/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 32| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-48-14 PDF Riigikohus 26.05.2014
Ka siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud taotlust tema põhiõigust rikkuva kohtumenetluse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks, peab kohus järgima põhiseadust ja jätma põhiõigust rikkuva asjassepuutuva normi kohaldamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-56-13, p 10). (p 15)
TsMS § 663 lg 2 teine lause ei ole põhiseadusega vastuolus. Viidatud sättes sisalduv kaebeõiguse piirang ei riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud. (p 13) TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil (määrus koos kirjeldava ja põhjendava osaga). (p 14)
Tulenevalt TsMS § 682 lg-st 1 on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12). (p 11)
3-2-1-33-14 PDF Riigikohus 07.05.2014
Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb seaduses sätestatud vabaduse võtmise aluseid mõista pigem kitsendavalt (p 13). Kui alama astme kohtulahend, mille alusel isik paigutati kinnisesse asutusse, tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku alusel ja isikul võib tekkida õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest (p 25).
Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ja seal viibimise tähtaja pikendamiseks tuvastama kõik SHS § 19 lg-s 1 sätestatud asjaolud, sh analüüsima tähtaja pikendamise korral eelmise kohtulahendi järgselt toimunut ja arvestama asjaolu, et kinnisesse astutusse paigutamine on äärmuslik abiõu juhuks, kui isikust tulenevat põhjuste tõttu ei ole muude meetmete kohaldamine piisav. Arvestada tuleb ka TsMS §-s 540 sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise peatamise võimalusega (vt ka RKL 3-2-1-155-13 ja RKL 3-2-1-44-13). Isiku kinnisesse asutusse paigutamise asjas saab kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, sh võtta asja materjalide hulka isiku rehabilitatsiooniplaani (p 20). Kohus peab isiku kinnisesse astutusse paigutamise üle otsustades mh selgelt määrama, kas ja millisel viisil võib isikule kinnises astutuses ravi kohaldada (p 22). Kui alama astme kohtulahend, mille alusel isik paigutati kinnisesse asutusse, tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku alusel ja isikul võib tekkida õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest (p 25).
3-2-1-155-13 PDF Riigikohus 19.02.2014
Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg sõltumata määruse kättetoimetamisest isiku esindajale isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates (vt Riigikohtu 6. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-12, p 19). (p 15) Muud isikud ei saa puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohtumäärust vaidlustada, kui puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli määruskaebuse esitamise ajaks lõppenud. See ei takista siiski puudutatud isiku lähedase esitatud määruskaebuse lahendamist, mis oli esitatud enne isiku vabastamist, kui isik vabastati enne kaebuse lahendamist. (p 17) Isik ei saa esitada tsiviilkohtumenetluses hagita menetluses maakohtule avaldust tuvastamaks tema kohtuvälise kinnipidamise ebaseaduslikkust. Ta saab taotleda ringkonnakohtult (tagantjärgi) üksnes maakohtu määruse õigusvastasuse tuvastamist. (p 28) Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tehtud maakohtu määruse seaduslikkust kontrolliv ringkonnakohus saab isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kontrollida vaid seda, kas maakohtu määrus on selles ettenähtud ravi osas seaduslik. Kontroll ei hõlma tegelikult tehtud ravitoimingute põhjendatust ega seaduslikkust ega isikule kohaldatud ravi kvaliteeti ja sellest tingitud võimalikke negatiivseid tagajärgi. (p 58)
Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest.(p 24) Vangla meditsiiniosakonda saab lugeda menetluses kinniseks asutuseks TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes. Vangla meditsiiniosakonna juhatajat saab lugeda haigla pea- või ülemarstiks PsAS § 13 lg 1 mõttes. (p 25) Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.(p 36) Ebaterve psüühika (unsound mind) konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust (nn Winterwerpi kriteerium) : 1) usaldusväärselt peab olema tõendatud, et isikul on ebaterve ehk haige psüühika; 2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist; 3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab. (p 35) Puudutatud isiku koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu. Puudutatud isikul ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud.(p 38.2) Avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.(p 38.3) Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv.(p 39.2) Isiku terviseandmetele tuginedes tervise ohustamise kontekstis peab kohus ka lahendis selgitama, milliseid tervist ohustavaid riske need väljendavad (p 39.4) Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses.(p 40) Kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua.(p 56) Isikult ei tohi võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 37).(p 70)
Vt Riigikohtu 19.02.2014.a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13.
Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Olemuslikult avalik-õiguslik küsimus (riik kohaldab isiku vabadust täiendavalt piiravaid meetmeid ja tahtevastast ravi) lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus hagita menetluse korras. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. (p 24) Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastaselt ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) või ohjeldusmeetmete haldustoimingute õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtest tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Ka vangistusseaduse alusel kohaldatavate abinõude seaduslikkuse kontroll on halduskohtu pädevuses. (p 28)
3-2-1-18-13 PDF Riigikohus 26.06.2013
Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20). Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97). Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused. (p 17)
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15) Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. ( p 28) Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. (p 30)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22) Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26) VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27) Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)
3-2-1-169-12 PDF Riigikohus 18.06.2013
Vaidlusalune NotTS § 30 näeb ette notari tasuna tehingu projekti koostamise eest pool tehingu tõestamise tasust, kui tehingu tõestamist ei järgne. (p 43) NotTS § 30 on praeguses asjas PS §-ga 12 kooskõlas. Siiski peab üldkogu vajalikus märkida, et mõnes teises kontekstis ei pruugi NotTS § 30 rakendades jõuda põhiseaduspärase tulemuseni, mistõttu on mõistlik seda sätet muuta. (p 67) Võrdsuspõhiõigust on rikutud, kui kaht sarnases olukorras isikute gruppi koheldakse põhjendamatult erinevalt. (p 61) Tehingu projekti koostamine võib olla osa ametitoiminguks oleva tehingu tõestamise ettevalmistamisest või ka ametiteenus. Seega on sarnases olukorras isikud, kes tellivad tehingu projekti koostamise tõestamistoimingu eesmärgil, kuid tehingut ei tõestata, ja isikud, kes tellivad tehingu projekti ametiteenusena. Mõlemal juhul saavad isikud tehingu projekti. (p 62) Notari õigus tasu saada on mõlema isikute grupi puhul erinev. Kui notar on koostanud projekti, kuna tema poole on pöördutud sooviga tehing tõestada, on tasu saamise aluseks vaidlustatud NotTS § 30. Kui tehingu projekt koostatakse ametiteenusena, on tasu NotTS § 331 järgi kokkuleppeline. (p 63) NotS § 41 lg 1 järgi võib notar keelduda ametitoimingu tegemisest ainult seaduses sätestatud alustel. Ametiteenust osutab notar kokkuleppel, selleks kohustust ei ole (p 64). NotS § 2 lg 1 kohaselt on notaril õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesanne; NotS § 2 lg-s 4 on sätestatud notari kohustus olla ametitegevuses erapooletu ja usaldusväärne. Notari ametitegevuseks on nii ametitoimingud kui ka ametiteenused (NotS § 29 jj). Tegelikkuses on aga erapooletuse kohustus eelkõige ametitoimingute puhul, ametiteenuste osutamisel tegutseb notar kliendi huvides. (p 65) Eeltoodust nähtub, et ametitoiming ja ametiteenus on oma olemuselt erinevad. Sellest tulenevalt on lubatud võrreldavate gruppide erinev kohtlemine tasu arvestamise viisides. (p 67)
Vaidlusalune NotTS § 30 näeb ette notari tasuna tehingu projekti koostamise eest pool tehingu tõestamise tasust, kui tehingu tõestamist ei järgne. (p 43) NotTS §-st 30 tulenev raha maksmise kohustus tähendab, et isiku omandis olev vara väheneb. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuulub isiku vara. Järelikult on tegemist omandipõhi¬õiguse riivega. (p 45) NotTS § 30 on kooskõlas PS §-ga 32. (p 59) NotTS § 30 mõttes tuleb projektina käsitada vähemalt seesugust dokumenti, mille notar on koostanud, arvestades tehingu poolte soove ja nende esitatud andmeid, ning teinud neile kättesaadavaks enne notari juurde tulekut lähtuvalt NotS § 37 lg-st 2. (p 48) NotTS § 30 eesmärgina saab eelkõige näha seda, et notar saaks tasu tehtud töö eest. (p 50) NotTS § 30, nähes ette notarile makstava tasu tehingu projekti koostamise eest, annab notarile võimaluse saada tehtud töö eest tasu ka siis, kui tehingu tõestamist ei järgne. (p 52) Olukorras, kus isik pöördub notari poole tehingu tõestamiseks, kuid enne tehingu tõestamist loobub selle notari juures tehingut tegemast, teeb notar kuni loobumiseni tööd. (p 55)
3-2-1-101-12 PDF Riigikohus 05.11.2012
AÕS § 89 järgi tuleb hagejal tõendada, et on alust eeldada, nagu sooviks kostja hageja tahte vastaselt ka edaspidi tema kinnisasjal ehitus- või kaevetöid teha.
Avalik-õiguslik regulatsioon kehtib ehitise lammutamisele sõltumata sellest, kas ehitis lammutatakse vabatahtlikult või kohtulahendi täitmiseks, olgu ka täitemenetluses.
Kui täitedokumendist tuleneb võlgnikule kohustus teha sissenõudja kasuks mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik (nn asendatav toiming, mh ehitus- või lammutustöö), ja võlgnik seda toimingut täituri antud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei tee, fikseerib täitur selle ja võimaldab TMS § 182 lg 1 järgi toimingu teha sissenõudjal endal või tema valitud kolmandal isikul võlgniku kulul (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p-d 16 ja 17).
Põhiseaduse § 32 lg 1 tagab igale omanikule, et tema omandi üldistes huvides võõrandamise eest tuleb tagada ka õiglane ja kohene hüvitis.
Vt Riigikohtu 17. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11.
Tsiviilkohtumenetluses avalike lubade andmist ette otsustada ei saa. Samas ei saa loa vajalikkus takistada kohustuse panemist kohtulahendiga, kui eraõiguse normide järgi on selleks alus olemas. Lahendit täitma kohustatud isik peab sel juhul tegema kõik võimaliku, et täitmiseks vajalikku luba saada. Otsuse täitmisega viivitamisel võib sissenõudja täitemenetlusele ettenähtud korras teha vajadusel ise otsuse täitmiseks vajalikke toiminguid, mh vaidlustada haldusmenetluse otsuseid või toiminguid. Kui loa saamiseks on vajalik asendada mõne isiku tahteavaldus, saab seda põhimõtteliselt ka hageda ja kohtulahendiga asendada (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 30).
3-2-1-159-09 PDF Riigikohus 25.02.2010
Lammutustööde alustamisega olukorras, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab. Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus tehakse kindlaks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi. Ka isiklike õiguste õigusvastase rikkumise korral vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel.
Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.
VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimetatud sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13).
Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab olema tuvastatud ühe tingimusena kahju tekitamine kannatanule. Ei saa lugeda tõendatuks asjade kahjustamist neid tuvastamata.
Lammutustööde alustamisega, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.
VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.
VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.
3-2-1-152-09 PDF Riigikohus 13.01.2010
Põhiseaduse § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Nimetatud üldisest isiksuspõhiõigusest tuleneb enesekujutamise õigus, mille all tuleb muu hulgas mõista õigust oma kujutisele. Õigus kujutisele hõlmab nii kujutise pildis kui ka liikuvas pildis. PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. Õigus oma kujutisele kuulub ka PS § 26 kaitsealasse, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seega on igal isikul õigus määrata oma kujutise kasutamine ise. Samas ei ole see piiranguteta õigus. Piirangud tulenevad muu hulgas VÕS §-st 1046. Nimetatud paragrahvi lg 1 esimese lause kohaselt on õigusvastane isiku kujutise õigustamatu kasutamine ja eraelu puutumatuse rikkumine. Siiski ei ole VÕS § 1046 lg 2 kohaselt isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Isiku keeld ennast filmida hõlmab ka keeldu endast tehtud filmilõik (avalikult) esitada. Isiku kujutise kasutamine ilma tema nõusolekuta on üldjuhul lubatav vaid selle isiku endaga seotud aktuaalse päevasündmuse kajastamiseks. Sellele lisandub eeldus, et isiku kujutise kasutamine on päevasündmuse kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi kaalub üles isiku huvi. Isiku kujutise kasutamine ei olnud praegusel juhul politseioperatsiooni kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi ei kaalunud üles isiku huvi. Avalikkuse huvi võinuks eelkõige jaatada juhul, kui isik oleks pannud toime tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Üldjuhul on keelatud kasutada isiku kujutist juhuslikus seoses kajastatava päevasündmusega. Isiku kujutamine ka neutraalses või positiivses toonis ei asenda isiku puuduvat nõusolekut. Kujutise kasutamine ilma nõusolekuta on lubatav vaid eespool nimetatud eelduste olemasolul. Isiku kujutise ilma nõusolekuta kasutamine ei ole üldjuhul õigusvastane ka siis, kui isik ise asetab end teadvalt sellisesse olukorda, mille korral võib eeldada tema kujutise kasutamist avalikkusele nähtavalt, nt osaledes erinevatel seltskonnaüritustel, mille vastu tunneb eelkõige huvi nn kollane ajakirjandus. Isiku kujutise kasutamine võib olla lubatav siis, kui kujutist muudetakse tehniliste vahenditega selliseks, mis ei võimalda isikut tuvastada. Seejuures ei tohi isiku tuvastamist võimaldada ka kontekst. (Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. jaanuari 2003. a otsus asjas Peck vs. the United Kingdom, p 80).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-09. Isiku au ja head nime kahjustav väärtushinnang võib põhineda ka tema kohta avaldatud andmetel. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane.
Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Kuna praegusel juhul on hageja selgesõnaliselt keelanud enda kujutise kasutamise, kuid kostja on seda sellest hoolimata tahtlikult teinud, tuleb tahtlikku rikkumist lugeda VÕS § 134 lg 2 kohaselt üldjuhul kahjuhüvitist õigustavaks asjaoluks. Seetõttu ei ole ka piisav õiguste kaitse vahend vabandamine. Samuti ei ole isiku kujutise õigustamatut kasutamist võimalik ümber lükata.
3-2-1-100-08 PDF Riigikohus 27.10.2009
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05. Müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus. TsÜS § 6 lg-s 4 on sätestatud üheselt, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Ka linnavolikogu määrusega kehtestatud linnavara võõrandamise kord kui õigustloov akt on seaduseks TsÜS § 87 mõttes. Nimetatud võõrandamise kord sisaldab keeldu sõlmida müügilepingut isikuga, kes ei paku kõrgeimat hinda. Sellise keelu mõtteks on tuua kaasa seda keeldu rikkudes sõlmitud müügilepingu tühisus. Eelviidatud keelu mõtteks ei ole kaasa tuua asjaõiguslepingu tühisus. Keelu eesmärgiks on vältida linnale kahjuliku müügilepingu sõlmimist. Tingimused, mis teevad müügi kahjulikuks, saavad sisalduda võlaõiguslikus müügilepingus, mitte aga asjaõiguslepingus, millega antakse üle vaid omand.
Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Õiguskaitse efektiivsust kahjustavaks tuleb lugeda olukord, kus isikul on õigusharude läbipõimumise tõttu raske oma õigust realiseerida. Kui avalik-õiguslikus menetluses tehtud haldusakt realiseeritakse eraõigusliku tehinguga, on isikul tema subjektiivsete õiguste rikkumisel õigus taotleda halduskohtus avaliku võimu kandja haldusakti tühistamist. Isikul, kes ei ole tehingu pooleks, ei ole üldjuhul võimalik taotleda haldusakti alusel sõlmitud eraõigusliku tehingu tühisuse tuvastamist.
Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada ka tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.
TsMS § 442 lg 8 esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. HKMS § 5 lg 1 kohaselt kohaldub eeltoodu ka halduskohtu otsusele. Kui halduskohtul tuleb konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt lahendada ka tsiviilõigusliku tehingu kehtivuse küsimus, esitab kohus oma sellekohased põhjendused ja järeldused otsuse põhjendavas osas.
Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Tsiviilõigusliku tehingu tühisuse kindlakstegemine halduskohtus pole välistatud, kui see on vajalik haldusakti või haldusorgani toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel. Vt Riigikohtu erkogu lahend nr 3-3-1-15-01. Kohtuotsuse resolutsioonis halduskohus haldusaktiga seotud tehingu tühisust üldjuhul siiski tuvastada ei tohi. Erandina on see võimalik juhtudel, kui selline volitus tuleneb otseselt eriseadusest. Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.
3-2-1-43-09 PDF Riigikohus 10.06.2009
Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel tuleb silmas pidada seda, et keeluna sõnastatud PS § 17 ei välista au ja hea nime riiveid (sekkumist) üldse, vaid keelab üksnes au ja hea nime teotamise (VÕS § 1046). Kõnealuse keelu eiramine ei oleks kooskõlas põhiseadusega (PS § 11). PS § 45 esimese lõike teises lauses sisaldub võimalus piirata väljendusvabadust au ja hea nime kaitseks seadusega. Au ja hea nime kaitse huvides on väljendusvabadust piiravatena käsitatavad VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1, § 1047 lg-d 1, 2 ja 4, § 1055 lg-d 1 ja 2 ning § 134 lg 2. VÕS § 1046 põhiseaduspärase tõlgendamise korral on au teotamine õigusvastane. Põhiõigust mis tahes moel kitsendava (piirava) abinõu rakendamine on käsitatav selle põhiõiguse kasutamisse sekkumisena. Internetiportaali pidaja sekkumine kommentaari postitaja sõnavabadusse on aga õigustatud portaalipidajast ettevõtja põhiseadusest (PS § 17) ja seadusest (VÕS § 1046) tuleneva kolmandate isikute au ja hea nime austamise ja neile kahju tekitamisest hoidumise (VÕS § 1045 lg 1 p 4) kohustusega.
Ebakohased on väärtushinnangud (väärtusotsustused), milliste vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne. Au ja head nime riivava halvustava väärtushinnangu puhul ei ole avaldamise ja avaldaja mõiste määratlemisel oluline, kas väärtushinnang järeldub avaldatud andmetest või on halvustav oma sisulise tähenduse tõttu (kohtupraktikas nn väärtusotsustus). Seega on avaldamine isiku kohta väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) või/ja väärtushinnangut võimaldavate andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks. Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel tuleb silmas pidada seda, et keeluna sõnastatud PS § 17 ei välista au ja hea nime riiveid (sekkumist) üldse, vaid keelab üksnes au ja hea nime teotamise (VÕS § 1046). Kõnealuse keelu eiramine ei oleks kooskõlas põhiseadusega (PS § 11). PS § 45 esimese lõike teises lauses sisaldub võimalus piirata väljendusvabadust au ja hea nime kaitseks seadusega. Au ja hea nime kaitse huvides on väljendusvabadust piiravatena käsitatavad VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1, § 1047 lg-d 1, 2 ja 4, § 1055 lg-d 1 ja 2 ning § 134 lg 2. VÕS § 1046 põhiseaduspärase tõlgendamise korral on au teotamine õigusvastane. Põhiõigust mis tahes moel kitsendava (piirava) abinõu rakendamine on käsitatav selle põhiõiguse kasutamisse sekkumisena. Internetiportaali pidaja sekkumine kommentaari postitaja sõnavabadusse on aga õigustatud portaalipidajast ettevõtja põhiseadusest (PS § 17) ja seadusest (VÕS § 1046) tuleneva kolmandate isikute au ja hea nime austamise ja neile kahju tekitamisest hoidumise (VÕS § 1045 lg 1 p 4) kohustusega. Seadusest tuleneva kahju tekitamisest hoidumise kohustuse tõttu pidanuks isik selgelt õigusvastase sisuga kommentaaride avaldamist ennetama. Tegelikkusele mittevastavatel andmetel põhineva au teotava väärtushinnangu avaldamist ei loeta VÕS § 1047 lg 3 kohaselt õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Keelelises väljenduses ebakohaste au teotavate väärtushinnangute avaldamist ei ole VÕS § 1047 lg-s 3 märgitud asjaoludele tuginedes võimalik õigustada: need hinnangud ei järeldu avaldatud andmetest, vaid on koostatud ja avaldatud au ja hea nime kahjustamise eesmärgil.
IÜTS §-des 8-11 määratakse kindlaks erinevate infoühiskonna teenuste osutajate vastutus. IÜTS § 10 kohaldatakse juhul, kui osutatakse teenust, mis seisneb oma serveriruumis andmete säilitamises ja kasutajatele nendele andmetele juurdepääsu võimaldamises. Sellise teenuse osutaja on IÜTS §-s 10 märgitud tingimustel enda talletatud teabe sisu eest vastutusest vabastatud, sest teenuse osutajal on viidatud sätte tähenduses pelgalt vahendav roll ning ta ei ole teabe algatajaks ning selle muutjaks. Kuivõrd infoühiskonna teenuse seadus põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2001/31/EÜ, tuleb kõnealuse seaduse sätete tõlgendamisel arvestada ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/31/EÜ põhimõtete ja eesmärkidega. IÜTS §-des 8-11 sätestatu aluseks olevaid direktiivi artikleid 12-15 täpsustab direktiivi preambuli p 42. Selle punkti kohaselt hõlmavad erandid kehtestatud vastutusest (artiklid 12-15) ainult neid juhtumeid, kui infoühiskonna teenuse osutaja tegevus piirdub kolmandate osapoolte pakutava teabe edastamiseks või ajutiseks talletamiseks vajaliku sidevõrgu käitamise ja sellele juurdepääsu võimaldamise tehnilise toiminguga, mille ainus eesmärk on side tõhustamine; see tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, seega pole infoühiskonna teenuse osutajal edastatava või talletatava teabe kohta teadmisi ega kontrolli selle üle. Järelikult ei saa direktiivi artiklites 12-15 märgitud eranditele tugineda nn sisuteenuse pakkujad, kes valitsevad talletatava teabe sisu. Käesoleval juhul ei ole isiku tegevus kommentaaride avaldamisel üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga. Tema eesmärgiks ei ole vaid vahendusteenuse osutamine. Isik on integreerinud oma uudisteportaali osaks kommenteerimiskeskkonna, paludes internetilehekülje külastajaid täiendada uudiseid oma hinnangute ja arvamustega. Isik kutsub kommenteerimiskeskkonnas aktiivselt üles portaali lisatud uudiseid kommenteerima. See, et isik ei ole kommentaari koostajaks, ei tähenda, et isikul ei ole kontrolli kommenteerimiskeskkonna üle. Isik, valitsedes kommenteerimiskeskkonnas talletatud teavet, osutab sisuteenust, mistõttu IÜTS §-s 10 sätestatud vastutust välistavad asjaolud asjas ei kohaldu. Praegusel juhul on võlaõigusseaduse mõttes kommentaaride avaldajaks nii internetiportaali pidaja kui ka kommentaaride koostajad. Hagejal on õigus valida, kelle vastu ta hagi esitab. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-95-05. Internetiportaalis uudiste ja kommentaaride avaldamine on samuti ajakirjanduslik tegevus. Kuid internetiajakirjanduse olemuse tõttu ei saa portaalipidajalt mõistlikult nõuda, et enne kommentaaride avaldamist neid toimetataks samal moel, nagu seda tehakse trükiajakirjanduse väljaandega. Kui toimetamise kaudu on väljaandja kommentaari avaldamise algataja, siis internetiportaalis on avaldamise algataja kommentaari kirjutaja, kes teeb selle portaali vahendusel avalikkusele kättesaadavaks. Seetõttu ei ole portaalipidaja isik, kellele informatsioon avaldatakse. Majandusliku huvi tõttu kommentaaride avaldamise vastu on aga nii trükiajakirjanduse väljaandja kui ka internetiportaali pidaja avaldajad ettevõtjatena. Au ja head nime riivava halvustava väärtushinnangu puhul ei ole avaldamise ja avaldaja mõiste määratlemisel oluline, kas väärtushinnang järeldub avaldatud andmetest või on halvustav oma sisulise tähenduse tõttu (kohtupraktikas nn väärtusotsustus). Seega on avaldamine isiku kohta väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) või/ja väärtushinnangut võimaldavate andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks. Ebakohased on väärtushinnangud (väärtusotsustused), milliste vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne.
3-2-1-145-07 PDF Riigikohus 19.02.2008
Kuna hageja maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas ei vaidlustanud, siis ei saanud ringkonnakohus maakohtu otsust avaldatava teksti osas laiendada. Ringkonnakohus ületas hagis nõutud järelduse ümbersõnastamisel apellatsioonkaebuse piire, rikkudes sellega TsMS § 651 lg-t 1.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-161-05. Isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad isiku kohta. Ka sellistel juhtudel on VÕS § 1047 lg 4 rakendatav. Isik saab sellisel juhul nõuda, et avaldaja lükkaks ümber asjaolu, mis avaldatust järeldub. Avaldaja kohustamine lükata ümber või parandada ebaõiged andmed on ajakirjandusvabaduse proportsionaalne riive. Väljendusvabadusele (sõnavabadusele) vastandub isiku isiklik õigus sellele, et tema kohta ei avaldataks ebaõigeid asjaolusid, sh õigus aule ja heale nimele. Kuna VÕS § 1047 lg 4 kohaselt on isikul õigus nõuda ebaõigete andmete parandamist, tuleb avaldatud ebaõiged andmed parandada, sõltumata sellest, kui hoolikas ajakirjandus oli. Kohtupraktikas käsitletakse isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset faktiväitena. Asjaolu, et isik avaldas kolmanda isiku väidetut, et muuda faktiväidet väärtushinnanguks. Ka kolmanda isiku väidete avaldamisel on avaldajal võimalik valida, kas öeldut avaldada või jätta see avaldamata. Andmete ümberlükkamisel ja paranduse avaldamisel ei ole sisulist õiguslikku vahet. Vaidluse korral on oluline, millist teksti hageja soovib avaldada ja kas asjas esile toodud asjaolud annavad aluse sellise teksti avaldamiseks kas siis ümberlükkamise või parandamise teel.
Avaldaja kohustamine lükata ümber või parandada ebaõiged andmed on ajakirjandusvabaduse proportsionaalne riive. Väljendusvabadusele (sõnavabadusele) vastandub isiku isiklik õigus sellele, et tema kohta ei avaldataks ebaõigeid asjaolusid, sh õigus aule ja heale nimele.
3-2-1-18-06 PDF Riigikohus 04.04.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-80-05.
Põhiõiguste kasutamisel tuleb alati silmas pidada ka seda, et nende õiguste kasutamine ei koormaks või ei kahjustaks liigselt kohustatud isikut.
Ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Seda asjaolu tuleb ühisvara jagamisel kaaluda ka sel juhul, kui eluruum on elukohaks vaid ühele abikaasadest, sõltumata tema mõttelise osa suurusest.
Õppelaen on sihtotstarbeline laen, mis antakse hariduse omandamiseks, ning laenu eest omandatud haridus ei ole hüve, mis kuuluks ühisvara hulka. Seetõttu ei ole õppelaenu korral eeldatavasti tegemist perekonna huvides võetud varalise kohustusega PKS § 20 lg 2 mõttes. Kuid samas võivad PKS-i sätted ühisvara moodustumise ja koosseisu kohta teatud juhtudel kaasa tuua ebaõiglase ühisvara jagamise. Sel juhul, kui ühe abikaasa võetud rahaliselt hinnatava kohustise arvel on toimunud ühisvara juurdekasv, tuleb kohtutel vastava poole taotluse alusel kaaluda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist PKS § 19 lg 2 p 3 alusel. See aga eeldab, et vastava väite esitanud pool tõendab mitte perekonna huvides võetud kohustuse arvel ühisvara tekkimise.
3-2-3-1-06 PDF Riigikohus 16.02.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-155-04. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-3-6-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-3-5-02. Pärast andmete saamist, et kostja ei asu registrisse kantud aadressil, saab kohus lugeda kutse ja hagiavalduse enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 27 lg 5 alusel ajalehekuulutuse avaldamisega kätteantuks üksnes siis, kui ta on üritanud kostjale neid dokumente kätte anda ka muul viisil.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-3-5-02. Kostja elukoha kindlakstegemiseks peab kohus tegema täiendavaid toiminguid, nt tegema hagejale ettepaneku leida andmeid kostja elukoha kohta, tegema järelepärimise avaliku registri pidajale ja/või teisele ametiasutusele, kelle võib olla andmeid isiku elukoha kohta
3-2-1-153-05 PDF Riigikohus 18.01.2006
Otsustades omandada korteriomandi elamus, mille haldamiseks on moodustatud korteriühistu, nõustub isik ka liikmelisusega korteriühistus. Sel viisil korteriühistu liikmeks arvamisel ei ole rikutud tema põhiseaduse §-s 48 sätestatud õigust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-31-03.
Elamusisene küttesüsteem on tarbijapaigaldis. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-111-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-109-99. Korteriomanikud annavad korteriühistu moodustamisega viimasele pädevuse esindada korteriomanike ühist huvi.
3-2-1-51-05 PDF Riigikohus 25.05.2005
Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel ei või arvestada kannatanu rahvuse ega tema elukohariigi elatustasemega.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-34-05.
Lennuõnnetuse tagajärjel tekkinud majanduslikud probleemid eraelus ja äritegevuses on käsitatavad varalise kahjuna, mille olemasolu ja suuruse peab tõendama hüvitust nõudev isik.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-111-96, 3-2-1-1-01 ja 3-2-1-34-05. Mittevaralise kahjuna ei ole käsitatavad lennuõnnetuse järel tekkinud majanduslikud probleemid eraelus ja äritegevuses. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel ei või arvestada kannatanu rahvuse ega tema elukohariigi elatustasemega, kuna see on vastuolus mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtetega, varasema kohtupraktikaga ja PS §-ga 12, mille järgi on kõik isikud seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
3-2-1-59-04 PDF Riigikohus 18.03.2005
Sundvõõrandamine tähendab omaniku täielikku või osalist ilmajätmist subjektiivsest õigusest, mille PS § 32 garanteerib. Seejuures ei ole oluline, kas sundvõõrandamise tulemusel saab vara omanikuks riik või muu isik. Sundvõõrandamisega on tegemist ka siis, kui riik paneb omanikule kohustuse võõrandada oma vara kolmandatele isikutele. Sundvõõrandamine kui põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi põhiõiguse kandja täielik või osaline ilmajätmine omandist on intensiivne omandiõiguse piirang, mille puhul põhiseadus sätestab kvalifitseeritud seadusereservatsiooni. Omandit tohib seaduses sätestatud juhtudel ja korras sundvõõrandada üksnes üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest.
Eluruumide erastamine võib toimuda üksnes üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Sundvõõrandatava asja õiglane hind ei pea tingimata võrduma asja hariliku väärtuse ehk turuhinnaga. Kuigi üldjuhul saab õiglaseks hüvitiseks lugeda asja turuväärtust, võib põhiseadusega kooskõlas olla ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine ei ole sundvõõrandamise asjaolusid arvestades põhjendatud. Hüvitise õiglusele hinnangu andmiseks tuleb üksikisiku huve kaaluda üldiste huvidega. Õiglaseks hüvitiseks omandireformi käigus erastamiskohustuse täitmise kaudu sundvõõrandatavate elamute eest on EVP-des makstav tasu, millele lisandub võimalus tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täies ulatuses EVP-des.
3-2-1-6-05 PDF Riigikohus 23.02.2005
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-155-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-155-04. Kutse või muu menetlusdokumendi kätteandmiseks juriidilisele isikule tuleb välja selgitada isikud, keda võrdsustatakse juriidilise isiku seaduslike esindajatega. Seejärel saab kohaldada kõiki tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtukutse kätteandmist reguleerivaid sätteid, v.a kutse avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kui juriidilise isiku esindajale ja seega juriidilisele isikule ei õnnestu kutset kätte anda, siis saab kohaldada TsMS § 28 lg-t 8.
3-2-1-73-04 PDF Riigikohus 22.02.2005
Sundosa saajateks on üksnes need PärS §-s 104 nimetatud isikud, kelle võimalused ise enda elatamiseks on töövõimetuse tõttu piiratud ning kes vajavad seetõttu erilist abi. Töövõimetuse aluseks PärS § 104 kohaldamisel võib esmajoones olla eluiga, tervisekahjustus või puue, millest tulenevalt ei ole võimalik kas veel või enam endale elatist teenida. Abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. Abivajadust tuleb eeldada üksnes pärandaja alaealiste alanejate sugulaste puhul. Sundosa saajate ringi piiramine vaid abivajavate faktiliselt töövõimetute lähisugulaste ja abikaasaga ei ole vastuolus perekonna pärimisjärgluse põhimõttega.
Seadusandja on tulenevalt PS § 32 lg-st 2 õigustatud sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud testeerimisvabadust kitsendama sundosa instituudiga. Sundosa kehtestamist õigustab perekonna pärimisjärgluse põhimõtte kindlustamine ja perekonnaliikme abivajaduse rahuldamine. Sundosa saajateks on üksnes need PärS §-s 104 nimetatud isikud, kelle võimalused ise enda elatamiseks on töövõimetuse tõttu piiratud ning kes vajavad seetõttu erilist abi. Sundosa saajate ringi piiramine üksnes abivajavate faktiliselt töövõimetute lähisugulaste ja abikaasaga ei ole vastuolus perekonna pärimisjärgluse põhimõttega.
3-2-1-165-04 PDF Riigikohus 16.02.2005
Asja lahendamisel tuleb kohtul arvestada isikute õigusega kaevata kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule. Tõendite hindamisel tuleb apellatsioonikohtul seega arvestada asjaoluga, et tõendite hindamise peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata.
Lahendi tegemisel tuleb lähtuda ka poolte käitumisest.
TsMS § 333 lg 2 kohaldamine olukorras, kus pooled ei ole apellatsioonkaebuses ja/või selle vastuses vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse vastavat osa ja on selle mittevaidlustamise soovi kohtuistungil selgelt rõhutanud, oleks dispositiivsuse põhimõtte rikkumine.
Alates rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) jõustumisest tuleb kohtul kohaldada välisriigi õiguse väljaselgitamiseks REÕS § 4 ka neil juhtudel, mil tsiviilasja vaidlus algas enne REÕS jõustumist tekkinud asjaolude tõttu.
Dispositiivsuse põhimõte tähendab mh ka poolte õigust kohtumenetluse vältel kokku leppida, millist õigust vaidluse lahendamiseks kohaldada. TsMS § 333 lg 2 kohaldamine olukorras, kus pooled ei ole apellatsioonkaebuses ja/või selle vastuses vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse vastavat osa ja on selle mittevaidlustamise soovi kohtuistungil selgelt rõhutanud, oleks dispositiivsuse põhimõtte rikkumine.
3-2-1-155-04 PDF Riigikohus 06.01.2005
Kohtusse kutsumine ja hagiavalduse kostjale kätteantuks lugemine ajalehekuulutuse avaldamisega riivab isiku PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures. See seab kõrgendatud nõuded kohtusse kutsumisele ja hagiavalduse kätteantuks lugemisele. PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse tähtaegseks teostamiseks on isikul vaja tema kohta tehtud lahendist teada saada. See põhimõte kehtib ka siis, kui tähitud postiga saadetud kiri tagastatakse kohtule adressaadi poolt vastuvõtmatult hoiutähtaja möödumise tõttu. Juriidilise isiku õigust olla oma asja arutamise juures saab realiseerida üksnes isiku seaduslik esindaja, osaledes ise kohtumenetluses või leides juriidilisele isikule lepingulise esindaja.
Kohtukutse kätteandmise regulatsiooni tuleb kohaldada ka teiste menetlusdokumentide kätteandmise korral. Kohus võib pärast andmete saamist, et kostja ei asu registrisse kantud aadressil, lugeda dokumendi TsMS § 28 lg 8 alusel kätteantuks üksnes siis, kui ta on üritanud kostjale dokumente kätte anda ka muul viisil. Telefoni, faksi või muu sidevahendiga edastatud kutse võib kohus lugeda kätteantuks juhul, kui kutse adressaat on edastanud kohtule kinnituse kutse kättesaamise kohta. Dokumendi kättesaamisest teatamise mõistlikuks ajaks saab üldjuhul pidada kolme päeva.
Tähtaja ennistamiseks TsMS § 45 lg 1 alusel piisab ühe kaaluka põhjuse esinemisest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-12-01. TsMS § 348 lg-s 2 kassatsioonkaebuse vastuse kohta sätestatu kehtib ka erikaebuse vastusele.

Kokku: 32| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json