/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 527| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-13-6457/143 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.06.2019
VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel võiks hüvitamisele kuuluda kahju, mida klient kandis seetõttu, et ta advokaadi tegevuse tagajärjel jäi ilma võimalusest esitada nõuded oma lepingupartneri vastu. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui klient tõendab, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud. (p 18) VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 järgi on hüvitatavad vastaspoole menetluskulud. Menetluskulude hüvitatavus sõltub sellest, milline on konkreetselt advokaadile etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses menetluskulude kandmisega VÕS § 127 lg 4 järgi. Eelkõige võib advokaat vastutada vastaspoole menetluskulude kandmise eest siis, kui advokaadi hooletuse tõttu lõppes kohtuvaidlus kaotusega, kuid hoolsa tegutsemise korral oleks lõpptulemus kliendi jaoks olnud positiivne, st hagi oleks vähemalt osaliselt rahuldatud. Vastaspoole menetluskulud võivad kuuluda hüvitamisele ka juhul, kui advokaadi kohase hoolsusega tegutsemise korral ei oleks klient üldse kohtusse pöördunud. See tähendab, et kui advokaat rikkus oma kohustusi sellega, et sai aru või pidi aru saama, et kliendi soovitud tulemust ei olegi võimalik saavutada, ning seda kliendile ei selgitanud. (p-d 19-20) VÕS § 127 lg-d 1 ja 2 võimaldavad hüvitada kliendile menetluskulude sissenõudmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulud. Samuti on sellised täitemenetluse kulud hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja võivad olla põhjuslikus seoses advokaadi hoolsuskohustuse rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). (p-d 21, 43) Käsunduslepingujärgse tasu ettemakse saab tagasi nõuda lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise tagajärjel tekkinud tagasitäitmise võlasuhte raames (vt VÕS § 195 lg 5, §-d 189-191). Käsunduslepingu lõppemise korral tuleb järgida ka VÕS §-s 629 sätestatut. Samuti on osaliselt mittekvaliteetse töö korral võimalik VÕS § 112 alusel vastavalt tasu alandada ja enam makstu tagasi nõuda. Viidatud regulatsioonist tulenevalt ei ole õige ja puudub ka vajadus nõuda ettemakse tagastamist kahjuhüvitisena. (p 22)
Õigusteenuse osutajana peab nõustama ja juhendama klienti selles, milline ekspertiis oleks asjakohane, milliseid küsimusi tuleks eksperdi käest küsida ja kes võiks olla asjakohane ekspert. (p 25) Kui esindaja leiab, et kliendi huvides on mõne õiguskaitsevahendi kasutamine, siis lähtuvalt üldiselt tunnustatud kutseoskustest tuleb vandeadvokaadil nõuete esitamisel lähtuda seaduses sätestatud eeldustest. (p 27) Vandeadvokaat ei saa isiku ebakvaliteetset esindamist põhjendada üksnes sellega, et klient oli oma seisukohtades veendunud ning jäi oma seisukohtade juurde. Ka advokaadi ja kliendi suhetes antud juhistele kohaldub VÕS § 621. (p 28) Esindaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul võimalik hinnata esindaja töö nõuetelevastavust sõltumata sellest, et kaebemenetluses oleks kõrgema astme kohus võinud otsuse tühistada. Õigusteenus peab olema VÕS § 620 lg 2 nõuetele vastav ka ühe kohtuastme menetluse piirides. Vaatamata edasikaebamise võimalusele peab vandeadvokaat tegema endast kõik mõistlikult võimaliku, et juba maakohtus oleks kõik hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitatud. (p 30) Majandus- ja kutsetegevuses õigusteenust osutav vandeadvokaat ei saa tugineda oma vastutusest vabanemiseks sellele, et hageja oleks pidanud tema taotlusi parandama kohe kohtumenetluse ajal. Klient ei pea kohe kohtuistungil aru saama, kas ja millised vandeadvokaadi menetlustoimingud on kokkuvõttes tema jaoks kahjulikud. (p 31) Menetlusosalise esindaja, sh advokaat ei vastuta tunnistaja ütluste eest, mis lõppastmes võivad olla ka menetlusosalisele kahjulikud. Advokaat ei saa üldjuhul vastutada selle eest, et kohtu või teise poole küsimuste tulemusel selgub ütlustest mõni asjaolu, mida kohus hindab hiljem esindatava kahjuks. (p 37)
Hageja nõue (TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes) on algusest peale esitatud raha väljamõistmiseks. Isegi kui kohus oleks kohtulahendi põhjendamiseks kasutanud väiteid, mida hageja ei esitanud, siis ei kujutaks see endast haginõude piiride ületamist. (p 34)
2-17-14496/66 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.06.2019
Olukorras, kus poolte õigussuhte olemasolu või puudumine sõltub sellest, kas hagejal on õigussuhe isikuga, kes ei ole vaidluses menetlusosaliseks, saab hageja kostja vastu esitatud tuvastushagis tugineda sellele, et tal on menetlusvälise isikuga kehtiv leping. Võrguteenuse osutamise lepingu kehtivuse hindamine müügilepingu kehtivuse alussuhtena ei eelda seda, et hageja oleks esitanud hagi ka võrgulepingu pooleks oleva isiku vastu. Võrguteenuse osutamise lepingu kehtivust müügilepingu kehtivuse eeldusena saab hinnata ka siis, kui võrguteenuse osutaja ei ole menetlusosaline. (p-d 12 ja 14)
2-18-17167/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13) Esialgse õiguskaitse määruse täidetavuse osas kohaldub TsMS § 467 lg 5. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus tuleb puudutatud isikule kätte toimetada, küll aga ei sõltu sellest määruse täidetavus. (p 14)
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13) PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri täiendavat arvamust. Ühes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. (p 21) Haigla õigust esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ei mõjuta PsAS § 13 lg 11, sest see säte ei reguleeri esialgse õiguskaitse pikendamist. (p 22)
2-14-23161/207 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2019
Asja uuesti läbivaatavale kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaal- ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas ei ole ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad. (p 16.1)
Ka tehnorajatise asukoha määramisel peab kohus sarnaselt AÕS § 156 lg-ga 1 arvestama kõikide asjaoludega ning kaaluma mõlema poole huve. (p 18) Tehnorajatisega koormatava kinnisasja omanikul on õigus saada AÕS § 158 lg 3 järgi tasu tehnovõrgu talumise eest ning tasu määrates saab lähtuda põhimõtteliselt samadest asjaoludest, nagu juurdepääsu puhul. (p 19.2)
Kohtulahendi resolutsiooni tuleks tasu juurdepääsu ja tehnorajatise eest märkida eraldi kooskõlas AÕS § 156 lg-ga 1, § 158 lg-ga 3 ja TsMS § 442 lg-ga 5. (p 19.4)
2-10-12908/156 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.02.2019
Kui lepingupool annab avaldusega teisele poolele võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja ning ühtlasi ka taganeb lepingust, siis saabub taganemisavalduse tagajärg pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist automaatselt ja uut taganemisavaldust ei pea esitama. (p 13.2) Üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokkulepitud hinnast. Üleantu väärtuse tuvastamisel ei ole nähtud ette võimalust arvestada lepingus määratud hinnast maha töös esinenud puuduseid ja nende kõrvaldamise kulu. (p 14.2) Hagejal on kohustus tõendada, et pooled olid tööde, mille väärtuse hüvitamist ta VÕS § 189 lg 2 alusel hageja nõuab, tegemises kokku leppinud ja neid tehti seega lepingu alusel. (p 14.3)
Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu otsustada. (p 15)
Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt lisatöödega (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) seotud kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (VÕS § 1023 lg 3). (p 15.1) Kui käsundita asjaajamisest tuleneva nõude olemasolu sõltub muu hulgas sellest, kas asjaajamine (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) vastas teise isiku tegelikule või eeldatavale tahtele või kas teine isik kiitis selle heaks, tuleb arvestada, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. Samas võib soodustatu avaldada oma tahet VÕS § 1018 lg 1 p 2 tähenduses või kiita asjaajamise heaks VÕS § 1018 lg 1 p 1 tähenduses ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes ning TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud juhul ka vaikimisega. (p 15.2) Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
2-14-58411/148 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Kui kostja rikkus kohtumäärustest tulenevaid kohustusi, võib hagejal olla kostja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Kui hagejal tekkinud kahju on VÕS § 1045 lg 3 järgi hõlmatud võimalike rikutud kaitsenormide (TsMS § 206 lg 3, § 457 lg 1, § 461 lg 1 ja § 463 lg 2) kaitse-eesmärgiga ning kostja on kaitsenormi rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050), siis on selle kaitsenormi rikkumisega tekitatud kahju hüvitatav ka VÕS § 127 lg 2 järgi. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi. VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kahju tekitamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks piisab, kui kaitsenormi vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 14.1). Kui asjaolud annavad alust käsitada kostja tegevust heade kommete vastase tahtliku käitumisena, millega kostja tekitas hagejale tahtlikult kahju (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika), siis on hageja kahjuhüvitise nõue kvalifitseeritav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 17.1)
Tsiviilkohtumenetluses on üksnes poolel õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on tõendiks mh tunnistaja ütlus. Kui tunnistajad, kelle ülekuulamist hageja taotleb, saab hageja arvates anda ütlusi hageja nõuet kinnitavate või muude asja õigeks lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta, tunnistajate ülekuulamise taotlus on esitatud õigel ajal ning tegemist on lubatavate ja asjakohaste tõenditega TsMS § 238 tähenduses, peab kohus tunnistajad üle kuulama. (p 15.3)
TsÜS § 31 lg-st 5 tuleneb, et juriidilise isiku tsiviilõigussuhetes toime pandud rikkumiseks tuleb lugeda ka rikkumist, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud juriidilise isiku organi, sh juhatuse liige, kelle tegevusel on äratuntav seos temale sisesuhtest tulenevate ülesannete täitmisega (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17, p 11). Sealjuures võib juhtorgani liikme tegevus olla käsitatav juriidilise isiku enda tegevusena ka siis, kui juriidilise isiku juhtorgani liige ületab sellega oma sisesuhtest tulenevat pädevust või rikub talle sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Olukorras, kus juriidilisel isikul on huvi käituda teise isiku õigusi rikkudes, saab eeldada, et ka tema juhatuse liikme tegevus on suunatud selle huvi realiseerimisele sõltumata sellest, kas juhatuse liige tegutseb oma sisesuhtest tuleneva pädevuse piires või ületab seda. Juriidilisel isikul on võimalik tõendada vastupidist, s.o et juhatuse liige tegutses isiklikes huvides. (p 16.2)
Muu isiku kui oma organi liikme tegevuse eest võib juriidiline isik vastutada VÕS § 1054 lg-te 1-3 alusel, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses või kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel või kui teine isik teeb tema ülesandel mingi toimingu. (p 16.3)
TsMS § 457 lg 1 ja § 461 lg 1 kohaselt koostoimes § 463 lg-ga 2 on jõustunud kohtumäärus, sh hagi tagamise määrus menetlusosalistele kohustuslik ja seda tuleb täita. Poolel on õigus nõuda TsMS § 206 lg 3 esimese lause järgi kohtulahendi sundtäitmist, algatades sissenõudja avalduse alusel TsMS § 461 lg 3 ja TMS § 2 lg 1 p 1 järgi täitemenetluse (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 16). (p 17.1)
2-16-708/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018
TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 15.1). (p 20)
Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). TLS § 89 lg 3 mõttes tähendab teise töö pakkumine, et tööandjal on kohustus pakkuda omal initsiatiivil töötajale konkreetseid töökohti, millel ta võimaldaks töötajal ilma töökohale kandideerimata töötamist jätkata. (p 17.1) Teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema. TLS § 89 lg 5 ja lg 3 esimese lause järgi ei ole tööandjal olukorras, kus töösuhtes olev töötaja ei sobi vabale töökohale, kohustust töötajale seda tööd pakkuda. Sellisel juhul on tööandjal õigus korraldada vaba töökoha täitmiseks konkurss või võtta sellele uus töötaja ilma konkursita. Kui tööandja leiab aga, et töötaja sobib teisele töökohale, on tööandjal kohustus talle seda pakkuda (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Tööandjal on kohustus pakkuda töötajale kõiki töökohti, sh, ka ajutiselt täitmata töökohti, mis on töölepingu ülesütlemise hetkel vabad ja seotud tööga, mida töötaja on võimeline tegema. Tööandjal on õigus otsustada, kas ta täidab olemasolevad vabad ametikohad. Lisaks on tööandjal õigus kaaluda, kas töötajale täiendusõppe korraldamine on mõistlik, st ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid (TLS § 89 lg 3; Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Tööandjal ei ole õigust mitte pakkuda vaba kohta, juhul kui ei esine eeltoodud mõjuvaid põhjuseid. Vabade kohtade täitmata jätmisel tuleb tööandjal TLS § 89 lg 3 teise lause järgi tõendada, et muudatused oleksid tööandjale põhjustanud ebaproportsionaalselt suuri kulusid (vt ka Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Eesmärk vältida töölepingu lõpetamist on täidetud ka juhul, kui tööandja pakub töötajale sobivat tähtajalist tööd, sh ajutiselt äraoleva töötaja asendamise ajaks (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Teise töö pakkumise kontekstis tuleb ka ajutiselt täitmata töö- ja ametikohtade puhul hinnata, kas nende täitmine põhjustaks tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid. (p 17.2)
Kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 20; 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16). (p 18) Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20) Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25) Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta. Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23) TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)
Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20) Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25) Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta. Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23) TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)
Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20) Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25) Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta. Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23) TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)
Nõudest loobumine tuleb nõuetekohaselt vastu võtta ning taotlus lahendada. (p 15)
2-16-19282/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018
Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 11; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). (p 21.1)
Kohus kohaldab VÕS § 127 lg-t 2 ise, kuivõrd hinnangu andmine viidatud sätte järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 11). (p 13) Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14). VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 13.1)
Tasutud laenuintresse saab põhimõtteliselt pidada TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitatavaks. Hagi tagamise abinõu kohaldamisest või asendamisest tekkinud kahjuks võivad olla mh kannatanu kulutused, sh laenuintressi tasumine. (vt Riigikohtu 3. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p-d 14 ja 19). (p 13.2) Seda, kas kindlat liiki ja suurusega otsene varaline kahju on konkreetsel juhul hüvitatav, tuleb hinnata VÕS § 127 alusel. Konkreetse asja asjaolude põhjal tuleb hinnata, kas hagejale tekkinud kahju ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, sh kas sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ning kas selle hüvitamine vastaks seega pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele (p 13.3)
2-16-9519/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19) Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2) PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2) Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19) Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21) Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2) Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Kui üks pool nõuab ühisomanikuna teiselt poolelt kinnistu valduse väljaandmist, kuna teine pool valdab kinnistut esimese poole suhtes õigusliku aluseta, siis on valduse üleandmise nõue kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes. Kui poolte vahel puudub leping, ei saa nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. (p 22) Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. (p 25.2) Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kolmandat isikut kinnistu valdust välja andmast keelduma üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Kui hageja ei ole aga üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel, siis ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte. Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28) Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Sellilt sõlmitud üürileping ei anna üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1) Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes. Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1) PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2) Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Kui vindikatsioonihagi menetlemise kestel antakse ühisvarasse kuuluva kinnistu valdus ühelt abikaasalt muule isikule, võib kohus tulenevalt TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja vidikatsioonihagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 32.1) Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta juhul, kui üks abikaasa on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks valduse üleandnud abikaasa valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine sellelt abikaasalt. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. (p 32.2)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1) Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72). Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35). (p 23-25.1)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub abikaasade ühisvarasse. VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate (abikaasade) kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt. (p 35) Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale. Teise abikaasa huve kaitseb solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (p 36) Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel. Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel. (p 38) Kuna võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine, siis sellisel juhul ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg 2, mis võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes. Kui üürilepingu ese on abikaasade ühisomandis ja üürilepingu on sõlminud üks abikaasa ilma teise nõusolekuta, siis ei ole välistatud nõusolekut mitteandnud abikaasa nõue saadud kasu väljanõudmiseks üürileandjalt kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad üürnik ja üürileandja kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). (p 39)
Kui ühing, kes on üürileandja, ei ole asjas menetlusosaline, siis ei saa kohus hagi tagamise korras kohustada kostjat (üürniku) tasuma üürilepingu alusel makstavat igakuist üüri kohtutäituri ametikontole, keelates sellega sisuliselt menetlusosalist üürnikuna maksta üüri üürileandjale. Kui üürileandja ei ole asjas menetlusosaline, ei saa kohtumäärus olla talle siduv, st üürileandja võiks nõuda lepingu alusel kostjalt üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). (p 40)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. (p-d 23-25.1) Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72). Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. (p 25.2) Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. (p 32.3)
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)
2-16-15236/59 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.10.2018
Kaasomandi lõpetamise asjades saab kohus AÕS § 77 lg 2 alusel valida vaid sellise asja jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt viimati Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 10). (p 18) AÕS § 77 lg-t 2 eesmärgipäraselt tõlgendades ja kõikide kaasomanike huve arvestades saab kaasomandi lõpetada jagatava asja või õiguse panemisega kahe kaasomaniku vahelise vaidluse korral kaasomanikevahelisele enampakkumisele vaid sellisel juhul, kui mõlemad neist nõuavad asja või õigust tervikuna enda omandisse. Sellisel juhul tagab kaasomanikevaheline enampakkumine eelduslikult kaasomandi lõpetamise õiglaselt (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 24). (p 21)
Menetlusse võtmata jäetud dokumenti (vastuhagi) ei saa asja lahendamisel arvestada. (p 19.1)
2-17-7663/23 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 29.08.2018
1997. a kehtinud MTÜS § 15 lg 1 nägi ette võimaluse mittetulundusühingust välja astuda ja § 13 lg 1 sätestas võimaluse astuda liikmeks. Seega oli võimalik, et üks liige lahkus mittetulundusühingust ning liikmeks astus teine isik (p 7).
TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud analüüsimiskohustust ei saa täita ainuüksi asjaolude loetlemisega (p 8).
2-14-51896/208 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
Vt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p-d 13-14, 21-24.2. (p 14)
Vt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p-d 15-19, 21-24.2. (p 15)
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada. (vt ka Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3492, p 13.2). TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust (Vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3492, p 13.2). (p 17) Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt Riigikohtu 16. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10; 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9; 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Kui otsuse täitmine peaks toimuma täitemenetluses, ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt hakata analüüsima ja tuvastama, millises ulatuses on solidaarvõlgnikud hagejale kohustuse kinnistu üle andmisega täitnud. (p 18.3)
Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt Riigikohtu 16. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10; 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9; 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Kui otsuse täitmine peaks toimuma täitemenetluses, ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt hakata analüüsima ja tuvastama, millises ulatuses on solidaarvõlgnikud hagejale kohustuse kinnistu üle andmisega täitnud. (p 18.3)
2-16-5282/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). (p 11) Vt kohtu selgitamiskohustuse ulatuse kohta Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19. (p 11)
Tõendi selle ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata jätmine ei tohi tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks, ning andma talle võimaluse esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664, p 20). ( p 11)
Vt kohtulahendi põhjendamise kohustuse kohta nt Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 24; Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 13. Ringkonnakohtul tuleb juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu. (p 12)
VÕS § 180 lg 2 ja 182 lg 2 esimese lause järgi läheb ettevõtte ülemineku korral omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Vt Euroopa Liidu Nõukogu 12. märtsi 2001. a direktiivi 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta" kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2011. a otsus kohtuasjas nr C-463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa), p 33 ja 34; 29. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-151/09 Federación de Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del RosarioVecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26). (p 9) Ettevõtte ülemineku kindlakstegemiseks tuleb analüüsida kõiki ettevõtte üleminekut iseloomustavaid esiletoodud asjaolusid kogumis. (p 13)
2-17-1601/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. (p 23)
Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 peab võlausaldaja tõendama põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama. (p 27) Kostja enda allkirjastatud kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab ka tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma. (p 28)
VÕS § 149 lg 2 järgi ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Kohtud pidid kontrollima, kas põhivõlgnevuse puudumise vastuväidet sai kostja käendajana VÕS § 149 lg 2 järgi praegusel juhul üldse esitada. (p 29)
Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima. Selline avaldus võib tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. (p 11.1)
Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks. (p 14) Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)
Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)
Korrektne ei ole hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis ei arvesta, et seadusjärgne viivis võib edaspidi muutuda. (p 18)
2-17-280/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
Vt VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise kohta Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 62 08, p 9; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 134 11, p 13 (p 18)
Ka siis, kui hageja tugineb oma nõude õigusliku alusena konkreetsele sättele, tuleb kohtul hinnata tema nõude rahuldamise võimalusi hagi aluseks olevatel asjaoludel kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27) (p 21)
Raieõiguse võõrandamise leping õiguslikult kinnisasja rendilepingu (võimalik et ka allrendilepingu) tunnustele (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16). Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid. Nii rentnik kui ka üürnik peavad maksma üüri üldjuhul siis, kui nad kasutusse antud eset tgelikult ei kasuta (VÕS § 296 lg 3). Raieõiguse võõrandamise lepingu puhul tuleb VÕS § 296 lg 3 kohaldamiseks hinnata kogu kokku lepitud tasu, mitte üksnes ettemakset. Lisaks tuleb hinnata, kas ja kuivõrd võisid pooled olla kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata jätmises, leppides kokku ettemakse tasumise kindla summana ja ülejäänud tasu mõõtetulemustest lähtudes. Selliselt võis poolte tahe ollagi suunatud sellele, et osa tasust tuli maksta raieõiguse kui sellise eest ja osa oli seotud raiutud metsa väärtusega. (p 22.2-24)
Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis. Kohtu seisukoht ei tohi olla pooltele üllatuslik (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04, p 14; 18. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 15) (p 32.2)
Võlausaldaja võib võlgniku makseviivituse korral nõuda kahju hüvitisena ka mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist ning selleks võivad olla ka mõistlikud inkassokulud (VÕS § 1131 lg-d 1 ja 2, § 115 lg 1, § 128 lg 3). (p 35.1)
Olukorras, kus võlausaldaja on loovutanud oma tasunõuded kolmandale isikule, saab lähtuda sellest, et ka võimalikud kahju hüvitamise nõuded, mis on seotud loovutatud nõudega. lähevad üle uuele võlausaldajale. VÕS § 167 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle üldjuhul kõik nõudega seotud õigused. Eraldi on VÕS § 167 lg-s 3 ette nähtud, et nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused nõuda intressi ja leppetrahvi. (p 35.2)
2-15-8794/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.06.2018
VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10) Kuigi VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Eluruumi üürilepingu pooled ei kaldu seadusega sätestatust kõrvale, kui lepivad kokku, et eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamisel tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist, ning seetõttu ei ole selline kokkulepe ka VÕS § 275 järgi tühine. (p 12)
VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10)
Kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). (p 10)
Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 14)
2-10-11168/168 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.06.2018
Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldatakse tasaarvestuslik vastuhagi, tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha lisaks eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida, kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse (Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 23). (p 16)
2-16-11056/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.05.2018
Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16) Muu kui kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse puhul täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata jätmise korral saab võlgnik esitada uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes TMS § 221 lg 2 tingimustel, st uues hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1) Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1) Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)
TsÜS § 159 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine. Selline tõlgendus võimaldab hüpoteegipidajal tõhusamalt oma nõue maksma panna ega sunni igaks juhuks esitama hagi ka isikliku täitedokumendi saamiseks. Katkemise toime laieneb laenulepingutest tulenevatele nõuetele üksnes juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, ja üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses. (p 28-29) Üldjuhul ei saa nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 1 mõttes lugeda kohtumenetluses tehtud tasaarvestust, kui kostja teeb selle menetluses üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnistama. (p 33)
Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16)
TMS § 221 lg 2 alusel esitatavas uues sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19)
2-14-53722/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Vt Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 13. (p 13)
Vt Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-16, p 13 ja 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15. (p 15)
Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta. Olukorras, kus kohus tuvastab, et pärandaja ei ole testamenti teinud, ei ole kohtul alust testamendi tühisust tuvastada ega testamenti tühistada. Kui pärandaja ei ole testamendi tegemiseks tahet avaldanud, ei olegi testamenti olemas, mistõttu ei saa tuvastada selle tühisust ega seda tühistada. (p 15)
Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta. (p 15)
2-16-7999/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.04.2018

Kokku: 527| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json