Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Kui kaubamärgi üldtuntus on lõppenud ja ei esine teisi kaubamärgi õiguskaitset välistavaid aluseid (sh registreerimise taotlust ei ole esitatud pahauskselt), pole välistatud identse või sarnase kaubamärgi registreerimine. (p 11)

KaMS § 11 lg 1 p 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks isikule varasema üldtuntud kaubamärgi kuulumine, mis välistab teistel kaubamärgi registreerimise, on oluline hinnata, kas kaubamärk on üldtuntud teise isiku või teiste isikute esitatud kaubamärgi registreerimisavalduse esitamise seisuga. (p 11)

Kaubamärgi omanikeks võivad olla korraga mitu isikut. Kui tegemist on grupi isikutega (nt ansambliga), kes tegutsevad ühe tähise all ning panustavad sellesse, et tähis saavutaks üldtuntuse, võib üldtuntuse saavutanud kaubamärk kuuluda ansambli liikmetele ühiselt. Ansambel võib seltsingulepingule (VÕS § 580) iseloomulike tunnuste olemasolul olla käsitatav seltsinguna ja kaubamärki kasutavad isikud oleksid sel juhul üldtuntud kaubamärgi kui seltsinguvara (VÕS § 589 lg 1) ühisomanikud. (p 14)

Ei ole välistatud, et ansambel luuakse ja see tegutseb ühe või mõne isiku (n-ö mänedžeri) juhtimisel ja avalikkus seostab ansamblit juhtliikmega/juhtliikmetega, samas ülejäänud liikmed vahelduvad. Sellisel juhul võib kaubamärk kuuluda ka ühele (või mitmele) juhtliikmele. (p 14)

KaMS § 9 lg 1 p 10 alusel pahausksuse hindamisel tuleb võtta arvesse kõiki käsitletava juhtumiga seotud asjakohaseid, registreerimistaotluse esitamise ajal esinevaid tegureid. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Kaubamärgiõiguse rikkumise puhul on tegemist omandisarnase absoluutse õiguse rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.

Praegusel juhul tuvastasid kohtud, et kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks. Kohtud tuvastasid, et kostja pakub kõiki InfoTS §-des 8-10 märgitud teenuseid ning on infoühiskonna teenuse osutaja infoühiskonna teenuse seaduse mõttes. (p 12.1)

Kostjal oli käibekohustus alates hetkest, kui teda informeeriti kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasest tegevusest, tõkestada kaubamärgiomanike õiguste rikkumine hagis märgitud veebilehtedel. Kui kostja oleks pärast eelmärgitud informatsiooni saamist oma kohustuse täitnud ja lõpetanud internetiteenuse vahendamise kaubamärgiomanike õigusi vahetult rikkuvate isikute internetilehekülgede tarbeks, oleks kostja vastutanud üksnes rikkumise kõrvaldamise kulude eest. (p 12.2)

Jättes aga oma käibekohustuse täitmata, on kostja teadlikult ja tahtlikult aidanud kaasa kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasele tegevusele ning teda tuleb käsitada kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumisele kaasaaitajana. Seega vastutab kostja VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1045 lg 4 ning KaMS § 57 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alates oma käibekohustuse rikkumisest ka kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikute tekitatud kahju eest. (p 12.3)

Kostja vastutab kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikutega solidaarselt. (p-d 12.3 ja 13)

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

ÄS § 12 lg 3 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et taotletavas ärinimes soovitakse kasutada Eestis kaubamärgina „kaitstavat“ sõnalist tähist või nende kombinatsiooni.

Sõna „ehitus“ on ehitusteenuste tähistamisel teenust kirjeldav tähis. Teenust kirjeldavat tähist eraldi KaMS § 9 lg 1 p 3 järgi kaitsta ei saa. (p 11)

Kaubamärk nr 57303 „Ehitus“ on kujutismärk, mis sisaldab sõnalist osa „ehitus“ ja mis on kaitstud klassis 37 ehk erinevate ehitusteenuste valdkonnas. Sellisel viisil kaitstud kaubamärgi puhul ei ole eristusvõimeliseks (KaMS § 9 lg 1 p 2) ja kaitstavaks osaks sõna „ehitus“, mis on selgelt teenust kirjeldav tähis (KaMS § 9 lg 1 p 3). Seega pole viidatud kaubamärgi puhul kaitstud mitte sõna „EHITUS“ eraldi, vaid kujutismärk, mis sisaldab ka sõnalist osa.

Kaubamärgiomanik ei saa keelata teistel isikutel kasutada äritegevuses selliseid tähiseid, mis on teenuseid kirjeldavad ja seega ka eristusvõimetud, kuid mis sisalduvad kaubamärgiomaniku kaubamärgi koosseisus kui mittekaitstavad osad. (p 12)

Selleks, et sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes rikuks kaubamärgiomaniku õigusi, peaks tegemist olema eristusvõimelise ja seega kaitstava tähisega, mitte kirjeldava tähisega, millele kaubamärgi õiguskaitse eraldi ei laieneks. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Registreeritud kaubamärgi omanikul on KaMS § 14 lg 1 järgi õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes, s.o tegemist on kaubamärgiomaniku ainuõigusega (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 50). Samas tuleb igal konkreetsel juhul hinnata kaubamärgi rikkumist vastava juhtumi asjaoludel. Lisaks sellele, et esineb mõni KaMS § 14 lg 1 p-des 1-3 sätestatud olukordadest, peavad olema täidetud rikkumise üldised eeldused. Eelkõige peab kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks õiguskaitse saanud tähist olema kasutatud „äritegevuses“ ja „kaupade või teenuste puhul“. Kaubamärgiga identse tähise kasutamist identsete kaupade või teenuste puhul saab kaubamärgiomanik kolmandal isikul keelata üksnes juhul, kui selline kasutamine mõjutab või võib mõjutada kahjulikult kaubamärgi ülesannete täitmist ja eriti selle peamise ülesande täitmist ehk tarbijale kauba või teenuse päritolu tagamist (vt Euroopa Kohtu 12. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C-206/01, Arsenal Football Club, p 51; 18. juuni 2009. a otsus kohtuasjas nr C-487/07, L’Oréal jt, p 58). Isegi kui rikkumise eeldused on täidetud, tuleb arvestada KaMS §-s 16 sätestatud ainuõiguse piirangutega. (p 14)

Ainuüksi ärinimes või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte või isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid (vt Riigikohtu 25. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Ärinime või ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine, vaid ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime ülesanne on tähistada ettevõtet (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C-23/01, Robelco, p 34; 16. novembri 2004. a otsus kohtuasjas nr C-245/02, Anheuser-Busch, p 64; nr C-17/06, Céline, p 21). Kasutamisega „kaupade või teenuste puhul“ on seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime või ettevõtte nime kujutava tähise või kui ta kasutab seda tähist muul viisil nii, et ta loob seose tähise - mis kujutab endast tema ärinime või ettevõtte nime - ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel (nr C-17/06, Céline, p-d 22 ja 23; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). (p 15.2)

Sarnaselt ärinime ja majandustegevuses tegeleva ettevõtte või isiku nimega ei ole ka domeeninime ülesanne iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Domeeninime olemust on kolleegium lähemalt käsitlenud Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06 punktides 47-49. (p 15.3) Kui domeeninimes sisalduva tähise ja enda osutatavate teenuste vahel on loodud seos, siis kasutatakse tähist kaupade või teenuste puhul KaMS § 14 lg 1 tähenduses.Kaubamärgiomaniku ainuõigusi ei ole rikutud siis, kui kaubamärgiga identset tähist kasutatakse üksnes kaupade või teenuste omaduste kirjeldamiseks, kui sellise kasutamise puhul on välistatud kaubamärgi tajumine päritolutähisena (Euroopa Kohtu 14. mai 2002. a otsus kohtuasjas nr C-2/00, Hölterhoff, p 17). Selline kasutus ei kahjusta kaubamärgiomaniku huve, kuna see ei kahjusta kaubamärgi peamist ülesannet tagada tarbijale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritolu, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht (vt nr C-2/00, Hölterhoff, p 16; nr C-206/01, Arsenal Football Club, p-d 48 ja 54; Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Lisaks sätestab KaMS § 16 lg 1 p 2 kaubamärgiomaniku ainuõigusest piirangu. (p 16.1)

Kaubamärgiomanikul on õigus keelata kaubamärgiga identse tähise kasutamist kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, ka siis, kui see kasutamine ei ohusta küll kaubamärgi peamist ülesannet tähistada kaupade või teenuste päritolu, aga kahjustab või ohustab kaubamärgi mõnda muud ülesannet (Euroopa Kohtu otsused kohtuasjas nr C-487/07, L'Oréal jt, p 65 ja nr-d C-236/08-C-238/08, Google France ja Google, p 79; 22. septembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C-323/09, Interflora ja Interflora British Unit, p 38; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Kaupade või teenuste päritolu tagamise ülesande kõrval on kaubamärkidel ka asjaomase kauba või teenuse kvaliteedi tagamise ülesanne ning teabe, investeeringute ja reklaamiga seotud ülesanded (vt nr C-487/07, L'Oréal jt, p 58; Euroopa Kohtu 23. märtsi 2010. a otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-236/08-C-238/08, Google France ja Google, p 77). (p 16.3)

Seni, kuni kaubamärgi registreerimist ei ole kehtetuks tunnistatud ja kaubamärki registrist kustutatud, ei saa isik registreeritud kaubamärgi omaniku nõude vastu kaitset ka siis, kui talle kuuluks varasem sarnane üldtuntud kaubamärk (Riigikohtu 23. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-04, p 10). (p 17.1)

KaMS ei piira õiguskaitse saanud kaubamärgi omaniku õigust tugineda oma kaubamärgist tulenevale ainuõigusele isiku suhtes, kes kasutab kaubamärgiga identset või sarnast tähist domeeninimes, isegi kui nimetatud domeeninimi on registreeritud enne seda, kui kaubamärk sai õiguskaitse, või kui domeeninime registreerinud isikul on selle kasutamiseks õigustatud huvi ja kasutamine toimub heas usus. Domeenivaidluste lahendamist käsitlevad reeglid ei ole kohtule vaidluse lahendamisel siduvad. Neid saab kasutada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse tõlgendamisel ning rahvusvahelisest praktikast juhinduda niivõrd, kuivõrd see ei ole Eesti seadusega vastuolus (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 51). (p 19.3)

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Eesti kaubamärgist tulenevalt esitatud nõuded on hinnatavad lepinguvälise kahju hüvitamise nõuetena Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 kontekstis, kuigi Eesti õiguse kohaselt võib rahaliste nõuete näol olla tegu alusetust rikastumisest tulenevate nõuetega. Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 raames tuleb lepinguvälist kahju sisustada autonoomselt määruse kontekstis (vt nt Euroopa Kohtu 17. septembri 2002. a otsus asjas nr C-334/00 (Tacconi), p-d 19 ja 21; 13. märtsi 2014. a otsus asjas nr C-548/12 (Brogsitter), p-d 18 ja 20). Euroopa Kohtu praktika kohaselt hõlmab termin „lepinguväline kahju" selle sätte tähenduses kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud" (vt nt Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. a otsus asjas nr C-189/87 (Kalfelis), p-d 16˗18; nr C-548/12 (Brogsitter), p 20; 21. aprilli 2016. a otsus asjas nr C-572/14 (Austro-Mechana), p 32). Kuigi Brüsseli I bis määrus ei reguleeri eraldi alusetust rikastumisest tulenevate nõuete kohtualluvust, sarnanevad rikkumiskondiktsioonist tulenevad nõuded olemuslikult kahju hüvitamise nõuetele, mistõttu on põhjendatud lugeda need hõlmatuks määruse art 7 p-ga 2 (sellist seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses, vt S. Leible, art 7, rn 112. - T. Rauscher (Hrsg). Europäisches Zivilprozess- und Kollisionsrecht EuZPR/EuIPR. Kommentar. Band I Brüssel Ia-VO. 4 Aufl. Verlag Dr. Otto Schmidt 2016). Ka rikkumisest hoidumise nõuded on hõlmatud Brüsseli I bis määruse art 7 p-ga 2 (vt ka Euroopa Kohtu 1. oktoobri 2002. a otsus asjas nr C-167/00 (Henkel), p-d 46 ja 48; 5. veebruari 2004. a otsus asjas nr C-18/02 (DFDS Torline), p-d 27 ja 33). (p 17.3.)

Olukorras, kus isik tugineb Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisele ja seega oma Eestis kehtiva kaubamärgi kahjustamisele, on võimaliku kahju tekkimise paik Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 tähenduses Eestis. Kahju või selle tekkimise oht saab tuleneda näiteks asjaolust, et Eestis väidetavalt turustatakse, sh müüakse ja reklaamitakse tooteid, mis rikuvad isiku Eesti kaubamärgist tulenevaid õigusi. See, kas isiku kaubamärki ka tegelikult on rikutud, selgub alles hagi sisulisel läbivaatamisel (vt Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-523/10 (Wintersteiger), p 26; nr C-170/12 (Pinckney), p 40). (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Selleks, et isik saaks tugineda hagis kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumisele KaMS § 14 lg 1, Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 ning direktiivi art 5 lg 1 mõttes ja esitada KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu õigusrikkumise lõpetamiseks, peaks ta esitama esiteks asjaolud, millest nähtuks, et kostja kasutab hageja kaubamärgiga identset või sarnast tähist „kaubandustegevuse käigus" (Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1, direktiivi art 5 lg 1) või „äritegevuses" (KaMS § 14 lg 1). Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et tähist kasutatakse „kaubandustegevuse käigus", kui seda kasutatakse „äritegevuse raames majandusliku kasu saamise eesmärgil, mitte erasfääris". (p 19)

Samuti on eelnimetatud sätetest tulenevalt oluline, et tähist kasutataks „kaupade või teenuste suhtes", kuna kaubamärgiomaniku ainuõigus KaMS § 14 järgi ulatub üksnes juhtudele, kui kolmas isik kasutab kaubamärki või sellega identseid või sarnaseid tähiseid majandustegevuses „kaupade või teenuste suhtes" (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 36). Euroopa Kohtu praktikas on loetud kaubamärgi põhifunktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimist, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht. Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et ärinime ja ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime või sildi ülesanne on tähistada ettevõtet. Seega, kui ärinime, ettevõtte nime või silti kasutatakse ainult äriühingu samasuse kindlakstegemiseks või ettevõtte tähistamiseks, ei saa seda pidada kasutamiseks „kaupade või teenuste puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses. Kasutamisega „kaupade puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses on Euroopa Kohtu seisukoha järgi seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime, ettevõtte nime või silti kujutava tähise. Lisaks, isegi kui kaupadele või teenustele tähist ei kanta, on tegemist kasutamisega „kaupade või teenuste puhul", kui kolmas isik kasutab seda tähist nii, et ta loob seose tähise – mis kujutab endast tema ärinime, ettevõtte nime või silti – ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel. Lisaks on Euroopa Kohus hilisemates lahendites tunnustanud direktiivi art 5 lg 1 p a) ja Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 p a) (sarnane säte KaMS § 14 lg 1 p 1) tõlgendamisel seda, et kaubamärgiomanik saab tugineda oma ainuõigusele kaubamärgi mõne ülesande kahjustamise või kahjustamise ohu korral, olgu siis tegemist kas kaubamärgi peamise ülesandega tähistada kaubamärgiga hõlmatud kauba või teenuse päritolu või siis kaubamärgi muude ülesannetega, nagu kauba või teenuse kvaliteedi tagamine või teabe, investeeringute või reklaamiga seotud ülesanded.

Ainuüksi ärinime või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte/isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1, direktiivi art 5 lg 1 ning Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist nimes KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid. (p 19)

Samas tuleb arvestada seda, et direktiiv ei mõjuta selle art 5 lg 5 järgi liikmesriigis kehtivaid õigusnorme, mis reguleerivad kaitset tähise kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade või teenuste eristamiseks, kui sellega kasutataks ebaõiglaselt ära või kahjustataks kaubamärgi eristatavust või mainet. Ka direktiivi preambuli järgi ei välista direktiiv liikmesriikide muude õigusnormide, nt kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset reguleerivate sätete kohaldamist kaubamärgivaidlustes. Nagu eespool märgitud, ei välista ka Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 14 lg 2 ühenduse kaubamärki käsitlevaid õigustoiminguid, eelkõige tsiviilvastutust ja kõlvatut konkurentsi käsitleva siseriikliku õiguse alusel. Ka Euroopa Kohus on ärinime kasutamist puudutavas vaidluses leidnud, et direktiivi art 5 lg 5 järgi võib liikmesriik omal soovil ja enda määratud eeldustel kaitsta kaubamärki tähise kasutamise vastu muul eesmärgil, kui kaupade või teenuste eristamine, kui selle tähise kasutamine kasutab ära või kitsendab kaubamärgi eristatavust või mainet õigustava põhjuseta ebaõiglasel viisil. (p 20)

Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda. (p 22)

Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes (ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1 kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.(p 23)

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Kaubamärgi kõige olulisem funktsioon on eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku kaubast või teenusest. Lisaks on kaubamärgil ka päritolufunktsioon, seostades kaupa või teenust konkreetse kauba pakkuja või teenuse osutajaga. Üksnes kaubamärgi kasutamise korral täidab kaubamärk eelnimetatud funktsioone. Ka Euroopa Liidu Nõukogu määruses (EÜ) nr 207/2009 Ühenduse kaubamärgi kohta viidatakse sellele, et Ühenduse kaubamärkide kaitsmine või muude varem registreeritud kaubamärkide kaitsmine nende vastu ei ole põhjendatud, kui kaubamärke tegelikult ei kasutata. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast tuleb tähiste sarnasuse ja sellest tuleneva äravahetamise hindamisel aluseks võtta tähiste visuaalseid, foneetilisi ja semantilisi aspekte, kusjuures tähiste hindamine peab põhinema tähistest tekkival üldmuljel, võttes arvesse eriti nende eristatavaid ja domineerivaid osi. Otsustav tähtsus on seejuures asjaolul, kuidas asjaomase kauba või teenuste keskmine tarbija tähiseid tervikuna tajub. Keskmine tarbija tajub tähist tervikuna ja ei analüüsi selle erinevaid detaile (Euroopa Kohtu 11. novembri 1997. a otsus kohtuasjas C-251/95: SABEL BV vs. Puma AG, Rudolf Dassler Sport, p 23; Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. a otsus kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer & Co. GmbH vs. Klijsen Handel BV, p 25). Hinnates seda, kas kaubad või teenused on samaliigilised, tuleb arvestada kõiki nende kaupade või teenustega seotud aspekte, sh nende olemust, nende lõpptarbijaid, nende kasutusviisi ning seda, kas kaubad ja teenused üksteist asendavad või täiendavad (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 16; Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. a otsus kohtuasjas C-39/97: Canon Kabushiki Kaisha vs. Metro-Goldwyn-Mayer Inc., p 23). Selleks, et kindlaks teha kaubamärgi eristusvõime ning sellest tulenevalt hinnata, kas kaubamärgi eristusvõime on tugev, tuleb igakülgselt hinnata kaubamärgi suuremat või väiksemat võimet identifitseerida kaupu või teenuseid, millele kaubamärk on registreeritud, kindlalt ettevõttelt pärinevatena ning seega eristada neid kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Mida sarnasemad on tähised, seda erinevamad peavad olema nende tähistega kaitstavate kaupade ja teenuste loetelud, ja vastupidi.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 17 lg-s 1 sätestatu kohaselt kehtib õigus kaubamärgile registreerimistaotluse saabumise kuupäevast kuni kümne aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast. Kui kaubamärk registreeritakse, siis saab kaubamärk tulenevalt enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 17 lg-st 1 õiguskaitse alates registreerimise taotluse esitamisest, seega tagasiulatuvalt.

Kaubamärgi prioriteet ja kaubamärgi õiguskaitse teke ei ole samastatavad. Kaubamärgi prioriteet on reguleeritud enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS §-s 10, kaubamärgi kehtivus aga enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS §-s 17. KaMS § 10 lg 1 kohaselt määratakse kaubamärgi prioriteet kindlaks kaubamärgi registreerimise taotluse saabumise kuupäevast, st et esimesena registreerimistaotluse esitanud isikul on eelisõigus kaubamärgi registreerimiseks vastaval territooriumil. Kaubamärgi prioriteedi määrab küll tema registreerimise taotluse esitamise kuupäev, kuid kaubamärgi õiguskaitse tekib tagasiulatuvalt registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes sel juhul, kui kaubamärk kantakse registrisse. Kaubamärgi õiguskaitse tekib KaMS § 17 lg 1 kohaselt kaubamärgi registrisse kandmisel tagasiulatuvalt alates registreerimistaotluse saabumise kuupäevast. Sellest ei saa järeldada, et kahju hüvitamise nõude esitamine oleks registrisse kantud kaubamärgi osas välistatud aja eest, mil kaubamärgi registreerimise taotlus oli esitatud, kuid kaubamärk oli registrisse veel kandmata.

Tulenevalt varasema KaMS § 36 lg 1 p-st 2 võib kaubamärgivaldaja, kelle õigusi on rikutud, esitada tsiviilhagi, mis sisaldab nõuet hüvitada kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud varaline ja moraalne kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu. Kahju hüvitamise nõude saab esitada ka aja eest, mil kaubamärgitaotlus oli esitatud, kuid kaubamärk ei olnud veel registrisse kantud, kui kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Kuigi TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, ei pidanud hageja kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu puudumise kindlakstegemise vaidluses tõendama välistava asjaolu puudumist. KaMS § 41 lg 5 kohaselt võis vaidlustusavalduse menetlusosaline, keda ei rahulda apellatsioonikomisjoni otsus kaubamärgi kaitstavuse küsimuses, esitada TÕAS § 64 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul hagi teise menetlusosalise vastu kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu või selle puudumise kindlakstegemiseks. Kuna kostja vaidlustas Patendiameti kaubamärgi registreerimise otsuse põhjendusel, et esineb kaubamärgi õiguskaitset välistav asjaolu, pidi kostja praeguses hagimenetluses tõendama, et medalite kujutamine hageja kaubamärgi reproduktsioonil võib tarbijat eksitada.

KaMS § 7 lg 1 p 6 välistab õiguskaitse andmise kaubamärgile, mis oma olemuselt võib eksitada kaupade või teenuste omaduste suhtes. Tarbija tegelik eksitamine, s.t kas tarbija teab, mis medalid on märgil kujutatud, ning tarbija tegelik ostukäitumine ei kuulu tõendamisesemesse. KaMS § 7 lg 1 p 6 kohaldamiseks piisab tarbija eksitamise võimalusest. Kui kaubamärgi reproduktsioonil on kujutatud medalid, võib see viia tarbija mõttele, et nimetatud vahuvein on auhinnatud kaubamärgi reproduktsioonil kujutatud auhindadega, ja tekitada tarbijas huvi põhjusel, et tarbija arvab medalite tõttu, et tegemist on kvaliteetse auhinnatud vahuveiniga. Seega peab tootel (kaubal) olema seos kaubamärgi reprodutsioonil kujutatud medaliga.

Direktiivi nr 89/104/EMÜ preambuli järgi ei välista direktiiv kaubamärgivaidlustes muude õigusnormide kui kaubamärke käsitlevate õigusnormide, näiteks kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset käsitlevate sätete kohaldamist.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

GTKS § 12 lg 1 sätestab, et kaubamärki, mis on heauskselt registreerimiseks esitatud või heauskselt registreeritud kas enne selle seaduse jõustumise kuupäeva või enne, kui geograafiline tähis on oma päritoluriigis kaitse saanud, ei saa kehtetuks tunnistada, selle registreerimisest ei saa keelduda või selle kasutamist keelata põhjusel, et kaubamärk sisaldab registreeritud geograafilist tähist või on sellega eksitavalt sarnane, kui GTKS ei sätesta teisiti. GTKS § 12 lg 2 kohaselt on kaubamärgi registreerimiseks esitamine või registreerimine heauskne, kui seda teinud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et tegemist on tähisega, mis näitab, et kaup või teenus on pärit kindlalt geograafiliselt alalt, kui kauba või teenuse konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav kauba või teenuse geograafilise päritoluga. Kohtul on GTKS § 12 lg-s 2 nimetatud asjaolusid hinnates õigus hinnata geograafilise tähise õiguskaitse andmise aluseks olevate asjaolude olemasolu või puudumist isegi siis, kui teine pool ei ole geograafilise tähise registreeringut eraldi vaidlustanud. Kuna tulenevalt kehtivast TsÜS §-st 139 ja ka enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS §-st 109 heausksust eeldatakse, pidi hageja tõendama, et kostja oli kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskne.

Varasema KaMS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei registreerita kaubamärgina kaubamärke, mis oma olemuselt võivad tarbijat eksitada kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade või teenuste teiste omaduste suhtes. Nimetatud norm teenib eelkõige tarbija kaitsmise huve. Selleks, et lugeda kaubamärki oma olemuselt tarbijat eksitavaks kauba geograafilise päritolu suhtes, peab see olema tarbijat juba eksitanud või peab oht selleks olema piisavalt suur. Eeltoodu on hinnangu küsimus.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Varasema kaubamärgiseaduse kohaselt ei olnud võimalik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks. Sellise hagi esitamise õigus sätestati 1. maist 2004. a KaMS § 52 lg-s 1. Enne 1. maid 2004 võis esitada kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse apellatsioonikomisjonile (varasem KaMS § 24).

KaMS § 72 lg 1 annab KaMS § 52 lg-s 5 sätestatud hagi aegumise tähtajale tagasiulatuva jõu.

Kaubamärgi üldtuntust tuvastatakse üksnes juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (alustest) ning seetõttu ei ole õige aegumise kohaldamine sellele asjaolule eraldi.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 36 lg 1 p-st 2 ja lg-st 2 tulenevalt saab hageja nõuda kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal tema kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus.

Enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 21 kohaselt võib kaubamärgivaldaja (litsentsiaar) litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise õiguse teisele isikule/teistele isikutele (litsentsiaadile/litsentsiaatidele). Litsentsilepingu kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist. Kaubamärgiseadusest ei tulene, et isik, kes esitas kaubamärgi registreerimiseks taotluse Patendiametile, ei saanud sõlmida litsentsilepingut enne kaubamärgi registris registreerimist. Samuti ei tulene enne 1. maid 2004. a kehtinud kaubamärgiseadusest, et litsentsileping hakkab kehtima lepingu kohta kande tegemisest.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-32-02.

Kaubamärgi õiguslik režiim tuleneb enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS §-st 5. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt ei tohi füüsiline ja juriidiline isik kaubamärgiomaniku loata kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki samade või sarnaste kaupade ning teenuste tähistamiseks majandus- ja äritegevuses. Kaubamärgi kasutamiseks loetakse KaMS § 5 lg 3 p 1 kohaselt kauba või pakendi tähistamist kaubamärgiga ja p 2 kohaselt kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumist müügiks, nende turustamist ja ladustamist müügi eesmärgil. Varasema KaMS § 34 kohaselt võetakse kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud kahju suuruse arvutamise aluseks tulu, mida ta oleks saanud kaubamärgi normaalsel kasutamisel. Saamata jäänud tulu on tasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuse tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. TsK § 222 lg 1 ja varasema KaMS § 36 lg 1 p 2 alusel on isikul iseenesest õigus nõuda ka saamata jäänud tuluna tulu, mida ta oleks saanud, kui oleks kahjuhüvitisena raha õigel ajal kätte saanud.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Enne 1. jaanuari 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse järgi ei olnud kaubamärgiomaniku vahetumiseks tingimata vajalik registrikande tegemine kaubamärgiregistrisse. Alles 1. jaanuaril 2004 jõustunud KaMS § 18 lg 3 nägi ette, et registreeritud kaubamärgi võõrandamine või üleminek jõustub vastava muudatuse registrisse kandmise kuupäeval. Kuigi kaubamärgile ei saa kohaldada vallasomandi kohta käivaid sätteid, tuleb TsÜS § 4 esimese lause järgi õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Saamaks vastust küsimusele, millise aja jooksul saab kaubamärgiomanik nõuda kaubamärgi registreerimist kaubamärgiregistris enda nimele, kui kaubamärk on talle loovutatud, tuleb lähtuda TsÜS § 155 lg-st 1, mis reguleerib mh omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõude aegumistähtaega.

Kaubamärgiregistrist nähtuval kaubamärgiomaniku kandel oli tehingu tegemise ajal eelkõige informatiivne tähendus kolmandate isikute suhtes. Kaubamärgi loovutamise korral kaubamärgiregistris kaubamärgiomaniku muutumise kohta kande tegemata jätmine ei tähendanud seda, et kaubamärki ei loovutatud. Samas kaubamärgi tekkimisel on kaubamärgiregister õigustloova tähendusega. Kuid praeguses asjas oli kaubamärk registrisse kantud, st õiguslikus mõttes olemas. Kui isikule loovutati üksnes osa registreeritud kaubamärgist, ei tähenda see seda, et tema osa kaubamärgist ei oleks õiguslikus mõttes eksisteerinud.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Arvestades kaubamärgi eristusfunktsiooni, võib olla tarbijat eksitav ka sarnase tähise kasutamine samaliigiliste kaupade ja teenuste osas. Teenuste samaliigilisuse hindamisel tuleb arvestada kõiki kaupade ja teenustega seotud aspekte sh nende olemust, nende lõpp-tarbijaid, nende kasutusviisi, kaubamärgi kasutamisega tekkivaid assotsiatsioone, kaubamärkide ja kaupade (teenuste) sarnasuse astet ning kas need on üksteist asendavad või täiendavad. Piisab ka üksnes ühe tunnuse esinemisest, kui see avaldub piisavalt tugevalt, et pidada teenuseid samaliigilisteks. Kaubamärgiseaduse § 14 lg 1 p 2 kohaldatavust silmas pidades peab kohus teenuste vahelise seose kindlakstegemiseks hindama ka kaubamärkide äravahetamise tõenäosust.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Kaubamärgiseadus ei täpsustanud, millisel kaubamärgiomanikul oli õigus esitada hagi KaMS § 36 järgi. Hagi esitamise õigus on isikul, kes on hagi esitamise ajal kantud registrisse kaubamärgi omanikuna. KaMS § 36 lg-st 2 saab järeldada, et KaMS § 36 lg 1 mõte oli reguleerida kaubamärgiomaniku õigust esitada hagi kaubamärgiõiguste kaitseks. Seega olid KaMS §-s 36 kasutatud terminid "kaubamärgivaldaja" ning "kaubamärgiomanik" samatähenduslikud.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Registreeritud kaubamärgi omanikule tuleneb õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes KaMS § 14 lg-st 1. Seega on tegemist kaubamärgiomaniku ainuõigusega.

Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.

Ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Sellise nõude aluseks saaks eelkõige olla KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Väidetavalt üldtuntud kaubamärgi omanikul oli õigus esitada kuni 01.05.2004 kehtinud KaMS § 24 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendina apellatsioonikomisjonile taotlus kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamiseks, kui registreerimisel rikuti KaMS §-de 7 ja 8 nõudeid. Kuni kaubamärgi registreerimist ei ole kehtetuks tunnistatud ja kaubamärki registrist kustutatud, ei saa isik oma kaubamärgi üldtuntuse korral kaitset registreeritud kaubamärgi omaniku vastu.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Kaubamärgi võrdlemisel varasema kaubamärgiga, et kindlaks teha, kas kaubamärgid on äravahetamiseni sarnased, on vajalik välja selgitada assotsiatsioonid, mis isikul tekivad uue kaubamärgiga kokku puutudes. Kaubamärgiseaduse mõtte kohaselt tuleb seda teha nii kaubamärgi registreerimisel, kui ka KaMS § 5 lg-s 3 ettenähtud juhtudel.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Tulenevalt KaMS § 4 lg 1 ja § 5 lg 2 ja 3 (kuni 31.12.2002 kehtinud red) on riikliku kaitse all nii kaubamärgi visuaalselt tajutav osa (kujutise nägemine) kui kaubamärgina kaitstavad sõnaühendid. Kaubamärgi sõnaühendite kaitse hõlmab ka nende suulist väärkasutust, st kasutamist isikute poolt, kellel selleks puudub kaubamärgi omaniku luba. KaMS § 36 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt võib kaubamärgi omanik, kelle õigusi on rikutud, nõuda tema õigusi rikkuva tegevuse lõpetamist ja sellisest tegevusest edaspidist hoidumist.

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• kaubamärk
• ->
• kaubamärgi õiguskaitse

Kaubamärgi prioriteet määratakse kindlaks tema registreerimise taotluse esitamise kuupäevast, kuid kaubamärgi õiguskaitse tekib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes juhul, kui kaubamärk on registrisse kantud.