/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-72-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Isik, kes väidab, et ta tekitas kahju hädakaitse seisundis, peab tõendama ka selle, et ta ei ületanud hädakaitse piire. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi.
Kriminaalasjas menetlusosalise vande all antud seletus ja tunnistaja ütlus on tsiviilasjas lubatavateks tõenditeks. Samuti on dokumentaalseks tõendiks kriminaalasjas tehtud kohtuotsus. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Juhul, kui esineb kostja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Juhul, kui esineb kahju tekitaja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Juhul, kui esineb kahju tekitaja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Ohvriabi seaduse (OAS) § 31 lg 1 järgi saab riik esitada regressinõude üksnes osas, milles ta oli OAS-i järgi kohustatud hüvitist maksma. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Nimetatud sätte eesmärgiks on piirata riigi nõude ulatust kannatanu tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude ulatusega. Seejuures tuleb muu hulgas lähtuda VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatud põhimõttest, mille järgi on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu endise varalise olukorra taastamine ja tema rikastumise välistamine. Eeltoodust tuleb riigi tagasinõudest maha arvestada kahjuhüvitis, mille kahju tekitaja on kannatanule juba maksnud. Selles osas saab riik OAS § 31 lg 3 alusel kannatanult talle enam makstud hüvitise tagasi nõuda.
3-2-1-113-11 PDF Riigikohus 22.11.2011
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel. TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas. ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56). Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56). Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust. TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega. Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult. Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14). Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele. Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse. Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
3-2-1-59-07 PDF Riigikohus 15.06.2007
Hagi rahuldamise eelduseks peab olema hageja tsiviilõiguste rikkumine. Seega tehingu tühisuse tuvastamiseks/tühisuse tunnustamiseks peab isik, kes ei ole vaidlustatava tehingu pool, tõendama õigusliku huvi olemasolu tehingu tühisuse tunnustamiseks.
Kuigi TsMS § 149 lg 4 järgi tagastatakse tasutud kassatsioonikautsjon sõnaselgelt vaid Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, kehtib see TsMS § 150 lg 1 p 3 analoogiat kohaldades ka hagi või avalduse läbi vaatamata jätmise korral.
3-2-1-37-07 PDF Riigikohus 10.04.2007
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata.
TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Eriregulatsioon kehtib kautsjoni kohta, mis tagastatakse Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral.
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Seega lähtuvalt RLS § 198 lg-test 1 ja 2 on isikutel kohustus omaniku kande eest tasuda riigilõivu ilma käibemaksuta näidatud summast.
3-2-1-25-07 PDF Riigikohus 28.03.2007
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise soovi korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata.
ÄS § 446 lg 1 seab kinnisomandi ülemineku sõltuvusse mitte kinnistusraamatu kandest, vaid äriregistrisse tehtavast äriühingu jagunemise kandest. Sellel juhul on samuti tegemist kinnistusraamatuvälise omandi tekkimisega.
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise soovi korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale.
Enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud RLS § 51 lg 1, mille kohaselt tasutakse kinnistu uue omaniku kandmisel kinnistusraamatusse riigilõivu reeglina täismääras, reguleeris juhtumeid, mil ei ole tegemist ebaõige kande muutmisega.
3-2-1-26-07 PDF Riigikohus 28.03.2007
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks.
TsMS § 696 lg 3 teist lauset koostoimes TsMS § 599 esimese lausega tuleb tõlgendada avaldaja kasuks nii, et edasikaebevõimalus on tagatud ka viimati mainitud sättes nimetatud puuduste kõrvaldamise määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale.
ÄS § 446 lg 1 seab kinnisomandi ülemineku sõltuvusse mitte kinnistusraamatu kandest, vaid äriregistrisse tehtavast äriühingu jagunemise kandest. Seega on ka sellel juhul tegemist kinnistusraamatuvälise omandi tekkimisega.
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale.
3-2-1-4-06 PDF Riigikohus 30.03.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04. Direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile. Sellisel juhtumil võib kõne alla tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest. Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Registreeritud kaubamärgi omanikule tuleneb õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes KaMS § 14 lg-st 1. Seega on tegemist kaubamärgiomaniku ainuõigusega. Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi. Ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Sellise nõude aluseks saaks eelkõige olla KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.
Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kohus peab suutma piiritleda, milliseid tähiseid ei tohi isik ärinimes kasutada ja millistest kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisest peab isik hoiduma.
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 järgi annab kohus ise asjas tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu ega ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.
Isegi kui hageja on kohtule esitanud uusi asjaolusid kirjalikus seisukohas vastusena kostja vastuväidetele, tuleb eeldada tema tahet vastavalt muuta või täiendada ka hagi alust. Kui kohus selles kahtleb, tuleb võimaldada hagejale selgitada, kas ta soovib selliselt hagi alust täiendada.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04. Direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile. Sellisel juhtumil võib kõne alla tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest. Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi. ÄS § 12 lg 3 tähenduses hõlmab mingis kaubaklassis registreeritud kaubamärgi kaitse ka sellise kauba turustamist. Ärinime kasutamise keelamiseks ÄS § 12 lg-le 3 tuginedes piisab sellest, kui vaid üks tegevusala on hõlmatud kaubamärgiga kaitstud kauba suhtes. Ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Sellise nõude aluseks saaks eelkõige olla KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.
3-2-1-1-06 PDF Riigikohus 23.03.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-5-99.
Kui isik tugineb TsÜS §-le 72, peab ta ise olema vastava tehingu pooleks.
Võlaõiguslik müügileping, millest tekkinud võlasuhte osaliseks isik ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi. Võlaõiguslikust lepingust tekivad õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele.
Ka siis, kui seadus ei nõua lepingu notariaalset tõestamist, muutub kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe pooltele siduvaks alates ajast, mil jõustub selle kompromissina kinnitamise kohtumäärus.
Asjaõigusleping võib sisalduda ka kohtulikus kompromissis. 1. jaanuaril 2006. a jõustunud TsMS § 430 lg 6 kohaselt asendab kokkuleppe sõlmimine kohtu kinnitatud kompromissina kokkuleppe notariaalset tõestamist. Ka siis, kui seadus ei nõua lepingu notariaalset tõestamist, muutub kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe pooltele siduvaks alates ajast, mil jõustub selle kompromissina kinnitamise kohtumäärus.
3-2-1-2-06 PDF Riigikohus 09.03.2006
Tulenevalt TsÜS §-st 138 ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Ka sel juhul, kui pooled on kokku leppinud võimaluses leping erakorraliselt üles öelda lepingu rikkumise lõpetamiseks tähtaega andmata igasuguse rikkumise korral, peab kohus arvestama poolte taotlusel hea usu põhimõttega.
Võlaõigusseaduse § 5 võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.
Avaliku võimu kandjat, kes osaleb tsiviilõigussuhetes, ei saa tsiviilõigusele omasest poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt seada tsiviilõigussuhetes eelisseisundisse. Seda isegi siis, kui lepingupooleks oleva avaliku võimu kandja soov lepingut erakorraliselt üles öelda tuleneb avalikust huvist.
Kui kohus oleks pidanud kaasama menetlusse kostjana kolmanda isiku, kuid kostja on sellekohase väite esitanud alles kassatsioonkaebuses, siis ei saa seda pidada TsMS § 68 lg 1 kohaselt protsessiõiguste heauskseks kasutamiseks.
Üürileandjal ei ole ainuüksi avalike funktsioonide täitmisega seonduvale avalikule huvile tuginedes õigus üürilepingut VÕS § 313 lg 1 alusel üles öelda. See põhimõte on kohaldatav ka juhul, kui ülesütlemist taotleb avalikke funktsioone täitev üürnik. Kui üürilepingu ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest asjaoludest, toob VÕS § 313 lg 1 rakendamine endaga kaasa üürilepingu rikkumise ning sellest tulenevalt võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus.
3-2-1-73-05 PDF Riigikohus 15.06.2005
Teadmata kadunud isiku vara hooldajal on õigus esitada teadmata kadunud isiku nimel kohtusse hagi tema varaliste õiguste kaitseks. Seejuures on vara hooldajal õigus nõuda ka enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist.
Teadmata kadunud isiku vara hooldaja õigus esindada teadmata kadunud isikut tehingute tegemisel ja teistes õigustoimingutes, sh esitada teadmata kadunud isiku nimel kohtusse hagi tema varaliste õiguste kaitseks, tuleneb talle seadusega antud õiguste ja kohustuste kogumist (sarnaselt eestkostja esindusõigusega eestkostetava suhtes PKS § 98 järgi). Vara hooldaja võib teadmata kadunud isiku varaliste õiguste ja huvide kaitsmisel nõuda ka enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist.
3-2-1-161-04 PDF Riigikohus 09.02.2005
Tehingu tühisuse tuvastamiseks peab isik, kes ei ole vaidlustatava tehingu pool tõendama õigusliku huvi olemasolu tehingu tühisuse tuvastamiseks. Sellises vaidluses on isiku õiguslikuks huviks kõigi isikute suhtes absoluutset kehtivust omavad õigused. Tehingu tühisuse tunnustamisel ei oma tähtsust, milliseid eesmärke tehingu vaidlustaja soovib saavutada.
Kohtusse pöördumiseks peab isik leidma ja tõendama, et tema õigust või vabadust on rikutud. Tehingu tühisuse tuvastamiseks peab isik, kes ei ole vaidlustatava tehingu pool tõendama õigusliku huvi olemasolu tehingu tühisuse tuvastamiseks. Sellises vaidluses on isiku õiguslikuks huviks kõigi isikute suhtes absoluutset kehtivust omavad õigused.
3-2-1-62-04 PDF Riigikohus 21.05.2004
Avaliku võimu kandjat, kes osaleb isikuna tsiviilõigussuhtes, ei saa tsiviilõigusele omasest poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt seada tsiviilõigussuhtes eelisseisundisse.
Kestvuslepingu ülesütlemise korral on teisel poolel põhjendatud huvi korral õigus esitada tuvastushagi, mille käigus selgitatakse, kas ülesütlemine oli kehtiv. Lepingu ülesütlemise aluse vaidlustamata jätmine ei võta aga pooltelt õigust tugineda ülesütlemise aluse puudumisele hilisemas vaidluses.
Tulenevalt rendisuhete jätkuvast iseloomust kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi enne 1. juulit 2002. a sõlmitud rendilepingutele kui kestvuslepingutele võlaõigusseaduse regulatsiooni.
Tulenevalt rendisuhete jätkuvast iseloomust kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi enne 1. juulit 2002. a sõlmitud rendilepingutele kui kestvuslepingutele võlaõigusseaduse regulatsiooni. Kestvuslepingu ülesütlemise korral on teisel poolel põhjendatud huvi korral õigus esitada tuvastushagi, mille käigus selgitatakse, kas ülesütlemine oli kehtiv. Lepingu ülesütlemise aluse vaidlustamata jätmine ei võta aga pooltelt õigust tugineda ülesütlemise aluse puudumisele hilisemas vaidluses.
Poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt ei saa tsiviilõigussuhtes osalevat avaliku võimu kandjat seada teise lepingupoolega võrreldes eelisseisundisse. Seega ei ole kohalikul omavalitsusel õigus üürileandjana üürilepingut VÕS § 313 lg 1 alusel üles öelda ainuüksi avalike funktsioonide täitmisega seonduvale avalikule huvile tuginedes.Kui üürilepingu ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest asjaoludest, siis toob VÕS § 313 lg 1 rakendamine endaga kaasa üürilepingu rikkumise ning sellest tulenevalt võib ülesütlemist teostanud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus.
3-2-1-9-03 PDF Riigikohus 11.02.2003
Arvestades kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 162 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, tuleb hageja ja kostja vaheliste õigussuhete määratlemisel kohaldada Eesti seadust, sõltumata sellest, kas pooltevahelisi suhteid tuleb hinnata garantiikindlustuslepingu või garantii kui kindlustuslepingust sõltumata võlaõigusliku suhte alusel.
Tehingu hindamisel võib toetuda ka vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, kui need on tunnustust leidnud ja tegemist on rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Tsiviilõiguses ja tehingute puhul, eriti mõlemapoolsete majandustehingute puhul, kus mõlemad lepingupooled on professionaalid, ei ole õiguse allikaks mitte ainult kirja pandud õigus, vaid ka tavad ja praktika.
Ainuüksi asjaolu, et hageja pole hagis viidanud konkreetsele TsK paragrahvile ja nimetanud nõutavat summat viiviseks, ei anna alust väita, et silmas peeti leppetrahvi TsK § 191 tähenduses. Kohtul tuleb lahendada hageja nõue viivise sissenõudmiseks, kohaldatav on TsK § 231.
Tuvastatud asjaolude kohaselt on kostja sõlminud jäätmevedajatega garantiikindlustuslepingu, mille alusel oli soodustatud isikuks hageja. Kostja on väljastanud hagejale ka hageja ning jäätmevedajate allkirjastatud garantiidokumendi. Garantiidokumendi näol on tegemist rahvusvahelises rahanduspraktikas rakendatava nõudegarantiiga (first demand guarantee, demand guarantee), mis on garantii andmise aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu maksekohustus. Selline abstraktse nõudegarantii olemasolu oli 1997. a kehtinud seaduste alusel tunnustatav ka eesti õiguses, sest seadus ei välistanud teistsugustes tagatistes kokkuleppimist kui on kehtestatud TsK §-des 214 ja 215. Seega võis garantiidokumedi allkirjastamisega hageja ja kostja vahel tekkida küll garantiikindlustuslepingule tuginev, kuid õiguslikult siiski abstraktne ja iseseisev leping, mille kehtivus ja täitmine ei sõltu kindlustuslepingu kehtivusest ning mille täitmiseks oli hageja õigustatud esitama hagi.
3-2-1-85-00 PDF Riigikohus 20.06.2000
Tsiviilõiguste kaitse viisiks on TsÜS § 112 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õiguse tunnustamine, rikkumise kõrvaldamine ja edasise rikkumise ärahoidmine. Igal isikul on õigus TsMS § 4 lg 1 kohaselt oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse. Nende sätete kohaselt võib iga isik, kes leiab, et tema tsiviilõigusi rikuti või rikutakse, nõuda kohtu kaudu oma õiguste kaitset.
3-2-1-72-00 PDF Riigikohus 05.06.2000
TsÜS § 112 lg 2 p 1 tulenevalt võib iga isik, kelle tsviilõigusi rikutakse, nõuda kohtu kaudu oma õiguste tunnustamist. Kuna hageja ei ole vaidlustatud rendilepingu ja ostu-müügilepingu pool, siis ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud need tehingud tema tsiviilõigusi ega -kohustusi.
3-2-1-58-00 PDF Riigikohus 03.05.2000
Vastavalt TsÜS § 111 lg-le 1 võib tsiviilõigusi kaitsta kohtus. Kui hageja õigusi ei ole rikutud, jätab kohus hagi rahuldamata.
3-2-1-53-99 PDF Riigikohus 26.05.1999
Tsiviilõigusliku lepingu tunnustamise hagi kuulub lahendamisele tsiviilkohtupidamise korras. Eksmatrikuleerimine lõpetab avalik-õigusliku ülikooli ja üliõpilase vahelise immatrikuleerimisest tuleneva avalikõigusliku suhte ja ei välista poolte vahel tsiviilõiguslikke suhteid.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-50-99.
3-2-1-93-98 PDF Riigikohus 30.09.1998
Tsiviilõigusi on võimalik kaitsta tuvastushagiga, mistõttu asja menetlus lõpetati TsKS § 218 p1 alusel ebaõigesti.
III-2/1-48/95 PDF Riigikohus 27.09.1995

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json