/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-60492/165 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.03.2018

Koormatud kinnisasja omanikule AÕS § 156 lg 1 järgi määratav juurdepääsutasu peab sisaldama kindlasti ühe komponendina ka hüvitist omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel) sõltumata asjaolust, kas juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltuvatest asjaoludest või temast sõltumatutest asjaoludest. Erisus kahe olukorra vahel on vaid selles, et juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltumatutel asjaoludel, annab see alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks, ning juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltuvatel asjaoludel, ei saa juurdepääsu taotleja hüvitise vähendamisega arvestada (vt Riigikohtu 16. juuni 2016. a tehtud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 32 jj). (p 16)

3-2-1-27-17 PDF Riigikohus 19.04.2017

Koormatava kinnisasja omanikele määratav tasu peab lisaks juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (vt RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 33). Hüvitise määramisel ei ole õige lähtuda kinnisasja väärtuse väidetavast vähenemisest, vaid kinnisasja omanikele makstav perioodiline hüvitis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Olukorras, kus juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed või koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama, peab hüvitis hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 14)


Koormatava kinnisasja omanikele määratav tasu peab lisaks juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (vt RKTKm nr 3-2-1-180-15, p 33). Hüvitise määramisel ei ole õige lähtuda kinnisasja väärtuse väidetavast vähenemisest, vaid kinnisasja omanikele makstav perioodiline hüvitis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Olukorras, kus juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed või koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama, peab hüvitis hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 14)

Juurdepääsutee talumise tasu suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kui palju on hooneühistul liikmeid, kes teed kasutavad ja sellest kasutuseeliseid saavad. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda näiteks eeldatavast keskmisest üürihinnast, mida konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutamise eest oleks võimalik nõuda, arvestades samas ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha (vt nt RKTKo nr 3-2-1-46-09, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p 16). Ka maamaksu ja tee korrashoiu kulude proportsionaalsel jaotamisel taotleja ja tee omaniku vahel on oluline arvestada, kui palju isikuid tegelikult saadus loa alusel juurdepääsuteed kasutama hakkavad. (p 15)

Kui koormatav kinnisasi on jagatud korteriomanditeks, ei ole õige määrata juurdepääsutasu kinnisasja omanikele ühiselt. Juurdepääsutee koormab iga korteriomandiga ühendatud kaasomandi osa ja seeläbi iga korteriomandit. Sellest tulenevalt on igal korteriomanikul õigus saada juurdepääsutee talumise eest tasu, mis vastab tema kaasomandi osale. Korteriomanike õigust tasu saamiseks on võimalik tagada kahel viisil. Esiteks võib tasu määrata iga korteriomandi kohta eraldi ning sellisel juhul peab juurdepääsutee taotleja maksma tasu otse korteriomanikele. Teiseks võib tasu määrata korteriühistule või korteriomandite valitsejale, kes on kohustatud tasu korteriomanikele vastavalt nende kaasomandiosa suurusele välja maksma. Analoogselt on korraldatud tehnorajatise talumise eest tasu maksmine AÕS § 158^2 lg 6 järgi. Sellisel juhul tekib juurdepääsutee taotlejal tasu maksmise kohustus korteriühistu või korteriomandite valitseja vastu. (p 16)

3-2-1-105-16 PDF Riigikohus 02.11.2016

TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalike kulutuste tegemist ei saa siduda kaasomanike kokkuleppe sõlmimisega või enamuse otsuse tegemisega. (p 14)

Vajalikuks kulutuseks TsÜS § 63 p 1 mõttes saab lugeda elamu vee- ja kanalisatsioonisüsteemi renoveerimist. (p 14)

Vajalikud kulutused tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada kohaliku keskmise turuhinna ulatuses (vt RKTKo nr 3-2-1-66-11, p 11). (p 14)

Kui isik teeb kaasomandis olevale kinnisasjale kulutusi, mis ei ole TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud ja kui tal ei ole selleks seadusest ega tehingust tulenevat kohustust, ei ole välistatud kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1018 jj alusel. (p 16)


TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt RKTKo nr 3-2-1-93-06, p 12). (p 13)

TsMS § 658 lg 2 järgi on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maakohtule ei ole kohustuslikud ringkonnakohtu seisukohad hageja esitatud nõude kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-42-14, p 14; RKTKo nr 3-2-1-131-14, p 17; RKTKo nr 3-2-1-71-16, p 16). (p 17)


Kui isik teeb kaasomandis olevale kinnisasjale kulutusi, mis ei ole TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud ja kui tal ei ole selleks seadusest ega tehingust tulenevat kohustust, ei ole välistatud kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1018 jj alusel. (p 16)

3-2-1-133-15 PDF Riigikohus 02.12.2015

Tööde tellimine ja nende eest tasumine ilma üldkoosoleku otsuseta tähendab juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Kuna korteriühistu eesmärgiks on KÜS § 2 lg 1 järgi mh korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade majandamine ühiselt, on juhatusel õigus teha ilma üldkoosoleku otsuseta üksnes selliseid kulutusi, mis on TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud kaasomandi eseme säilitamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 19). (p 14)


Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – korteriühistu peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). (p 16)


Kahjuna saab käsitada ainult seda osa kahjust, mille võrra korteriühistule tehtud vastusoorituse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 13; RKTKo nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 55). (p 16)

Kahjunõude arvutamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mh VÕS § 127 lg 5. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia korteriühistu põhjendamatu rikastumiseni (vt nt RKTKo nr 3-2-1-115-04, p 26; RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-08, p 16; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 15; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 12; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 16). (p 17)

VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kaaluda, kas kannatanu suhtes on õiglane arvata maha kasu olukorras, kus kannatanul ei ole objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida (vt RKTKo nr 3-2-1-115-04, p 26). (p 17)


Korteriühistu puhul on vastutusest vabanemise alus sätestatud MTÜS § 32 lg 2 teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 11). (p 11)

MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et korteriühistu peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on korteriühistule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korteriühistu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 12). (p 12)

Korteriühistu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja korteriühistu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühistule võtta põhjendamatuid riske. Korteriühistu juhatuse liige peab toimima kooskõlas üldkoosoleku otsustega, põhikirja ja seaduse nõuetega. Lepingute sõlmimisel peab ta arvestama nii korteriühistu huvide kui ka ühistu käsutuses oleva raha ja muude vahenditega (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 13). (p 13)

Tööde tellimine ja nende eest tasumine ilma üldkoosoleku otsuseta tähendab juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Kuna korteriühistu eesmärgiks on KÜS § 2 lg 1 järgi mh korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade majandamine ühiselt, on juhatusel õigus teha ilma üldkoosoleku otsuseta üksnes selliseid kulutusi, mis on TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud kaasomandi eseme säilitamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 19). (p 14)

Kulutatud summade sisaldumine majandusaasta aruandes ei kujuta endast kulutuste heakskiitmist, vaid üksnes faktilist olukorda. Kulutuse majandusaasta aruandes kajastamine ei välista korteriühistu kahju hüvitamise nõude esitamist juhatuse liikme vastu, kui kulutust võib pidada ühistule tekkinud kahjuks. Korteriühistu üldkoosoleku pädevuses olevate majandamiskulude tegemise saab mh heaks kiita üldkoosoleku otsusega majandustegevuse aastakava vastuvõtmisel (vt RKTKo nr 3-2-1-89-13, p 11; RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 18). (p 15)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – korteriühistu peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). (p 16)

Korteriühistu juhatuse liikme poolt tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Selle kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas juhatuse liige on ühistusse tehinguga kahju tekitanud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo 3-2-1-110-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 12). (p 16)


MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et korteriühistu peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on korteriühistule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korteriühistu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 12). (p 12)

Korteriühistu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja korteriühistu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühistule võtta põhjendamatuid riske. Korteriühistu juhatuse liige peab toimima kooskõlas üldkoosoleku otsustega, põhikirja ja seaduse nõuetega. Lepingute sõlmimisel peab ta arvestama nii korteriühistu huvide kui ka ühistu käsutuses oleva raha ja muude vahenditega (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 13). (p 13)

3-2-1-66-11 PDF Riigikohus 21.09.2011

Vajalike kulutuste (TsÜS § 63 lg 1) kindlakstegemisel tuleb hinnata kulutuste tegemise hetke seisuga seda, kas kulutustega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi.


AÕS § 88 lg 1 reguleerib kulutuste hüvitamist ebaseaduslikule valdajale, st viidatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja oli kulutuste tegemise ajal asja ebaseaduslik valdaja ning kostja asja omanik (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 30). Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi. AÕS § 88 lg 1 esimese lause kohaselt saab valdaja nõuda kõigi asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, teise lause kohaselt on tal aga õigus nõuda muude kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 järgi. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas isik, kelle esemele on teine isik õigusliku aluseta kulutusi tegi, on viimase arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostja vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates eseme omaniku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib eeldada, et eseme omanik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui need on põhjendatud. Kui esemele tehtud kulutused ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka omanik ise poleks neid teinud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata. VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab.


VÕS § 1042 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas isik, kelle esemele on teine isik õigusliku aluseta kulutusi tegi, on viimase arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostja vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates eseme omaniku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib eeldada, et eseme omanik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui need on põhjendatud. Kui esemele tehtud kulutused ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka omanik ise poleks neid teinud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata. VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab.

3-2-1-105-05 PDF Riigikohus 02.11.2005

Iga kaasomanik vastutab tema kaasomanikuks olemise ajal sissenõutavaks muutunud kohustuste eest isiklikult. Teistel kaasomanikel on AÕS § 75 lg 1 järgi nõue kulutuste kandmiseks kohustatud kaasomaniku vastu ka nende lepingute järgi, mis sõlmiti enne isiku saamist kaasomanikuks, üksnes AÕS § 75 lg 1 järgsete kulutuste korral.

Kapitalirendilepingu puhul, mis on olemuslikult järelmaksuga müügileping, vastutab omandaja kaasomanike vahelises suhtes kõigi kaasomandiga kaasnevate kohustuste täitmise eest ja omandab ka kõik kaasomandiga kaasnevad õigused alates omandi üleminekust.


Kortermaja soojasõlm kuulub korteriomanike kaasomandisse


Seda, et kapitalirendileping on suunatud soojasõlme tasu eest omandamisele elamu korteriomanike poolt, kinnitavad nii juhusliku hävimise riisiko panek rentnikule kui ka juba lepingu sõlmimisel igakuiste maksete kokkuleppimine väljaostumaksetena. Omandiõiguse jätmine rendileandjale täidab vaid tagatisfunktsiooni. Seega on tegemist müügilepinguga, mille puhul ostuhind tasutakse järelmaksuga.


Kui võla ülekandmises ei ole kokku lepitud, jäävad kaasomandiosa võõrandamisel võlausaldaja ees vastutama lepingu alusel algselt kohustatud isikud.


Kinnistamata korteritele kohaldatakse korteriomandiseadust alates 01.07.2001 kehtiva KOS § 28 alusel. Enne 01.07.2001 vallasasjana käibes olevate korterite omanike vahelistele suhtele lepingute ja otsuste kohustuslikkuse osas korteriomandiseadust ei kohaldata.


Korteri võõrandamisel ei lähe eelmise korteriomaniku korteriga seotud kohustused üle uuele korteriomanikule.

Kaasomandi osa või korteri omandamisel peab omandaja arvestama sellega, et ta peab alates omanikuks saamisest osalema võrdeliselt teiste kaasomanikega elamu majandamiseks vajalike kulutuste katmises ning seda sõltumata tema teadlikkusest kulutustest. Erisuseks on vaid juba sissenõutavaks muutunud, kuid võõrandaja poolt tasumata kulutused.

3-2-1-65-05 PDF Riigikohus 10.06.2005

Asjale tehtud kasulike kulutuste hüvitamisel ei tõusetu küsimust ostueesõigust teostanud endiste üürnike valduse pahausksusest, kuna kõik endised üürnikud oleksid saanud ühist ostueesõigust teostades kinnistu omanikeks.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-44-04.


Eelkõige saab apellatsioonimenetluses asendada nt AÕS §-st 80 tuleneva asja nõude kahju hüvitamise nõudega, kui asi on hävinud.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-127-04.

3-2-1-57-02 PDF Riigikohus 10.05.2002

Eluruumi kasutusse andmine kolmandale isikule, kes pidi tasuma ka eluruumiga seonduvad kommunaalmaksed, ei vabasta eluruumi omanikku omapoolsetest kohustuste täitmisest hageja (kommunaalteenuste osutaja) ees. Eluruumi omaniku vastutus tuleneb AÕS § 26 lg-st 1 ja TsK § 477 lg-test 1 ja 6.


Tulenevalt TsMS § 83 lg-st 4 on esindajal selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, kui seaduses ei ole sätestatud, et tal neid õigusi ja kohustusi ei ole. Seega on kostja ebaõigesti lugenud TsMS § 67 rikkumiseks asjaolu, et puudumise tõttu maakohtu istungitest, ei saanud ta esitada hagile vastuväiteid.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json