/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-12-5921/425 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2019

Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p-d 23 ja 25)


Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, tühistab Riigikohus tulenevalt TsMS § 692 lg-st 4 ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see TsMS § 456 lg 4 lg 2 järgi vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). (p 25)


TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


KrMS § 15 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. (RKKKo 3-1-1-89-12, p 6.) See põhimõte ei ole aga absoluutne ning võimaldab reservatsioone, kui samal ajal on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-48-11, p 17). (p 11)


KrMS § 38^1 lg 1 annab kannatanule õiguse esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Seadus ei reguleeri eraldi seda, kuidas toimub hagi lahendamine kriminaalmenetluses pärast seda, kui süüdimõistev otsus on jõustunud. Kuna sellist eriregulatsiooni ei ole, tuleb üldjuhul jätkata asja menetlemist senises korras, s.o samas menetlusliigis (RKKKm 1-17-2291/43, p 20). (p 12)

Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 296^1). (p 13)

KrMS § 38^1 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)

Kui süüdimõistev otsus on kriminaalasjas jõustunud ning lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, ei kanna kaitsja ja prokurör selles menetluses enam sama rolli, nagu neil oli süüküsimuse lahendamisel. Asjakohane on analoogia KrMS § 310 lg-ga 3, mis võimaldab tsiviilhagi kriminaalasja raames eraldiseisvalt menetleda. Viidatud paragrahvi 4. lõike kohaselt jätkab kohus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetlemist ning 5. lõike järgi on sellisel juhul kohtumenetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Prokuratuur on menetluse pooleks üksnes juhul, kui kannatanu on avaliku võimu kandja ja nõude kannatanu nimel on esitanud prokurör. (p 15)

Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses peab toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus). Kui süüdimõistev otsus kriminaalasjas on jõustunud ning kohus lahendab üksnes hagisid, ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu kannab menetluses pelgalt kostja rolli, ei saa eeldada, et talle peaksid laienema kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud kriminaalsüüdistusega silmitsi seisvale süüdistatavale. Vastupidine seisukoht võiks viia vastuoluni tsiviilõiguses kehtiva üldise poolte võrdsuse põhimõttega (TsMS § 7). (p 16)

Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)

Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)

Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Selle lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsiooni põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet või on tehtud otsus isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) (p 23)

TsMS § 456 lg 4 ls 2 järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p 25)

TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 296^1). (p 13)


KrMS § 38^1 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)


Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)

Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)

3-2-1-17-13 PDF Riigikohus 20.03.2013

Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (vt nt Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 15). Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-09, p 11).


TsMS § 449 lg 3 võimaldab kohtul teha aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Kohus ei saa teha otsust poole aegumise taotluse suhtes, mille kohta on juba jõustunud kohtulahend. Isegi juhul, kui asja edasisel menetlemisel ilmneb, et nõue on siiski aegunud, ei ole kohtul õigust jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu, kui aegumine jäeti jõustunud vaheotsusega kohaldamata. Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses.


Kui maakohus on ekslikult jätnud hagi rahuldamata aegumise tõttu ning ei ole kontrollinud hageja nõude põhjendatust, siis ringkonnakohus ei saa nõude olemasolu hinnata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel tühistama maakohtu otsuse, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest, ning saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

3-2-1-162-11 PDF Riigikohus 06.02.2012

Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (vt ka Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 15 ja 25. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-102-11, p 14).


Menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel (vt ka 22. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-63-10, p 12).

3-2-1-18-11 PDF Riigikohus 31.05.2011

Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige kui edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus jäetud rahuldamata (vt TsMS § 456, § 466 lg 3, § 478 lg 3).


Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses. Selle sätte alusel saab Riigikohtule määruskaebuse esitada avaldaja ise või advokaadi vahendusel. Kui maakohus teeb kohtulahendi, kus märgib menetluskulude jaotuse, ja ringkonnakohus jätab lahendi selle peale esitatud kaebust lahendades muutmata, tuleb lugeda, et sellisel juhul nõustus ringkonnakohus maakohtu otsustatud menetluskulude jaotusega ning selline nimetus ei anna alust keelduda menetluskulude väljamõistmisest. Menetluskulude kindlaksmääramist ei saa nõuda osaliselt vaidlustatud lahendite puhul, kuna kõrgema astme kohus võib ka sel juhul omal algatusel menetluskulude jaotust muuta TsMS § 173 lg 3 alusel.


TsMS § 172 lg 8 teises lauses sätestatu ei tähenda erisust TsMS § 172 teiste lõigete järgsest kulujaotusest, vaid üksnes rõhutab kohtul ka selle sätteta olevat võimalust jagada kohtukulud ja kohtuvälised kulud erinevalt, st nt jätta kohtukulud mõne menetlusosalise kanda, kuid esindajakulud jätta menetlusosaliste endi kanda. See säte ei tähenda, et kohtuvälised kulud (sh lepingulise esindaja kulud) tuleks hüvitada üksnes juhul, kui kohus selle menetluskulude jaotuses eraldi välja toob. Kohtuvälised kulud on eriregulatsiooni puudumisel hüvitatavad koos kohtukuludega, kui kohus on jätnud menetluskulud mõne menetlusosalise kanda (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14). TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14).


Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulutusi TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata. See tähendab, et vaatamata määruskaebuse osalisele rahuldamisele ei ole avaldajal õigust nõuda notarilt võimalike menetluskulude (nt riigilõiv määruskaebuselt) hüvitamist ega taotleda riigilt ka riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel.


Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477). Hagita menetluses ei lahendata suuresti keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20).


Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses. Selle sätte alusel saab Riigikohtule määruskaebuse esitada avaldaja ise või advokaadi vahendusel.


Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14). Hagita menetluses tuleb õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005 vastu võtnud määrusega nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" kehtestatud piirmääradest ja kehtestatud töötasu(palga) alammäärast. Hagita menetluses tuleb õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005 vastu võtnud määrusega nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" kehtestatud piirmääradest ja kehtestatud töötasu(palga) alammäärast.

3-2-1-16-09 PDF Riigikohus 18.03.2009

Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega. Selleks, et kindel olla menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegses esitamises, tuleb see esitada poole jaoks apellatsioonitähtaja möödumisest 30 päeva jooksul. Samas ei tarvitse apellatsioonitähtaeg olla möödunud teiste menetlusosaliste jaoks, kellele kohtuotsus toimetati kätte hiljem. Kuna kohtul ei ole kohustust pooli kohtuotsuse jõustumisest TsMS § 458 lg 1 järgi teavitada, siis võib juhtuda, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatakse kohtule enne kohtuotsuse jõustumist. Ka see põhjendab, et maakohtul ei ole alust tagastada poolele enne kohtuotsuse jõustumist esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust. Sel juhul tuleb lugeda avaldus esitatuks tähtaegselt.


TsMS § 174 lg 1 ei keela avalduse esitamist menetluskulude kindlaksmääramiseks enne lahendi, milles kulude jaotus on märgitud, jõustumist. See norm määrab kindlaks tähtpäeva, mis ajaks tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus hiljemalt esitada. Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega. Selleks, et kindel olla menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegses esitamises, tuleb see esitada poole jaoks apellatsioonitähtaja möödumisest 30 päeva jooksul.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json