https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-8751/184 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.09.2020

Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)


Maakohtu lahendi muutmine (sh osaline tühistamine) peab olema selgelt näha ringkonnakohtu lahendi resolutsioonist. Ringkonnakohtul tuleks võtta eraldi seisukoht kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (sh osaliselt tühistab) või muutmata jätab (RKTKo 18.12.2014 nr 3-2-1-139-14, p 24; RKTKo 20.09.2017 nr 2-13-40856/124, p 16). (p 14)


Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 150.

Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 151. (p 20.2)


Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)


Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)


Autor saab nõuda autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu kas kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5) või alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037) (vt ka RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 21.1 ja RKTKo 29.05.2013 nr 3-2-1-50-13, p 30). Autor ei saa esitada oma teose õigusvastasest kasutamisest tulenevat rahalist nõuet vahetult AutÕS § 14 lg 1 alusel. (p-d 20.2 ja 21.4)

Kehtiva õiguse kohaselt saab autor nõuda selle litsentsitasu (autoritasu) hüvitamist, mida ta oleks saanud, kui rikkuja oleks hankinud loa teose kasutamiseks (nn hüpoteetiline litsentsitasu), esitades alternatiivselt kas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5) või õiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037). Autor ei saa nõuda saamata jäänud autoritasu korraga mõlemal alusel. (p 21.5)

Kahju tekitamine autoriõiguse rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevalt eelduslikult õigusvastane. Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Kui kahju tekitaja on juriidiline isik, ei saa ta vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18). (p 26.1)

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)


VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)


Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011 nr 3-2-1-138-10, p 29). Hagejal on VÕS § 127 lg 2 ning § 128 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda kostjalt hüvitist enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalike ja ettenähtavate õigusabikulude eest (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 22). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 03.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11). (p 28)


VÕS § 1039 alusel esitatud nõude eelduste täidetuse hindamisel tuleb lisaks hageja autoriõiguse rikkumise tuvastamisele hinnata, kas kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma oma õigustuse puudumisest (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 14). (p 21.8)

Kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused on täidetud, tuleb lähtuda hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 1039 teises lauses sätestatust. (p 29.6)

Tulenevalt VÕS § 1039 teisest lausest lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). Hageja õiguste pahauskse rikkumise korral saab hagejalt eeldada selliste asjaolude väljatoomist, millest nähtuvalt kostja tõenäoliselt sai tema õiguste rikkumisest tulu. Kostjal tuleb juhul, kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused (sh kostja pahausksus) on täidetud, VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt tõendada, kui suurt tulu ta hageja õiguste rikkumisega sai. (p 29.2)

Teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu väljamõistmise nõudes saab hageja põhjendatud nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks võtta kostja saadud müügitulu, kuid kostjal on võimalik tõendada, et tema tegelik tulu hageja õiguste rikkumise tõttu on otseselt kaupade müümisega seotud kulutuste (nt kaupade eest tasutud hind ja transpordikulud) tõttu väiksem (vt ka RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). (p 29.4)

Lisaks võimalikele põhjendatud mahaarvamistele kostja müügitulust, mis seisnevad tulu saamiseks kantud kulutustes, on kostjal võimalik välja tuua ka muid asjaolusid, mis mõjutavad selle tulu suurust, mille kostja hageja õiguste rikkumise tõttu sai. VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 annavad aluse nõuda vaid rikkumise teel saadud tulu väljaandmist. (RKTKo 29.93.2017 nr 3-2-1-153-16, p 18).

Üldjuhul saab eeldada, et toote müügist saadav tulu ei ole tingitud üksnes toote kohta tehtud reklaamist ega selles kasutatud muusikast, vaid tulu kujunemises mängivad rolli ka muud asjaolud. Hagejal on võimalik siiski tõendada, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu. (p 29.5)


AutÕS § 4 lõike 2 teise lause kohaselt on teos originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. AutÕS § 4 lg 2 sisustamisel tuleb arvesse võtta Euroopa Kohtu praktikat Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas kohta, mille kohaselt tuleb „teost“ üldjuhul tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Euroopa Kohtu sõnul selleks, et objekti saaks kvalifitseerida „teoseks“ direktiivi 2001/29 tähenduses, peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab see objekt olema algupärane (originaalne, ingl original) selles mõttes, et see on autori enese intellektuaalne looming. Teiseks saab „teoseks“ pidada ainult sellise intellektuaalse loomingu väljendust (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 2018. a otsus kohtuasjas C 310/17, Levola Hengelo, p-d 33, 35-37 ja seal viidatud kohtupraktika; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 29). (p 22.1)

Teose osade autoriõiguse kaitset hinnatakse tervikteosega samadel alustel (Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 38). Teose osa loata kasutamine rikub autori õigusi siis, kui ka kõnealune osa sisaldab elemente, mis on selle teose autori enese intellektuaalne looming (vt samas, p-d 39 ja 51). (p 22.2) Teose või selle osa äratuntavus ei ole autoriõiguse kaitse eraldiseisev eeldus. Ka väga lühike, mõnesekundiline teose osa (sh kahe takti pikkune helilõik) võib olla autoriõigusega kaitstud ja selle kasutamine autori loata keelatud siis, kui selles peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud (vt ka Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas C-476/17, Pelham jt, p 39; 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas C-145/10, Painer, p-d 88, 89 ja 92; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 30; 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 48). (p 22.5)

Kostja kohustus on tuua esile asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et vaidlusalune helilõik ei ole autoriõigusega kaitstud, kuna see ei vasta AutÕS § 4 lg-s 2 sätestatud teose juriidilistele tunnustele (vt RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 10; RKTKo 29.03.2017 nr 3-2-1-153-16 p 20.2). (p 22.3)


Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)


AutÕS 1994. a-l kehtinud § 49 lg 2 redaktsiooni kohaselt ei ole kirjalik vorm kohustuslik lihtlitsentsi andmisel, mistõttu oli suulise lihtlitsentsilepingu sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Kehtiva AutÕS § 49 lg 1 teise lause kohaselt peab lihtlitsentsi andmine olema vormistatud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine ei too kaasa autorilepingu tühisust (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 16; RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 11).

Välistatud ei ole ka see, et autor annab teose kasutamiseks loa (litsentsi) AutÕS § 46 lg 1 tähenduses ühepoolse, sh suulise tahteavaldusega. Teose kasutamiseks loa andmine ühepoolse tahteavaldusega tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui autor luba andes autoritasust loobub või loeb selle hõlmatuks näiteks tellijalt saadud tasuga teose loomise eest. Autori põhimõtteline nõusolek teose kasutamiseks võib kujutada endast ka kannatanu nõustumist tema õigustesse sekkumisega (ja seega kahju tekitamisega) VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, s.o deliktiõiguslikku tahteavaldust, mis välistab kahju tekitamise õigusvastasuse (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 11). (p 25.2)

Kui kasutusõigus, millele litsentsileping laieneb, ei ole lepingus täpselt määratletud, määratakse kasutusõiguse ulatus vastavalt lepingu eesmärgile. (p 25.3)

Olukorras, kus pooled ei ole teose kasutamise viisis ja ulatuses selgelt kokku leppinud, ei saa autori tahe litsentsilepingu sõlmimisel, teose kasutamiseks loa andmisel või oma õigustesse sekkumisega nõustumisel ulatuda kaugemale teose kasutamise sellistest eesmärkidest, viisist ja mahust, mis olid talle kõnealuse lepingu sõlmimise või tahteavalduse tegemise ajal teada või mõistlikult ettenähtavad. Üldjuhul ei saa ilma poolte sellekohase konkreetse kokkuleppeta eeldada, et reklaami jaoks muusika loonud autor peab ette nägema seda, et tellija soovib kasutada teost väga pika aja jooksul ja erinevates arranžeeringutes. Pigem saab reklaamis kasutamiseks loodava teose puhul eeldada, et autor annab tellijale loa kasutada teost algsel kujul; reklaami tellimisel või vähemalt teose üleandmisel autorile ettenähtaval viisil; ajavahemiku jooksul, mis vastab sarnase reklaami kasutamise tavapärasele kestusele. (p 25.3)

Samuti ei hõlma tellitud teose otstarbekohaseks kasutamiseks antud luba üldjuhul luba teosest töötluse (arranžeeringu) tegemiseks. (p 25.4)

2-16-1988/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.10.2017

Info abstraktselt ei saa olla teoseks AutÕS tähenduses. Autoriõiguslikult kaitstav on vaid objektiivses vormis väljendatud teos. Sealjuures võib objektiivseks vormiks olla ka kasutajakonto, kui see kannab endas originaalset tulemust, nt on seadistatud AutÕS § 4 lg 2 mõttes originaalselt. Seda, et loodu on AutÕS mõttes teosena kaitstud, tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada poolel, kes teose kaitstusele tugineb. (p 14)


VÕS § 626 lg 1 alusel saab nõuda vaid selle üleandmist, mille käsundisaaja käsundit täites tegelikult lõi. Seega ei saa nõuda tegelikult loomata kontode üleandmist isegi juhul, kui nende loomise kohustus oleks olnud. Internetiplatvormi eeskirjade rikkumine ei tähenda automaatselt käsunduslepingu rikkumist. Olukorras, kus käsundisaaja osutab internetiturunduse teenust konkreetse platvormi kaudu, võivad vastava platvormi eeskirjad olla asjakohased lahendamaks küsimust, kas teenuse osutajal on võimalik konto juurdepääsuandmed tellijale üle anda. Lisaks ei saa välistada platvormi eeskirjade kohaldamist VÕS § 23 lg 1 p 3, § 25 lg 2, § 29 lg 4 või lg 5 p-de 5 ja 6 alusel, kui need väljendavad kutse- või tegevusalal kehtivaid tavasid. Samuti võib platvormi eeskirjade järgimise kohustuslikkus tuleneda lepingu olemusest (VÕS § 23 lg 1 p 1, § 29 lg 5 p 4), näiteks kui pooled lepivad kokku teenuse osutamises konkreetse platvormi kaudu. (p 17)

VÕS § 626 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada konkreetse tegevusala ja teenuse iseärasusi. VÕS § 626 lg 1 mõttes võib kuuluda üleandmisele ka konkreetse teenuse osutamiseks loodud info ja seadete kogum, mis on seotud teenuse osutamiseks kasutatud digitaalse kontoga. Ainuüksi asjaolu, et praktikas kasutatakse teenuse osutamiseks üht või teist viisi, ei tähenda, et konto juurdepääsuandmete üleandmise nõue on õiguslikult ja tehniliselt võimatu. (p 19)


Selle, kas konkreetne konto on VÕS § 108 lg 2 p 1 mõttes tehniliselt võimalik üle anda, määravad eelkõige kasutatud internetiplatvormi eeskirjad ja tehnilised võimalused. (p 18)

Olukorras, kus käsundisaaja osutab internetiturunduse teenust konkreetse platvormi kaudu, võivad vastava platvormi eeskirjad olla asjakohased lahendamaks küsimust, kas teenuse osutajal on võimalik konto juurdepääsuandmed tellijale üle anda. Lisaks ei saa välistada platvormi eeskirjade kohaldamist VÕS § 23 lg 1 p 3, § 25 lg 2, § 29 lg 4 või lg 5 p-de 5 ja 6 alusel, kui need väljendavad kutse- või tegevusalal kehtivaid tavasid. Samuti võib platvormi eeskirjade järgimise kohustuslikkus tuleneda lepingu olemusest (VÕS § 23 lg 1 p 1, § 29 lg 5 p 4), näiteks kui pooled lepivad kokku teenuse osutamises konkreetse platvormi kaudu. (p 17)

Kontode juurdepääsuandmete üleandmist ei takista ainuüksi see, et sellega saaks teisele poolele teatavaks ka käsundiandja ärisaladus. Juurdepääsuandmete üleandmine on sellele vaatamata võimalik. Sellisel juhul võiks täitmisnõuet takistada siiski VÕS § 108 lg 2 p 2. (p 20)

3-2-1-50-13 PDF Riigikohus 29.05.2013

Autori otsustada on, kellele ja millistel tingimustel ta oma teost kättesaadavaks teha lubab. See hõlmab ka teoste kättesaadavaks tegemist tarbijatele teleprogrammides satelliidi vahendusel. (p 22) Kui teleprogrammi edastatakse satelliidi vahendusel televisiooniteenuse osutaja poolt (st tema kontrolli all ja vastutusel), on teleprogrammi (ühtseks) edastajaks televisiooniteenuse osutaja, kellel tuleb signaalide katkematusse sideahelasse sisestamise riigis saavutada autoritega kokkulepe teoste edastamise kohta. Sellisel juhul on satelliidi kaudu edastamise teenust võimaldav ettevõtja vaid tehnilise teenuse osutaja ega edasta ise programme autoriõiguse seaduse tähenduses. Seetõttu ei vaja ta oma tegevuseks ka autorite nõusolekut ega pea neile maksma ka tasu. (p 23) AutÕS § 102 ja § 13 lg 1 p 9 tuleb tõlgendada koostoimes selliselt, et kuigi primaarselt on televisiooniprogrammide edastajaks televisiooniteenuse osutaja, on autorite nõusolek vajalik ka satelliiditeenuse osutajale, kui ta teeb oma teenusega teleprogrammi kättesaadavaks laiemale üldsusele kui see, mida pidasid silmas autorid ja televisiooniteenuse osutaja, kui nad sõlmisid kokkuleppe teoste edastamise kohta. ( p 26) AutÕS §-s 103 viidatud kaabel- või mikrolainesüsteem ei hõlma tavapärast televisioonisignaali kättesaadavaks tegemist satelliitside vahendusel. Viidatud sätet tuleb (vaatamata tõenäoliselt ebaõnnestunud tõlkest tingitud mitmetimõistetavusele) mõista sarnaselt selle aluseks oleva direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg-ga 3, milles peetakse õhu, sh satelliidi kaudu edastamise all silmas programmide esmaedastamist, mitte taasedastamist. (p 28)


Kuigi hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist või vähendamist ei peeta hagi muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks nõude muutmise vastuvõtmise (menetlusse võtmise) kohta juba enne kohtuotsuse tegemist selget seisukohta võtma. Nõude suurendamisel peab kohus vähemalt hindama riigilõivu tasumist. Kohtu selge seisukohavõtt on vajalik ka selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses olev nõue. (p 15)


Teoste kasutamise loa andmise tingimuste (st eelkõige autoritasu või hüvitise suuruse) määramisel ei pea lähtuma ainuüksi tasudest, mida maksavad Eestis autoritele sarnastel asjaoludel võrreldavate teenuste osutajad, kelle majandustegevuses on teoste kasutamine vältimatu (nt kaabelleviteenuse osutajad). Ainuüksi see, et autorite kollektiivse esindamise organisatsioon on kellegagi loa andmiseks lepingu sõlminud, ei tähenda, et ka kõik teised sarnase tegevusega isikud peavad nõustuma lepingu sõlmimisega samasugustel tingimustel. Autoritasude määramisel võib autoreid esindavat organisatsiooni võrrelda olulist vahendit omava isikuga konkurentsiseaduse (KonkS) § 15 mõttes, kui tema nõusolekuta ei ole võimalik mingit teenust osutada. KonkS § 18 lg 1 p-st 1 lähtudes tuleb olulist vahendit omaval ettevõtjal tagada mittediskrimineeriv kohtlemine. Tulenevalt Eesti turu väiksusest ja tasu määramise metoodika välise kontrollimehhanismi puudumisest võib õiglase ja mittediskrimineeriva tasu määramiseks vajadusel võrrelda ka teistes riikides sarnastel tingimustel makstavaid autoritasu määrasid. Neid saab arvestada ka saamata jäänud autoritasu eest hüvitise määramisel. Kohus saab asendada ka majandustegevuses teoste kasutamiseks hädavajaliku kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse ja määrata selle tingimused (mh tasu), kui selle andmisest ebamõistliku keeldumisega paneks autoreid esindav organisatsioon toime delikti või kui nõusoleku andmisest keeldumine oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31). (p 34) Autoritel ei ole õigus saada mitmekordselt tasu teose samale auditooriumile edastamise eest nii televisiooniteenuse osutajalt kui ka satelliiditeenuse pakkujalt. Selleks tuleb tuvastada uue üldsuse loomine satelliiditelevisiooniteenuse osutamisega. ( 26)


3-2-1-167-04 PDF Riigikohus 02.03.2005

Õigusvastase tegevuse lõpetamist ja edasisest tegevusest hoidumist saab nõuda konkreetse õigusvastaselt kasutatud teose osas. Abstraktselt edasisest õigusvastasest tegevusest hoidumist tulevikus nõuda ei saa.

Kui tegemist ei ole päevasündmuse kajastamisega, siis ei saa teostest reproduktsioonide avaldamist põhjendada AutÕS § 19 p-ga 32 ja autoril on õigus saada AutÕS § 14 ja § 77 lg 1 p 3 alusel teoste kasutamise eest autoritasu.


Päevasündmuse kajastamisel ei tohiks avaldatud teoste reproduktsioonid ületada informatiivsete eesmärkidega põhjendatud mahtu. Reproduktsioonid ei või moodustada ajalehe lehekülje põhimotiivi.

Tulenevalt AutÕS §-st 201 peab seadusandja oluliseks seda, et üldsusele külastamiseks avatud kohtades asuva teose reprodutseerimisel ja selle teose kujutise üldsusele edastamisel ei moodustaks teos kujutise põhimotiivi. Seega hinnatakse teost kujutise suhtes ning kujutisest väljapoole jäävad asjaolud (kujutise juures avaldatud artikkel) ei ole olulised.

3-2-1-128-04 PDF Riigikohus 08.12.2004

Teose tunnuseks on mh autori loomingulise tegevuse väljendusvorm, mis annab edasi sisu. Väljendusvorm võib olla nii kujunduslik kui sõnastuslik. Autoriõigusega seotud vaidluse lahendamiseks tuleb hinnata, kas isiku väidetud teosel on autoriõiguse seaduses loetletud juriidilist tähendust omavad tunnused, mis võimaldab seda pidada autoriõigusega kaitstavaks teoseks. Kui isiku väidetu ei ole teose, vaid tema muu intellektuaalse tegevuse tulemus, siis ei saa sellele autoriõigust kohaldada ning kõne alla tuleb AutÕS § 5 p 1 kohaldamine.

III-2/1-93/95 PDF Riigikohus 06.12.1995

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json