/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-6665/90 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Vt KaMS § 9 lg 1 p 3 eesmärkide ja sisustamise kohta Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-6665/60, p-d 23-23.5. (p 15.2)

Teenuste puhul saab KaMS § 9 lg 1 p 3 tähenduses mõista teenuse päritolukohana nii selle väljatöötamise kohta kui ka teenuse osutamise kohta. (p 15.3)

KaMS § 39 lg-test 1-3 tuleneb, et Patendiamet keeldub kaubamärgi registreerimisest vaid nende kaupade ja teenuste suhtes, millega õiguskaitset välistav asjaolu seostub. Ülejäänud kaupade ja teenuste suhtes, mille puhul õiguskaitset välistavat asjaolu ei esine, tuleks kaubamärk registreerida. See põhimõte kehtib ka siis, kui kaubamärk on registreeritud ning taotletakse kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamist. (p 16.2)

Vt kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjuste kontrollimine kohta Euroopa Kohtu 15. veebruari 2007. a otsus kohtuasjas nr C-239/05 BVBA Management, Training en Consultancy, p 34; 18. märtsi 2010. a määrus kohtuasjas nr C-282/09 P CFCMCEE vs. OHIM, p 40, vt ka Üldkohtu 28. juuni 2016. a otsus kohtuasjas nr T-134/15 salesforce.com vs. EUIPO (SOCIAL.COM), p 27 ja 10. septembri 2015. a otsus kohtuasjas nr T-608/14 Laverana vs. OHIM (ORGANIC WITH PLANT FLUID FROM OUR OWN PRODUCTION), p 19). Need juhised on asjakohased ka olukorras, kus taotletakse kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamist. (p 16.3)

Üldiselt teadaolevalt ei ole kindlustus ning rahalised- ja finantstehingud lahutamatult seotud üksnes kinnisvaraga. Euroopa Kohus on rõhutanud, et nõutava homogeensuse tuvastamiseks ei ole piisav üksnes asjaolu, et kõnealused kaubad või teenused kuuluvad Nizza kokkuleppe samasse klassi, sest mainitud klassidesse kuuluvad sageli väga erinevad kaubad või teenused, mille vahel ei ole tingimata piisavalt otsest ja konkreetset seost (vt 18. märtsi 2010. a määrus kohtuasjas nr C-282/09 P CFCMCEE vs. OHIM, p 40). (p 16.4)

2-16-6665/60 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.06.2018

Registreeritud kaubamärgi omanikul on KaMS § 14 lg 1 järgi õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes, s.o tegemist on kaubamärgiomaniku ainuõigusega (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 50). Samas tuleb igal konkreetsel juhul hinnata kaubamärgi rikkumist vastava juhtumi asjaoludel. Lisaks sellele, et esineb mõni KaMS § 14 lg 1 p-des 1-3 sätestatud olukordadest, peavad olema täidetud rikkumise üldised eeldused. Eelkõige peab kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks õiguskaitse saanud tähist olema kasutatud „äritegevuses“ ja „kaupade või teenuste puhul“. Kaubamärgiga identse tähise kasutamist identsete kaupade või teenuste puhul saab kaubamärgiomanik kolmandal isikul keelata üksnes juhul, kui selline kasutamine mõjutab või võib mõjutada kahjulikult kaubamärgi ülesannete täitmist ja eriti selle peamise ülesande täitmist ehk tarbijale kauba või teenuse päritolu tagamist (vt Euroopa Kohtu 12. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C-206/01, Arsenal Football Club, p 51; 18. juuni 2009. a otsus kohtuasjas nr C-487/07, L’Oréal jt, p 58). Isegi kui rikkumise eeldused on täidetud, tuleb arvestada KaMS §-s 16 sätestatud ainuõiguse piirangutega. (p 14)

Ainuüksi ärinimes või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte või isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid (vt Riigikohtu 25. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Ärinime või ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine, vaid ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime ülesanne on tähistada ettevõtet (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C-23/01, Robelco, p 34; 16. novembri 2004. a otsus kohtuasjas nr C-245/02, Anheuser-Busch, p 64; nr C-17/06, Céline, p 21). Kasutamisega „kaupade või teenuste puhul“ on seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime või ettevõtte nime kujutava tähise või kui ta kasutab seda tähist muul viisil nii, et ta loob seose tähise - mis kujutab endast tema ärinime või ettevõtte nime - ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel (nr C-17/06, Céline, p-d 22 ja 23; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). (p 15.2)

Sarnaselt ärinime ja majandustegevuses tegeleva ettevõtte või isiku nimega ei ole ka domeeninime ülesanne iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Domeeninime olemust on kolleegium lähemalt käsitlenud Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06 punktides 47-49. (p 15.3) Kui domeeninimes sisalduva tähise ja enda osutatavate teenuste vahel on loodud seos, siis kasutatakse tähist kaupade või teenuste puhul KaMS § 14 lg 1 tähenduses.Kaubamärgiomaniku ainuõigusi ei ole rikutud siis, kui kaubamärgiga identset tähist kasutatakse üksnes kaupade või teenuste omaduste kirjeldamiseks, kui sellise kasutamise puhul on välistatud kaubamärgi tajumine päritolutähisena (Euroopa Kohtu 14. mai 2002. a otsus kohtuasjas nr C-2/00, Hölterhoff, p 17). Selline kasutus ei kahjusta kaubamärgiomaniku huve, kuna see ei kahjusta kaubamärgi peamist ülesannet tagada tarbijale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritolu, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht (vt nr C-2/00, Hölterhoff, p 16; nr C-206/01, Arsenal Football Club, p-d 48 ja 54; Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Lisaks sätestab KaMS § 16 lg 1 p 2 kaubamärgiomaniku ainuõigusest piirangu. (p 16.1)

Kaubamärgiomanikul on õigus keelata kaubamärgiga identse tähise kasutamist kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, ka siis, kui see kasutamine ei ohusta küll kaubamärgi peamist ülesannet tähistada kaupade või teenuste päritolu, aga kahjustab või ohustab kaubamärgi mõnda muud ülesannet (Euroopa Kohtu otsused kohtuasjas nr C-487/07, L'Oréal jt, p 65 ja nr-d C-236/08-C-238/08, Google France ja Google, p 79; 22. septembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C-323/09, Interflora ja Interflora British Unit, p 38; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Kaupade või teenuste päritolu tagamise ülesande kõrval on kaubamärkidel ka asjaomase kauba või teenuse kvaliteedi tagamise ülesanne ning teabe, investeeringute ja reklaamiga seotud ülesanded (vt nr C-487/07, L'Oréal jt, p 58; Euroopa Kohtu 23. märtsi 2010. a otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-236/08-C-238/08, Google France ja Google, p 77). (p 16.3)

Seni, kuni kaubamärgi registreerimist ei ole kehtetuks tunnistatud ja kaubamärki registrist kustutatud, ei saa isik registreeritud kaubamärgi omaniku nõude vastu kaitset ka siis, kui talle kuuluks varasem sarnane üldtuntud kaubamärk (Riigikohtu 23. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-04, p 10). (p 17.1)

KaMS ei piira õiguskaitse saanud kaubamärgi omaniku õigust tugineda oma kaubamärgist tulenevale ainuõigusele isiku suhtes, kes kasutab kaubamärgiga identset või sarnast tähist domeeninimes, isegi kui nimetatud domeeninimi on registreeritud enne seda, kui kaubamärk sai õiguskaitse, või kui domeeninime registreerinud isikul on selle kasutamiseks õigustatud huvi ja kasutamine toimub heas usus. Domeenivaidluste lahendamist käsitlevad reeglid ei ole kohtule vaidluse lahendamisel siduvad. Neid saab kasutada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse tõlgendamisel ning rahvusvahelisest praktikast juhinduda niivõrd, kuivõrd see ei ole Eesti seadusega vastuolus (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 51). (p 19.3)


Seda, kas kaubamärgi suhtes saab kohaldada üht või teist kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühiseks tunnistamise põhjust, tuleb ühest küljest arvestada kaupu ja teenuseid, mille tähistamiseks kaubamärgi registreerimist taotletakse, ja teiseks tuleb hinnata seda, kuidas registreerimiseks esitatud tähist tajub asjaomane avalikkus, kelleks on vastava kauba või teenuse keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelik ning arukas (vt Euroopa Kohtu 12. veebruari 2004. a otsus kohtuasjas nr C-363/99, Koninklijke KPN Nederland, p-d 33 ja 34). (p 21)

Kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjuste tõlgendamisel tuleb lähtuda nendest igaühe aluseks olevast üldisest huvist (vt nt Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. a otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-456/01 P ja C-457/01 P, Henkel vs. OHIM, p-d 45 ja 46; 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas nr C-329/02 P, SAT.1 vs. OHIM, p 25; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl jaSecurvita, p 22). (p 22)

KaMS § 9 lg 1 p 3 sätestatu aluseks on üldine huvi tagada, et registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste üht või mitut omadust kirjeldavad tähised oleksid kõigi neid kaupu ja teenuseid pakkuvate majandustegevuses osalejate jaoks vabalt kasutatavad (Euroopa Kohtu 4. mai 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 25; nr C-51/10, Agencja Wydawnicza Technopol vs. OHIM, p 37; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl ja Securvita, p 31). (p 23.1)

Direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c kohaldamisel tuleb hinnata, kas geograafiline nimetus, mida tahetakse kaubamärgina registreerida, tähistab kohta, mida asjaomane avalikkus seostab asjassepuutuvate kaupade või teenuste kategooriaga või mille puhul on mõistlik eeldada, et selline seos võib tulevikus välja kujuneda (nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 31; vt ka Euroopa Kohtu 6. juuli 2017. a otsus kohtuasjas nr C-139/16, Moreno Marín jt, p 16).

Hinnates, kas geograafiline nimetus on võimeline tähistama asjaomase avalikkuse silmis kõnealuste kaupade või teenuste päritolu, tuleb arvesse võtta kõiki olulisi tingimusi, nagu tähistatud kaupade ja teenuste olemus, asjaomase avalikkuse teadlikkus vastavast geograafilisest nimetusest ja sellega tähistatud kohast, tegevusharu traditsioonid, sh kas asjassepuutuvate kaupade või teenuste puhul on kaubanduses kombeks ära märkida nende geograafiline päritolu, samuti see, kas ja millisel määral peetakse kõnealuste kaupade või teenuste geograafilist päritolu oluliseks nende kvaliteedi või muude omaduste hindamisel (vt nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 32; nr T-379/03, Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg), p-d 49 ja 50). Välistatud ei ole selliste geograafiliste nimetuste registreerimine kaubamärgina, mis on asjaomase avalikkuse jaoks tundmatud või vähemalt tundmatud geograafilise koha tähistajana, samuti selliste nimetuste, mille puhul tulenevalt tähistatud koha iseloomust (näiteks mägi või järv) ei ole tõenäoline, et asjaomane avalikkus võiks arvata, et asjassepuutuvad kaubad või teenused sellest kohast pärinevad (nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 33; nr T-379/03, Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg), p 36). Kaupade geograafilisele päritolule viitavate tähiste puhul kohaldub üldjuhul direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c sellistele tähistele, mis viitavad kohale, kus kaubad on valmistatud või kus neid saaks valmistada, ent kaupade ja geograafilise piirkonna vaheline seos võib seisneda ka muudes asjaoludes, näiteks selles, et kaubad kavandati ja disainiti kõnealuses piirkonnas (nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 36). (p 23.2)

Tuvastamaks, kas tähis on KaMS § 9 lg 1 p 3 tähenduses kirjeldav, on oluline on hinnata, kas asjaomane avalikkus juba praegu või eelduslikult tulevikus seostab kõnealuse tähise all pakutavaid kaupu või osutatavaid teenuseid konkreetse geograafilise piirkonnaga, nt arvates, et neid kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse selles piirkonnas (vt ka nr C-363/99 (Koninklijke KPN Nederland), p 97; nr-d C-90/11 ja C-91/11 (Strigl ja Securvita), p 39). (p 23.4)

Direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p-des b ja c (ja seega KaMS § 9 lg 1 p-des 2 ja 3) sätestatud absoluutsete kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluste kohaldamisalad osaliselt kattuvad (nr C-363/99, Koninklijke KPN Nederland, p 85; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl ja Securvita, p 20). Tähisel, mis direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c tähenduses kirjeldab registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste omadusi, puudub kindlasti võime neid kaupu või teenuseid eristada (nr C-363/99, Koninklijke KPN Nederland, p 86; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl ja Securvita, p 39). (p 24.2)


Juhul kui kaubamärgiomanik kuritarvitab oma seadusega tagatud ainuõigust, võib see olla vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-s 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. (p 17.3)

3-2-1-167-14 PDF Riigikohus 11.03.2015

KaMS § 53 lg 1 p 4 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering Büroo rahvusvahelises registris Madridi protokolli alusel, ei ole pärast Eestis õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses kasutatud. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu 22. oktoobri 2008. a direktiivi nr 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon) preambuli p-s 9 sätestatud eesmärke arvestades ei tohiks asjast huvitatud isiku mõistet KaMS § 53 lg 1 mõttes liiga kitsalt tõlgendada. Kaubamärgiseadus ei sisalda asjast huvitatud isiku legaaldefinitsiooni, kuid selleks võib pidada isikut, kelle õigusi või kohustusi registreering mõjutab. Asjast huvitatud isikuks saab pidada kindlasti isikut, kes soovib vaidlusalust kaubamärki või sellega sarnast tähist ise kasutada, kuid ei saa seda teha varasema registrisse kantud õiguse tõttu. (p 12–13)

Selleks, et lugeda isik asjast huvitatud isikuks KaMS § 53 lg 1 mõttes, on piisav, kui isik on esitanud taotluse vaidlusaluse kaubamärgiga identse või sarnase tähise registreerimiseks samaliigiliste kaupade või teenuste osas, mille suhtes on vaidlusalune kaubamärk kaitstud, või kui isikule kuulub vaidlusaluse kaubamärgiga sarnane tähis samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks. Asjast huvitatud isiku määramisel KaMS § 53 lg 1 mõttes ei peaks olema määrav asjaolu, et isik kasutab seni kaubamärki teistes klassides kui need, mille osas on ta esitanud registreerimistaotluse või mille suhtes kuulub talle kaubamärk. (p 16)

3-2-1-168-04 PDF Riigikohus 23.02.2005

Kuni kaubamärgi registreerimist ei ole kehtetuks tunnistatud ja kaubamärki registrist kustutatud, ei saa isik oma kaubamärgi üldtuntuse korral kaitset registreeritud kaubamärgi omaniku nõude vastu.


Väidetavalt üldtuntud kaubamärgi omanikul oli õigus esitada kuni 01.05.2004 kehtinud KaMS § 24 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendina apellatsioonikomisjonile taotlus kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamiseks, kui registreerimisel rikuti KaMS §-de 7 ja 8 nõudeid. Kuni kaubamärgi registreerimist ei ole kehtetuks tunnistatud ja kaubamärki registrist kustutatud, ei saa isik oma kaubamärgi üldtuntuse korral kaitset registreeritud kaubamärgi omaniku vastu.


Kohus peab peatama asja menetluse TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel asja läbivaatamise võimatusel enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel haldusmenetluses. Võimatuse all tuleb eelkõige mõista olukorda, kus teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus.


Kolmanda isiku protsessi kaasamise lahendab kohus TsMS § 81 lg 3 alusel määrusega, mille peale võib esitada erikaebuse. Apellatsioonikohtu määruse peale erikaebuse kohta edasi kaevata ei saa.

3-2-1-1-99 PDF Riigikohus 07.01.1999

Kaubamärgi kehtivuse ning sellega ka kaubamärgivaldaja õiguste kaitse ajalised piirid määrab kindlaks KMS § 17 lg 1, sätestades, et õigus kaubamärgile kehtib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast kuni 10 aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast.


Kandeotsus ei vasta ärinime osas seaduse nõuetele kuna ärinimes kasutatav sõnaline tähis oli ka kandeotsuse tegemise ajal kombineeritud kaubamärgis kaitstav osa, mille kasutamiseks pidi tulenevalt ÄS § 12 lg-st 3 olema kaubamärgi omaniku nõusolek.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json