https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 382| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-22-115921/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.04.2024

TsÜS § 11 järgne piiratud teovõimega isiku kaitsmise eesmärk ei tähenda üldjuhul seda, et piiratud teovõimega isik võiks VÕS § 1028 lg 2 p 3 alusel laenuandja arvel alusetult rikastuda, jättes endale tühise laenulepingu alusel saadu. (p 14)

Piiratud teovõimega isiku õiguste kaitse tühise tehingu alusel saadu temalt tagasinõudmisel on tagatud eelkõige rikastumise äralangemise vastuväitega VÕS § 1033 ja § 1034 alusel. Rikastumise äralangemisega ei ole tegu, kui tühise tehingu alusel saadu arvel on tehtud kulutusi, mida piiratud teovõimega isiku jaoks oleks olnud niikuinii vaja teha. Küll aga võib rikastumine olla ära langenud, kui piiratud teovõimega isik on saadu arvel teinud kulutusi, mida mõistlik seaduslik esindaja ei oleks sarnases olukorras põhjendatuks pidanud, ning kulutuste eest ei ole vastusooritust saadud või selle väärtus ei ole säilinud. Piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, millega ta on saadu ära kulutanud, võib omakorda olla tühine ja piiratud teovõimega isikul on sel juhul omakorda alusetu rikastumise nõue selle tehingu alusel üleantu tagastamiseks. Sel juhul ei ole piiratud teovõimega isiku rikastumine ära langenud, kuna saadu asemel on tal tekkinud alusetu rikastumise nõue saaja vastu. Sellises olukorras saab piiratud teovõimega isik kaitsta end hageja esitatava alusetu rikastumise nõude vastu, loovutades enda nõude hagejale. (p-d 15-15.2)

VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise (ja ka VÕS § 1034 lg 1 erandi kohaldamise) eelduseks on see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest teadmisel või teadma pidamisel ei saa lähtuda piiratud teovõimega isiku teadmisest, vaid tema seadusliku esindaja teadmisest või teadma pidamisest. Seda asjaolu peab tõendama alusetu rikastumise nõude esitanud üleandja. (p 16)

Isiku üle eestkoste seadmise määruse avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded (TsMS § 531 lg 4) ei välista tema vastu alusetu rikastumise nõude esitamist. (p 18)


VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest teadmisel või teadma pidamisel ei saa lähtuda piiratud teovõimega isiku teadmisest, vaid tema seadusliku esindaja teadmisest või teadma pidamisest. Seda asjaolu peab tõendama alusetu rikastumise nõude esitanud üleandja. (p 16)


Tühise laenulepingu tagasitäitmine ei ole VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõttes vastuolus TsÜS § 11 eesmärgiga, milleks on kaitsta piiratud teovõimega isikut ja takistada tal tsiviilkohustuste võtmist. See kaitse ei tähenda siiski üldjuhul seda, et piiratud teovõimega isik võib jätta endale tühise tehingu alusel saadu, st laenuandja arvel alusetult rikastuda. (p 14)

Eestkostemääruse avaldamine ei tähenda seda, et eestkostetav on piiratud teovõimega isik iga pärast määruse avalikustamist tehtud tehingu korral, vaid määrus loob üksnes sellekohase eelduse (vt TsÜS § 8 lg 3). (p 18)

2-20-9824/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.01.2024

Müügieseme puuduse tõttu ostja omandile tekkinud kahju hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel (koos täitmisega) ja see ei eelda täiendava tähtaja andmist ega täitmisnõude esitamist (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3). Lepingutingimustele mittevastava vilja väiksemas väärtuses seisneva kahju hüvitamist, st kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel (täitmise asemel) saab nõuda üksnes juhul, kui ostja on esmalt andnud müüjale täitmiseks täiendava tähtaja (VÕS § 115 lg 2) või kui täiendava tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 kohaselt vajalik. (p 17.2)

VÕS § 115 lg 1 esimeses alternatiivis on silmas peetud kahju, mis on võlausaldajale kahju hüvitamise nõude esitamise hetkeks lõplikult tekkinud ja mida rikkumise heastamisega (nt parandamise või asendamisega) kõrvaldada ei saa. VÕS § 115 lg 1 teises alternatiivis on silmas peetud kahju, mille tekkimise oleks saanud täiendava tähtaja jooksul rikkumise heastamisega ära hoida. (p 17.3)


Olemuslikult on lepingus lubatust halvema kvaliteediga tarnitud asja väiksem väärtus (mitte halvema kvaliteediga asja eest makstud hinnavahe) ostjale tekkinud kahju VÕS § 127 lg 1 järgse diferentsihüpoteesi mõttes. VÕS § 127 lg 1 alusel kahju kindlakstegemiseks tuleb kindlaks teha lepingutingimustele vastava asja harilik väärtus ja lepingutingimustele mittevastava asja väärtus (turuhind) lepingu sõlmimise hetkel.

Kui müüja tarnitud mittenõuetekohane teravili (mahekaer) seguneb ostja viljapunkris olnud nõuetekohase mahekaeraga, siis tuleb ostja omandile tekkinud kahju ulatuse määramiseks kindlaks teha ostja punkris olnud mahekaera väärtus müüjate vilja tarnimise hetkel ja lahutada sellest väärtus, mis sellel kaeral oli pärast seda, kui see segunes müüjate tarnitud glüfosaadiga saastunud kaeraga. (p 22.2)


Kokkulepitud kvaliteediga vilja tarnimise kohustuse eesmärk võib olla ostja kaitsmine ka sellise kahju eest, mis tekib siis, kui müüja tarnitud ebakvaliteetne mahekaer rikub ostja juures hoiustamise käigus kvaliteetse mahekaera (p 25.3). Välistatud ei ole VÕS § 127 lg 2 alusel sellise kahju hüvitamata jätmine, mis tekib seetõttu, et ostja hoiustab vilja tavapärasest punkrist oluliselt suuremas punkris, mistõttu kahjustab ühelt tootjalt ostetud väike kogus vilja teistelt tootjatelt ostetud niivõrd suurt kogust vilja, et müüja ei saaks mõistlikult sellise kogusega ja sellest tuleneva kahjuga arvestada.

Põhimõtteliselt võib VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel pooltevahelise riskijaotuse määramise üheks kriteeriumiks olla lepingutasu (st kas mingi riski ülevõtmist saab eeldada sellise tasu eest või kas tasu suuruse kujundamisel on sellist kahjuriski arvesse võetud), riski kindlustatavus (ehk kummalt lepingupoolelt saab eeldada sellise riski vastu kindlustamist) ning küsimus sellest, kumma poole jaoks oleks vastava kahju vältimine odavam ja mõistlikum. (p 25.4)


TsMS § 169 lg 3 kohaselt võib mh arvestamata jäetud tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud jätta menetluse tulemusest sõltumatult menetlusosalise kanda, kes tõendi on esitanud. Sellest lähtuvalt on maakohtul otstarbekas juhtida menetlusosalise tähelepanu kohe pärast tõendi esitamist sellele, et see võib jääda ühel või teisel põhjusel arvestamata, kui see põhjus on kohe nähtav. (p 22.1)

2-18-12098/271 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2023

Kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus, ja ta taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab. Kui tuvastatakse kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemine, tuleb määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Tähtajatu tasu määramisel tuleb lähtuda perpetuiteedi põhimõttest ja määrata tasu suurus koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise ja diskontomäära (üldjuhul VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne intressimäär) korrutisena (RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.5). (p 14)

Kui kinnisasi koosneb erinevatest kõlvikutest ning kui määratav juurdepääsutee ületab neist vaid ühte ega mõjuta teiste kõlvikute väärtust, on võimalik juurdepääsutasu määrata ka lähtuvalt juurdepääsuteest puudutatud kõlviku väärtuse vähenemisest. See on sellisel juhul samastatav kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemisega. (p 15.2)

Kui tee korrashoiu kohustus on jäetud juurdepääsu taotleja kanda, ei tähenda see seda, et korrashoiukulud tuleb juurdepääsutasust maha arvata. Juurdepääsutasu eesmärk on hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Kui kitsendamine seisneb kinnisasja väärtuse vähenemises ning kohustatud omanik ise juurdepääsuteed ei kasuta, ei saa väärtuse vähenemise eest määratavast juurdepääsutasust korrashoiukulusid maha arvata. (p 16)


TsMS § 232 lg 1 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei ole sellist jõudu ka dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamusel (ega ka eksperdiarvamusel) kui ühel tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendil. Kui asjatundja või eksperdi koostatud arvamusest ei nähtu piisava põhjalikkusega, miks on asjatundja/ekspert ühele või teisele järeldusele jõudnud, on kohtul õigus lõppastmes otsustada, et vastav asjaolu ei ole arvamusega tõendatud. (p 15.1)


Perpetuiteedi põhimõtet rakendades tuleb tasu määramiseks kasutada mh VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset intressimäära (diskontomäära). Nimetatud diskontomäär koosneb VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi kahest komponendist – VÕS § 94 lg 1 järgsest intressimäärast, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär on aga ajas, iga poole aasta tagant muutuda võiv suurus. Seega tuleb juurdepääsutasu välja mõista indekseeritavana, mille kindlaksmääratud rahasummana. (p-d 17 ja 17.1)

Juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest (vt RKTKm nr 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma tagasiulatuvalt. (p 17.3)

Kui juurdepääsuvaidluses tehtava kohtulahendi kohaselt pannakse menetlusosalisele kohustus teha või kohustus taluda mingeid (lammutus)töid, tuleks talle määrata ka ühekordne kompensatsioon nende töödega seotud kulude või töödest tingitud omandi kahjustamise katteks. Kohustatud isikule tuleks anda võimalus vastava nõude ja nõude suurust tõendavate tõendite esitamiseks. (p 18)

2-20-9760/94 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.06.2023

Laenulepingu alusel raha mittesaamise kui negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on laenusaaja jaoks piiratud. Laenusaaja tõendamiskoormise täitmiseks laenulepingu rahatuse väite korral piisab seega sellest, et laenusaaja põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et laenuandja tegelikult laenulepingu alusel raha üle ei andnud, misjärel on laenuandjal kohustus tõendada, et ta andis laenulepingu alusel raha üle laenusaajale. (p 26)


Kui pooled sõlmivad osa võõrandamistehingu ja annavad osa üle käsunduslepingu raames, võib käsundisaaja olla kohustatud osa käsundiandjale välja andma VÕS § 626 lg 1 alusel. VÕS § 626 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 626 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada konkreetse tegevusala ja teenuse iseärasusi (vt RKTKo nr 2-16-1988/38, p 19). VÕS § 626 lg 1 kohaselt võivad väljaandmiskohustuse objektiks olla kõik esemed TsÜS § 48 mõttes, sh äriühingu osalus. Kui saadu väljaandmine on võimatu või käsundisaaja ei anna saadut üle õigel ajal, peab ta hüvitama käsundiandjale kahju VÕS § 115 lg 1 alusel. (p 19)

2-21-15711/40 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.06.2023

Kui võlgnik või sissenõudja on täitemenetluses kohtutäituri arestitud asjale määratud hinna vaidlustada, taotleb kohtutäitur TMS § 74 lg-t 8 järgides uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. See tähendab, et tegemist ei ole mitte ekspertiisi, vaid eksperdi määramisega. Eksperdi määramisele saab kohaldada TsMS §-s 294 sätestatut. Selles menetluses ei kohaldu eksperdi küsitlemist ja täiendavat ning kordusekspertiisi käsitlevad TsMS §-d 303 ja 304. Kohtutäituri taotlusel eksperdi määramise menetluses piirdub kohtu roll üksnes eksperdi määramisega ega hõlma ekspertiisi tegemist ega ekspertiisiakti hindamist. Tegu on hagita menetlusega, mis lõpeb määrusega, millega kohus määrab eksperdi. (p 17)

Eksperdi määramise menetluses ei saa määruskaebuses tugineda asjaoludele, mis seostuvad eksperdiarvamuse sisuga. (p 18)

TMS § 74 lg-t 9 tuleb tõlgendada selliselt, et hindamise vaidlustanud isik tasub hindamiskulud kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. Sellest rahast maksab kohtutäitur eksperdile tema tasu pärast eksperdiarvamuse saamist. Seega ei esita ekspert enda koostatud eksperdiarvamust kohtule, vaid kohtutäiturile. (p 19)


Kohtutäituri taotlusel eksperdi määramise kohtumenetlust lõpetav määrus on sama määrus, millega kohus eksperdi määrab. Seega ei pea kohus tegema pärast eksperdi määramist lisaks menetluse lõpetamise määrust TsMS § 431 mõttes. Oluline on, et menetlusosaliste jaoks saabuks selgus, millal ja millise määrusega kohtumenetlus lõpeb. (p 18)


Kohtutäituri taotlusel eksperdi määramise kohtumenetlust lõpetav määrus, millega kohus eksperdi määrab, lõpetab hagita menetluse. Seega saab tulenevalt TsMS § 660 lg-st 3 esitada selle peale määruskaebuse ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse peale saab TsMS § 696 lg 3 esimese lause kohaselt esitada määruskaebuse Riigikohtule. Eksperdi määramise menetluses ei saa määruskaebuses tugineda asjaoludele, mis seostuvad eksperdiarvamuse sisuga. (p 18)


Eksperdiks võib kohus TsMS § 294 lg-t 1 järgides määrata isiku, kel on arvamuse andmiseks vajalikud teadmised ja kogemused, arvestades ka avaldaja ja hinna vaidlustanud isiku arvamust. Mitme samaväärse eksperdiks sobiva isiku korral on põhjendatud lähtuda mh madalamast hinnast. (p 20)

2-18-18020/102 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2023

Kinnisasja müügilepingust tulenevad nõuded aeguvad üldjuhul TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aasta jooksul. Seda ka juhul, kui kinnisasjal on ehitis ning vaidlusalused nõuded tulenevad ehitise puudustest. Erandiks on aga TsÜS § 146 lg 2 teine lause. Kui müüdud kinnisasjal oleva ehitise valmimisest on möödunud vähem kui viis aastat, siis TsÜS § 146 lg 2 teise lause kohaselt ei aegu ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenevad ostja nõuded siiski enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest. (p 11)

TsÜS § 146 lg 2 esimese lause kohaldamisala on laiem kui üksnes uue ehitise lõpuni valmisehitamine ning selle puudustest tulenevad nõuded. Viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ka juhul kui töövõtulepingu esemeks oli mõni ehitusetapp (nt tehnosüsteemi paigaldus, siseviimistluse teostamine vms), juurdeehitus, renoveerimine vms. TsÜS § 146 lg 2 esimene lause kohaldub ka juhul, kui valmis on üksnes osa ehitisest, st töövõtulepingu alusel on ehitatud sisuliselt pooleliolev ehitis. (p 12)

TsÜS § 146 lg 2 teist lauset on võimalik kohaldada ka olukorras, kus müügilepingu esemeks olevale kinnisasjale on ehitatud üksnes pooleliolev ehitis või renoveeritud ehitis. (p 13)

TsÜS § 146 lg 2 teise lause kohaselt pikeneb aegumistähtaeg vaid juhul, kui nõude aluseks olevad puudused on vähem kui viis aastat tagasi valminud ehitisel või selle osal või vähem kui viis aastat tagasi renoveeritud ehitisel või selle osal. (p 14)


Kui kinnisasja müüja kostjana esitab ehitise müügilepingust tulenevale ostjast hageja nõudele aegumise vastuväite, peab müüja tõendama, et TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 lg 1 kohaselt on möödunud kolm aastat asja üleandmisest ostjale. Kui ostja esitab omakorda vastuväite, mille kohaselt ei ole möödunud TsÜS § 146 lg 2 teises lauses sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ehitise valmimisest, siis peab müüja tõendama, millal vaidlusalune ehitis või ehitise osa valmis. (p 16)

2-21-5187/14 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.06.2023

Kui liikluskindlustusandja vaidleb sõiduki parandamiseks minevate kannatanu taotletud kulude vajalikkusele vastu, tuleb tal tõendada, et tema pakutava remondiettevõtja tehtavad remonttööd asetavad kahjustatud isiku olukorda, mis on maksimaalselt lähedane olukorrale, milles kahjustatud isik oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1), s.o kindlustusjuhtumieelsesse olukorda (LKindlS § 26 lg 2 kolmas lause). Selline tõendamiskoormis tuleneb muuhulgas LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest, mille kohaselt on kahjustatud isikul sõiduki kahjustamise korral õigus valida talle sobiv sõiduki taastusremonti tegev remondiettevõtja. (p 12)

Kuigi kahjustatud isik ei tohi kuritarvitada enda LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest tulenevat õigust valida talle sobiv remondiettevõtja ja kindlustusandja hüvitamiskohustus piirdub mõistlike kulutustega kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks, saab eeldada, et kahjustatud isik on valinud sellise remondiettevõtja, mille tehtavad remonttööd tagavad temale kuuluva sõiduki väärtuse taastamise võimalikult suurimas ulatuses. (p 12)


VÕS § 132 lg 3 esimene lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Asi tuleb parandada mõistlikel tingimustel, st kahjustatud isik peab võimaluse korral valima soodsaima võimaluse. Kui kahjustatud isik laseb teha tarbetult kalli remondi, rikub ta VÕS § 139 lg-s 2 toodud kahju vähendamise kohustust, mis toob kaasa tema kahjuhüvitise vastava vähendamise (vt RKTKo nr 3-2-1-124-11, p 16). (p-d 10 ja 16)

Kahjustatud isik ei pea VÕS § 132 lg 3 esimese lause alusel nõuet esitades siiski alati võtma aluseks kõige odavama remondivõimaluse, sest kahju hüvitamise eesmärgist (VÕS § 127 lg 1 ja § 132 lg 3 esimene lause) lähtudes peab remont tagama kahjustatud asja kahjustamise eelse väärtuse maksimaalse taastamise. Eeltoodu kehtib ka LKindlS § 26 kohaldamisel. (p 17)

2-20-7904/99 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.05.2023

Taotlused, mis võivad mõjutada oluliselt menetluse käiku, tuleb kohtul lahendada enne kohtulahendi tegemist. Kui menetlusosaline esitab tunnistaja ülekuulamise taotluse, tuleb kohtul see määrusega lahendada enne asja sisulise arutamise algust, sest alles kohtulahendis taotluse rahuldamata jätmine oleks menetlusosalisele üllatuslik (vt nt RKTKo nr 2-17-1722/31, p 10.4; RKTKo nr 3-2-1-41-14, p-d 10 ja 11). Mh peab kohus enne asja sisulise arutamise algust võtma seisukoha tunnistaja ülekuulamise taotluse suhtes. (p-d 12 ja 13)


Juhul, kui kohus leiab, et tunnistajate ülekuulamise või muu tõendi esitamise või kogumise taotlus on ebamäärane, kuid selline puudus on kõrvaldatav, tuleb menetlusosalistele määrata tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (TsMS § 3401 lg 1) ning kohus saaks taotluse jätta rahuldamata üksnes siis, kui menetlusosaline ei kõrvalda taotluse puudust kohtu määratud tähtaja jooksul (TsMS § 3401 lg 2). (p 14)

2-20-18894/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.04.2023

Tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist TsMS § 2 järgi ei saa põhjendada sellega, et kuivõrd on olemas dokumentaalsed tõendid, ei ole tunnistajate ülekuulamine menetlusökonoomiliselt otstarbekas. TsMS § 238 lg 1 p 2 ega ükski muu TsMS‑i säte ei anna kohtule alust keelduda tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamisest põhjusel, et tunnistajad saaksid kinnitada samu asjaolusid, mille kohta on kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid, vt ka RKTKm nr 3-2-1-113-13, p 15. (p 10)

Vt RKTKo nr 3-2-1-79-15, p 9; RKTKo nr 2-14-61664/48, p 20; RKTKo nr 2-16-5282/51, p‑d 10 ja 11. (p 10)


Vt RKTKm nr 2-19-9543/48, p 18. (p 11.2)

2-21-13163/53 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.04.2023

Vt RKTKo nr 2-19-8673/96, p 17; 2-14-61484/71, p 22; RKTKo nr 2-14-56641/69, p 15.2. (p 11)


Eesti väärtpaberite registris registreeritud väärtpaberiülekanne ei saa toimuda selliselt, et ühele väärtpaberikontole krediteeritakse aktsiaid ilma samal ajal teiselt väärtpaberikontolt aktsiaid debiteerimata. (p 12)

Aktsiate ülekandmine ei toimu üksnes kirje muutmisega kontohalduri poolt hallatavas keskkonnas (internetipangas), vaid täidetud peavad olema ka kõik muud väärtpaberite ülekandmise eeldused, sh et kontol kajastatud aktsiad eksisteerisid ehk olid registris registreeritud. (p 13)

2-21-108985/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.03.2023

Liisingueseme väärtuse tõendamise koormus on eelkõige liisinguandjal. Liisinguandja saab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks VÕS § 367 lg 3 mõttes oligi selle müügihind. (p 15)


Kuna hageja väitis, et sõiduki enampakkumisel saadud müügihind ongi sõiduki väärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes, ja liisinguvõtjal ei olnud võimalik sõiduki müügiprotsessi sekkuda, siis lasus hagejal sõiduki väärtuse tõendamise koormus, kui liisinguvõtja tugines sarnaste sõidukite müügikuulutustest nähtuvale hinnale. Kuna hageja väitis, et sõiduki puudused mõjutasid selle väärtust, siis lasus tal ka selle asjaolu tõendamise koormus. (p 16)


Kohtute tuvastatud asjaoludel ei saa pidada mõistlikuks sõiduki enampakkumise korras müüki panemist alghinnaga üks euro, mis ilmselgelt ei vasta sõiduki väärtusele. Sõiduki alghind üks euro jätab mulje, et tegemist on täielikult kasutamiskõlbmatu sõidukiga. (p 17)

2-19-3390/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.01.2023

Kostja juhatuse liikme kohalt tagasiastumise avaldus on käsitatav tahteavaldusena, mis muutub TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 esimese lause järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (RKTKo nr 2-20-6269/54, p 14). (p 10.2)


Omaks saab TsMS § 231 mõttes võtta üksnes faktilisi asjaolusid (RKTKo nr 3-2-1-129-11, p 12). See, kas kostja järgis TÜS § 61 lg 4 esimeses lauses sätestatut, kui tegi oma avalduse teatavaks hageja juhatuse liikmetele, on õiguse kohaldamine, mitte faktilise asjaolu tuvastamine. Järelikult see, kas kostja on juhatuse liikme kohalt kehtivalt tagasi astunud, sh kas kostja tegi oma tagasiastumise avalduse teatavaks õigele isikule, ei ole faktiline asjaolu, mille maakohus sai TsMS § 231 lg 4 järgi lugeda omaks võetuks. (p 10.3)


Tulenevalt aktsiaseltsi juhatuse liikme pädevusest on oluline, et juhatuse ja äriühingu vahelised suhted oleksid õiguslikult selged. Vältida tuleks olukordi, kus on ebaselge, kas juhatuse liikmel on õigus äriühingut esindada või mitte (RKTKo nr 3-2-1-46-12, p 13). Samuti on kolleegium aktsiaseltsi kohta leidnud, et aktsiaseltsi juhatuse liikme tagasiastumine on kujundusõigus ja õigussuhe loetakse lõpetatuks alates ajast, mil ülesütlemisavaldus jõustub, ehk ajast, mil õigussuhte teine pool (äriühing oma nõukogu kaudu) avaldusest TsÜS § 69 lg 2 mõttes teada saab (RKTKo nr 2-16-11889/42, p 22). Kolleegiumi hinnangul kohalduvad need põhimõtted ka TÜS § 61 lg 4 esimese lause puhul. (p 11.1)

Juriidilise isiku juhatuse liikmel ei piisa tagasiastumiseks üldjuhul sellest, kui juhatuse liige saadab avalduse teistele juhatuse liikmetele. Avaldus tuleb saata juhatuse ametisse määranud organile, milleks praegusel juhul oli hageja liikmete üldkoosolek. (p 11.2)

Kolleegiumi hinnangul ei oleks mh vaba eneseteostuse õigusega (PS § 19) kooskõlas see, kui tulundusühistu juhatuse liige saaks tagasi astuda üksnes juhul, kui ta suudab tagasiastumise avalduse kõigile enda määranud organi liikmetele kätte toimetada. See ei pruugi igal juhul (nt organi liikme surma või organi liikmete suure arvu korral) olla mõistlikult võimalik. Seetõttu tõlgendab kolleegium TÜS § 61 lg-t 4 selliselt, et olukorras, kus juhatuse oli määranud tulundusühistu liikmete üldkoosolek, peab juhatuse liige oma tagasiastumise avalduse tegema teatavaks kõigile tulundusühistu liikmetele, kuid see avaldus jõustub siiski ajast, mil vähemalt üks tulundusühistu liige on avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 kohaselt kätte saanud. (p 11.2)

Tulundusühistu liikmete üldkoosoleku või nõukogu määratud juhatuse liikme tagasiastumine on võimalik ka sellekohase avalduse esitamise teel teistele juhatuse liikmetele, kuid ka sellisel juhul muutub tagasiastumisavaldus kehtivaks üksnes juhul, kui vähemalt üks juhatuse liige on oma hoolsuskohustust (vt TÜS § 631 lg 1) järgides teinud tagasiastumise avalduse esitanud juhatuse liikme avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi teatavaks vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või selle nõukogu liikmele. Ka siis jõustub tagasiastumise avaldus ajast, mil see on teatavaks tehtud vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või nõukogu liikmele. (p 11.3)


See, kas hageja soovis kostjat VÕS § 1018 lg 1 mõttes soodustada, on faktiline asjaolu, millele pool peab tuginema selleks, et kohus saaks seda asja lahendamisel arvestada (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2), ehk see ei ole poole õiguslik seisukoht, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. (p 12.2)


VÕS § 1018 alusel nõude kontrollimiseks oleks kostja pidanud tuginema sellele, et ta, olemata hageja juhatuse liige, tegi midagi hageja kasuks (soodustas hagejat) tahtega tegutseda hageja kasuks ning et selline tegutsemine toimus kas hageja heakskiidul, tema hästi mõistetavates huvides ning tema tegeliku või eeldatava tahte kohaselt või oli selline tegutsemine oluline avalikes huvides (RKTKo nr 2-15-1663/127, p 20; RKTKo nr 3-2-1-129-16, p 31. (p 12.3)


Maakohtul ei olnud olukorras, kus kostja ise tugines asjaolule, et tema juhatuse liikme staatus kestis vaatamata tema avaldusele edasi, ning ta oli sellele asjaolule tuginenud ka oma tasaarvestusavalduses, kohustust kostjale selgitada võimalust põhjendada oma rahalist vastunõuet alternatiivselt asjaoludega, mille alusel võiks tema rahalise nõude rahuldada käsundita asjaajamise sätetele tuginedes juhul, kui kohus leiab, et kostja kui hageja juhatuse liikme staatus lõppes tema avalduse alusel (RKTKo nr 3-2-1-33-16, p 14; RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 57). (p 12.4)

3-20-1033/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.12.2022

Kaebajal on kaebuse esitamisel kohustus märkida kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 (HKMS § 38 lg 1 p 5). Kohus peab siiski tõlgendama kaebust, lähtudes kaebaja tahtest (HKMS § 2 lg 4 teine lause). Kahtluse korral saab kohus enne kaebuse menetlusse võtmist kaebaja tahet täpsustada. Nõude õiguslik kvalifitseerimine vastavalt kaebaja tahtele on kohtu ülesanne (HKMS § 158 lg 1; vt nt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 24). Kohtud käsitasid kaebuses esitatud nõuet mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Vaatamata kaebuse nõude sõnastusele, ei ole kaebaja siiski väitnud, et kohus oleks tekitanud talle määruse sideettevõtjatele edastamise viivitamisega mittevaralist kahju. Kaebusest nähtub piisava selgusega, et kaebaja hinnangul peab riik hüvitama kahju, mis tekkis põhjusel, et tal ei õnnestunud maakohtu viivituse tõttu saada hüvitist isikutelt, kes olid talle väidetavalt mittevaralist kahju tekitanud. Selline kahju on käsitatav varalise kahjuna. (p-d 21 ja 22)


RVastS § 15 lg-t 1 tuleb kohaldada juhul, kui kohtule etteheidetav tegevus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 tähenduses. (p 24) Kui seadus ei näe ette, et määruse teatavakstegemise aja peab määrama kohtunik, puudub alus pidada määruse teatavakstegemise aja kindlaksmääramist õigusemõistmise lahutamatuks osaks. Sel juhul ei saa kohtu viivitust määruse teatavakstegemisel käsitada õigusemõistmisena RVastS § 15 lg 1 tähenduses, mistõttu tuleb kahju hüvitamise nõue lahendada riigivastutuse seaduse 3. peatüki üldsätete alusel. (p 25)


Eeltõendamismenetluses tuleb tõendite kogumise määrus teha isikule, kes peab tõendid koguma, üldjuhul teatavaks viivituseta. (p 26)

2-21-17817/15 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.2022

Olukorras, kus kohus teeb eeltõendamismenetluses dokumendi väljaandmisest keeldumise õiguspärasuse kohta määruse, on selle peale õigus esitada määruskaebus menetlusosalistel ja isikul, kellelt on dokument välja nõutud. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata (TsMS § 281 lg 5). (p 4)

Põhiseadusega ei ole vastuolus, et seadusandja on TsMS § 281 lg-s 5 sätestatud määruskaebuste läbivaatamiseks loonud üheastmelise süsteemi. (p 5)


Kuigi ringkonnakohtul on osal juhtudel siiski mõistlik teha kirjeldava ja põhjendava osaga määrus, ei riku selle võimaluse kasutamata jätmine määruskaebuse esitaja põhiõigusi. Olukorras, kus määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa määruskaebust esitada, ei ole menetlusosalisel vaja põhjendusi selleks, et kaebeõigust teostada, ega ka Riigikohtul selleks, et kontrollida ringkonnakohtu määruse seaduslikkust. Selliselt on TsMS § 667 lg 1 teine lause kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega (TsMS § 2). (p 6)


Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule ning isikule, kes ametialaselt puutub kokku andmetega, mis võimaldavad tuvastada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku informatsiooniallika, on TsMS § 257 lg-test 4 ja 5 tulenevalt antud õigus ütluste andmisest keelduda ning samuti TsMS § 281 lg 2 p-st 2 tulenevalt õigus dokumendi väljaandmisest keelduda, et kaitsta oma informatsiooniallikaid (õigus tugineda allikakaitsele). Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevaks isikuks on viidatud sätete mõttes füüsiline või juriidiline isik (ajakirjanik või ajakirjandusväljaanne), kes regulaarselt ja ametialaselt on seotud informatsiooni kogumise või levitamisega üldsusele mis tahes massiteabevahendi kaudu (vrd Euroopa Nõukogu soovitus nr 7(2000)). Allikakaitse õigus on ajakirjaniku ja ajakirjandusväljaande absoluutne privileeg, seadusandja on neile andnud õiguse otsustada, kas anda informatsiooniallika identiteedi kohta ütlusi või teavet, mis võimaldaksid informatsiooniallika isikut tuvastada. TsMS-ist ega muust seadusest ei tulene võimalust välistada ajakirjandusvabadust teostava isiku õigust oma allikaid tsiviilkohtumenetluses kaitsta. (p 8)

Õigus ajakirjanduslikku allikat kaitsta saab olla vaid nendel isikutel, kes tegelevad sisulise informatsiooni töötlemisega massiteabevahendites avaldamiseks, st üldsusele informatsiooni kogumise ja edastamisega. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et ka internetiportaalis uudiste ja kommentaaride avaldamine võib olla ajakirjanduslik tegevus (RKTKo nr 3-2-1-43-09, p 14). Selliselt sätestatuna on allikakaitse õigus ajakirjandusvabaduse teostamise tagatis, mis loob eeldused ajakirjaniku ja tema informaatori vahel usaldussuhte tekkimiseks. Ajakirjandusliku tegevusega ei ole aga tegemist olukorras, kus internetiportaal üksnes loob kolmandatele isikutele võimaluse informatsiooni (vihje) edastamiseks portaalipidaja kaudu otse avalikkusele, ilma et sellega kaasneks ajakirjanduslik tegevus, st informatsiooni vahendamine avalikkusele ajakirjandusvabadust teostava isiku poolt. (p 9)

MeeTS § 15 lg 2 kohaselt ei tohi ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik informatsiooniallika nõusolekuta tema tuvastamist võimaldavaid andmeid avaldada. Kolleegium selgitab, et eelnev on kohustus, mis lasub ajakirjanikul üksnes sisesuhtes informatsiooniallikaga. Sõltumata sellest, kas ajakirjanikul see kohustus sisesuhtes informatsiooniallikaga kehtib või mitte (vt MeeTS § 15 lg 3), saab ta allikakaitseõigusele (TsMS § 257 lg-d 4 ja 5, samuti § 281 lg 2 p 2) alati tugineda. Sellisel juhul peab ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik üksnes arvestama sellega, et ta võib kanda tsiviilvastutust, kui informatsiooniallika vihjele tuginedes avaldatud teave osutub valeks. Samuti ei vabasta selline menetlusõiguslik garantii tõendamiseks kohustatud poolt tõendamiskoormisest tsiviilkohtumenetluses (vt RKTKm nr 3-2-1-24-15, p 15). (p 10)

2-18-14696/161 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.11.2022

Olukorras, kus hageja väidab, et kostja on esitanud talle alusetult arveid teenuse eest, mida pole osutatud hageja huvides, oleks ringkonnakohus pidanud hindama, kas kostja esitatud arvetel kajastatud toimingud on tehtud hageja kui käsundiandja huvides. Ainuüksi asjaolust, et kostja on hagejale arve esitanud, ei saa järeldada seda, et kostja oleks arvel kajastatud teenust hagejale ka osutanud või et see teenus on hageja huvides. Vastasel juhul oleks tõendamiskoormis ebamõistlikult hageja kui käsundiandja kahjuks, sest hagejal on raskendatud selle tõendamine, et talle ei ole konkreetset teenust osutatud. Seetõttu peab kostja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et ta tegi toimingud, mille eest ta on hagejale arved esitanud, ja et need toimingud tehti hageja huvides. Samuti peab ringkonnakohus hindama, kas kostja täitis käsundit hageja juhiste järgi. (p 15.2.)

Olukorras, kus käsundisaaja ei teavita käsundiandjat käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, peab käsundisaaja vaidluse korral tõendama, et toimingud, mida ta käsundi täitmiseks tegi, olid käsundiandja huvides. (p 16.3.)


VÕS § 624 lg 1 järgi peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Selle kohustuse rikkumine ei välista käsundisaaja tasunõuet käsundiandja vastu, kuid olukorras, kus käsundisaaja seda kohustust rikub ja käsundiandjale tekib sellest kahju, vastutab käsundisaaja selle kahju eest. (p 16.1.)

VÕS § 624 lg-s 1 sätestatud teatamiskohustus on sätestatud mh selleks, et käsundiandja oleks käsundisaaja tegevusest informeeritud ning saaks nt asjaolude muutumise korral anda käsundisaajale täpsustatud juhiseid. Nimetatud kohustus kehtib ka üldise käsundi korral, kus käsundiandjale on antud kohustus kaitsta käsundiandja huve ja ei ole kirjeldatud, milliseid konkreetseid tegevusi käsundisaaja tegema peab. (p 16.2.)

Teavitamiskohustuse täitmine aitab vältida hilisemaid vaidlusi selle üle, kas käsundisaaja tegevus on olnud käsundiandja huvides, sest planeeritavast tegevusest teavitamise korral saab käsundiandja viivitamatult reageerides takistada käsundisaajat tegemast toiminguid, mis ei ole tema hinnangul põhjendatud. Olukorras, kus käsundisaaja ei teavita käsundiandjat käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, peab käsundisaaja vaidluse korral tõendama, et toimingud, mida ta käsundi täitmiseks tegi, olid käsundiandja huvides. (p 16.3.)

2-19-8673/96 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.11.2022

Au teotamise puhul tuleb teo õigusvastasust hinnata eelkõige VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi, mille kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Õigusvastasusele hinnangu andmist võib mõjutada see, kui hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile (vt RKTKo nr 3-2-1-127-08, p 16), ning see, kas väidetavalt hageja au teotavad andmed või hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub (vt RKTKo nr 3-2-1-11-04, p 11). (p 11)

Õiguspärane ei ole see, kui isik, kelle au teotatakse, vastab sellisele tegevusele omalt poolt tema au teotanud isiku au teotamisega. Seetõttu ei saa selle asjaoluga, et hageja teotas esmalt kostja au, põhjendada ka kostja tegude õiguspäraseks lugemist VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi. (p 12)


Vt. RKTKo nr 2-15-16007/50, p 18; RKTKo nr 3-2-1-142-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-127-16, p 19. (p 15)


VÕS § 6 lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui kohtuasjas kohalduvad sätted ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. (p 15)


Hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ei saa sõltuda sellest, kas kostja on pidanud vajalikuks midagi enda õiguste kaitseks ette võtta. See tähendab, et kui kostja nt esitaks hageja vastu hagi, siis ei takistaks selle hagi rahuldamist asjaolu, et hageja on tema vastu varem hagi esitanud. (p 13)


Vt. RKTKo nr 2-14-61484/71, p 22; RKTKo nr 2-14-56641/69, p 15.2; RKTKo nr 3-2-1-42-13, p 11. (p 17)

2-19-19160/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.06.2022

Kohus saab PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista 31. detsembrini 2021 elatise välja enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 peab kohus aga kohaldama alates 1. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest. Ka juhul, kui maakohus tegi lahendi enne 1. jaanuarit 2022, kohaldades iseenesest õigesti varem kehtinud õigust, peab ringkonnakohus sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, kohaldama osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, kehtivat materiaalõigust ning vajaduse korral selles osas maakohtu lahendit muutma. (p-d 12 ja 13)

Enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5-7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Kohtu selgitamiskohustus hõlmab kohustust paluda hagejal muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral nõuet täpsustada, selgitada tõendamiskoormise muutumist ning juhtida vajaduse korral tähelepanu täiendavate asjaolude tõendamise vajadusele. (p 14)

PKS § 101 lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Näiteks juhul, kui lapsega suhtlemise kord ei ole kohtulahendiga kindlaks määratud või kui kohustatud vanema juures viibimise aeg põhineb vanemate kokkuleppel või praktikas väljakujunenud elukorraldusel, muu hulgas juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on lühem kui seitse ööpäeva kuus või kui vanemad vaidlevad selle üle, kas kohustatud vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p-d 14.7 ja 15.5)

Varem kehtinud õigusega võrreldes on erinev see, et kohus võib PKS § 102 lg 3 kohaselt välja mõista elatise suuremas ulatuses, kui oleks konkreetse alaealise lapse kohta PKS § 101 alusel arvutatud summa sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad. Suurema elatise väljamõistmine PKS § 102 lg 3 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, kuid kohus peab otsustuse aluseks olevad asjaolud menetluses välja selgitama ning otsustust nõuetekohaselt põhjendama. (p 14.8)

Kohtu ülesanne on välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks. Kohus saab PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks vajalike asjaolude jaoks koguda tõendeid omal algatusel või poolte kaasabil. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (RKTKo nr 2-16-118651/31, p 15; RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 24; RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 12). (p 15)

Ka kehtiva õiguse kohaselt peab mõjuvale põhjusele elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra PKS § 102 lg 2 alusel tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt RKTKo nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Ka alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus endiselt olla muu hulgas asjaolu, millele on viidatud PKS § 101 lg-tes 5-7. (p-d 15.2 ja 15.3)

Kohtulahendi resolutsioonis tuleb tagasiulatuv elatis PKS § 108 mõttes ning elatis alates hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021 välja mõista ühekordse kindla summana, mitte muutuva suurusena. Kui kohus mõistab välja elatise pärast 1. jaanuarit 2022 muutuva suurusena PKS § 101 lg 2 mõttes, ei pea kohus elatise suurust alates 1. jaanuarist 2022 kuni lahendi tegemise ajani vastavas kohtuastmes kindla summana välja arvutama. Kuna osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, on elatise suuruse arvutamise alused samad, võib kohus selles osas elatise ühtselt välja mõista muutuva suurusena. (p-d 17.2 ja 18.2)

Kui kohus mõistab alates 1. jaanuarist 2022 elatise välja muutuva suurusena, on lahend TsMS § 442 lg 5 mõttes selge ja täidetav, kui kohus on märkinud resolutsioonis elatise kogusumma ning toonud välja elatise arvutamise alused selliselt, et iga elatise suurust määrav komponent on märgitud summaliselt (eurodes). Lisaks peab resolutsioonist nähtuma, milliseid komponente tuleb perioodiliselt ümber arvutada ning millised on ümberarvutamise alused. Piisav on viide seaduse sättele, mis reguleerib elatise komponendi ümberarvutamise aluseid. PKS § 101 alusel arvutatud muutuva suurusega elatise kohta tehtud kohtulahendi resolutsioon on selge ja täidetav, kui sellest tuleneb, et elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil, kui baassummat indekseeritakse vastavalt PKS § 101 lg-le 3 ning PKS § 101 lg-t 4 arvestades muutub summa, mis tähistab kolme protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Viidatud sätete sõnastust ei ole vaja kohtulahendi resolutsiooni kopeerida. (p-d 18.1 ja 20.2)

2-20-12495/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.05.2022

Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12 ja nr 3-2-1-159-14, p 17). Kui isik on avaldanud väärtushinnanguid, peab kohus tuvastama nende avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses. (p 11)

Kuna isiku au teotamine ebakohase väärtushinnanguga on eelduslikult õigusvastane, peab väärtushinnangute põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid, tõendama väärtushinnanguid avaldanud kostja, mitte hageja (RKTKm nr 3-2-1-37-15, p 11). (p 13)

Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei ole oluline, et väärtushinnangut sisaldava teate avaldas esmalt teine isik. Enne teise isiku varem avaldatud teate avaldamist pidi kostja hindama selles sisalduvate väärtushinnangute kohasust. (p 14)

Kostja teo võimaliku õigusvastasuse hindamisel tuleb mh arvestada, kas hageja oli avaliku elu tegelane ja peab seetõttu taluma avalikku kriitikat teistest isikutest rohkem (RKTKo nr 3-2-1-123-97 ja nr 3-2-1-24-15, p 14). Kedagi ei saa lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Ainuüksi vandeadvokaadiks olemine ei anna alust pidada hagejat avaliku elu tegelaseks. (p 15)


Kostja tegevuse õigusvastasuse puudumist ei saa põhjendada kompromissiga, mille eesmärk oli lõpetada teise tsiviilasja menetlusosaliste vaheline vaidlus. (p 12)

5-21-30/14 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 16.05.2022

Isiku au ja head nime (PS § 17), eraelu puutumatust (PS § 26) või ettevõtlusvabadust (PS § 31) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. Eeltõendamismenetluse algatamisel ja korraldamisel tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid koos sama seadustiku üldiste tõendamist reguleerivate sätete, ESS § 1141, infoühiskonna teenuse seaduse § 11 lõike 5 ja isikuandmete kaitse üldmäärusega (vt RKTKm nr 2-21-5736/29, p-d 14–24). Isikuandmete väljanõudmise ja edastamise eesmärk on, et isik, kelle õigusi internetis tehtud postitus on kahjustanud, saaks esitada enda põhiõiguste kaitseks nõude postituse autorile (lõppastmes pöörduda PS §-des 17, 26 või 31 sätestatud põhiõiguse kaitseks ja vajaduse korral kahju hüvitamiseks (PS § 25) kohtusse PS §-s 15 sätestatud põhiõigust kasutades). Isikuandmeid võib välja nõuda ja kahjustatud isikule edastada tingimustel ja menetluslikus korras, mis tulenevad viidatud sätetest, nagu neid on selgitanud Riigikohtu tsiviilkolleegium. Tegemist on menetlusnormidega, mille alusel saab kohus kaitsta nii kahjustatud isiku kui ka andmesubjekti põhiõigusi. (p 25)


Asjas ei esinenud asjassepuutuvat lünka, mille põhiseadusele vastavust saaks hinnata, kuna ringkonnakohus oli valesti mõistnud kehtivat õigust (vrd RKPJKm nr 5-20-11/9, p-d 15, 18 ja 26, samuti eespool viidatud määruse nr 5-21-14/15, p-d 18, 22 ja 23). (p-d 24–26)

2-21-5736/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.05.2022

Kaebeõigust reguleeriva sätte (TsMS § 247 lg 4) tähenduses tuleb eeltõendamismenetlusena käsitada sellist menetlust või menetluse osa tsiviilkohtumenetluses, kus taotletakse tõendite kogumist enne tavapäraselt tõendite kogumiseks ettenähtud menetlusetappi. See tähendab, et TsMS § 247 lg 4 on erinorm, millest tulenev kaebeõigus eeltõendamismenetluse algatamisest keeldumise määruse peale ei sõltu sellest, kas eeltõendamismenetluse taotlus esitatakse enne hagi või (hagita menetluses) avalduse esitamist või mingi juba käimasoleva kohtumenetluse raames. (p 11)

Eeltõendamismenetlusega on võimalik kohtu kaudu kohustada teist isikut (nii menetlusosalist kui ka menetlusvälist isikut) tõendeid esitama ja isiku valduses olevate andmete alusel dokumenti koostama ja seda kohtule esitama ka ilma tõendi või andmete valdaja vastu dokumendiga tutvumise hagi (VÕS §-d 1014-1017) esitamiseta. Eeltõendamismenetluse algatamise ega tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise alus ei saa üldjuhul olla see, et isik saab esitada ka dokumentidega tutvumise hagi. Kui eeltõendamismenetluse algatamise või tõendite kogumise taotlus jäetakse rahuldamata, ei välista see dokumentidega tutvumise hagi esitamist eraldi kohtumenetluses. (p-d 13-14)

Eeltõendamismenetluse algatamiseks tõendite kogumise, sh teise isiku valduses olevate andmete alusel dokumendi koostamiseks ja kohtule esitamiseks kohustamise eesmärgil peavad olema täidetud tõendite kogumise eeldused. Samuti peab taotleja põhjendama, et ta ei saa tõendit või talle vajalikke andmeid ise mõistlikult muul viisil hankida. Lisaks kostja või puudutatud isikute märkimisele tuleb kohtusse pöördujal tuua kohtu ette asjaolud, mille alusel saab kohus hinnata hagi või avalduse õiguslikku perspektiivikust. (p 14)

Enne kohtumenetlust saab taotleda eeltõendamismenetluses selliste tõendite kogumist ja andmete kohta dokumendi koostamist, mis on hagi või avalduse esitamiseks esmaselt vajalikud. Eelkõige tuleb kohtusse pöördudes nimetada isik, kelle vastu esitatakse hagi või hagita menetluses avaldus. (p 15)

Kohtul tuleb eeltõendamismenetlust algatades ja selle käigus tõendite kogumise taotlust lahendades hinnata, kas vajalik ja lubatav on taotletud tõendite kogumine eeltõendamismenetluses või saab neid koguda tavapärases kohtumenetluses. Enne vastaspoole selgumist ei ole lubatav koguda tõendeid, mille kogumisega saaks kuni vastaspoole selgumiseni oodata. (p 16)

Kohtul tuleb eeltõendamismenetluses tagada vastaspoole kaitse sõltumata sellest, kas vastaspool on kohtule juba teada. Kui vastaspoole isik selgub alles eeltõendamismenetluse käigus, tuleb ta eeltõendamise menetlusse kaasata esimesel võimalusel. Juhul, kui taotletakse kostja isiku kindlakstegemist võimaldavate tõendite ja andmete kogumist, tuleb kohtul kaasata see isik eeltõendamismenetlusse enne seda, kui kohus teeb laekunud tõendid või asjaolud avaldajale kättesaadavaks. (p 17)

Eeltõendamismenetluses ei ole tulevasele vastaspoolele advokaadi määramine vajalik, kui tulevane vastaspool selgub menetluses saadud andmete põhjal ja kui kohus edastab asjaomased tõendid enne muudele menetlusosalistele kättesaadavaks tegemist tulevasele vastaspoolele või isikule, kelle isikuandmeid tõend sisaldab. (p 18)

Kui kolmas isik keeldub dokumendi väljaandmisest, tuginedes sellele, et tal lasub kas seadusest või muust õigussuhtest tulenev kohustus kaitsta menetlusosalise või eeltõendamismenetluse korral potentsiaalse vastaspoole õigusi, tuleb kohtul kaaluda, kas menetluse vastaspool ise saaks keelduda dokumendi või andmete väljaandmisest juhul, kui dokument või teave oleks menetluse vastaspoole enda käes ja kohus kohustaks teda seda kohtule esitama. Kui menetluse vastaspoolel endal ei oleks alust dokumendi või andmete väljaandmisest keelduda ja kui kolmas isik soovib sellest keelduda üksnes menetluse vastaspoole huvide või õiguste kaitseks, ei ole keeldumiseks alust. (p 20)

Üldjuhul ei saa eeltõendamismenetluse algatamise eelduste esinemise korral postituse tegija ise enda isiku ega postituse tegemise tuvastamiseks vajaliku teabe väljaandmisest keelduda ning sellel põhjusel ei saa ka sideettevõtja ega internetiportaali pidaja postituse tegija kaitsmise eesmärgil tõendite ega tema valduses olevate andmete alusel dokumendi koostamisest ja kohtule väljaandmisest keelduda. Ebaõigeid faktiväiteid või ebakohast väärtushinnangut sisaldanud postituse tegija ei saa üldjuhul kasutada õigust privaatsusele ainuüksi selleks, et välistada tema vastu hagi esitamist. (p 21)

Mõjuv põhjus isiku õigusi väidetavalt kahjustava internetipostituse autori kindlakstegemiseks vajalike dokumentide või teabe saamiseks võib esineda, kui kasutajanimi või muud postituses sisalduvad andmed ei võimalda postituse tegija ees- ja perekonnanime kindlaks teha. Samuti tuleb mõjuvat põhjust eeldada siis, kui tegemist on küll pealtnäha isikunimega, kuid see ei ole seostatav ühegi tegeliku isikuga ehk tegemist on nt varjunime või nn libakontoga. Kui internetipostituse autori nimi on isiku ees- ja perekonnanimi, on postituse autori isik eeldatavasti teada. Eeltõendamismenetluse algatamine isiku tuvastamiseks ei ole siiski välistatud, kui avaldaja muudab usutavaks, et avaldatud nimi ei tarvitse olla õige, või kui ainuüksi nime alusel, näiteks levinud nime puhul, ei ole võimalik isikut kindlaks teha. (p 22)

Tõendite kogumisel eeltõendamismenetluses tuleb muu hulgas kinni pidada põhimõttest, et isikuandmeid kogutakse nii vähe, kui on vajalik õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, s.o kõnealuses kontekstis potentsiaalse kostja isiku kindlakstegemiseks. (p 23)

Kehtiv õigus loob piisava selguse, millisel õiguslikul alusel, mis eesmärgil, tingimustel ja milliste menetlusreeglite kohaselt võib sekkuda väidetavalt õigusvastase postituse avaldanud isiku eraellu, nõudes välja tema isikuandmeid. Internetis postituse tegija kohta andmete väljanõudmine ja hilisem edastamine on põhimõtteliselt kooskõlas ka isikuandmete kaitse üldmäärusega. (p 24)

Kui eeltõendamismenetlusele põhimenetlust kohe ei järgne, jäävad eeltõendamismenetluse kohtukulud eeltõendamismenetlust taotlenud menetlusosalise kanda. Analoogselt TsMS § 172 lg-ga 1 võib menetluskulusid jagada ka teisiti, sh ka avaldaja kasuks, kui avaldaja saavutab eeltõendamismenetlusega soovitud tulemuse. Juhul kui põhimenetlus hiljem järgneb, saab kulusid vastava põhimenetluse kulude raames arvesse võtta. (p 25)

Kokku: 382| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json