/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-13-16 PDF Riigikohus 06.04.2016

Pärandaja viimane elukoht võib TsÜS § 14 lg 2 alusel olla ka üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus nagu ainsal elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt RKTKo nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamisel tähtsust. (p 13)


Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)


Kui notar keeldub PärS § 165 lg 2 alusel pärimismenetlust algatamast, kuna pärandaja viimane elukoht ei olnud Eestis, on pärijatel NotS § 41 lg 5 ja TsMS § 475 lg 1 p 15^2 alusel õigus pöörduda maakohtusse, nõudes ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamist hagita menetluses. (p 10)

Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega, mille seadusandja on määranud lahendamisele hagita menetluses üksnes otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt (vt eristamise kohta lähemalt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). (p 11)

NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada pärimismenetluse algatamist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama pärimismenetluse algatamata jätmise otsust. (p 15)


TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11)


TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11)

Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)

3-2-1-109-12 PDF Riigikohus 10.10.2012

Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena. Seega ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse hariliku viibimiskoha riiki tingimata tema vanema elukohaga.


Haagi konventsiooni alusel tuleb laps tagastada riigist, kuhu laps õigusvastaselt viidi või kus last õigusvastaselt hoitakse, üldjuhul tema hariliku viibimiskoha riiki. Lapse tagastamise küsimust lahendades tuleb esmalt tuvastada, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist. Lapse õigusvastase kinnihoidmisega saab Haagi konventsiooni mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena. Seega ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse hariliku viibimiskoha riiki tingimata tema vanema elukohaga. Euroopa Kohus on 2. aprilli 2009. a otsuses kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22, 20. juuni 2009, lk 14) tõlgendanud lapse harilikku viibimiskohta EL määruse nr 2201/2003 artikkel 8 lg 1 mõttes. Lapse hariliku viibimiskoha riigi saab määrata kindlaks ka Haagi konventsiooni mõttes (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 18). Kui laste harilik viibimiskoht on Eesti Vabariigis, saab vaidluse TsMS § 70 lg 4 ja Brüssel II a määruse artikkel 8 lg 1 järgi lahendada Eesti Vabariigi kohus.

3-2-1-93-11 PDF Riigikohus 10.11.2011

Juhul, kui avaldust esitama õigustatud isik leiab, et surmateatises nimetatud kuupäev ei ole õige surmaaeg, saab ta esitada TsMS § 515 järgi maakohtule avalduse isiku surmaaja määramiseks. Lisaks TsMS §-s 509 nimetatule annavad avaldajale õigusliku huvi avaldus esitada ühine majapidamine ning ühise lapse olemasolu. TsMS § 515 alusel avalduse esitamise eelduseks ei ole see, et avaldaja peaks enne haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse kaudu saama registrisse märke, et täpset surmaaega ei ole võimalik kindlaks teha. TsMS § 515 võimaldab isiku surmaaja tuvastamise menetlust ilma surnuks tunnistamise menetluseta. Isiku surmaaja tuvastamise menetlusele kohaldatakse TsMS § 515 lg 1 kohaselt surnuks tunnistamise menetluse sätteid. Isiku surmaaja tuvastamise menetluses on kohtul võimalus kohaldada TsÜS § 20 lg-t 1 analoogia alusel ning määrata isiku surmaaeg võimalikult lähedaselt tegelikule surmaajale. Kui on alust arvata, et isik hukkus õnnetusjuhtumi tagajärjel, on tema surmapäevaks eelduslikult õnnetusjuhtumi päev. Juhul, kui kohus tuvastab perekonnaseisuandmetesse kantud surmaajast erineva surmaaja, saab huvitatud isik taotleda PKTS § 13 lg 4 alusel selle kohtulahendi alusel surmaaja kohta tehtud kande muutmist.


Surnuks tunnistamine TsÜS § 19 järgi tähendab kohtulikku isiku surma kinnitamist. Tegemist on sättega, mis reguleerib juhtumeid, kui isiku surm on tõenäoline, kuid see ei ole kindel. Surnuks tunnistatud isiku surmaaeg määratakse kindlaks surma oletatava aja põhjal TsÜS § 20 alusel. TsÜS § 22 võimaldab isiku surma tuvastada juhtudel, kui surmaakti ei ole koostatud, kuid isiku surm ei ole kahtluse all.

3-2-1-87-11 PDF Riigikohus 09.11.2011

Piiratud teovõimega täisealine isik peab oma asjade ajamiseks teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks.


Eestkostjat määrava kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.


Eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse. Kohus saab algatada eestkostja määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse alusel kui ka omal algatusel, kui kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust. Eestkostjat määrates tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele. Eestkostja määramiseks tuleb kohtul tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel. Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses. Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda. Eestkostja ülesannete ulatus sõltub eelkõige sellest, milline on isiku eestkostevajadus. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud. Isik ei vaja hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule tuleb eelistada võimaluse korral muid abinõusid. Mh on võimalik isiku asjade ajamiseks anda volitus. Seejuures peab täisealine isik teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama. Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.


Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.


Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet. Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus nimetatud sätte alusel avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses. Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus. Eestkoste seadmise menetluseks tuleb piiratud teovõimega täisealisele isikule määrata esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, v.a. kui teda esindab advokaat või muu kohane esindaja.


Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud.

3-2-1-31-11 PDF Riigikohus 11.05.2011

Kui piiratud teovõimega naine keeldub ka pärast kohtu loa saamist rasedust vabatahtlikult katkestamast, saab iseenesest nõuda kohtumääruse täitmist täitemenetluse korras, kuid sunniviisiline raseduse katkestamine ei ole võimalik.


Isikul võib olla ka üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Selles ulatuses, milles isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud. Ulatuses, milles isik on piiratud teovõimega, määrab tema huvide kaitseks talle eestkostja.


Tsiviilkohtumenetlusteovõime sõltub menetlusosalise teovõime piiratuse ulatusest. Sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt määruskaebus tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale.


Raseduse katkestamist saab pidada tervishoiuteenuse osutamiseks. Piiratud teovõimega patsiendile peab tervishoiuteenuse osutamiseks olema üldjuhul tema seadusliku esindaja nõusolek, kuid piiratud teovõimega patsiendi huve kahjustava keeldumise korral saab tervishoiuteenuse osutaja osutada teenust ka ilma seadusliku esindaja nõusolekuta. Tervishoiuteenuse osutaja ei saa üldjuhul piiratud teovõimega isiku rasedust katkestada ilma piiratud teovõimega isiku soovi väljendava tahteavalduse ja tema seadusliku esindaja nõusolekuta. Sellise tahteavalduse või nõusoleku puudumisel tuleb raseduse katkestamisest huvitatud isikul pöörduda loa saamiseks kohtu poole - üldjuhul enne, erandjuhtudel viivitamatult pärast raseduse katkestamist. Kohus peab raseduse katkestamise üle otsustades hindama üksnes piiratud teovõimega isiku arusaamisvõimet perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest, mitte hindama meditsiinilise näidustuse olemasolu raseduse katkestamiseks, mida peab kontrollima rasedust katkestama asuv arst. Sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt määruskaebus ka tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale.


Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Selles ulatuses, milles isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud. Kui isik on piiratud teovõimega, määrab kohus tema huvide kaitseks talle eestkostja.

3-2-1-155-09 PDF Riigikohus 31.03.2010
RRS

Vanemliku hoolitsuseta jääva lapse elukohaks on TsÜS § 15 lg-te 1 ja 2 järgi tema hoolitsuseta jäämise hetkel temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanemad ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta. RRS § 43 järgi on kohaliku omavalitsuse üksusel, kelle territooriumil isik tegelikult elab, kohustus kanda isiku elukoha aadress rahvastikuregistrisse.


vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2005. a otsus nr 3-2-1-101-05, p 14.

Kuna eestkosteasutust eestkostjaks määrata ei saa, saab kohaliku omavalitsuse asutus olla üksnes eestkosteasutuseks, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid PKS § 95 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2006. a otsus nr 3-3-1-42-06, p 16).

Kui vanema õiguste äravõtmise menetluses ilmneb, et eestkosteasutused vaidlevad selle üle, kes on pädev lapse elu korraldama ning täitma eestkostja ülesandeid kuni lapsele eestkostja määramiseni, tuleb kohtul määrata pädev eestkosteasutus.

Hoolitsuseta jäänud lapse suhtes ei ole PKS § 95 lg 5 järgi eestkostja ülesannete täitmine kuni eestkostja määramiseni avaliku ülesande täitmine RRS § 48 lg 2 p 3 mõttes. Tegemist on eestkostesuhtele sarnase suhtega, mis on eraõiguslik suhe. Eestkostja ülesandeid on pädev täitma see eestkosteasutus, kelle territooriumil oli lapse elukoht TsÜS § 15 mõttes lapse hoolitsuseta jäämise hetkel, so üldjuhul temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanem(ad) ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta.

3-2-1-151-08 PDF Riigikohus 11.03.2009

PKS § 95 lg 3 kohaselt saab eestkostjaks olla ainult füüsiline isik. Kohalik omavalitsus täidab eeskostja ülesandeid seaduse alusel (PKS § 95 lg 5).


Asjas poolena osaleva füüsilise isiku surma korral lõpetab kohus TsMS § 428 lg 1 p 5 kohaselt menetluse otsust tegemata, kui vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust. Kohus vaatab hagita asja TsMS § 477 lg 1 kohaselt läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkoste seadmise menetlusele kui hagita menetlusele ei ole sätestatud erisusi menetlusosalise surma puhuks.

3-2-2-1-06 PDF Riigikohus 18.04.2006

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.

Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.

Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.

3-2-3-2-06 PDF Riigikohus 12.04.2006

Alaealine, kellele eestkostja määramist taotletakse, ja tema vanem, kellelt pole vanema õigusi ära võetud, on eestkostja määramise menetluses huvitatud isikuteks, kes tuleb kaasata menetlusse ja kutsuda kohtuistungile.


TsMS § 266 lg 1 andis huvitatud isikute näidisloetelu, kuid ei muutnud sama seaduse § 249 lg-s 2 sisalduvat kohtu kohustust kaasata kõik asjast huvitatud isikud. Alaealine, kellele eestkostja määramist taotletakse, ja tema vanem, kellelt pole vanema õigusi ära võetud, on eestkostja määramise menetluses huvitatud isikuteks, kes tuleb kaasata menetlusse ja kutsuda kohtuistungile.

3-2-3-14-05 PDF Riigikohus 19.12.2005

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05 ja otsus nr 3-2-3-3-04 ja otsus nr 3-2-3-5-03. Lisaks tuleb vajadusel huvitatud isikutena kaasata menetlusse selle isiku lähedased isikud, eelkõige perekonnaliikmed.

Asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, ei ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea seda isikut asjasse kaasama.


TsMS § 227 järgi peab kohus otsuses põhjendama ka seda, kas avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks teda eelistatakse teistele eestkostjakandidaatidele, kui sellised on olemas.


Asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, ei ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea seda isikut asjasse kaasama.

TsMS § 227 järgi peab kohus otsuses põhjendama ka seda, kas avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks teda eelistatakse teistele eestkostjakandidaatidele, kui sellised on olemas.

Kohtul on võimalik TsMS § 83 lg 3 analoogia alusel määrata isikule esindaja, eeldades, et vastasel korral võivad jääda tema huvid kaitseta. Esindaja määratakse ainult juhul, kui isik ise ei ole endale esindajat määranud. Kui isik on maksejõuetu, tuleb esindaja sama sätte kohaselt määrata riigi kulul.

3-2-1-141-05 PDF Riigikohus 07.12.2005

PkS § 95 lg 3 mõtte kohaselt saab eestkostjaks olla ainult füüsiline isik. Eestkosteasutus täidab eestkostja ülesandeid kuni isikule eestkostja määramiseni.


TsÜS § 8 lg-s 2 on alused isiku piiratud teovõime tuvastamiseks loetletud ammendavalt. Isik, kes oma kõrge vanuse, füüsilise puude või muu asjaolu tõttu ei ole võimeline kõikide igapäevaeluliste toimetustega hakkama saama, kuid kelle võimes oma tahet vabalt määrata ei ole kahtlust, ei ole piiratud teovõimega.

3-2-1-135-05 PDF Riigikohus 15.11.2005

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05. Kohus peab otsuses põhjendama, kas eestkostja määramise avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks eelistatakse teda teistele eestkostjakandidaatidele.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05. Eestkostjakandidaadina tuleb menetlusse kaasata ka isik, kellel on TsMS § 256 lg 1 järgi õigus esitada avaldus eestkostja määramiseks ja kes on kohtumenetluses avaldanud soovi olla eestkostjaks.

3-2-3-10-05 PDF Riigikohus 26.09.2005
3-2-3-12-05 PDF Riigikohus 19.09.2005

Alates 01.07.2002 kehtiv TsÜS ja koos sellega jõustunud TsMS muudatused ei näe enam ette täisealise isiku teovõimetuks tunnistamist, vaid kohus saab menetleda isikule eestkostja määramist.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuseid nr 3-2-3-3-03 ja nr 3-2-3-5-03. Alates 01.07.2002 kehtiv TsÜS ja koos sellega jõustunud TsMS muudatused ei näe enam ette täisealise isiku teovõimetuks tunnistamist, vaid kohus saab menetleda isikule eestkostja määramist.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-03.

3-2-3-11-05 PDF Riigikohus 12.09.2005

Isik, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist ja isikule eestkostja määramist kohtu kaudu enne 01.07.2002 taotleti või kellele pärast 01.07.2002 taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse ja kutsuda kohtuistungile, kui tema vaimne tervis seda võimaldab. Vajadusel tuleb huvitatud isikutena kaasata menetlusse ka selle isiku lähedased isikud. Eestkostja määramisel tuleb PKS § 95 lg 4 järgi mõistlikult arvestada ka piiratud teovõimega isiku soovi.


Isik, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist ja isikule eestkostja määramist kohtu kaudu enne 01.07.2002 taotleti või kellele pärast 01.07.2002 taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse ja kutsuda kohtuistungile, kui tema vaimne tervis seda võimaldab. Vajadusel tuleb huvitatud isikutena kaasata menetlusse ka selle isiku lähedased isikud.


Kohus on TsMS § 258 lg 1 alusel kohustatud esitama eksperdile mh küsimuse, kas isik on võimeline kohtuistungil osalema.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.

3-2-1-73-05 PDF Riigikohus 15.06.2005

Teadmata kadunud isiku vara hooldajal on õigus esitada teadmata kadunud isiku nimel kohtusse hagi tema varaliste õiguste kaitseks. Seejuures on vara hooldajal õigus nõuda ka enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist.


Teadmata kadunud isiku vara hooldaja õigus esindada teadmata kadunud isikut tehingute tegemisel ja teistes õigustoimingutes, sh esitada teadmata kadunud isiku nimel kohtusse hagi tema varaliste õiguste kaitseks, tuleneb talle seadusega antud õiguste ja kohustuste kogumist (sarnaselt eestkostja esindusõigusega eestkostetava suhtes PKS § 98 järgi). Vara hooldaja võib teadmata kadunud isiku varaliste õiguste ja huvide kaitsmisel nõuda ka enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist.

3-2-3-8-05 PDF Riigikohus 08.06.2005

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-04.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-03.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03. Kohtuvea parandamise avalduse rahuldamise aluseks ei ole asjaolu, et eestkosteasutuse esindaja ei ilmunud kohtuistungile, kui eestkosteasutus on andnud oma kirjaliku arvamuse selle kohta, keda määrata eestkostjaks ning kohus on pidanud seda piisavaks.

3-2-3-4-04 PDF Riigikohus 09.02.2005
3-2-3-2-05 PDF Riigikohus 07.02.2005

Isik, kellele taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse. Kui piiratud teovõimega isiku vaimne seisund seda võimaldab, siis tuleb ta TsMS § 259 kohaselt kutsuda kohtuistungile.

3-2-3-1-05 PDF Riigikohus 02.02.2005

Sotsiaalhoolekande seaduse § 19 alusel isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise taotluse lahendab kohus hagita menetluses. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json