/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-1413/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
Vt VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2 15 18478/33, p 11. (p 11)
VÕS § 140 ei kohaldu alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele (väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). VÕS § 140 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist (vt selle kohta Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 18; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). (p 11)
VÕS §-d 139 ei kohaldu alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele (väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). VÕS §-d 139 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist (vt selle kohta Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 18; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). (p 11)
2-14-60492/165 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.03.2018
Koormatud kinnisasja omanikule AÕS § 156 lg 1 järgi määratav juurdepääsutasu peab sisaldama kindlasti ühe komponendina ka hüvitist omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel) sõltumata asjaolust, kas juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltuvatest asjaoludest või temast sõltumatutest asjaoludest. Erisus kahe olukorra vahel on vaid selles, et juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltumatutel asjaoludel, annab see alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks, ning juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltuvatel asjaoludel, ei saa juurdepääsu taotleja hüvitise vähendamisega arvestada (vt Riigikohtu 16. juuni 2016. a tehtud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 32 jj). (p 16)
3-2-1-31-17 PDF Riigikohus 09.06.2017
Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ja ka juhul, kui koormatud kinnisasja omanik kas olemasolevat või juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ise kasutab. Kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole küll põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis eeltoodud juhtudel hõlmama ka juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta AÕS § 156 kohaldamisega säästab koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 15.2.) Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema Silmas tuleb seejuures pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. (p 15.3.)
Kohus ei saa AÕS § 156 lg 1 alusel määrata juurdepääsu nii, et selle tulemuseks on kahju tekkimine koormatava kinnisasja omanikule või kolmandatele isikutele. Analoogiliselt olukorraga, kus teenivale kinnisasjale seatakse reaalservituut valitseva kinnisasja kasuks ja kus tulenevalt AÕS § 172 lg st 2 ei või reaalservituut teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks (v.a abistavad teod), ei või ka AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise korral koormatava kinnisasja omanikku sellisteks tegudeks kohustada. (p 12) Kui isik taotleb AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja teatud tingimustel, peab kohus hindama, kas juurdepääsu määramine taotletud tingimustel on võimalik. Juhul kui juurdepääsuks kasutatav tee ei ole valmis või ei vasta selle kasutamise nõuetele ja koormatava kinnisasja omanik avaldab, et ta ei kavatse seda valmis ehitada või et ta ei kavatse seda viia vastavusse kasutamise nõuetega, peab ta võimaldama juurdepääsu taotlejal endal seda teha. (p 13) AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul määrata koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. (p 14) Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ja ka juhul, kui koormatud kinnisasja omanik kas olemasolevat või juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ise kasutab. Kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole küll põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis eeltoodud juhtudel hõlmama ka juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta AÕS § 156 kohaldamisega säästab koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 15.2.) Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu. (p 18) Olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on detailplaneeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui kinnistu kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega. Kui eratee omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. (p 19.2.) Isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse. (p 19.4.)
Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks juurdepääsutasu. (p 18)
3-2-1-27-17 PDF Riigikohus 19.04.2017
Koormatava kinnisasja omanikele määratav tasu peab lisaks juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (vt RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 33). Hüvitise määramisel ei ole õige lähtuda kinnisasja väärtuse väidetavast vähenemisest, vaid kinnisasja omanikele makstav perioodiline hüvitis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Olukorras, kus juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed või koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama, peab hüvitis hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 14)
Koormatava kinnisasja omanikele määratav tasu peab lisaks juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (vt RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 33). Hüvitise määramisel ei ole õige lähtuda kinnisasja väärtuse väidetavast vähenemisest, vaid kinnisasja omanikele makstav perioodiline hüvitis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Olukorras, kus juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed või koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama, peab hüvitis hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 14) Juurdepääsutee talumise tasu suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kui palju on hooneühistul liikmeid, kes teed kasutavad ja sellest kasutuseeliseid saavad. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda näiteks eeldatavast keskmisest üürihinnast, mida konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutamise eest oleks võimalik nõuda, arvestades samas ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Ka maamaksu ja tee korrashoiu kulude proportsionaalsel jaotamisel taotleja ja tee omaniku vahel on oluline arvestada, kui palju isikuid tegelikult saadus loa alusel juurdepääsuteed kasutama hakkavad. (p 15) Kui koormatav kinnisasi on jagatud korteriomanditeks, ei ole õige määrata juurdepääsutasu kinnisasja omanikele ühiselt. Juurdepääsutee koormab iga korteriomandiga ühendatud kaasomandi osa ja seeläbi iga korteriomandit. Sellest tulenevalt on igal korteriomanikul õigus saada juurdepääsutee talumise eest tasu, mis vastab tema kaasomandi osale. Korteriomanike õigust tasu saamiseks on võimalik tagada kahel viisil. Esiteks võib tasu määrata iga korteriomandi kohta eraldi ning sellisel juhul peab juurdepääsutee taotleja maksma tasu otse korteriomanikele. Teiseks võib tasu määrata korteriühistule või korteriomandite valitsejale, kes on kohustatud tasu korteriomanikele vastavalt nende kaasomandiosa suurusele välja maksma. Analoogselt on korraldatud tehnorajatise talumise eest tasu maksmine AÕS § 158^2 lg 6 järgi. Sellisel juhul tekib juurdepääsutee taotlejal tasu maksmise kohustus korteriühistu või korteriomandite valitseja vastu. (p 16)
3-2-1-180-15 PDF Riigikohus 16.06.2016
Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vrd RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28). (p 37) Juurdepääsu eest tasu määramisel on sobiv koormatava kinnisasja igakordsele omanikule perioodilise hüvitise maksmine kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil. (p 38) Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk on tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23). (p 39) Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-60-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). (p 39)
Kohtu poolt juurdepääsu määramine on kitsenduse seisukohast võrreldav AÕS § 148 lg 2 teises lauses reguleeritud olukorraga. Samuti on juurdepääsu talumise kohustus võrreldav AÕS §-des 158 ja 158^1 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega (vrd nt RKTKo nr 3-2-1-189-13, p 16). Ka neil juhtudel ei ole tegemist eeskätt mitte kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamisega, vaid kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnistu omanikule õiglases määras hüvitada. Sarnaselt üle-ehituse ning tehnovõrgu või -rajatise talumise eest määratava perioodilise hüvitisega võimaldab ka juurdepääsu alla jääva maatüki ainukasutusõiguse perioodiline hüvitamine arvestada koormatud kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist ja aitab seda ära hoida või leevendada. Samas saab sellise hüvitise tasumise koormatud kinnisasja kasutamise vajaduse lõppemise korral lõpetada, ilma et kerkiks makstud hüvitise tagasimaksmise küsimust. (p 38)
AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsutasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks, et selleks tuleb välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsutasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning et tasu üle otsustamiseks tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p-d 10-12). (p 27) Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning et arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad TeeS-st. Seejuures on eratee omanikul õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega kaasnevate kulutuste ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vaja minevate kulutuste hüvitamist ka juhul, kui erateed kasutatakse AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsu teena. Sellisel juhul on määratav hüvitis osaks AÕS § 156 lg 1 kolmandas lauses sätestatud juurdepääsutasust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). (p 27) Kohtul tuleb tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 31) Eratee omaniku tasunõuet ei välista juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14). Seda seisukohta ei mõjuta asjaolu, et TeeS on tunnistatud kehtetuks. (p 31) Lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 44; RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause. (p 33) Juurdepääsutasu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 10; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-85-05 ja RKTKo nr 3-2-1-47-08). Diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu, kuid eratee omanik võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem tee kasutamise kulutuste ja tee korrashoiu tagamiseks makstavast hüvitisest (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). (p 34) Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vrd RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28). (p 37) Minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23; vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 40) AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul alati määrata teeniva kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. Tasu välja mõistmata jätmine on erandina lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Olukorras, kus juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanik ei avalda vaatamata kohtu ettepanekule, kas ja kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et õiglane juurdepääsutasu kindlaks määrata (vt nt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11). (p 42) Kohus võib tasu määramisel kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsutasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses ka tingimuslikult, st juhuks, kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Kui selline kokkulepe saavutatakse, peab kohus sellega arvestama ega pea juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata tasuks juurdepääsu eest sellest suuremat summat (vt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22). (p 45) AÕS § 156 lg 2 eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et juurdepääsu määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus (vt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 29; RKTKo nr 3-2-1-36-09, p 10). (p 48) AÕS § 156 lg-te 1 ja 2 järgi ei eelda juurdepääsu määramise nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas juba paikneks tee. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 31). (p 50)
AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsutasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks, et selleks tuleb välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsutasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning et tasu üle otsustamiseks tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p-d 10-12). (p 27) Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning et arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid kohustusi, mis tulenevad TeeS-st. Seejuures on eratee omanikul õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega kaasnevate kulutuste ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vaja minevate kulutuste hüvitamist ka juhul, kui erateed kasutatakse AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsu teena. Sellisel juhul on määratav hüvitis osaks AÕS § 156 lg 1 kolmandas lauses sätestatud juurdepääsutasust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). (p 27) Kohtul tuleb tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 31) Eratee omaniku tasunõuet ei välista juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-11, p 14). Seda seisukohta ei mõjuta asjaolu, et TeeS on tunnistatud kehtetuks. (p 31) Lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 44; RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause. (p 33) Juurdepääsutasu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 10; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-85-05 ja RKTKo nr 3-2-1-47-08). Diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu, kuid eratee omanik võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem tee kasutamise kulutuste ja tee korrashoiu tagamiseks makstavast hüvitisest (vt RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). (p 34) Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes (vrd RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28). (p 37) Kohtu poolt juurdepääsu määramine on kitsenduse seisukohast võrreldav AÕS § 148 lg 2 teises lauses reguleeritud olukorraga. Samuti on juurdepääsu talumise kohustus võrreldav AÕS §-des 158 ja 158^1 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega (vrd nt RKTKo nr 3-2-1-189-13, p 16). Ka neil juhtudel ei ole tegemist eeskätt mitte kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamisega, vaid kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnistu omanikule õiglases määras hüvitada. Sarnaselt üle-ehituse ning tehnovõrgu või -rajatise talumise eest määratava perioodilise hüvitisega võimaldab ka juurdepääsu alla jääva maatüki ainukasutusõiguse perioodiline hüvitamine arvestada koormatud kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist ja aitab seda ära hoida või leevendada. Samas saab sellise hüvitise tasumise koormatud kinnisasja kasutamise vajaduse lõppemise korral lõpetada, ilma et kerkiks makstud hüvitise tagasimaksmise küsimust. (p 38) Juurdepääsu eest tasu määramisel on sobiv koormatava kinnisasja igakordsele omanikule perioodilise hüvitise maksmine kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil. (p 38) Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk on tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23). (p 39) Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-60-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). (p 39) Minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (vrd RKTKo nr 3-2-1-41-08, p 23; vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12). (p 40) AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul alati määrata teeniva kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. Tasu välja mõistmata jätmine on erandina lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Olukorras, kus juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanik ei avalda vaatamata kohtu ettepanekule, kas ja kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et õiglane juurdepääsutasu kindlaks määrata (vt nt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11). (p 42) Kohus võib tasu määramisel kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsutasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses ka tingimuslikult, st juhuks, kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Kui selline kokkulepe saavutatakse, peab kohus sellega arvestama ega pea juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata tasuks juurdepääsu eest sellest suuremat summat (vt RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-33-04, p 22). (p 45) AÕS § 156 lg 2 eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et juurdepääsu määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus (vt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 29; RKTKo nr 3-2-1-36-09, p 10). (p 48) AÕS § 156 lg-te 1 ja 2 järgi ei eelda juurdepääsu määramise nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas juba paikneks tee. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 31). (p 50)
Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-60-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). (p 39)
Lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 44; RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause. (p 33)
3-2-1-46-09 PDF Riigikohus 19.05.2009
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema. Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel põhjendama teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras.
Kuna AÕSRS § 9^1 ei arvesta võimalust, et vallasasja kasutusvalduse leping võis olla sõlmitud ka tasuta kasutamise lepinguna, tuleb õiguslünga täitmiseks kasutada AÕSRS § 91 analoogiat ja lugeda kõnealune leping alates 1. juulist 2003 tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 jj mõttes.
Asjaõigusseaduse § 36 lg-st 1 tulenevalt piisas praegusel juhul hoone või osa ruumide valduse üleandmiseks hagejale sellest, kui kostja vabastas hoones asuvad ruumid või osa ruume, teatas sellest hagejale ja ei teinud hagejale edaspidi takistusi ruume vallata. Asjaolu, et kostja kätte jäi väidetavalt ruumide üks võtmekomplekt, ei oma valduse üleandmise seisukohalt tähtsust, kui eespool nimetatud tingimused olid täidetud.
Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
Kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Sellest sättest tulenevalt arvestatakse muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude korral tuleb viivist arvestada VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi, s.o alates nõude sissenõutavaks muutumisest.
Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.
Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.
3-2-1-86-08 PDF Riigikohus 05.11.2008
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00. Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega muutub abikaasade ühisomand abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad PärS § 141 teise lause järgi pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist. Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes. Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes.
Kuigi TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, on TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt menetlusosalise taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.
Elamu kaasomaniku nõusoleku puudumise korral ei saanud elamu võõrandamise tehing olla tühine üksnes sellele kaasomanikule kuulunud mõttelise osa ulatuses. Enne 01.07.2003 kehtinud AÕS § 74 lg-st 2 tuleneb üheselt, et seaduse mõtteks oli kaasomaniku nõusoleku puudumisel tuua kaasa asjaõiguskokkuleppe kehtetus kogu kaasomandisse kuuluva asja osas. AÕS § 74 lg 2 järgi oli kaasomaniku nõusoleku puudumise korral tühine kaasomandis olnud asja võõrandamise tehing, s.o käsutustehing, kuid mitte võlaõiguslik kinkeleping.
Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.
Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, s.o PärS § 3 lg 2 järgi alates pärandaja surmapäevast. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, kas pärandvara on PärS § 144 järgi jagatud või kas pärandvara kohta on antud PärS § 1401 järgi välja pärimistunnistus. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00. Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json