/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-17167/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13) Esialgse õiguskaitse määruse täidetavuse osas kohaldub TsMS § 467 lg 5. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus tuleb puudutatud isikule kätte toimetada, küll aga ei sõltu sellest määruse täidetavus. (p 14)
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13) PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri täiendavat arvamust. Ühes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. (p 21) Haigla õigust esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ei mõjuta PsAS § 13 lg 11, sest see säte ei reguleeri esialgse õiguskaitse pikendamist. (p 22)
3-2-1-18-14 PDF Riigikohus 09.04.2014
Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist. Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi. Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).
Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema. Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
3-2-1-11-13 PDF Riigikohus 13.03.2013
Kohtuotsuse, sh osaotsuse, osaliselt või tervikuna viivitamata täidetavaks tunnistamise taotluse võib esitada ka pool, kes ei esita apellatsioonkaebust. Kohus ei pea TsMS § 469 kohaldamiseks tuvastama, kas kostjale võib tekkida kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamisega kahju ning kui suur see kahju võiks olla. Kohtuotsuse viivitamatust täitmisest kostjale tekkida võival kahjul ja selle suurusel on tähendus tagatise suuruse määramisel TsMS § 469 lg 2 järgi. TsMS § 469 lg 3 kohaldamise esmaseks eelduseks on asjaolu, et kohtulahendi viivitamata täitmist taotlenud pool ei suuda tagatist anda. Kui võlgnik ei suuda seda, tuleb hinnata, kas sellises olukorras oleks kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamata jätmine võlgniku suhtes ebaõiglane, arvestades eelkõige temal tekkida võivaid negatiivseid tagajärgi, mis kaasnevad kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamata jätmisega Kohtulahendi viivitamatu täitmise instituut kaitseb eelkõige võlgniku huve, vältimaks majanduslikku kahju, mis võib tekkida vaid menetluse venitamise eesmärgil esitatud edasikaebuse menetlemisega. Teisalt on olemas võimalus, et viivitamata täidetav kohtulahend hilisema lahendiga tühistatakse. Selleks juhuks peavad olema kaitstud ka kostja huvid (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-10, p-s 8). TsMS § 469 lg 1 ei võimalda kohtul kaalutlusõiguse alusel valida, kas otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte, kui pool on andnud tagatise. Kui pool ei ole tagatist andnud, peab kohus kohustama võlgnikku maksma tagatist TsMS § 469 lg 2 järgi, arvestades, et tagatis peaks katma võlgnikule otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu tekkida võiva kahju. Tagatise määramisel peab kohus määrama kindlaks ka tagatise viisi, selle suuruse ja maksmise tähtaja (TsMS § 194 jj). Kohtuotsust ei või viivitamatule täitmisele pöörata enne seda, kui võlgnik on andnud kohtu määratud tagatise. Samas on kohtul TsMS § 469 lg 3 järgi juhul, kui sissenõudja ei suuda TsMS § 469 lg-s 2 sätestatud ulatuses tagatist anda, lubatud pool tagatise andmise kohustusest vabastada, tagatist vähendada, määrata tagatise tasumise osade kaupa või tunnistada otsus viivitamata osaliselt täidetavaks, kui täitmise edasilükkamine oleks sissenõudja suhtes ebaõiglane, eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju (vt ka tsiviilasjas nr 3-2-1-158-10 tehtud määruse p 9).
3-2-1-158-10 PDF Riigikohus 23.02.2011
TsMS § 469 lg 1 ei võimalda kohtul kaalutlusõiguse alusel valida, kas otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Kui pool on esitanud kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise taotluse, peab kohus kohustama hagejat maksma tagatist TsMS § 469 lg 2 järgi, määrates kindlaks ka tagatise liigi, selle suuruse ja maksmise tähtaja. Kohtuotsust ei või viivitamatule täitmisele pöörata enne seda, kui hageja on andnud kohtu määratud tagatise. TsMS § 469 lg 3 eesmärgiks on muuta kohtuotsuse viivitamata täitmisele määramine majanduslikult raskes seisundis sissenõudja jaoks veelgi soodsamaks. Kohtulahendi viivitamatu täidetavuse otsustamise menetluses on kohtul valikuõigus otsustada, millist liiki ja kui suure tagatise andmine määrata. Otsustamise eelduseks on poole taotlus, mille kohta tuleb küsida seisukohta ka teiselt poolelt. Tagatise liigid ei ole TsMS-s, sh ka tagatist üldiselt reguleerivates sätetes (TsMS § 194 jj) piiratud. Tagatise võib määrata ja anda nii rahas kui ka mitterahaliselt, nt käenduse või garantiina. Oluline on aga see, et tagatise suuruse üle otsustamisel tuleb TsMS § 469 lg 2 kohaselt lähtuda sellest, et täitmise tagatis peab katma kahju, mis võib võlgnikule tekkida otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu. TsMS § 469 lg-s 2 nimetatud kahju võib seisneda eelkõige hageja põhinõude ja kõrvalnõuete sissenõudmises täitemenetluse käigus, sh ka kuni otsuse täitmiseni arvutatud viivise sissenõudmises. Lisaks võib kahju seisneda täitekulude, eelkõige kohtutäituri tasu sissenõudmises kostjalt. Kuna nt viivise ja täitekulude suurus ei ole tagatise määramise hetkel üheselt selge, ei ole kahju suurust võimalik täpselt arvutada. Seetõttu tuleb tagatise suuruse määramisel eelkõige kõrvalnõuete ja täitekulude korral lähtuda nende ligikaudsest hinnangust, kuid ligikaudne hinnang ei tohiks samas tähendada karistusliku iseloomuga tagatise määramist, mis muudaks nõutava tagatise ebamõistlikult suureks. Kui kostja esitab TsMS § 473 lg-s 1 nimetatud avalduse enne seda, kui kohus määrab hagejale TsMS § 469 lg 2 järgi tagatise andmise, siis tuleb esmalt vaadata läbi kostja avaldus. Kohus peab määrama TsMS § 473 lg 2 järgi kostjalt nõutava tagatise ja määrama tähtaja tagatise andmiseks. Seejuures tuleb kostja antava tagatise suuruse määramisel arvesse võtta seda, et ta on andnud kohtumenetluses tagatise tema kinnistutele seatud kohtulike hüpoteekide kujul. Juhul kui kostja ei anna kohtu määratud tähtajaks tagatist, siis peab kohus rahuldama hageja avalduse. Juhul kui kostja esitab avalduse kohtuotsuse viivitamata täitmise vältimiseks pärast seda, kui kohus on määranud hageja makstava tagatise TsMS § 469 lg 2, siis peab kohus määrama TsMS § 473 lg 2 järgi kostjalt nõutava tagatise ja tähtaja tagatise andmiseks, kuid kohtuotsuse viivitamata täitmine sõltub sellisel juhul sellest, kas hageja jõuab anda tagatise enne seda, kui kostja annab oma tagatise.
Hagi läbi vaatamata jätmise korral PankrS § 43 lg 2 alusel ei pea sellega kaasnema hagi tagamise tühistamine ja tagamisabinõuna sisse kantud kohtuliku hüpoteegi kustutamine (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10, p 20).
3-2-1-93-08 PDF Riigikohus 19.11.2008
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-08.
Kohtul on TsMS § 468 lg-st 3 tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega TsMS § 468 lg 3 mõttes.
Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.
Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07. Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest. Õige ei ole seisukoht, mille kohaselt lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. Kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus). Elatisraha suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu. Kohtud jätsid põhjendamatult selle asjaolu arvestamata. Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi. Kohtul on TsMS § 468 lg-st 3 tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega TsMS § 468 lg 3 mõttes.
Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07. Koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest. Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.
Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07. Koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest. Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest. Õige ei ole seisukoht, mille kohaselt lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. Kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus). Elatisraha suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json