/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 23| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-11216/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.11.2019
TsMS § 368 lg-st 1 tulenevalt on olukorras, kus vaieldakse selle üle, kas osanike otsus on vastu võetud, hagejal osanikuna õiguslik huvi tuvastada, kas otsus on vastu võetud või mitte. Seega on osanikul õigus esitada ka tuvastushagi, paludes tuvastada, et vaidlusalust otsust ei ole vastu võetud. Kui leiab kinnitust, et otsuseid ei ole vastu võetud, siis ei saa enam tekkida küsimust otsuste tühisusest või nende kehtetuks tunnistamisest. Seetõttu tuleb esmalt hinnata, kas otsused on vastu võetud. (p 14)
Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda TsÜS § 67 lg-s 1 nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 21). Eeltoodu kohaldub ka osanike otsuse olemasolu hindamisel. (p 15) Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)
Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17) Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Kuigi üldjuhul on omandi üleandmise kohta sõlmitud asjaõigusleping õiguslikult neutraalne ega saa olla vastuolus heade kommetega, võib see erandina siiski nii olla, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30-31). (p 19)
Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)
Käsutustehingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda sellise tehingu tühisusele, mis mõjutab tema õigusi (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 13 ja 14; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20). Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17) Kui osanikul on õigustatud huvi tugineda mitterahalise sissemakse üleandmise lepingute tühisusele ja kohus tühisuse ka tuvastab, siis on tühiste käsutustehingute tagajärjeks see, et tühise lepingu teine pool ei ole saanud osaühingu osanikuks, kuna osad ei ole osanikelt temale üle läinud (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 12). (p 22)
2-16-8456/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.11.2017
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11) Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12) AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15) Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14). Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11) Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12) AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15) Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14). Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11) Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12) AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15) Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14). Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kui poolte sõlmitud leping on tühine, on VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda tühise lepingu järgi üleantu tagastamist isikult, kelle kasuks sooritus tehti (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 19). (p 18)
3-2-1-40-17 PDF Riigikohus 22.05.2017
Asjaõiguses kehtivast abstraktsiooniprintsiibist lähtudes tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. See tähendab ka seda, et võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-100-08, p 25; RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 31. Vt olukorra kohta, kus kehtetuks osutuvad nii kohustustehing kui ka käsutustehing või käsutustehing üksi RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 16; RKTKo nr 3-2-1-121-05, p 20; RKTKo nr 3-2-1-80-05, p 28. Vt olukorra kohta, kus kohustustehing on kehtetu ja käsutustehing kehtiv, RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 16; RKTKo nr 3-2-1-129-05, p-d 17 ja 18; RKTKo nr 3-2-1-80-05, p 28). (p 13)
TsÜS § 89 lg-st 3 tulenevalt ei tähenda näiliku tehingu tühisus seda, et tühine oleks ka varjatud tehing. Varjatud tehing kehtib juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. Tehingu seaduses sätestatud vormi (AÕS § 119 lg 1) järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. AÕS § 119 lg 2 järgi saaks vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutuda kehtivaks, kui selle tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse (vt AÕS § 119 lg 2 kohaldamise kohta nt RKTKo nr 3-2-1-117-09, p 17, samuti RKTKo nr 3-2-1-111-07, p 14). (p 12)
Kui kinkelepingu poolteks on erinevad isikud, siis vahetuslepinguga lepingupooltele vastastikuseid kohustusi ei teki. Sellises olukorras tuleb hinnata, kas kinkelepingutega sai varjata vahetuslepingut VÕS § 254 mõttes ja kas kinkelepingud saavad olla TsÜS § 89 järgi näilikud ja tühised. (p 11)
VÕS § 267 p 1 järgi peab "jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p-d 26–27). "Jäme tänamatus" saab avalduda üldjuhul kingisaaja (mitte tema lähedase) käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Vastupidine seisukoht tähendaks kõnealuse sätte põhjendamatult avarat tõlgendamist (vt VÕS § 267 p 1 kohaldamise kohta ka RKTKo nr 3-2-1-153-06, p 12 ja 16.) (p 15)
3-2-1-131-15 PDF Riigikohus 02.12.2015
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14) Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14) VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14
Kui kumbki pool ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus osades hageja nõuetes menetluse lõpetas, jõustub maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi. Tühistades maakohtu otsuse tervikuna, ületab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1. Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendusest (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-14, p 17). (p 11)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14) Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14) VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14 Kui rikastumise äralangemine on tuvastatud, tuleb kontrollida lisaks VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Ka VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud erandi korral on VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. (p 14)
3-2-1-81-15 PDF Riigikohus 29.09.2015
Nõukogu otsus ei saa olla tühine seepärast, et tehingule anti heakskiit liiga hilja. Seadus ei näe heakskiidu jaoks ette mingit üldist õigustlõpetavat tähtaega, seega ei saa üksnes asjaolu, et heakskiit on antud enam kui aasta pärast vaidlusaluse loovutuslepingu sõlmimist, muuta otsust heade kommete vastaseks. (p 18)
Osanike otsuste vastuvõtmiseks on seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177) ja osanikud väljendavad oma tahet eelkõige osanike otsuste kaudu. Osanike otsus on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt RKTKo 3-2-1-72-13, p 21; RKTKo 3-2-1-157-10 p 12; RKTKo 3-2-1-38-06, p 10). (p 16) Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). (p 16)
ÄS § 181 lg 3 ja TsÜS § 131 reguleerivad erinevaid õiguslikke olukordi. ÄS § 181 lg 3 puhul on tegemist lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt on juhatuse liige õigustatud tegema iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemise on heaks kiitnud juhatusest kõrgemalseisev organ (osanikud või nõukogu). Kui sellist nõusolekut ei ole, siis on tehing tühine (ÄS § 181 lg 3). TsÜS § 131 seevastu reguleerib tehingu tühistamist esindaja kohustuste rikkumise tõttu. Kui juhatuse liige ja osaühing on teinud tehingu ja sellega ei ole nõustunud ega seda ka hiljem heaks kiitnud osanikud ning kui tehing ei ole tehtud osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel, siis on selline tehing tühine. Tühist tehingut ei pea tühistama ja seda ei saagi tühistada, sest tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. (p 15)
Kui maakohus leiab, et tõend on asjakohatu põhjusel, et see ei ole usaldusväärne, siis tuleb maakohtul keelduda tõendi vastuvõtmisest ja anda tõendi esitanud menetlusosalisele TsMS § 230 lg 2 järgi võimaluse tõendada sama asjaolu muude tõenditega (vt RKTKo 3-2-1-41-14, p 10). (p 14)
Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt RKTKo 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo 3-2-1-116-10, p 39; RKTKo 3-2-1-153-10, p 16). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt RKTKo 3-2-1-41-15, p 18). (p 19)
Maakohtu poolseks eelmenetluse korraldamise kohustuse rikkumiseks võib pidada olukorda, kus kohus jätab määratlemata selge vaidluseseme (TsMS § 392 lg 1) ja jätab andmata pooltele selge ja lõpliku tähtaja tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1). (p 14) Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt RKTKo 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo 3-2-1-116-10, p 39; RKTKo 3-2-1-153-10, p 16). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt RKTKo 3-2-1-41-15, p 18). (p 19)
Kui otsuse tegemisel hääletab isik, kes seaduse järgi ei võinud hääletada, on antud hääl tühine, kuid TsÜS § 33 lg 3 järgi saab juhul, kui hääled mõjutasid otsuse tegemise võimalikkust või otsuse sisu, nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. Kui nõukogu liige, kes ei võinud hääletada, hääletab nõukogu otsuse poolt, ei arvestata tema hääli häälte kokkulugemisel ega häälteenamuse määramisel ja kui tema hääli arvestamata hääletas poolt piisav arv teisi nõukogu liikmeid, on nõukogu otsus võetud vastu kooskõlas seadusega. (p 18) Nõukogu otsus ei saa olla tühine seepärast, et tehingule anti heakskiit liiga hilja. Seadus ei näe heakskiidu jaoks ette mingit üldist õigustlõpetavat tähtaega, seega ei saa üksnes asjaolu, et heakskiit on antud enam kui aasta pärast vaidlusaluse loovutuslepingu sõlmimist, muuta otsust heade kommete vastaseks. (p 18)
Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). (p 16)
ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt RKTKo 3-2-1-74-15, p 13). (p 16) Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). (p 16) Osanike nõusolek võib juhatuse liikmega tehingu tegemiseks olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes. (p 17)
3-2-1-41-15 PDF Riigikohus 29.04.2015
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). (p 12) Ainuüksi ettevõtja tegevusele kohalduvast riiklikust järelevalvest ning võimalikust avalik-õiguslikust vastutusest ei saa järeldada, et kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmisel puuduvad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Lisaks ei saa tühist tehingut kehtivaks muuta ka see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, sest tehingu tühisuse hindamisel on oluline tehingu materiaalne alus (Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02, p 14; 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05, p 11). ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. (p 13)
Võrgutasu kokkuleppe tühisusega ei kaasne automaatselt kogu võrguteenuse osutamise kokkuleppe tühisus, vaid TsÜS § 85 järgi tuleb hinnata kokkulepet tervikuna ja võtta seisukoht, kas võrguteenuse tasu kokkuleppeta oleks leping ilmselt sõlmitud või mitte (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 14)
Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise regulatsiooni. Teenuse osutajal on õigus nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. (p 16)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). (p 19)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19) Asudes seisukohale, et menetlusosalise esitatud tõend on ebausaldusväärne, annab kohus esitatud tõendile hinnangu. Kohus võib sealjuures tugineda asjaoludele, mille esitas teine menetlusosaline. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. (p 21)
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohtu hinnangul on menetlusosalise nõuded ebaselged, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Maakohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata. Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohus on hinnanud menetlusosalise nõuded ebaselgeks, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Kohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata. Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18) Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19) Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis need rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis saavad eelmenetluse nõuete rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
3-2-1-95-11 PDF Riigikohus 02.11.2011
Nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13). Nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Võlausaldajal on õigus (ja tulenevalt 17. detsembri 2009. a otsusest kohustus) esitada tõendeid selle kohta, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut. Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 ei ole tehtav kohtulahend tehingu tühisuse kohta näilikkuse tõttu kohustuslik tehingu poolele, kes ei olnud nõude tunnustamise hagi menetlemisel menetlusosaline.
Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11).
Lepingu tühisuse korral toimub tagasitäitmine vaid juhul, kui esinevad VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud eeldused.
Õigusnormi täpseks ja arusaadavaks kohaldamiseks peab kohus õigusnormile viitama täpselt. Vajadusel tuleb viidata ka paragrahvi või lõike punktile, aga ka lausele.
Tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid. VÕS § 200 lg 4 järgi ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud) (vt Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10). Tasaarvestust ega sellele tuginemist ei saa iseenesest takistada teine kohtumenetlus.
PankrS § 99, ega muud pankrotiseaduse sätted, ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestusavaldust (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 13). Tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid.
3-2-1-35-10 PDF Riigikohus 05.05.2010
TsÜS § 84 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei saa tühise tehingu alusel esitada nõudeid tulenevalt tehingu täitmisest või täitmata jätmisest.
TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19).
3-2-1-140-07 PDF Riigikohus 13.02.2008
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-04. Hea usu põhimõtte alusel saab erandkorras piirata subjektiivsete õiguste kasutamist.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
TsÜS § 90 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt toob formaalsetele tingimustele vastav ja materiaalselt õigustatud tühistamisavaldus kaasa tehingu kehtetuse sõltumata sellest, kas teine pool sellele vastu vaidleb. Notariaalselt tõestatud lepingu tühistamise avaldus ei pea olema samuti notariaalselt tõestatud. Lepingu tühistamise avaldus võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. Ühe lepingu tühisusega või tühistamisega ei kaasne automaatselt sellega seotud lepingu tühisust või tühistamist.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist. TsÜS § 131 lg 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et lepingu sõlminud isik võib tühistada lepingu ka juhul, kui oma kohustusi ei rikkunud mitte üksnes tema enda esindaja, vaid ka selle isiku esindaja, kelle korraldusel ta lepingu sõlmis, eeldusel et: korralduse alusel lepingu sõlminud isik oli korraldusega seotud, st oli kohustatud selle täitma enda ja korralduse andja vahelise lepingu alusel; korralduse andja esindaja rikkus korralduse andmisel oma kohustusi korralduse andja vastu; korralduse alusel sõlmitud leping on vastuolus korralduse andja huvidega; sõlmitud lepingu teine pool teadis korralduse andja esindaja kohustuste rikkumisest või pidi seda teadma. Selline käsitlus on võimalik vaid n-ö majanduslikult ühtsete lepingute puhul, kus lepingu sõlminud isik tegutseb mingi vara omandamiseks või võõrandamiseks lepingut sõlmides korralduse andja huvides n-ö usaldussuhte alusel. Sel juhul oleks võimalik korralduse andja ja tema esindaja vaheline õigussuhe koos selle puudustega n-ö üle kanda lepingupoolele TsÜS § 131 lg 1 alusel. Vastasel juhul oleks võimalik "vahemehe" tehingusse toomisega TsÜS § 131 lg 1 toimet põhjendamatult kitsendada. Tüüpiliselt võiks sellise suhtena kõne alla tulla just liisingulepingu alusel tekkiv suhe. Asjaõiguslepingut ei saa üldjuhul tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist. Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Kriminaalasjas tehtud lahend ei mõjuta tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni.
Lähtuvalt TsMS § 207 lg-st 2 osalevad kaashagejad või -kostjad üldiselt menetluses iseseisvalt ning ainult juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes nende kõigi suhtes, loetakse ühe kaashageja või -kostja taotlus, kaebus vms TsMS § 207 lg 3 kohaselt esitatuks ka teise kaashageja või -kostja poolt. Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas. Advokaadi võimalikud minetused isiku esindamisel ei muuda kujunenud õiguslikku olukorda menetluses.
Kuna tsiviilasja hinnast lähtudes arvestatakse mitmeid menetluskulusid, peaks tsiviilasja hind nähtuma selgelt ka kohtulahendist endast.
AÕS § 119 lg 2 saab kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist.
TsÜS § 88 lg 1 teine lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
VÕS § 80 lg-st 6 tuleneb, et kolmas isik ei saa n-ö käsutada lepingupoolte positsiooni, mh nt lepingut tühistada või sellest poole asemel taganeda.
Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Kui sellise lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 (või enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 68) kohaselt kaasa tuua kogu tehingu, (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta.
TsMS § 183 lg 2 kohaselt on pankrotivõlgnikule menetlusabi andmine võimalik vaid juhul, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotivarast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud, eelkõige pankrotivõlausaldajad. Kindlasti ei peaks menetlusabi andma juhul, kui põhilised (maksevõimelised) pankrotivõlausaldajad on võlgnikuga seotud nt osalussuhete kaudu.
Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. Võimalik n-ö ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Võimalik ostuhinna tasumata jätmine puudutab lepingu täitmist ega saa omada tähendust ühegi vaidlusaluse lepingu (sh müügilepingu) tühisuse hindamisel.
TsÜS § 88 lg 1 teise lause kohaselt on tühine olemasoleva käsutuskeeluga vastuolus olev hagi tagamine ning mitme keelumärke kandmine sama kinnisasja kohta on keelatud. Nimetatud säte lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.
Advokaadil tuleb edastada tema poolt kohtule esitatavate menetlusdokumentide ärakirjad ise vastaspoole advokaadile ning teavitada sellest ka kohut.
3-2-1-130-07 PDF Riigikohus 16.01.2008
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
Juhul kui hageja vaidlustab vahekohtu kokkulepet ja hagiavaldus võetakse menetlusse, siis oleks otstarbekas vaidlus vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle lahendada vaheotsusega. Kuigi TsMS § 449 ei sätesta sellisel juhul otseselt vaheotsuse tegemise võimalust, on menetlusökonoomia kaalutlusel võimalik kohaldada analoogia korras TsMS § 449 lg 3, mis käsitleb vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral.
Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kohus võib TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda hagi menetlusse võtmisest siis, kui hagi alusena esitatud asjaolud välistavad haginõude rahuldamise. TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
TsMS § 84 on kooskõlas EL Nõukogu määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I määrus) vastava sättega ja nimelt artikliga 60, mille lõike 1 punkti c kohaselt võib olla juriidilise isiku asukohaks ka tema peamine äritegevuse koht.
3-2-1-70-07 PDF Riigikohus 19.06.2007
Kuna kinnisasja müügilepingu eelleping on suunatud kinnisasja omandamisele, on see VÕS § 33 lg 2, AÕS § 119 lg 1 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine, kui leping ei ole sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud ajaperioodi vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Vastavalt TsÜS § 77 lg-le 1 võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe. Kinnisasja müügilepingu eellepingu tühisus ei pruugi kaasa tuua kogu lepingu tühisust, kuid siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkuleppe, s.o broneerimise tühisuse.
Kinnisasja müügilepingu eellepingu tühisus ei pruugi kaasa tuua kogu lepingu tühisust, kuid siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkuleppe, s.o broneerimise tühisuse.
Kui lepingupool oli kohustunud lepingu ettevalmistamiseks või teise lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb VÕS § 15 lg 1 järgi teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv. Kuid VÕS § 15 lg-l 4 saab olla tähendus vaid VÕS § 15 lg-te 2 ja 3 jaoks, mitte aga VÕS § 15 lg 1 puhul. VÕS § 15 lg-s 1 sätestatud vastutuse eesmärgiks on hüvitada eelkõige usalduskahju, s.o lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud kulutused.
3-2-1-132-06 PDF Riigikohus 15.01.2007
Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime algab TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Registrist kustutatud äriühingu õigusvõime säilib kaebuse esitamiseks registrist kustutamise peale. Kuna seadus võimaldab registrist kustutatud äriühingu n-ö ennistada, siis äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks.
Asjaõigusliku käsutuslepingu tühisusele võib tugineda lisaks lepingu poolele ka muu isik (erinevalt võlaõiguslikust lepingust), kui leping rikub tema õigusi.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05.
AÕS § 277 lg 2 esimese lause rikkumise, st mitteomaniku poolt pandilepingu sõlmimise tagajärg on pandilepingu tühisus.
Eluruume võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse AÕSRS § 13 lg 6 esimese lause alusel võõrandada kui vallasasja. Sellise eluruumi omandamisele kehtisid ka asja üleandmisega omandamise kohta käivad AÕS §-d 92-95 (1997. a redaktsioonis). Vallasasjast korteri heauskse omandamise eelduseks on eelkõige mitteomanikust võõrandaja ja omandaja vaheline (kehtiv) omandi üleandmise (asjaõigus)kokkulepe, omandaja poolt valduse saamine asjale ning omandaja heausksus võõrandaja käsutusõiguse olemasolu suhtes. Vallasasja (sh korterit) saab AÕS §-des 93 ja 94 toodud asjaoludel AÕS § 95 järgi (ka enne 1. juulit 2003. a kehtinud redaktsioonis) heauskselt omandada üksnes siis, kui omandaja on heauskne mitte ainult asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ajal, vaid ka otsese valduse saamise ajal. Seega ei piisa vallasasja heauskseks omandamiseks üksnes asja kaudse valduse omandamisest. Tähendust ei oma võimaliku üürilepingu sõlmimine korteri kasutamiseks ega selle üleminek korteri uuele omanikule.
Tulenevalt TsMS § 321 lg-st 1 peab kohus toimetama dokumendi menetlusosalise esindajale kätte ka siis, kui ta annab selle üle menetlusosalisele isiklikult.
3-2-1-32-06 PDF Riigikohus 08.05.2006
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Sama kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse. AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Tehingu tühistamiseks peavad lisaks formaalsetele tingimustele olema täidetud ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse. Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Sama kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse.
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Tühise lepingu järgi üleantu tagastamise üldised põhimõtted kehtivad kolmandate isikute lepingus osalemise korral ka lepingust taganemise korral, kuigi taganemise sätete juures ei ole neid nii detailselt reguleeritud.
Tüüptingimuste kasutaja ei saa ise tugineda tüüptingimuse tühisusele VÕS § 42 alusel. Kuid tal on võimalik nii tugineda tingimuse tühisusele üldiste tehingu tühisuse sätete järgi kui ka tingimus tühistada nt eksimuse tõttu.
3-2-1-164-05 PDF Riigikohus 11.04.2006
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-04. Kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega. See kehtib ka PKS § 17 lg 2 rikkumise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-128-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-16-05. Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka.
PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu tühisust. Kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega. See kehtib ka PKS § 17 lg 2 rikkumise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-128-03.
Maa ostueesõigusega erastamise korral abielussuhte ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka. Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Et lugeda kinnistu abikaasade ühisvara hulka ja seda abielusuhete lõppemisel jagada, ei pea kinnistu ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmata jäetud abikaasa esitama eraldi hagi enda ühisomanikuks tunnistamiseks. Kinnisasja abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduseks ei ole mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja ühiste omanikena. Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on eelnevalt kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna. Kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks PKS § 17 lg 5 alusel selleks, et välistada abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnistu heauskne omandamine AÕS § 561 alusel.
3-2-1-18-06 PDF Riigikohus 04.04.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-80-05.
Põhiõiguste kasutamisel tuleb alati silmas pidada ka seda, et nende õiguste kasutamine ei koormaks või ei kahjustaks liigselt kohustatud isikut.
Ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Seda asjaolu tuleb ühisvara jagamisel kaaluda ka sel juhul, kui eluruum on elukohaks vaid ühele abikaasadest, sõltumata tema mõttelise osa suurusest.
Õppelaen on sihtotstarbeline laen, mis antakse hariduse omandamiseks, ning laenu eest omandatud haridus ei ole hüve, mis kuuluks ühisvara hulka. Seetõttu ei ole õppelaenu korral eeldatavasti tegemist perekonna huvides võetud varalise kohustusega PKS § 20 lg 2 mõttes. Kuid samas võivad PKS-i sätted ühisvara moodustumise ja koosseisu kohta teatud juhtudel kaasa tuua ebaõiglase ühisvara jagamise. Sel juhul, kui ühe abikaasa võetud rahaliselt hinnatava kohustise arvel on toimunud ühisvara juurdekasv, tuleb kohtutel vastava poole taotluse alusel kaaluda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist PKS § 19 lg 2 p 3 alusel. See aga eeldab, et vastava väite esitanud pool tõendab mitte perekonna huvides võetud kohustuse arvel ühisvara tekkimise.
3-2-1-80-05 PDF Riigikohus 23.09.2005
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik. Võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehingud on vastuolus heade kommetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Teeseldud tehingu puhul tuleb TsÜS § 70 lg 3 järgi hinnata ka varjatud tehingu sisu ja kehtivust. Seda saab teha teeseldud tehingu tühisuse tuvastamise hagi alusel.
Näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur. Võlgnikul endal ei ole sellises menetluses isiklikult menetlusosalisena osalemise õigust.
Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur.
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja seda tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine oleks korteriomandi üleandmise asjaõigusleping. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-128-03.
Võlgnikul on kohtumenetluses isikliku osalemise ning taotluste ja kaebuste esitamise õigus pankroti väljakuulutamise või kompromissi kinnitamise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-53-05.
Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
3-2-1-151-04 PDF Riigikohus 20.12.2004
Lihtkirjalikus vormis sõlmitud ehitise müügileping on kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmise tõttu tühine.
Lepingu tühisuse korral tekkis lepingupooltel kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 5 alusel võlasuhe, mille sisuks oli kummagi poole kohustus tagastada tühise tehingu järgi saadu või hüvitada see rahas. Kuna TsK §-st 183 tulenevalt tuli lepingujärgsed vastastikused kohustused üldjuhul täita üheaegselt, siis tehingu tühisuse korral võis lepingupool keelduda saadu tagastamisest kuni teise poole vastava kohustuse täitmiseni.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-127-03.
3-2-1-79-04 PDF Riigikohus 17.06.2004
Kui vorminõude järgimata jätmise tõttu on pooltevaheline leping tühine, siis on tühine ka kokkulepe kõrvalkohustuste kohta.
Tehingu vorminõue hõlmab kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 91 mõtte kohaselt kõiki kokkuleppeid, s.h kokkuleppeid kõrvalkohustuste ja kõrvalkohustuste tagamiseks sõlmitud leppetrahvi kohta.
Ostu-müügilepingu olemusest tulenevalt ei saa põhikohustustega seotud kõrvalkohustusi eraldada põhikohustustest. Nii ei saa kinnistu jagamise ja koormatistest vabastamise kohustust käsitada iseseisva kohustusena TsK §-s 242 sätestatud ostu-müügilepingu põhikohustuste kõrval.
Kui vorminõude järgimata jätmise tõttu on pooltevaheline leping tühine, siis on tühine ka kokkulepe kõrvalkohustuste kohta. Tehingu vorminõue hõlmab kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 91 mõtte kohaselt kõiki kokkuleppeid, s.h kokkuleppeid kõrvalkohustuste ja kõrvalkohustuste tagamiseks sõlmitud leppetrahvi kohta.
3-2-1-34-04 PDF Riigikohus 15.04.2004
Vahekohtu kokkulepe on vormipuuduse tõttu tühine, kui kirjaliku vormi nõue ei ole täidetud.
Põhilepingu tühisus ei too reeglina iseenesest kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Vahekohtu kokkuleppe tühisus tuleb tuvastada põhilepingust eraldi.
New Yorki konventsiooni art 2 p 3 väljendab rahvusvaheliselt tunnustatud vahekohtu kokkuleppe iseseisvuse põhimõtet, mille kohaselt ei too põhilepingu tühisus reeglina iseenesest kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Vahekohtu kokkulepe on vormipuuduse tõttu tühine, kui kirjaliku vormi nõue ei ole täidetud.
3-2-1-131-03 PDF Riigikohus 19.11.2003
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 kohaselt on seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestuse nõude järgimata jätmise korral tehing tühine. TsÜS § 66 lg 4 järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi.
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 3 järgi on tühine tehing kehtetu algusest peale ja sama paragrahvi 4. lõike järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi.
TsMS § 319 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Seega sai apellatsioonikohus otsuse teha vaid vaidlustatud nõude osas.
Apellatsioonikohus ei ole otsuses õiguslikult põhjendanud, millisel materiaalõiguslikul alusel ta leidis, et tehing, mis oli suunatud renditud vara ostu-müügilepingu sõlmimisele tulevikus, on kehtiv ja kostja on kohustatud kohustuste täitmata jätmise tõttu maksma hagejale viivist ja leppetrahvi.

Kokku: 23| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json