osaleb (TsMS § 217 lg 1). Esindaja menetlusse kaasamist TsMS ei sätesta. (p 19)

2-17-1453/135 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.12.2020
    Kehtetu:

Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)


TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)


Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Testamendi peab PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)

Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)

TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. (p 15)

Iga eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingu kehtivust tuleb üksikjuhtumil eraldi hinnata. Üldreeglit tehingu kehtivuse hindamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud siiski võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks. Sarnaselt saab teovõime hindamise lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi. (p 16-17)

Oluline on, et isiku testeerimisvõime hindamisel oleks tõendamiskoormise jaotus menetlusosalistele algusest peale selge. Eestkostetava teovõime piiratuse tõendamiseks vaidluses testamendi kehtivuse üle võib üldiselt olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi teinud eksperdi arvamuse esitamine kohtule. Järgnevalt saab minna tõendamiskoormis üle vastaspoolele, kes peab tõendama eestkostetava testeerimisvõime olemasolu. See ei välista, et keerulisemates asjades on kohtul võimalik tõendamiskoormis vastavalt asjaoludele jagada eelnevast erinevalt. (p 18)

2-19-13540/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.04.2020

Alaealisel puudub piiratud teovõime tõttu tsiviilkohtumenetlusteovõime ehk võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. (p 13.1)

TsMS § 217 lg-st 7 tuleneb, et kui menetluses esindab last selleks määratud esindaja, ei ole vanematel õigust menetluses last esindada. TsMS § 217 lg 7 kehtib eelkõige juhtudel, kui kohus on määranud lapsele TsMS § 219 alusel esindaja või PKS § 209 alusel erieestkostja (vt ka Riigikohtu 17. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-15, p 27). (p 13.2)

TsMS § 553 lg 1 reguleerib lapse iseseisvat kaebeõigust ning annab alaealisele, kes on vähemalt 14 aastat vana, õiguse teostada kaebeõigust paralleelselt teda kohtumenetluses esindava seadusliku esindajaga. Viidatud säte ei reguleeri aga lapsele määratud esindaja õigust esitada last esindades lapse nimel teda puudutava lahendi peale kaebus TsMS § 222 lg 1 p 10 järgi.

TsMS § 219 lg-te 2 ja 4 ning § 222 lg 1 p 10 alusel on lapsele määratud esindajal õigus esitada lapse nimel ringkonnakohtule maakohtu määruse peale määruskaebus. (p 13.3)

3-2-1-79-14 PDF Riigikohus 15.10.2014

Kuigi kohtutoimikust ei nähtu, et maakohus oleks pooltele teatavaks teinud, mis osas maakohus tavamenetlusest kõrvale kaldub, ei järeldu sellest, et maakohus ei lahendanud asja lihtmenetluses. Ka on võimalik lihtmenetlus korraldada kirjalikus menetluses. (p13)


    Kehtetu:
    Kehtetu:

TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes. (p 11)

3-2-1-87-11 PDF Riigikohus 09.11.2011

Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.


Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet. Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus nimetatud sätte alusel avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses. Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus. Eestkoste seadmise menetluseks tuleb piiratud teovõimega täisealisele isikule määrata esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, v.a. kui teda esindab advokaat või muu kohane esindaja.


Eestkostjat määrava kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.


Eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse. Kohus saab algatada eestkostja määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse alusel kui ka omal algatusel, kui kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust. Eestkostjat määrates tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele. Eestkostja määramiseks tuleb kohtul tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel. Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses. Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda. Eestkostja ülesannete ulatus sõltub eelkõige sellest, milline on isiku eestkostevajadus. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud. Isik ei vaja hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule tuleb eelistada võimaluse korral muid abinõusid. Mh on võimalik isiku asjade ajamiseks anda volitus. Seejuures peab täisealine isik teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama. Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.


Kolleegiumi arvates ei ole eestkostja seadusest tulenevaid üldisi õigusi ja kohustusi vaja kohtumääruse resolutsioonis märkida, küll aga peab kohtumääruse resolutsioonist nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus. Määruse resolutsiooniga peab kohus TsMS § 442 lg 5 ja § 463 lg 2 järgi lahendama selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. (p 21)


Piiratud teovõimega täisealine isik peab oma asjade ajamiseks teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks.

3-2-1-42-10 PDF Riigikohus 17.05.2010

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 lg 1 teise lause järgi tekivad kehtivast esindusest õigused ja kohustused esindatavale, mitte esindajale.


Üldjuhul ei tohiks asja lahendus menetlusliigist oleneda, seda eriti lihtmenetluse asjade puhul (TsMS § 405), kus kohtul on menetlusreeglite kujundamise vabadus märkimisväärselt suur (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10, 11).


Juurdepääsuasjade lahendamisel tuleb TsMS § 198 lg 3 esimese lause ja TsMS § 6182 lg 1 esimese lause kohaselt asja lahendamisse kaasata kõigi kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab (st kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu määramine võib kõne alla tulla, omanikud), samuti kinnisasjade asukohajärgne vallavalitsus. Nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohtadega.


Kuna sisulise vaidlusasja lahendamine hagita menetluses on esmajoones seadusandja otstarbekusest lähtuv otsustus, ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Sama põhimõte peaks kehtima ka juhul, kui asi, mis tuli lahendada hagimenetluses, lahendati hagita menetluses Et hiljem tugineda menetlusliigi valiku ebaõigsusele, peab menetlusosaline TsMS § 333 lg 1 järgi esitama kohtule õigel ajal vastava vastuväite.


AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks. Juurdepääsu määramist ei välista see, kui kinnisasjale, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, on omanik naaberkinnisasja omaniku juurdepääsu soovist teades rajanud juurdepääsu takistavana rajatisi, istutanud puid vms. Sellist tegevust saab hinnata pahauskse käitumisena AÕS § 156 lg 1 järgse nõude realiseerimise takistamiseks.

AÕS § 156 lg 2 eesmärk on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud (vt Riigikohtu 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10).

AÕS § 156 lg-t 3 tuleb kohaldada eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud.

3-2-1-117-07 PDF Riigikohus 19.12.2007

Kohustuse ülemineku juures tuleb eristada kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (VÕS § 175 lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu.


Esindaja võib tulenevalt TsÜS § 116 lg-st 1 tegutseda esindatava nimel ka siis, kui ta ei tee esindatava nimel sõnaselgelt tahteavaldust.


Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks või kohustuse ülevõtmise heakskiitmine ei pea olema tehtud samas vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus. Kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt.


Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-18-07.


Kui kolmas isik võtab võlgniku kohustuse üle võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel VÕS § 175 lg 2 järgi, läheb kohustus üle üksnes võlausaldaja nõusolekul. Kui puudub võlausaldaja eelnev nõusolek või hilisem heakskiit kohustuse ülemineku kui käsutuse kohta, ei ole kohustus kolmandale isikule VÕS § 175 lg 2 järgi üle läinud ja võlausaldaja ees vastutab kohustuse täitmise eest endiselt võlgnik.

Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks või kohustuse ülevõtmise heakskiitmine ei pea olema tehtud samas vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus. Kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt.

Kohustuse ülemineku juures tuleb eristada kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (VÕS § 175 lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json