/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 169| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-16650/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.06.2021

Esindusõiguseta isiku tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on TsÜS § 130, mis reguleerib vastutuse eeldusi ja ulatust erikoosseisuna ja mis kohaldub eelkõige TsÜS §-s 129 sätestatud mitmepoolse tehingu tegemise korral. (p 11)

TsÜS § 130 lg-st 1 tuleneva nõude eeldused on järgmised: - kostja sõlmis esindatava nimel hageja nimetatud lepingud; - kostjal puudus lepingute sõlmimiseks esindusõigus - esindatav ei kiida kostja sõlmitud lepinguid, mistõttu on lepingud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt tühised - kostja ei teadnud ega pidanudki teadma oma esindusõiguse puudumisest - hagejale tekkis kostja esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 130 lg-s 1 nimetatud kahju.

TsÜS § 130 lg 2 alusel esitatava nõude eeldused on järgmised: - kostja sõlmis esindatava nimel hageja nimetatud lepingud - kostjal puudus lepingute sõlmimiseks esindusõigus - esindatav ei kiida kostja sõlmitud lepinguid heaks, mistõttu on lepingud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt tühised - kostja teadis või pidi teadma, et tal ei ole teise isiku (esindatava) nimel tegutsemiseks esindusõigust - hagejale tekkis kostja esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud kahju.

Hageja peab nii TsÜS § 130 lg 1 kui ka lg 2 järgi nõude maksmapanekul eeltoodud asjaolusid esmaselt tõendama. Seejärel on esindusõiguseta tegutsenud isikul (kostjal) omakorda võimalus vastutusest vabanemiseks tõendada, et tehingu teine pool (hageja) tehingute tegemise ajal teadis või pidi teadma kostjal esindusõiguse puudumisest (TsÜS § 130 lg 3). Seejuures ei eelda esindusõiguseta isiku vastu TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel nõude esitamine seda, et oma tehingujärgsed kohustused täitnud hageja peaks esmalt VÕS § 1028 lg 1 järgi nõudma tehingu täitmisena üleantu tagastamist tühiseks osutunud tehingu teiselt poolelt. (p 11.2)

TsÜS § 130 lg-le 2 tuginedes ei saa hageja nõuda mõlemat liiki selles lõikes nimetatud kahju hüvitamist kumulatiivselt, v.a niivõrd, kuivõrd tehingu ettevalmistamisel kantud kulutusi ja sellega seotud muud kahju on tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju nõude juures juba arvesse võetud. Need nõuded võib hageja esitada alternatiivsete nõuetena. (p 11.3)

Juhul, kui esindusõiguseta isik teadis või pidi teadma, et tal ei ole esindusõigust, on ta tegutsenud pahauskselt ning TsÜS § 130 lg-s 1 sätestatu asemel tuleb hüvitada TsÜS § 130 lg-s 2 sätestatud kahju, mida teine pool kandis tehingu täitmata jätmise tõttu. TsÜS § 130 lg 2 võimaldab hagejal sisuliselt nõuda esindusõiguseta tegutsenud isikult sooritust või selle väärtust, mida tal olnuks tehingu kehtivuse korral õigus nõuda tehingu teiselt poolelt.

Kui esindajana tegutsenud isik ei teadnud ega pidanudki teadma endal esindusõiguse puudumisest, siis saab temalt TsÜS § 130 lg 1 järgi nõuda üksnes nn usalduskahju hüvitamist. Esindusõiguse puudumisest teadnud või teadma pidanud esindajalt aga saab TsÜS § 130 lg 2 järgi hageja valikul nõuda kas usalduskahju või tehingu täitmata jäämise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. TsÜS § 139 järgi tuleb heausksust eeldada, mistõttu tuleb hagejal TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud nõude puhul tõendada ka seda, et kostja tehinguid tehes teadis või pidi teadma sellest, et tal puudub õigus esindada. (p 12)

TsÜS § 130 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes. Kui hageja nõude eeldused ei ole TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel täidetud, siis ei ole välistatud hageja kahjunõue deliktilise kahju hüvitamise nõudena mh VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt nt tahtliku heade kommete vastase käitumise kohta RKTKo 12.12.2016, nr 3-2-1-132-16, p 16). (p 14)


Kuni puudub TsÜS § 129 lg-s 1 sätestatud esindatava heakskiit, on tehing hõljuvalt kehtetu (vt ka RKTKo 20.03.2019, nr 2-14-61508/73, p 26). (p 11.1)


TsÜS § 130 lg 1 ja ka lg 2 järgi nõude maksmapanekul peab nõude eelduseid esmaselt tõendama hageja. Seejärel on esindusõiguseta tegutsenud isikul (kostjal) omakorda võimalus vastutusest vabanemiseks tõendada, et tehingu teine pool (hageja) tehingute tegemise ajal teadis või pidi teadma kostjal esindusõiguse puudumisest (TsÜS § 130 lg 3). Seejuures ei eelda esindusõiguseta isiku vastu TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel nõude esitamine seda, et oma tehingujärgsed kohustused täitnud hageja peaks esmalt VÕS § 1028 lg 1 järgi nõudma tehingu täitmisena üleantu tagastamist tühiseks osutunud tehingu teiselt poolelt. (p 11.2)

Hagejal tuleb TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud nõude puhul tõendada ka seda, et kostja tehinguid tehes teadis või pidi teadma sellest, et tal puudub õigus esindada. (p 12)


Kui hagi aluseks olevad asjaolud on vastuolulised, siis on kohtu ülesandeks eelmenetluses muu hulgas TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ning menetlusosaliste õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Kui hageja esitab kohtule vastuoluliste asjaoludega nõude, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus tuua välja nõude aluseks olevad asjaolud ja nõuet täpsustada (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3 ning § 3401 lg 1). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause). (p 13)


TsÜS § 130 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes. See tähendab, et kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal ei ole esindusõigust, tuleneb tema vastutus tehinguga tekitatud kahju eest üksnes TsÜS §-st 130 kui kahju hüvitamise erikoosseisust ning deliktiõiguse ega alusetu rikastumise sätted tema suhtes ei kohaldu (RKEKo 22.03.2013 nr 3-1-1-106-12, p 64; kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt RKTKo asjas nr 3-2-1-83-09, p-d 10-11). Kui hageja nõude eeldused ei ole TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel täidetud, siis ei ole välistatud hageja kahjunõue deliktilise kahju hüvitamise nõudena mh VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt nt tahtliku heade kommete vastase käitumise kohta RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). (p 14)


TsÜS § 118 lg-st 2 tulenevalt võisid vaidlusalused tehingud kehtida vaatamata sellele, et äriühing ei olnud andnud kostjale volitust enda esindamiseks. Kui hageja tugineb sellele, et äriühinguga sõlmiti kehtivad müügilepingud ning hageja uskus, et kostjale oli antud volitus, ning äriühing teadis, et kostja tegutseb tema nimel esindajana, ning talus kostja sellist tegevust, siis saab hageja kehtivatest lepingutest tuleneva täitmise nõude esitada üksnes lepingupoole ehk äriühingu vastu. Kui hageja tugineb aga sellele, et äriühing ei kiitnud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt kostja sõlmitud lepinguid heaks, mistõttu on lepingud tühised, siis saab hageja esitada nõude kostja vastu TsÜS § 130 alusel. Hageja ei saa TsÜS § 130 alusel nõuet esitades samal ajal tugineda volituse olemasolule ja sellest tulenevalt lepingute kehtivusele ning esindusõiguse puudumisele ja sellest tulenevalt lepingute kehtetusele. (p 13)

2-17-9822/101 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.06.2021

Kuivõrd kostja I sooviski vaidlusaluse käsutustehinguga asjaõiguslikku olukorda muuta ja oma korteriomandit jagada ning see on toimunud (uued korteriomandid on tekkinud kostja I tahteavalduse tagajärjel), siis ei ole tegemist näiliku tehinguga (st kostja I ei ole tahtnud jätta üksnes muljet korteriomandi jagamisest ja uute väiksemate korteriomandite moodustamisest). (p 11)

Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (st tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik). (p 15)


Kohus hindab tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) ka omal algatusel.

Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (st tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik). (p 15)


TsÜS § 87 järgi ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas tehingu tegemise keelu kehtestamise eesmärk oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg. Kehtinud KOS § 2 lg 1 oli imperatiivne õigusnorm, mis ei lubanud teha selles sätestatud reegleid eiravaid käsutustehinguid. Kui vaidlusalune tehing on TsÜS § 87 järgi tühine KOS § 2 lg st 1 tulenenud keelu rikkumise tõttu, oleks selle alusel tekkinud korteriomandite kohta tehtud kinnistusraamatu kanded AÕS § 65 lg 1 mõttes ebaõiged (AÕS § 68 lg 3 kohaselt saab omand tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel) ning puudutatud isikutel oleks õigus nõuda nende kannete parandamist. (p 13)


Isik saab esitada käsutustehingu tühisuse tuvastamise hagi vaid juhul, kui tehing mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Vaidlusalune käsutustehing võib mõjutada hagejate asjaõiguslikku positsiooni juhul, kui uued korteriomandid on kantud kinnistusraamatusse õigusvastaselt (korteriomandite moodustamine on vastuolus KOS § 2 lg s 1 sätestatuga), kahjustades selliselt hagejate ühinguõiguslikku positsiooni (korteriomaniku hääle osakaal või hääle suhe kõikidesse häältesse) ja seeläbi ühtlasi ka hagejate omandiõigust. (p 14)


KOS § 2 sätestas nõuded, millele peab korteriomandi eseme reaalosa vastama. Korteriomandi eseme reaalosa pidi olema ruumiliselt piiritletud ja eraldi kasutatav hooneosa (sama põhimõte kehtib KrtS § 4 järgi korteriomandi eriomandi eseme kohta). KOS § 2 ei välistanud iseenesest seda, et korteriomandi reaalosa hulka võisid kuuluda ka nt trepikoja-, keldri- ja pööninguruumid, seda aga juhul, kui need vastasid KOS § 2 lg-s 1 sätestatule. (p 12)


Üheks juhtumiks, mis annab aluse nõuda kinnisturaamatu kande parandamist, on kande aluseks oleva käsutustehingu tühisus. AÕS § 65 lg 1 alusel ebaõige kande parandamiseks vajalikku nõusolekut andma kohustamise nõude korral ei ole vaja eraldi nõuda kinnistusraamatu kande aluseks oleva käsutustehingu tühisuse tuvastamist. Kui kande parandamist nõutakse selle aluseks olnud käsutustehingu tühisuse tõttu, tuleb tehingu tühisust kaasa toovad asjaolud esitada hagi alusena.

AÕS § 65 lg 1 järgi nõude esitamise õigust ei anna ainuüksi kande tagajärjel nõude esitaja ühinguõigusliku positsiooni muutumine (RKTKm 09.12.2015, nr 3-2-1-137-15, p-d 10-12). Kuna korteriomanike üldkoosoleku pädevuses on mh korteriomanike omandiõigust puudutavate otsustuste tegemine (vt nt KrtS § 9 lg 3, § 10 lg 2, § 13, § 14, ja § 32 lg 3), siis ei ole lisahäälte saamine uute korteriomandite loomisega ainult ühinguõiguslik aspekt, vaid puudutab otseselt korteriomandi kui spetsiifilise omandiliigi sisu ja riivab korteriomaniku omandiõigust. AÕS § 65 lg 1 järgi nõude esitamiseks annab aluse nõude esitaja ühinguõigusliku positsiooni muutumine korteriühistus, kui selline muutus on saavutatud õigusvastase kinnistusraamatu kandega. (p 14)


Jõustunud kohtuotsuse resolutsioon asendab kostjate tahteavaldust sellekohaste nõusolekute andmiseks (TsÜS § 68 lg 5, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1). TMS § 184 lg 1 mõttes on täidetav kohtulahendi resolutsioon, millega on kostjaid kohustatud andma nõusolek kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Seega ei pea kohus TMS § 184 lg 1 kohaldamise jaoks oma lahendis tegema otsust, millega ta asendab nõutud tahteavalduse kohtulahendiga (vt ka Riigikohtu 13. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2 15 9117/149, p 12). (p 16)

2-19-8577/98 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2021

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)


Olukorras, kus kohus teab enne isiku üle eestkoste seadmist, et ta on enne teovõimelisena kehtivalt andnud enda esindamiseks volituse, tuleb seda asjaolu arvestada isiku eestkostevajaduse hindamisel ning eestkostja ülesannete määramisel (vt ka RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 21). (p 14)

Kehtivast õigusest ei tulene, et juhul kui isikul tekib peale volituse andmist piiratud teovõime, mõjutaks see teovõimelisena antud volituse kehtivust. Eestkostetava teovõimelisena antud volitus kehtib ka olukorras, kus kohus on hiljem seadnud tema üle eestkoste ja määranud talle eestkostja. (p 15)

Kui isiku eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha vastavalt eestkostevajaduse muutumisele muudatusi eestkostja ülesannetes või eestkoste lõpetada. Eestkostja ülesanded peavad vastama piiratud teovõimega isiku eestkostevajadusele ka pärast eestkostja määramist. Kohus peab hiljemalt iga viie aasta järel kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Kohus võib isiku eestkostevajadust kontrollida ka varem (RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 14). Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise mh omal algatusel (vt ka RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 16; RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 17). (p 16)

Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)

Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)


Piiratud teovõimega täisealisel isikul ei ole TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 kohaselt üldjuhul tsiviilkohtumenetlusteovõimet (TsMS § 202 lg 4 esimese lause järgi on eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses). Piiratud teovõimega täisealist isikut esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja, kes on PKS § 207 lg 1 kohaselt oma ülesannete ulatuses eestkostja. Kui eestkostetav on enne kehtivalt volitanud kedagi ennast kohtumenetlustes esindama, on ka volitatud esindajal õigus eestkostetavat TsMS § 217 lg 1 kohaselt menetluses esindada.

Menetlusosalise esindaja ei ole menetlusosaline, vaid isik, kelle kaudu menetlusosaline menetluses osaleb (TsMS § 217 lg 1). Esindaja menetlusse kaasamist TsMS ei sätesta. (p 19)

2-20-5520/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.05.2021

HÜS § 20 lg-st 9 tuleneb, et kõigi hooneühistu (HÜS § 1 lg-s 1 ja § 20 lg-s 1 nimetatud) tunnustele vastavate juriidiliste isikute suhtes kohaldatakse HÜS-i ja TÜS-i sõltumata nende isikute põhikirjas sätestatust. Osas, milles selliste isikute põhikiri on vastuolus HÜS-i ja TÜS-iga, kohalduvad vastavalt HÜS-i ja TÜS-i sätted mh sõltumata sellest, kas asjaomane juriidiline isik on asutatud enne või pärast HÜS-i jõustumist.

Juhul, kui juriidiline isik vastab hooneühistu tunnustele, kuid ta on registri järgi mittetulundusühing, kohalduvad HÜS-i ja TÜS-i sätted ka liikmete väljaarvamise kohta niivõrd, kuivõrd juriidilise isiku põhikirja vastavad sätted on HÜS-i ja TÜS-i asjaomaste sätetega vastuolus. (p 12)

Kuni hooneühistu tunnustele vastav juriidiline isik ei ole oma põhikirja viinud seadusega kooskõlla, peab ta arvestama, et tema põhikirja sätete asemel võidakse kohaldada HÜS-i ja TÜS-i sätteid. Samuti peab ta arvestama, et vale registrikanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. (p 14)

Hooneühistu liiget ei saa mh TÜS §-s 20 sätestatud korras hooneühistust välja arvata. Selline üldkoosoleku otsus on TsÜS § 38 lg 2 järgi tühine. (p 12)

Ainsaks viisiks, kuidas hooneühistu saab ilma hooneühistu liikme nõusolekuta saavutada hooneühistu liikmele kuuluva liikmesuse lõppemise, on HÜS §-s 12 ette nähtud nõude esitamine. (p 13)

Hooneühistu liikmesus on spetsiifiline varaline õigus, millel on liikme ainukasutuses oleva hooneosa väärtusele vastav varaline väärtus. Liikmesus on tsiviilkäibe objektiks, see on vabalt võõrandatav ja koormatav. Hooneühistu liikmesusega seotud hoonejaotusplaanis liikmele kasutamiseks kindlaksmääratud eluruumide või mitteeluruumide ning nende juurde kuuluvate hooneosade ainukasutusõigus on omandiks põhiseaduse § 32 tähenduses, mistõttu ei saa sellise õiguse kaotus kaasneda üksnes ühistu liikmete otsusega ja ilma õiglase ning kohese hüvitiseta.

Kui üldkoosoleku teates ei olnud üldkoosolekul arutamisele tulevat küsimust selgelt või üldse näidatud, on see käsitatav üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumisena, mis toob kaasa päevakorras näitamata või ebaselgelt näidatud otsuse vastuvõtmise korral selle otsuse tühisuse. (p 15)


Hooneühistu liiget ei saa mh TÜS §-s 20 sätestatud korras hooneühistust välja arvata. Selline üldkoosoleku otsus on TsÜS § 38 lg 2 järgi tühine. (p 12)

2-20-12596/15 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.04.2021

Kaasomanike AÕS §-dest 72-79 tulenevaid õigusi ei välista iseenesest asjaolu, et üks kaasomanikest on seotud PärS §-s 48 järelpärija kasuks kehtestatud piirangutega. Ka pärandvara hulka kuuluva kinnisasja kaasomanikel on enne järelpärimise tingimuse saabumist võimalik kaasomandit käsutada.

Järelpärija saab anda pärandvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamiseks oma eelneva nõusoleku TsÜS § 114 lg 1 mõttes. Juhul kui järelpärija on sellise nõusoleku andnud, siis ei saa ta järelpärimise tingimuse saabumisel tugineda sellele, et kinnisasja käsutamise tehing on PärS § 48 lg 2 järgi tühine põhjusel, et see välistab või piirab tema õigusi. (p 8)

Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)

Järelpärimise tingimuse saabumisel ei saa järelpärija tugineda PärS § 48 lg 2 kohaselt käsutustehingu tühisusele juhul, kui ta oli andnud kaasomandis olnud kinnisasja jagamiseks eelpärijale nõusoleku. Kui järelpärija on alaealine, saab tema nimel sellise nõusoleku anda eelpärija kui järelpärija vanem. Eelpärijal on selleks PKS § 131 lg-st 1 ja § 187 lg 1 p-st 1 tulenevalt vaja kohtu nõusolekut.

Sellises menetluses kui hagita menetluses saab kohus otsustada, kas kinnisasja käsutamine oleks järelpärija huvides, ning hinnata muu hulgas, kas erieestkostja määramine PKS § 209 lg 2 kohaselt on vajalik. (p 11)

PärS § 48 lg 2 ei kohaldu kinnisasja kasutuskorra kokkuleppele ja sellest tulenevalt kasutuskorra kohta märkuse kandmisele kinnistusraamatusse ning eelpärijal pole vaja kohtult küsida eelnevat nõusolekut selleks, et ta saaks järelpärija nimel eelnimetatud tehingutega nõustuda. (p 10)


Kui järelpärija on alaealine, võib temal nimel anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusoleku tema vanem kui seaduslik esindaja. (p 9)

Vanem saab lapse seadusliku esindajana teha vajaduse korral tahteavalduse lapse nimel. Osa tehingute tegemiseks on aga seaduses sätestatud lisanõuded. Esiteks ei või vanem last esindada tehingutes, mil on oht vanema ja lapse huvide konflikti tekkimiseks (PKS § 120 lg 6 ja § 180 kohaselt). Teiseks on ulatuslikumate õiguslike tagajärgedega tehingute jaoks lisaks vanema tahteavaldusele vajalik ka kohtu nõusolek (vt PKS § 130, § 131 lg 1, §-d 187 ja 188).

PKS § 209 lg-d 1 ja 2 võimaldavad määrata lapsele erieestkostja PKS §-s 180 nimetatud tehingute tegemiseks või tehingute jaoks, mida vanem teha ei saa. (p 9)

2-19-6362/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.03.2021

Olukorras, kus võlgniku arvates on täitemenetlust formaalsete puuduste tõttu valesti alustatud, on kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (RKTKm 02.06.2008, nr 3-2-1-42-08, p 16). Muu hulgas võimaldab TMS § 217 esitada kaebuse täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale (vt RKTKo 03.04.2019 nr 2-16-3785/114, p 26.3; RKTKm 04.12.2018 nr 2-17-18529/24, p 21 ja seal viidatud lahendid; RKTKm 09.11.2009 nr 3-2-1-116-09, p 9). (p 11.2)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat (vt RKTKm 14.11.2007 nr 3-2-1-101-07, p 13). (p 17.1)


Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka RKTKo 23.11.2016 nr 3-2-1-112-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on kohtul kohustus osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, arvestades, et sellest sõltuvad kostja võimalikud vastuväited ja see, kas ja mida peavad pooled menetluses tõendama (vt RKTKo 11.05.2005 nr 3-2-1-41-05, p 19). Olukorras, kus ringkonnakohtu õiguslik hinnang erineb poolte esitatust ja maakohtu käsitlusest, peab ringkonnakohus seda pooltele arusaadavalt väljendama, viidates vastavatele õigusnormidele ja selgitades sellest tulenevat tõendamiskoormist, ning võimaldama pooltel avaldada selle kohta oma seisukoht. (p 13.3)


Tühise tehingu kinnitamine TsÜS § 84 lg 3 järgi on ühtlasi uus tehing, mille sõlmimine eeldab poolte tahteavaldusi. Poolte tahe peab olema suunatud tühise tehingu kehtivuse saavutamisele. See eeldab, et pooled on teadlikud asjaoludest, mis toovad kaasa tehingu tühisuse. Lisaks peab tühise tehingu kinnitamiseks olema TsÜS § 84 lg 3 tähenduses ära langenud tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu. TsÜS § 84 lg 3 võimaldab pooltel kinnitamise teel muuta tehing kehtivaks sama sisuga, millisena ta oli tühisena tehtud. Kinnitamise teel ei saa lisada kinnitatavasse tehingusse tingimusi, mida selles algselt ei olnud. Kui hilisema tehinguga muudetakse varasema tehingu tingimusi, võib tegemist olla uue tehingu tegemisega tühise tehingu asemel. (p 14)


Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. (p 15.1)


Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle kindlaks määratud tähtpäevaks tasuma, ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt RKTKo 30.09.2014 nr 3-2-1-66-14, p 25). (p 15)

Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. (p 15.1)


TMS § 2 lg 1 p 18 järgsest täitedokumendist peab täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete osas saab täitemenetlust alustada (vt RKTKo 03.12.2014 nr 3-2-1-134-14, p 13). Kui käendajal vastavaid sissenõutavaid kohustusi käenduslepingute tühisuse tõttu tegelikult ei ole, ei teki need ka TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi vormistamisega. (p 15.3)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 toodud eeldusest, millest § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. TsMS § 132 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võtta arvesse hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. (p 17.1)

2-18-9475/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.12.2020

Kuigi ÄS § 171 lg 5 järgi peab osaühing iga osanike koosoleku kohta koostama protokolli, ei ole koosoleku protokollimise nõue kirjaliku vormi nõue TsÜS § 78 mõttes. (p 9.2)

Osanike otsus on osanike koosolekul vastu võetud siis, kui on toimunud hääletamine ja otsuse poolt on antud nõutav arv hääli.

Kuna seadus ei näe osanike koosolekul vastu võetud otsusele ette kohustuslikku vorminõuet, siis ei saa kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille järgi on tehing seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmisel tühine. (p 9.3)

Koosoleku protokollimine on osaühingu huvides tehtav toiming, mis tehakse osaühingu ja protokollija vahelises võlasuhtes. Selle võlasuhte raames võtab protokollija endale kohustuse kajastada koosoleku käiku õigesti, vormistada seaduse nõuetele vastav dokument ja allkirjastada see. Üldjuhul on võlasuhteks, millest tulenevalt tekivad protokollijal äriühingu vastu eelnimetatud kohustused, mingi teenuse osutamise leping (nt käsundus- või tööleping). Osaühingu nõue allkirjastada protokoll on seega kohustuse täitmise nõue võlaõigusseaduse § 108 lg 2 esimese lause mõttes ja protokollija on isik, kellelt osaühing võib nõuda selle kohustuse täitmist. (p 12)

Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine ei ole tahteväljendus, mille eesmärk oleks tehingu tegemine. Samas on protokolli allkirjastamine siiski selline toiming, mis on suunatud õigusliku tagajärje kaasatoomisele, nimelt on protokolli koostamise ja allkirjastamise eesmärk luua dokument, mis võimaldab tõendada osanike koosoleku toimumist, hääletustulemusi ja koosolekul vastu võetud otsuste sisu (vt ka Riigikohtu 16. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7846/33, p 15). Seega on protokolli allkirjastamine tahteavaldusesarnane toiming. (p 13.2)

TsÜS § 68 lg 5 alusel saab osaühing nõuda, et kohus kohustaks koosoleku protokollijat protokolli allkirjastama ja asendaks tema allkirja kohtulahendiga. (p 13.2 ja p 13.3)


Kuigi ÄS § 171 lg 5 järgi peab osaühing iga osanike koosoleku kohta koostama protokolli, ei ole koosoleku protokollimise nõue kirjaliku vormi nõue TsÜS § 78 mõttes. (p 9.2)

Kuna seadus ei näe osanike koosolekul vastu võetud otsusele ette kohustuslikku vorminõuet, siis ei saa kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille järgi on tehing seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmisel tühine. (p 9.3)


TsÜS § 68 lg 5 eesmärk on anda võlausaldajale õiguskaitsevahend ja tagada võlgniku kohustuse täitmine olukorras, kus võlgnik peab isiklikult tegema mingi õigusliku tähendusega toimingu, kuid ei tee seda. (p 13.3)

Seadus ei sisalda tahteavalduse mõistet ja tahteavalduse olemus on võimalik avada tehingu mõiste kaudu. Tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine. (p 13.1)

Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine on tahteavaldusesarnane toiming ja TsÜS § 68 lg 5 alusel saab osaühing nõuda, et kohus kohustaks koosoleku protokollijat protokolli allkirjastama ja asendaks tema allkirja kohtulahendiga. (p 13.2 ja p 13.3)


Seadus ei sisalda tahteavalduse mõistet ja tahteavalduse olemus on võimalik avada tehingu mõiste kaudu. Tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine. (p 13.1)

Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine allkirjastamine on tahteavaldusesarnane toiming. (p 13.2)

2-17-5110/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.12.2020

TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud eeldus, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud eestkostja, ei ole testeerimisvõime hindamisel asjakohane. Eestkostja määramise ulatus ei saa kunagi hõlmata isiku testeerimisvõimet, sest testamendi saab isik PärS § 19 lg 2 kohaselt teha üksnes isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. (p 11)

Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes kuuluda eestkostja ülesannete hulka testamendi tegemine, testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p 13)

Kuna eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15), tuleb isiku teovõimet iga eestkostemäärusega hõlmamata tehingu osas eraldi hinnata. (p 14)

Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab eestkostemääruse ning eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi siiski eestkostetava teovõime hindamisel lähtekohaks võtta. Eestkostemäärus saab olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalne tõend (p-d 12 ja 15).

Üldreeglit tehingu kehtivuse üle otsustamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada. (p 14)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga.

Eestkostetava teovõime piiratuse esmaseks tõendamiseks võib olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi esitamine kohtule. Kui need võimaldavad piisava selgusega järeldada, et isiku teovõime on piiratud ka tema testeerimisvõimet mõjutavas ulatuses, läheb tõendamiskoormis järgnevalt üle vastaspoolele, kes peab omakorda tõendama testeerimisvõime olemasolu. Keerukamatel juhtudel, mil isiku teovõime piiratuse ulatus eestkostja määramise menetlusest selgelt välja ei tule, on võimalik tõendamiskoormis asjaolusid arvestades jagada eeltoodust erinevalt. (p 15)

Kuna isiku testeerimisvõime hindamine eeldab eriteadmisi, saab selle juures lähtepunktiks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud või postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused. Samas ei ole välistatud, et vaatamata ekspertiisiga tuvastatud kestvale psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, leiab kohus teisi tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik oli siiski testeerimisvõimeline. Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)


Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa eestkostja eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. Samuti ei saa eestkostja ülesannete hulka kuuluda testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p-d 11 ja 13)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. (p 15)

Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)

PärS § 23 lg 2 peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärk on see, et tunnistajad saaksid aru ja teaksid kinnitada, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on seejuures teo- ja otsustusvõimeline. Samas on tunnistajate teavitamine testaatori tahteavaldus, mille testaator võib TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt teha ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga (vt Riigikohtu 10. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, p-d 14 ja 15). (p 19)

Erinevalt omakäelisest testamendist, mille testaator peab PärS § 24 lg 1 kohaselt kirjutama algusest lõpuni oma käega, ei pea testaator tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamenti algusest lõpuni oma käega koostama. Testaator võib kasutada trükitud teksti või lasta teksti koostada kellelgi teisel, sh ühel tunnistajatest. Küll aga peab testaator PärS § 23 lg-st 1 tulenevalt märkima testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Kui kuupäeva on märkinud keegi teine, kuupäev on märgitud loetamatult või on testamendil vastuoluliselt mitu kuupäeva, on PärS § 23 lg-st 1 tulenevat kuupäeva märkimise nõuet rikutud. Eelnev ei tähenda aga, et testament oleks seetõttu tühine. (p 20)

PärS § 23 lg-s 1 sätestatud kuupäeva ja aasta märkimise nõude eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa testamendi tühisus. Sätte eesmärgi sisustamisel tuleb arvestada PärS § 25 lg-ga 2, mis reguleerib tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kui koduse testamendi kehtivust. (p 21)

PärS § 25 lg 2 näeb kuupäeva ja aasta märkimata jätmise korral ette testamendi tühisuse vaid juhul, kui täidetud on korraga mõlemad eeldused: koduses testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega tuvastada. Seega on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament, millele ei ole kuupäeva ega aastat märgitud, tühine vaid juhul, kui selle tegemise aega ei ole võimalik ka muul viisil tuvastada. On ebatõenäoline, et tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi tegemise aega ei saaks tuvastada, sest tunnistajad saavad anda selle tegemise aja kohta ütlusi. (p 22)

2-15-505/180 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2020

KonkS § 16 kehtestab ettevõtja(te) turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu.

KonkS § 16 punktid 1-6 sisaldavad lahtist loetelu juhtumitest, millal on tegemist ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega kaubaturul. Eeltoodud loetelu ei tähenda, et turgu valitseva seisundiga ettevõtja või ettevõtjate muud tegevust ei võiks kvalifitseerida turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks.

Kui hageja rajab oma nõude väitele, et kostja on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, ja toob välja asjaolud, mis puudutavad KonkS-i konkreetsete punktidega hõlmatud rikkumisi, tuleb kostja teo õigusvastasuse kohta hinnangu andmiseks kindlaks teha, kas kostja on rikkunud kasvõi ühte KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud või muud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena käsitatava tegevuse keeldu. KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi. Eeltoodu tähendab, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks ei saa KonkS § 16 p-dest 1-6 tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.

Iga KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud kaitsenormi puhul tuleb teo õigusvastasuse kindlakstegemisel VÕS § 1045 lg 3 järgi hinnata konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärki. See tähendab, et kui hageja kahju, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole kostja tegu, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele, VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi (vt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 17.1). (p 16)

KonkS § 16 tõlgendamisel tuleb lähtuda ka Euroopa Liidu Kohtu praktikast Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2019. a otsus haldusasjas nr 3-16-1267/49, p 20). (vt lähemalt p 19.1.1 ja selles viidatud Euroopa Liidu Kohtu praktika)

Selleks, et tuvastada, et tegemist on KonkS § 16 p 3 rikkumisega, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13) · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid; · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi; · erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda); · erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust. (vt lähemalt p 19.2.1.)

Tuvastamaks KonkS § 16 p 1 rikkumine, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13); · kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi (praegusel juhul ebaõiglaselt kõrget müügihinda); · kostja kui kaubaturul turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi. (p 9.1.1)

KonkS § 16 p 1 keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Nimetatud hinnavahe on käsitatav otsese varalise kahjuna, mis on hõlmatud KonkS § 16 p 1 kaitse-eesmärgiga. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi ka VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi. (p 20.1.3)

Kostja süüd kui deliktilise üldvastutuse ühte eeldust (VÕS § 1043 ja § 1050) tuleb hinnata konkreetse kaitsenormi rikkumise aspektist. (p 16)

Iseenesest ei ole KonkS § 16 rikkumise puhul välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine, kui turgu valitseva ettevõtja kuritarvituse tõttu on isikul selline kahju tekkinud. (p 20.1.3)

Õiglase hinna määramisel KonkS § 16 p 1 kontekstis on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. Üheks võimaluseks on arvestada õiglast hinda, lähtudes (tootmis)kuludest, millele on lisatud mõistlik kasum. Samas ei ole välistatud ka muude meetodite kasutamine õiglase hinna sisustamisel, kui pool põhistab veenvalt, et muu meetodi kasutamine on põhjendatud. (p 20.1.4)

KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine. VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)

Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)

Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)

Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)


KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine.

VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)


Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)


Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)

Lisaks tuleb VÕS § 196 kohaldamiseks hinnata ka seda, kas hageja esile toodud muutunud asjaolud võrreldes lepingu sõlmimise ajaga võisid samuti anda hagejale aluse kehtivas osas lepingu ülesütlemiseks. Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)


KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

2-17-17756/159 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.10.2020

Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. (p 15)


Erinevalt kehtiva PKS § 59 lg-st 1, mis võimaldab kitsalt lisaks varasuhte valimisele ja vahetamisele teha muudatusi valitud varasuhte sees PKS § 59 lg 1 p 3 kohaselt üksnes seaduses ette nähtud juhtudel, võis abieluvaraleping PKS 1995 §-de 8 ja 9 järgi hõlmata laiemaid kokkuleppeid.

Praegu võimaldab PKS § 59 lg 1 p 3 koostoimes PKS § 27 lg-ga 4 varaühisuse korral tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või mõnda liiki kuuluvaid esemeid, kuid ei reguleeri olukordi, mil ühe abikaasa lahusvaras olev ese läheks teise abikaasa lahusvara hulka. Samuti ei ole ülalpidamiskokkulepped abieluvaralepingu ese.

Erinevalt kehtivast perekonnaseadusest, võimaldas PKS 1995 § 9 lg 1 p 5 määrata abieluvaralepingus kindlaks abikaasade vastastikused ülalpidamiskohustused abielu kestel ja abielu lõppemisel, kuigi PKS 1995 § 8 lg 1 viidet sellele ei hõlmanud (p 20)


Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta saab selle eest vastusoorituse, ei ole tegemist kinkelepinguga (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 13). (p 21)

Kuna iseenesest võib kinkija kingisaajale VÕS § 265 lg 1 kohaselt ette näha kohustusi ja koormisi (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 14), siis ei välista kingisaajale kohustuste panemine kinkelepingu regulatsiooni kohaldamist, kuid see eeldab, et lepingu tõlgendamisel nähtub, et ühe poole rikastamine ja teise poole kohustused ei olnud vastastikused kohustused. (p 22)


Kompromissileping eeldab, et kohustused on mõlemal poolel. (p 23)

Õigussuhete kvalifitseerimine kompromissilepinguks VÕS § 578 lg 1 mõttes eeldab lisaks, et tuvastada tuleb, milline oli kompromissilepingu sisu, sh milliseid pooltevahelisi õigussuhteid kompromiss hõlmas ning millistest nõuetest pooled loobuda soovisid või milliseid nad ümber kujundasid. (p 24)


VÕS § 264 lg 5 on dispositiivne säte, mis piirab kingisaaja võimalust nõuda seadusjärgset viivist või kingitud esemest saadud kasu, kuid ei välista kinkelepingu poolte võimalust kinkelepingus lisakohustustes kokku leppida. (p 30)

Seega ei välista VÕS § 264 lg 5 sätestatud piirang abikaasa võimalust nõuda kinke eseme üleandmisega viivitamise eest ehk kinkelepingu täitmise eest viivist, kui selles on kokku lepitud. Selline kokkulepe ei ole TsÜS § 87 kohaselt tühine. Küll aga ei saa abikaasa VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda viivist ega kasu väljaandmist nende kohustuste eest, mille kohta selliseid lisakokkuleppeid ei ole sõlmitud. (p 31)

Sama põhimõte rakendub ka leppetrahvile, mis on kinkelepingus kokku lepitud täitmise asendamiseks VÕS § 159 lg 1 mõttes. (p 32)

VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Mõistliku aja sisustamisel VÕS § 159 lg 2 mõttes saab arvestada asjaolu, et abikaasadevaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud (TsÜS § 164 lg 1). (p 27)

Abikaasa ei pea leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt abielu kestel oma abikaasale teatama. Abikaasadevahelisi lähedasi suhteid on põhjendatud arvestada ühtmoodi nii leppetrahvinõude maksma panemise kui ka sellest teatamise puhul, sest ainuüksi psühholoogiline takistus on mõlemal juhul samaväärne. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud. On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna. (p 28)


VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Mõistliku aja sisustamisel VÕS § 159 lg 2 mõttes saab arvestada asjaolu, et abikaasadevaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud (TsÜS § 164 lg 1). (p 27)

Abikaasa ei pea leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt abielu kestel oma abikaasale teatama. Abikaasadevahelisi lähedasi suhteid on põhjendatud arvestada ühtmoodi nii leppetrahvinõude maksma panemise kui ka sellest teatamise puhul, sest ainuüksi psühholoogiline takistus on mõlemal juhul samaväärne. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud. On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna. (p 28)


VÕS § 264 lg 5 sätestatud piirang ei välista abikaasa võimalust nõuda ehk täitmise eest viivist. Selline kokkulepe ei ole TsÜS § 87 kohaselt tühine. Küll aga ei saa abikaasa VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda viivist ega kasu väljaandmist nende kohustuste eest, mille kohta selliseid lisakokkuleppeid ei ole sõlmitud. (p 31)

2-18-11359/87 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.10.2020

Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste täidetuse kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt Riigikohtu 13. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161/207, p 17.1; 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15.

Kui avaldaja kinnistul on juurdepääs avalikult kasutatavale teele, ei ole sellele kinnistule juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused AÕS § 156 lg 1 järgi täidetud. (p 12)


TsMS § 172 lg 2 kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2 16 5794/201, p 12). TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamisel on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). (p 14)


Erireeglid menetluskulude jaotamisele tulenevalt asjas tehtud kompromissettepanekust sätestab TsMS § 163 lg 2. See säte kohaldub vaid hagi osalise rahuldamise korral. (p 14)


Võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab (üldjuhul lepingu pool) (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 140 07, p 13). (p 13)

2-19-16249/17 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.10.2020

Juhul kui kostja sõlmis vaidlusaluse asjaõiguslepingu isikuga, kellel ei olnud EES § 218 lg 2 järgi õigust saada korteriomandi omanikuks, võib korteriomandit omandama õigustatud hageja õigusi rikkuv asjaõigusleping olla seadusvastasuse tõttu (TsÜS § 87) tühine (kehtetu). Juhul kui vaidlusalune asjaõigusleping osutub tühiseks, ei ole korteriomandi omandiõigus selle omandajale (ega ka omandaja pärijatele) üle läinud ning kinnistusraamatu kanne ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale (omanikuna on sisse kantud vale isik). Sel juhul tuleks kinnistusraamatu ebaõige kanne kustutada (p 14)

Hagejal on võimalik AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu ebaõige kande järgi õigustatud isikult üksnes ebaõige kande kustutamise nõusolekut. Kui kinnistusraamatust nähtuv asjaõiguse omaja on surnud, on kinnistusraamatu ebaõige kande kustutamise nõude vastaspool kinnistusraamatust nähtuva asjaõiguse omaja pärija. Enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmise nõusolekut hageja ebaõigesti omanikuna kinnistusraamatusse kantud isikult nõuda ei saa. Vale kinnistusraamatu kande kustutamise korral taastub sellele kandele eelnenud õiguslik olukord, st kehtivaks muutub viimasele omanikukandele eelnenud omanikukanne. Korteriomandi enda nimele kandmist saab hageja nõuda isikult, kes on eelmise kande järgi omanik. (p 11-14)

Kinnistusraamatu kande kustutamiseks vajaliku nõusoleku hagemine AÕS § 65 lg 1 alusel ei eelda kande aluseks oleva asjaõiguslepingu vaidlustamist eraldi haginõudena. Kui kinnistusraamatu kande parandamist nõutakse kande aluseks olnud asjaõiguslepingu tühisuse tõttu, tuleb asjaolud, mis toovad kaasa asjaõiguslepingu tühisuse, esitada hagi alusena ja kohus võtab nende kohta seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-09, p 10). (p 12)


Juhul kui kostja sõlmis vaidlusaluse asjaõiguslepingu isikuga, kellel ei olnud EES § 218 lg 2 järgi õigust saada korteriomandi omanikuks, võib korteriomandit omandama õigustatud hageja õigusi rikkuv asjaõigusleping olla seadusvastasuse tõttu (TsÜS § 87) tühine (kehtetu). (p 14)


Kinnistusraamatu kande kustutamiseks vajaliku nõusoleku hagemine AÕS § 65 lg 1 alusel ei eelda kande aluseks oleva asjaõiguslepingu vaidlustamist eraldi haginõudena. Kui kinnistusraamatu kande parandamist nõutakse kande aluseks olnud asjaõiguslepingu tühisuse tõttu, tuleb asjaolud, mis toovad kaasa asjaõiguslepingu tühisuse, esitada hagi alusena ja kohus võtab nende kohta seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-09, p 10). (p 12)


TsMS § 371 lg 2 p 2 ei näe hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusena ette olukorda, kus hagi esitatakse vale kostja vastu. Olukorras, kus hagi esitatakse vale kostja vastu, tuleb kohtul hagejale selgitada, et hagi saaks menetleda, kui see esitatakse õige kostja vastu. (p 11)

Juhul kui hageja pöördub kohtusse probleemiga, mis väärib kohtulikku kaitset, ja kui hagis esinevad menetlemist või hagi rahuldamist takistavad puudused, mis on kõrvaldatavad, tuleb kohtul enda ette toodud probleemi analüüsimise järel selgitada, mida on nende puuduste kõrvaldamiseks vaja teha. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõuet täpsustada. Kui maakohus jättis selle ülesande täitmata, on ringkonnakohtul võimalik see rikkumine kõrvaldada. Juhul kui ka peale asjakohaste selgituste andmist ja hagejale hagi muutmiseks tähtaja määramist ei ole hageja puudusi kõrvaldanud, saab kohus otsustada hagi menetlusse võtmisest keeldumise üle. Kui hageja ei esita nõudeid ja asjaolusid kohtu määratud tähtajaks, võib kohus jätta hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 371 lg 2 p 2 järgi menetlusse võtmata. (p 16)


Kinnistusraamatu kande kustutamiseks vajaliku nõusoleku hagemine AÕS § 65 lg 1 alusel ei eelda kande aluseks oleva asjaõiguslepingu vaidlustamist eraldi haginõudena. Kui kinnistusraamatu kande parandamist nõutakse kande aluseks olnud asjaõiguslepingu tühisuse tõttu, tuleb asjaolud, mis toovad kaasa asjaõiguslepingu tühisuse, esitada hagi alusena ja kohus võtab nende kohta seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-09, p 10). Kui hageja esitab kinnistusraamatu ebaõige kande kustutamise eelduseks oleva tahteavalduse andmise nõude ja ei too esile eraldi tuvastushuvi, on kohtul alus keelduda väidetava ebaõige kande aluseks oleva asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise nõude menetlusse võtmisest või siis pärast selle nõude ekslikku menetlusse võtmist jätta hagi selles osas TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata. (p 12)


Lepingu saab tühistada üksnes lepingupool (tehingu teinud isik) ning see kehtib nii võlaõigusliku kui ka asjaõiguslepingu tühistamise kohta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 34). (p 18)

2-16-124450/77 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.12.2019

Olukorras, kus menetlusosaline ei esita kohtule asjaolusid, millest nähtuks, et hageja soovib konkreetse kohtumenetluse raames esitatud nõude rajada ka deliktilise nõude asjaoludele, ei lasu kohtul kohustust selgitada hagejale deliktilise nõude aluseid ja vastavatel asjaoludel nõude esitamise võimalust. Selline kohustus lasuks kohtul üksnes juhul, kui hageja tooks kasvõi osaliselt kohtu ette lepingulise vastutuse asjaoludest erinevad deliktilise vastutuse asjaolud. (p 17)


Selleks, et kohtul tuleks hagi rahuldamise alusena kontrollida lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilist nõuet, peab hageja esitama asjaolud, millest saaks kohus järeldada, et hageja soovib hagi alusena tugineda lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilisele nõudele.

Olukorras, kus menetlusosaline ei esita kohtule asjaolusid, millest nähtuks, et hageja soovib konkreetse kohtumenetluse raames esitatud nõude rajada ka deliktilise nõude asjaoludele, ei lasu kohtul kohustust selgitada hagejale deliktilise nõude aluseid ja vastavatel asjaoludel nõude esitamise võimalust. Selline kohustus lasuks kohtul üksnes juhul, kui hageja tooks kasvõi osaliselt kohtu ette lepingulise vastutuse asjaoludest erinevad deliktilise vastutuse asjaolud. (p 17)


Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. (p 22)

Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt TsÜS §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131). (p 23)

Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. (p 24)

2-16-10632/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.12.2019

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduste kohta vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14. (p 11.1)

Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse tegemise kostjatele, saavad kostjad omakorda tõendada, et vaatamata hageja soorituste alusetusele on neil õigus keelduda saadut tagastamast VÕS § 1028 lg 2 järgi. Samuti saavad kostjad tõendada, et hageja ei teinud neile alusetuid sooritusi, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjatel on õigus raha saada ja nad ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). (p 11.4)


Raha maksmine on sooritus, mitte tehing, mistõttu see ei saa olla tühine ning TsÜS § 84 lg 1 ja § 128 lg 1 sellele ei kohaldu. (p 12)

2-15-13695/129 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.12.2019

Asjaolude kohaselt kinkis hageja kostjale I mõttelise osa kinnistust (kinkeleping I). Kostja I kinkis selle edasi kostjale II (kinkeleping II). Hageja soovis kinkelepingust taganeda. Kostja II suri 2018, kostja I on kostja II üldõigusjärglane.

Kui kinkelepingust I taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud, võib hagejal olla VÕS § 268 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt I kaasomandiosa alusetu rikastumise sätete alusel tagasi. Käesoleva asja eripära on selles, et kostja I saab kinkelepingust I kehtiva taganemise korral olla VÕS § 1028 lg 1 mõttes soorituse saaja, samal ajal on ta kostja II üldõigusjärglasena ühtlasi ka VÕS § 1036 mõttes kolmas isik, kellele saaja on saadu kinkinud.

Nii võib tulla kõne alla hageja nõue kostja I kui saaja vastu eelkõige VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel, teisalt aga ka kostja I kui kolmanda isiku vastu VÕS § 1036 mõttes. (p 11)

Kuivõrd VÕS § 1036 kohaldub tingimusel, et saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, tuleb enne viidatud sätte kohaldamist kontrollida, kas üleandja saab saaja vastu nõude maksma panna eelkõige VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel. (p 13)

Esmalt tuleb kontrollida, kas VÕS § 1028 kohaldumise eeldused on täidetud. Seejärel tuleb anda hinnang kostja I rikastumise äralangemise vastuväitele VÕS § 1033 lg 1 mõttes ning kontrollida, kas kostja I saab rikastumise äralangemise vastuväitele tugineda, arvestades VÕS §-s 1035 sätestatud välistavaid tingimusi. (p 15)

Kui VÕS § 1028 eeldused on täidetud ning kostja I ei saa tugineda rikastumise äralangemise vastuväitele, saab hageja nõuda kostjalt I VÕS § 1032 lg 2 alusel saadu väärtuse hüvitamist. Hageja ei saa nõuda kostjalt I VÕS § 1032 lg 1 kohaselt tagasi saadut ja sellest saadud kasu, sest saadu väljaandmine ei ole võimalik. Kostjale I ei kuulunud hagi esitamise ajal kaasomandiosa. Asjaolu, et kostja I võis omandada kaasomandiosa kostja II üldõigusjärglasena, ei muuda eeltoodud järeldust. (p 16)

VÕS § 1036 alusel saab hageja nõue kostja I kui kostja II üldõigusjärglase vastu kõne alla tulla siis, kui kostja I saab tugineda rikastumise äralangemise vastuväitele ning VÕS §-s 1035 sätestatud välistavaid tingimusi ei esine. (p 17)

VÕS § 1036 kohaldamine ei eelda, et kostjate I ja II vahel sõlmitud kinkeleping II kehtib, oluline on kaasomandi üleminekuks sõlmitud käsutustehingu kehtivus, mis ei sõltu TsÜS § 6 lg 4 kohaselt kohustustehingu kehtivusest. (p 18)

Kui VÕS § 1036 kohaldamise eeldused on täidetud, saab hageja nõuda kostjalt I kui kostja II üldõigusjärglaselt saadu väljaandmist. Kui saadu väljaandmine ei ole võimalik peab saaja hüvitama VÕS § 1032 lg 2 kohaselt saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. (p 21)


Ainuüksi kohustustehingu näilikkus ei muuda näilikuks omandi üleandmisele suunatud käsutustehingut. Abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 22). (p 19)

Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Erandina võib käsutustehing osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; vt ka viidatud 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30‒31). (p 20)

2-16-11216/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.11.2019

TsMS § 368 lg-st 1 tulenevalt on olukorras, kus vaieldakse selle üle, kas osanike otsus on vastu võetud, hagejal osanikuna õiguslik huvi tuvastada, kas otsus on vastu võetud või mitte. Seega on osanikul õigus esitada ka tuvastushagi, paludes tuvastada, et vaidlusalust otsust ei ole vastu võetud.

Kui leiab kinnitust, et otsuseid ei ole vastu võetud, siis ei saa enam tekkida küsimust otsuste tühisusest või nende kehtetuks tunnistamisest. Seetõttu tuleb esmalt hinnata, kas otsused on vastu võetud. (p 14)


Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda TsÜS § 67 lg-s 1 nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 21). Eeltoodu kohaldub ka osanike otsuse olemasolu hindamisel. (p 15)

Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)


Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17)

Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Kuigi üldjuhul on omandi üleandmise kohta sõlmitud asjaõigusleping õiguslikult neutraalne ega saa olla vastuolus heade kommetega, võib see erandina siiski nii olla, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30-31). (p 19)


Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)


Käsutustehingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda sellise tehingu tühisusele, mis mõjutab tema õigusi (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 13 ja 14; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20). Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17)

Kui osanikul on õigustatud huvi tugineda mitterahalise sissemakse üleandmise lepingute tühisusele ja kohus tühisuse ka tuvastab, siis on tühiste käsutustehingute tagajärjeks see, et tühise lepingu teine pool ei ole saanud osaühingu osanikuks, kuna osad ei ole osanikelt temale üle läinud (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 12). (p 22)

2-18-9790/18 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.10.2019

KAVS § 10 lg-st 1 tuleneb keeld tegutseda krediidiandjana, ning järelikult ka keeld sõlmida laenulepinguid, kui selleks pole saadud tegevusluba.

KAVS § 10 lg 1 võimaliku rikkumise tagajärjeks ei ole laenulepingu tühisus, st keelu mõtteks ei ole kaasa tuua tehingute tühisus TsÜS § 87 tähenduses. KAVS § 10 lg 1 kui avalik-õigusliku normi rikkumise tagajärjed on sätestatud eelkõige karistusseadustiku §-s 372, mis näeb mh ette karistused tegevusloata majandustegevuse eest valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. Eraõiguslikult on laenuvõtjad kaitstud mh tüüptingimuste regulatsiooniga, tarbijakrediidi andmisel kehtivate nõuetega. (p 15)


Sissenõudja saab hüpoteegipidaja nõuete olemasolu kontrollida ja neid vaidlustada TMS § 109 järgse hagi esitamisega (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 42). TMS § 109 kohane hagi on oma iseloomult sarnane nõuete tunnustamise hagile pankrotimenetluses (pankrotiseaduse § 106). TMS § 109 annab sissenõudjale samuti mh võimaluse vaidlustada teise sissenõudja nõue, välistamaks ebaõiglane tagajärg, kui raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes. (p 14)

Nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. (vt Riigikohtu 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p-d 11 ja 12). (p 14.1)

Viidatud seisukohad on ülekantavad ka TMS § 109 järgsele hagile samal eesmärgil, st et võlausaldaja/sissenõudja saaks end võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. (p 14.2)

TMS § 109 järgses hagis on hagejal võimalik tugineda ka asjaõiguslepingu kehtetusele (kuigi ta ei ole asjaõiguslepingu pool), seda küll vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 14). Välistatud ei ole, et asjaõigusliku positsiooni mõjutamiseks saab lugeda ka hüpoteegi kustutamist kinnistusraamatust, ilma et sellega kaasneks nõude rahuldamine. Kuigi hüpoteegi kustutamisega ei kaasne hageja nõude lõppemist, võib selle sissenõudmine ilma asjaõigusliku tagatiseta olla oluliselt raskendatud. (p 14.3)

2-16-3785/114 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.04.2019

Dokumendi võltsitusele tuginemine TsMS § 277 mõttes tähendab seda, et vaidlustatakse dokumendi ehtsust. Siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34).

Isegi kui lepingudokument ei ole võltsitud TsMS § 277 mõttes, saavad lepingust tulenevad õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega tühistatud). (p 14)


Isegi kui leping on osadeks jagatav, ei saa olukorras, kus kolmel lepinguosalisel on omavahel seotud õigused ja kohustused, eeldada, et leping oleks sõlmitud ka ilma kolmanda lepinguosaliseta. Kui kaks lepingupoolt soovivad TsÜS §-le 85 tuginedes väita, et tehing siiski nende vahel kehtib, peavad nad mh põhjendama ja tõendama, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. (p 16)


Kohtuotsuse täitmise korda on võimalik kindlaks määrata ka ringkonnakohtus (vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 22)


Kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). (p 24)

Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada või et kohus saaks selle rahuldada alles siis, kui eelneva kohtumenetluse käigus on lõplikult kindlaks tehtud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on (osaliselt) väärtusetu. Selleks, et esitada isiku vastu kahju hüvitamise nõue, ei pea kahju suurus alati olema täpselt tõendatav. (p 25)


Seadus ei reguleeri otseselt seda, kuidas peaks olukorras, kus täitedokumendis on täitemenetluse alustamine ühe kostja vastu seatud sõltuvusse sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita teise kostja suhtes, tegema kindlaks, kas täitmine esimese kostja suhtes on ebaõnnestunud. (p 26)

Samas sisaldab TMS sätteid, mis reguleerivad olukordi, kus mõningate asjaolude saabumine või tähtaegade kulgemine on seatud sõltuvusse sellest, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. (p 26.1)

Täitemenetluse ebaõnnestumise tõendamiseks on sissenõudjal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi täitemenetluse ebaõnnestumise kohta (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2 ja 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2). (p 26.2)

TMS § 217 lg 1 võimaldab esitada kaebuse olukorras, kus täitur keeldub täitemenetlust alustamast või täitetoimingut tegemast (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 14).

Välistatud ei ole ka tuvastushagi esitamine täitedokumendi tõlgendamiseks TsMS § 368 lg 2 järgi. (p 26.3)

2-16-8552/156 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2019

Tingimusliku vastuhagi esitamisel ei pea kostja selleks, et tagada vastuhagi lahendamine, esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi lahendamise peale. Vastuhagi tuleb lahendada sõltumata vastuapellatsioonkaebuse esitamisest (p 13)


Tehingutest, mille eesmärgiks on maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine võlausaldajate kahjustamise eesmärgil, tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud PankrS-is tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut ning see välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise. (p 19)

Kui hageja väidab, et võlgniku juhatuse liige tegi tehinguid esindusõiguseta, siis tuleb tehingute kehtivust hinnata esindusõigust reguleerivate sätete kohaselt. TsÜS § 86 üldsättena sellisel juhul ei kohaldu. (p 20)


Kuivõrd väärtpaberi pantimisel on tegemist asjaõigusliku pandiõigusega, siis ei saa pooled kokku leppida, millistel tingimustel pant tekib, vaid pandiõiguse tekkimise määrab kindlaks EVKS § 16 lg 2. (p 22)


TsÜS § 128 lg 1 ja § 129 lg 1 alusel saab hinnata vaid konkreetsete tehingute tühisust. Ühe tehingu tühisusest TsÜS § 128 lg 1 alusel ei saa järeldada teiste sama esemega tehtud tehingute tühisust. (p 26)


Pankrotimenetluses tehingute tagasivõitmise nõude lahendamisel ei pea kohus arvestama ainult sellega, millised nõuded on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Pankrotimenetluse dokumendid ja menetluses tehtud kohtulahendid on kohtu jaoks üksnes dokumentaalseteks tõenditeks, mida kohus peab hindama koosmõjus teiste tõenditega. (p 32)


Lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Tasaarvestus ei ole vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus. Kohus ei saa eeltoodust kunstlikult mööda minna, nimetades tasaarvestust rahalise kohustuse täitmiseks tasaarvestuse kokkuleppe alusel. (p 38)


Lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Tasaarvestus ei ole vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus. Kohus ei saa eeltoodust kunstlikult mööda minna, nimetades tasaarvestust rahalise kohustuse täitmiseks tasaarvestuse kokkuleppe alusel. (p 38)

2-17-284/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018

Ringkonnakohtus tõendamiskoormuse ümberpööramine kostjate kahjuks oli neile ootamatu ja üllatav eriti seetõttu, et maakohus nõustus kostjate vastuväitega. Ringkonnakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormuse ümberpööramist, ega arutanud seda nendega, ega andnud kostjatele võimaluse maakleritasu maksmisega seotud väiteid tõendada. Sellega rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust ning tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. (p 53)


Kui liisinguvõtja ei ole andnud liisinguandjale volitust sõlmida kindlustusleping liisinguesemele, ega ole seda lepingut ka heaks kiitnud, siis on see kindlustusleping TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. (p 30)

Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).


Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).

Kui liisinguandja edastas liisinguvõtja tasutud kindlustusmaksed kindlustusandjale, st tegutses maksete vastuvõtmisel eelduslikult kindlustusandja kui saaja esindajana, tuleb soorituse saajaks ja seega isikuks, kellelt võiks nõuda kindlustusmakse tagastamist, VÕS § 1028 lg 1 alusel lugeda kindlustusandja. (p 32)


Tüüptingimus, mis välistab liisinguvõtja kindlustusleppe ülesütlemise õiguse või piiramise, kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. (p 45.2)

Tüüptingimus, mis näeb kindlustusvõtjale ette tasu maksmise kindlustusleppe lõpetamise eest, on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

Tarbijale lepingu seaduses sätestatud lõpetamise õiguse kasutamisele tasu maksmise kohustuse sätestamine vähemalt üldjuhul tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus.

Krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest ei pruugi olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult. (p 45.3)


Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma (vt ka VÕS § 14 lg 2, TsÜS § 95). Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see avalikustada kindlustuse kulude hulgas. (p 61)

Kokku: 169| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json