/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-122860/45 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.10.2019
Kohtul ei ole võimalust ka menetlusosaliste nõusolekul menetleda asja muus keeles kui eesti keeles. (p 14.1) Tunnistaja ütluste andmine muus keeles ilma tõlketa on oluline menetlusnormi rikkumine. Tunnistaja ütluste eestikeelse tõlke puudumise saab üldjuhul kõrvaldada üksnes tunnistaja uue ärakuulamise teel. (p 14.2)
Kohus peab TsMS § 52 lg-st 2 tulenevat diskretsiooniõigust kohaldama selliselt, et protokollib salvestiste põhisisu alati, kui tunnistaja ütluste, eksperdi suulise arvamuse ja menetlusosalise vande all antud seletusega soovitakse tõendada asjaolusid, millest asja lahendamine olulises osas sõltub. Tunnistaja ütluste põhisisu protokollimine tagab kohtule efektiivsema võimaluse tunnistaja ütluste alusel asjaolude tuvastamiseks ning tagab menetlusosalistele efektiivsema võimaluse teostada kaebeõigust tõendite hindamise vaidlustamise kontekstis. Salvestatud ütluste ja vaatluse tulemuste kohta protokolli märke tegemisega võib piirduda üksnes siis, kui sellega ei jäeta protokollist välja asja lahendamise seisukohalt olulist. (p 13.2) TsMS § 52 lg 2 sätestab ainult tunnistajate, ekspertide ja menetlusosaliste salvestatud ütluste ning vaatluse salvestatud tulemuste protokollimata jätmise võimaluse. Viidatud norm ega muu säte ei võimalda teha järeldust, et digitaalse protokolli koostamisel võiksid muud TsMS § 50 lg-s 1 märgitud andmed (sh nt menetlusosaliste avaldused ja taotlused, istungil tehtud korraldused ja lahendid) kohtuistungi helisalvestamisel jääda TsMS § 51 lg-s 1 sätestatud vormis protokollimata. (p 13.3)
Tunnistaja ütluste andmine muus keeles ilma tõlketa on oluline menetlusnormi rikkumine. Tunnistaja ütluste eestikeelse tõlke puudumise saab üldjuhul kõrvaldada üksnes tunnistaja uue ärakuulamise teel. (p 14.2)
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13). Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajaduse korral hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Menetlusõiguse normi rikkumise, mis seisnes tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmises, saab ringkonnakohus tunnistajaid üle kuulates ise kõrvaldada (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 15.5). (p 15)
3-2-1-41-17 PDF Riigikohus 10.05.2017
Ringkonnakohtul ei ole üldist kohustust varem üle kuulatud tunnistajat uuesti üle kuulata. Olukorras, kus ringkonnakohus saab maakohtus toimunud ülekuulamise protokolli põhjal piisavalt hea ülevaate ülekuulamise käigust ja tunnistajate ütluste sisust ning tal ei teki kahtlusi protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta, saab ta anda tunnistaja ütlustele hinnangu ka üksnes maakohtu istungi protokolli põhjal. (p 13)
Kui ringkonnakohus jätab TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohad põhjendamata ning rikub TsMS §-st 653 tulenevat maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. (p-d 12.1., 12.3., 12.5.)
3-2-1-109-16 PDF Riigikohus 02.11.2016
TMS § 26 lg-st 2 ja § 59 lg-st 2 ei tulene kohtutäituri õigust nõuda võlgniku abikaasalt täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. TMS § 26 lg-st 2 ja TMS § 59 lg-st 2 tuleneb kohtutäituri õigus nõuda võlgniku tasunõude kohta andmeid võlgniku suhtes kohustatud isikutelt, sh tööandjalt; andmeid võlgniku vara kohta võlgniku suhtes kohustatud isikutelt ja isikutelt, kelle valduses on võlgniku vara. (p 16)
Elatisabi seaduse eelnõuga (1076 SE I) täpsustati TMS § 26 lg 2 sõnastust ennekõike selleks, et tagada kohtutäiturile õigus nõuda võlgniku töötasuga seotud teavet tööandjalt või isikutelt, kellele võlgnik osutab tasu eest teenust. (p 15) TMS § 26 lg-st 2 ja § 59 lg-st 2 ei tulene kohtutäituri õigust nõuda võlgniku abikaasalt täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. TMS § 26 lg-st 2 ja TMS § 59 lg-st 2 tuleneb kohtutäituri õigus nõuda võlgniku tasunõude kohta andmeid võlgniku suhtes kohustatud isikutelt, sh tööandjalt; andmeid võlgniku vara kohta võlgniku suhtes kohustatud isikutelt ja isikutelt, kelle valduses on võlgniku vara. Lisaks peab TMS § 26 lg 2 järgi nõutav teave olema täitemenetluseks vajalik (p 16-17).
TsMS § 258 p-s 3 ei ole silmas peetud, nagu peaks abikaasa andma ütlusi iga asjaolu kohta, millel on mingi puutumus perekonnasuhtega seotud varalise suhtega (sh abikaasade varaga), vaid ütluste andmise kohustust vaidlustes, mille sisuks ongi perekonnasuhetest tingitud varaline vaidlus. Seejuures on TsMS § 257 lg 1 p-s 5 sätestatud privileegi eesmärgiks vältida lähedaste isikute vastu tunnistamisest tekkivat huvide konflikti vaidlustes, kus ei lahendata perekondlikest varalistest suhetest tekkinud vaidlusi, mille puhul sellise konflikti vältimine ei ole juba vaidluse olemusest tulenevalt võimalik (vt sarnased sätted ka KrMS § 71 lg 1 p 5 ja MKS § 64 lg 1 p 5). (p 18)
3-2-1-24-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
TsMS § 257 lg 4 kohaselt on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku. Kohtul on õigus artikli kirjutanud ajakirjanik vande all tunnistajana üle kuulata ning ajakirjanikul on iseenesest õigus TsMS § 257 lg 4 järgi keelduda ütluste andmisest. Samas ei saa selles sättes sisalduvat regulatsiooni tõlgendada hageja kahjuks. Seetõttu ei muuda TsMS § 257 lg-s 4 sätestatu VÕS § 1047 lg-st 2 tulenevat asjaolude tõendamise koormust. Kui ajakirjanik vahendab tunnistajana informatsiooni, mille ta väidetavalt sai oma „allikalt", siis ei ole ta küll TsMS § 257 lg-st 4 tulenevalt kohustatud ütlusi andma ja teda ei saa ütluste andmisest keeldumise eest võtta kriminaalvastutusele karistusseadustiku § 318 alusel, kuid tsiviilasja lahendava kohtu jaoks jääb selline informatsioon paljasõnaliseks ja kontrollimatuks. Asjaolul, et ajakirjanik võib samade faktiväidete avaldamise tõttu vastutada hageja ees kostjaga solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi, võib olla tähtsust ajakirjaniku kui tunnistaja ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel. (p 15)
Riigikohtu praktika järgi tuleb VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet kohaldada ka VÕS § 1047 lg 4 puhul. See tähendab, et kui hageja kohta avaldati tema au teotavaid (mainet kahjustavaid) andmeid, siis peab kostja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber lükata või parandada. VÕS § 1047 lg 2 mõttest tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 13). (p 13) TsMS § 257 lg 4 kohaselt on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku. Kohtul on õigus artikli kirjutanud ajakirjanik vande all tunnistajana üle kuulata ning ajakirjanikul on iseenesest õigus TsMS § 257 lg 4 järgi keelduda ütluste andmisest. Samas ei saa selles sättes sisalduvat regulatsiooni tõlgendada hageja kahjuks. Seetõttu ei muuda TsMS § 257 lg-s 4 sätestatu VÕS § 1047 lg-st 2 tulenevat asjaolude tõendamise koormust. Kui ajakirjanik vahendab tunnistajana informatsiooni, mille ta väidetavalt sai oma „allikalt", siis ei ole ta küll TsMS § 257 lg-st 4 tulenevalt kohustatud ütlusi andma ja teda ei saa ütluste andmisest keeldumise eest võtta kriminaalvastutusele karistusseadustiku § 318 alusel, kuid tsiviilasja lahendava kohtu jaoks jääb selline informatsioon paljasõnaliseks ja kontrollimatuks. Asjaolul, et ajakirjanik võib samade faktiväidete avaldamise tõttu vastutada hageja ees kostjaga solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi, võib olla tähtsust ajakirjaniku kui tunnistaja ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel. (p 15)
VÕS § 1047 lg 4 sätestab, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Riigikohus on selgitanud, et VÕS §-s 1047 kasutatavad terminid ,,andmed" ja ,,faktilist laadi andmed" on samatähenduslikud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10; 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 26). Sellest tulenevalt nimetatakse kohtupraktikas andmete avaldamist VÕS § 1047 tähenduses ka faktiväite avaldamiseks. Kohtupraktikas üldtunnustatud seisukoha järgi on faktiväide põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Seevastu ei ole võimalik tõendada isiku kohta antud ja avaldatud väärtushinnangu sisu tõesust või väärust (vt selle kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10; 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 26; 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 18). (p 10) VÕS § 1047 lg 4 järgi ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks võivad olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12; 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 27; 19. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-07, p-d 13 ja 17). Seega ei pea faktiväidet, mille ümberlükkamist isik taotleb, olema kostja avaldanud sõnaselgelt. On oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust. (p 13)
VÕS § 1047 lg 4 sätestab, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Riigikohus on selgitanud, et VÕS §-s 1047 kasutatavad terminid ,,andmed" ja ,,faktilist laadi andmed" on samatähenduslikud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10; 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 26). Sellest tulenevalt nimetatakse kohtupraktikas andmete avaldamist VÕS § 1047 tähenduses ka faktiväite avaldamiseks. (p 10) VÕS § 1047 lg 4 kohaldamise eelduseks ei ole ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 lg-te 1–3 järgi. Seetõttu ei ole oluline ka see, et ebaõigete andmete avaldamisega oleks teotatud isiku au (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 27; 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, p 26; 31. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-07, p 14; 19. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-07, p 14). (p 14)
3-2-1-112-12 PDF Riigikohus 10.10.2012
TsÜS § 118 lg 2 reguleerib volituse tekkimist esindajana tegutseva isiku tegevuse talumise tulemusena. Selle sätte alusel võib lepingu sõlminud isiku volitus tekkida juhul, kui isik teadis või pidid teadma, et teine isik tegutseb tema nimel esindajana, ning isik talus sellist tegevust, st ei katkestanud ega lõpetanud seda.
Tunnistajate ütlustega arvestamata jätmine kauba koguse ja üleandmise osas ei ole põhjendatav asjaoluga, et hageja on füüsilisest isikust ettevõtja, kes peab olema huvitatud, et kauba üleandmine dokumenteeritakse.
Tunnistajate ütlustega arvestamata jätmine kauba koguse ja üleandmise osas ei ole põhjendatav asjaoluga, et hageja on füüsilisest isikust ettevõtja, kes peab olema huvitatud, et kauba üleandmine dokumenteeritakse.
3-2-1-99-11 PDF Riigikohus 09.11.2011
TsMS § 264 lg 1 ei keela tunnistajale erinevate dokumentide näitamist. See säte annab kohtule laia diskretsiooniõiguse, otsustamaks, milliste märkmete kasutamist tunnistajal lubada. Ei ole välistatud, et asjaolu, et tunnistaja kasutas märkmeid, arvestatakse tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Sellisel juhul on tegemist tõendite hindamisega.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.
Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda nõuete osas, mis muutusid sissenõutavaks pärast võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulit 2002.a. Kui nõuded muutusid sissenõutavake enne 1. juulit 2002, siis tuleb kohaldada TsK § 231 lg-t 1. Samuti kohalduvad sellisel juhul kõik muud ENSV tsiviilkoodeksis sätestatud viivise arvestamise põhimõtted (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 13-24).
Alusetu rikastumise nõude esitamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja varasemast käitumisest nähtus, et ta ei kavatse kostja vastu nõuet kunagi esitada.
3-2-1-111-08 PDF Riigikohus 21.11.2008
TsÜS § 104 lg 1 järgi loetakse tingimus saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Nimetatud normi kohaldamiseks ei ole vaja esitada asjaolusid tehingu kahjulikkuse kohta. TsÜS § 104 lg 1 kohaldamiseks on piisav esile tuua, et äramuutva tingimuse saabumine ei olnud tingimust takistanud poolele kasulik. Selleks piisab üksnes, kui tõendatakse, et tingimuse saabumisega jäänuks tingimuse saabumist takistanud pool millestki ilma. TsÜS § 104 lg 1 koosseisuliste tunnuste hulgas ei ole õigusvastast käitumist, vaid hea usu põhimõtte vastane käitumine.
Kohus saab hinnata seda, kas leping vastab headele kommetele, ka omal algatusel. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil.
Allkirjastamata otsuseteksti edastamist ei saa lugeda otsuse kättetoimetamiseks.
Kui ringkonnakohtul tekib kahtlus, et tunnistaja on erapoolik, oleks otstarbekas tunnistaja uuesti ära kuulata. Piisav ei ole tõendamisstandard "hageja kahtlusega nõustumine". Kuigi seadus ei pane ringkonnakohtule varem ära kuulatud tunnistaja uuesti ärakuulamise kohustust, on tsiviilkohtumenetluse üheks põhimõtteks see, et kohus uurib tõendeid vahetult (TsMS § 243 lg 1). Sel juhul oleks võimalik kasutada ka TsMS § 262 lg-tes 1 ja 8 nimetatud viise tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
Asja ülevaatlikkuse huvides oleks kohtuotsuse kirjeldavas osas vajalik lühidalt näidata asja eelnev menetluskäik kohtutes.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-08.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-5-06.
3-2-1-17-06 PDF Riigikohus 05.04.2006
Tunnistaja ütlustena saavad kohtud arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi. Kriminaalasja eeluurimisel koostatud tunnistajana ülekuulamise protokolle võib hinnata üksnes kui dokumentaalseid tõendeid.
VÕS § 448 lg 2 ei reguleeri asjaolude tõendamise koormuse jagamist. Seega ei ole kindlustusvõtjal kohustust kindlustusjuhtumi toimumisel tõendada, et ta täitis kindlustuslepingut nõuetekohaselt. Üldise tõendamiskoormise reegli kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Hea usu põhimõttest tulenevalt võib asjaolude tõendamise koormuse poole kahjuks ümber pöörata, kui ta rikub seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust.
Enne 1. jaanuarit 2006 kehtinud TsMS §-st 332 tulenevalt ei ole esimese astme kohtus tunnistaja poolt antud ütlustes esinevaid lünki võimalik täita teisti, kui tunnistajat ringkonnakohtu istungil üle kuulates.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-25-04.
3-2-1-79-96 PDF Riigikohus 05.06.1996
Perekonnaseaduse kohaselt võidakse eestkoste seada lapse üle, kes on vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud mitte vanema süülise käitumise tõttu, vaid muudel põhjustel. Perekonnaseadus ei keela lapsele eestkostja määramist kui lapsel on seadusliku esindajana olemas vanem. Vaidluses lapse üle ei saa last kutsuda kohtuistungile tunnistajana, sest lapse seaduslik esindaja on protsessis pooleks ning esindatav ja tunnistaja ei saa protsessis esineda ühes isikus.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json