/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 120| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-15722/123 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.04.2020

VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

VÕS § 189 lg 2 p 2 järgne nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmise nõudega. (p 15.2)

VÕS § 189 lg 1 eesmärgist tulenevalt on lepingu alusel üleantud kauba allesoleku tõendamise koormis poolel, kes soovib saadud kauba kas tagastada või selle teiselt poolelt välja nõuda. Nimetatud sätte kohaselt on lepingust taganemisel kummalgi lepingupoolel esmaselt nii kohustus kui ka õigus tagastada lepingu alusel teiselt lepingupoolelt saadu. Üksnes VÕS § 189 lg 2 p-des 1-3 sätestatud juhtudel tekib lepingupoolel kohustus hüvitada üleantu väärtus selle tagastamise või väljaandmise asemel. (p 16.1)

VÕS § 189 lg 1 ja § 111 järgi tuleb taganemisest tulenevad kohustused täita üheaegselt. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)

Ostjal on VÕS § 189 lg 1 alusel õigus tagastada üksnes see kaup, mille ta müüjalt on saanud, mitte sama liiki kaup. (p 16.1)

Ainuüksi asjaolu, et müüjalt ostjale üleantud kaubal puudusid selle kauba võõrandamiseks vajalikud saatedokumendid, ei vabasta ostjat kauba tagastamise soovi korral kohustusest tõendada temale üleantud kauba allesolekut. (p 16.2)

Olukorras, kus hageja (müüja) on esitanud kostja (ostja) vastu üleantud kauba väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. Kui müüja soovib mh hüvitist kauba eest, mis tema hinnangul ei ole enam alles, ostja soovib oma vastuhagis mh tagasi saada kauba eest tasutud raha, tuleb kohtul müüjale selgitada, et kui ostja tõendab kauba allesoleku ja soovib kauba tagastada ning müüja ei tõenda vastupidist, ei ole müüjal ostja vastu rahalise hüvitise nõuet, vaid allesoleva kauba väljaandmise nõue. (p-d 16.3 ja 17.1)

Kui pooled on esitanud tagasitäitmise võlasuhtes teineteise vastu vastastikused haginõuded, siis kohaldub ka VÕS § 189 lg 1 teine lause, mille kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. (p 17.1)

Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhjusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 15.1 ja seal viidatud varasem praktika). (p 17.2)


Olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu asja väärtuse hüvitamise nõude, peab asja läbivaatav kohus selgitama pooltele selle nõude eelduseid ning tõendamiskoormist. (p 16.3)


Kui pooled on tagasitäitmise võlasuhtes esitanud teineteise vastu rahalised nõuded, saab kohus need kattuvas ulatuses lugeda tasaarvestatuks (vt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 27; kehtiva TsMS § 445 lg 1 teine lause). Selleks ei oleks poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust. (p 17.3)


Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada, kui ostja ei ole VÕS § 115 lg 1 tähenduses rikkunud lepingulist kohustust. (p 18.2)


VÕS § 116 lg 2 p 5 võimaldab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks sellist olukorda, mil teine lepingupool ei täida ükskõik millist enda lepingulist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellega on täidetud lepingust taganemise eeldused VÕS § 116 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 116 lg 2 p-ga 5 ja VÕS § 114 lg 1 esimese lausega. (12.1)

2-17-14766/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.04.2020

Ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). (p 15)


Kostjad, kes on solidaarvõlgnikud, ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Nad saavad menetluses osaleda iseseisvalt ning kummagi vastu esitatud nõuet tuleb hinnata eraldi (vt Riigikohtu 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 18; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 22).

Asjaolu, et üks kostja võtab hagi õigeks, ei mõjuta teise kostja vastutust. Tema vastu esitatud nõude aluseks olevaid asjaolusid tuleb hinnata eraldi, misjuures jääb talle solidaarvõlgnikuna võimalus esitada VÕS § 67 lg 2 kohaselt hageja vastu vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest hagejaga. (p 16)


Asjaolu, et asjaolu, et kostja II ei olnud teadlik sellest, et hageja ja kostja I on sõlminud laenulepingu, ei mõjuta kostja II vastutust PKS 1995 § 20 lg 2 alusel. Abikaasade solidaarvastutus PKS 1995 § 20 lg 2 alusel eeldab seda, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea aga teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 11; 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07; 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p 14). (p 19)

Kostja II vastutust ei mõjuta ka väide, et ta ei oleks olnud laenulepingu sõlmimisega nõus. PKS 1995 § 20 lg-st 2 tuleneb sarnaselt kehtiva PKS § 18 lg-le 1 abikaasale seadusjärgne teise abikaasa esindusõigus, mille alusel laieneb ühe abikaasa tehtud tehingust tulenev vastutus ka teisele abikaasale. Kui üks kostja täidab solidaarkohustuse, tekib tal tagasinõudeõigus VÕS § 69 lg 2 alusel. (p 20)

Kehtiva PKS § 18 lg 1 kohaselt on abikaasa seadusjärgsest esindusõigusest tuleneva solidaarkohustuse tekkimine seotud sellega, kas kohustus jääb abikaasade elutingimuste kohase mõistliku määra piiresse. Praeguses asjas reguleerib abikaasade solidaarvastutust aga PKS 1995 § 20 lg 2, mis sellist lisakriteeriumi ei seadnud. (p 21)


Asjaolust, et hageja andis kostjatele raha, ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508/73, p 23). Piisav ei ole see, kui võlausaldaja väidab, et ta sõlmis laenulepingu, ta peab selle olemasolu ka tõendama. Iseenesest on tõendid raha üleandmise kohta laenulepingu tõendamiseks asjakohased. (p 13)

Ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Laenulepingu sõlmimise saab lugeda tõendatuks sõltumata sellest, kas dokumenti saab käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega pooled kinnitasid varasema laenulepinguga võetud kohustusi, või tagantjärele VÕS § 396 lg 2 alusel kirjalikult vormistatud laenulepinguna. (p 15)

2-17-1722/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.12.2019

Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. (p 10.1)


Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole), milleks tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis Dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud. (p 10.2)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

Juhul kui kohustatud pool ei taotle eelnimetatud juhul kohtu määratud tähtaja jooksul käekirjaekspertiisi ega esita muid tõendeid dokumendi ehtsuse tõendamiseks, võib kohus TsMS § 277 lg 4 esimese lause järgi keelduda oma määrusega selle tõendi vastuvõtmisest. Selline määrus tuleb teha enne asja sisulise arutamise algust, sest alles kohtulahendis tõendi vastuvõtmisest keeldumine oleks pooltele üllatuslik (vt selle kohta Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10 ja 11; 1. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216/93, p 15). (p 10.4)


Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. (p 10.1)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)


Kohtul on kohustus tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente. Alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1 esimene lause kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles. (p 13.1)


Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

2-16-17491/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.11.2019

Kollektiivse esindamise organisatsiooni (KEO) õigus õiguste omajate õigusi teostada saab tuleneda kas lepingust või seadusest. Üldjuhul teostab KEO AutÕS § 79 lg 6 järgi oma liikmete õigusi, kelleks AutÕS § 76 lg 6 kohaselt on mh õiguste omajad, kes on vastu võetud KEO liikmeks ning täidavad liikmesuse tingimusi. Teise KEO-ga esinduslepingu sõlmimise korral on KEO-l õigus teostada ka teise KEO liikmete õigusi. Nendel juhtudel on KEO esindusõiguse aluseks kas liikmega või teise KEO-ga sõlmitud leping. Erandina eelnevast näeb AutÕS § 79 lg 7 ette, et õiguste omajate õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtudel on KEO-l õigus esindada kõiki õiguste omajaid ilma volituseta. Viimati nimetatud juhul tuleneb KEO esindusõigus vahetult seadusest.(p 12.2)

Kui KEO tugineb oma liikmete või nende isikute õiguste rikkumisele, kelle õigusi ta teostab muu lepingu alusel, peab ta hagi rahuldamise eeldusena tõendama, et kostja kasutab nende isikute õigusi. Kui aga KEO tugineb hagi esitamise alusena AutÕS § 79 lg-le 7, peab ta hagi rahuldamiseks tõendama, et esineb õiguste omajate õiguste ilmne rikkumine. (p 12.3)


AutÕS §-s 10 sätestatud üldsusele suunamise definitsioon on kohaldatav ka autoriõigusega kaasnevate õiguste, sh esitajate ja fonogrammitootjate õiguste puhul. (p 13.2)

Kui tantsukool esitab tantsutundides kõlarite kaudu fonogrammidelt muusikat, tehes seeläbi fonogrammidele salvestatud helid üldsusele kuuldavaks, on tegemist fonogrammide üldsusele suunamisega AutÕS § 72 lg 1 tähenduses. (p 13.3)


AutÕS §-s 22 kehtestatud erand võimaldab teost ilma autori loata avalikult esitada AutÕS § 13 lg 1 p 7 tähenduses. Tulenevalt AutÕS § 75 lg 1 p-st 6 kohaldub AutÕS §-s 22 sätestatud vaba kasutuse erand ka teose esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kasutamisel. (p 14)

AutÕS §-s 22 kasutatud terminit „õppeasutus“ tuleb sisustada sarnaselt selle tähendusega HaS-is, mille § 19 lg 1 kohaselt on õppeasutus haridusasutus, kus toimub õpetamine ja õppimine vastavalt õppekavale. Selline AutÕS § 22 tõlgendus, mis hõlmab terminiga „õppeasutus“ ka huvikoole, on kooskõlas infoühiskonna direktiiviga ja direktiiviga nr 2006/115/EÜ. Tulenevalt HuviKS §-st 5 laieneb kõnealune erand vaid registreeritud huvikoolidele. Lisaks laieneb see üksnes nendele huvikoolidele, milles õpetamine ja õppimine toimub vastavalt õppekavale. (p 15.1-16.3)

AutÕS § 22 eesmärk on võimaldada õpilastel hariduse omandamisel koguda mitmekülgseid kogemusi ning rakendada õpitud oskusi erinevate teoste esitamisel (27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 16). Neid eesmärke täidab HaS-i ja HuviKS kohaselt ka huvikoolides toimuv õppetöö.

Huvikoolide käsitamine õppeasutusena AutÕS § 22 tähenduses ei kahjusta ühelt poolt õiguste omajate ja teiselt poolt kaitstud objekti kasutajate õiguste ja huvide vahelist tasakaalu. Konkreetse kasutuse puhul tagab õiguste omaja ja kaitstud objekti kasutaja õiguste ja huvide vahel mõistliku tasakaalu ka nõue, et isegi seaduses otsesõnu nimetatud vaba kasutuse juhtudel ei tohi konkreetne kasutus olla vastuolus õiguste objekti tavapärase kasutamisega ega kahjustada põhjendamatult õiguste omaja seaduslikke huve (vt AutÕS § 17, § 75 lg 2; vt ka Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas nr C-476/17 Pelham jt, p 62). (p 16.3)

Huvikooli käsitamist õppeasutusena ei välista see, et huvikooli tegevus toimub mitmes asukohas. AutÕS §-s 22 kasutatud terminit „õppeasutus“ ei saa tõlgendada liiga kitsendavalt ning selle kohaldamisel on eelkõige oluline, kas kontsert või muu üritus toimub õppeasutuse tegevuse raames ja õppeasutuse valiku kohaselt (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 17).

Eraõigusliku juriidilise isiku peetav huvikool võib olla käsitatav õppeasutusena AutÕS § 22 tähenduses ka siis, kui vastaval juriidilisel isikul on ka teisi tegevusalasid lisaks huvikoolina tegutsemisele. Sel juhul saab see juriidiline isik tugineda AutÕS §-st 22 ja § 75 lg 1 p-st 6 tulenevale erandile vaid lähtudes teoste ja fonogrammide üldsusele suunamisest, mis toimub huvikooli tegevuse raames vastavalt huvikooli õppekavale. Selle hindamisel, kas huvikooli tegevusele kohaldub AutÕS §-s 22 sätestatud erand, on määrav selle tegevuse eesmärk (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 20). Seda, et vaba kasutuse erandite kohaldamisel tuleb lähtuda tegevusest endast, mitte nt asjaomase asutuse organisatsioonilisest struktuurist või rahastamisvahenditest, kinnitab ka infoühiskonna direktiivi põhjendus 42. Ka see, et huvihariduse omandamise eest küsitakse õppemaksu, et välista iseenesest AutÕS § 22 kohaldamist. Huvikooli puhul saab õpetavaks personaliks AutÕS § 22 tähenduses lugeda lisaks töölepingu alusel töötavatele isikutele ka muid isikuid, kes tegelevad huvikoolis huvihariduse pakkumisega. (p 18-20)

AutÕS § 75 lg 2 kohaselt on selles paragrahvis ettenähtud vaba kasutamine lubatud vaid tingimusel, et see ei ole vastuolus tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja seaduslikke huve. Selleks, et kontrollida, kas erandi kohaldamine tagab konkreetses olukorras sellise tasakaalu, tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid (vt nt Euroopa Kohtu 3. septembri 2014. a otsus kohtuasjas nr C-201/13 Deckmyn ja Vrijheidsfonds, p 28). Kasutusviisid, mis vastavad teose kommertseesmärkidel kasutamisele, kahjustavad põhjendamatult teose esitajate õigustatud huve, mida õigusega õiglasele tasule just kaitstakse (vt 15. märtsi 2012. a otsus kohtuasjas nr C-162/10 Phonographic Performance (Ireland), p 76). (p 21.1)

AutÕS §-s 17 sätestatud erandi kohaselt on lubatud teose kasutamine autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta ainult AutÕS §-des 18-25 otseselt ettenähtud juhtudel, tingimusel et see ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve, kusjuures täidetud peavad olema kõik sättes nimetatud tingimused (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p-d 15 ja 21). Sama kehtib ka AutÕS § 75 lg-s 2 sätestatud erandi kohta. (p 21.2)

AutÕS §-s 22 sätestatud erandi kohaldamiseks peavad esinema kõik AutÕS §-s 22 sätestatud tingimused (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 16). Olukorras, kus AutÕS §-le 22 tuginetakse § 75 lg 1 p 6 kaudu teose esitaja ja fonogrammitootja õiguste piiramiseks, tuleneb sättest kohustus näidata lisaks autori nimele ära ka vähemalt teose esitaja nimi (vrd Euroopa Kohtu 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C-145/10 Painer, p 149). Selle nõude täitmine on sättest tuleneva vaba kasutuse erandi kohaldamise kohustuslik eeldus, mille täitmist peab tõendama erandile tuginev isik. (p 21.3)

Kuna AutÕS § 75 lg-s 2 nimetatud tingimuste täitmine on § 75 lg 1 p-st 6 ja §-st 22 tuleneva vaba kasutuse erandi kohaldamise eelduseks, peab kohus erandi kohaldamiseks § 75 lg-s 2 nimetatud tingimuste täidetust hindama sõltumata sellest, kas pooled sellele sättele tuginevad. Kohus saab § 75 lg-s 2 nimetatud tingimuste täidetust hinnata poolte esitatud asjaolude põhjal, kusjuures erandi kohaldamist õigustavate asjaolude kohtule esitamise ja usutavaks muutmise kohustus on kostjal, kes taotleb erandi kohaldamist. (p 21.4)


Ei ole välistatud, et ka hiljem saadud või kogutud tõendite põhjal võib olla võimalik tuvastada asjaolusid, mis esinesid enne tõendi saamist või kogumist. Samuti ei välista tõendi asjakohasust ja lubatavust iseenesest see, et tõend on selle esitaja enda koostatud ja põhineb tema tehtud vaatlusel. Tõendamaks, et huvikool kasutab treeningutes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogramme, saab kasutada kõiki liiki tõendeid, sh tunnistajate ütlusi. (p 12.5)

2-16-10721/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.11.2019

VÕS § 26 lg 9 alusel lahtise lepingutingimuse kindlaksmääramine kohtus eeldab sellekohast haginõuet.

Hagiavalduses palus hageja viitega VÕS § 26 lg-tele 1, 3, 5, 10 ja 11 määrata kohtul kindlaks hageja lepingu täitmise ulatus ning mõista kostjalt välja võlgnevus. Samas ei ole hageja esitanud palvet määrata lepingu lahtised tingimused veel eraldi ka hagiavalduse taotlusi väljendavas osas.

Riigikohus leidis, et ülalviidatud kujul hagiavalduses sõnastatud taotlus on piisavalt selge ja see ei takistanud kohtul lahendamast nõuet, mis võis muu hulgas eeldada vaidlusaluste lepingutingimuste mõistlikkuse hindamist ja/või lahtiste lepingutingimuste kindlaksmääramist. (p 11)

Hinnakirja olemasolu ega ka kokkulepe või poolte vaheline praktika, mille kohaselt müüjale tasutav ostuhind sõltub kolmanda isiku edastatavatest andmetest, ei välista lahtiste tingimuste määramise sätete kohaldamist. VÕS § 26 peamiseks eesmärgiks on tagada poolte huvide kaitse olukorras, kus ühele poolele või kolmandale isikule on antud õigus määrata ühepoolselt lepingu sisu. Säte võimaldab kohtul teha tingimuste õigluskontrolli, hinnates, kas määratud tingimus (sh hind) on kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus võib määrata tingimuse ise, kui seda ei ole määratud või kui selle sisu on vastuolus hea usu põhimõttega. Teine oluline eesmärk on vältida lepingulisest võlasuhtest vabanemist olukorras, kus mõnes olulises tingimuses on jäänud kokku leppimata.

Kohtu õigus kontrollida ja määrata poole nõudel lepingutingimuste sisu VÕS § 26 lg-te 9 ja 10 järgi ei vabasta tsiviilkohtumenetluse pooli oma väidete ja nende aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustusest (TsMS § 230 jj). (p 12)

Lihaveiste müügisuhete valdkonnas praktikas tavaliselt elusloomi ei kaaluta. Liha kogus ja kvaliteet selgub lõplikult tapamajas ning üldjuhul lähtutakse sealt saadud andmetest. Hageja leidis, et tapamaja määratud liha kogus ja kvaliteet ei vastanud VÕS § 26 lg 3 mõttes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele.

VÕS § 26 alusel lahtise tingimuse määramise üle peetavas vaidluses tulnuks hagejal selleks tõendada oma väiteid, et temalt ostetult kaubalt saadi lõpptulemusena kindel kogus liha, mis kvalifitseeruks mõistliku tapasaagi alla.

Kui pooled vaidlevad hageja väidete tõendatuse ning esitatud tõendite asjakohasuse üle, siis on neil võimalik esitada lisatõendeid või taotleda kohtult ka tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 kohaselt ning dokumentide väljanõudmist TsMS § 278 alusel. (p 15-16)


Kohtu õigus kontrollida ja määrata poole nõudel lepingutingimuste sisu VÕS 26 lg-te 9 ja 10 järgi ei vabasta tsiviilkohtumenetluse pooli oma väidete ja nende aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustusest (TsMS § 230 jj). (p 12)

Lihaveiste müügisuhete valdkonnas praktikas tavaliselt elusloomi ei kaaluta. Liha kogus ja kvaliteet selgub lõplikult tapamajas ning üldjuhul lähtutakse sealt saadud andmetest. Hageja leidis, et tapamaja määratud liha kogus ja kvaliteet ei vastanud VÕS § 26 lg 3 mõttes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele.

VÕS § 26 alusel lahtise tingimuse määramise üle peetavas vaidluses tulnuks hagejal selleks tõendada oma väiteid, et temalt ostetult kaubalt saadi lõpptulemusena kindel kogus liha, mis kvalifitseeruks mõistliku tapasaagi alla.

Kui pooled vaidlevad hageja väidete tõendatuse ning esitatud tõendite asjakohasuse üle, siis on neil võimalik esitada lisatõendeid või taotleda kohtult ka tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 kohaselt ning dokumentide väljanõudmist TsMS § 278 alusel. (p 15-16)

2-15-17822/110 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2019

PankrS § 3 lg-s 3 peetakse silmas ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetlusi (PankrS 2. ptk) ning see säte ei piira PankrS 2. ptk-s reguleeritud menetlustes menetlusosaliste õigust taotleda kohtult abi tõendite kogumisel TsMS § 236 lg 2 järgi, mis kohaldub TsMS § 477 lg-st 1 tulenevalt ka hagita menetluses.

Kuivõrd seadus ei sätesta TsMS § 475 mõttes hagita menetluse liigina ajutise pankrotihalduri või pankrotihalduri avalduse alusel krediidiasutuse kohustamist andma teavet ja dokumente kolmandate isikute kontode kohta, siis ei ole kohtul pädevust kohustada krediidiasutust andma halduri hagita menetluse avalduse alusel teavet ja esitada dokumente. Halduril tuleb esitada hagi ja taotleda selle menetlemisel teda huvitava teabe ja tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 alusel.

Vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-17822, p-d 11, 14.1 ja 14.3. (p 16)

2-18-187/87 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019

Kuigi võlausaldajate huvide kahjustamist, st seda, et tehing tehti liiga väikese väärtusega vastusoorituse eest, peab tõendama see vaidluse pool, kes soovib tagasivõitmisega tehingu kehtetust saavutada, ei ole selline tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber (vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9016/34, p 11; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 9)

TsMS § 233 lg 2 kohaldamine on võimalik ka kasutuseeliste väärtuse kindlaksmääramise puhul, eeldusel et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 26). (p 12)


Vt TMS § 189 lg 1 kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 12. Kuna sama sätte lg 2 lubab kohtul tunnistada kehtetuks ka kinke iseloomuga lepingu, tuleb kohtul kindlaks teha, kas tehing kujutas endast kinkelepingut või kinke iseloomuga lepingut. (p 10)


TsMS § 233 lg 2 kohaldamine on võimalik ka kasutuseeliste väärtuse kindlaksmääramise puhul, eeldusel et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 26). (p 12)

2-15-18182/131 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.03.2019

Hageja (kinnipeetav) tugines oma mittevaralise kahju nõudes temaga sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele, leides, et kostja ei taganud talle tervishoiuteenuse osutamist kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega. Kostja lepingurikkumise tuvastamiseks tuli kohtul hinnata, kas eriarstiabi osutaja (eriarsti) juurde saadetud hageja vajas eriarsti näidustuse järgi operatsiooni ja kas hageja soovis seda. Juhul kui hageja vajas eriarsti näidustuse kohaselt operatsiooni, tuleb hinnata, kas kostja tagas hagejale operatsiooni tegemise mõistliku aja jooksul arvates näidustusest teadasaamisest. Hinnangu andmisel sellele, milline peab olema mõistlik aeg patsiendile operatsiooni tagamiseks, on oluline lähtuda andmetest, mis võimaldavad võrrelda kõnealuse operatsiooni kättesaadavuse aega operatsioonijärjekorra alusel nii vanglas kui ka vabaduses (s.o küsimus sellest, millise ajavahemiku jooksul kõnealust operatsiooni patsientidele (nii vanglas kui ka vabaduses) tavapäraselt võimaldatakse). Vanglas viibival patsiendil (kinnipeetaval) ei saa olla ootust, et ta peaks saama plaanitud operatsioonile varem, kui seda võimaldatakse vabaduses viibivale patsiendile (tavapatsiendile). Samuti tuleb arvestada, et võrreldes tervishoiuteenuse osutamisega tavapatsiendile, on vangla võimalused osutada tervishoiuteenust kinnipeetavale piiratumad.

Kui tervishoiuteenuse osutaja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud ja põhjustanud sellega patsiendile mittevaralist kahju, tuleb hinnata, kas tervishoiuteenuse osutaja on rikkumise eest vastutav. Tervishoiuteenuse osutaja saab VÕS § 104 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada oma süü puudumist. Juhul kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi patsiendile kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p-d 21-24). (p 9-14)

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab patsient tõendama, et tervishoiuteenuse osutaja on nendevahelist lepingut rikkunud. Erandid eeltoodud tõendamise üldpõhimõttest kehtivad juhtumitele, mis on sätestatud VÕS § 770 lg-s 4 ja VÕS § 770 lg-s 3 (tõendamiskoormise kergendamine). (p 11)


Terviseloos sisalduvaid kandeid ei saa pidada võlatunnistusteks, sest need ei vasta VÕS §-s 30 sätestatud tunnustele. (p 10)


Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab patsient tõendama, et tervishoiuteenuse osutaja on nendevahelist lepingut rikkunud. Erandid eeltoodud tõendamise üldpõhimõttest kehtivad juhtumitele, mis on sätestatud VÕS § 770 lg-s 4 ja VÕS § 770 lg-s 3 (tõendamiskoormise kergendamine). (p 11)


Vt TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ja § 654 lg 4 ja 5 kohaldamise kohta Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267/52, p 24; Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-17, p 9 ja Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15) (p 12) (p 12)


Juhul kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi patsiendile kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p-d 21-24). (p 14)

2-16-6563/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Kasutuseeliste hüvitisena on asja omanikul õigus nõuda asja ebaseaduslikult valdajalt kasu, mida ebaseaduslik valdaja asja vallates sai. Sellise nõude aluseks on AÕS § 85 lg 1 ning VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimene lause. (p 40)

Kasutuseeliseid on asja omanikul AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel õigus nõuda ka siis, kui valdajal oli mingil põhjusel (nt VÕS § 110 lg 1 järgi) õigus omaniku asja kinni pidada ja ta sai võõrast asja vallates jätkuvalt kasu (vt sarnaselt soorituskondiktsiooni kohta Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 26). (p 42)


NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium muudab tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11 tehtud Riigikohtu 10. jaanuari 2012. a määruse p-s 17 väljendatud seisukohta, mille kohaselt on osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine äriseadustikuga antud osanike pädevusse. (p 12)

Kuigi ÄS § 177 lg 1 keelab osanikul hääletada, kui otsustatakse temaga õigusvaidluse pidamist ja selles vaidluses esindaja määramist, ei ole eelnimetatud küsimuse otsustamine ÄS § 168 järgi osanike ainupädevuses. ÄS § 177 lg 1 ei ole osanike pädevust reguleeriv säte, vaid osaniku hääleõigust piirav säte.

ÄS § 168 ja § 177 lg-t 1 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et osaühingus, kus osanikud on samal ajal ka juhatuse liikmed ja kus tekib vajadus otsustada nõude esitamist enamusosanikust juhatuse liikme vastu, võimaldab ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirang vältida olukorda, kus enamusosanik blokeerib oma häältega nõude esitamise tema vastu. Hääletamispiirangu eesmärk on huvide konflikti vältimine, mitte osanike pädevuse kindlaksmääramine. (p 14)

Osaniku vastu nõude esitamiseks ja temaga õigusvaidluse pidamiseks ei ole vaja osanike otsust. (p 15)


Mõistlike kuludena kahju ärahoidmiseks ja vähendamiseks on käsitatavad ka kulud, mida tööandja teeb selleks, et saada töötajalt tagasi asjad, mis tulnuks töölepingu lõppedes tööandjale tagastada, kuid üksnes eeldusel, et tööandja tegutseb asju tagasi võttes seadusega lubatud piires. (p 18)

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)


AÕS § 80 lg 1 sätestatud nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada, et ta on vaidlusaluste asjade omanik ja et kostja valdab neid asju ilma õigusliku aluseta. Ainuüksi osaühingu osaniku õiguslik seisund ei anna osanikule õiguslikku alust osaühingu vara vallata. (p 23)

Kui asjad on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asjade väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 alusel. Omanik saab nõuda asjade väljaandmise asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. (p 25)


Lepingulisest suhtest tuleneva kohustuse rikkumisel (sh lepingu järgi tagastamisele kuuluva asja tagastamata jätmisel) on esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi. Lepingu täitmise nõude asemel kahju hüvitamise nõude saab esitada VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. (p 26)

Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)


Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)


Töötaja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda tööandjale kuuluva ja töötajale töösuhte ajaks kasutamiseks antud asja väljaandmisest, kuni tööandja on täitnud töölepingust tuleneva töötasu maksmise kohustuse. (p 34)


Töölepingust tuleneva asjade tagastamise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes on mh kaitsta tööandjat kahju eest, mis tal võib tekkida sellest, kui töötaja ei anna talle töölepingu lõppedes töövahendeid tagasi, mistõttu tööandja ei saa neid asju kasutada. Eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk hõlmab tööandjal saamata jäänud tulu. Sellist liiki kahju on VÕS § 127 lg 3 järgi lepingut rikkunud ja töövahendid tagastamata jätnud töötajale vähemalt üldjuhul ettenähtav. Kaotatud kasutuseeliseid eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk aga ei hõlma ja seega ei saa tööandja nõuda töötajalt kasutuseeliste kui lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. (p 36)

2-14-61508/73 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Haginõude vähendamine ei ole hagi muutmine. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. (p 17)


Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. (p 21)


Raha vastuvõtmine kviitungi alusel tähendab tõenduslikult üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui hageja tugineb oma nõudes sellisele kviitungile, siis ei muuda see hageja tõendamiskoormist selles, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu. (p 23)


Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus (ka teises koosseisus) seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus. Õigusliku seisukoha muutmist tuleb otsuses ka põhjendada. (p 23)

2-17-10348/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.11.2018

CMR art 11 lg 2 järgi vastutab saatja sõltumata süüst ning piisab sellest, et dokumentide või teabe puudused on vedajal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses.

CMR art 11 lg-s 2 peetakse saatja vastutust välistavate asjaoludena silmas eelkõige olukordi, kus vedaja teeb vale toimingu või on hooletu, nt kaotab dokumendid või kasutab neid asjakohatult või muudab omavoliliselt teekonda, omamata selleks vajalikke dokumente ja teades, et tal ei ole vajalikke dokumente, või jätkab teekonda, kuigi teab, et tal ei ole selleks vajalikke dokumente. Samuti võib vedaja selle sätte järgi vastutada, kui ta täitis dokumendid ise vigaselt või avastas saatja dokumentides või andmetes puudused, kuid ei võtnud tarvitusele kahju piiravaid mõistlikke abinõusid jne.

Vedaja võib eeldada, et saatja annab vedaja autojuhile käsundi originaaldokumendi Kui vedaja ei palu saatjal täpsustada, kas autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia, ei vabane saatja CMR art 11 lg 2 teise lause alusel vedajale kahju hüvitamisest. (p 12)


Kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude tõendamiseks tõendeid. Kui hageja esitab tõendid, on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). (p 13)

2-15-17822/83 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.10.2018

Asjas taotles pankrotihaldur, et kohus nõuaks krediidiasutustelt kaebajate arvelduskontode väljavõtteid ja andmeid kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Maakohus kohustas kaevatava määrusega krediidiasutusi esitama haldurile kaebajate arvelduskontode väljavõtted ja andmed kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Kaebajate määruskaebust keeldus maakohus menetlusse võtmast, põhjendades seda kaebeõiguse puudumisega. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. (p 10)

Tsiviilkolleegium selgitas, et kui kaebaja on isik, kes ei ole pankrotimenetluse osaline ega ka pankrotivõlgnikuga seotud isik PankrS § 19 lg 1 tähenduses, saab teda põhimõtteliselt käsitada PankrS § 22 lg 3 p-s 4 märgitud muu isikuna. Seetõttu ei kohaldu tema suhtes ka PankrS §-ga 5 sätestatud kaebeõiguse eriregulatsioon. Kaebaja õigusi puudutavat määrust tuleb käsitada tema suhtes hagita asjas (krediidiasutuselt andmete nõudmine) menetlust lõpetava määrusena sarnaselt näiteks muu isiku suhtes tehtud trahvimäärusega TsMS § 45 lg 4 alusel, mille peale saab muu isik, kes ei ole menetlusosaline, esitada määruskaebuse TsMS § 48 alusel. Kui kaebaja kohta on tehtud tema õigusi riivav menetlust lõpetav määrus, on tal kaebeõigus maakohtu määruse peale üldnormi, s.o TsMS § 660 lg 3 esimese lause alusel. (p 12)

Kaebajal on kaebeõigus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale, kuna tulenevalt TsMS § 663 lg-st 1 on sama paragrahvi lõike 2 alusel määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise võimalikud alused vormilist laadi, mis takistavad määruskaebuse sisulist lahendamist. Et tegemist on selle isiku õigusi riivava (piirava) määrusega, kes ei ole olnud menetlusosaline, siis on ta määruskaebust esitades esmakordselt sisenenud kohtumenetlusse ja see on võrreldav olukorraga, mil kohtud hagi menetlusse võtmisest keelduvad. (p 13)


Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur. Halduri põhikohustused on muu hulgas võlausaldajate nõuete väljaselgitamine, pankrotivara valitsemine ja selle moodustamise korraldamine, pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine ning võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuse ja aja väljaselgitamine (PankrS § 55 lg 3 p-d 1 ja 1^1).

Nende ülesannete täitmisel on halduril õigus saada pankrotivõlgnikult ja temaga seotud isikutelt või kolmandatelt isikutelt pankrotiseaduses ettenähtud ulatuses teavet või dokumente. Kuna halduril on enda ülesannete täitmiseks õigus ise nõuda teavet ja dokumente, peaksid olukorrad, mil haldur nõuab teavet ja dokumente kohtule taotlust esitades, olema harvad. (p 14.1)

Kolleegium on varasemas praktikas käsitlenud küsimust, kas kohtutäituril on täitemenetluse ülesannete täitmiseks õigus nõuda krediidiasutuselt kui hüpoteegipidajalt andmeid täitemenetluse võlgniku hüpoteegiga tagatud laenu jäägi kohta. Kolleegium leidis, et hinnata tuleb seda, kas kohtutäituril on vaja saada andmeid täitemenetluse ülesannete täitmiseks, mille jaoks lubab KAS § 88 lg 5 p 5 kohtutäituril nõuda pangasaladuse avaldamist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-17, p 12 jj). Analoogne lähenemine on põhjendatud ka pankrotimenetluses. (p 14.2) Muudelt isikutelt teabe või dokumentide väljanõudmine pankrotimenetluses peab piirduma olukordadega, mil taotletav teave või dokumendid on vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks, näiteks võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks. Vastasel juhul võib olla tegemist määrusega, mida kohus ei või seaduse järgi üldse teha.

Kui teavet või dokumente kohustatakse andma krediidiasutust, tuleb arvesse võtta pangasaladuse kaitseks KAS §-s 88 sätestatud nõuetega. Pankrotimenetlusega seoses on krediidiasutus kohustatud pangasaladusena käsitatavat teavet ja dokumente andma kohtule pankrotimenetluse seisukohalt tähtsate asjaolude kohta ning haldurile pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks (KAS § 88 lg 1 p-d 1 ja 6). Juhul, kui haldur taotleb teavet või dokumente kohtu kaudu, siis peab kohus hindama, kas muude isikute pangakonto väljavõtete, pangakonto kasutamis- ja käsutamisõiguse või tegeliku kasusaaja kohta andmete küsimine on põhjendatud. Selleks peab kohus hindama, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)

Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)


Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)

Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)


Kohtul tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)

Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)

2-16-5282/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). (p 11)

Vt kohtu selgitamiskohustuse ulatuse kohta Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19. (p 11)


Tõendi selle ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata jätmine ei tohi tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks, ning andma talle võimaluse esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664, p 20). ( p 11)


Vt kohtulahendi põhjendamise kohustuse kohta nt Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 24; Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 13. Ringkonnakohtul tuleb juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu. (p 12)


VÕS § 180 lg 2 ja 182 lg 2 esimese lause järgi läheb ettevõtte ülemineku korral omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud.

Vt Euroopa Liidu Nõukogu 12. märtsi 2001. a direktiivi 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta" kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2011. a otsus kohtuasjas nr C-463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa), p 33 ja 34; 29. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-151/09 Federación de Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del RosarioVecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26). (p 9)

Ettevõtte ülemineku kindlakstegemiseks tuleb analüüsida kõiki ettevõtte üleminekut iseloomustavaid esiletoodud asjaolusid kogumis. (p 13)

2-17-1601/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018

VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. (p 23)


Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 peab võlausaldaja tõendama põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama. (p 27) Kostja enda allkirjastatud kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab ka tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma. (p 28)


VÕS § 149 lg 2 järgi ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Kohtud pidid kontrollima, kas põhivõlgnevuse puudumise vastuväidet sai kostja käendajana VÕS § 149 lg 2 järgi praegusel juhul üldse esitada. (p 29)


Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima. Selline avaldus võib tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. (p 11.1)


Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks. (p 14)

Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)


Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)


Korrektne ei ole hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis ei arvesta, et seadusjärgne viivis võib edaspidi muutuda. (p 18)

2-16-14655/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). (p 21.1)

Põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille isik oma kohustuste rikkumisega loob (Riigikohtu 10. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-03, p 27; vt ka 7. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). (p 21.2)


Isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saaks ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Teo õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi eeldab seega seda, et kahju tekitaja oleks käitunud heade kommete vastaselt ning subjektiivsest küljest oleks tema tegu iseloomustanud tahtlus. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi piisab sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10; 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Käitumise õigusvastasuse mõistmine tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See omakorda eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise vastuolu heade kommetega. (p 13.2)

Hooletus ei täida VÕS § 1045 lg 1 p 8 koosseisu, mis eeldab tahtlust. Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega - teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine, hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega - kohaste nõuete mittejärgimisega (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-12, p 14). Isik ei saa soovida oma heade kommete vastase käitumisega teisele isikule kahju tekitada VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja § 104 lg 5 tähenduses olukorras, kus ta ei ole teadlik asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise heade kommete vastasuse ega mõista seega oma tegevuse õigusvastasust. (p 13.3)

VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tuleneva kohustuse rikkumine on seatud sõltuvusse rikutud sätte kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja temal tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärk. (Vt Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13)

Kuna teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul, siis peab hageja juhul, kui ta tahab tõendada kostja teo õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 11). (p 14.1) TsMS § 279 lg-st 2 tuleneb isikule kohustus esitada kohtule dokument, mis on koostatud õigete andmete põhjal. (p 14.3)

TsMS § 279 lg 2 kujutab endast deliktiõiguslikku kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Säte kaitseb selle menetluse menetlusosaliste, mille raames kohus nõuab TsMS § 279 lg 2 järgi andmete põhjal dokumendi koostamist ja kohtule esitamist, ning eelkõige vastava taotluse esitanud isiku huve ja õigustatud ootust, et kohtule esitatavad andmed on õiged ning neile on võimalik kooskõlas nende andmete kogumise eesmärgiga tugineda. TsMS § 279 lg-st 2 tulenev kohustus esitada kohtule õigete andmete alusel koostatud dokument ei täida üksnes õigusemõistmise eesmärke, tagamaks, et kohus teeb lahendi õigete asjaolude põhjal. TsMS § 279 lg 2 järgi õigeid andmeid sisaldava dokumendi koostamise ja kohtule esitamise kohustuse eesmärk on VÕS § 1045 lg 3 tähenduses mh kaitsta dokumendi kogumist taotlenud isikut ja teisi menetlusosalisi kahju eest, mis neile võib tekkida tulenevalt sellest, et nad dokumendis sisalduvatele andmetele põhjendatult, kooskõlas dokumendi väljanõudmise eesmärgiga tuginevad. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus nõuab dokumendi esitamist eeltõendamismenetluses. (p 14.4)


TsMS § 279 lg-st 2 tuleneb isikule kohustus esitada kohtule dokument, mis on koostatud õigete andmete põhjal. (p 14.3)


Põhjusliku seose olemasolu ei tähenda, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Vaatamata põhjusliku seose olemasolule kostja teo ja hageja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) ei pruugi kostja kahju tekitamise eest lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärk ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13; 7. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). Vajadus arvestada hüvitatava kahju ulatuse kindlaksmääramisel selle kohustuse või sätte eesmärki, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis, tuleneb VÕS § 127 lg-st 2, seadusest tuleneva kohustuse rikkumise korral ka VÕS § 1045 lg-st 3. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muu hulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Muu hulgas on viidatud sätete alusel piiratud teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt ülalviidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). (p 15.1)

TsMS § 279 lg 2 kaitse-eesmärk hõlmab kannatanu kaitsmist sellise kahju eest, mis kohtule esitatud ebaõigete andmete põhjal vale isiku vastu hagi esitamisega tüüpiliselt kaasnevad, sealhulgas hagi esitamisega kaasnevad mõistlikud menetluskulud ning hagist põhjendatult loobumise tõttu hageja kanda jäetavad teise poole menetluskulud. Selliste kulude tekkimine on kaitsenormi rikkumisega kaasneva riski realiseerumise korral objektiivselt ettenähtav. (p 15.2)

2-16-16328/28 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.04.2018

Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p-d 18 ja 18.2; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 10)

Kui hageja nõuab kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju (sissetuleku vähenemise) hüvitamist, peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12). (p 11.2)

Ekslik on aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 11). (p 11.1)

Hagejale on kahju tekkinud siis, kui ta ei ole võimeline enam sissetulekut teenima, mitte aga igas olukorras, kus tal on diagnoositud kutsehaigus ja kindlaks määratud töövõimetuse ulatus ning tal puudub sissetulek, sest ta on otsustanud mitte töötada. (p 11.2)


Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega. (p 10)

Kui hageja nõuab kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju (sissetuleku vähenemise) hüvitamist, peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest (p 11.2)

Ekslik on aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega. (p 11.1)

Hagejale on kahju tekkinud siis, kui ta ei ole võimeline enam sissetulekut teenima, mitte aga igas olukorras, kus tal on diagnoositud kutsehaigus ja kindlaks määratud töövõimetuse ulatus ning tal puudub sissetulek, sest ta on otsustanud mitte töötada. (p 11.2) Vt Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p-d 18 ja 18.2; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10. (p 10)


Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12. (p 12)

2-15-5027/137 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018

Lepingu muutmise esmane eeldus on lepingut muuta sooviva poole selge tahteavaldus, milles väljendub soov õigusliku tagajärjena kaasa tuua lepingu muutmine tahteavalduses välja toodud viisil. Seejärel on vajalik, et tahteavaldus jõuaks teise lepingupooleni, kes väljendaks nõustumust lepingu muutmiseks tahteavalduses toodud viisil. Tahteavaldusele seatud nõudeid reguleerib tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille § 68 lg 3 kohaselt saab tahteavalduse väljendada ka teoga.

Seejuures tuleb eristada lepingu muutmise aluseid ja lepingu muutmise vorminõudeid. VÕS § 13 lg 3 näeb ette erisused lepingu muutmise vorminõuetele juhuks, mil pooled on kokku leppinud, et lepingut tuleb muuta kirjalikus vormis, kuid ei tee erandit VÕS § 13 lg-st 1, mille kohaselt saab lepingut üldjuhul muuta vaid poolte kokkuleppel. (p 12)

Lepingu muutmise ettepaneku saab teha kaudse tahteavaldusega. Teine pool saab väljendada lepingu muutmiseks nõustumust samuti kaudse tahteavaldusega. Sealjuures saab VÕS § 20 lg 3 kohaselt nõustumuseks lugeda majandus- ja kutsetegevuses ka vaikimise. Seega võib lepingut olla muudetud olukorras, mil üks lepingupooltest on teinud majandus- ja kutsetegevuses teisele lepingupoolele ettepaneku lepingut muuta, kuid teine pool vaikib, lepingu muutmisele pikema aja jooksul vastuväiteid ei esita ning võlgnevust ei kajasta. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et lepingu muutmisele antud nõustumuse saaks tuvastada hindamata, milles seisnes lepingu muutmise kas või kaudne tahteavaldus ja milline oli selle tahteavalduse sisu. (p 14)

Pool, kes tugineb sellele, et lepingut muudeti, peab tõendama nii selle, et lepingut üldse muudeti, kui ka selle, et lepingu sisu muudeti. (p 15)


Pool, kes tugineb sellele, et lepingut muudeti, peab tõendama nii selle, et lepingut üldse muudeti, kui ka selle, et lepingu sisu muudeti. (p 15)

2-14-61484/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.04.2018

VÕS § 638 on dispositiivne säte ehk pooled võivad kokku leppida, millistel tingimustel loetakse töö vastuvõetuks. See aga ei välista VÕS § 638 kohaldamist juhul, kui kohus leiab, et poolte kokkulepitud tingimused töö vastuvõetuks lugemiseks ei ole täidetud. (p 15)

VÕS § 638 teise lause järgi tuleb töövõtjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud. (p 16)

Tööde üleandmist ei takista ainuüksi see, et üleandmise-vastuvõtmise akt on esitatud oluliselt pärast tööde valmimist. Küll aga võib seetõttu tasunõue muutuda sissenõutavaks oluliselt hiljem, millest omakorda sõltub tellijalt nõutava viivise suurus. (p 17)

Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause. (p 18)


VÕS § 638 teise lause järgi tuleb töövõtjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud. (p 16)


Tööde üleandmist ei takista ainuüksi see, et üleandmise-vastuvõtmise akt on esitatud oluliselt pärast tööde valmimist. Küll aga võib seetõttu tasunõue muutuda sissenõutavaks oluliselt hiljem, millest omakorda sõltub tellijalt nõutava viivise suurus. (p 17)

Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause. (p 18)

2-16-2343/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2018

PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). (p 11)


Olukorras, kus maakohus on jätnud nõuetekohaselt põhjendamata kostja teiste laste vajadused, peab ringkonnakohus võtma esitatud väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 12). (p 11)


Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). (p 13)


Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Samas ei tähenda see, et nelja lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumine on mõistlik ka olukorras, kus hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. (p 13)


Kui elatise väljamõistmise menetluses ei esita kostja oma sissetuleku kohta andmeid omal algatusel, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumine on mõistlik ka olukorras, kus hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. (p 13)

2-14-21710/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018

Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2)

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 403^1 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1)

Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2)

Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3)

Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35)

Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46)

Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47)

Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)

Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)

Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)


Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)


Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)


Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)


Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 2^1 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)

Kokku: 120| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json