2-16-3785/114
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.04.2019 |
|
Dokumendi võltsitusele tuginemine TsMS § 277 mõttes tähendab seda, et vaidlustatakse dokumendi ehtsust. Siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34).
Isegi kui lepingudokument ei ole võltsitud TsMS § 277 mõttes, saavad lepingust tulenevad õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega tühistatud). (p 14)
Isegi kui leping on osadeks jagatav, ei saa olukorras, kus kolmel lepinguosalisel on omavahel seotud õigused ja kohustused, eeldada, et leping oleks sõlmitud ka ilma kolmanda lepinguosaliseta. Kui kaks lepingupoolt soovivad TsÜS §-le 85 tuginedes väita, et tehing siiski nende vahel kehtib, peavad nad mh põhjendama ja tõendama, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. (p 16)
Kohtuotsuse täitmise korda on võimalik kindlaks määrata ka ringkonnakohtus (vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 22)
Kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). (p 24)
Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada või et kohus saaks selle rahuldada alles siis, kui eelneva kohtumenetluse käigus on lõplikult kindlaks tehtud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on (osaliselt) väärtusetu. Selleks, et esitada isiku vastu kahju hüvitamise nõue, ei pea kahju suurus alati olema täpselt tõendatav. (p 25)
Seadus ei reguleeri otseselt seda, kuidas peaks olukorras, kus täitedokumendis on täitemenetluse alustamine ühe kostja vastu seatud sõltuvusse sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita teise kostja suhtes, tegema kindlaks, kas täitmine esimese kostja suhtes on ebaõnnestunud. (p 26)
Samas sisaldab TMS sätteid, mis reguleerivad olukordi, kus mõningate asjaolude saabumine või tähtaegade kulgemine on seatud sõltuvusse sellest, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. (p 26.1)
Täitemenetluse ebaõnnestumise tõendamiseks on sissenõudjal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi täitemenetluse ebaõnnestumise kohta (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2 ja 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2). (p 26.2)
TMS § 217 lg 1 võimaldab esitada kaebuse olukorras, kus täitur keeldub täitemenetlust alustamast või täitetoimingut tegemast (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 14).
Välistatud ei ole ka tuvastushagi esitamine täitedokumendi tõlgendamiseks TsMS § 368 lg 2 järgi. (p 26.3)
|
| 2-16-18835/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.04.2018 |
|
TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15974, p 9 ja seal viidatud varasem praktika). (p 10.1)
Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt nt Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20). (p 11)
Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt nt Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20). (p 11)
TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Riigikohus on nt leidnud, et kui nn sale and lease back tüüpi lepingu korral on selle ese kinnisasi, peab leping olema AÕS § 119 lg 1 kohaselt tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 11 ja 11.1)
|
| 3-2-1-41-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise regulatsiooni. Teenuse osutajal on õigus nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. (p 16)
Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). (p 12)
Ainuüksi ettevõtja tegevusele kohalduvast riiklikust järelevalvest ning võimalikust avalik-õiguslikust vastutusest ei saa järeldada, et kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmisel puuduvad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Lisaks ei saa tühist tehingut kehtivaks muuta ka see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, sest tehingu tühisuse hindamisel on oluline tehingu materiaalne alus (Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02, p 14; 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05, p 11).
ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. (p 13)
Võrgutasu kokkuleppe tühisusega ei kaasne automaatselt kogu võrguteenuse osutamise kokkuleppe tühisus, vaid TsÜS § 85 järgi tuleb hinnata kokkulepet tervikuna ja võtta seisukoht, kas võrguteenuse tasu kokkuleppeta oleks leping ilmselt sõlmitud või mitte (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 14)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohtu hinnangul on menetlusosalise nõuded ebaselged, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Maakohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata.
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohus on hinnanud menetlusosalise nõuded ebaselgeks, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Kohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata.
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses.
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis need rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). (p 19)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis saavad eelmenetluse nõuete rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Asudes seisukohale, et menetlusosalise esitatud tõend on ebausaldusväärne, annab kohus esitatud tõendile hinnangu. Kohus võib sealjuures tugineda asjaoludele, mille esitas teine menetlusosaline. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. (p 21)
|
| 3-2-1-40-10
|
Riigikohus |
08.06.2010 |
|
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui lepingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14; 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 14; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21).
Tulenevalt Riigikohtu praktikast, kui nn sale and lease back tüüpi lepingu/tehingu esemeks on kinnisasi, peab leping asjaõigusseaduse § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22).
VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu (vt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Kolleegium leiab eelnevast tulenevalt, et pooled loobusid 3. veebruari 2005. a kokkuleppe alusel eelduslikult vastastikku üksnes kokkuleppes nimetatud läbi räägitud kehtivatest lepingutest tulenevatest nõuetest.
|
Facebook
Twitter