/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-1722/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.12.2019

Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. (p 10.1)


Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole), milleks tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis Dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud. (p 10.2)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

Juhul kui kohustatud pool ei taotle eelnimetatud juhul kohtu määratud tähtaja jooksul käekirjaekspertiisi ega esita muid tõendeid dokumendi ehtsuse tõendamiseks, võib kohus TsMS § 277 lg 4 esimese lause järgi keelduda oma määrusega selle tõendi vastuvõtmisest. Selline määrus tuleb teha enne asja sisulise arutamise algust, sest alles kohtulahendis tõendi vastuvõtmisest keeldumine oleks pooltele üllatuslik (vt selle kohta Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10 ja 11; 1. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216/93, p 15). (p 10.4)


Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. (p 10.1)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)


Kohtul on kohustus tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente. Alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1 esimene lause kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles. (p 13.1)


Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

2-16-10435/138 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

TsMS § 540 lg 1 alusel saab kinnisesse asutusse paigutamise peatamise määrata siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on iseenesest täidetud, kuid arvestades konkreetse isiku tervislikku seisundit oleks võimalik tema vabadusse jätmine kohtuliku kontrolli all (TsMS § 540 lg 2 kohaselt võib kohus peatamise tühistada mh siis, kui isik ei täida talle pandud tingimusi või kohustusi). TsMS § 540 lg 1 eesmärk on võimaldada kohtutel kohaldada isiku õigusi oluliselt vähem piiravat alternatiivi isiku kinnisesse asutusse paigutamisele või tema sealt vabastamata jätmisele. (p 19)

Tulenevalt kinnisesse asutusse paigutamise ultima ratio iseloomust ja vajadusest kohaldada võimalusel isiku õigusi vähem piiravat meedet peab kohtul olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.6). (p 19.1)

Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isikult vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.7 ja seal viidatud Riigikohtu 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 19.2)

TsMS § 540 lg 1 järgset peatamist ei oleks võimalik rakendada muidu, kui isiku ohtlikkuse aste peab olema üldjuhul mõnevõrra madalam, kui sel juhul, mil ta tuleb vältimatult paigutada kinnisesse asutusse. (p 20.3)

TsMS § 540 lg 1 alusel kinnisesse asutusse paigutamise peatamise kohaldamine ei tähenda seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused (sh ka SHS § 105 lg 1 p 3) ei ole täidetud. Vastasel korral ei oleks võimalik peatamist praktikas rakendada. (p 20.4)

Kohtud peavad eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). Eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv ka siis, kui selles leitakse, et isik ei ole ohtlik. (p 20.1)


Kohtud peavad eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). (p 20.1)

3-2-1-63-16 PDF Riigikohus 14.09.2016

Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Seega tuleks kohtul üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. Ekspertiisi määramisele peab üldjuhul hagimenetluses eelnema siiski poole või poolte vastav taotlus (vt TsMS § 293 lg 1). (p 10)


Kui võlausaldaja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab võlausaldaja seda võlgniku vastuväite esitamisel ka tõendama (TsMS § 230 lg 1). (p 10)


Tuleb eristada vaidluse lahendamiseks vajalike asjaolude tõendamiskoormist ning dokumendi kui menetluses esitatud tõendi ehtsuse tõendamiskoormist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Samas kui võlausaldaja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab võlausaldaja seda võlgniku vastuväite esitamisel ka tõendama (TsMS § 230 lg 1). (p 10)

3-2-1-100-15 PDF Riigikohus 30.09.2015

Kuna maakohus hindas kinnistu omadusi samale tõendile tuginedes, pidanuks ringkonnakohus võtma selle tõendi kohta selge seisukoha, mh põhjendama võimalikku ümberhindamist (TsMS § 653). Olukorras, kus pool ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud, pidanuks ringkonnakohus iseäranis hoolsalt põhjendama, miks ta ei nõustu maakohtu hinnanguga asjaoludele. TsMS § 653 järgi peab ringkonnakohus mõnel tõendil põhineva asjaolu osas esimese astme kohtu otsust muutes märkima põhjuse, miks tuleb tõendit teisiti hinnata (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 28)


Elamuga kinnistu müümisel saab lähtuda eeldusest, et elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumiseks, peab vähemasti üldjuhul tõendama müüja. (p 27)


Asjatundja arvamusest metoodika puudumine ei anna veel alust pidada arvamust tõendina kõlbmatuks (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41). Asjatundja arvamus põhineb tihti subjektiivsetel hinnangutel ja prognoosidel. Ka ehitise puuduste kohta arvamuse andmisel ei saa eeldada, et ehitis tuleks selleks n-ö tervikuna lahti võtta, et nt konstruktsioonide seisukord kindlaks teha. Asjatundjad peavad rakendama oma kutsealal oodatavat hoolsust ja kasutatavat metoodikat, et anda arvamus oma parimate teadmiste kohaselt. (p 29)


Kui kinnistu on ostetud elamiseks, peavad VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 järgi olema tagatud elementaarsed elutingimused (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29; 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p 23). Eelkõige tuleb VÕS § 77 lg 1 järgi lepingus kokku leppimata kvaliteedi osas arvestada ehitamisele seaduses sätestatud nõudeid ja ehitustava (vt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 12). Renoveeritud elamuga kinnisasja ostmisel ei saa ostja eeldada, et ta peab hakkama elutingimuste tagamiseks sinna kohe lisainvesteeringuid tegema. Kinnistu eksklusiivse asukoha ja suure väärtuse puhul saab oodata pigem kõrgemate kui keskmiste kvaliteedinõuete täitmist. (p 26)

Elamuga kinnistu müümisel saab lähtuda eeldusest, et elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Siiski ei saa igasuguseid kõrvalekaldumisi projektist iseenesest lugeda ehitise puudusteks, kui ehitatu vastab ehitus- ja tuleohutusnõuetele (vt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 15). Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumiseks, peab aga vähemasti üldjuhul tõendama müüja. (p 27)

Ostjalt ei saa eeldada tuleohutusnõuetele vastavuse kohta asjatundja arvamuse tellimist ainuüksi seetõttu, et ostja kahtleb elamu tuleohutusnõuetele vastavuses. VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. (p 31)

Isegi majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi, ega üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja (vt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Füüsilisest isikutest ostjatel ei ole kohustust asja üle vaadata (VÕS § 219) (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 25). (p 34)

Asja lepingutingimustele mittevastavust saab hinnata ka asjatundja prognoosi põhjal, kuidas võib üks või teine asjaolu ajas mõjuda. (p 40)


Müüja vastutust ei välista ega piira ostjate kinnitus müügilepingus, et nad on teadlikud ehitiste ja rajatiste seisukorrast. Kui müügiese vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja enne üle vaadanud, tuleb üksnes eeldada, et ostja nõustus eset ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud (vt Riigikohtu 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 13). See ei piira aga müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest. (p 33)


VÕS § 101 lg 2 võimaldab õigustatud poolel valida, milliseid õiguskaitsevahendeid lepingu rikkumisel kasutada. Sama sätte teine lause täpsustab, et igal juhul on õigus nõuda kahju hüvitamist. Hinna alandamist ja kahju hüvitamist ei saa pool samadele puudustele tuginedes sama tagajärje kõrvaldamiseks korraga nõuda, kuid kohus ei või poolele ette heita, millise õiguskaitsevahendi ta valib. Kui kahjuhüvitis on kohtu hinnangul vastavalt asjaoludele liiga suur, on võimalik väljamõistetavat summat vähendada VÕS § 127 lg 5, § 139 või § 140 alusel. (p 24)


Puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel, tegemist on puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudega (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik. (p 19)

Vt VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel kahju hüvitamise nõude üldiste eelduste kohta Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15. (p 20)


Puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel, tegemist on puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudega (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik. (p 19)

3-2-1-79-15 PDF Riigikohus 23.09.2015

TsMS § 238 lg 1 p 2 on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15). Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust rahuldamata (vt ka Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-15, p 16). (p 9)


Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks. TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). TsMS § 277 lg 2 sätestab vaid ühe võimaluse, kuidas dokumendi võltsitust põhjendada, välistamata seejuures teisi võimalusi. (p 10)


Olukorras, kus üks pool on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse dokumentidel, peab teine pool selle kostja väite ümber lükkama (TsMS § 230 lg 1). (p 9)


Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks. TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). TsMS § 277 lg 2 sätestab vaid ühe võimaluse, kuidas dokumendi võltsitust põhjendada, välistamata seejuures teisi võimalusi. (p 10) Tsiviilmenetluses ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmist ei saa põhjendada kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisiga, kui kriminaalasjas antud eksperdiarvamust ei ole välja nõutud ega käsitletud tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt (TsMS § 293 lg 3). (p 11) Eksperdiarvamusel, nii nagu igal teiselgi tõendil, ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, ning kohus peab eksperdiarvamust hindama seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõrvuti teiste tõenditega (TsMS § 232 lg 1). (p 12)

3-2-1-15-15 PDF Riigikohus 22.04.2015

Kui hageja on esitanud ekspertiisi tegemise taotluse ja kui kostja on olnud nõus ekspertiisi tegemisega ning esitanud omapoolse eksperdikandidaadi ja teinud ettepanekuid küsimuste kohta, siis ei pea kostja eraldi ekspertiisitaotlust esitama, kuna tema taotlus eksperdiks määratava isiku ning küsimuste kohta on käsitatav samuti taotlusena määrata ekspertiis TsMS § 293 lg 1 mõttes. Kohus peab tulenevalt TsMS § 351 lg-st 1 enne hageja ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmise või rahuldamise määruse tegemist selgitama välja ka kostja seisukoha ekspertiisitaotluse kohta. (p 15)

TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Ekspertiisi määramine on kohtu õigus, mitte kohustus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). (p 16)

Praeguse vaidluse lahendamine eeldab äärmiselt spetsiifilisi eriteadmisi farmaatsia ja ravimite toimimise kohta. Üldjuhul ei ole õige jätta ekspertiisitaotlust rahuldamata ainuüksi põhjendusega, et tõendamisele kuuluva asjaolu kohta on juba esitatud piisavalt tõendeid (praegusel juhul koosnes kohtutoimik kümnest köitest, millest suurema osa moodustavad tõendid), kuna menetluses esitatud tõendite hulk ei saa tingida iseenesest eksperdiarvamuse küsimata jätmist. Lisaks tuleb arvestada TsMS § 232 lg-s 2 sätestatut, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust TsMS § 238 lg 1 p-st 2 tulenevalt rahuldamata. Viidatud sätte menetlusökonoomiline mõte on üldjuhul vältida tõendite kuhjamist olukorras, kus tõendatava asjaolu olemasolu kohta on esitatud juba niigi piisavalt tõendeid. (p 16)

3-2-1-137-14 PDF Riigikohus 07.01.2015

TsMS § 303 lõike 2 kolmanda lause kohaselt tuleb poole taotlusel ekspert küsitlemiseks kohtuistungile kutsuda. (p 13)


VÕS § 679 lõike 4 mõtteks on tagada, et käsundiandjal ei tekiks kohustust agendile agenditasu maksta, kui on ilmne, et leping jääb täitmata käsundiandjast sõltumatu asjaolu tõttu. Seega ei ole välistatud agendi ja käsundiandja vaheline kokkulepe, mille kohaselt saab agent tasu nõuda ainult laekunud arvetelt. (p 11)

3-2-1-119-13 PDF Riigikohus 06.11.2013

Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17)

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel.

Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)


Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15)

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Kohtule dokumendi esitamata jätmise sätteid saab kohaldada ka eksperdiarvamuseks TsMS § 300 järgi vajaliku proovi andmata jätmise korral. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu mingil põhjusel ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel. Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)


Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.

Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)


Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. Kohus saab nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi tuvastada isaduse asjaolude alusel, millest saab järeldada, et laps põlvneb bioloogiliselt kindlasti või ülimalt suure tõenäosusega sellest mehest. (p 15) Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17) Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab tuvastada lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. (p 15) Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15) Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)


Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. (p 15)

3-2-1-113-13 PDF Riigikohus 30.10.2013

Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu. (p 15)


TsMS § 282 lg 1 alusel on võimalik dokumendiga tutvumise nõude rahuldamine isiku suhtes, kelle valduses peab dokument seaduse järgi olema, kuid kes väidab, et dokumenti tema valduses pole (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-10, p 15). (p 18)


Ringkonnakohtul tuleks asja uuel arutamisel kaaluda ekspertiisi määramist S.L allkirja võltsituse kahtluse kõrvaldamiseks või kinnitamiseks olukorras, kus toimikus olevad väidetavalt S.L allkirjastatud dokumendid on esitatud ärakirjadena, mitte algdokumentidena ja nendel dokumentidel olevad S.L allkirjad visuaalselt erinevad üksteisest ning arvestades ka kassatsioonimenetluses esitatud uuringuaktis toodud asjatundja arvamust.


NB! Vt seisukohta muutuse kohta RKTKm 12.05.2014, nr 3-2-1-27-24.

3-2-1-72-09 PDF Riigikohus 01.07.2009

Kuivõrd õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses.


Formuleering "vaidluse all mitteolnud asjaolud" on ebaselge ning et üksnes sellise formuleeringu kasutamisega ei ole lubatud põhjendada asjaolude tõendatust. TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. See kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada, kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab. Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.

Tulenevalt TsMS § 442 lg-st 8 peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud.


Ekspertiisi määramine on TsMS § 293 järgi kohtu õigus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks.


TsK § 462 lg 2 võimaldab arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel solidaarvõlgniku varalist olukorda ning järelikult võib olla nii, et erinevatelt solidaarvõlgnikelt mõistetakse välja kahjuhüvitis erinevas suuruses. Juhul kui solidaarvõlgnikult väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendatakse TsK § 462 lg 2 alusel ja ta hüvitab vähendatud kahjuhüvitise, siis vastavalt vähenevad ka tema tagasinõuded teiste solidaarvõlgnike vastu TsK § 188 lg 5 järgi.


KindlS § 18 alusel läheb kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue vaid ulatuses, milles kindlustusandja oli kohustatud kahju hüvitama kannatanule viimasega sõlmitud kindlustuslepingu järgi. Kahju tekitajal oli õigus esitada kannatanu kindlustusandja vastu kõik need vastuväited, mida tal oleks olnud õigus esitada kannatanu vastu. See tähendab, et kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks pidanud maksma kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda kahju tekitajalt enammakstud summa hüvitamist.


Isikute grupi eelneval kokkuleppel kahju tahtliku tekitamise korral on kahju ühiseks põhjustajaks eeldatavasti ka grupi liige, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele. Kaasaaitaja vastutust ei välista asjaolu, et teo vahetud toimepanijad oleksid teo saanud toime panna ka kaasaaitamiseta. Kaasaaitamise lugemisel kahju üheks (kaas)põhjuseks on oluline, kas ja kuivõrd kaasaaitamine mõjutas teo toimepanemist. Kaasaaitamine kõnealuses tähenduses võib seisneda ka üksnes grupi teiste liikmete psüühilises mõjutamises tegu toime panema, ilma et kaasaaitaja kihutaks grupi teisi liikmeid tegu toime panema (nt plaani läbiarutamine, nõu andmine, saadava kasu jagamine, teo tegemiseks julgustamine jne). Samas võib kahju kaaspõhjustamine (osalemine kahju ühises põhjustamises) seisneda ka tegevuses, mis ei ole tahtlik ning ei kujuta seetõttu endast kaasaaitamist eelnimetatud tähenduses.


Saamata jäänud müügikatte ja saamata jäänud tulu mõiste ei ole TsK § 222 lg 2 järgi samad. Kuna tulu saamiseks pidi kindlustusvõtja muu hulgas kandma ka palgakulusid, siis saamata jäänud tulu hüvitamise nõude korral palgakulude hüvitamine põhjustaks kindlustusvõtja rikastumise. See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõttega, mille kohaselt kannatanu ei tohi saada kahju hüvitamisest kasu.

3-2-1-137-07 PDF Riigikohus 06.02.2008

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-109-07.

Kohustise tasaarvestamisega lõppemise kohta seisukoha avaldamine ei ole ka faktilise asjaolu kohta esitatud väide ning seetõttu ei tähenda isegi tasaarvestusega nõustumine asjaolu omaksvõttu TsMS § 231 tähenduses. Küll aga võib tasaarvestamisega nõustumine olla käsitatav näiteks ühepoolse võla tunnistamisena. Asjaoludeks, mida saaks omaks võtta, saab olla üksnes kas vastaspoolele tasaarvestuse avalduse esitamise fakt või ka tasaarvestuse avalduse sisu.


Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.


TsMS § 293 lg 1 tulenevalt ei saa ainult eksperdiarvamusega tõendada pooltevaheliste võimalike õiguslike suhete olemasolu või puudumist.


TsK § 477 lg-ga 3 kohaselt tuleb alusetu rikastumise nõude puhul hüvitatava vara väärtus määrata selle omandamise momendi väärtusega. TsK § 477 lg 6 kohaldamisel tuleb tuvastada, kui palju võlgnik kulutuste tegemise hetkel säästis.


TsK § 234 lg 1 kohaselt lõpeb kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata, või on määratud nõude esitamise momendiga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tasaarvestamiseks küllaldane ühe poole avaldus, mis nimetatud normi mõtte kohaselt tuli teisele poolele ka teatavaks teha.


Hilinenult esitatud taotluse lubatavust hinnates peab kohus hindama nii menetluse viibimise võimalikkust kui ka hilinemise põhjendatust. Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. Arvestada tuleb ka tegelikku menetluslikku olukorda, mis võib muutuda. Muutunud olukorras ei pruugi taotluse rahuldamine tuua kaasa enam menetluse viibimist ja TsMS § 331 lg 1 mõtte kohaselt ei ole hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmine sel juhul takistatud, vaid pigem lubatud ja seda eriti siis, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu.

3-2-1-81-07 PDF Riigikohus 10.10.2007

Euroopa Nõukogu on rahvusvaheline poliitiline organisatsioon, mille kõrgeima otsuseid vastu võtva organi - Ministrite Komitee - soovitused ei ole organisatsiooni liikmesriikidele kohustuslikud ega otsesiduvad, erinevalt nt Euroopa Liidu Parlamendi ja Nõukogu vastu võetud määrustest. Kuid kohtud võivad vaidluse lahendamisel vajaduse korral täiendavalt toetuda ka vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, sh kohaldada ka nimetatud soovitust.


Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. Seetõttu on seadusandja kehtestanud ka nõude puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute ärakuulamiseks. Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi.

Saavutamaks eksperdiarvamuse kriitiline hindamine, on esialgse õiguskaitse kohaldamisel vajalik märkida toimikusse mitte ainult puudutatud isikute ja tema lähedaste ning ametiisikute ärakuulamise kulg, vaid ka kohtuniku järeldused puudutatud isiku ja tema lähedaste isikute ning ametiisikute ärakuulamisest. See analüüs võimaldab kohtul vajaduse korral kasutada ka TsMS § 539 lg-s 1 nimetatud võimalust lõpetada isiku kinnisesse asutusse paigutamine.


PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Seega ei pruugi isiku ohtlikkus seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks). Samuti tuleb tuvastada see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. Seetõttu on kehtestatud ka nõue puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute ärakuulamiseks. Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi.

Saavutamaks eksperdiarvamuse kriitiline hindamine, on vajalik märkida toimikusse mitte ainult puudutatud isikute ja tema lähedaste ning ametiisikute ärakuulamise kulg, vaid ka kohtuniku järeldused puudutatud isiku ja tema lähedaste isikute ning ametiisikute ärakuulamisest.

Kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise määruses on vaja selgelt ja eraldi analüüsida PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 ja TsMS §-des 533 jj sätestatud kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldusi. See on vajalik, et nii puudutatud isik ise, tema esindaja kui ka kõrgema astme kohtud saaksid paremini aru põhjustest, miks kohus valis konkreetsel juhul isikuõigusi enim piirava vahendi - kinnisesse asutusse paigutamise. Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb kohtulahendis põhjendada ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja valikut. Esmajoones on see oluline esialgse õiguskaitse kohaldamisel, mil maksimumtähtaja kohaldamist on vaja selgelt põhjendada.

Isikut ei saa PsAS § 11 ja TsMS § 534 korras tema tahteta paigutada kinnisesse asutusse ega kohaldada talle tahtest olenematut ravi, kui on olemas isiku nõusolek enda ravimiseks. Nimetatud sätete kohaldamise üks alus on just isiku tahtevastane kinnisesse asutusse paigutamine ja ravimine. Seega ei pruugi isiku nõusolek raviks olla aluseks kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemata jätmisele (või isiku vabastamisele kinnisest asutusest), kui kohtule on esitatud dokumendid, et nõusolek oli antud seisundis, mis piiras isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

PS § 21 esimest lauset tuleb koostoimes alamalseisvate õigusaktidega mõista nii, et raske psüühikahäirega isiku korral ei ole alati võimalik isikule arusaadaval viisil selgitada vabaduse võtmise põhjust.

TsMS § 534 lg 1 p 4 ja § 534 lg 3 teise lause põhiline eesmärk on vajadus vältida isiku alusetut paigutamist kinnisesse asutusse või võimaldada otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine TsMS § 539 lg 1 kohaselt.


Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 3 võib isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, esitada Riigikohtule määruskaebuse maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse on vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine. Seetõttu on kinnisesse asutusse paigutatud isikul õigus kaevata ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtusse.

Eelkõige puudutatud isiku kaebeõigus annab puudutatud isikule ka õiguse nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud kohtulahendi kontrollimist juhul, mil isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib isik nõuda asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise nõude rahuldamise vastu võib olla isikul huvi seoses kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluste selgitamisega.

3-2-1-83-07 PDF Riigikohus 03.10.2007

Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. See on üks tõenditest ka esialgse õiguskaitse rakendamise korral, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja ravimise küsimus.


Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 3 võib isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, esitada Riigikohtule määruskaebuse maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse on vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine. Seetõttu on kinnisesse asutusse paigutatud isikul õigus kaevata ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtusse.

Eelkõige puudutatud isiku kaebeõigusest tuleneb puudutatud isiku õigus nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud kohtulahendi kontrollimist ka siis, kui isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib isik nõuda selle asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise nõude rahuldamine võib anda aluse kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ei pruugi seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. See on üks tõenditest ka esialgse õiguskaitse rakendamise korral, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja ravimise küsimus.

Kohtul on õigus otsustada ka tahtest olenematu ravi kohaldamine ning seda saab esialgset õiguskaitset kohaldades teha hagita menetluse korras, kohaldades analoogia alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise sätteid. Ravi eesmärk tuleneb kinnisesse asutusse paigutamisel TsMS § 533 p-st 1 ning psühhiaatrilise abi seaduse regulatsioonist.


Vastavalt VÕS § 766 lg-le 6 ei ole patsiendi nõusolek seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik. Selliseks juhuks ongi PsAS § 11 lg 1 kohaselt tahtest olenematule ravile allutamine.


Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 3 võib isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, esitada Riigikohtule määruskaebuse maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse on vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine. Seetõttu on kinnisesse asutusse paigutatud isikul õigus kaevata ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtusse.

Eelkõige puudutatud isiku kaebeõigusest tuleneb puudutatud isiku õigus nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud kohtulahendi kontrollimist ka siis, kui isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib isik nõuda selle asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise nõude rahuldamine võib anda aluse kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

3-2-1-77-07 PDF Riigikohus 03.10.2007

Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.


Abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana.

Kuigi MaaRS § 22 lg 1 järgi said maa ostueesõigusega erastada muu hulgas isikud, kellel oli õigus osta maad ehitise omanikuna, ei tähenda see seda, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata ehitise kui vallasasja omanik ega olnud võimalik abikaasade ühisomandi tekkimine. Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki EES § 21¹ ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit.

Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.


Kuigi MaaRS § 22 lg 1 järgi said maa ostueesõigusega erastada muu hulgas isikud, kellel oli õigus osta maad ehitise omanikuna, ei tähenda see seda, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata ehitise kui vallasasja omanik ega olnud võimalik abikaasade ühisomandi tekkimine. Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki EES § 21¹ ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit.


Juhul, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu muutus abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks, tuleb ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osa ühisvarast.

Ühisvara jagamisel tuleb kohtul kindlaks määrata ka jagatavate asjade väärtus. PKS § 18 lg-st 2 tulenev ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.

3-2-1-111-06 PDF Riigikohus 28.11.2006

TsMS § 131 lg-st 1 ja §-st 192 tulenes küll menetlusosalisele õigus esitada eksperdile küsimusi, kuid küsimusi sai esitada üksnes kohtu kaudu ja kohtul oli õigus kõrvaldada asjassepuutumatud või eksperdi pädevusele mittevastavad küsimused.


Menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas ei ole see, kui kostja teatab kohtuistungil, mis toimub kaks aastat pärast hagiavalduse esitamist, et ta soovib vastuhagi esitada.

Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi. Kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Juhul, kui kostja esitab tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud.


Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi. Kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Juhul, kui kostja esitab tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud.

3-2-1-78-06 PDF Riigikohus 03.10.2006

Kohtul on asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate küsimuste selgitamiseks TsMS §-st 304 tulenevalt vajadusel õigus määrata kordusekspertiis või täiendav ekspertiis, samuti vastavalt TsMS §-le 303 küsitleda eksperte kohtuistungil. Eksperdiarvamust tuleb hinnata nagu teisigi tõendeid TsMS §-s 232 sätestatut järgides. Kohtul on alus ja võimalus revideerida ekspertide arvamust ja on alus kahelda ekspertide ühise arvamuse õigsuses.


Põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse isiku väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks siiski saabunud. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud.


Kannatanu peab TsK § 448 alusel tõendama tekkinud kahju, kahjutekitaja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja teo vahel. Kahjutekitaja süüd eeldatakse ja selle puudumise peab tõendama kahjutekitaja Õigusvastane oli TsK § 448 järgi muuhulgas ka patsiendile kehavigastuse tekitamine vale või hooletu ravimisega.

3-2-1-59-06 PDF Riigikohus 14.06.2006

Kuna tulenevalt TsMS § 232 lg-st 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, siis ei pea kohus lähtuma eelkõige kohtuliku ekspertiisi tulemustest, vaid võib lähtuda ka dokumentaalse tõendina esitatud spetsialisti arvamusest.


Lepingupool, kes on vastu võtnud kohustuse mittekohase täitmise, võib VÕS § 112 lg 1 järgi alandada tema poolt selle eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase täitmise väärtus on asja turuväärtus.

3-2-3-10-05 PDF Riigikohus 26.09.2005
3-2-3-11-05 PDF Riigikohus 12.09.2005

Kohus on TsMS § 258 lg 1 alusel kohustatud esitama eksperdile mh küsimuse, kas isik on võimeline kohtuistungil osalema.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.


Isik, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist ja isikule eestkostja määramist kohtu kaudu enne 01.07.2002 taotleti või kellele pärast 01.07.2002 taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse ja kutsuda kohtuistungile, kui tema vaimne tervis seda võimaldab. Vajadusel tuleb huvitatud isikutena kaasata menetlusse ka selle isiku lähedased isikud. Eestkostja määramisel tuleb PKS § 95 lg 4 järgi mõistlikult arvestada ka piiratud teovõimega isiku soovi.


Isik, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist ja isikule eestkostja määramist kohtu kaudu enne 01.07.2002 taotleti või kellele pärast 01.07.2002 taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse ja kutsuda kohtuistungile, kui tema vaimne tervis seda võimaldab. Vajadusel tuleb huvitatud isikutena kaasata menetlusse ka selle isiku lähedased isikud.

3-2-3-8-05 PDF Riigikohus 08.06.2005

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-04.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-03.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03. Kohtuvea parandamise avalduse rahuldamise aluseks ei ole asjaolu, et eestkosteasutuse esindaja ei ilmunud kohtuistungile, kui eestkosteasutus on andnud oma kirjaliku arvamuse selle kohta, keda määrata eestkostjaks ning kohus on pidanud seda piisavaks.

Kokku: 28| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json