/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 32| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-3785/114 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.04.2019
Dokumendi võltsitusele tuginemine TsMS § 277 mõttes tähendab seda, et vaidlustatakse dokumendi ehtsust. Siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Isegi kui lepingudokument ei ole võltsitud TsMS § 277 mõttes, saavad lepingust tulenevad õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega tühistatud). (p 14)
Isegi kui leping on osadeks jagatav, ei saa olukorras, kus kolmel lepinguosalisel on omavahel seotud õigused ja kohustused, eeldada, et leping oleks sõlmitud ka ilma kolmanda lepinguosaliseta. Kui kaks lepingupoolt soovivad TsÜS §-le 85 tuginedes väita, et tehing siiski nende vahel kehtib, peavad nad mh põhjendama ja tõendama, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. (p 16)
Kohtuotsuse täitmise korda on võimalik kindlaks määrata ka ringkonnakohtus (vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 22)
Kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). (p 24) Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada või et kohus saaks selle rahuldada alles siis, kui eelneva kohtumenetluse käigus on lõplikult kindlaks tehtud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on (osaliselt) väärtusetu. Selleks, et esitada isiku vastu kahju hüvitamise nõue, ei pea kahju suurus alati olema täpselt tõendatav. (p 25)
Seadus ei reguleeri otseselt seda, kuidas peaks olukorras, kus täitedokumendis on täitemenetluse alustamine ühe kostja vastu seatud sõltuvusse sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita teise kostja suhtes, tegema kindlaks, kas täitmine esimese kostja suhtes on ebaõnnestunud. (p 26) Samas sisaldab TMS sätteid, mis reguleerivad olukordi, kus mõningate asjaolude saabumine või tähtaegade kulgemine on seatud sõltuvusse sellest, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. (p 26.1) Täitemenetluse ebaõnnestumise tõendamiseks on sissenõudjal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi täitemenetluse ebaõnnestumise kohta (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2 ja 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2). (p 26.2) TMS § 217 lg 1 võimaldab esitada kaebuse olukorras, kus täitur keeldub täitemenetlust alustamast või täitetoimingut tegemast (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 14). Välistatud ei ole ka tuvastushagi esitamine täitedokumendi tõlgendamiseks TsMS § 368 lg 2 järgi. (p 26.3)
2-16-8552/156 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2019
Tingimusliku vastuhagi esitamisel ei pea kostja selleks, et tagada vastuhagi lahendamine, esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi lahendamise peale. Vastuhagi tuleb lahendada sõltumata vastuapellatsioonkaebuse esitamisest (p 13)
Tehingutest, mille eesmärgiks on maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine võlausaldajate kahjustamise eesmärgil, tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud PankrS-is tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut ning see välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise. (p 19) Kui hageja väidab, et võlgniku juhatuse liige tegi tehinguid esindusõiguseta, siis tuleb tehingute kehtivust hinnata esindusõigust reguleerivate sätete kohaselt. TsÜS § 86 üldsättena sellisel juhul ei kohaldu. (p 20)
Kuivõrd väärtpaberi pantimisel on tegemist asjaõigusliku pandiõigusega, siis ei saa pooled kokku leppida, millistel tingimustel pant tekib, vaid pandiõiguse tekkimise määrab kindlaks EVKS § 16 lg 2. (p 22)
TsÜS § 128 lg 1 ja § 129 lg 1 alusel saab hinnata vaid konkreetsete tehingute tühisust. Ühe tehingu tühisusest TsÜS § 128 lg 1 alusel ei saa järeldada teiste sama esemega tehtud tehingute tühisust. (p 26)
Pankrotimenetluses tehingute tagasivõitmise nõude lahendamisel ei pea kohus arvestama ainult sellega, millised nõuded on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Pankrotimenetluse dokumendid ja menetluses tehtud kohtulahendid on kohtu jaoks üksnes dokumentaalseteks tõenditeks, mida kohus peab hindama koosmõjus teiste tõenditega. (p 32)
Lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Tasaarvestus ei ole vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus. Kohus ei saa eeltoodust kunstlikult mööda minna, nimetades tasaarvestust rahalise kohustuse täitmiseks tasaarvestuse kokkuleppe alusel. (p 38)
Lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Tasaarvestus ei ole vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus. Kohus ei saa eeltoodust kunstlikult mööda minna, nimetades tasaarvestust rahalise kohustuse täitmiseks tasaarvestuse kokkuleppe alusel. (p 38)
3-2-1-33-17 PDF Riigikohus 17.05.2017
Kriminaalasjas tehtud jõustumata lahend ei ole tsiviilkohtumenetluses lubamatu tõend. Kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt nt RKTKo nr 3-2-1-91-11, p 10; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 25). (p 35)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)
Kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab muu hulgas seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. (p 20.1.) Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.) Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt RKTKo nr 3-2-1-13-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 23) Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse põhjusel, et kumbki madalam kohtuaste ei olnud asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal teinud kindlaks hageja nõude alusnormide eelduseid, ei või ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel piirduda maakohtu menetluses tuvastatud asjaoludega. (p 25)
Olukorras, kus pankrotis äriühingul on mitu haldurit ja neile ei ole kehtestatud ühist esindusõigust, võib kumbki haldur iseenesest kassatsioonkaebuse esitada (PankrS § 54^1 lg 2), kuid kui kassatsioonkaebuse esitavad mõlemad haldurid, siis ei saa neid pidada kaheks eri menetlusosaliseks ja nad ei saa teha eraldi ühte ja sama menetlustoimingut. (p 38)
Kannatanul kriminaalasjas (ja eriti juhul, kui ta ei ole esitanud tsiviilhagi), ei ole vähemalt üldjuhul kohustust tutvuda kriminaalasja menetluse vältel iga üksiku asja juurde võetud tõendiga isegi juhul, kui need tõendid on talle e-toimiku vahendusel nähtavaks tehtud. (p 36)
Apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kuna kõrgema astme kohus ei saa põhjendamata lahendit kontrollida, siis ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas nõustumine maakohtu otsuse põhjendustega oli õige või mitte. Kohtulahendi põhjendamise kohustust ei saa lugeda täidetuks, kui ringkonnakohus märgib otsuses üksnes seda, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. (p 21)
3-2-1-134-16 PDF Riigikohus 02.05.2017
Dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul tuleb hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi (vt RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 13; RKTKm nr 3-2-1-93-14, p 22). Kohaldatavad on kahju hüvitamise üldreeglid, sh võlaõigusseaduse § 128 lg 3. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st seda, kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates muuhulgas võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 54)
Seadusandja tahteks on olnud avalikes huvides toimuvates menetlustes anda kohtule võimalus jätta olenevalt asja sisust kohtukulud täielikult või osaliselt riigi kanda. TsMS § 172 lg 1 ei sätesta võimalust jätta menetluskulusid riigi kanda. (p-d 35, 37, 39) Ärikeelu kohaldamise menetlusega kaasnevate kohtukulude jaotuseks saab kohaldada TsMS § 172 lg 3 teist lauset, mis sarnaselt ärikeelu kohaldamisega rakendub avalikes huvides toimuvates hagita menetlustes. Selle sätte analoogia alusel rakendamine jätab kohtule vajaliku otsustusruumi, mis võimaldab konkreetse kohtuasja asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas ja millises ulatuses jäävad ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtukulud riigi kanda. (p 39) TsMS § 172 lg 8 sätestab erinormina kohtuväliste kulude jaotamise ja kindlaks määramise korra. (p 40)
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. (p 56)
Ärikeelu kohaldamise menetluses on menetlusosaliseks vaid isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse. Ärikeeldu kohaldatakse preventiivse sunnivahendina. Preventiivse õiguskaitsevahendina võib ärikeeld seega sarnaselt kriminaalmenetluses rakendatavate tõkenditega (näiteks ametist kõrvaldamisega KrMS § 141 alusel) tõkestada edasiste kuritegude toimepanemist . Ärikeeldu kohaldatakse kohtu algatusel avalikes huvides ning menetlusosalisel puudub võimalus menetlusest hoiduda. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-124-09). (p 34) Ärikeelu kohaldamine on olemuslikult sarnane karistusseadustiku §-des 49 ja 49^1 sisalduvate sanktsioonidega. (p 50)
Kohtuväliste kulude kandmine vähendab isiku vara ning riivab tema omandipõhiõigust (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-169-12, p 45). (p 42)
TsMS § 172 lg 8 sätestab erinormina kohtuväliste kulude jaotamise ja kindlaks määramise korra. (p 40) Kohtuväliste kulude kandmine vähendab isiku vara ning riivab tema omandipõhiõigust (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-169-12, p 45). (p 42) TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause eesmärk on piirata riigi hüvitatavaid kulusid, vähendada avaliku võimu kulutusi kohtupidamisele ja kaitsta riigi rahalisi huve. Selline normi eesmärk on legitiimne (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-85-09, p 121). Sellist regulatsiooni saab pidada sobivaks ja vajalikuks. TsMS § 172 lg 8 kolmandas lauses sisalduv piirang ei ole mõõdukas. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei saa kaaluda üles ärikeelu kohaldamise menetlusega seotud intensiivset omandiõiguse piirangut. Silmas tuleb pidada, et ärikeelu kohaldamise menetluse algatajaks on kohtu vahendusel riik ning sellele allutatud isikul ei ole võimalik menetlust vältida. Kui menetlusosaline on ärikeelu kohaldamise kohtumenetluses osalemise tõttu teinud märkimisväärseid kulutusi, siis on ta pidanud katma oma vara arvel talle ebavajalikke kohtuväliseid kulusid. Mõõdukaks ei saa pidada menetlusosalisele pandud kohustust kanda kohtukulusid, mis on seotud avalikes huvides toimuva menetlusega, mille tulemusena selgub, et sunnivahendi kohaldamiseks puudub alus. Analoogiliselt kriminaalmenetlusõigusliku menetluskulude hüvitamise regulatsiooniga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral tuleb ka ärikeelu kohaldamata jätmise korral tsiviilkohtumenetluses silmas pidada, et sel juhul pole kohtuväliste kulude menetlusosalise kanda jätmiseks alust. Seetõttu tunnistatakse TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda ärikeelu kohaldamise hagita menetluses jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Seega saab kohtuväliseid kulusid jätta selle sätte alusel riigi kanda ka juhtudel, kus isikule ei ole antud menetlusabi. (p-d 44-46, 51)
Ärikeelu kohaldamise menetlusega kaasnevate kohtukulude jaotuseks saab kohaldada TsMS § 172 lg 3 teist lauset, mis sarnaselt ärikeelu kohaldamisega rakendub avalikes huvides toimuvates hagita menetlustes. Selle sätte analoogia alusel rakendamine jätab kohtule vajaliku otsustusruumi, mis võimaldab konkreetse kohtuasja asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas ja millises ulatuses jäävad ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtukulud riigi kanda. (p 39) TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause eesmärk on piirata riigi hüvitatavaid kulusid, vähendada avaliku võimu kulutusi kohtupidamisele ja kaitsta riigi rahalisi huve. Selline normi eesmärk on legitiimne (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-85-09, p 121). Sellist regulatsiooni saab pidada sobivaks ja vajalikuks. TsMS § 172 lg 8 kolmandas lauses sisalduv piirang ei ole mõõdukas. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei saa kaaluda üles ärikeelu kohaldamise menetlusega seotud intensiivset omandiõiguse piirangut. Silmas tuleb pidada, et ärikeelu kohaldamise menetluse algatajaks on kohtu vahendusel riik ning sellele allutatud isikul ei ole võimalik menetlust vältida. Kui menetlusosaline on ärikeelu kohaldamise kohtumenetluses osalemise tõttu teinud märkimisväärseid kulutusi, siis on ta pidanud katma oma vara arvel talle ebavajalikke kohtuväliseid kulusid. Mõõdukaks ei saa pidada menetlusosalisele pandud kohustust kanda kohtukulusid, mis on seotud avalikes huvides toimuva menetlusega, mille tulemusena selgub, et sunnivahendi kohaldamiseks puudub alus. Analoogiliselt kriminaalmenetlusõigusliku menetluskulude hüvitamise regulatsiooniga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral tuleb ka ärikeelu kohaldamata jätmise korral tsiviilkohtumenetluses silmas pidada, et sel juhul pole kohtuväliste kulude menetlusosalise kanda jätmiseks alust. Seetõttu tunnistatakse TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda ärikeelu kohaldamise hagita menetluses jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Seega saab kohtuväliseid kulusid jätta selle sätte alusel riigi kanda ka juhtudel, kus isikule ei ole antud menetlusabi. (p-d 44-46, 51) Ärikeelu määramise menetlus on üldjuhul keerukas, muu hulgas põhjusel, et PankrS § 91 lg 2 sätestab üksnes selle, et kohus võib määrata pankrotis äriühingu juhtorgani liikmele ärikeelu, kuid ei täpsusta, milliste kriteeriumide alusel kohus otsustab, kas ärikeeld määrata või mitte. Kuna ärikeelu määramine tähendab isiku jaoks põhiõiguste märkimisväärset riivet, kuid samas ei näe seadus ette kriteeriume, mille alusel kohus otsustab, kas ärikeeld tuleb määrata või mitte, siis tuleb pidada põhjendatuks, et isik, kelle suhtes ärikeelu määramist kaalutakse, kasutab enda kaitseks ja ärikeelu määramise vältimiseks lepingulise esindaja osutatavat õigusabi ning teeb tõendite hankimiseks kulutusi. Tegemist on menetlusega, kus õigusabi või lepingulise esindaja kasutamine võib olla isiku põhiõiguste kaitseks vajalik ja õigustatud. (p 49)
3-2-1-178-16 PDF Riigikohus 28.03.2017
Kuna töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid, ei ole kokkulepe, millega töötaja loobub õigusest esitada tööandja kahju hüvitamise nõudele vastuväiteid, lubatud ning selline kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine. Küll aga võib kokkulepe olla kohtumenetluses käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes. (p 11)
Tööandja ja töötaja vaheline kokkulepe seaduses sätestatust suurema viivise maksmise kohta kaldub töötaja kahjuks kõrvale VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisest ja seega on selline kokkulepe TLS § 2 järgi tühine. (p 12)
Kuna töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid, ei ole kokkulepe, millega töötaja loobub õigusest esitada tööandja kahju hüvitamise nõudele vastuväiteid, lubatud ning selline kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine. Küll aga võib kokkulepe olla kohtumenetluses käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes. (p 11) Kui tööandja nõuab töötajalt sissenõudmiskulude hüvitamist, ei saa sellist nõuet rahuldada VÕS § 113^1 alusel, sest see säte kohaldub üksnes olukorras, kus sissenõudmiskulude hüvitamist nõutakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult. VÕS §113^2 ei kohaldu, sest töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes. (p 13)
Kui tööandja nõuab töötajalt sissenõudmiskulude hüvitamist, ei saa sellist nõuet rahuldada VÕS § 113^1 alusel, sest see säte kohaldub üksnes olukorras, kus sissenõudmiskulude hüvitamist nõutakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult. VÕS §113^2 ei kohaldu, sest töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes. (p 13)
3-2-1-146-16 PDF Riigikohus 01.02.2017
Tõendite hindamise keeld tähendab mh ka seda, et TsMS § 371 lg s 2 nimetatud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa lähtuda TsMS § 457 lg st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud. Kui kohtud põhjendavad hagi menetlusse võtmisest keeldumist üksnes teises tsiviilasjas kohtulahendiga tuvastatud asjaoludega, tähendab see varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (vt RKTKm nr 3-2-1-121-13, p 8). (p 9)
Ka Riigikohtu lahend võib olla tõend TsMS § 272 jj tähenduses. (p 10)
TsMS § 371 lg 2 p de 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14, ja seal esitatud varasemaid viiteid). (p 9) Tõendite hindamise keeld tähendab mh ka seda, et TsMS § 371 lg s 2 nimetatud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa lähtuda TsMS § 457 lg st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud. Kui kohtud põhjendavad hagi menetlusse võtmisest keeldumist üksnes teises tsiviilasjas kohtulahendiga tuvastatud asjaoludega, tähendab see varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (vt RKTKm nr 3-2-1-121-13, p 8). (p 9)
3-2-1-63-16 PDF Riigikohus 14.09.2016
Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Seega tuleks kohtul üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. Ekspertiisi määramisele peab üldjuhul hagimenetluses eelnema siiski poole või poolte vastav taotlus (vt TsMS § 293 lg 1). (p 10)
Kui võlausaldaja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab võlausaldaja seda võlgniku vastuväite esitamisel ka tõendama (TsMS § 230 lg 1). (p 10)
Tuleb eristada vaidluse lahendamiseks vajalike asjaolude tõendamiskoormist ning dokumendi kui menetluses esitatud tõendi ehtsuse tõendamiskoormist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Samas kui võlausaldaja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab võlausaldaja seda võlgniku vastuväite esitamisel ka tõendama (TsMS § 230 lg 1). (p 10)
3-2-1-52-16 PDF Riigikohus 16.06.2016
Olukorras, kus riigiasutus keeldub kohtule asjas tähtsat teavet sisaldavat dokumenti välja andmast, tuleb kohtul selgitada, kas keeldumine on põhjendatud, ning teha õiguspärase keeldumise kohta TsMS § 281 lg 5 esimese lause järgi määrus. (p 15) TsMS § 257 lg 3 järgi saab riigiasutus keelduda kohtule tsiviilkohtumenetluses tähtsate asjaolude kohta dokumenti välja andmast eelkõige juhul, kui nõutud informatsioon on riigisaladus või salastatud välisteave. (p 15)
3-2-1-29-16 PDF Riigikohus 25.05.2016
Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (Riigikohtu 1. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11). Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Vastavat kohtuotsust kui tõendit hindamata ei saa kohus ka selgeks teha, millistel asjaoludel hagi lahendati. (p 20)
Kohus saab teha tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 30. (p 16)
Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (Riigikohtu 1. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11). Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Vastavat kohtuotsust kui tõendit hindamata ei saa kohus ka selgeks teha, millistel asjaoludel hagi lahendati. Olukorras, kus kohtule ei ole teises asjas tehtud kohtuotsust kui tõendit üldse esitatud, ei saanud kohus tugineda sellele, et jõustunud kohtuotsusega on asjaolu tuvastatud. (p 20)
Seadusest ei tulene, et pooled ei võiks tasus isikliku kasutusõiguse eest kokku leppida ka muu kui avalikes huvides rajatud tehnovõrgu korral. (p 18) Olukorras, kus pooled on leppinud kokku tasus tehnorajatise talumise eest, on koormatud kinnisasja omanikul eelduslikult õigus saada tehnorajatise omanikult tasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid. (p 19)
3-2-1-115-15 PDF Riigikohus 14.10.2015
Tõendid esitanud pool peab ka tagama, et tõendid on TsMS-i mõttes lubatavas vormis. (p 19)
Menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes. Tegemist ei ole siiski tunnistaja ütlusega TsMS § 251 või § 253 mõttes. Kiri on hinnatav koos muude tõenditega. Tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). (p 18)
Raudteede solidaarne vastutus SMGS art 22 järgi ei sõltu sellest, kas takistus ilmnes enne või pärast kauba vastuvõtmist. (p 12)
SMGS art 21 § 1 esimeses lauses on mõeldud raudtee all eelkõige raudteeadministratsiooni, st raudteeinfrastruktuuri majandavat üksust, kellel on kohustus tagada raudtee läbilaskevõime. Samas on SMGS art 21 § 1 teise lause eesmärk tagada raudteele tasu veoteenuse osutamise eest, kui raudtee vedajana oli kohustatud kasutama teist teed SMGS art 21 § 1 esimese lause järgi. (p 11) Veotakistus SMGS art 21 § 1 esimese lause mõttes ei eelda takistuse erakorralisust. SMGS art 21 § 1 esimeses lauses sätestatud veotakistuse mõiste hõlmab põhimõtteliselt kõiki asjaolusid, mis kaubavedu ei võimalda. Kauba vedamist takistab muuhulgas kahtlemata ka piirijärjekord. Muuhulgas ei ole välistatud, et veotakistus on tingitud korduvalt esinevatest asjaoludest, nt külmadest ja lumerohketest talvedest. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et igasuguste tõrgete korral võiks raudtee kaupade transportimiseks kasutada ilma veose saatja nõusolekuta teist liiklusteed. (p 13) SMGS art 21 § 1 esimesest lausest ei tulene veotakistuse ilmnemisel automaatselt raudtee kohustust küsida saatjalt juhiseid lepingu edasise täitmise kohta. Juhiste küsimine ei ole SMGS art 21 § 1 esimese lause mõttes vajalik, kui pooled on lepingus kokku leppinud või saatekirjas on märgitud, kuidas kaubaga takistuste korral toimida. Kui juhiste küsimisel keelab saatja raudteel veost teise tee kaudu saata, siis peab raudtee sellega üldjuhul ka arvestama. Raudteel on õigus jätta juhised küsimata vaid siis, kui teise liiklustee kasutamine on otstarbekohasem. Otstarbekohasust tuleb hinnata eelkõige saatja huvidest lähtudes. Saatjalt juhiste küsimata jätmisel võtab raudtee endale kohustuse tõendada, et teise liiklustee kasutamine oli otstarbekohasem. Otstarbekohasuse hindamisel tuleks lähtuda eelkõige sellest, kas teise liiklustee kasutamine oleks saatja jaoks mõistlikum lahendus. Lisaks täiendavatele kuludele tuleks raudteel arvestada, kas ja kui kaua oleks veosel võimalik piiril seista, sh kas tegemist on riknevate kaupadega või mitte, kas kaubad tuleb kätte toimetada fikseeritud kuupäevaks jms. Kui liiklustee muutusega kaasneb ka piiriületuspunkti muutus ning veotee oluline pikenemine ja selle tõttu suureneks oluliselt veotasu, siis tuleks raudteel eriti hoolikalt kaaluda liiklustee muutmise põhjendatust. Kuigi eelduslikult tuleb lähtuda tellija huvidest, siis tuleb arvestada ka raudtee ning seeläbi avalikke huve. (p 14) SMGS art 21 § 1 teise lause mõtte järgi eeldatakse raudtee süüd. See tähendab, et isegi kui ümbersuunamine oli otstarbekas SMGS art 21 § 1 esimese lause järgi ja see tõi kaasa suurema veotasu, ei ole raudteel kokkuleppest suurema tasu nõudeõigust, kui kostja ei tõenda, et ta ei olnud veotakistuse põhjustamises süüdi. (p 15)
3-2-1-79-15 PDF Riigikohus 23.09.2015
TsMS § 238 lg 1 p 2 on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15). Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust rahuldamata (vt ka Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-15, p 16). (p 9)
Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks. TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). TsMS § 277 lg 2 sätestab vaid ühe võimaluse, kuidas dokumendi võltsitust põhjendada, välistamata seejuures teisi võimalusi. (p 10)
Olukorras, kus üks pool on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse dokumentidel, peab teine pool selle kostja väite ümber lükkama (TsMS § 230 lg 1). (p 9)
Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks. TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). TsMS § 277 lg 2 sätestab vaid ühe võimaluse, kuidas dokumendi võltsitust põhjendada, välistamata seejuures teisi võimalusi. (p 10) Tsiviilmenetluses ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmist ei saa põhjendada kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisiga, kui kriminaalasjas antud eksperdiarvamust ei ole välja nõutud ega käsitletud tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt (TsMS § 293 lg 3). (p 11) Eksperdiarvamusel, nii nagu igal teiselgi tõendil, ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, ning kohus peab eksperdiarvamust hindama seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõrvuti teiste tõenditega (TsMS § 232 lg 1). (p 12)
3-2-1-144-14 PDF Riigikohus 04.02.2015
Toimikus olev e-kiri, mis ei ole adresseeritud menetlusosalisele, võib olla tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes, kuna dokumendiks on TsMS § 272 lg 2 järgi ka ametlikud ja isiklikud kirjad. (p 21)
Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. (p 18)
Riigihanke seaduse § 53 lg 2 sätestatud kahju all saab mõista otsest varalist kahju, mis koosneb VÕS § 128 lg 3 alusel kantud või tulevikus kantavatest mõistlikest kuludest ning seetõttu tuleb viivise väljamõistmisel kohaldada VÕS § 113 lg-t 1. (p 19)
3-2-1-70-14 PDF Riigikohus 01.10.2014
Kui kohtule esitatakse tõendina ka kohtulahend, tuleb kohtul esitatud kohtulahendit hinnata dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (p 11).
3-2-1-25-14 PDF Riigikohus 07.05.2014
Kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise protokollid on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 mõttes (p 19).
Kui hagejad on solidaarvõlausaldajad, tuleks nende hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kahjuhüvitis mõistetakse välja hagejatele kui solidaarvõlausaldajatele (p 13).
Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Raiutud metsamaterjal on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Raiutud metsamaterjal on kinnisasjast saadav vili TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16) (p 11).
vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 21. Kinnisasja omanikul on võimalik nõuda metsamaterjali kui vallasasja kahjustamise eest vastutavalt isikult metsamaterjali väärtuse hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi juhul, kui metsamaterjal on selle isiku tegevuse tõttu hävinud või kaotsi läinud. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi on metsaomanikul õigus nõuda ka kahjuhüvitist metsamaterjali väärtuse vähenemise eest juhul, kui metsamaterjal on teise isiku tegevuse tõttu saanud kahjustada ja see isik vastutab kahju tekitamise eest (p 10). Kui vallasasi on teise isiku ebaseaduslikus valduses alles ja kahjustamata, siis ei ole selle asja omanikul valdust rikkuva isiku vastu üldjuhul asja taassoetamisväärtuse või väärtuse hüvitamise nõuet. Juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada ka kulutustega, mida metsaaluse maa omanik oleks pidanud kandma selleks, et metsamaterjali saaks müüa (eelkõige metsa mahavõtmise kulud) (p 12).
3-2-1-113-13 PDF Riigikohus 30.10.2013
Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu. (p 15)
TsMS § 282 lg 1 alusel on võimalik dokumendiga tutvumise nõude rahuldamine isiku suhtes, kelle valduses peab dokument seaduse järgi olema, kuid kes väidab, et dokumenti tema valduses pole (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-10, p 15). (p 18)
Ringkonnakohtul tuleks asja uuel arutamisel kaaluda ekspertiisi määramist S.L allkirja võltsituse kahtluse kõrvaldamiseks või kinnitamiseks olukorras, kus toimikus olevad väidetavalt S.L allkirjastatud dokumendid on esitatud ärakirjadena, mitte algdokumentidena ja nendel dokumentidel olevad S.L allkirjad visuaalselt erinevad üksteisest ning arvestades ka kassatsioonimenetluses esitatud uuringuaktis toodud asjatundja arvamust.
3-2-1-110-13 PDF Riigikohus 17.10.2013
Tsiviilasja lahendav kohus ei ole küll seotud kriminaalasja menetluses tehtud otsustes tuvastatuga, kuid sellised otsused on kasutatavad dokumentaalse tõendina, mida kohus peab hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega. (p 12)
Enne VÕS jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab hageja tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige. Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul peab hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi. (p 11)
Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus äriühing või selle pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus. (p 17)
Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav. (p 13) Nn musta käibe ja ümbrikupalkade maksmise tulemusel võib aktsiaseltsile tekkida kahju eelkõige maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel aktsiaseltsile määratud sanktsiooni ja tekkinud kulude näol. Kui juhatuse liige paneb toime KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud teo, siis võib äriühingule tekitatud kahju väljenduda eelkõige äriühingult välja mõistetud maksuintressides, maksusüüteo eest äriühingule mõistetud rahalises karistuses ja muudes kulutustes, mida äriühing ei oleks pidanud tegema, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega. (p 16)
Enne VÕS jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab hageja tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige. Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul peab hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi. (p 11) Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav. (p 13) Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui aktsiaselts maksab töötajatele nn ümbrikupalka, ei satu aktsiaselts selle väljamakse osas varaliselt halvemasse olukorda kui seaduslikku palka makstes. Nn musta käibe ja ümbrikupalkade maksmise tulemusel võib aktsiaseltsile tekkida kahju eelkõige maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel aktsiaseltsile määratud sanktsiooni ja tekkinud kulude näol. Kui juhatuse liige paneb toime KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud teo, siis võib äriühingule tekitatud kahju väljenduda eelkõige äriühingult välja mõistetud maksuintressides, maksusüüteo eest äriühingule mõistetud rahalises karistuses ja muudes kulutustes, mida äriühing ei oleks pidanud tegema, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega. (p 16) Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus äriühing või selle pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus. (p 17)
3-2-1-161-12 PDF Riigikohus 17.12.2012
Kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks.
Väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Järelikult on erinevad ka süü tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 14). Samas on väärteomenetluse protokoll tsiviilkohtumenetluses kasutatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 järgi. Kuid sõltumata väärteomenetluses tuvastatust, peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud, et ta ei pannud õigusvastast tegu toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui on tõendatud tema hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kuigi iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis, ei tähenda see seda, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut. See tähendab, et ka kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust põhjendamatult venitatakse (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14).
Kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub hagejal ehk kannatanul. Hageja peab tõendama ka seaduses sätestatud kohustutuse rikkumise VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi (vt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10). Hageja peab lisaks sellele, et ta tõendab deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumise kostja poolt, tõendama veel selle, et kannatanu kahju ära hoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks eesmärgiks (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12).
Korteriühistul ei ole hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust eemaldada maja katuselt lumi ja jää. Seetõttu ei saa sõiduauto kahjustamist põhjustanud korteriühistu tegevusetus - maja katuselt lume ja jää eemaldamata jätmine - olla õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.
Maja katuselt lume ja jää eemaldamise ja autoomanike hoiatamise kohustus lasub elamu korteriomanikel tulenevalt üldisest käibekohustusest, st kohustusest tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Korteriomanikud peavad hea usu põhimõttest ja üldisest käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et nad elamut omades, vallates ja kasutades ei kahjustaks teisi isikuid. Juhul kui nad seda kohustust rikuvad ja kahjustavad sellega teist isikut, siis saab neile ette heita õigusvastase teo toimepanemist (nt VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi). Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
Üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2, mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Üldine käibekohustus on kohustus tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
3-2-1-112-12 PDF Riigikohus 10.10.2012
TsÜS § 118 lg 2 reguleerib volituse tekkimist esindajana tegutseva isiku tegevuse talumise tulemusena. Selle sätte alusel võib lepingu sõlminud isiku volitus tekkida juhul, kui isik teadis või pidid teadma, et teine isik tegutseb tema nimel esindajana, ning isik talus sellist tegevust, st ei katkestanud ega lõpetanud seda.
Tunnistajate ütlustega arvestamata jätmine kauba koguse ja üleandmise osas ei ole põhjendatav asjaoluga, et hageja on füüsilisest isikust ettevõtja, kes peab olema huvitatud, et kauba üleandmine dokumenteeritakse.
Tunnistajate ütlustega arvestamata jätmine kauba koguse ja üleandmise osas ei ole põhjendatav asjaoluga, et hageja on füüsilisest isikust ettevõtja, kes peab olema huvitatud, et kauba üleandmine dokumenteeritakse.
3-2-1-72-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Isik, kes väidab, et ta tekitas kahju hädakaitse seisundis, peab tõendama ka selle, et ta ei ületanud hädakaitse piire. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi.
Kriminaalasjas menetlusosalise vande all antud seletus ja tunnistaja ütlus on tsiviilasjas lubatavateks tõenditeks. Samuti on dokumentaalseks tõendiks kriminaalasjas tehtud kohtuotsus. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Juhul, kui esineb kostja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Juhul, kui esineb kahju tekitaja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Juhul, kui esineb kahju tekitaja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Ohvriabi seaduse (OAS) § 31 lg 1 järgi saab riik esitada regressinõude üksnes osas, milles ta oli OAS-i järgi kohustatud hüvitist maksma. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Nimetatud sätte eesmärgiks on piirata riigi nõude ulatust kannatanu tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude ulatusega. Seejuures tuleb muu hulgas lähtuda VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatud põhimõttest, mille järgi on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu endise varalise olukorra taastamine ja tema rikastumise välistamine. Eeltoodust tuleb riigi tagasinõudest maha arvestada kahjuhüvitis, mille kahju tekitaja on kannatanule juba maksnud. Selles osas saab riik OAS § 31 lg 3 alusel kannatanult talle enam makstud hüvitise tagasi nõuda.
3-2-1-91-11 PDF Riigikohus 02.11.2011
Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib kasutada tsiviilasjas faktiliste asjaolude tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks. Samuti võib eelnimetatud dokumente kasutada dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt Riigikohtu 11. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 25). Eelöeldu kehtib ka kriminaalmenetlust lõpetavate määruste jm kriminaalmenetleja lahendite kohta.
TsMS § 410 teises lauses sätestatud kohustus asja arutamise edasilükkamiseks kehtib üksnes olukorras, kus ei esine TsMS § 413 lg 3 p-s 3 nimetatud takistust tagaseljaotsuse tegemiseks. Kohtul on õigus asi TsMS § 414 järgi sisuliselt läbi vaadata ka juhul, kui kohtuistungile on ilmunud vaid kostja ning hagi ei ole võimalik jätta läbi vaatamata TsMS § 412 lg 1 p-st 1 tulenevalt. Kui asi on võimalik lahendada sisuliselt, kuid hageja on esitanud taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks, saab kohus enne asja sisulise läbivaatamise lõppemist lahendada esitatud taotluse suulise määrusega, kandes määruse sisu TsMS § 464 lg 2 teise lause järgi kohtuistungi protokolli. Tagaseljaotsuse tegemise taotluse kohta tehtavas määruses lahendab kohus küsimuse, kas esinevad tagaseljaotsuse tegemise menetluslikud eeldused (TsMS § 413 lg 3).
Kui kostja ei ole ilmunud kohtuistungile ja kohtuistungile ilmunud hageja ei taotle asja sisulist lahendamist ega tagaseljaotsuse tegemist, on kohtul TsMS § 410 teine lause järgi kohustus asja arutamine edasi lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09, p 11). Eelnimetatu kehtib üksnes olukorras, kui kohtuistungile ilmumata jäänud kostja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi lahendada sisuliselt ilma tema osavõtuta või kui kostja ei ole olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. TsMS § 410 teine lause reguleerib vaid olukorda, kus ei esine TsMS § 413 lg 3 p-s 3 nimetatud takistust tagaseljaotsuse tegemiseks.
ÄS § 315 lg 1 (12. oktoobrini 2005 kehtinud redaktsioon) järgi pidi aktsiaselts tõendama, et talle on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile kahju. Alles pärast nende asjaolude tõendamist läheb juhatuse liikmele üle vabandatavuse tõendamise koormus VÕS § 103 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22).
Kui kostja ei ole ilmunud kohtuistungile ja kohtuistungile ilmunud hageja ei taotle asja sisulist lahendamist ega tagaseljaotsuse tegemist, on kohtul TsMS § 410 teine lause järgi kohustus asja arutamine edasi lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09, p 11). Eelnimetatu kehtib üksnes olukorras, kui kohtuistungile ilmumata jäänud kostja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi lahendada sisuliselt ilma tema osavõtuta või kui kostja ei ole olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. TsMS § 410 teine lause reguleerib vaid olukorda, kus ei esine TsMS § 413 lg 3 p-s 3 nimetatud takistust tagaseljaotsuse tegemiseks. TsMS § 409 lg-s 2 sätestatud kohustus lükata asja arutamine edasi lasub kohtul üksnes siis, kui kostja taotlus jätta hagi läbi vaatamata või taotlus teha hagi õigeksvõtul põhinev otsus jäetakse rahuldamata ning kohtuistungile ilmumata jäänud hageja ei ole teatanud kohtule nõusolekust asi lahendada sisuliselt ilma tema osavõtuta või kui ta ei ole olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ÄS § 315 lg 1 (12. oktoobrini 2005 kehtinud redaktsioon) järgi pidi aktsiaselts tõendama, et talle on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile kahju. Alles pärast nende asjaolude tõendamist läheb juhatuse liikmele üle vabandatavuse tõendamise koormus VÕS § 103 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22). Eeltoodust tulenevalt peab hageja tõendama lisaks sellele, et talle on tekitatud kahju, ka kostja rikkumise ning põhjusliku seose kostja rikkumise ja kahju vahel.

Kokku: 32| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json