https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-3663/95 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.10.2018

Hagita menetluses on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Kohtul ei ole kohustust igaks juhuks kontrollida mingite asjaolude esinemist või puudumist, kui menetlusosaliste esitatud teave ei anna selleks alust. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. (p 23)


Seadusest ei tulene, et vaatluse peaks ise vahetult tegema see kohtunik, kes asjas lahendi teeb. Näiteks TsMS § 291 lg 2 võimaldab vaatluse teha kohtunikul, kes tegelikult asja lahendust ei otsusta. Tsiviilasjas on asja lahendava kohtuniku jaoks tõendiks vaatlusprotokoll, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. (p 16)


Juurdepääsutasu peab ühe komponendina kindlasti sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. (p 18)

Kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, siis tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada. (p 20)

Põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada. (p 22)


Kuigi hagita menetluses kohaldub uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Kohtul ei ole kohustust igaks juhuks kontrollida mingite asjaolude esinemist või puudumist, kui menetlusosaliste esitatud teave ei anna selleks alust. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. (p 23)


Seadusest ei tulene, et vaatluse peaks ise vahetult tegema see kohtunik, kes asjas lahendi teeb. Näiteks TsMS § 291 lg 2 võimaldab vaatluse teha kohtunikul, kes tegelikult asja lahendust ei otsusta. Tsiviilasjas on asja lahendava kohtuniku jaoks tõendiks vaatlusprotokoll, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. (p 16)


Juurdepääsutasu peab ühe komponendina kindlasti sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. (p 18)

Kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, siis tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada. (p 20)

Põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada. (p 22)

3-2-1-80-08 PDF Riigikohus 28.10.2008

Töövõtulepingu järgi tehtud töö vastuvõtmise esmaseks tähenduseks on töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi. Samas ei muuda töö vastuvõtmine VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3. lõikes sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Kuid see omab olulist tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija.

Tellija on kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga. Selleks, et tellija saaks kasutada töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes õiguskaitsevahendeid, mh keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest ka vastutama. See tähendab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, peab tellija selle siiski vastu võtma, kui töövõtja ei vastuta seaduse või lepingu kohaselt puuduse eest (nt kui puudus tulenes tellija juhisest VÕS § 641 lg 3 kohaselt). Seejuures on töövõtulepingu eriregulatsioon (esmajoones VÕS § 642) töövõtja vastutuse osas ammendav.


Töövõtulepingu järgi tehtud töö vastuvõtmise esmaseks tähenduseks on töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi. Samas ei muuda töö vastuvõtmine VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3. lõikes sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Kuid see omab olulist tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija.

Tellija on kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga. Selleks, et tellija saaks kasutada töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes õiguskaitsevahendeid, mh keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest ka vastutama. See tähendab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, peab tellija selle siiski vastu võtma, kui töövõtja ei vastuta seaduse või lepingu kohaselt puuduse eest (nt kui puudus tulenes tellija juhisest VÕS § 641 lg 3 kohaselt). Seejuures on töövõtulepingu eriregulatsioon (esmajoones VÕS § 642) töövõtja vastutuse osas ammendav.

Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi.

Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul. Töö vastuvõtmisest põhjendamatu keeldumise korral rikub tellija ka oma lepingulist kohustust, mis võib olla mh aluseks tema vastu kahju hüvitamise nõude esitamisele VÕS § 115 lg 1 alusel, samuti kaasneb sellega tellija kui võlausaldaja vastuvõtuviivitus, mille kestel on töövõtja vastutus VÕS § 119 lg 2 kohaselt alandatud.


Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi.


Vaatlusprotokolli mõte on anda edasi esmajoones kohtu enda poolt vahetult tajutut.


Vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Selle põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik keeldumine. Seeläbi tagab VÕS § 111 lg 1 esmajoones lepingupoole jaoks vastusoorituse saamist.


VÕS § 635 lg 4 järgi loetakse tarbijatöövõtulepinguks üksnes selline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine. Ehituse töövõtulepingu esemeks on teenuse osutamine tellija kinnisasja suhtes, olgu selleks siis maatükile ehitise rajamine või selle remontimine, st ehitise töövõtuleping ei saa olla tarbijatöövõtulepinguks VÕS § 635 lg 4 mõttes.


Töövõtulepingu järgi tehtud töö vastuvõtmise esmaseks tähenduseks on töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi. Samas ei muuda töö vastuvõtmine VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3. lõikes sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Kuid see omab olulist tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija.

Vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Selle põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik keeldumine. Seeläbi tagab VÕS § 111 lg 1 esmajoones lepingupoole jaoks vastusoorituse saamist. Et tellija võiks VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes keelduda lepingujärgset tasu maksmast, peab ta ühtlasi tuginema mingile nõudele töövõtja vastu, mille täitmist ta nõuab. Samas tulenevalt VÕS § 111 lg-st 3 ei saa tellija keelduda kogu kokkulepitud tasu maksmisest nt üksnes põhjusel, et tehtud töös on puudusi, kuid need on kogu maksmisele kuuluvat tasu arvestades ebaolulised. VÕS § 111 lg 3 õigustab sellisel juhul tasu maksmisest keelduma üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks.

3-2-1-41-08 PDF Riigikohus 21.05.2008

Vaatlust korraldaval kohtunikul on suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda. Mida vähem on protokollis märgitud, seda vähem informatsiooni see edastab ja seda väiksem on selle tõendiväärtus. Vaatlusprotokolli mõte on kajastada kirjelduse kaudu esmajoones kohtu poolt vahetult tajutud asjaolusid. Vaatlusprotokoll ei sisalda TsMS 291 lg 5 nõuetele vastavat paikkonna üksikasjalikku kirjeldust, samuti ei nähtu sellest, kas vaatluse juures viibinud menetlusosalistel oli märkusi. Vaatlusprotokoll on üks tõenditest, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega.


TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-tega 1 ja 2) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste registrikoodid.


Hageja ei esitanud asjaolusid ja kohtutoimikus ei ole tõendeid, mis viitaks sellele, et maakohtu kohtunik oleks pidanud ennast asja lahendamisest taandama. Kui taandamisavaldus on ilmselt põhjendamatu, võib kohtunik TsMS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt menetlust jätkata, kuigi ta ei või teha asjas lõpplahendit.


Kuigi AÕS § 148 ei reguleeri iseenesest omandireformi käigus n-ö võõrale maale sattunud ehitistega seonduvat, on nimetatud sätet võimalik analoogia alusel kohaldada. Nimetatud säte võimaldab põhimõtteliselt nõuda hüvitist ka tagasiulatuvalt alates ajast, kui kostja oli saanud kinnisasja omanikuks ja hageja kostja kinnisasjal asuva hooneosa omanikuks, tingimusel et vastuhagi nõue ei ole aegunud. Perioodilise hüvitise võib siduda seda suurendava tarbijahinnaindeksiga vms muutujaga või nt intressiga. Samuti saab hüvitise maksmise tagamiseks kanda AÕS § 63 lg 1 p 4 ja § 148 lg 4 teise lause kohaselt kinnistusraamatusse märkuse, mis tagab määratud suuruses hüvitise maksmise ka kinnisasjade omanike vahetumise korral.

Hüvitise suuruse määramisel AÕS § 148 lg 2 teise lause järgi tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja kaaluda mõlema kinnisasja omanike huvisid, sarnaselt AÕS § 156 lg 1 järgse juurdepääsuõiguse ja selle eest tasu määramisega. Üldjuhul peaks hüvitis tagama kinnisasja omanikule samasuguse seisundi, kui ta oleks saanud hoonealust maatüki osa ise kasutada. Seega tuleb hüvitise suuruse määramisel kinnisasjal asuv hooneosa sealt hüpoteetiliselt eemaldada ja hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik seda maad kasutada, arvestades teisi ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi jms piiranguid ning kõiki muid asjaolusid. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka "üleehitatud" hoone omaniku huve, mh talle hüvitise maksmisega langevat koormist, ja "üleehitatud" hoone kasutusvõimalusi ning "üleehitamise" asjaolusid. Omandireformi käigus tagastatud majade ja maade puhul tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada ka asjaolusid, miks hageja hoone kostja kinnisasjale "sattus". Minimaalseks hüvitiseks, mida isik peab hoonealuse maatüki osa eest maatüki omanikule siiski maksma, on hoonealusele maatüki osale vastava maamaksu suurus.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-85-05.

Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja, kuna AÕS § 156 lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada ka koormatava kinnisasja omaniku huve. Kuigi varasemat tava juurdepääsu kohta üle kostja kinnisasja tuleb arvestada, ei ole see ainumäärav. Autoga juurdepääsu võimaldamine üle teise isiku kinnisasja peab olema eraldi põhjendatud, eriti kui juurdepääs avalikult teelt on kinnisasjale juba olemas. Juurdepääsutee võimaldamisega ei kaasne ka õigust n.ö püsivale parkimiskohale. See saab toimuda üksnes kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Päästesõidukitele on tagatud juurdepääs hageja hoone juurde üle kostja kinnisasja PäästeS § 16 lg 1 p 3 kohaselt. Hädaseisundis tagab kostja kinnisasja kasutamise ka TsÜS § 141. Kuid asjaolude muutumise korral saab hageja esitada AÕS § 156 lg 1 alusel uue hagi. Lisaks võimaldab nt AÕS § 147 kasutada hagejal kostja kinnisasja oma hoone remontimiseks.


Vaatlust korraldaval kohtunikul on suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda. Mida vähem on protokollis märgitud, seda vähem informatsiooni see edastab ja seda väiksem on selle tõendiväärtus. Vaatlusprotokolli mõte on kajastada kirjelduse kaudu esmajoones kohtu poolt vahetult tajutud asjaolusid. Vaatlusprotokoll ei sisalda TsMS 291 lg 5 nõuetele vastavat paikkonna üksikasjalikku kirjeldust, samuti ei nähtu sellest, kas vaatluse juures viibinud menetlusosalistel oli märkusi. Vaatlusprotokoll on üks tõenditest, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega.

TsMS § 51 lg-t 1 saab kohaldada ka muude menetlustoimingute protokollimisel. Seaduses ei ole üldist tähtaega, mille jooksul tuleb protokoll allkirjastada, kuid see peaks toimuma võimalikult kiiresti pärast menetlustoimingu tegemist. Oluline on, et kohus teavitaks menetlusosalisi TsMS § 53 lg 2 teise lause kohaselt protokolli allkirjastamise ajast ja edastaks võimalusel neile ka protokolliteksti elektrooniliselt vastuväidete esitamiseks.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-85-05.

Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja, kuna AÕS § 156 lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada ka koormatava kinnisasja omaniku huve. Kuigi varasemat tava juurdepääsu kohta üle kostja kinnisasja tuleb arvestada, ei ole see ainumäärav. Autoga juurdepääsu võimaldamine üle teise isiku kinnisasja peab olema eraldi põhjendatud, eriti kui juurdepääs avalikult teelt on kinnisasjale juba olemas. Juurdepääsutee võimaldamisega ei kaasne ka õigust n.ö püsivale parkimiskohale. See saab toimuda üksnes kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Päästesõidukitele on tagatud juurdepääs hageja hoone juurde üle kostja kinnisasja PäästeS § 16 lg 1 p 3 kohaselt. Hädaseisundis tagab kostja kinnisasja kasutamise ka TsÜS § 141. Kuid asjaolude muutumise korral saab hageja esitada AÕS § 156 lg 1 alusel uue hagi. Lisaks võimaldab nt AÕS § 147 kasutada hagejal kostja kinnisasja oma hoone remontimiseks.

Kuigi AÕS § 148 ei reguleeri iseenesest omandireformi käigus n-ö võõrale maale sattunud ehitistega seonduvat, on nimetatud sätet võimalik analoogia alusel kohaldada. Nimetatud säte võimaldab põhimõtteliselt nõuda hüvitist ka tagasiulatuvalt alates ajast, kui kostja oli saanud kinnisasja omanikuks ja hageja kostja kinnisasjal asuva hooneosa omanikuks, tingimusel et vastuhagi nõue ei ole aegunud. Perioodilise hüvitise võib siduda seda suurendava tarbijahinnaindeksiga vms muutujaga või nt intressiga. Samuti saab hüvitise maksmise tagamiseks kanda AÕS § 63 lg 1 p 4 ja § 148 lg 4 teise lause kohaselt kinnistusraamatusse märkuse, mis tagab määratud suuruses hüvitise maksmise ka kinnisasjade omanike vahetumise korral.

3-2-1-2-07 PDF Riigikohus 21.03.2007

Asjaolud, mis viitavad kellegi isiku ütluste ärakuulamisele, ei saa olla paikvaatlusega kogutud tõendiks. TsMS § 290 mõtte kohaselt ei sisalda vaatlus endas vaadeldaval objektil olevate isikute ütluste ärakuulamist. Küll võivad vaatlusel osalevad menetlusosalised TsMS § 291 lg 4 järgi juhtida kohtu tähelepanu vaatluse täielikkuse ning menetletava asja seisukohast olulistele asjaoludele. TsMS § 291 lg 5 mõtte kohaselt tuleb vaatlusprotokolli märkida muu hulgas see, kas vaatlusel osalenud menetlusosalistel on märkusi või mitte.


Suurema ohu allikaks nimetatud sätte järgi on teatud asjade ja ainete ekspluateerimine, mis käikulastuna, liikumapanduna või oma loomulike omaduste tõttu ei allu täielikult inimese tahtele ja kontrollile.


TsK § 448 alusel kahjuhüvitise saamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, põhjusliku seose kahju ja kahjutekitaja teo vahel ning kahjutekitaja teo õigusvastasuse, samuti et kahju õigusvastaselt põhjustanud isiku süüd eeldatakse.

3-2-1-141-04 PDF Riigikohus 13.12.2004

Paikvaatluse korraldamist tuleks kohtul eelistada vaidlustes, kus paikvaatlusega on võimalik suure tõenäosusega ja muude tõenditega võrreldes ilmselt vahetumalt kindlaks teha asja lahendamiseks vajalikud asjaolud.


Kinnisasjalt loodusliku vee imbumine või voolamine naaberkinnisasjale ei ole naaberkinnisasja omaniku omandiõiguse rikkumine AÕS § 89 tähenduses, mille suhtes oleks tal õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. Omanik võib rakendada oma maatükil abinõusid, kaitsmaks ennast looduslike mõjutuste vastu, kuid ta ei tohi sellega rikkuda teise kinnisasja omaniku õigusi. Vee voolamise lubamine on naabrusõiguse kõrval ka maatüki omaniku avalik-õiguslik kohustus.Naabrite vaheliste suhete määratlemisel tuleb kaaluda poolte õigustatud huvisid ning arvestada väljakujunenud tavadega. Seejuures saab lähtuda analoogia korras sarnast olukorda teiselt kinnisasjalt läbipääsu võimaldava AÕS § 156 rakendamispraktikale (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-33-04 ja nr 3-2-1-45-04).

3-2-1-40-01 PDF Riigikohus 28.03.2001

Paikvaatlus (TsMS § 127) on tsiviilasjas tõendiks teiste tõendite hulgas. Kohtul on õigus jätta rahuldamata taotlus paikvaatluse tegemiseks, kui kohus ei pea seda vajalikuks.


Apellatsioonikohus ei viidanud otsuses protsessiõiguse normide olulisele rikkumisele, mida ei ole apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada, vaid leidis, et asjaolud tuleb täielikumalt välja selgitada ja veelkord anda edasikaebe võimalus. Sellist alust tühistatud otsuse esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmiseks ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud ja apellatsioonikohus peab vaidluse ise sisuliselt lahendama.


Maakohus leidis õigesti et ES § 376 lg-te 2 ja 3 kohaldamiseks puudub alus, sest kulutuste tegemine korteri remondiks on tõendamata. Ehitusmaterjalide ostukviitungitest ei nähtu, et neid materjale vaidlusaluses korteris kasutati. Kuivõrd elamusuhteid reguleerib elamuseadus (ES § 1), ei kuulu kohaldamisele AÕS § 28, mis reguleerib asjale tehtud kulutuste hüvitamist.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json