/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-106-13 PDF Riigikohus 30.10.2013

Kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (p 24)


Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). (p 20)

TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg (nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine). Tehing ei pruugi olla tühine näiteks juhul, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega tahetakse üksnes takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15). (p 21)


Kui sidevaldkonda reguleerivad õigusaktid kehtestavad osa teenuste liikidele valdkonnapõhise hinnakujunduse reeglid, ei või need olla vastuolus konkurentsiõigusega. Valdkonnaspetsiifilistele reeglitele või haldusorganite otsustele tuginedes ei saa õigustada ebaõiglaste hindade kehtestamist. Lisaks valdkonnaspetsiifilistele nõuetele laienevad olulist vahendit omavale ettevõtjale ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 62). Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, muu hulgas otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilistele erinormidele ja talle on hinnakujunduseks kehtestatud erireeglid. Sama tuleneb ka Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versiooni art 102 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P, Deutche Telekom vs. Euroopa Komisjon). (p 17)


Kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud , peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (p 24)


Kostja taotles vaheotsuse tegemist. Maakohus tegi vaheotsuse lõppotsusena, tunnustas hagi põhjendamatust ja jättis hagi rahuldamata. Maakohus ei rikkunud TsMS § 449 lg-s 1 sätestatut leides, et kostja vastuväide, millele ta vaheotsuse tegemise taotluses tugines, välistas hagi rahuldamise. Sellises olukorras ei pidanud maakohus hindama, kas esinevad ülejäänud hageja nõude rahuldamise eeldused (vt selle kohta ka Riigikohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 12). (p 10)


Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13). Sarnaselt tüüptingimuste tühisuse arvestamisele peab kohus omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (p 24)

3-2-1-19-11 PDF Riigikohus 20.04.2011

KonkS § 16 p-de 4 ja 6 rikkumise tõttu võib peale kostja lepingupartnerite tekkida kahju ka kolmandatele isikutele, kes on samuti turul tegutsevad ettevõtjad/turuosalised, kuid pole kostjaga lepingulistes suhetes. Kahju hüvitamise nõuet ei välista ainuüksi see, et kahju saajaks ei ole isik, kelle suhtes kohustust rikuti (vt Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04, p 26).


Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt ka nt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15). Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24). Riigikohtu praktika kohaselt ei ole see põhimõte aga absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3). Kahju hüvitamise nõuet ei välista ainuüksi see, et kahju saajaks ei ole isik, kelle suhtes kohustust rikuti (vt Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04, p 26).


Kahju hüvitamise nõuet ei välista ainuüksi see, et kahju saajaks ei ole isik, kelle suhtes kohustust rikuti (vt Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04, p 26).


Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24). Riigikohtu praktika kohaselt ei ole see põhimõte aga absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3).

3-2-1-125-10 PDF Riigikohus 01.02.2011

Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).


Haldusorgani seisukohad seaduse tõlgendamisel ei ole tsiviilkohtumenetluses siduvad (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33).


Vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13.


Vallavalitsuse korraldust kui haldusakti saab vaidlustada halduskohtus, samuti on võimalik seda hinnata tsiviilasja lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33), mh tüüptingimuste kohta kehtiva regulatsiooni (st VÕS §-de 42 ja 44) alusel. Sarnaselt on Riigikohus leidnud 22. novembri 2010. a määruses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10.


Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei saa asuda seisukohale, et ettevõtjal on piiramatu õigus otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34).


Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi suhtes on piiratud reovee ärajuhtimisega. Reovee puhastamine on vee-ettevõtja avalik-õiguslik kohustus. Vee-ettevõtja ja kliendi vaheline veeleping on töövõtulepingu tingimustele vastav leping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuse hinnakujunduslikud reeglid on kehtestatud ühisveevärgi j-kanalisatsiooni seaduses Ülereostustasu peamine eesmärk on mõjutada klienti hoiduma ülereostuse tekitamisest ja vähendama oma reostustaset, kuna see tekitab keskkonnale ülemäärast kahju. Ülereostustasu on avalikkuse kaitseks kehtestatud avalik-õiguslik preventiivne (sunni)vahend, mida vee-ettevõtja saab sanktsioonina kohaldada selle eest, kui klient laseb kanalisatsiooni reovett, mis on ülemäära reostatud. Kuna ülereostustasu korral on raha saama õigustatud subjektiks vee-ettevõtja, mitte kohalik omavalitsus ega riik, ei tohi see olla kehtestatud n-ö karistusliku kahju hüvitisena, kuna karistusvõim ja karistamise monopol on avalikul võimul (vt ka Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-07, p 17, 21). Keskkonna ülemäärase reostamise korral ei ole põhjendamatu ega ebaõiglane võtta selle eest raha. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond. Nii peavad nt VeeS § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 32). Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju (saastetasu olemuse kohta vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9, 10). Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei ole ettevõtjal on piiramatut õigust otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, TsÜS § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34). Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).

3-2-1-66-04 PDF Riigikohus 21.05.2004

Kui võrguettevõtja teadis, et elektrikatkestus põhjustab elektrienergiat osta soovival isikul majanduslikku kahju, oli tegemist viimasele õigusvastase surve avaldamisega, mis võis tingida selle, et ostja võttis elektrikatkestuse vältimiseks üle kolmanda isiku võla võrguettevõtte ees. Selline tegevus võib endast kujutada sundi kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 73 tähenduses.


Kui võrguettevõtjal puudus alus elektrienergia ostu-müügilepingu sõlmimisel seada ostjale tingimuseks kolmanda isiku võla ülevõtmine, siis kuritarvitas võrguettevõtja sellise tingimuse seadmisega oma turgu valitsevat seisundit.

3-2-1-16-98 PDF Riigikohus 19.02.1998

Turgu valitseva ettevõtte teenuse hinna määramisel tuleb kaaluda konkurentsi- ja hinnaseaduse sätete rakendamist.


TsKS § 237 lg 2 kohaselt võib kohus otsuses parandada kirja- ja arvutusvead, mis ei mõjuta otsuse sisu.


TsK § 165 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel - vastaval juhul ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis lepingu olulistes punktides.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json