https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-141014/56 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.11.2024

Nõude aegumise peatab üksnes hagi või sellega võrdsustatud avalduse esitamine õige võlgniku (kostja) vastu. Seda ka olukorras, kus kostjast saab menetlusosaline kostja asendamise kaudu (TsMS § 208 lg 1). Nõude aegumist ei mõjuta asjaolu, et hageja ei teadnud, kes on õige kostja. (p-d 12.1-12.3)


Ringkonnakohus ei või keelduda apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, kui maakohus on hagi lahendamisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, nt eksinud aegumise sätete kohaldamisel, ja see võis oluliselt mõjutada maakohtu otsust. (p 10)


Kui kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. (p 11.1)

Aastates arvutatava aegumistähtaja puhul tuleb lugeda aegumistähtaja viimase aasta vastavaks kuuks ja päevaks TsÜS § 136 lg 2 mõttes kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva, mitte TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 järgi üldjuhul tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00. (p 11.2)

2-17-7745/19 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.04.2018

Kuudes, nädalates ja aastates arvutatavate tähtaegade arvestamisel on oluline see, mida pidada „vastavaks päevaks“. Nimelt tuleb „vastavaks päevaks“ pidada selle sündmuse päeva või kalendripäeva, millega seadus seob tähtaja kulgemise (vt nt Riigikohtu 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7; 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15).

Kuudes arvutatava tähtaja puhul ei ole TsÜS § 136 lg 3 järgi oluline, millal algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi, vaid oluline on see, millal lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. (p 10)

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamise tähtaja (PankrS § 106 lg 1 neljas lause) puhul on TsÜS § 136 mõttes „vastavaks päevaks“ nõuete kaitsmise koosoleku, kus nõue jäi kaitsmata, toimumise päev. (p 11)


Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamise tähtaja (PankrS § 106 lg 1 neljas lause) puhul on TsÜS § 136 mõttes „vastavaks päevaks“ nõuete kaitsmise koosoleku, kus nõue jäi kaitsmata, toimumise päev. (p 11)

2-15-6538/82 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.04.2018

TsÜS § 69 lg 2 järgi loetakse e-kiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses saab lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12; 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 18). (p 14)


Kuna TsÜS § 136 lg 2 järgi möödub aastates arvutatav tähtaeg kohustuse täitmise tähtpäevale vastaval päeval (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 29 ja 33) , möödub VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ühe aasta möödumisel kindlustusandja otsuse kättesaamise päevast. (p 15)

3-2-1-75-14 PDF Riigikohus 21.04.2015

TsÜS § 137 lõike 1 kohaselt möödub tähtaeg tähtpäeva saabumisel kell 24.00. Ka TsMS § 62 lõike 2 esimese lause kohaselt võib üldjuhul menetlustoimingut teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Nendest sätetest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)


TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2014. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 70)


Maksekäsu avalduse saab maakohus rahuldada üksnes juhul, kui on täidetud maksekäsu menetluse kohaldamise eeldused (nt TsMS §-s 481 sätestatud eeldused, avaldus vastab TsMS §-s 482 sätestatud nõuetele, ei ilmne menetluse peatumise aluseid (TsMS § 483 lõige 2 punkt 4). Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)


Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)


TsÜS § 137 lõikest 1 ja TsMS § 62 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)


PS § 15 lõike 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lõike 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (p 58). PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. (60) PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). Seetõttu tuleb edasikaebeõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamisel arvestada ka seda, milliste põhiõiguste kaitseks soovib isik kaebeõigust kasutada. (p 59) PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. PS § 15 lõike 1 teisest lausest tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. PS § 15 lõike 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus (p 44). Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. (p 45)


PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). (p 59) PS § 24 lg 5 kaitseala hõlmab nii õigust kaevata esimese astme kohtu lahendi peale edasi ringkonnakohtusse kui ka õigust kaevata ringkonnakohtu lahendi peale edasi Riigikohtusse. PS § 24 lõike 5 selline tõlgendus ei tähenda samas seda, et kõiki kohtulahendeid peab olema võimalik vaidlustada kahes kohtuastmes. (p 62) TsMS § 4891 lg 5 riivab PS § 24 lg 5 tagatud edasikaebeõigust. (p 64) Edasikaebeõiguse piirang ei ole sedavõrd intensiivne, et kaaluks üles riive eesmärgiks olevad väärtused. (p 68)

3-2-1-162-13 PDF Riigikohus 02.04.2014

Kui ostja ja müüja on kokkuleppinud kõrgemas ostuhinnas, kui seda on kajastatud notariaalselt tõestatud müügilepingus, võib olla tegemist näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes (p 38).


Vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12 (p 20).


Kui hageja nõuab laenulepingu järgi eraldi raha kummaltki kostjalt, on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt (p 18).


Läbirääkimised peatavad aegumise üksnes juhul, kui need sisuliselt ka toimuvad. Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28) (p 32).


Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43).


Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra ( p 29)


Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).


Kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (p 41).


Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14).

Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). (p 38).


Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis. (p 39)


VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11) ( p 37)


Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (p 29).

Aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12) (p 31).


Vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud, st vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (p 25).


Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11) (p 37).


Tõendamaks, et võlgnikud tunnistasid laenulepinguga kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal esmalt tõendada võlgnike tahe luua iseseisev kohustus (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). Kui võlausaldaja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad võlgnikud välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel (p 36).

Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata (p 44).

Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).


Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata. (p 44)

3-2-1-144-13 PDF Riigikohus 24.03.2014

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium muudab 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud seisukohta, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Hagi esitamine kostja vastu nõude rahuldamiseks on käsitatav ühtlasi tahteavaldusena nõude maksmapanekuks ja seetõttu tuleb kohaldada ka TsÜS § 136 lg-t 8, mille järgi tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva sattumisel riigipühale või muule puhkepäevale loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. (p 12)

3-3-1-44-12 PDF Riigikohus 14.11.2012

Vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega. Iga vangla põhimääruses määratakse kindlaks vanglateenistuse ametnike ülesanded ja justiitsminister võib ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsminister ei saa määrusega muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustuspädevust.


TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. TsÜS § 136 lg 3 lähtub sündmuse päevale vastavast päevast. (p 22)


Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa¬piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.

Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.


Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Samuti puudub kinnipeetaval asjakohane informatsioon ning pädevus hinnata vanglaametnike otsust mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Oht kinnipeetava julgeolekule seoses osakonnas töötamisega ei ole kinnitust leidnud. Kinnipeetav on kohustatud töötama ja asjaolusid, mis töötamist välistavaid, pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud. Seega ei ole määravat tähendust asjaolul, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud.

Kinnipeetava töölt vabastamiseks peab olema reaalne oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Vanglal lasub küll kohustus tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid käesoleval juhul ei viita miski asjaolule, et vangla oleks oma kohustust rikkunud.


Vangistusseadus ei sätesta töökohustuse täitmise aega, samuti ei ole kohustuslik märkida tööle määramise käskkirjas tööaega. Kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ka sellel ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda.

Kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist.


Vanglaametniku korralduse võib jätta täitmata üksnes juhul, kui ilmselgelt on olemas mõni HMS § 63 lg s 2 sätestatud tühisuse alus. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ning seda ei pea täitma (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist. Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasusel olla tähendus kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel.


Kinnipeetavale võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning otsus asjas nr 3-2-1-116-07).


Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldusakti täitmise peatamist ette. Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Vaideorgan või halduskohus saab konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginedes hinnata haldusakti täitmise peatamiseks vajadust. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.


Isikukoodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning ebaõige isikukoodi märkimine ei tingi praegusel juhul haldusakti õigusvastasust. Haldusaktide adressaat nähtub tööle määramise käskkirjadest piisavalt selgelt ning selles vanglas ei ole ka teist samanimelist isikut.


Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud. Eeltoodu ei kehti juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Riigikohus ei võta seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud uute faktiliste asjaolude kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule.

Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.

3-2-1-142-08 PDF Riigikohus 11.02.2009

TsÜS § 136 lg 2 rakendamisel ei oma tähtsust, millal algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 järgi saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Selleks vastavaks päevaks on aastates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus. Tähtaja möödumist täpsustab TsÜS § 137 lg 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg üldjuhul vastaval päeval kell 24.00.


Varasema kaubamärgiseaduse kohaselt ei olnud võimalik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks. Sellise hagi esitamise õigus sätestati 1. maist 2004. a KaMS § 52 lg-s 1. Enne 1. maid 2004 võis esitada kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse apellatsioonikomisjonile (varasem KaMS § 24).

KaMS § 72 lg 1 annab KaMS § 52 lg-s 5 sätestatud hagi aegumise tähtajale tagasiulatuva jõu.

Kaubamärgi üldtuntust tuvastatakse üksnes juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (alustest) ning seetõttu ei ole õige aegumise kohaldamine sellele asjaolule eraldi.


Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Justiitsministri 23. augusti 1999. a määruse nr 42 "Hinnata hagi puhul advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri kehtestamine" kohaselt on hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni. Nimetatud rahasumma on väljamõistetava õigusabikulude maksimummääraks ja et see summa hõlmab õigusabikulusid kõikides kohtuastmetes. Kui alama astme kohus on õigusabikulud välja mõistnud maksimummääras, ei saa kõrgema astme kohus seda määra enam ületada.

3-2-1-116-07 PDF Riigikohus 07.12.2007

TsÜS § 135 lg 1 määrab kindlaks tähtaja kulgemise alguse. Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 3 kohaselt viimase kuu vastaval päeval. Vastavaks päevaks on aastates, kuudes või nädalates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus.

3-2-1-82-07 PDF Riigikohus 14.11.2007

TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 kohaselt saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus.


Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg-st 1 tuleneb, et reeglina ei hakka tähtaeg kulgema mitte tähtaja algust määrava sündmuse toimumise päeval ega kindlaksmääratud kalendripäeval, vaid sündmusele või kalendripäevale järgneval päeval. Erandina võib tähtaeg hakata kulgema ka muul ajal, kuid sellisel juhul peab tähtaja erinev algus tulenema seadusest või lepingust. VÕSRS § 9 lg-s 2 ongi selgelt sätestatud, et aegumistähtaega arvestatakse alates 1. juulist 2002. a. Nii VÕSRS § 9 lg 2 sõnastusest kui ka seadusandja soovist siduda lühemate tähtaegade kulgemise algus tsiviilseadustiku üldosa seaduse uue redaktsiooni ja võlaõigusseaduse jõustumise hetkega saab järeldada, et VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenebki eelnimetatud erand.

TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 kohaselt saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json