2-21-18280/112
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.04.2026 |
|
Kui ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise aja seisuga (PKS § 37 lg 11), siis ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb kohtul arvestada ühisvara jagamise aja seisuga (RKTKo nr 2-15-9288/60, p 27). (p 14)
Kui osakapitali suurendamisel osanike ring ei muutu, siis toimub kapitali suurendamine osade nimiväärtuste suurendamisega ja osalus, mille osanik täiendavalt omandab, liidetakse osanikule juba kuuluva osaga, sest igal osanikul võib olla vaid üks samast liigist osa (ÄS § 148 lg 4). Kui kostja on kasutanud oma lahusvara ühisvara huvides, võib tal perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 2 järgi olla hageja vastu nõue hüvitada ühisvara arvel ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus. (p 16)
Ühisosanikud saavad ÄS § 165 lg 1 järgi osanike otsuseid teha vaid ühiselt ning selleks, et otsuse saaks lugeda vastuvõetuks, peavad otsuse poolt hääletama mõlemad ühisosanikud. See põhimõte ei kehtiks ÄS § 165 lg 1 teise lause järgi vaid juhul, kui osaühingule ei oleks osa ühisest kuuluvusest teatatud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-74-08, p 16; 3-2-1-99-08, p 15). Kui äriühingu osa kuulub (endiste) abikaasade ühisvara hulka ja osaühing teab sellest, siis on mõlemad (endised) abikaasad osaühingu suhtes osa ühised omajad sõltumata sellest, millised andmed kajastuvad osanike nimekirjas (vt ka RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 29; 3-2-1-74-08, p 16). (p 20)
ÄS § 144 lg 1 p 31 ja § 189 lg 1 ning äriregistri seaduse (ÄRS) § 14 lg 1 kohaselt peetakse osanike nimekirja äriregistris ja osanikud kantakse osaühingu registrikaardile. Kui registrikaardile on kantud vaid üks osa ühistest omajatest, on registrikanne vale ja osa ühisel omajal, keda ei ole kantud registris peetavasse osanike nimekirja, on õigus nõuda osaühingult ÄS § 165 lg 1 kolmanda lause ja ÄRS § 50 esimese lause alusel enda sinna kandmist. Osa ühise kuuluvuse äriregistris nähtavaks tegemine annab sellele abikaasale, kes ei ole seni olnud kantud osanike nimekirja, võimaluse takistada registrikannete tegemist nende otsuste alusel, mis on tehtud ilma tema nõusolekuta. ÄS § 182 lg 14 kohaselt on osanike nimekirja ebaõige kande muutmise või kustutamise nõude tagamiseks võimalik kanda osanike nimekirja ka vastuväide. (p 21)
ÄRS § 50 teine lause näeb ette, et kui registrikande parandamiseks on vajalik ka kolmanda isiku nõusolek, eelkõige kui kande parandamine puudutab ka kolmanda isiku õigusi, võib huvitatud isik nõuda kande parandamise nõusolekut ka kolmandalt isikult. Kuna osa ühise omaja kandmiseks äriregistris peetavasse osanike nimekirja on vajalik osanike nimekirja kantud ühisosaniku nõusolek, on enda nimekirja kandmist taotleval ühisosanikul juhul, kui osanike nimekirja kantud osa ühine omaja keeldub nõusolekut andmast, õigus esitada lisaks osaühingu vastu esitatavale nõudele ka nõue nimekirja kantud ühisosaniku vastu, paludes kohustada teda seda nõusolekut andma. Sellist hagi rahuldav kohtuotsus asendab TsÜS § 68 lg 5 järgi osanike nimekirja kantud ühisosaniku nõusolekut. Niisuguse hagi tagamiseks võimalik seada keelde ka osaühingule või osanike nimekirjas olevale ühisosanikule, sest sellisel juhul on hagi eseme ja taotletavate abinõude vahel kohane seos. (p 22)
Registrikaardi parandamise nõude ja selleks vajaliku kolmanda isiku nõusoleku saamise nõude esitamist ei piira PKS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatu, mille kohaselt võivad abikaasad ühisvara ühise valitsemise korral varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt, sest abikaasa, kes esitas nõude enda kandmiseks osanike nimekirja ehk nõude äriregistris olevate andmete parandamiseks, ei pea ühisvaraga seotud õigusvaidlust PKS § 29 lg 1 esimese lause mõttes. Oma olemuselt on sellises olukorras tegu ühisosanikest endiste abikaasade vahelise õigusvaidlusega, mida üks abikaasa peab saama pidada teise abikaasa nõusolekuta. Samuti ei takista selle nõude esitamist ÄS § 165 lg 1, mille kohaselt võivad osa ühised omajad teostada osaga seotud õigusi üksnes ühiselt, kuna enda osanike nimekirja kandmist taotlev abikaasa teostab selles olukorras enda õigust, mitte osaga seotud ühist õigust. (p 23)
Kui osa ühisest kuuluvusest on osaühingule teatatud, saab osa ühiste omajate hääled otsuste vastuvõtmisel lugeda antuks vaid siis, kui nad hääletavad ühtemoodi (vt ka RKTKo nr 3 2 1-65-08, p 28; 3-2-1-74-08, p 16; 3-2-1-99-08, p 15). Seaduse mõtte kohaselt on olukorraga, kus osa ühisest kuuluvusest on osaühingule teatatud (ÄS § 165 lg 1 teine lause), võrdsustatud ka olukord, kus osa kuulub 100% abikaasade ühisvara hulka ja osanikuna on äriregistrisse kantud vaid üks abikaasadest, kes on samal ajal ka ühingu juhatuse liige. Sellisel juhul teab osaühing osa ühisest kuuluvusest ega saa tugineda vastuväitele, et talle ei ole osa ühisest kuuluvusest teatatud. (p 24)
ÄS § 1721 esimene lause näeb ette, et juhul, kui osanike koosoleku kokkukutsumisel rikuti oluliselt seaduse või põhikirja nõudeid, ei ole osanike koosolekul õigust otsuseid vastu võtta, v.a kui koosolekul osalevad või on esindatud kõik osanikud. Sellisel koosolekul tehtud otsused on sama paragrahvi teise lause kohaselt tühised, kui osanikud, kelle suhtes kokkukutsumise korda rikuti, ei kiida otsust heaks. Kui rikutakse oluliselt otsuse teinud osanike koosoleku kokkukutsumise korda, on osanike otsus tühine ka ÄS § 1771 lg 1 järgi. Osanike koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine on seejuures mh see, kui ühele osa ühistest omajatest ei ole koosoleku toimumisest teatatud.
Üldreeglina näeb seadus ette, et kui osa kuulub mitmele isikule ühiselt ja osanikud ei ole määranud endale osast tulenevate õiguste teostamiseks ühist esindajat, loetakse osanike koosoleku kokkukutsumise teade ÄS § 172 lg 4 kohaselt saadetuks kõigile osa ühiselt omavatele isikutele ka juhul, kui see on saadetud üksnes neile osanikele, kes on osanikena kantud osanike nimekirja. Kui aga osaühing teab või peab teadma, et kõik isikud, kellele osa kuulub, ei ole osanike nimekirja kantud (ja ühist esindajat ei ole määratud), tuleb teade saata kõigile osanikele. Tühised on ka kirjalikult taasesitatavas vormis tehtud otsused, mille puhul ei ole otsuse tegemisse kaasatud kõik osa ühised omajad. Sama põhimõte tuleneb TsÜS § 38 lg-st 2 (RKTKo nr 3 2-1-74-08, p 15; 3-2-1-99-08, p 14). Kui registripidaja on teinud tühise otsuse alusel kande, siis on selliseid otsuseid võimalik ÄS § 1771 lg 3 järgi vaidlustada seni, kuni kande tegemisest on möödunud kaks aastat. (p 25)
ÄS § 184 lg 5 näeb ette, et ilma nõukoguta osaühingu osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, võivad mõjuval põhjusel nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtus. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et see säte annab vähemusosanikule, aga ka patiseisus olevas osaühingus 50% suurust osalust omavale osanikule võimaluse nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu olukorras, kus iseenesest oleks alus kutsuda juhatuse liige osanike otsusega tagasi, kuid osanikud ei saa sellist otsust vastu võtta, kuna neil ei ole tagasikutsumiseks vajalikku häälteenamust (Vt RKTKo nr 2-17-10474/80, p 12; 2-19-13966/21, p 15).
Juhatuse liikme tagasikutsumise nõude võib vaatamata ÄS § 165 lg-s 1 sätestatud piirangule esitada ka üksnes see abikaasa, kes ei ole ühisosanikuna kantud äriregistrisse, kuid kelle ühisosanikuks olemisest äriühing teab või peab teadma. Vastasel korral jääksid tema õigused ühisosanike vahelises suhtes kaitseta. Juhatuse liikme tagasikutsumise hagi eesmärk on kaitsta eelkõige osaühingut mh olukorras, kus juhatuse liige käitub kahjulikult, kuid mingil põhjusel ei ole teda võimalik osanike otsusega tagasi kutsuda. Niisuguse nõude esitamisel saab kohus hagi tagamiseks seada piiranguid, mille abil on võimalik takistada olemasoleval juhatuse liikmel teha ühingut kahjustavaid ja samal ajal ka ühisvara väärtust vähendavaid tehinguid. (p 29)
Ühisvara jagamise hagi puhul on protsessuaalne nõue TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes jagada (endiste) abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist hageja soovib. Eseme kuulumine (endiste) abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus (RKTKo nr 2-21-6200/67, p 15; RKTKm nr 2-23-12244/57, p 16). (p 14)
Kohus ei saa hagi tagada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. Taotletud hagi tagamise abinõu peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla (RKTKm nr 3-2-1-74-10, p 13; 2-16-17776/39, p 15; 2-21-4820/61, p 14). (p 14)
Hagi tagamisel ei ole üldjuhul lubatud sekkuda kohtuvaidluse suhtes kõrvalise isiku majandustegevusse (vt ka RKTKm nr 3-2-1-167-15, p 7). Seega ei ole ühisvara jagamise menetluses vähemalt üldjuhul lubatud kohaldada selliseid hagi tagamise abinõusid, millega takistatakse kostjaks mitte oleva äriühingu tegevust, olgugi et selle äriühingu osalus kuulub vaidluse esemeks oleva ühisvara hulka. Menetlusvälise äriühingu tegevust takistada ei ole seejuures lubatud olenemata sellest, kas häirituks osutub igapäevane majandustegevus või sellest väljuvad suuremad ümberkorraldused. Äriühing on seaduse alusel loodud iseseisev õigussubjekt TsÜS § 24 ja § 26 lg 2 ning ÄS § 2 lg-d 1 ja 2) ja ta peab vähemalt üldjuhul saama oma osanike ja juhatuse kaudu vabalt tegutseda. (p 15)
Tulenevalt TsMS § 5 lg-st 1 on kohus tagamisabinõude rakendamisel üldjuhul tõepoolest seotud hagi tagamise avaldusega ja peab kaaluma üksnes hageja taotluses nimetatud tagamisabinõude vajalikkust ja sobivust. Kohtul on võimalik hageja taotletud ja iseenesest põhjendatud tagamisabinõu selle eesmärki arvestades täpsustada. Riigikohus on varasemas praktikas pidanud ka võimalikuks rakendada taotletava abinõu asemel teist, kui see on mõlema poole huvides (RKTKm nr 3-2-1-10-10, p 12; 3 2 1 73-12, p 10). (p 32)
|
| 2-24-5571/20
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.03.2026 |
|
Andmete avaldamine võib VÕS §-de 1046 ja 1047 mõttes tähendada ka seda, et need tehakse teatavaks vaid ühele isikule peale avaldaja. (p 13)
Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnang teotab isiku au juhul, kui sellel on konteksti arvestades konkreetses kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus. Väärtushinnangu ebakohasus võib seejuures olla tingitud nii selle põhjendamatusest kui ka ebasündsast väljendusviisist (RKTKo nr 2-20-12495/29, p 11). Väärtushinnangu õigusvastasuse hindamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. (p 16)
Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Kohus peab välja tooma, kelle ja milliseid seadusega kaitstud hüvesid ning missuguseid kolmandate isikute või avalikkuse huve on õigusvastasuse tuvastamisel kaalunud. Pelk viitamine VÕS § 1046 lg-le 2 ilma konkreetseid huve kaalumata ei ole piisav (RKTKo nr 2-19-8673/96, p 11). (p 17)
Õigusvastasus võib olla välistatud VÕS § 1046 lg 2 alusel seetõttu, et kostja väidete avaldamise eesmärk oli vältida edasiste õigusrikkumiste toimepanemist. Kohtul tuleb kaaluda ühelt poolt hageja õigust sellele, et tema kohta ei avaldataks alusetult negatiivset kuvandit sisaldavat väärtushinnangut, ja teisalt kostja tööandja huvi, et tema vara säiliks, samuti kostja töölepingust tulenevat kohustust anda oma tööandjale teada kõigist tekkinud kahtlustest. Varguse kahtlusest teavitamiseks ei pea töötaja olema kindlalt veendunud, et vargus toimus, vaid piisab ka varguse kahtlusest. Töötaja käitumine oleks õigusvastane üksnes juhul, kui teavitamine oleks pahatahtlik, st selleks ei oleks mingit alust. (p-d 21 ja 22)
Töötaja peab käituma tööandja suhtes lojaalselt, mis muu hulgas tähendab seda, et töötaja peab teavitama tööandjat kõigist töösuhtega seostuvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi (TLS § 15 lg 2 p 8). Õigustatud huvi hindamiseks tuleb lähtuda konkreetsest töösuhtest ja täidetavatest tööülesannetest. Töötaja peab oma kohustusi täitma vastavalt lepingule ja seadustele ning lähtuma hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Heas usus käitumine tähendab, et töötaja täidab kohustusi tööandja huvisid arvestades ning väldib oma tegevusega tööandja kahjustamist. (p 22)
Kui ringkonnakohus teeb maakohtu otsusega võrreldes vastupidise lahendi, peab ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele ta oma järeldused rajab. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist ning võtma TsMS § 654 lg 5 teise lause alusel seisukoha mitte üksnes poolte apellatsioonimenetluses esitatud väidete kohta, vaid ka kõigi poolte maakohtu menetluses esitatud väidete ja vastuväidete kohta. (p 19)
|
| 2-22-15461/244
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.03.2026 |
|
Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on väga äärmuslik meede ning hooldusõiguse võib ära võtta või seda piirata üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Olukorras, kus kohtumenetlus on kestnud pikemat aega, peavad kohtud hindama, kas menetluse ajal on asjaolud võrreldes avalduse esitamise ajaga muutunud (p-d 17 ja 18)
Kuna ringkonnakohtule esitatavas määruskaebuses võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, saab ringkonnakohus keelduda tõendite kogumisest üksnes siis, kui need on asjakohatud. Kirjaliku arvamuse kohtule esitamine ega ka tunnistaja varasem ülekuulamine ei välista isiku (täiendavat) ülekuulamist ning tunnistajate ülekuulamisest võib keelduda, kui kohus loeb ülekuulamist taotlenud menetlusosalise seisukohad tõendataks muude tõenditega. (p-d 19-19.3)
|
| 2-25-614/23
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.02.2026 |
|
Hagi tagamise abinõu, millega keelatakse kostjal tasuda kellelegi raha, ei piira kostja õigusi. Sellisest hagi tagamise abinõust ei tulene kostjale ühtegi aktiivset kohustust, samuti ei piira see vähimalgi määral tema võimalust täita oma lepingulisi kohustusi kolmandate isikute ees, kuivõrd kostjal on võimalik tasuda raha kohtu määratud deposiitkontole. (p 11)
Asja omandi üleandmise või õiguse ülekandmise kohta sõlmitud käsutustehing on õiguslikult neutraalne ega saa üldjuhul olla näilik või vastuolus heade kommetega. (p 19)
|
| 2-24-1408/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.02.2026 |
|
Hagi alus on hageja esitatud asjaolud elulise sündmuse kohta (faktikogum), mille tuvastamisega hageja seob oma nõude. Hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude väljatoomine on hageja ülesanne ning kostja esitatud seisukohad ja vastuväited ei saa hagi alust muuta ega täiendada. (p 12)
Vt RKTKm nr 2-22-139256/27, p 14.1; RKTKo nr 2-19-5601/61, p 16.2. (p 13)
Tõendamaks, et kostja tunnistas kohustusi hageja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus. Poolte ühise tahte väljaselgitamisel ei ole määrav võlatunnistuse pealkiri või nimetus ega ka see, kas võlatunnistuses on mainitud võlatunnistuse aluseks olevaid pooltevahelisi võlasuhteid. Üldjuhul eeldab poolte iseseisva kohustuse loomise tahte tõendamine selle väljatoomist, millised olid pooltevahelised suhted enne väidetava võlatunnistuse sõlmimist. Eelduslikult ei sõlmi võlgnik ilma varasemate pooltevaheliste suheteta võlausaldajaga lepingut, millega kohustub võtma võlausaldaja ees abstraktse kohustuse. Kui hageja sõltumata põhjusest ei too kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada poolte tahet luua iseseisev kohustus, saab eeldada, et võlatunnistus on deklaratiivne. (p 14)
Konstitutiivne võlatunnistus on iseseisev hagi alus ja erineb sellest, kui hageja tugineks hagi alusena mõnele lepingule, mis eksisteeris poolte vahel enne väidetava võlatunnistuse sõlmimist. (p 16)
Kui hageja soovib hagi alusena tugineda üksnes võlatunnistusele, peab ta tõendama, et see on konstitutiivne. Selleks peab hageja üldjuhul tooma hagis välja kõik elulised asjaolud, mis viisid väidetava võlatunnistuse sõlmimiseni. Kui hageja väitel on ta sõlminud kostjaga konstitutiivse võlatunnistuse ja ta suudab tõendada kostja tahet sõlmida selline võlatunnistus, siis on kohtul võimalik hageja nõue rahuldada üksnes konstitutiivse võlatunnistuse alusel, hindamata eraldi alusvõlasuhte kehtivust. Kui hageja ei tõenda kostja tahet luua iseseisev kohustus, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. (p 18)
Olukorras, kus hageja on tuginenud varasemas menetluses konstitutiivsele võlatunnistusele, kuid ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldanuks kohtul hinnata, millist liiki võlatunnistusega on tegemist, on hagejal võimalik uues (hilisemas) menetluses esitatavas nõudes tugineda hagi alusena sama võlatunnistuse andmise aluseks olnud suhtele. (p 21)
Vt RKTKm nr 2-22-139256/27, p 14. (p 13)
Vt RKTKm nr 2-22-139256/27, p 14.2. (p 15)
Kui võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel, siis tuleb seda VÕS § 39 lg 1 järgi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. (p 14)
Vt RKTKm nr 2-22-139256/27, p 14. (p 14)
|
| 2-22-10090/132
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.01.2026 |
|
Vt RKTKo nr 2-15-19042/157, p 10. (p 12)
TsMS § 447 lg 2 sõnastuse kohaselt on kohtul kirja- ja arvutusvigade ning ilmselgete ebatäpsuste parandamise kohustus ex officio ehk see ei nõua menetlusosalise sellekohast taotlust. See tähendab ühtlasi, et kohtuotsuses esineva vea või ebatäpsuse võib ex officio parandada ka kõrgema astme kohus. (p 12)
Kui kohtulahendi resolutsioonis endas või resolutsioonis ja kohtulahendi päises esineb vastuolu, siis on kohtulahendi resolutsiooni parandamine TsMS § 447 lg 2 alusel lubatud. Selline olukord esineb ka nt juhul, kui menetlusosalise nimes on kirjaviga või nende nimed on ekslikult vahetuses. (p 13)
Vt RKTKo nr 2-16-3785/114, p 24. (p 14)
Kahjuna, mille tekitas võlgnikule juhatuse liikmest kostja II, saab olla käsitatav üksnes see osa kostjale I laenulepingu alusel kantud rahasummast, mida ei õnnestu viimaselt tagasi nõuda. (p 14)
Kui hageja soovib, et kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõudes tehtav kohtulahend oleks lahendi jõustumise järgselt kohe sundtäidetav, peab hageja tõendama, et nõue kostja I vastu on väärtusetu. Nõude väärtusetuse tõendamiseks ei pea olema toimunud kostja I suhtes täitemenetlust, mis oleks ebaõnnestunud. (p 15)
Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebuse lahendamisel seda, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel materiaalõigust õigesti olenemata sellest, kas apellant kaebuses materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele tugines. (p 18)
Vt RKTKo nr 2-17-10474/80, p-d 21–22. (p 20)
|
| 2-23-1662/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.01.2026 |
|
Asutamisel olev osaühing on piiratud ulatuses õiguste ja kohustuste kandjaks. Temaga saab sõlmida lepinguid (sh mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ÄS § 520 lg 2 järgi), ta saab olla talle osakapitali mitterahalise sissemaksena üleantava vara, sh kinnisasja omanik (ÄS § 144 lg-d 2 ja 21). Asutamisel olev osaühing saab osaleda ka täitemenetluses võlgnikuna (TMS § 5 lg 1). Seadus ei näe ette, et asutamisel olev osaühing kaotab oma menetlusosalise staatuse ainuüksi seetõttu, et täitemenetluse kestel möödub ÄS § 144 lg-s 4 sätestatud avalduse esitamise tähtaeg asutamisel oleva osaühingu äriregistrisse kandmiseks. (p 12.1)
Kui asutamisel olev osaühing ei olnud kantud äriregistrisse, tuleb üritada täitmisteade kätte toimetada osaühingu asutamisotsusesse kantud postiaadressil (analoogia TsMS § 317 lg-s 11 nimetatud registrisse kantud postiaadressile kättetoimetamisega) või võlgniku seaduslikule esindajale elektrooniliselt (eelkõige TsMS §-d 3111 ja 3141). (p 13.1)
Asutamisel olev osaühing saab osaleda ka täitemenetluses võlgnikuna (TMS § 5 lg 1). Seadus ei näe ette, et asutamisel olev osaühing kaotab oma menetlusosalise staatuse ainuüksi seetõttu, et täitemenetluse kestel möödub ÄS § 144 lg-s 4 sätestatud avalduse esitamise tähtaeg asutamisel oleva osaühingu äriregistrisse kandmiseks. (p.12.1)
Ka osaühingu asutaja tuleb lugeda täitemenetluse osaliseks, kuid seda siis, kui ta teatab kohtutäiturile oma võimalikest õigustest (TMS § 5 lg 2). Täitemenetlus ei puuduta otseselt asutaja vara. Näiteks juhul, kui asutamisel osaühingu kui võlgniku omandis olnud kinnisasjade müümisest jääb pärast täitekulude katmist ja sissenõudjate nõuete rahuldamist raha üle, tuleks see tagastada asutamisel osaühingule. Samas on ka võimalik, et osaühingu asutamistoimingutega minnakse vaatamata samal ajal toimuvale täitemenetlusele lõpuni. Sel juhul tuleks ülejäänud raha tagastada registrisse kantud osaühingule. Kuid kui enne ühe aasta möödumist asutamislepingu sõlmimisest ei esitata kandeavaldust, ei saa see ülejäänud raha jääda lõplikult asutamisel oleva osaühingu omandisse. Kui osaühingu asutamist lõpule ei viida, tekib asutajal üldjuhul õigus saada asutamisel oleva ühingu vara endale. See on võrreldav nõudeõigusega osa vara müügist saadava raha saamiseks TMS § 5 lg 2 mõttes. (p 12.2)
Kui täitemenetlus on lõpetatud ning kohtusse pöörduja peamine huvi on rahaline, ei ole tingimata vaja esitada kaebust kohtutäituri tegevuse peale. Kaebemenetluses raha välja ei mõisteta, selle saavutamiseks tuleb kasutada muid õiguskaitsevahendeid. (p 16)
Hüpoteegipidaja avalduse alusel toimuva täitemenetluse korral ei kohaldu ÄS § 520 lg 5 esimese lause tavaregulatsioon selle kohta, et kui äriühingut registrisse ei kanta, võib ühingu nimel kinnistusraamatusse kantud kinnisasju käsutada üksnes kohtumäärusega määratud korras. See säte on kohaldatav üksnes siis, kui asutamisel olev osaühing ise väljaspool täitemenetlust käsutab temale kuuluvaid kinnisasju. Säte ei piira hüpoteegipidaja õigust esitada täitmisavaldus ja pöörata sissenõue hüpoteekidega koormatud kinnisasjale ilma kohtumääruseta. (p 12.3)
Juriidilisele isikule saab menetlusdokumente avalikult kätte toimetada vaid siis, kui TsMS § 317 lg-s 11 sätestatud kättetoimetamise võimalused on ammendunud (vt RKTKm nr 2-19-11769/30, p 15). (p 13.1)
Asutamisel olevale osaühingule täitmisteate kättetoimetamiseks (TMS § 10 lg 2 alusel kohaldatakse täitemenetluses TsMS menetlusdokumentide kättetoimetamise sätteid) on kohtutäituril vaja teada asutamisotsuse (või asutamislepingu) sisu, st asutatava osaühingu postiaadressi või andmeid, mis võimaldavad täitmisteate elektrooniliselt kätte toimetada asutamisel oleva osaühingu seaduslikule esindajale (TsMS § 317 lg 11). Kui need andmed ei ole kohtutäiturile teada, on võimalik täitmisteade kätte toimetada avaliku kättetoimetamisega. (p-d 13.1 ja 13.2)
|
| 2-21-18029/187
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2025 |
|
Tasu määramine üksnes maamaksu alusel ei ole kooskõlas juurdepääsutasu eesmärgiga. Ainuüksi maamaksu suurusel põhinev tasu kõiki koormatud kinnisasja omanikule langevaid negatiivseid tagajärgi arvesse võtta ei võimalda ega taga ka nende kohast hüvitamist. (p 22.2)
Olukorras, kus juurdepääsutasu määramiseks ei ole andmeid, saab kohus põhimõtteliselt tugineda ka TsMS §-le 233, kuid selleks peab kohus tuvastama vastavate eelduste olemasolu. Eelkõige peab kohus tuvastama, et menetlusosaliste kohtu ette toodud asjaolude alusel ei ole võimalik kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha (nt selles piirkonnas puudub piisav arv võrdlustehinguid nii kasutuseeliste kui ka kinnisasja koormatise vaba ja koormatud väärtuse kindlaksmääramiseks vms) või oleks see seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.6). Sarnaselt olukorrale, kus vastavad tõendid tasu määramiseks on kohtule esitatud, tuleb ka TsMS § 233 alusel tasu määrates arvesse võtta kõiki asjaolusid, sh juurdepääsutee asukohta, tee kasutamise intensiivsust, kasutusviisi, privaatsuse riivet jms. Samuti tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, sh talle tasu maksmisega kaasnevat koormist (vt RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.3). (p 23)
Sellises hagita menetluses, mis põhineb menetlusosalise nõudel, ei saa uurimispõhimõtet mõista sedavõrd laialt, et kohus peab kinnisasja väärtuse vähenemise selgitamise eesmärgil omal algatusel määrama ekspertiisi kinnisasja väärtuse vähendamise tuvastamiseks või muul viisil tõendeid koguma. Kui menetlusosaline soovib tugineda kinnisasja väärtuse vähenemisele, peab ta kohtule esitama asjaolud ja tõendid, millest nähtub kinnisasja väärtuse vähenemine ja millest saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta. Teisalt ei ole aga põhjust pidada lubamatuks kohtutel tuvastada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste kinnisasjade väärtus avalike kinnisvaraportaalide või Maa- ja Ruumiameti kinnisvaratehingute statistiliste andmete põhjal, kui menetlusosalised ei ole vastavat tõendit, tuginedes andmete puudumisele, esitanud. Päringu kriteeriumid, mis võimaldavad kohtul välja selgitada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste kinnisasjadega tehtud tehingute võrdlusandmed, määrab sellisel juhul kohus. (p 23.2)
Olukorras, kus andmed tasu arvutamiseks puuduvad, ei ole võimalik jätta tasu välja mõistmata, v.a juhul kui teeniva kinnisasja omanik on tasu saamisest loobunud. Kuna kinnisasja väärtuse vähenemise kindlakstegemine on praktikas keeruline ja võib olla võrreldes juurdepääsutasu suurusega ebamõistlikult kulukas, on alternatiivselt kinnisasja väärtuse vähenemine võimalik välja selgitada, tuginedes kinnisasja kui terviku turuväärtusele, kuivõrd juurdepääsuõiguse määramine ei mõjuta üksnes teealust maad, vaid kogu kinnisasja tervikuna. Selleks tuleb juurdepääsutee aluse maa pindala korrutada konkreetse kinnisasjaga samas piirkonnas asuva kinnisasja ühe ruutmeetri turuväärtusega ning leitud tulem lahutada kogu kinnisasja turuväärtusest. Selliselt saadud väärtuse vähenemisele vastav summa on keskne sisend juurdepääsutasu iga-aastase tasu arvutamise valemis (vt ka RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.5). Seejuures saab kasutada konkreetse kinnisasja turuväärtuse tuvastamiseks ka kinnisasja müügikuulutusi ja Maa- ja Ruumiameti kinnisvaratehingute andmebaasi andmeid. (p 24)
Juurdepääsutasu määramisel tuleb kohtutel arvestada ka juurdepääsutee talumise kohustusega koormatud kinnisasja väärtust ja seniseid kasutusvõimalusi mõjutavate spetsiifiliste asjaoludega, nagu juurdepääsutee asukoht, kasutamise intensiivsus, privaatsuse häirimine jms. Kuna ei saa välistada, et koormatise vaba kinnisasja ja koormatud kinnisasja väärtuse vahe alusel leitud tasu ei kompenseeri proportsionaalselt kõiki negatiivseid tagajärgi, mis koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsu kasutamisega võivad kaasneda, peab kohus enne kinnisasja väärtuse vähenemise korrutamist diskontomääraga siseveendumuse (TsMS § 233) kohaselt otsustama, kas eeltoodud summat tuleb Riigikohtu 1. juuni 2022. a määruse nr 2-19-20416/41 p-s 15.5 esitatud tasu valemis rakendada täies ulatuses või on kõiki asjaolusid arvesse võttes vajalik seda suurendada või vähendada ulatuses, milles konkreetsed negatiivsed tagajärjed seda õigustavad. Kui juurdepääsutee ei kulge elumaja lähistelt, tee kasutamine ei raskenda kinnisasja terviklikku kasutamist ega too kaasa märkimisväärset kasutamisintensiivsust või ei riiva juurdepääsutee kasutamine koormatud kinnisasja omaniku privaatsust oluliselt, võib olla põhjendatud esialgset kinnisasja väärtuse vähenemist väljendavat summat asjaoludest tulenevalt vähendada. Seevastu siis, kui juurdepääsutee kulgeb elamumaal asuvate hoonete, näiteks elumaja või abihoone, lähedalt või esineb muid asjaolusid, millest nähtub, et omandiõiguse riive on intensiivsem, tuleb kohtul leitud väärtuse vähenemist väljendavat summat arvestada täies ulatuses või seda riive intensiivsuse tõttu isegi suurendada. Alles siis, kui kinnisasja väärtuse vähenemine on välja selgitatud kõiki negatiivseid mõjusid arvestavalt, saab kohase summa korrutada diskontomääraga. Kuna tasu määramisel on tegemist kaalutlusotsusega ning tasu suurust mõjutavad asjaolud tuvastab kohus, peavad kohtu kaalutlused tasu määramisel olema määruses põhjendatud ning tuginema konkreetse vaidluse asjaoludele. (p 25)
Ühise korrashoiukohustuse määramisel tuleb sarnaselt tasu määramisele olukorras, kus teed kasutavad mitu isikut, arvestada iga isiku teekasutamise osakaalu. Kusjuures eelduslikult tuleb neid osasid pidada võrdseteks. Teistsuguse kasutusintensiivsuse tõendamine lasub menetlusosalistel. (p 28.1)
Koormatud kinnisasja omanikule tekkivaid negatiivseid tagajärgi juurdepääsutee korrashoiu kohustuse määramine juurdepääsu taotlejale ei vähenda, seega ei ole ka põhjendatud juurdepääsutasu korrashoiukulude arvel vähendada. (p 28.2)
Vt RKTKm nr 2-18-11359/87, p 14 ja selles viidatud kohtulahendid; RKTKm nr 2-19-20416/41, p 17. (p 31)
|
| 2-21-2595/97
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.12.2025 |
|
Kui kohus ei ole asjakohasel juhul menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lg-ga 1 arvestanud ja lahendi resolutsioonis selgelt märkinud, et enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulusid ei kaeta pankrotivara arvel massikohustusena, tuleb lähtuda sellest, et pankrotivõlgniku või tema halduri kanda jäänud menetluskulud hüvitatakse tervikuna PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena. (p 16)
Juhtudel, mil teistel menetlusosalistel tuleb PankrS § le 431 tuginevat kulujaotust arvestades esitada võimalik menetluskulude nõue võlgniku vastu pankrotivõlausaldajana, määrab siiski menetluskulud kindlaks kohus TsMS-s ettenähtud erireegleid arvestades, st nõuet ei lahendata pankrotimenetluses. Kui menetluskulude nõude pankrotivõlausaldajana esitamise ajaks ei ole kohus veel menetluskulusid kindlaks määranud või menetluskulusid kindlaksmäärav kohtulahend ei ole jõustunud, tuleb võlausaldajal vastav nõue esitada tingimusliku nõudena PankrS § 98 alusel. Menetluskulude nõude esitamisel pankrotivõlausaldajana tuleb järgida ka PankrS § 93 lg-s 1 reguleeritud nõuetest teatamise tähtaega. Kui vastav tähtaeg on jäänud järgimata ning PankrS § 102 lg 1 neljandast lausest lähtudes ei ole enam võimalik taotleda ka selle ennistamist, saab menetluskulude nõude PankrS § 167 lg-t 1 arvestades realiseerida pärast pankrotimenetluse lõppemist. (p 17)
PankrS § 431 lg 1 alusel tekkiv küsimus, kas menetluskulud tuleb tasuda massikohustusena või mitte, on sarnasem menetluskulude jaotuse küsimusega. Seega peab kohus juba menetluskulude jaotamisel omal algatusel arvestama sellega, et ühe menetlusosalise suhtes on menetluse ajal kuulutatud välja pankrot ning tema asemel on menetlusse astunud pankrotihaldur. Sellisel juhul peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi resolutsioonist selgelt nähtuma, mis ajani tekkinud menetluskulusid ei kaeta võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena ja mille kohta saab seega võimaliku menetluskulude nõude võlgniku vastu esitada pankrotivõlausaldajana ning mis ajast tekkinud menetluskulud kaetakse võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena. (p 15)
Kui kohus ei ole asjakohasel juhul menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lg ga 1 arvestanud ja lahendi resolutsioonis selgelt märkinud, et enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulusid ei kaeta pankrotivara arvel massikohustusena, tuleb lähtuda sellest, et pankrotivõlgniku või tema halduri kanda jäänud menetluskulud hüvitatakse tervikuna PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena. Kui pankrotihaldur leiab, et menetluskulude hüvitamise nõue ei peaks olema massikohustus, tuleb tal seega ka eelviidatud olukorras vaidlustada lahend selles sisalduva kulude jaotuse osas. (p 16)
Kohtul tuleb menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lõikega 1 arvestada alati, kui pankrotihaldur on PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause alusel oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astunud, st sätte kohaldamisala ei piirdu vaid PankrS §-s 43 reguleeritud pankrotimenetlusega seotud kohtumenetlustega. (p 17)
Juhtudel, mil teistel menetlusosalistel tuleb PankrS § le 431 tuginevat kulujaotust arvestades esitada võimalik menetluskulude nõue võlgniku vastu pankrotivõlausaldajana, määrab siiski menetluskulud kindlaks kohus TsMS-s ettenähtud erireegleid arvestades, st nõuet ei lahendata pankrotimenetluses. (p 17)
|
| 3-23-1208/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.12.2025 |
|
TsMS § 41 lõige 2 hõlmab võrreldes lõikega 1 üldisemalt saladuse hoidmise kohustust, sh toimiku materjale, ning on seega eesmärgipärase tõlgenduse alusel kohaldatav ka kirjalikus menetluses, kui kohtuistungit ei toimu. Kohus saab TsMS § 41 lg 2 alusel kohustada isikut hoidma saladuses toimikus sisalduvatest dokumentidest nähtuvaid asjaolusid, kui see on vajalik TsMS §-s 38 nimetatud õiguse või huvi kaitseks. (p 15)
Kui kohus kuulutab menetluse TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kinniseks, siis sellest piisab, et isikul tekiks saladuse hoidmise kohustus. TsMS § 41 järgides tehtud kohtu hoiatus ei ole määrav kohustuse tekkimiseks. Hoiatusel võib olla siiski tähendus nende menetlusosaliste jaoks, kellel puuduvad õigusteadmised. Siiski professionaalsete menetlusosaliste (sh advokaadid) puhul ei ole hoiatusel sellist tähtsust nagu tavainimeste puhul. (p 17)
TsMS § 38 lg 1 p 3 ja § 41 lg 2 alusel kohaldatud saladuse hoidmise kohustus hõlmab nii neid asjaolusid, mida menetlusosalised kohtu ette toovad, kui ka menetluse käigus neile teatavaks saanut. Üldjuhul on tsiviilasja puhul toimiku sisu menetlusosalistele tuttav. Saladuse hoidmise kohustuse panemise eesmärk ja kohtumenetluse ajaks vajalik õigusrahu võib saada kahjustatud, kui üks menetlusosalistest saaks vabalt avalikkusele, sh ajakirjanikele teavet jagada, kuid teine mitte. (p-d 18 ja 18.1)
Kui kohus kuulutab menetluse või selle osa kinniseks ja paneb TsMS § 38 lg 1 p 3 ja § 41 alusel menetlusosalisele ja teistele isikutele saladuse hoidmise kohustuse, peab ta TsMS § 465 lg-t 1 ja lg 2 p-e 6 ja 8 järgides vastavat määrust tehes selgitama, millist teavet see hõlmab (andmete sisu ja allikas) ning kellele andmete avaldamine ei ole lubatud. (p 19)
TsMS § 38 lg 1 p-s 3 nimetatud eesmärgil saladuse hoidmise kohustuse rikkumiseks piisab sellest, kui kohustatud isik avaldab mistahes kohtuasja puudutavat teavet menetlusvälisele isikule, kellel puudub õigus teabele juurdepääsuks. Rikkumise tuvastamine ei eelda seda, et oleks saabunud kahjulik tagajärg (s.o eraelu rikkumine) või et isik, kelle eraelu kaitseks on menetlus kinniseks kuulutatud, oleks avaldatud teabest tuvastatav. Isiku tuvastatavus omab tähtsust olukorras, kus saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest kohaldatakse sanktsioone. (p 22)
Sealjuures teave, mis esmapilgul võib näida isiku eraelu seisukohalt neutraalne, võib seostatuna muu teabega siiski riivata või ka rikkuda tema eraelu. Isiku „kaudsele tuvastamisele“ on omane asjaolu, et isiku tuvastamiseks tuleb kombineerida teadaolevaid andmeid lisateabega. Seejuures tuvastamiseks vajalik teave võib pärineda ka mistahes muult isikult või allikast. (vt EKo C-413/23 P – EDPS vs. SRB, p-d 52, 55, 79–84; C-479/22 P – OC vs. komisjon, p-d 43, 48-57; C-604/22 – IAB, p-d 39, 40; vt andmete eriliigiliseks kvalifitseerimise kohta ka nt C-492/23 – Russmedia Digital ja Inform Media Press, p 52). (p-d 22, 25 ja 29)
Isikuandmete töötlemise toimingu õiguspärasus on rangelt seotud selleks vajaliku õigusliku aluse olemasolu ja töötlemispõhimõtete järgimisega (IKÜM art-d 5, 6 ja 9). Asjaolu, et keegi on isikuandmeid varem (ajakirjandusele) avaldanud või muul viisil töödelnud, ei muuda järgnevat avaldamist või muud töötlemistoimingut õiguspäraseks (vt ka RKHKo nr 3-19-1207/21, p 21 ja seal viidatud praktika). (p 34)
|
| 2-18-11694/175
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Euroopa Kohtu varasemast praktikast ei saa järeldada, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 on nähtud kostjale hüvitise maksmine ette üksnes juhul, kui ajutiste meetmete taotlejal on tuvastatud süü. Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb direktiivi tõlgendada selliselt, et iga isik, kes taotleb ajutist meedet, on kohustatud maksma selle meetmega tekitatud kahju hüvitamiseks hüvitist, kui intellektuaalomandi õigus, mille alusel see meede võeti, tunnistatakse hiljem tühiseks. Küll aga on kohtul õigus kohandada kahjutasu summat, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, sealhulgas kostja võimalikku osalemist kahju tekkimises. Seega tuleneb viidatud Euroopa Kohtu lahendist, et Euroopa Liidu õigusega on kooskõlas TsMS § 391 lg-s 1 sätestatuga sarnane süüst sõltumatu vastutus. Kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst, kuid juhtumi asjaolusid saab kohus arvestada kahjuhüvitise summa hindamisel. Sisuliselt vastab see VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud võimalusele vähendada kahjuhüvitise suurust kahjustatud isikust või muudest asjaoludest tingituna. (p 15)
Menetlusvälisel isikul võib olla õigus nõuda hagi tagamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 16)
Vt. RKTKo nr 2-15-7163/191, p 13 (p 16)
VÕS § 1049 konkretiseerib, millisel juhul on majandus- või kutsetegevusse sekkumine (VÕS § 1045 lg 1 p 6) õigusvastane. Seega ei ole õigusvastane mistahes äritegevuses ettevõetav samm, mis võib kahjustatud isiku majandustegevust ebasoodsalt mõjutada. Õigusvastasus eeldab üldjuhul tahtlikku tegevust, mille eesmärk on seisata majandus- või kutsetegevus. (p 17)
Erinevalt majandus- või kutsetegevusse sekkumisest ei sätesta seadus omandi rikkumise puhul lisanõuet, et kahju tekitaja tegevus peaks olema vahetult suunatud kannatanu omandi rikkumisele. (p 17.1)
VÕS § 1049 määrab kindlaks isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumise juhud, mida saab pidada VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes õigusvastaseks. See tähendab, et isiku tegevuse VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes õigusvastaseks lugemiseks peavad ühtlasi olema täidetud ka VÕS § 1049 eeldused. (p 17.2)
Asjatundja arvamused on üldiselt võrdse kaaluga tõendid ning kohus võib selgitada pooltele, et asjas selguse loomiseks on pooltel põhjendatud taotleda ekspertiisi korraldamist (TsMS § 293 lg 1 esimene lause). Kuigi ka eksperdiarvamus ei ole iseenesest muust tõendist suurema kaaluga (TsMS § 232 lg 2), võib see aidata kõrvaldada poolte esitatud eriteadmistega isikute arvamustes esinevad lahkarvamused või nende lahknevuse ulatust vähendada. (p 24)
Kuna sageli on saamata jäänud tulu täpse suuruse tõendamine äärmiselt keeruline, peab VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (RKTKo nr 2-14-6942/143, p 13.2). Küll aga peab hageja saamata jäänud tulu suuruse tõendamiseks esmalt välja tooma, millist tulu oleks ta tavapäraselt ilma rikkumiseta teeninud. Kostjal on võimalik seepeale tõendada, et konkreetsel juhul (tuues esile asjakohased põhjused) poleks hageja väidetud tulu siiski saanud. Hagejal on seejärel võimalik omalt poolt tõendada, et vaidlusalusel juhul oleks tema teenitud tulu olnud ilma kostja rikkumiseta isegi tavapärasest suurem. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel tuleb hinnata asjaoludest lähtuvalt enne rikkumist teenitud kasu, alternatiivseid kasusaamisvõimalusi muude isikutega tehtud sarnaste tehingute alusel, poole investeeringuid kasu saamiseks jms (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 20). (p 19)
Saamata jäänud tulu suuruse väljaselgitamiseks tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi hageja võimalikust sissetulekust arvata maha tema säästetud kulud ehk vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (RKTKo nr 3-2-1-100-13, p 13). (p 20)
Kui menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, võimaldavad TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 kohtul otsustada kahju suuruse siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (RKTKo nr 2-18-4181/75, p 18). See ei tähenda aga, et kohus võiks kriitikavabalt kostjalt välja mõista hageja väidetud müügitulu, arvamata sealt maha vähemalt mingeid kulutusi, mis võiksid üldise elukogemuse kohaselt hagejale tekkida. (p 21)
|
| 2-22-19496/31
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Vt. RKTKo nr 2-17-13391/43, p 16; RKTKo nr 2-19-10449/83, p 14. (p 11)
Vt. RKTKo nr 2-17-13391/43, p 21. (p 12)
TsMS § 333 alusel kohtu tegevuse kohta õigeaegse vastuväite esitamise eesmärk on juhtida kohtu tähelepanu menetlusõiguse rikkumisele võimalikult aegsasti ning võimaldada kohtul seeläbi menetluses tehtud vead parandada. Seega on õigeaegse vastuväite esitamine menetlusõiguste heauskse teostamise vahend, mis aitab kaasa tsiviilasja õigele ja kiirele lahendamisele. (p 12)
Menetlusosaline kaotab TsMS § 652 lg 6 järgi õiguse tugineda asjaolule, et kohus rikkus kohtuistungi pidamata jätmisega menetlusõiguse norme, kui ta ei esita kohtule selle kohta õigel ajal TsMS § 333 kohast vastuväidet. (p 13)
|
| 2-24-8787/168
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Olukorras, kus vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks, on üldjuhul põhjendatud osutada vanematele abi ja neid juhendada, mitte lapsed perest eraldada ja võtta hooldusõigus vanematelt täielikult ära. (p 16)
Laste perest eraldamist ja hooldusõiguse täielikku äravõtmist taotlev avaldaja peab esitama konkreetsed asjaolud ja tõendid, millest saab järeldada, et vanema juures kasvades oleksid laste huvid sedavõrd ohustatud, et vanemalt on põhjendatud hooldusõigus ära võtta. Samuti peab avaldaja tooma välja, milliseid sotsiaalteenuseid on vanemale laste kasvatamise toetamiseks osutatud ja miks ei ole nende abil võimalik ohtu laste heaolule vähendada. (p 20)
Vanemalt hooldusõiguse äravõtmise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte. Kuna sellises asjas on kohtul asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus, ei ole kohus seotud üksnes avalduses esitatud asjaoludega. Hooldusõiguse võib ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seega olukorras, kus kohtumenetlus on kestnud pikemat aega, tuleb hinnata, kas menetluse ajal on asjaolud võrreldes avalduse esitamise ajaga muutunud. Eeltoodud kohustus on ka ringkonnakohtul. (p 17)
Hooldusõiguse võib vanemalt ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seejuures peab kohus põhjendama, millised konkreetsed asjaolud tingivad laste heaolu ohustamise vanema juures, milliste tõendite alusel kohus need asjaolud tuvastas ning miks ei aitaks muud abinõud kõrvaldada ohtu laste heaolule. (p-d 17 ja 18)
Lastele eestkostja määramisel tuleb kohalik omavalitsus määrata eestkostjaks üksnes juhul, kui ei leita sobivat füüsilist või juriidilist isikut ning füüsilise isiku võib jätta eestkostjaks määramata ainult siis, kui ta ei sobi eestkostjaks, s.o eelkõige juhul, kui ta ei suudaks laste heaolu tagada. Eestkostja varalise seisundi abil saab hinnata eelkõige seda, kuidas ta saaks hakkama laste varahooldusõiguse teostamisega. Eestkostja sobimatuse aluseks ei ole lähedase suhte puudumine lastega. See, kui lähedane on võimaliku eestkostja suhe lastega, on oluline eelkõige mitme füüsilisest isikust eestkostja kandidaadi vahel valides. (p-d 21 ja 22)
|
| 2-23-14994/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Kohtud ei saa tsiviilasjas, kus tuleb kohtualluvust kontrollida nn Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud)) alusel hinnata kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust selle määruse art 25 lg 1 tähenduses TsMS § 106 lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 alusel. Määrusega tagatud õiguskindlus satuks ohtu, kui liikmesriigi seadusandjal oleks võimalik seada kohtualluvuse kokkulepetele täiendavaid kehtivuse tingimusi, mis on eelkõige seotud asjaomaste poolte tegevuse laadiga. Määruse art 25 lg 1 põhineb poolte tahtevabaduse põhimõttel ning riigisisese õiguse sellise tingimuse kehtestamine, mille kohaselt kohtualluvuse kokkulepe ei ole kehtiv, kui vaidlus ei ole seotud lepingupoolte majandus- ja kutsetegevusega, läheks poolte tahtevabadusega vastuollu.
|
| 2-24-6946/100
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooni art 5 lg 2 paneb kohtule kohustuse kontrollida asja kohtualluvust ka menetluse ajal. Tegemist on erandiga TsMS § 77 suhtes, mille kohaselt juhul, kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, lahendab kohus asja sisuliselt, isegi kui kohtualluvuse aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse võtmist muutusid. (p 20)
|
| 2-22-5675/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Kui esialgne võlausaldaja loovutab nõude, astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Seega saab nõuet edaspidi käsutada (sh edasi loovutada) üksnes uus võlausaldaja. (p 11)
VÕS § 170 kaitseb võlgniku heausksust üksnes juhul, kui loovutamisest on teatanud või loovutamisdokumendi on väljastanud tegelik võlausaldaja. VÕS § 170 alusel võtab võlausaldaja riski, et võlgnikule nõude loovutamisest teatades ei saa ta enam nõuda võlgnikult nõude täitmist, isegi kui loovutus ei olnud kehtiv. Kui võlausaldajaks mitteolev isik teatab võlgnikule nõude loovutamisest või väljastab loovutamisdokumendi, siis VÕS § 170 ei kohaldu, mistõttu sellises olukorras ei saa lugeda loovutust võlgniku suhtes toimunuks. (p 12)
VÕS § 169 kohaldub ka olukorras, kus algne võlausaldaja on sama nõuet loovutanud mitu korda. See tähendab, et võlgnik saab kohustuse kehtivalt täita isikule, kellele nõude loovutamisest on esialgne võlausaldaja võlgnikku teavitanud. Sel juhul saab VÕS § 169 lg 1 mõttes nõude loovutanud (st algse) võlausaldajaga võrdsustada isiku, kellele nõude loovutamisest algne, kuid mitte enam tegelik võlausaldaja võlgnikku teavitas. Seda ka siis, kui nõude varasema kehtiva loovutuse tõttu ei ole VÕS § 164 lg-st 3 tulenevalt nõue tegelikult teates märgitud isikule üle läinud. Kohase täitmise eelduseks on asjaolu, et võlgnik ei teadnud ega pidanudki teadma, et nõue ei ole teates märgitud isikule üle läinud, sh põhjusel, et esialgne võlausaldaja oli nõude varem edasi loovutanud. Kui võlgnik teadis või pidi nõude suhtes kokkuleppe sõlmimise ajal teadma, kes on tegelik võlausaldaja, siis ei ole täitmine kohane ega nõude suhtes tehtud tehing või muu toiming VÕS § 169 lg 2 mõttes kehtiv. (p 13)
Maakohtu otsuse tühistamisel ja vastupidise otsuse tegemisel oli ringkonnakohtul TsMS § 654 lg 5 teisest lausest tulenevalt kohustus võtta seisukoht mitte üksnes poolte apellatsioonimenetluses esitatud väidete kohta, vaid ka kõigi poolte maakohtu menetluses esitatud väidete kohta. Sealjuures ei saa ringkonnakohus lähtuda pelgalt istungil öeldust, kui menetlusosaline viitab istungil menetlusdokumendile vale kuupäevaga. (p 17)
TsMS § 376 lg 1 piirab hagi muutmise võimalusi eelkõige menetlusökonoomia kaalutlustel, et vältida olukorda, kus hagi muutmine takistab või venitab asja menetlust. Seega ei saa üldjuhul olukorras, kus maakohus teeb muudetud hagi kohta otsuse, edasikaebemenetluses pelgalt hagi lubamatu muutmine olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks, kuivõrd see tingiks menetluse venimise. (p 21)
|
| 2-24-15950/23
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.10.2025 |
|
Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõue ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud TsMS § 381 lg 2 kohaselt põhistatud (vt ka RKTKm nr 2-23-18026/106, p 12). Hagi tagamisel (sh õigussuhte esialgsel reguleerimisel TsMS § 377 lg 2 mõttes) peab kohus tulenevalt TsMS § 381 lg-st 2 kontrollima, kas hageja on nõuet ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid põhistanud TsMS § 235 kohaselt. Väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Kohus saab hageja põhistuse alusel hinnata, kas tema väidetud asjaolud on omavahel kooskõlas, samuti võivad hageja väiteid usutavamaks muuta viited asjakohaste tõendite olemasolule (vt ka RKTKm nr 3-2-1-83-16, p 16). Kui kostja on esitanud hagi ja hagi tagamise taotluse kohta enda seisukoha, tuleb arvesse võtta ka kostja põhistatud seisukohta. Kostja seisukohta peab arvestama ka ringkonnakohus hagi tagamise peale esitatud määruskaebust läbi vaadates. (p 8)
Kui hagi tagamise korras taotletakse kinnistusraamatusse omandi saamise tagamiseks eelmärke seadmist, siis peab hageja põhistama, et tal on õigus nõuda kostjalt endale just selle konkreetse kinnisasja omandi üleandmist. (p 9)
|
| 2-21-9853/77
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.10.2025 |
|
KrtS § 20 lg 4 näeb ette, et kui korteriomanik on teatanud korteriühistule oma elektronposti aadressi, tuleb üldkoosoleku teade ja kavandatavate üldkoosoleku otsuste tegemisel aluseks olevad dokumendid (KrtS § 20 lg 3) saata sellel aadressil. Olukorras, kus korteriomanik on teatanud korteriühistule oma e-posti aadressi, kuid ühistu ei ole üldkoosoleku teadet sellel aadressil saatnud, on tegu koosoleku kokkukutsumise korra olulise rikkumisega (KrtS § 29 lg 2, TsÜS § 38 lg 2). Sellel, kas korteriomanik on juhuslikult saanud koosoleku toimumisest teada mujalt, ei ole rikkumise olulisuse hindamisel vähemalt üldjuhul tähtsust. Olulise rikkumisega ei ole aga tegemist näiteks juhul, kui korteriomand kuulub mitmele isikule ühiselt ja koosoleku teade saadetakse e-postiga üksnes ühele neist (vt RKTKm nr 2-23-7156/29, p 16.3), samuti juhul, kui korteriomanikule, kelle suhtes on kohtu ette toodud asjaoludest tulenevalt koosoleku kokkukutsumise viisi rikutud, on koosoleku teade sellele vaatamata isiklikult kätte toimetatud. (p-d 13–17)
Sellises hagita menetluses, mida iseloomustab sisuline õigusvaidlus menetlusosaliste vahel (mh on selliseks ka korteriomanike üldkoosoleku otsuste vaidlustamine, TsMS § 613 lg 1 p 4), ei pea maakohus vaatamata TsMS § 477 lg-s 5 sätestatule lisaks avalduses esitatud asjaoludele otsima ise uusi asjaolusid, mille tõttu võiksid vaidlustatud korteriomanike üldkoosoleku otsused veel tühised olla. (p 21)
|
| 2-22-13210/66
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.10.2025 |
|
Kui tööd on võimalik parandada mitmel erineval viisil, on parandamise viisi valiku õigus üldjuhul töövõtjal (vt VÕS § 646 lg 1 teine lause). Juhul, kui töövõtja tööd ei paranda ja tellija laseb VÕS § 646 lg 5 alusel töö parandada kolmandal isikul, valides selleks objektiivselt kallima parandamisviisi, ei muutu tema parandamise nõue vaatamata odavama parandusviisi olemasolule VÕS § 646 lg 1 esimese lause järgi lubamatuks. Küll aga võib mitme erineva parandamisviisi olemasolu mõjutada kulutuste hüvitamise nõude ulatust VÕS § 646 lg 5 järgi. See tähendab, et kui tööd on võimalik mitmel viisil parandada, peab tellija võimaluse korral valima soodsaima võimaluse, millega saab töö lepingutingimustega vastavusse viia (vrd RKTKm nr 2-21-5187/14, p-d 16 ja 17). (p 16)
VÕS § 646 lg 5 puhul on tõendamiskoormus sarnane VÕS § 132 lg-ga 3. Seega on TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt kahjustatud isikul (tellijal) kohustus tõendada töö parandamiseks tehtud kulutuste suurust ning hüvitist maksma kohustatud isik (töövõtja) peab esitama oma tõendid juhul, kui ta vaidleb kulude mõistlikkusele vastu (vt RKTKm nr 2-21-5187/14, p 11). Kui tellija on esitanud tõendid tööde parandamise maksumuse kohta, peab töövõtja juhul, kui ta väidab, et töid oleks saanud parandada (muul viisil) odavamalt, enda väiteid tõendama. (p 17)
|
| 2-22-8466/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.10.2025 |
|
Kui ringkonnakohus teeb maakohtu otsusest vastupidise lahendi, peab ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist ning võtma TsMS § 654 lg 5 teise lause alusel seisukoha kõigi maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta (vt ka RKTKo nr 2-16-19282/35, p 12.1; RKTKo nr 2-21-13629/118, p 12). (p 12)
TsMS § 657 lg 1 p 2 annab ringkonnakohtule õiguse teha maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, TsMS § 652 lg 5 võimaldab ringkonnakohtul menetlusnormide rikkumise korral hinnata uuesti tõendeid ja TsMS § 652 lg 3 tuvastada uusi asjaolusid ja hinnata uusi tõendeid. Ringkonnakohtu õigus teha ise uus otsus tagab menetlusökonoomia põhimõtet (TsMS § 2) ning TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi võib ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes siis, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. (p 11)
|
Facebook
X.com