2-20-3869/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.11.2022 |
|
Pärimisleping on PärS § 95 lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (PärS § 19 jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (PärS § 89 jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. (p 11.1)
Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse PärS § 102 lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes.
Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5).
Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 11.2)
Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90–96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad PärS § 102 lg-d 2 ja 3. PärS § 102 lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. (p 11.3)
Pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (PärS § 103 lg 1 p 1). (p 12)
Pärimislepingu tühistamine on lisaks PärS § 102 lg-le 1 võimalik TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel). PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes. (p 11.2)
Pärandaja eluajal on pärimislepingu tühistamise õigus TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud aluste olemasolu korral pärandajal endal, kuid pärast pärandaja surma tekib see õigus ka isikul, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Seega saab pärimislepingu PärS § 102 lg 2 järgi tühistada ka siis, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alused ilmnevad pärandaja eluajal. Pärandajal on võimalik pärimisleping tühistada, kui pärimislepingu sõlmimise ajal esines oluline eksimus (TsÜS § 92), pettus (TsÜS § 94) või ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96). (11.3)
Eksimus TsÜS § 92 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivate asjaolude kohta. Eksimusega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud, mille tehingu teinud isik on tehingu tegemisel aluseks võtnud, muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul oli isikul tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest õige ettekujutus, asjaolude hilisem muutumine ei muuda aga ebaõigeks seda ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis oli isikul tehingu tegemise aja seisuga. Eksimusena TsÜS § 92 järgi ei käsitata ka seda, kui jäävad realiseerumata isikul tehingu tegemise ajal olnud ootused tuleviku suhtes. Samuti ei loeta TsÜS § 92 tähenduses eksimuseks seda, kui isikul olid tehingu tegemisel ebapiisavad teadmised tehinguga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, mh näiteks ebaselge ettekujutus tehingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalustest. (p 11.3)
Kohtult saab taotleda PärS § 102 lg-s 1 sätestatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku asendamist üksnes siis, kui erandlike asjaolude tõttu saab asuda seisukohale, et pärimislepingu teise poole keeldumine nõusoleku andmisest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hinnang sellele, kas hea usu põhimõte kohustab pärijat andma pärimislepingu tühistamiseks vajalik nõusolek, tuleb anda igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid. Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kooselu lõppemine võiks olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kui sellele lisaks oleksid tuvastatud veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudaksid kostja soovi jätkuvalt pärimislepingule tugineda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ühtimatuks. (p 11.2)
PärS § 102 lg 1 kohane pärimislepingu tühistamine kujutab endast VÕS § 13 lg-s 1 nimetatud lepingu muutmist või lõpetamist. (p 11.2)
Pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril selgitamiskohustust täites oluline roll. Notaril tuleb pärimislepingu tõestamisel pooltele selgitada valitava viimse tahte avalduse liigi eeliseid ja puudusi ning pärandaja alternatiivseid võimalusi määrata oma vara saatust oma surma korral. Muu hulgas tuleks notaril selgitada, et pärimislepingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud, mistõttu tuleks kaaluda võimalust leppida pärimislepinguga kokku taganemisõiguses, sh selle ulatuses ja tingimustes. (p 12)
|
| 2-20-12522/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2022 |
|
Hoiustamine NotS § 35 lg 2 mõttes on tõestamistoiminguga kaasnev ametikohustus, kui see on seotud sama notari tõestatava tehinguga ja hoiulevõtmist taotlevatel isikutel on tehingust tulenev õigustatud huvi tehingu täitmise tagamiseks hoiustamise teel. NotS § 35 lg 3 kohaselt on hoiustamine väljaspool VÕS § 120 ja NotS § 35 lg-t 2 notari ametiteenus. Hoiulevõtmise alus on NotS § 35 lg 4 järgi hoiustamist taotleva isiku notariaalselt kinnitatud avaldus, kui see ei sisaldu juba tagatava tehingu kohta koostatavas notariaalaktis (vt RKTKo nr 2-15-8579/48, p 27; RKTKo nr 3-2-1-130-13, p 12). (p 14)
Notar peab sõltumata sellest, kas hoiustamine on ametitoiming või -teenus, hoiustamisel välja selgitama, milline on poolte tehingust tulenev õigustatud huvi tagada tehingu täitmine hoiustamise teel. Nii ametitoimingu kui ka -teenuse vormis notari poolt raha, väärtpaberite või dokumentide hoiule võtmisel tekib notari ja hoiule andja vahel käsundusleping, millega notar kohustub osutama tagamisteenust. Raha, väärtpaberite või dokumentide hoiule võtmisel on notar kohustatud välja selgitama, missuguse tagajärje saavutamist soovib hoiule andja hoiustamisega tagada (õigustatud huvi tagada tehingu täitmine hoiustamise teel), ning nõustama hoiule andjat selles, kuidas tuleks hoiustamine, sh tingimused hoiustatu väljaandmiseks, korraldada, et hoiustamisega oleks võimalik hoiule andja eesmärke saavutada. Juhul, kui notar seda kohustust ei täida, ei ole notar hoiustamisel täitnud hoiustamiseks sõlmitud käsundit notarilt oodatavate kutseoskuste tasemel. Samuti peab notar selgitama juba hoiustamisel välja poolte tahte, sh selle, millise tähenduse annavad pooled või annab hoiustaja hoiustamise tagasivõtmatusele (RKTKo nr 2-15-8579/48, p 31; RKTKo nr 3-2-1-130-13, p 14). (p-d 15 ja 16)
|
| 2-18-15735/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.11.2021 |
|
VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõudmise eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa üürilepingu üleandmise tehingu tühisus. Kui pooled ei esita üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud üürilepingu üleandmise nõusolekut, on kohtul õigus hinnata üürilepingu üleandmise tahte tuvastamiseks poolte esitatud muid asjaolusid ja tõendeid. (p 11)
Üürilepingu üleandmisel VÕS § 290 järgi ei lähe uuele üürnikule üle eelmise üürniku juba sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. Sissenõutavaks muutunud kohustuse võib uuele üürnikule üle anda kokkuleppel üürileandjaga või tema nõusolekul nt VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 alusel. (p 11)
VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too kaasa üürilepingu üleandmise tühisust. (p 11)
VÕS § 307 lg 1 järgi saab pandiõiguse teostamiseks pidada asjade kinnipidamist, kuid see säte ei välista pandipidajast üürileandja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud hüvitisnõuete, samuti asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks tehtud kulutuste hüvitamise nõuete rahuldamist panditud vara müügitulemi arvel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). (p 12)
Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. (p 12)
Üürilepingu ülesütlemine ei muuda lepingut kehtetuks ega lõpeta lepingupoole õigust nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär kohaldub juhul, kui lepingus ei ole kõrgemat viivisemäära kokku lepitud. (p 13)
|
| 2-18-9475/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.12.2020 |
|
Kuigi ÄS § 171 lg 5 järgi peab osaühing iga osanike koosoleku kohta koostama protokolli, ei ole koosoleku protokollimise nõue kirjaliku vormi nõue TsÜS § 78 mõttes. (p 9.2)
Osanike otsus on osanike koosolekul vastu võetud siis, kui on toimunud hääletamine ja otsuse poolt on antud nõutav arv hääli.
Kuna seadus ei näe osanike koosolekul vastu võetud otsusele ette kohustuslikku vorminõuet, siis ei saa kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille järgi on tehing seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmisel tühine. (p 9.3)
Koosoleku protokollimine on osaühingu huvides tehtav toiming, mis tehakse osaühingu ja protokollija vahelises võlasuhtes. Selle võlasuhte raames võtab protokollija endale kohustuse kajastada koosoleku käiku õigesti, vormistada seaduse nõuetele vastav dokument ja allkirjastada see. Üldjuhul on võlasuhteks, millest tulenevalt tekivad protokollijal äriühingu vastu eelnimetatud kohustused, mingi teenuse osutamise leping (nt käsundus- või tööleping). Osaühingu nõue allkirjastada protokoll on seega kohustuse täitmise nõue võlaõigusseaduse § 108 lg 2 esimese lause mõttes ja protokollija on isik, kellelt osaühing võib nõuda selle kohustuse täitmist. (p 12)
Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine ei ole tahteväljendus, mille eesmärk oleks tehingu tegemine. Samas on protokolli allkirjastamine siiski selline toiming, mis on suunatud õigusliku tagajärje kaasatoomisele, nimelt on protokolli koostamise ja allkirjastamise eesmärk luua dokument, mis võimaldab tõendada osanike koosoleku toimumist, hääletustulemusi ja koosolekul vastu võetud otsuste sisu (vt ka Riigikohtu 16. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7846/33, p 15). Seega on protokolli allkirjastamine tahteavaldusesarnane toiming. (p 13.2)
TsÜS § 68 lg 5 alusel saab osaühing nõuda, et kohus kohustaks koosoleku protokollijat protokolli allkirjastama ja asendaks tema allkirja kohtulahendiga. (p 13.2 ja p 13.3)
Kuigi ÄS § 171 lg 5 järgi peab osaühing iga osanike koosoleku kohta koostama protokolli, ei ole koosoleku protokollimise nõue kirjaliku vormi nõue TsÜS § 78 mõttes. (p 9.2)
Kuna seadus ei näe osanike koosolekul vastu võetud otsusele ette kohustuslikku vorminõuet, siis ei saa kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille järgi on tehing seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmisel tühine. (p 9.3)
TsÜS § 68 lg 5 eesmärk on anda võlausaldajale õiguskaitsevahend ja tagada võlgniku kohustuse täitmine olukorras, kus võlgnik peab isiklikult tegema mingi õigusliku tähendusega toimingu, kuid ei tee seda. (p 13.3)
Seadus ei sisalda tahteavalduse mõistet ja tahteavalduse olemus on võimalik avada tehingu mõiste kaudu. Tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine. (p 13.1)
Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine on tahteavaldusesarnane toiming ja TsÜS § 68 lg 5 alusel saab osaühing nõuda, et kohus kohustaks koosoleku protokollijat protokolli allkirjastama ja asendaks tema allkirja kohtulahendiga. (p 13.2 ja p 13.3)
Seadus ei sisalda tahteavalduse mõistet ja tahteavalduse olemus on võimalik avada tehingu mõiste kaudu. Tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine. (p 13.1)
Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine allkirjastamine on tahteavaldusesarnane toiming. (p 13.2)
|
| 2-19-18271/13
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.11.2020 |
|
Hüpoteegipidaja kui õigustatud isiku tahteavaldus ja kinnisasja omaniku nõusolek hüpoteegi lõpetamise kohta peavad olema notariaalselt kinnitatud. Tegemist on materiaalõigusliku avaldusega hüpoteegi lõpetamise kohta (hüpoteegi lõpetamise käsutustehing) ja materiaalõigusliku nõusolekuga hüpoteegi lõpetamise kohta, mida reguleerib asjaõigusseadus.
Lisaks ülalnimetatud tahteavaldusele ja nõusolekule asjaõiguse lõpetamise kohta, tuleb asjaõiguse lõpetamiseks (hüpoteegi kustutamiseks) teha kanne ka kinnistusraamatusse ning seda reguleerib kinnistusraamatuseadus. (p-d 12-13)
|
| 2-20-154/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.10.2020 |
|
Asjas oli vaidlus selles, kas tegemist oli lihtsa maakorraldustoimingu käigus piiride muutmise kokkuleppega MaaKS § 2 lg 2 p 3 ja lg 5 mõttes ja kinnistamisavalduse peab esitama Maa-amet või oli tegemist notariaalset tõestamist nõudva asjaõigusliku omandi üleandmise tehinguga ja kinnistamisavalduse peab esitama notar.
MaaKS § 2 lg 5 sätestab, et maakorraldusseaduse alusel läbiviidava maakorraldustoimingu käigus ei toimu kinnisasjaõiguse käsutamist asjaõigusseaduse tähenduses.
Asja materjalide põhjal tõestas notar kinnisasjade omanike notariaalsed kokkulepped kinnisasja osade omandiõiguse üleandmise kohta. Seega on tegemist kinnisasjaõiguse käsutamisega asjaõigusseaduse tähenduses.
Eelnevast tulenevalt on notari tõestatud tehing kinnisomandi üleandmise tehing AÕS § 641 mõttes. KRS § 34 lg 71 kohaselt, kui kinnistamisavaldusele tuleb seaduse kohaselt lisada notariaalselt tõestatud käsutustehing, peab kinnistamisavaldus olema notariaalselt kinnitatud. Sellisel juhul esitatakse kinnistamisavaldus koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse kinnitanud notari vahendusel. Mõjuval põhjusel võib kinnistamisavalduse ja kinnistamiseks vajalikud dokumendid esitada teise notari vahendusel. Seega, kuna praegusel juhul on tegemist kinnisomandi üleandmisega AÕS § 64 1 mõttes, tuli kinnistamisavaldus koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega kinnistusosakonnale esitada notari vahendusel. (p 15)
|
| 2-19-9046/10
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.03.2020 |
|
TMS § 158 lg-st 3 koosmõjust KrtS § 44 lg-ga 2 tuleneb, et kõik kinnistusregistriosa III ja IV jakku kantud õigused (sh isiklik kasutusõigus) jäävad korteriühistu pandiõigusest järjekohas tahapoole ning korteriühistul on võimalik pöörata sissenõue korteriomandile nii, et kõik järjekohta omavad eeltoodud õigused lõpevad ja need tuleb kinnistusraamatust kustutada (Vt ka Riigikohtu 28. jaanuari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-6210/26, p 14).
TMS § 158 lg 4 kohaselt jäävad enampakkumisel püsima seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudid. Selliseks enampakkumisel püsima jäävaks õiguseks on nt kinnisasja omaniku talumiskohustuse alusel seatud servituut AÕS § 158 lg 1 ja § 1581 lg 1) (vt Riigikohtu 7. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-12, p-d 10-11). TMS § 158 lg-t 4 tuleb kohaldada ka servituudile, millega lepitakse kokku avalikule teele juurdepääsu tingimused (AÕS § 156). Korteriomandile seatud õigused võivad jääda püsima ka TMS § 159 järgi, mille kohaselt võib lõppeva õiguse püsimajäämise saavutada kinnisasja omandajaga sõlmitud sellekohase kokkuleppe alusel. Samuti on korteriomandile seatud õiguse omajal võimalus oma õiguse kustutamise vältimiseks enne enampakkumist korteriühistu nõue ise rahuldada. (p 14)
Korteriühistul on ka juhul, kui hüpoteek on seatud korteriomandile enne 1. jaanuari 2018, võimalik KrtS §-s 72 sätestatud tingimustel pöörata sissenõue korteriomandile nii, et varasem hüpoteek kustutatakse. Teiste korteriomandit koormavate õiguste puhul saab KrtS § 44 lg 2 järgset korteriühistu pandiõigust kohaldada vaid juhul, kui need õigused on kinnistusraamatusse kantud pärast 1. jaanuari 2018 (st KrtS-i ei saa teistele korteriomandit koormavatele õigustele kohaldada tagasiulatuvalt). (p 15)
Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)
Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)
Korteriühistu pandiõigus võib kinnistusraamatusse kantavate õiguste omajatele kaasa tuua riske, millest teavitamisel on oluline roll tehinguid tõestavatel notaritel. Notari selgituskohustus on juhtida korteriomanditega tehtavate tehingute tõestamisel tehingupoolte tähelepanu korteriühistu pandiõiguse sätetele ja selgitada, millised õiguslikud tagajärjed võivad sellest tuleneda korteriomandile seatava õiguse omanikule, kui korteriomanikul tekib majandamiskulude võlgnevus ja tema vastu algatatakse korteriühistu nõude maksmapanekuks täitemenetlus. (p 18)
|
| 2-18-4090/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.03.2020 |
|
Kolmas isik saab sissemakse tasumise kohustuse üle võtta nii võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 1) kui ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 2), kuid võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel läheb kohustus üle vaid juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 12). Võlausaldajaks sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmisel on osaühing, kellele kuulub sissemakse tasumise nõue. (p 13)
VÕS § 11 lg-st 3 tulenevalt peavad lepinguga samas vormis olema nii võlausaldaja nõusolek või heakskiit, kui ka leping, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse ülevõtmises VÕS § 175 lg 2 mõttes. TsÜS § 78 lg 4 kohaselt asendab tehingu kirjalikku vormi tehingu notariaalne tõestamine. Kui osaühingu põhikirjast tuleneva sissemakse tasumise nõude võib loovutada ka digitaalselt allkirjastatuna, siis sõltumata nõude loovutamisest notariaalselt tõestatud vormis võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit kohustuse ülevõtmiseks olla samuti digitaalselt allkirjastatud, mis äriseadustiku kohaselt on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 16)
Osaühingu asutamisel kiirmenetluses ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab ÄS § 33 lg 11 ja § 1391 järgi dokumentide, sh kiirmenetluses kasutatava põhikirja, digitaalallkirjastamine. Digitaalallkirjastatud tehing on tehtud elektroonilises vormis, mida TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse võrdseks tehingu kirjaliku vormiga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Erisused tulenevadki ÄS-ist, mille järgi digitaalne allkirjastamine on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 15)
|
| 2-17-11283/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2019 |
|
Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega. Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11).
NotS § 41 lg-s 5 sätestatud taotlust menetledes ei saa kohus lahendada tsiviilõiguslikku vaidlust, mis on tekkinud või võib tekkida notarilt ametitoimingut taotlenud isiku ja mõne teise isiku vahel, kelle õigusi või kohustusi võib ametitoiming otseselt või kaudselt mõjutada. Siiski ei pruugi olla kohtule esitatud taotluse lahendamine võimalik taotlusega seotud tsiviilõiguslikke suhteid ja muid asjaolusid mingis ulatuses kontrollimata, seda eelkõige TõS §-de 4 ja 18 sisustamise kontekstis.
NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada toimingu tegemist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama toimingu tegemise taotlust (vt võrdlevalt eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 15). (p 12)
Eesti õiguskorras notarile pandud ülesannete ja talle antud sisulise otsustusõiguse lahtimõtestamisel on mh oluline NotS § 2 lg 1, mille kohaselt on notar avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesande. Notar peab oma ametit pidama erapooletult, usaldusväärselt ja ausalt (NotS § 2 lg 4, § 9 lg 1).
TõS § 18 lg 2 järgi on notaril kohustus kontrollida tehingu kehtivust ning üks notariaalse tõestamise funktsioon on välja selgitada kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavus (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p-d 31 ja 32). Notar peab mitte ainult kontrollima tehingu kehtivust (nt kas tehing vastab seadusele, headele kommetele, kas ei ole rikutud tüüptingimuste regulatsiooni), vaid tal on TõS § 4 kohaselt laiem kontrollikohustus ka tehingu eesmärkide väljaselgitamiseks. Seega peab notar püüdma tagada tõestatavate toimingute seaduslikkuse, luues nii õiguskindlust ja õigusselgust. Samas ei ole notaril õigust ega kohustust lahendada tehinguosaliste vahel tekkinud tsiviilõiguslikke vaidlusi. NotS § 41 lg 1 kohaselt võib notar ametitoimingu tegemisest keelduda vaid seaduses sätestatud alustel, mis tähendab teisisõnu, et notar ei tohi ilma seaduses sätestatud põhjuseta õiguskäivet takistada. Neist põhimõtteist lähtub ka kolleegium järgnevas käsitluses. (p 13)
TõS § 4 ja § 18 lg 2 täpne piiritlemine notaripraktikas ning ka kohtumenetluses kõikide vaidluste jaoks ühetaolisena ei ole võimalik, nendest ühe kohaldamine sõltub konkreetse asja asjaoludest, ja on seega hinnangu küsimus (vt nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 47).
TõS § 4 esimest poolt, sh sõna „ilmselt“, tuleb tõlgendada ülalkirjeldatud (määruse p 13) notari ülesandeid ja pädevust arvestades nii, et notar peab keelduma tõestamistoimingu tegemisest siis, kui on kõrge tõenäosus, et taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on lubamatud ja ebaausad. TõS § 4 kohaldamine ei peaks piirduma nt ainult nende juhtudega, mil tehinguosaline ise notarile kas kirjalikult või suuliselt kinnitab, et tehingu eesmärk on ebaaus vms. TõS § 4 eeldab siiski notari teatavat otsustusõigust talle teatavaks saanud asjaolude alusel, kaitsmaks nii tehinguosaliste kui ka kolmandate isikute huve. Kui notaril on pelgalt kahtlus, tuleb tal lähtuda TõS § 18 lg-st 2. (p 18)
|
| 2-17-1937/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.03.2019 |
|
Kui hageja paneb TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga maksma müügilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamiseks tehtavate kulutuste hüvitamise nõude, kehtib sellisele nõudele tavaline tõendamiskoormis eelkõige lepingu rikkumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral tekkiva menetlusliku positsiooniga (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.3). (p 13)
Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20):
• võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);
• võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);
• võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)
Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21):
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1);
• puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3);
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4);
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2);
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). (p 16)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19).
Kui elamul on suured küttekulud, võib müüja vastutuse välistamiseks elamu vähese soojapidavuse väite korral olla piisav see, kui müüja esitab ostjale küttekulude suurust näitavad arved, märkides nende esitamise ka müügilepingus. Suurte küttearvete alusel peab asja ostnud isik üldjuhul eeldama mh probleeme soojapidavusega. (p 25)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 25)
|
| 2-15-18404/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.01.2018 |
|
Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)
Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)
Selleks, et liita hagisid ringkonnakohtu menetluses, peavad liidetavad tsiviilasjad olema edasi kaevatud ringkonnakohtule (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 17). Hagide liitmiseks peavad tsiviilasjad olema samal ajal sama kohtu menetluses. Kõrgema astme kohus ei saa madalama astme kohtule anda kohustuslikke juhiseid hagide liitmiseks, kuid samas võib juhtida alama astme kohtu tähelepanu asjaoludele, mis võimaldavad asjade liitmist. (p 20)
Asja menetluse peatamine ei ole vajalik, kui kohus saab teises asjas ise tuvastada asjaolusid, mis võimaldavad lahendada nõude. Sellisel juhul ei sõltu teise asja lahend TsMS § 356 lg 1 mõttes asja lahendusest. (p 20)
Ka 1994. a pidi AÕS § 256 lg-st 1, § 257 lg-st 3 ja § 119 lg-st 1 tulenevalt olema kinnisasja ostueesõiguse omandamisele suunatud leping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 18)
|
| 2-16-8456/31
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.11.2017 |
|
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)
Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)
Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).
Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)
Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)
Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).
Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)
Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)
Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).
Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kui poolte sõlmitud leping on tühine, on VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda tühise lepingu järgi üleantu tagastamist isikult, kelle kasuks sooritus tehti (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 19). (p 18)
|
| 3-2-1-40-17
|
Riigikohus |
22.05.2017 |
|
VÕS § 267 p 1 järgi peab "jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p-d 26–27). "Jäme tänamatus" saab avalduda üldjuhul kingisaaja (mitte tema lähedase) käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Vastupidine seisukoht tähendaks kõnealuse sätte põhjendamatult avarat tõlgendamist (vt VÕS § 267 p 1 kohaldamise kohta ka RKTKo nr 3-2-1-153-06, p 12 ja 16.) (p 15)
Kui kinkelepingu poolteks on erinevad isikud, siis vahetuslepinguga lepingupooltele vastastikuseid kohustusi ei teki. Sellises olukorras tuleb hinnata, kas kinkelepingutega sai varjata vahetuslepingut VÕS § 254 mõttes ja kas kinkelepingud saavad olla TsÜS § 89 järgi näilikud ja tühised. (p 11)
Asjaõiguses kehtivast abstraktsiooniprintsiibist lähtudes tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. See tähendab ka seda, et võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-100-08, p 25; RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 31. Vt olukorra kohta, kus kehtetuks osutuvad nii kohustustehing kui ka käsutustehing või käsutustehing üksi RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 16; RKTKo nr 3-2-1-121-05, p 20; RKTKo nr 3-2-1-80-05, p 28. Vt olukorra kohta, kus kohustustehing on kehtetu ja käsutustehing kehtiv, RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 16; RKTKo nr 3-2-1-129-05, p-d 17 ja 18; RKTKo nr 3-2-1-80-05, p 28). (p 13)
TsÜS § 89 lg-st 3 tulenevalt ei tähenda näiliku tehingu tühisus seda, et tühine oleks ka varjatud tehing. Varjatud tehing kehtib juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. Tehingu seaduses sätestatud vormi (AÕS § 119 lg 1) järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. AÕS § 119 lg 2 järgi saaks vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutuda kehtivaks, kui selle tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse (vt AÕS § 119 lg 2 kohaldamise kohta nt RKTKo nr 3-2-1-117-09, p 17, samuti RKTKo nr 3-2-1-111-07, p 14). (p 12)
|
| 3-2-1-135-15
|
Riigikohus |
24.11.2015 |
|
Kehtivas õiguses puudub alus samastada Euroopa Liidu püsiva andmekandja mõistet taasesitamist võimaldava vormi mõistega TsÜS § 79 tähenduses. (p 18)
Tulenevalt TsMS § 443 lg-st 1 ja § 363 lg 1 p-st 1 tuleb VÕS § 45 ja TKS § 411 lg 2 alusel esitatud hagiavalduse resolutsioonis esitada tüüptingimuse sõnastus, mille keelamist tarbijakaitseamet taotleb. (p 12)
Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei ole nõuetele vastav, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada (vt nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 14). (p 12)
TKS § 41 reguleerib üldnormina tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks nõude esitamist. Võlaõigusseaduse sätetega vastuolus oleva tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamine on aga eraldi reguleeritud TKS §-s 411. TKS § 41 lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tingimused ei ole kohaldatavad. Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ, 5. aprill 1993, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes art 7 järgi võivad seadusega määratud isikud ja organisatsioonid tarbijate huvides esitada hagi ka siis, kui tingimusi, mille kasutamise keelamist taotletakse, ei ole konkreetsetes lepingutes kasutatudki (Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-372/99, komisjon vs. Itaalia, p 15). (p 13)
Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste regulatsiooni ning tingimuste tühisuse idee on selles, et enne kui tingimus kedagi kahjustab, oleks selle õiguslik toime kõrvaldatud. Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ, 5. aprill 1993, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes art 7 järgi võivad seadusega määratud isikud ja organisatsioonid tarbijate huvides esitada hagi ka siis, kui tingimusi, mille kasutamise keelamist taotletakse, ei ole konkreetsetes lepingutes kasutatudki (Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-372/99, komisjon vs. Itaalia, p 15). (p 13)
Selleks, et tüüptingimus oleks eelduslikult ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 teise lause mõttes, ei ole tingimata vajalik, et tüüptingimus oleks sõnaselgelt vastuolus seaduses sätestatud õiguste ja kohustustega. Seaduse olulised põhimõtted võivad tuleneda ka mitme sätte koostoimest. Eesti kohtul tuleb sealjuures arvestada ka Euroopa Liidu asjakohastes direktiivides sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega. Võlaõiguse oluliseks põhimõtteks saab lugeda VÕS §-s 90 sätestatud põhimõtet, mille järgi kannab võlgnik oma kohustuse täitmisega seotud kulud. See tähendab mh, et poole kohustuse täitmiseks vajalikud kulud peavad sisalduma toote või teenuse hinnas ning neid kulusid ei tohi lisatasu eest panna teisele lepingupoolele. (p 16)
Kohus peab tüüptingimuste tühisuse analüüsimisel võtma arvesse ka teisi kõnealuse tüüplepingu tingimusi ning kõiki sellise lepingu sõlmimise asjaolusid. Kohus ei ole seotud nt riigiorganite, sh Tarbijakaitseameti, varasemate seisukohtadega tüüptingimuste lubatavuse kohta, vaid kohaldab õigust ise (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1). (p 17)
|
| 3-2-1-43-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korteriühistut ja sellega ka korteriomandit koormavast pangalaenust. (p 15)
Kui korteriühistu ei toimi (ei korraldata üldkoosolekuid, ei koostata majandustegevuse aastakava, ei lahendata jooksvaid probleeme, ei suudeta tagada pangalt võetud laenu tagasimaksmist), on see asjaolu, mille vastu on korteriomandi ostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt. See kehtib juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. (p 13)
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel).
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Korteriühistu võlgnevus tuleb lugeda ka müüdud korteriomandi puuduseks VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Samuti saab lugeda müüdava asja tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi selle, et asjal ei lasu vähemalt märkimisväärset võlga. (p 15)
Müüdava korteriomandi tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses on ka see, et korteriomandit majandatakse nõuetekohaselt, vähemalt minimaalselt vajalikul määral. (p 17)
Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Kui korteriomandi müügikuulutuses avaldatud teave „uus elektrijuhtmestik“ on saanud müügilepingu osaks, ei ole ka korteriomandi paiknemisel vanemas korterelamus võimalik eeldada, et ostja peab arvestama elektrijuhtmestiku uuendamise vajadusega. (P 18)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. (p 22)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). (p 11)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on.
Notarid peaksid tõestamisseaduse §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse täitmisel tehingu pooltele mh selgitama, et korteriomandi majandamise asjaolud on olulised ning lepingus tuleks kirjeldada korteriomandi müüjale teadaolevad puudused. (p 22)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel. (p 21)
|
| 3-2-1-141-14
|
Riigikohus |
28.01.2015 |
|
Võõrandamistehingu notariaalne vorminõue tähendab seda, et notariaalset tõestamist vajab nii võlaõiguslik müügileping kui ka osa üleandmise asjaõiguskokkulepe ja et kohustus- ja käsutustehingut on soovitud reguleerida sarnaselt. (p 29)
Tehingu notariaalne tõestamine TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). (p 31)
Tehingu notariaalsel tõestamisel esinevad järgmised olulisemad funktsioonid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03, p 36):
• notar selgitab välja kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse, muuhulgas notariaaltoimingu osaliste isikusamasuse;
• notar hoiatab osalisi kehtivast õigusest tulenevate riskide eest;
• notar selgitab osalistele erapooletult võimalusi, kuidas saavutada tehinguga osalejate tahtele kõige paremini vastav tulemus, ja taotletava tehingu tagajärgi;
• notar sõnastab ise tahteavalduse ja oma selgitusi sisaldava notariaalakti, tagades, et need oleksid üheselt arusaadavad;
• pädeva ametiisikuna tõendab notar tahteavalduse sisu ja kontrollitud asjaolusid;
• notar arhiveerib notariaalakti originaali oma kontoris, võimaldab sellega tutvuda ja saada sellest ärakirju. (p 32)
Eelnevast tulenevalt võib tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks olla nii tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni. (p 33)
Osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse. (p 43)
ÄS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt peavad osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Seega näeb seadus osa müügilepingu jaoks ette kohustusliku notariaalse tõestamise vorminõude. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehing selle jaoks seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Viidatud säte kehtestab seaduses sätestatud vorminõudele mittevastava tehingu tühisuse eelduse. (p 24)
Võõrandamistehingu notariaalne vorminõue tähendab seda, et notariaalset tõestamist vajab nii võlaõiguslik müügileping kui ka osa üleandmise asjaõiguskokkulepe. Kohustus- ja käsutustehingu vorminõue on seaduses reguleeritud ühte moodi. (p 29)
Tehingu notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). (p 31)
Osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude kehtestamisel eesmärgiks ei ole mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist.
Osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise eesmärk on eelkõige õiguskindluse tagamine. (34)
Olukorraks, kus seaduses sätestatud vorminõude eesmärgiks ei ole tuua selle rikkumise korral kaasa tehingu tühisus, on eelkõige sellised juhtumid, kus vorminõue on kehtestatud mingi avaliku huvi kaitseks, mitte poolte huvides ja kaitseks. Sellisel juhul on vorminõude eesmärgiks tuua selle järgimata jätmisel kaasa mingi avalik-õiguslik sanktsioon, mitte aga tehingu tühisus. ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud osa võõrandamise kohustustehingu (sh müügilepingu) notariaalse tõestamise vormi järgimata jätmine ei too kaasa ühtegi avalik-õiguslikku sanktsiooni, seega on vorminõude eesmärk kaitsta lepingupooli. Kuna kohustustehingu notariaalse tõestamise nõue on kehtestatud lepingupoolte kaitseks, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks tehingu tühisus. (p 35)
Üksnes asjaolust, et seadus võimaldab osaühingu osanikel valida ühingu osaluse võõrandamiseks aktsiaseltsiga sarnane õiguslik režiim, ei saa järeldada, et EVK-sse kandmata osalusega osaühingute osade võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise vorminõude eesmärk oleks teistsugune kui teistel seaduses ettenähtud notariaalset tõestamist vajavatel tehingutel. Samuti ei saa notariaalse tõestamise nõuet käsitada üksnes piiranguna, vaid see on ühtlasi ka tagatiseks kõigile osanikele, et notar on kontrollinud tehingu asjaolusid ja nõustanud tehinguosalisi. (p 42)
Osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse. (p 43)
Üksnes see, et notariaalne müügileping on näilik, ei muuda näilikuks osa üleandmisele suunatud käsutustehingut. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. (p 22)
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad
Tulenevalt sellest, et lepingu tühisust peab kohus arvestama omal algatusel, ei ole kohtul takistust lahendada täitmisnõudega (raha tagastamise nõudega) samas menetluses tühise lepingu järgi üleantu alusetu rikastumise sätete alusel väljaandmise nõue, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Sama kehtib ka juhul, kui hageja on esmalt esitanud kehtivalt sõlmitud, kuid taganemise tõttu lõppenud lepingust tuleneva tagasitäitmise nõude, kuid menetluse vältel selgub hageja esitatud asjaoludest tulenevalt, et leping on tegelikult tühine. Kui hageja on esitanud hagi alusena kõik faktilised asjaolud, mis võimaldavad kohtul kohaldada tühise tehingu tagasitäitmist reguleerivaid sätteid, peab kohus asja lahendamisel muu hulgas kontrollima ka lepingu kehtivust. (p 18)
|
| 3-2-1-84-14
|
Riigikohus |
14.10.2014 |
|
Kahju ettenähtavuse puhul on VÕS § 127 lg 3 järgi oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingu sõlmimise ajal lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise ulatusega kahju tekkimisega (p 17).
Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja mh tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, sh nt mis aja seisuga oleks investeering tehtud ja hiljem sellest kasumlikult väljutud (p 18).
Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused selle sissetuleku saamiseks (VÕS § 127 lg 5) (p 19).
TsMS § 654 lg 5 teises lauses ja TsMS § 442 lg 8 kolmandas lauses sätestatu kohustab ringkonnakohut maakohtu otsuse tühistamisel ja uue otsuse tegemisel hindama poolte kõiki väited, vastuväited ja tõendeid, sh hindama kõikide tõendite korral, kas ja missugust asjas tähtsat asjaolu üks või teine tõend tõendab (p 20).
Kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Kulud, mis tekivad alates hagi ettevalmistamisest ja hagiavalduse koostamisest, hüvitatakse TsMS-s ettenähtud korras (p 24).
Kui poolte e-kirjavahetus on mõistetav tagatislepingu muutmisele suunatud lepingueelsete läbirääkimistena, võib läbirääkimistest tulenevaid kohustusi (nt VÕS § 14 lg 1) rikkunud pool vastutada teise poole ees VÕS § 115 alusel. Kahju hüvitamise nõue on suunatud negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele (p 22).
E-kirjavahetuse teel ei saa ühepoolse tahteavaldusega või poolte kokkuleppel muuta hüpoteegi seadmise lepingut ja tagatislepingut, mis tuleb sõlmida notariaalselt tõestatud vormis (p 17).
VÕS § 127 lõiked 2 ja 3 võimaldavad jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed (p 16).
Kahju ettenähtavuse puhul on VÕS § 127 lg 3 järgi oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingu sõlmimise ajal lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise ulatusega kahju tekkimisega (p 17).
|
| 3-2-1-162-13
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Kui ostja ja müüja on kokkuleppinud kõrgemas ostuhinnas, kui seda on kajastatud notariaalselt tõestatud müügilepingus, võib olla tegemist näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes (p 38).
Vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12 (p 20).
Kui hageja nõuab laenulepingu järgi eraldi raha kummaltki kostjalt, on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt (p 18).
Läbirääkimised peatavad aegumise üksnes juhul, kui need sisuliselt ka toimuvad. Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28) (p 32).
Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43).
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra ( p 29)
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (p 41).
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14).
Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). (p 38).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis. (p 39)
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11) ( p 37)
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (p 29).
Aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12) (p 31).
Vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud, st vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (p 25).
Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11) (p 37).
Tõendamaks, et võlgnikud tunnistasid laenulepinguga kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal esmalt tõendada võlgnike tahe luua iseseisev kohustus (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). Kui võlausaldaja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad võlgnikud välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel (p 36).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata (p 44).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata. (p 44)
|
| 3-2-1-147-12
|
Riigikohus |
04.12.2012 |
|
Ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul peab kinnistu võõrandamisele suunatud leping olema notariaalselt tõestatud.
Ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul peab kinnistu võõrandamisele suunatud leping olema notariaalselt tõestatud. Vorminõude rikkumise tõttu on tehing tühine.
Ringkonnakohus, tehes otsuse alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisele tuginedes, ilma et oleks aegumist alusetu rikastumise nõude kontekstis pooltega arutanud, on teinud üllatusliku otsuse.
|
| 3-2-1-171-11
|
Riigikohus |
21.02.2012 |
|
Kui lepingust taganemise avaldust ei ole esitatud kokkulepitud vormis, tuleb kohtul hinnata, kas teine lepingupool on lepingust taganemist VÕS § 13 lg 3 alusel aktsepteerinud - kas lepingust taganeda sooviv isik võis teise lepingupoole käitumisest aru saada, et viimane on nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm.
Kui kohus leiab, et lepingust taganeda sooviv pool ei võinud teise lepingupoole käitumisest aru saada, et pool on nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm, tuleb hinnata, kas lepingust taganemine muus kui kokkulepitud vormis toob kaasa lepingust taganemise avalduse tühisuse TsÜS § 83 lg-st 2 tulenevalt.
Esitades lepingust taganemise tagajärgedest tuleneva hagi, pole välistatud taganemisavalduse esitamine ka kohtumenetluse ajal maakohtus. Ringkonnakohtus on uutele asjaoludele ja tõenditele tuginemine piiratud (erandlik) ja see on võimalik vaid TsMS §-s 652 sätestatud alustel.
|
Facebook
Twitter