/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-17-13 PDF Riigikohus 20.03.2013
Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (vt nt Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 15). Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-09, p 11).
TsMS § 449 lg 3 võimaldab kohtul teha aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Kohus ei saa teha otsust poole aegumise taotluse suhtes, mille kohta on juba jõustunud kohtulahend. Isegi juhul, kui asja edasisel menetlemisel ilmneb, et nõue on siiski aegunud, ei ole kohtul õigust jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu, kui aegumine jäeti jõustunud vaheotsusega kohaldamata. Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses.
Kui maakohus on ekslikult jätnud hagi rahuldamata aegumise tõttu ning ei ole kontrollinud hageja nõude põhjendatust, siis ringkonnakohus ei saa nõude olemasolu hinnata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel tühistama maakohtu otsuse, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest, ning saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.
3-2-1-162-11 PDF Riigikohus 06.02.2012
Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (vt ka Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 15 ja 25. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-102-11, p 14).
Menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel (vt ka 22. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-63-10, p 12).
3-2-1-18-11 PDF Riigikohus 31.05.2011
Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige kui edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus jäetud rahuldamata (vt TsMS § 456, § 466 lg 3, § 478 lg 3).
Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses. Selle sätte alusel saab Riigikohtule määruskaebuse esitada avaldaja ise või advokaadi vahendusel. Kui maakohus teeb kohtulahendi, kus märgib menetluskulude jaotuse, ja ringkonnakohus jätab lahendi selle peale esitatud kaebust lahendades muutmata, tuleb lugeda, et sellisel juhul nõustus ringkonnakohus maakohtu otsustatud menetluskulude jaotusega ning selline nimetus ei anna alust keelduda menetluskulude väljamõistmisest. Menetluskulude kindlaksmääramist ei saa nõuda osaliselt vaidlustatud lahendite puhul, kuna kõrgema astme kohus võib ka sel juhul omal algatusel menetluskulude jaotust muuta TsMS § 173 lg 3 alusel.
TsMS § 172 lg 8 teises lauses sätestatu ei tähenda erisust TsMS § 172 teiste lõigete järgsest kulujaotusest, vaid üksnes rõhutab kohtul ka selle sätteta olevat võimalust jagada kohtukulud ja kohtuvälised kulud erinevalt, st nt jätta kohtukulud mõne menetlusosalise kanda, kuid esindajakulud jätta menetlusosaliste endi kanda. See säte ei tähenda, et kohtuvälised kulud (sh lepingulise esindaja kulud) tuleks hüvitada üksnes juhul, kui kohus selle menetluskulude jaotuses eraldi välja toob. Kohtuvälised kulud on eriregulatsiooni puudumisel hüvitatavad koos kohtukuludega, kui kohus on jätnud menetluskulud mõne menetlusosalise kanda (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14). TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14).
Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulutusi TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata. See tähendab, et vaatamata määruskaebuse osalisele rahuldamisele ei ole avaldajal õigust nõuda notarilt võimalike menetluskulude (nt riigilõiv määruskaebuselt) hüvitamist ega taotleda riigilt ka riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel.
Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477). Hagita menetluses ei lahendata suuresti keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20).
Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses. Selle sätte alusel saab Riigikohtule määruskaebuse esitada avaldaja ise või advokaadi vahendusel.
Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14). Hagita menetluses tuleb õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005 vastu võtnud määrusega nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" kehtestatud piirmääradest ja kehtestatud töötasu(palga) alammäärast. Hagita menetluses tuleb õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005 vastu võtnud määrusega nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" kehtestatud piirmääradest ja kehtestatud töötasu(palga) alammäärast.
3-2-1-16-09 PDF Riigikohus 18.03.2009
Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega. Selleks, et kindel olla menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegses esitamises, tuleb see esitada poole jaoks apellatsioonitähtaja möödumisest 30 päeva jooksul. Samas ei tarvitse apellatsioonitähtaeg olla möödunud teiste menetlusosaliste jaoks, kellele kohtuotsus toimetati kätte hiljem. Kuna kohtul ei ole kohustust pooli kohtuotsuse jõustumisest TsMS § 458 lg 1 järgi teavitada, siis võib juhtuda, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatakse kohtule enne kohtuotsuse jõustumist. Ka see põhjendab, et maakohtul ei ole alust tagastada poolele enne kohtuotsuse jõustumist esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust. Sel juhul tuleb lugeda avaldus esitatuks tähtaegselt.
TsMS § 174 lg 1 ei keela avalduse esitamist menetluskulude kindlaksmääramiseks enne lahendi, milles kulude jaotus on märgitud, jõustumist. See norm määrab kindlaks tähtpäeva, mis ajaks tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus hiljemalt esitada. Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega. Selleks, et kindel olla menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegses esitamises, tuleb see esitada poole jaoks apellatsioonitähtaja möödumisest 30 päeva jooksul.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json