/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-15-13216/93 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.02.2019
VÕS § 1045 lg 4 kontekstis on teole kihutaja teoks teo täideviija psüühiline mõjutamine, et ta paneks toime õigusvastase teo. Teole kaasaaitamine võib seisneda nt teo toimepanemise vahendi andmises või nõu andmises, kuidas tegu teha või varjata. (p 19)
Kohus saab tõendeid hinnata vaid siis, kui need on menetluses esitatud ning asja materjalide juurde võetud. Olukorras, kus maakohus tagastab menetlusosalisele tõendi, saab seda soovi korral TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel ringkonnakohtus uuesti esitada, kui menetlusosaline leiab, et maakohus tagastas tõendi õigusvastaselt. TsMS § 652 lg-s 6 sätestatud vastuväite esitamine ei asenda apellatsioonkaebuses maakohtu menetlusõiguse normi rikkumisele tuginemist ega anna ringkonnakohtule õigust omal algatusel tõendeid koguda. Ringkonnakohus ei saa omal algatusel otsustada tõendi esitamise vajalikkuse üle. (p-d 14.1-14.3) Vt ka Riigikohtu 20. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10-11; 8. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-15, p 11 (p-d 14.2 ja 15)
KrMS § 126^12 lg-s 3 on sätestatud ammendav loetelu olukordadest, mil riik võib ülekaalukat avalikku huvi silmas pidades varem jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada jälitustoimingu algupärasest eesmärgist erineval otstarbel (vt nt maksumenetluse kontekstis Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-15, p 17). Arvestades, et säte näeb riigile ette aluse riigi poolt varem jälitustoiminguga kogutud andmete teisel otstarbel kasutamiseks, ei piira KrMS § 126^12 lg 3 teiste subjektide õigust jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, nt jälitustoiminguga puudutatud isikul enda õiguste kaitseks hilisemas tsiviilkohtumenetluses. (p 17.1) Eelnev ei tähenda aga, et jälitustoiminguga saadud andmete kasutamine oleks teistele subjektidele tingimusteta lubatav. Jälitustoiminguga saadud andmed on tsiviilkohtumenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui see vastab TsMS §-s 238 toodud tingimustele. Tõendi saamise õiguspärasus hõlmab TsMS § 238 lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel, toimingu tegemisel ning tõendi tsiviilkohtumenetluses enda valdusesse saamisel seaduse nõuete järgimist. Tõendi lubatavust hindab tsiviilasja arutav kohus. Kui tsiviilasja arutava kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest. Vastava kaalutlusotsuse langetamisel peab kohus kaaluma riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele. (p 17.2) Jälitustoiminguga saadud andmete käitlemisel peab aga kohus veenduma, et sellega (nt jälitustoimingu protokolli lisamisel tsiviilasja toimikusse) ei kaasneks jälitustoiminguga puudutatud isikute põhiõiguse rikkumist. TsMS § 38 alusel on kohtul mh võimalik omal algatusel menetlus menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks kinniseks kuulutada (vt ka KrMS § 126^12 lg 7). (p 17.3)
2-14-58411/148 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Kui kostja rikkus kohtumäärustest tulenevaid kohustusi, võib hagejal olla kostja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Kui hagejal tekkinud kahju on VÕS § 1045 lg 3 järgi hõlmatud võimalike rikutud kaitsenormide (TsMS § 206 lg 3, § 457 lg 1, § 461 lg 1 ja § 463 lg 2) kaitse-eesmärgiga ning kostja on kaitsenormi rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050), siis on selle kaitsenormi rikkumisega tekitatud kahju hüvitatav ka VÕS § 127 lg 2 järgi. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi. VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kahju tekitamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks piisab, kui kaitsenormi vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 14.1). Kui asjaolud annavad alust käsitada kostja tegevust heade kommete vastase tahtliku käitumisena, millega kostja tekitas hagejale tahtlikult kahju (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika), siis on hageja kahjuhüvitise nõue kvalifitseeritav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 17.1)
Tsiviilkohtumenetluses on üksnes poolel õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on tõendiks mh tunnistaja ütlus. Kui tunnistajad, kelle ülekuulamist hageja taotleb, saab hageja arvates anda ütlusi hageja nõuet kinnitavate või muude asja õigeks lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta, tunnistajate ülekuulamise taotlus on esitatud õigel ajal ning tegemist on lubatavate ja asjakohaste tõenditega TsMS § 238 tähenduses, peab kohus tunnistajad üle kuulama. (p 15.3)
TsÜS § 31 lg-st 5 tuleneb, et juriidilise isiku tsiviilõigussuhetes toime pandud rikkumiseks tuleb lugeda ka rikkumist, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud juriidilise isiku organi, sh juhatuse liige, kelle tegevusel on äratuntav seos temale sisesuhtest tulenevate ülesannete täitmisega (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17, p 11). Sealjuures võib juhtorgani liikme tegevus olla käsitatav juriidilise isiku enda tegevusena ka siis, kui juriidilise isiku juhtorgani liige ületab sellega oma sisesuhtest tulenevat pädevust või rikub talle sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Olukorras, kus juriidilisel isikul on huvi käituda teise isiku õigusi rikkudes, saab eeldada, et ka tema juhatuse liikme tegevus on suunatud selle huvi realiseerimisele sõltumata sellest, kas juhatuse liige tegutseb oma sisesuhtest tuleneva pädevuse piires või ületab seda. Juriidilisel isikul on võimalik tõendada vastupidist, s.o et juhatuse liige tegutses isiklikes huvides. (p 16.2)
Muu isiku kui oma organi liikme tegevuse eest võib juriidiline isik vastutada VÕS § 1054 lg-te 1-3 alusel, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses või kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel või kui teine isik teeb tema ülesandel mingi toimingu. (p 16.3)
TsMS § 457 lg 1 ja § 461 lg 1 kohaselt koostoimes § 463 lg-ga 2 on jõustunud kohtumäärus, sh hagi tagamise määrus menetlusosalistele kohustuslik ja seda tuleb täita. Poolel on õigus nõuda TsMS § 206 lg 3 esimese lause järgi kohtulahendi sundtäitmist, algatades sissenõudja avalduse alusel TsMS § 461 lg 3 ja TMS § 2 lg 1 p 1 järgi täitemenetluse (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 16). (p 17.1)
2-16-5282/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). (p 11) Vt kohtu selgitamiskohustuse ulatuse kohta Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19. (p 11)
Tõendi selle ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata jätmine ei tohi tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks, ning andma talle võimaluse esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664, p 20). ( p 11)
Vt kohtulahendi põhjendamise kohustuse kohta nt Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 24; Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 13. Ringkonnakohtul tuleb juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu. (p 12)
VÕS § 180 lg 2 ja 182 lg 2 esimese lause järgi läheb ettevõtte ülemineku korral omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Vt Euroopa Liidu Nõukogu 12. märtsi 2001. a direktiivi 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta" kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2011. a otsus kohtuasjas nr C-463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa), p 33 ja 34; 29. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-151/09 Federación de Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del RosarioVecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26). (p 9) Ettevõtte ülemineku kindlakstegemiseks tuleb analüüsida kõiki ettevõtte üleminekut iseloomustavaid esiletoodud asjaolusid kogumis. (p 13)
2-14-61664/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.10.2017
Tõendi selle ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 järgi arvestamata jätmine ei või tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks ning anda talle võimalus esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele. (p 20)
Erinevalt üürilepingust ei lähe omaniku vahetumisel kinnisasja tasuta kasutamise leping üle uuele omanikule. (p 17)
Kinnisasja võib omandada ka ühise tegutsemise või seltsingulepinguga sõlmitud kokkuleppe alusel. Samas peab kinnisasja omandiõigust üle andma kohustav tehing peab AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt olema notariaalselt tõestatud. (p 15)
Kui asja omanikul ei ole asja valdamise õigust, ei saa ta ka AÕS § 80 alusel nõuda asja oma valdusse. Samas juhul, kui asja omanik on andnud asja teise isiku otsesesse valdusse ning ta ise on seetõttu muutunud sama asja kaudseks valdajaks, on tal AÕS § 47 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades õigus nõuda vindikatsioonihagiga asja üldjuhul otsese valdaja valdusse. Kui kinnisasja omanikul on, vaatamata isikliku kasutusõiguse seadmisele, jätkuvalt õigus (kas tulenevalt isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse kindlaksmääratud sisust, muust kokkuleppest või AÕS § 225 lg-s 2 sätestatust) kinnisasja vallata kaasvaldajana (AÕS § 50), on tal AÕS § 50 lg-st 1 tulenevalt õigus AÕS § 80 alusel nõuda kinnisasja enda ja isikliku kasutusõiguse omaniku kaasvaldusse. Samuti on kinnisasja omanikul õigus nõuda kinnisasja valdust vindikatsioonihagiga oma valdusse juhul, kui kinnisasja omanik ja isikliku kasutusõiguse omanik on kinnisasja osavaldajad ning rikutakse üksnes kinnisasja omaniku osavaldust. (p 23)
Kui asja omanik on andnud asja teise isiku otsesesse valdusse ning ise seetõttu muutunud sama asja kaudseks valdajaks või olukorras, kus kinnisasja omanik ja isikliku kasutusõiguse omanik on kinnisasja osavaldajad (AÕS § 49) ning rikutakse üksnes isikliku kasutusõiguse omaniku osavaldust, on kinnisasja omanikul AÕS § 80 alusel ning AÕS § 47 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades õigus nõuda kinnisasja selle ebaseadusliku valdaja valdusest üldjuhul isikliku kasutusõiguse omaniku valdusse. Kui kinnisasja omanikul on, vaatamata isikliku kasutusõiguse seadmisele, jätkuvalt õigus (kas tulenevalt isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse kindlaksmääratud sisust, muust kokkuleppest või AÕS § 225 lg-s 2 sätestatust) kinnisasja vallata kaasvaldajana (AÕS § 50), on tal AÕS § 50 lg-st 1 tulenevalt õigus AÕS § 80 alusel nõuda kinnisasja enda ja isikliku kasutusõiguse omaniku kaasvaldusse. Samuti on kinnisasja omanikul õigus nõuda kinnisasja valdust vindikatsioonihagiga oma valdusse juhul, kui kinnisasja omanik ja isikliku kasutusõiguse omanik on kinnisasja osavaldajad ning rikutakse üksnes kinnisasja omaniku osavaldust. (p 23) Kui kinnisasjale on seatud isiklik kasutusõigus kasuks, siis võib sõltuvalt sellest, kas hagejal on kinnistu otsese valdamise õigus (kas kaas- või osavaldajana), hagejal puududa kas täies ulatuses või mingis osas õigus nõuda valduse rikkujalt hüvitist saadud kasutuseeliste eest. AÕS §-st 228 ja AÕS § 201 lg-st 1 saab eeldada, et isikliku kasutusõiguse seadmisel kuulub õigustatud isikule ka kasutuseeliste hüvitamise nõue, mis tuleneb VÕS § 1037 lg-st 1. Siiski võivad isikliku kasutusvalduse õigussuhte pooled kokku leppida, et kinnisasja valdamise ja kasutamise õigus jääb kas täies ulatuses (kaasvaldus) või mingis osas (osavaldus) kinnisasja omanikule. (p 24)
VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri. Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste hüvitamise nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. (p 26)
Kui käsundita asjaajaja tegi pika kasutuseaga parendusi, siis tuleb tema kulutuste nõuet vähendada selle võrra, mis ta on ise kinnisasja kasutades ära tarbinud. (p 26)
3-2-1-115-15 PDF Riigikohus 14.10.2015
Tõendid esitanud pool peab ka tagama, et tõendid on TsMS-i mõttes lubatavas vormis. (p 19)
Menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes. Tegemist ei ole siiski tunnistaja ütlusega TsMS § 251 või § 253 mõttes. Kiri on hinnatav koos muude tõenditega. Tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). (p 18)
Raudteede solidaarne vastutus SMGS art 22 järgi ei sõltu sellest, kas takistus ilmnes enne või pärast kauba vastuvõtmist. (p 12)
SMGS art 21 § 1 esimeses lauses on mõeldud raudtee all eelkõige raudteeadministratsiooni, st raudteeinfrastruktuuri majandavat üksust, kellel on kohustus tagada raudtee läbilaskevõime. Samas on SMGS art 21 § 1 teise lause eesmärk tagada raudteele tasu veoteenuse osutamise eest, kui raudtee vedajana oli kohustatud kasutama teist teed SMGS art 21 § 1 esimese lause järgi. (p 11) Veotakistus SMGS art 21 § 1 esimese lause mõttes ei eelda takistuse erakorralisust. SMGS art 21 § 1 esimeses lauses sätestatud veotakistuse mõiste hõlmab põhimõtteliselt kõiki asjaolusid, mis kaubavedu ei võimalda. Kauba vedamist takistab muuhulgas kahtlemata ka piirijärjekord. Muuhulgas ei ole välistatud, et veotakistus on tingitud korduvalt esinevatest asjaoludest, nt külmadest ja lumerohketest talvedest. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et igasuguste tõrgete korral võiks raudtee kaupade transportimiseks kasutada ilma veose saatja nõusolekuta teist liiklusteed. (p 13) SMGS art 21 § 1 esimesest lausest ei tulene veotakistuse ilmnemisel automaatselt raudtee kohustust küsida saatjalt juhiseid lepingu edasise täitmise kohta. Juhiste küsimine ei ole SMGS art 21 § 1 esimese lause mõttes vajalik, kui pooled on lepingus kokku leppinud või saatekirjas on märgitud, kuidas kaubaga takistuste korral toimida. Kui juhiste küsimisel keelab saatja raudteel veost teise tee kaudu saata, siis peab raudtee sellega üldjuhul ka arvestama. Raudteel on õigus jätta juhised küsimata vaid siis, kui teise liiklustee kasutamine on otstarbekohasem. Otstarbekohasust tuleb hinnata eelkõige saatja huvidest lähtudes. Saatjalt juhiste küsimata jätmisel võtab raudtee endale kohustuse tõendada, et teise liiklustee kasutamine oli otstarbekohasem. Otstarbekohasuse hindamisel tuleks lähtuda eelkõige sellest, kas teise liiklustee kasutamine oleks saatja jaoks mõistlikum lahendus. Lisaks täiendavatele kuludele tuleks raudteel arvestada, kas ja kui kaua oleks veosel võimalik piiril seista, sh kas tegemist on riknevate kaupadega või mitte, kas kaubad tuleb kätte toimetada fikseeritud kuupäevaks jms. Kui liiklustee muutusega kaasneb ka piiriületuspunkti muutus ning veotee oluline pikenemine ja selle tõttu suureneks oluliselt veotasu, siis tuleks raudteel eriti hoolikalt kaaluda liiklustee muutmise põhjendatust. Kuigi eelduslikult tuleb lähtuda tellija huvidest, siis tuleb arvestada ka raudtee ning seeläbi avalikke huve. (p 14) SMGS art 21 § 1 teise lause mõtte järgi eeldatakse raudtee süüd. See tähendab, et isegi kui ümbersuunamine oli otstarbekas SMGS art 21 § 1 esimese lause järgi ja see tõi kaasa suurema veotasu, ei ole raudteel kokkuleppest suurema tasu nõudeõigust, kui kostja ei tõenda, et ta ei olnud veotakistuse põhjustamises süüdi. (p 15)
3-2-1-81-15 PDF Riigikohus 29.09.2015
Nõukogu otsus ei saa olla tühine seepärast, et tehingule anti heakskiit liiga hilja. Seadus ei näe heakskiidu jaoks ette mingit üldist õigustlõpetavat tähtaega, seega ei saa üksnes asjaolu, et heakskiit on antud enam kui aasta pärast vaidlusaluse loovutuslepingu sõlmimist, muuta otsust heade kommete vastaseks. (p 18)
Osanike otsuste vastuvõtmiseks on seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177) ja osanikud väljendavad oma tahet eelkõige osanike otsuste kaudu. Osanike otsus on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt RKTKo 3-2-1-72-13, p 21; RKTKo 3-2-1-157-10 p 12; RKTKo 3-2-1-38-06, p 10). (p 16) Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). (p 16)
ÄS § 181 lg 3 ja TsÜS § 131 reguleerivad erinevaid õiguslikke olukordi. ÄS § 181 lg 3 puhul on tegemist lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt on juhatuse liige õigustatud tegema iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemise on heaks kiitnud juhatusest kõrgemalseisev organ (osanikud või nõukogu). Kui sellist nõusolekut ei ole, siis on tehing tühine (ÄS § 181 lg 3). TsÜS § 131 seevastu reguleerib tehingu tühistamist esindaja kohustuste rikkumise tõttu. Kui juhatuse liige ja osaühing on teinud tehingu ja sellega ei ole nõustunud ega seda ka hiljem heaks kiitnud osanikud ning kui tehing ei ole tehtud osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel, siis on selline tehing tühine. Tühist tehingut ei pea tühistama ja seda ei saagi tühistada, sest tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. (p 15)
Kui maakohus leiab, et tõend on asjakohatu põhjusel, et see ei ole usaldusväärne, siis tuleb maakohtul keelduda tõendi vastuvõtmisest ja anda tõendi esitanud menetlusosalisele TsMS § 230 lg 2 järgi võimaluse tõendada sama asjaolu muude tõenditega (vt RKTKo 3-2-1-41-14, p 10). (p 14)
Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt RKTKo 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo 3-2-1-116-10, p 39; RKTKo 3-2-1-153-10, p 16). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt RKTKo 3-2-1-41-15, p 18). (p 19)
Maakohtu poolseks eelmenetluse korraldamise kohustuse rikkumiseks võib pidada olukorda, kus kohus jätab määratlemata selge vaidluseseme (TsMS § 392 lg 1) ja jätab andmata pooltele selge ja lõpliku tähtaja tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1). (p 14) Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt RKTKo 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo 3-2-1-116-10, p 39; RKTKo 3-2-1-153-10, p 16). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt RKTKo 3-2-1-41-15, p 18). (p 19)
Kui otsuse tegemisel hääletab isik, kes seaduse järgi ei võinud hääletada, on antud hääl tühine, kuid TsÜS § 33 lg 3 järgi saab juhul, kui hääled mõjutasid otsuse tegemise võimalikkust või otsuse sisu, nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. Kui nõukogu liige, kes ei võinud hääletada, hääletab nõukogu otsuse poolt, ei arvestata tema hääli häälte kokkulugemisel ega häälteenamuse määramisel ja kui tema hääli arvestamata hääletas poolt piisav arv teisi nõukogu liikmeid, on nõukogu otsus võetud vastu kooskõlas seadusega. (p 18) Nõukogu otsus ei saa olla tühine seepärast, et tehingule anti heakskiit liiga hilja. Seadus ei näe heakskiidu jaoks ette mingit üldist õigustlõpetavat tähtaega, seega ei saa üksnes asjaolu, et heakskiit on antud enam kui aasta pärast vaidlusaluse loovutuslepingu sõlmimist, muuta otsust heade kommete vastaseks. (p 18)
Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). (p 16)
ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt RKTKo 3-2-1-74-15, p 13). (p 16) Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). (p 16) Osanike nõusolek võib juhatuse liikmega tehingu tegemiseks olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes. (p 17)
3-2-1-79-15 PDF Riigikohus 23.09.2015
TsMS § 238 lg 1 p 2 on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15). Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust rahuldamata (vt ka Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-15, p 16). (p 9)
Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks. TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). TsMS § 277 lg 2 sätestab vaid ühe võimaluse, kuidas dokumendi võltsitust põhjendada, välistamata seejuures teisi võimalusi. (p 10)
Olukorras, kus üks pool on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse dokumentidel, peab teine pool selle kostja väite ümber lükkama (TsMS § 230 lg 1). (p 9)
Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks. TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). TsMS § 277 lg 2 sätestab vaid ühe võimaluse, kuidas dokumendi võltsitust põhjendada, välistamata seejuures teisi võimalusi. (p 10) Tsiviilmenetluses ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmist ei saa põhjendada kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisiga, kui kriminaalasjas antud eksperdiarvamust ei ole välja nõutud ega käsitletud tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt (TsMS § 293 lg 3). (p 11) Eksperdiarvamusel, nii nagu igal teiselgi tõendil, ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, ning kohus peab eksperdiarvamust hindama seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõrvuti teiste tõenditega (TsMS § 232 lg 1). (p 12)
3-2-1-41-15 PDF Riigikohus 29.04.2015
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). (p 12) Ainuüksi ettevõtja tegevusele kohalduvast riiklikust järelevalvest ning võimalikust avalik-õiguslikust vastutusest ei saa järeldada, et kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmisel puuduvad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Lisaks ei saa tühist tehingut kehtivaks muuta ka see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, sest tehingu tühisuse hindamisel on oluline tehingu materiaalne alus (Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02, p 14; 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05, p 11). ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. (p 13)
Võrgutasu kokkuleppe tühisusega ei kaasne automaatselt kogu võrguteenuse osutamise kokkuleppe tühisus, vaid TsÜS § 85 järgi tuleb hinnata kokkulepet tervikuna ja võtta seisukoht, kas võrguteenuse tasu kokkuleppeta oleks leping ilmselt sõlmitud või mitte (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 14)
Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise regulatsiooni. Teenuse osutajal on õigus nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. (p 16)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). (p 19)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19) Asudes seisukohale, et menetlusosalise esitatud tõend on ebausaldusväärne, annab kohus esitatud tõendile hinnangu. Kohus võib sealjuures tugineda asjaoludele, mille esitas teine menetlusosaline. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. (p 21)
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohtu hinnangul on menetlusosalise nõuded ebaselged, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Maakohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata. Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohus on hinnanud menetlusosalise nõuded ebaselgeks, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Kohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata. Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18) Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19) Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis need rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis saavad eelmenetluse nõuete rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
3-2-1-141-13 PDF Riigikohus 16.12.2013
TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks või kui täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi või kui tehtud täitetoiming tühistatakse. See tähendab esmalt, et katkemise toime on täitedokumendi täitmiseks esitamisel üksnes juhul, kui selle alusel ka täitemenetlust alustatakse, st kui täitedokument on nõuetekohane ja täitemenetluse eeldused on täidetud. „Täitedokumendi tagasivõtmiseks" viidatud sätte tähenduses tuleb lugeda eelkõige TMS § 48 lg 1 p 1 järgset täitemenetluse lõpetamist sissenõudja avalduse alusel. Sel juhul ei loeta aegumist samuti katkenuks ja aegumist arvestatakse täitedokumendist tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ajast. Nii välditakse korduva täitemenetluse algatamisega aegumise ebamõistlikult pikaks venitamist. „Täitetoimingu tühistamiseks" saab viidatud sätte mõttes lugeda mh täitemenetluse lõpetamist TMS § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes või TMS § 48 lg 1 p 7 alusel täitemenetluse põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. (p 29)
Enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema kümne aasta pikkune ja 1. märtsil 2021 lõppev aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt põhjenduste kohta lähemalt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11–13). (p 22)
Pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 25). Esitatud dokumentaalne tõend, millest tulenevatele asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on asjakohatu ja tuleb tagastada. (p 17)
3-2-1-113-13 PDF Riigikohus 30.10.2013
Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu. (p 15)
TsMS § 282 lg 1 alusel on võimalik dokumendiga tutvumise nõude rahuldamine isiku suhtes, kelle valduses peab dokument seaduse järgi olema, kuid kes väidab, et dokumenti tema valduses pole (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-10, p 15). (p 18)
Ringkonnakohtul tuleks asja uuel arutamisel kaaluda ekspertiisi määramist S.L allkirja võltsituse kahtluse kõrvaldamiseks või kinnitamiseks olukorras, kus toimikus olevad väidetavalt S.L allkirjastatud dokumendid on esitatud ärakirjadena, mitte algdokumentidena ja nendel dokumentidel olevad S.L allkirjad visuaalselt erinevad üksteisest ning arvestades ka kassatsioonimenetluses esitatud uuringuaktis toodud asjatundja arvamust.
3-2-1-154-08 PDF Riigikohus 05.03.2009
Kui osaühing nõuab tema huvides käsunduslepingu alusel tegutsenud isikult kahju hüvitamist põhjusel, et raha ei kasutatud osaühingu huvides, saab isik osaühingu huvides raha kasutamist tõendada ka osaühingu raamatupidamises kirjeldamata arvetega, kui isikul ei olnud käsunduslepingust tulenevat kohustust korraldada osaühingu raamatupidamist. Kohus peab neid arveid hindama ning kindlaks tegema, kas ja millised arved tõendavad raha tegelikku kasutamist hageja huvides.
3-2-1-116-08 PDF Riigikohus 10.12.2008
TsMS § 238 lg 2 aluste puudumisel on võimalik dokumentaalsest tõendist nähtuvat ümber lükata kõigi teiste tõenditega.
Kui pärast esitajaaktsia vahetamist nimeliseks aktsiaks esitajaaktsia tähti ära ei võetud ja need võõrandati, siis ei andnud see omandajale esitajaaktsiast tulenevaid õigusi. 31. detsembrini 2000. a kehtinud ÄS § 228 lg 3 kehtestas, et esitajaaktsiast tulenevad õigused loetakse kuuluvaks isikule, kelle valduses on aktsiatäht, kui vastupidine ei ole tõendatud või seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama ajani kehtinud ÄS § 230 lg 2 kohaselt võõrandati esitajaaktsia aktsiatähe üleandmisega. Ka esitajaaktsia võõrandamisel üleandmist tuleb sisustada sarnaselt AÕS §-s 92 sätestatuga. Seega eeldas ka esitajaaktsia omandamine omandaja poolt aktsiatähe valduse saamist ja kokkulepet aktsiatähe võõrandamise kohta võõrandaja ja omandaja vahel.
3-2-1-107-07 PDF Riigikohus 05.12.2007
VÕS § 1042 alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude tõendamiseks võib menetlusosaline esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente.
TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline.
Alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara. VÕS § 1042 alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude tõendamiseks võib menetlusosaline esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente. VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on tehtud kulutused ja selle sätte alusel ei saa välja mõista juurdeehituse väärtust.
3-2-1-71-07 PDF Riigikohus 26.09.2007
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega võlaõigusseadus ei näe ette, et puudustest teavitamist saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga.
Kui asi vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja eelnevalt üle vaadanud, siis tuleb eeldada, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud. Seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik. Kui ostja oli nõus omandama korteri talle teadaolevate puudustega, siis ei saa ta tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et korteriomand pidi olema keskmise kvaliteediga. Ostetud asja ülevaatamise kohustus pärast müügilepingu sõlmimist on VÕS § 219 järgi üksnes isikul, kes on müügilepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega võlaõigusseadus ei näe ette, et puudustest teavitamist saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga.
VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingupool alandada tema poolt kohustuste täitmise eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse, kui ta võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise. VÕS § 103 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab võlgnik kohustuse mittevabandatava rikkumise eest (vt VÕS § 103 lõiked 2 ja 3), välja arvatud, kui seadusest või lepingust tulenevalt ei sõltu vastutus rikkumise vabandatavusest (vt VÕS § 103 lg 4).
Seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik. Kui ostja oli nõus omandama korteri talle teadaolevate puudustega, siis ei saa ta tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et korteriomand pidi olema keskmise kvaliteediga.
VÕS § 14 lg-st 2 tuleneb kohustus teatada lepingueelsete läbirääkimiste teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu isikul on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kui isik vajas korterit elamiseks, siis oli tema huviks enne müügilepingu sõlmimist muu hulgas saada teada, kas ja missugust remonti ostetav korter vajab selleks, et sinna saaks mõistliku aja jooksul pärast müügilepingu sõlmimist elama asuda.
3-2-1-7-07 PDF Riigikohus 14.03.2007
TsMS § 260 lg 1 mõtte kohaselt ei ole välistatud kostja abikaasa tunnistajana ülekuulamine. See, et kostja abikaasa viibis kostja nõustajana maakohtu istungil ja andis tsiviilasja kohta omapoolseid selgitusi, ei saa olla aluseks tema tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisele. Nõustajana istungil viibinud isiku tunnistajana ülekuulamisel saab hinnata kriitilisemalt tema ütluste usaldusväärsust.
PalS § 31 lg 3 ei keela tööandjat töötaja palka või selle osa üle kandmast töötaja suulise avalduse alusel teisele isikule ega keela töötajal heaks kiitmast palga maksmist teisele isikule juhul, kui tööandja on palga maksnud teisele isikule ilma töötaja eelneva nõusolekuta kas eksimuse tõttu või muul põhjusel. Samasugust regulatsiooni tuleb analoogia korras rakendada ka PalS § 27 lg-s 2 nimetatud töölähetuskulude väljamaksmisel.
3-2-1-154-05 PDF Riigikohus 18.01.2006
Kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks ebapiisavad või vastuolulised, peab kohus andma pooltele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui ringkonnakohus võis ise tühistada maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, kuid ei ole seda teinud, siis võib Riigikohus TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel maakohtu otsuse tühistada.
3-2-1-89-04 PDF Riigikohus 01.11.2004
Kuna kooskõlastatult tegutsevad isikud võivad väärtpaberituru seaduse § 168 järgi tegutseda ka suulise kokkuleppe alusel, siis saab TsMS § 90 lg-st 2 tulenevalt valitseva mõju olemasolu tuvastada ka tunnistajate ütlustega.
Kui isik omab äriühingus valitsevat mõju otseselt või temaga kooskõlastatult tegutsevate isikute kaudu, ei tohi nende isikute hääli lugeda üldkoosoleku kvoorumi hulka. Sellega on tagatud aktsionäride kaitse, kellele jäeti ülevõtmispakkumine seadusevastaselt tegemata. Olukorras, kus valitsevat mõju omav isik puudub, on kõigil aktsionäridel õigus hääletada. Kooskõlastatult tegutsevate isikute määratluse all peab väärtpaberituru seaduse § 168 silmas isikute koostegutsemist hääleõiguse teostamisel vastavalt kokkuleppele ja eesmärgiga saavutada või säilitada valitsev mõju sihtemitendis. Kohustusliku ülevõtmispakkumise eesmärk on väikeaktsionäride õiguste kaitse olukorras, kus üldkoosoleku toimumise ajal on isikul sihtemitendis valitsev mõju. Ülevõtmispakkumise reeglite või sihtemitendi aktsiate ülevõtmispakkumist reguleerivate sätete rikkumise eest võidakse väärtpaberituru seaduse § 237^20 järgi karistada rahatrahviga.
Üldkoosoleku otsusele hinnangu andmisel tuleb lähtuda selle toimumise ajal kehtinud seadusest.
3-2-1-60-00 PDF Riigikohus 22.06.2000
III-2/1-52/95 PDF Riigikohus 27.09.1995
III-2/3-4/94 PDF Riigikohus 21.02.1994

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json